Kena metsa noor Mihkel oli tänavu suvel juba kange mees. Ta oli olnud kangem kui isa-ema teadsid arvatagi. Iida teadis rohkem, aga temagi teadnud kõike ega oma pereteenijatüdruk võigi teada kõike, mis perepoeg teeb. Vana Mihkel ütles. Juubuy nimepäeva õlut ja teed tuledki Ena metsa perremees, kuid mis nurmest arvitab, saab ostetud üheksa puudones iga on sulus selle jaoks teisi söödama. L. Ida aga naeris. Mis mees niisugune ei, julgen lammaski tappa. Mihkel ei sallinud Viidat. Kena metsamehed ei sallinud oma talunaisterahvaid. Ka vana Mihkel ei sallinud oma anne. Šotaarutatsioloogsüdoga naine nüüd ei tea, missuguseid lammas tapamis uus teata. Aga Annel olid lambad omamoodi armsad, nii armsad ja sõbralikud silmadega. Aga sõbralikke silmi oli kena, metsal vähe. Ainult noore mihkli omad olid vahest niisugused, muidu õppis temagi Saul käskima ja kärkima. Kena metsa. Noorel mihklil oli hea süda ka mitte alati head kombed. Iida tuli perenaisele appi lambaid lahutama. Tema oli poolest saadik nagu oma inimene oli pererahva kaugelt sugulane, kangesti tragija hoidlik. Ja mine tea, missuguse pilguga ta vaest võis noort mihklit vaadata. Kui perenaine peremehest kaks aastat vanem on ikka hea sea õnn. Aga muidugi pole kaheksateistkümnene poiss mingi naisevõtja. Varsti olid head lambad halbadest lahutatud tappa, pidu võis alata. Vana mihkel oli mees lambaid tapma ka. Seakülge ei, küll ei julgenud kätt pista. See Kurimann karis vastu. Vana on, oli samasugune vaikne vana lammas. Ei, niisugune pole suurel koha perenaine. Aga noor Mihkel? Vaata, sellel oli vana mihkli, veri ja värv. Sellest tuleb kord mees üle küla. Niisugust poissi otsi nüüdsel ajal tikutulega, kes ennast nii ornung hoiab nagu kena metsapois. Mitmed olid palju vanemad, aga tihti maanteekraavis, hambad ülespidi. Ja kui need soolid jäetudki. Nii ei peeta kohta vaadata, kui kena, mõtlesin. Mihklit nagu noormees ju ei võiks, ütles vana Mihkel. Joomis kõlbu, mihklipäev, õlut, joomapeod, õppimaalsest juua tuleb osata. Perepojad, kes kraavi kukuvad, ei oska juua. Selles häda ongi. Mihklipäev oli kena, metsal suur püha juba isaisade ajast saadik. Mihklipäeva ajal oli kena metsal kõigil hea olla. Aga ikka noor Mihkel, temal oli midagi südamel. Mõistlustegi lühikese selge otsuse, tapad lamba, näitad iidale, mis mees sa oled. Aga kuskil oli keegi, kes vaidles vastu. Vastik töö. Kuidagi ei saa sellega hakkama. Ja mispärast ka idapärast? Ei, ei, tema pärast hakka kärvestki eemale ajama. Mitte nii palju ka ei hoolida sellest muti näoga tüdrukust. Aga, aga mehe aumees ei julge lammast tappa. Julgeb nooh, kena metsa, noor Mihkel läks saida juurde, kus oli nimepäeva altar. Anne silm oli vesine, vana mihkli oma õlle joomast udune, aga idasilm kiirgas. Taat. Las ma võtan ühe uteelu, mis sa nüüd oma käsi määrima? Tõrjuson? Ütles vana Mihkel idasilmadega kiirgasid ja noor Mihkel ütles. Mis sa mõtled, kas ma mees põlegi või? Jaa, kena metsa, noor Mihkel oli sel suvel meheks saanud. Ta hakkas juba habet ajama pisut häbelikult, küll on ikka natuke piinlik, kui noormees meheks saab, nagu oleks mingi häbi või salajasi. Jou küll, ütles kena metsavana mihkel. Hullud perremees, võid teha, misjaoks arved? Noor Mihkel oli vahva, ta võttis noa isa käest. Mihkli kõrvad Helendasid, aga ta näo vastu puus nagu külm tuul ja süda langes kuhugi hoopis sügavale. Uta aga vaikis, ootas, kogu maailm, tundus ootavat otse hinge kinni pidades. Nüüd nüüdse juhtus süda ei kannatanud enam kõhelda, olgu mis on. Üks hing lendas allapoole, sest