Mul on suur rõõm, et klassikaraadios on nüüd külas Eesti rahvusringhäälingu aasta muusik 2018 Risto Joost, tere. Palju õnne. Suur tänu õnne tarvis. Eesti rahvusringhäälingu aasta muusik, ühe muusiku diligendid või laulja või mistahes interpreedi jaoks on kindlasti tihedalt seotud Eesti Raadio esimeses stuudioga ja ka aasta muusika pidulik kontsert toimub just nimelt selles kohas. Teame, et sinu ema on pikalt-pikalt ju raadiomajas töötanud ja kas sina mäletad oma kõige esimest kokkupuudet raadiomaja ka üldisemalt või ka telemajaga või siis selle uhke esimese stuudioga, mille seinad on väga mitmesugust muusikat väga pikkade aastate jooksul kuulnud? Tõepoolest, et minu ema on töötanud siin aastakümneid, aga samuti ka isa, nii et tegelikult mul perekondlikult on selle majaga väga tihedad sidemed ja esimene stuudio on koht, et kus on minu jaoks toimunud väga elulised sündmused, nii esimese sooloplaadi salvestus kunagi Corellikond sordiga samaaegselt ka palju teisi kontserte kui ka salvestusi ja ja mõned muudki elulised sündmused on seal aset leidnud. Kõigepealt jah, esimene stuudio on, on paljude muusikaliste hetkede selliseks tsentriks olnud, aga raadiomaja tervikuna ja teisedki stuudio diafoonikad on aegade jooksul olnud mulle väga lähedased, sellepärast kunagi luges mu ema isegi lühikest aega kuulsaid raadio õnnesoove sisse ja ma isegi olen seal vist lühidalt üles astunud. Et Eesti Raadio ja samuti televisioon on mulle olnud kasvamisel selliseks oluliseks keskkonnaks ja kõik need legendaarsed inimesed, kuulsused nii telepoole pealt, aga eelkõige raadio poole pealt on mulle juba juba lapsest saati ju teada ja nii mõnedki neist. Ta on mulle tuttavad eelkõige just oma hääletämbri poolest ja tihtipeale raadios ju ei panda nägu ja häält kokku, seepärast teatakse eelkõige hääletämbrit, aga õnneks on jah, mul olnud see võimalused tõesti, need erakordsed raadiohääled on ka lapsest saati päris inimestena kaasas käinud. Kes oli üks armsamaid raadiohääli, kes sinuga lapsepõlvest peale kaasas käis, neid on nii palju tõepoolest väga palju ja klassikaraadio samamoodi on ju olnud väga, väga eriline koht minule ja mul on hea meel, et klassikaraadios töötab nii palju meeldivaid inimesi, kes on ise muusikaga kokku puutunud, tegelevad aktiivselt muusikaga või siis on keskendunud nüüd just ütleme, ajakirjanikukarjäärile ja ja see tõesti tõstab klassikaraadiotaset just selles mõttes, et ollakse kursis, tahetakse mõelda kaasa interpreetide ja publikuga raadiokuulajaga ja ja see on, ma arvan, klassikalise muusika seisukohalt väga oluline, et see ei oleks selline ainult vahendav meedium, et tõesti, me mängime siin teatud lugusid maha, mida kõik võib-olla teavad, aga aga et see, see klassikaline muusika on rohkem integreeritud inimeste teadvusesse läbi siis eetriaga läbi erinevate tegevuste, sarjade kontserdite loomulikult ja ka, ütleme nüüd viimasel ajal populaarseks saanud Laits stream'i, nii et see on päästja teretulnud. Kas sa mäletad ka oma esimest televisiooni kogemust? Esimest televisiooni kogemust? Ausalt öeldes väga ei mäleta, kusjuures see võib täiesti vabalt olla ka seotud hoopiski minu kui saatekülalisena, jällegi kuna ema töötas ju raadios ja, ja siis ikka puutusid kokku teatud inimestega, kes ka teles saateid tegid, siis sellised legendaarsed