Musti nimi tuleb sõita läbi Bradski, sest teist teed sinna kivi. Küllap ongi just nii kõige õigem. Sest kui on ära nähtud padruni kerestikele rajatud hüdroelektrijaam, mõistad paremini, mis toimub paksu neeme juures. Saabi, Ustilimi hüdroelektrijaamast, Ankara Jenissei kaskaadi, uuest lülist, Bradski kaksikvend. Ainult et sama võimsuse annavad 20 asemel 18, agregaati ja ehitamine on hulga odavam. Kogemused ja mehhanismid on ju juba olemas. Aitab ka Bradski elekter aastakümne pärast või varemgi veel onustilimmi rajoonis. Samasugune võimas tööstus nagu praegu Bradski ümbruses. Ei tea, kuidas praegu, aga augustikuu lõpupäevil lennukit. Seda tänapäeval alati kiirustava Siberlase tavalist liiklusvahendit kasutada ei saanud. Suvi oli sealgi sama kuiv ja kuum nagu meil. Ja taiga põles nii et suits segus uduga. Muidu nii vapral ann kahel päevade kaupa maanduda ei lasknud. Sõitsime siis bussiga ainsat ja selle tõttu mitte eriti siledat teed pidi. Aasta pärast aga käivad Ustilimi Jacrettowaja vahel juba rongid. Läbi taigamägede ja soode. Üle jõgede ja igikeltsa rajatakse praegu seda 214 kilomeetri pikkust teed. Ehitajateks on peamiselt noored, suvel oli nende hulgas palju tudengeid ja raudtee saab loomulikult elektrifitseeritud sest elektrit, seda kraami siin jätkub. Isegi nii palju, et protskist Moskvani enam muud väge appi võtta pole tarvis. Kust hiljem jõudsime õhtu eel ja läksime külla Eesti perekonnanime kandvale mehele ekskavaatorijuht Boris Tammele mehele, kes kirjutab Ustylemi hüdroelektrijaama ehitamise kroonikat. Ilmad olid juba siis külmad, nii et palume vabandada. Tema hääl ei ole just kõige paremas korras. Kuidas siis juhtus, et Tamme nimeline mees siberis töötab? Esimene Tamm siinmail oli minu vanaisa ja nii meie suguvõsa kasvaski. Hiljem sõitis ta Eestisse tagasi. 65. aastal käisime emaga Tallinnas, otsisime teda. Meid aitasid partei ja komsomoliorganid, suur aitäh neile. Aga otsitud me kahjuks ei leidnud. Eesti keelest ja niipalju, et tamm on dub ja tere oskan kaevelda. Ehitasin karskit, seal õppisin ekskavaatorijuhiks. Hiljem olin komsomoli lähetuskirjaga Corsonova kombinaati räämas, sealt siis siia. Ekskavaatorijuhi ametit pean ka, praegu olen ehituse komsomolikomitee liige, raadiolehe toimetaja, väikest viisi kirjutan proosat, luulet, satiiri, kõike, mida ette juhtub ja vaja tuleb. Õdus oli too õhtu tammede pool. Pereema tõi vene kombe kohaselt lauale tee ja taiga marjadest moosi. Boris Tamm naljatas, et mõnikord olla päris häda. D nüüd igaühele selgeks, et tamm mitte venekeelse sõna tutt. Vastandit ei tähenda, vaid perekonnanimi on. Aga sellest polevat viga. Ja siis rääkis ta käesoleva aasta 11.-st augustist. Meie nelja kantmeetrine number 20 tuli süvendist välja viimasena kuna ta tegi vee jaoks läbipääsu. Vanem. Masinistiks on meil Vladimir Ferbovets, kes juba mitut hüdroelektrijaama ehitanud on. Siia tuldi mööda angaraad üle Jeršovi kärestike. Kui vesi voolas süvendisse, hüüti hurra ja loobiti mente vette. Kogu ost, ilm oli seal. Kohe peale seda algas Ankara tõkestamine. Töötati ööpäev läbi, abid asendasid masiniste ja vastupidi. Tööd ei tohtinud hetkekski katkestada, sest siis oleks vesi tehtu minema viinud. Siinjuures pean mõne sõnaga hüdroelektrijaama ehitamisest üldse rääkima. Lugu on nimelt nii, et kõigepealt eraldatakse jõest kolme vultamiga umbes pool ja pumbatakse nende vahele jäänud osast vesi välja. Neljandaks küljeks on kallas. Saadud tsemendis ehitatakse valmis paisu alus ja vahetult enne jõe teise osa käsile võtmist. Alguses rajatud multamid purustatakse. Jõe teise osa tõkestamine tähendab jõest jagusaamist. Järgmisel hommikul sõitsime vaatama. Teejuhiks oli ajalehe Ustylemiskaja Pravda toimetaja Juri jõhvintser. Koht, kus me praegu asume, on Ankara põhjas ja see ei ole ülepakkumine, sest tulevikus on siin tõepoolest ainult vesi. Hiljuti oli Ustilimi hüdroelektrijaama ehitajatel suur pidu, tõkestati Ankara. See oli meie tähtsaim kohustus Vladimir Iljitš Lenini 100. sünniaastapäeva eel. Tõkestamine kestis 44 tundi. Ette oli nähtud viis ööd-päeva. Irkutski oblastikomitee esimene sekretär Nikolai pannikov ütles pärast miitingul, et see, mida ta nägi, ületas kõik piirid. Et see oli tõeliselt kommunistlik. Töösse suhtumine. Vee läbivool tõkestamise kohas oli kolm ja pool 1000 kantmeetrit sekundis. See on seitse korda rohkem kui Krasnojarskisse. Ankara käitus 25 tonniste kivimorakatega nagu kivikestega. Üks, millel on kiri, alistame sinu Baikali tütar on praegugi veest väljas ja kõigile näha. Lõpuks andis jõgi alla ja isekas tüdruk. Ankara läks kolmandat korda inimeste tehtud sängi. 