oli ainult looma hing. Iida võttis verd ja naeratas ning ta pilgud riivasid poissi hoopis teisiti. Sisulex Mihkel, tahtnud eemale minna. Nii raske oli korraga. Hirmus raske võib vahest olla inimese sees mingi osa, mille õiget kohta ei oskagi kätte näidata. Õhk oli täis surma, koli undaja raske, hoolimata tuulest, mis kihutas põiki üle õue. Viimasena võeti käsile siga, seda tapma tuli tutt. Andres Andres oli juba vana mees, ta käed värisesid lusikat ja õlletoopi hoides, aga see adapmisel Nad ei värisenud. Tema tappis sead ikka kiirelt ja ikka otse südamesse. Kena metsavana mihkli läks siis rehi alla õlleankrud aitama, ta ei kannatanud seda kisa. Aga noor Mihkel oli täna nagu isemoodi ta jäiga seatapmise juure. Ta silmad hiilgasid ja suu lorises, niiet imesta. Tagamas koordi ise kiidad ja tänase vihastanudki käis koguni nii kehast läbi, et ta kirjutas, nagu oleks kaapa olnud mõni küla poiss. Mihkli hambad seejuures riigise sitta kaela kuka lõhetasid. Ta oli otsekui palavikus, mis asja, kuld juba ammugi, mees perremees, pealegi. Siis tuli õhtu ja valgesse linasse mähitud siga, valmistus oma ainsale viimsele reisile suure linna poole. Aga näe, kena metsavana, Mihkel oli omatehtud õllel alla jäänud. Vanaks hakkas jääma mees, mis muud. Siis lausus noor Mihkel, selle tee võivad tema üksigi ära käia. Kena metsa, noor mihkel üksipäini linna. Terve see aga veel pealegi. See oli uus ja natuke imelik. Aga kõik uued ja imelikud asjad peavad kurt sündima, sest ega maailm seepärast seisma jää. Ei, see poiss teab, mis teeb see jää maanteekraavi hambad ülespidi. Kui hea oli, sai kodust minema. Mihkel tundis, et miski siin oli talumatu, aga mis nimelt? Selle täpse väljendamisega ta ennast ei vaevanud. Mõte tulid rumalad, aga enesetunne oli veel rumalam. Ei, siit majast siit õuest, sellest kohast eemale. Õhtutuule hobuse heinte ja vankrimäärdelõhn. See peletas selle õudse, rasvase verise, mis nagu kleepus külge. Külamehed tulid kaasa, karta pole midagi. Aga üksi oleks olnud veel hoopis ilusam minna. Kummaliselt raske, niiske, erutav oli. Selles polnud suveöö rammastavat raugustega tallede kirgast, luulet. See oli võitluste kihutamiste seiklustöö. Sellisel ööl ei saa istuda logiseval vankril isegi maas käia ei malda, vaid tahaks kohe tormata. Kaaslased töötasid ja väsitasid mihklit. Ei sallinud neid inimesi. Ta ei tahtnud neid vanu endisi nägusid nähagi, Taiskas uusi. Jumaluke, kuidas elati raamatutes. Kui viskaks õige selle koha kaelast, jäägu kena metsa kellele tahes ja läheks merele. Ei tapaks seal enam lambaid. Või ikka seal rasvane maik suus, vaid tapaks, kuhu neil lõvisid ja kui tarvis inimesigi. Ilm oli muutunud pilviseks, linn ilmus kahvatu lillana, natuke unisena, natuke nukrana. Üks linnanaine, kes natuke aega oli käinud vankri kõrval ja kobanud linasse mähitud teki looma, kõneles nüüd noormehes. Paljude kilost tahate, ehk saame kaupa? Ei oleks tapamajasse viimist kedagi. Mul lombis siga proua jaoks just paras tükis Hendliku tunnis vahele. Maa all ongi loo 80 sendiga. Linnaproua. Tal oli kübar peas, ei teinud kadedalt vanamehest väljagi, vaid pani käeimalikud Mihkli omale ja ütles. Sama tõiteta. Ega teise mind ka. Mina olen ise maal olnud olemaal sündinudki. Ütelge sind ja teeme kaupa. Siis Mihkel ütles hinna, aga kaupa ei saanud kohe teha. Hindu oli kaks, üks mihkli, teine linnaproua maa ja neil olid 10 senti vahet. Mihkel oli kangi kaubamees, see oli ju auasi. Aga Henriku Tõnis jukerdas siin vahel, sellepärast pidi laskma viis senti alla. Linnaproua