Eelmine kord, kui samasuguse pealkirjaga saatekavas oli sai lõpuks öeldud, et Siberlane ei mõtle ega ela ainuüksi hüdroelektrijaamadest ja tööstusettevõtetest. Nii see tõepoolest ka on. Kes paikalid pole näinud, pole Siberis käinud, ütleb Siberlane. Ja tal on tõsi taga. Ma ei tahaks teid arvudega väsitada ega Baikali ilu kiitma hakata, sest viimasel pole lihtsalt mõtet. Sõna jääb sellekski väetiks, et seal käimisele aseaineks olla. Paikalon meist küll väga kaugel, aga teated tema probleemidest on meieni jõudnud. Järve selles osas, kuhu ulatuvad tselluloositehase heitveed. Elu enam ei ole. Siber on rikas ja rikkad on alati veidi laristajad olnud. Nii rikas Siber siiski ei ole, et paikalit ära solkida lasta saaks. Mulle on kuidagi eriti eredalt meelde jäänud kaheseiberlase ütlemised. Ajakirjanike liidu Irkutski oblasti osakonna juht koriaatšev sõnas kord, et neil on rikas loodus, neil seda ka kaitsta tuleb, kui paikaliga kohtumist meelde tuletada. Meenuvad kõigepealt Baikali limnoloogia Instituudi vanema teadusliku töötaja Valentiina kalkina sõnad. Ta ütles, järeletulijad ei andestaks meile. Huvi, Siberi ja Baikali vastu on suur. Meile tuleb väga palju avaldusi, kus nõukogude ja välismaa teadlased paluvad võimaldada tööd paikalil. Paikal on maailma suurim mageda veehoidla. Tema vesi on nii puhas, et seda võib auto akudesse kallata. Vesi on aga kogu maailmas praegu probleemiks number üks. Meie ülesanne on paikal rikkumatuna hoida. Rõõmu teeb Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu määrus, mis Baikali ja tema ümbruse oma kaitse alla võttis. Kuna on selgunud, et ainuüksi puhastusseadmetest ei piisa, tegutsetakse ka teistes suundades. Loodame parimat. See ongi Siberlase üks iseloomujooni mitte ainult võtja vaid ka andja olla. Ja nii-öelda otse allikast seda kuulda, et paikal mitte ainult laulus püha pole. Oli muidugi väga meeldiv. Baikali kuulsa Hummuli püüdmisele tehti aga seitsmeks aastaks vahe sisse. Varud vajavad taastamist. Baikali kaldad on praegu kindlasti väga kaunid. Jämedad lehised on vist juba kuldsed kroonid pähe saanud. Sügisene päike helgib marmorimurdudes ja mineraalveeallikates. Taiga jätab hüvasti suure suvega milles päikeselise päevi oli rohkem kui sotsis või Jaltas, kes on joonud Baikali kristallselget vett otse paikalist endast ilma kruusi vahenduseta. Tahab sinna tingimata tagasi minna. Näed, Järvija taiga kutsuvad. Moore raadiod haiga. Nii ka. Kas. Pole mõtet arvata, et Siberlane raskusi lausa meeletuseni armastaks. Ta lihtsalt teeb vahet möödapääsmatute ja inimeste tehtud raskuste vahel. Kustilimi sööklas antakse kompotti klaaspurgis ja keegi ei pahanda. Mõistetakse, et ei ole jõutud veel väljamõeldud raskuste autoritega, aga ollakse kurjad. Siberlane on väga külalislahke ja väga abivalmis. Küllap on nii, et mida raskemad on elutingimused, seda enam 11 aidatakse. Üks pole taigas mingi sõdur ja üksinda taigasse ei mindagi. Mõned killud Siberlasest veel. Ta armastab lilli. Päevil, kui seal sai oldud, olid Bradskis, Irkutskis ja mujal avatud suured lillenäitused. Polnud seal rooside Märd, vaid lihtsad floksid, astrid, jorianid ja muud siberi tingimustes veel raskemini kasvatatavad, kui meil. Kuninglik orhideenäitusel esinesid asjaarmastajad ja raudbetoontoodete tehas. Siberlanegi arvab, et lilled inimese paremaks teevad. Raske tee Siberis küll, aga ilus. Rahasiberlasel on, sest ta teenib hästi. Aga teistpidi, elu on ka kallim kui meil. Et aga Siberlane hästi riides käib, siis selleks ainult suurtest rahadest arvatavasti ei piisanud. Kui te vaid näeksite, kui nooblid, Burjaadine, liutamme. Siberisse