Maailm on läinud kauniks, sest ta hakkab välja surema. Ta küll nagu paluks säästa, kuid inimene on kahevahel. Milline on vastus? Kibestunud maailm ootab. Nii süngete järeldustega laulu kirjutanud Marbiina Reynolds, kes ühtlasi oli ka laulu esitaja elukutselt kirjandusteadlane, on tema lauludes rikas, ootamatute võrdlustega vürtsitatud keel ja täpselt väljendatud mõte. Tema loomingu tuliseks propageeriaks on olnud piitsiiger tänu kellele Reynoldsi lauludele on kindel koht Ameerika üliõpilasnoorsoo hulgas. Vaimukas, terav sõna ja konkreetne aadress on teinud tema lauludes kardetava relva. Ega ilmaasjata mitmes USA osariigis Reynoldsi nimel ristida ka ole sellenimelise isikulaulude esitamine ja Trasleerimine keelatud. Balbiino Reynolds oskab maailma näha väga mitmetest vaatenurkadest. Ühes laulus on ta astronaut kuul, kes imestab, kui ilus, puhas, sõbralik paistab kauguses maa. Küll peavad inimesed ikka väiklased olema, kui nad omavahel läbi ei saa. Inimest ei saa olla inimeseta. Järgmine laul on aga palve, et inimene mitte liigagar ei oleks. Hoidkem loodust, sääski, vana head maailma. Meie lubage tal veel eksisteerida. Tänu laiale silmaringile on ka Reynoldsi laulud avara teemavalikuga. Kord käsitletakse neis kunstväetiste hukutava mõju. Kordan Norra sõjalist eelarvet, saastamisprotsess massirahutused, kosmoselennud suhted inimeste vahel. Meskijata Reinased külmaks. Pole ilus tõkestada streigi, murdjaid pole ilus, ummistada liiklust. Pole ilus tekitada rahutusi segadust rikkuda vaevaga saavutatud korda. Kuid kui see on vabaduse hind, siis me ei hooli ilust, ütleb Malviina Reynolds. Mida pakuvad massikommunikatsioonivahendid küsita ühes laulus? Nad suruvad peale loosungeid sõda, teooriate uputust, segamini seksist ja revolutsioonist kuid minu peas ei ole auku, kuhu neid kallata. Mul on oma mõtted, arusaamad ja ma püüan nendega hakkama saada. Et Rein on selle oma pea õlgadel, on seda kinnitab ta, selge maailma nägemine, mis kritiseerib mitte ainult kättesaamatuid kaugusi, vaid julgeb ka kõige lähemat ümbrust teraselt silmitseda. Keskmine heaolu ja keskmiste näitajate keskmiselt, nii nagu kõik maailm saab temalt õiglase hinnangu. Väiksed kastid linna serval, väiksed kastini tehtud, tekita väiksed kastid linna serval, silme ees on praegu üks siin pruun ja seal valge, mõni hoopi, see leek alla. Kuid nad kõik on tehtud tiki taki ja neil on mingi nägu üks Isamaa kastikest ees. Kõik nad käisid ülikoolide ees, kus nad baiti kastides, et me looleks praegu üks, üks türrektordei veto, tor tolmas tuntud insener, jah, nad köika tehtud pikki starti ja neil on nagu üks kõik jutunurka välguvihk, Ellüülecultatud kodusseid, see i Lothar sellopa paktitu. Meil on sauna keset metsi, kortseb Allada, elavad rohu eest ja külma vastu resoluutselt võitleba veel olnud köigil mitu lipsu, põuetaskus, elukindlustus, kõik nad kasvatavad lapsi koolist, Arvis kuulekus, lapsed. Talv juba pruuni uksetavadele. Seal nad kaovad kastidesse joonduval veel parem. Ja Läku omava spetsialisti daami tuba, palju. Poisipõnn. Minnasseer väikseke Asti tehtud tiki-taki, väiksed kastid linna serval, kõigil neil on. Jätkab Malviina Reynolds. Nüüd on ta väike neegriplika, kes ei taipa, miks isa peab vangis olema. Isa olevat must panter. See ei saa ju tõsi olla. Pantrid elavad metsas ja vabad. Aga ei saa. Kuulates seda laulu tuleb meil kramplikult meeles pidada, et selle on sisse laulnud Balbiino Reynolds. 70 aastane inglise keele ja kirjanduse professor California ülikoolist. Saate teise poole täidab Euroopa tuntuimaks folktäheks tituleeritud tyypi liitš ehk eesnime järgi tolaval. Taoline seadusi ja tavasid naeruvääristav rahuliku stiiliga laulmine Antonovanile küllaltki erandlik sest tema põhiampluaa on nukratoonilise pehmed üleüldist kaduvust meeldivad laulud. Noore mehena sündinud on ta 46. aasta veebruaris anda ameti jõudnud läbi teha õige mitu arenevas järku. Kunagises krässus peaga kisa Krist, kelle repertuaari kuulusid laulud, sõda kestab, Vietnam, kaotatud mäng on tänaseks ainult tasakaalukas pilosoo kes armastab abstraktseid üldistusi loodusest, inimesest, nende omavahelisest seosest. Donovan armastab sümboleid ja kasutab neid ohtralt. Kuid kunagi teda seob poeesiat. Lemmikuteks on talle linnud, Tarkess, kes silmad pilukil maailma siblimist muigega jälgimine. Inimese elu on vaid sekuna maailma eksistentsile. Isegi kivid, päikesel pole igavesed. Õnn jookseb ringiratast. Saatus on laevuke vee peal. Kaasaja suitsuses progressist pettunud inimesena mõtiskleb Donovan põhjamaa karja koplitest inimtühjadest, mägi aasadest õnne ja armastuse viimsetes pelgupaikadest. Eelneva põhjal võiks arvata, et Donovan on oma sümpaatiates liiga ühekülgne ja peidab maailma laius ees pea liiva alla või siis tajub ainult looduse rohelist värvi. Et aga Donovan siiski Daltonic pole seda, kinnitab ta, eks populaarsemaid laule Talers värvid. Ja olemegi jõudnud tänase folkstuudio viimase balane mis aitab meeles kanda Donovani armastust, lüürikat ja omapärast laulumaneeri.