pani kolm senti juure ja siis tehti veel vahepooleks. Siis hüüdis Mihkel südames naerdes teekaaslastele, head aega jääb viis sea linnaproua hoovi. Siitsaadik oli kõik korras ja edaspidigi läks nagu kord ja kohus. Kuskil kuurivahes oli kaal kaalu kõrval pigise mütsiga habemik, kel oli nii punane nina, et isegi hommikuhämaruses paistis selle värv silma. Seebergi papa on ehk nii sea ja aitab noormessiga kaalu peale tõsta. Palus proua. Seebergi, papa oli nii lahke ja kahe mehe käes polnud üheksa puudones, iga mitte kui midagi. Oodake. Sea Kindscrik vastu maad, hoiatas ostja, kui Seebergi papa hakkas kaalu lugema. Nii aus inimene oli isegi müüa kasu püüdis. Niisugune kena noormees kohe armas, nagu oma laps, ütles ta, puudutas jälle Mihkli kätt. Esimene linnasõit või? On ennegi käidud, ütles kena metsa noor Mihkel. Aga nii omapead on see ikka esimene küll. Sellepärast, ütles proua. Ja et nii läks, seal tapamajas on ikka palju sagimist ja need lihunikud kanged noori mehi petma. Aga siis tuli välja Helle. Ja pärast seda ei näinud Mihkel enam muud. Ta nägi tütarlast, kellesarnaseid nähakse vaest unes, aga seal ma ei ajanägijat nii segadusse. Nüüd ei osanud Mihkel enam kuidagi olla ega astuda. Aga tütarlaps ise oli nii rahulik ja lihtne. Tükk paberit tuli tal põlve peal pliiatsi otsa, kastis vaest suhu ja jälle arvutas. Neli korda kaheksa, 32. Seitse korda kaheksa on 54 eks ole, härra. On küll, ütles Mihkel ja muutus üleni niisama punaseks kui Seeberevi papa nina. Ta vahtis nagu võlutud lind üksisilmi paberit ja sellel lähemat ümbrust. Aga nüüd on noormees nii sea ja joob meil tassi sooja kohvi. Ah jaa, see oli proua ise. Mihkel päris ehmus. Ja aitäh kogelast ta. Ega ta märganud, kuidas vanem nooremlinlane vahetasid, pilkusid, ei märganud punase ninaga mehe muhelustega helehallide pükstega poisivolaskid kuuriukse vahel. Ta ei näinud sedagi. Bacoli jaluse komistas sinna otsa. Linnainimeste korter oli väike, kaunis ja soe. Alles siia sisse astudes tundsid, kuidas öine rõskus oli imbunud kontidesse. Alles praerasvalõhn sõõrmis tuletas meelde, et jõulud päev otsa söödud. Praerasvakohvi lõhn. Kuid kaugeksi vastikuks muutusid korraga kõik kodused lõhnad. Ja siis olid siin pehmed toolid ja vaibad ja padjad oli nagu udusulgedest linnupesa. Ja kui algav päev poleks kõike nii piinlikult valgustanud, oleks uni silmad kinni vajutanud. Kas te kaugelt olete? Küsis linnaneiu. Ta oli nagu lill, mis hakkas puhkama päeva tulekul. Ikka enam roosatusid ta põsed. Näiteks Külost, ütles Mihkel ja ta vandus enda kohmakust. Ta oli ju nagu suurt seltsikoer, ta loksutas isegi kohvilinale. Pole viga, mobiil ära ütle selle. Ja nüüd ta tuli nii lähedal, et mihklil jäi siis kinni. Kas teil linnas sugulasi on? Ei ole, vastas Mihkel, siis on halb. Halb jah, aga siis on ju hea. On küll. Kuidas niisiis jääd ööseks meile ometi tulevaks ööks linna, sest hobune tahab puhata ja teie tahate linna vaadata? Linastuma ja palju õia, ütles Mihkel ja ta luges üles kõik, mis vaja linnast viia. Ta hakkas siin juba kodunema. Viimaks oli neil Hellega üsna hea jutt pooleli, aga siis tuli selle ema. Häda peab ikka olema. Nüüd on vanamees raha kõik tööle kaasa võtnud. Aga ega tõni väära sõida. Tulge õhtupoole tagasi. Hobuse võite ju ka siia jätta. Meie lähme linna vaatama, ütle selle mihkli asemel siis tuleme lõunale. Ja nad läksidki. Küll oli linn kaunis, eriti ilus oli meri, kui ta nii kohises natuke ähvardades sama selle rahustades siis hakkas veidi vilu. Sellel nimelt mihklil oli väga