sõitu tahab muidugi ka karu näha sest kuidas sa ikka ilma tagasi tuled. Lihtne see just ei ole, sest metsloomad on linnakära eest kaugemale põgenenud. Ära mada aga siiski nägin, sest tuleb välja, et karu ka koduloomaks kõlbab. Üks elab Bradski lähedases tšekkanovski töölisasulas. Buldooserijuhi perekonnas. Joob pudelist keefiri ja on inimese sõber, sest inimene annab süvaSiberi kõige väärtuslikum vara, on abiinimesed. Elavad siin ja ära minna ei taha. Küsisin Bradski hüdroelektrijaama valveinsenerilt Michaels vestonovilt, et kas ta on Siberlane. Sama küsimus Irkutski alumiiniumitehase parteikomitee sekretärile Vladimir Aleksejevile. Partei Irkutski oblastikomitee teine sekretär Pavel Kotsuba ütles meid vastu võttes et Siberon piiramatute võimaluste maa karjääri tegemiseks kes aga edasi liikuda soovib ja suudab, see seda ka teeb, sest tööstus ju kasvab. Niisuguste hakkajate hulgas on Aleksei Martšuk. Mees küljest, laule on loodud ja kes ise on laule loonud räägib tema hea sõber, Bradski ehitajate kultuurimaja angaraa direktor Felix Lazarev. Aleks Heimar Chucki tunnen 59.-st aastast, mil näitlejana siia külalisetendustele sõitsin. Ta oli noor, lootustandev insener, suur ühiskondlike asjadega tegeleja. Talle meeldib väga kitarr. Üldse on ta väga musikaalne inimene siis, kui ta siia tuli, polnud klubisid ainukesse kinno oli keeruline pääseda. Noored insenerid ja noored töölised püüdsid siis ennast ise lõbustada. Organiseerisid näiteks elava ajalehe gloobus, mis tänaseni tegutseb. Initsiaatoriks oli Leosamor Chuck ja tema seltsimehed. Ka praegu pole ta ühiskondlikku tegevust maha jätnud. Ta on meie kultuurimaja juhatuse liige, kunstinõukogu esimees ja ansambli kitarrist kunstiline juhtkitarrist. See on sõnadest kitarr, turist. Asi sai nimelt alguse turismi matkadest, mis meil ilusa looduse tõttu väga populaarsed on. Nõukogude võimu 50.-le aastapäevale pühendatud üleliidulisel kunstilise isetegevuse ülevaatusel tuldi laureaadiks. Osa võetakse ka Vladimir Iljitš Lenini 100.-le sünniaastapäevale pühendatud konkursist. Kiusamor Chuck on ka meie traditsioonilise merepeo initsiaatoriks. Iga kord kirjutab stsenaariumi ka nüüd, kui puhkusele sõitis. Tegi enne valmis. Liustust, võib väga palju head rääkida. Jevgeni juhtušenko kirjutas temast, et muidu on ta napisõnaline, aga laulus äge. Nii see ka on. Kui asi südamesse läheb, siis süttib ja räägib pikalt ja huvitavalt. Liusamor Chuck lahendab kõik meie vaidlused. Kiusamor Chuck on tore seltsimees. Tal on hea naine ja kolm toredat poega. Natosomor Chuck käib ka meil isetegevusringides. Nad lõpetasid Moskvas koos instituudi. Leusamortšuk kasvas koos ehitusega ja on nüüd protskestroy peainseneri asetäitja. Kuidas ta nii kiiresti edasi läks, mitte ei oska öelda. See tuli nagu iseenesest. Ma arvan, et ei eksi, kui Aleksei mar Chucki tänase Siberi tüüpiliseks esindajaks ütlen. Kahju küll, aga meil niisugust kaheksakümnetuhandelise kollektiivi juhti vist ei ole, kes lava peale estraadi tegema läheks? Palju väiksema kollektiivi juhid arvavad mõnigi kord, et see pole nagu sünnis. Et 35 aastaselt nii kõrgel kohal olla ja tehnikakandidaadi kraadi kanda peab ikka olema nii tööd kui talenti. Feliks Lazarev ütles. Viimast sõna pole nad keegi öelnud. Käsil on uued tööd, mis mitte vähem tõsised ei ole kui Bradsk mille eest Aleksei mar Chuck tööpunalipu ordenit kannab. Bradsk meenub neile aga alati. Ajakirja kurgozoor ühes mullustest numbritest lauldakse sellest. Shoiuteeessenius vaju. Järgmises saates, mis siberi sammude nime kannab, oleme Ustilimi hüdroelektrijaama ehitusel.