13 aastat varem tuli tal seda teha Irkutskis ja 10 aastat tagasi Bradskis. 30000 kantmeetrit kaljurunki ja kivipinnast lõksu stiili, mis vaja. Kustilimi ümbrusel on huvitav ajalugu. Siin oli paos radišev ja anga raha paremale kaldale rajatav linn saabki tema nime. Vasakpoolne jääb endiselt Usti lemmiks, sest nii läks ajalukku ja selle nime all tuntakse teda Alexandra pahmutava laulus. Aarne saama. Malis maas ja Eli. Teedi. Alexandra pahmutava käisustilimis 64. aastal tuldi praamiga mööda jõge Kaiuhtušenkon siin olnud tõkestamiseks osavõtuks peetud võistluse võitis Polish sukki, brigaad aga öelda, et ainult nemad võitsid, poleks õige, kõik pingutasid. Nüüd käib võistlus au eest paigutada esimene betoon hüdroelektrijaamahoonesse. Selle algatas ühelkanüü 50. aastapäeva nimeline karnatšovi noortebrigaad. Sündmus ise toimub järgmise aasta aprillis. Niimoodi ta siis tõkestatigi Ankara osavõtjaile ja külalistele jäi mälestuseks rinnamärk inimene kivikamakaga lainetele vastu astumas. Kell 11 tuldi võidumiitingule pidurõivais, nagu esimesel mail. Pärast sõitsid paljud puhkusele, sest enne tõkestamist ei olnud selleks aega. Mõni mees läks rongiga, et paar päeva ühtejärge magada. Praegu on Ustilimis üle 8000 ehitaja, järgmisel aastal juba 11 12000. Linn ise aga kasvab poole miljoniliseks. Ja nüüd teine kohtumine hüdroelektrijaama ehitusel. Kompleksbrigaadi brigadir Vladimir Jürgenson, kelle juured on Lätimaal ja kes Bradski eest sai medali töövapruse eest. Protskis, kuhu tulin polaarjoone taga olin algusest lõpuni ja töötasin brigaadidena. Asetasime esimese betooni hüdroelektrijaamahoonesse. Arvata, et sajaliikmeline brigaad on suur, protskis oli minu brigaadis 170 inimest. Töötasime koos kaheksa aastat. Kergem oli, sest inimesed olid nii-öelda kokku töötanud nädala parima vimplit oleme aga siingi oma käes hoidnud. Mis kliimasse puutub, siis mina olen neis paigus juba 20 neljandat aastat ja eks raskusi tunne see, kes alles tulnud on. Igaühele on tema ala muidugi kõige huvitavam. Hüdroelektrijaama ehitamine pole kaheksa kortilise majaga maha saamine. Tuletalul tühja taigasse hakkad ära sõitma, linn jääb maha. Ma olen sellest east küll üle, et veel kuhugile sõita, aga eks näis. Võib-olla sõidan Bogutsianasse võib-olla mujale. Ainuüksi mõned hetked niisugustest ehitamistest maksavad seda näiteks tõkestamine. Ikkagi nii võimas jõgi, võimsaim kogu nõukogude liidus. Tehnika ja inimesed on siis nagu üks. Seda ei saa rääkida, seda peab mägemad. Ja ongi aeg lõpetama hakata. 73. aastal annab Ustili meil hüdroelektrijaam esimest voolu veel põhja pool aga ootab pokud, saane ja jälle telgid. Jälle barakid need linnade piimahambad. 41 külmakraadi juures purunevad masinad, aga inimesed töötavad edasi, lähevad edasi, et jätkata legendi. Kes Siberis ära käib, sellele kõlavad vanad laulud uutmoodi. Ainult et ärgu keegi liiga palju lennaku käigu rohkem maad mööda. Eestimaamehele on selline pilt, kus lennuki aknast tundide kaupa vaid puude ladvad paistavad küll huvitav vaadata, aga nii võibki ainult latvu näha. Ahjaa, mis siis Eestist räägiti? Räägiti, et Vello Orumets tõi Siberlastele Jemka ja et eestlaste tunamullune kunsti dekaad oli tore vaadata Ta ja kujustilimi lennuvälja juures poes mulgikapsaid ja jahimehekastet müügil nägin. Siis mõistsin, et Eesti polegi väga kaugel. Üldmulje on aga Siberist selline, et mõnda aega tahaks elada seal. Võimalik, et see ongi parim hinnang nähtule.