soe, sest tütarlaps surus end tema vastu ja värises veidi. Ena metsa, noorel peremehel olid verd külluses, tal hakkas koguni kuum. Aga siis nad tõuside käisid linnatänavail, vaatasid kaupluseaknaid, arutasid, mida osta. Mina tulen kaasa, sina ei oska õieti ustega õieti tingida. Ütle selle. Juba, Nad ütlesid üksteisele, sina juba seadis Helle mihklikaelasid, et otseks nokkis tal heinakõrsi seljast sihukule kõneles ta ise, sa pead ostma uue lipsu ja linnariided, minu kavaler peab olema tip-top riides. Ega mihkel ei olnud viletsast riides. Aga tal oli maavillane ülikond ja ta oli natuke raskepärane. Nagu suurt seltsikoer. Helle oli nagu liblikas ta kõrval. Vaata kaitsja tiibadelt kõike ilu ära ei pühi. Elle põskedel oli natuke sellist tolmu, seda oli jäänud ka mihkli koduvillase kuue külge. Tore on linnas olla, ütles mihkel tule linna, ütle selle, mis ma linnas tööl, käed merele, sat tüürimeheks kapteniks. Püssijutt Kela metsa, noor Mihkel ei ole enam poisike uskuda säärast lapse juttu. Ei, linnas pole tal midagi peale hakata. Tule sina maale, ütles ta Hellele. Maal on ka tore, mis ma Mahal teel lehmad hakkavad naerma, mina ei luba kedagi naerda. Mina olen peremees. Kena mets on suur ja jõukas talu. Seal pole, ei olegi suuri talusid, Mulgimaal on suured jõukad, talud aga lähevad pankrotti. Ro mihklit, räägi. Mihkel on lugenud ajalehti ja muud. Mihkel on tark mees. Helle ei olnudki mõnes asjas nii tark. Taevake lõunale pidime minema kell juba piis. Tere meest rahakotiga polnud veel kodus. Aga lõuna oli väga maitsev. Helle ema oskas toredasti toitu valmistada, isegi söögikõrvane oligi laual. Täna on minu sünnipäev. Seleta selle. Lahke perenaine valas klaasitäis ja Mihkel näitas, mis mees oskas. Olgu, punane või valge, ei laagringsute nägugi. Ta oli korraga nii vaba, jutukas, päris seltskonnainimene. Aga ilus tütar, on teil, proua, teie tütre terviseks. Terviseks. Väimeespoeg. Kena metsa, noor mihkel naeris nii, et vesi nirises silmist. Kui pagana tore oli maailmaelu, kui oldi juba täismees. Mihkel laskus laiale diivanile pehmete patjade vahele. Helle istus ta kõrvale. Kaunis, lõhnab nagu puhkenud roos. See oli alles elu, mitte kena metsa, Reedual lõhn, jälle lamba tapmine kui õe. Anna mul üks uisupull, kuidas sa räägid, kui ema kuuleb kulgu? Ma võtan teda, aga ta on niisugune tore, mõnus sugune peab ämma olemagi. Miks ei või täismeest suudelda neidu, keda armastab? Ah, armastus, armastus, see oli alles elu. Elagu armastus, rooside viisin ahlas lilled õitseda. Aga kuidagi oli ilmunud siia punase ninaga papasseeberg ja helehallide pükstega poisi volask. Nad istusid eemal, vahtisid mihklit, vahestiitsitasid, vahest urisesid. Diivanil ärkas aegamööda teine Mihkel. See Mihkel oli lõvi, ei, see vaimustunud viinastega roosidessey haldas verd. See mihkel polnud jumaldaja, see oli vallute hävitajal lambatapja ei või sa vahid seal vanal rool, padi lendas punane hinnale vastu nägu, kui see ka ei haavunud, kehase Ehaavazumeti au. Mis papazeebergi sõjakusest puudu jäi, seda täiendas salapärane hallpüks. Helle, ära lase seda fenos käperdada, ütles ta kõlava rina häälega. Kössonoff ei ole ta rangutang, seemsam see. Nüüd nad hakkasid ütlema üksteisele alles päris haavovid sõnu. Mihklil oli ka omajagu suud, aga linnapoisi vastuda oma sõnadega ei saanud. Ta tahtis täiendada, rusikaga kukkus aga ise, vaata, milleks võisid head olla need padjad, vaibad siin korteris. Aga nüüd võttis Mihkel lavalt taldriku, siis võttis halb üksteise ja siis Mihkel lükkas laua ümber. Tooge politsei, karjus keegi. Ja siis istus kena metsa, noor Mihkel nurka maha ja hakkas nutma. Laulab varsti ütles hall pükse, kääris särgi varrukad üles. Ta oli boksimisel võitnud mitu hõbelusikat. Aga Helle, naeratasin, ütles. Laske olla. Nüüd vajame heaga kõik joonde. Ja tõesti, tema pehme hääl ja pehme käsi pakkusid tuge Mihkli haavatud hingele ja kehale. Poiss laskis end rahulikult uksest välja jalutada. Uksest välja ja trepist alla hoovile. Kuhu me läheme? Küsis mihkel magama, vastas õrn hääl. Magama. Sosistas Mihkel otse saatanlikult ja pigistas linnatüdrukut. Kahju, et ta nii joobnud mõtlesse kuris, hobune krõmpsutas, kena metsaristikheina. Kena metsa, noor peremees jäi magama vanale linnaskäimise vankrile olles jõudnud üle rõõmu. Võitlusiha ja kurbuse vahejaamade. Tantsi mõistmatuseni. Oh ütle selle hoovil võbises külma käes. Ta oli ka natuke kurb. Aga eks pidanudki ju nii minema. Ei äratanud mihklit järgmisel päeval, Helle, õrn käeke. Äratajaks oli Henriku Tõnis, kes vedas teda jalasti, hüüdis mis korraldsus imagot koju minema. Geno Metsanurm Mihkel ärkas. Ta nägu oli halja vana. Aga ta tõusis mehiselt istukile. Nüüd oli vaja mõtted kõigepealt joonde ajada. Aga mõtted ja mälestused olid nagu mingit plahvatuse mõjul laiali lennanud ning pea otsa tükkideks viinud. Raske ja valus olise ärkamine. Mis sul muidu aega või? Kui siis Tõnis, sul ju päris vaimu nägu peos. Nägu on ikka peas, katsus Mihkel naljatada ja naerda, aga sellest ei tulnud midagi välja. Sõidame siis sõidame, ütles ta. Aga enne enne tuli minna raha järele, sest see oli tähtsamate asjade hulgas hoopis ununenud. Siis lugu linnatüdrukuga. See oli üsna piinlik. Ta oli vist koguni lubanud teda naiseks võtta. Hole. Kannab see asi siiski seada, võib üht-teist natuke lubada edaspidiseks. Ta põrutas ukse taga. Piinlik on siiski, kui nüüd avatakse, seisan nende inimeste ees. Aga keegi ei vastanud. Kõrvalkorteris tuli naine päris kurjalt, mis te tahate? Ja lisas siis, ega see praegu kedagi kodus pole. Viimaks teisest kolmandast suust sai Mihkel teada, kus see auväärne proua töötas. Amet polnudki eriti auväärne, kauples turul munadega ja igal öösel muudkui Trallitatakse, sestsaadik vana mees jalga laskis, võttis omale ühe plikaga siia, ei sellest diakeegi, mis ametit ta peab eile ööselgi oli jälle üks suur kisa ja trall. Kas siis ta oma tütar põlegi küsis? Mihkel? Ei ole, vastas naine. Miski köitis mingi raske uudne mõte. See oli nagu Dynadal jalus, kui ta läks turule, eks see oligi nii. Mis rahade väldaate karjus, auväärne proua ja ta hääl oli täna läbitungiv nagu peainglil. Pasun, mitu korda tera tahate, kas tahate, lähme politseisse? Mul on kolm tunnistajad, kes nägid, kui ma maksin, aga minul lõhutud toakraami eest saate veel, mis röövlide on, need on politsei kohus ja taevas, kuidas Mihkli pea valutas. Siis saaks selle asja rahulikult õiendada. Jaagugi siga, mina maksin sea eest, kes teab, kuhu te purjuspeaga raha kaotasite, kinnitas linnaproua viiendat korda. Aga ega ta sellepärast mihklit süüdista, olgu see ise mõistlik, siis jätab temagi asja niisama. Mihkel võis vabalt lahkuda vaba seast rahast, ostumuredest ja usust inimestesse. Ja kõige parem oli olla võimalikult vait. Kõigest vaikida. Head jäi külameestest maha, sõitis ainuüksi kodu poole. Nüüd oli aega mõtelda. Kodus võib ütelda, et kaotas raha. Joobnud peaga juhtub mõndagi. Mõni asi see ühe sea hind kena metsa noorele peremehele hea õpetuse eest. Teine siga on juba ammugi söömas. Genometsa noor Mihkel on nüüd mees.