saated nagu Reisile sinuga ja sinna oli ikka vaja mõnikord ju publikut ja ja oli ka teisi saateid ja stuudiod said tuttavaks küll ja, ja siis muidugi hakkasid ju läbi hariduse läbi eesti poistekoori tekkima ju mõned sellised esinemisvõimalused ja ja tõepoolest, neid aastaarve ma ei mäleta, aga ma pakun, et et ega ma liiga vana siis ei olnud arvatavasti võib-olla kümneaastane või, või midagi sellist hilisemalt muidugi on tulnud erinevaid saateid ja nii edasi, et see selline rahvusringhäälingukeskkond on, on suurepärane keskkond ja kuna Eesti on nii väike, siis see on privileeg, ütleme noortele muusikutele siin ükskõik millises valdkonnas kohe võimalus saada ja ühtlasi tegelikult saada ka võimalus tuua rohkem publikut saali, sellepärast et kui sinu nägu juba natukenegi teatakse ja häält ka seda muusikalist kutset on võimalik edastada paljudele inimestele, siis, siis on ju ka meie elu lihtsam ja samamoodi ka Eesti muusikaelu, mis on hästi oluline, et ka uued helitööd saavad selle läbi tundma tuntumaks saadirigeerite palju nii Eestis kui ka välismaal oled õppinud ka mõlemal pool ja nüüd siis Eesti rahvusringhääling, millest on meie jutu alguses olnud pikemalt juttu, kas oled sa õnnelik, et seal Eestis sündinud? No ma ei saaks õnnelikum olla ja ma isegi oskaks sellele küsimusele teistmoodi vastata. Sellepärast et ma ei kujutagi ette, et ma oleksin siin kellegi teisena. Et Eesti on minu arvates kõigepealt geograafiliselt suurepärase koha peal, me oleme ikkagi avatud ja meri teeb meid kamaks. Jah, ta natukene võib-olla ka sunnib tegelikult olema ise globaalsemalt ütlemisega, sellepärast et see meri on alles võimalus. Kui paralleel tuua Kesk-Euroopa maad, siis sealse võrgustik on kuidagi tihedama, et kas või näide Helsingiga oli, et loomulikult nüüd need sidemed on juba väga-väga tihedad, aga see 80 kilomeetrit mereteed on ikkagi piisavalt, et pikk maa selleks, et elada täiesti teistsugust elu. Ja samal ajal jällegi väga lühike maa selleks, et kontakte kogu aeg uuendada ja neid kogemusi sealt võtta ja ma just tulin Helsingist, et kus mul oli kaks kontserti Helsingi linnaorkestriga ja olgugi et 80 kilomeetrit on meil vahet, siis sealne kultuurielu on täiesti teiste traditsioonidega ja samal ajal meid seob Soomega ju nii palju, et ma arvan, need kogemused rikastavad interpreet ja seetõttu on mul meeletult hea, et saab kogu aeg tulla tagasi. Kõikus kontserti andes siiasamasse koju Eestimaale ja hooaja sees ma ju ikkagi üsna palju reisinud ka mööda suuremaid Eesti linn, aga, aga ka väiksemaid kohti, kus saab kontserte anda ja mitte ainult ka lihtsalt ringi vaadata ja avastada Eestimaad, et see on selline lõputu tegevus, nii või naa, et Eestimaa on küll pindalalt väike, aga siin on väga palju avastamisrõõmu. Kui me räägime dirigenditööst. Ilmselt Eestis vaiksena olles on see kodusem ja tavalisem, aga kui palju sina oled kokku puutunud oma elus, dirigendid üksinduse poolega, noogu kogu aeg, ega see amet iseenesest ju ongi üksildane amet, et sellel ametil ei ole selles keskkonnas ju rohkem mitte kedagi kõrvale panna, ehk siis et on ainult üks dirigent. Ja et oleks juba kaks dirigenti või kolm, eks ole, seltsis oleks segasem. Aga otsekui tunduks vastuolulisena, on see dirigent, et on eraldi siis sisulises mõttes ta peaks olema ikkagi koos orkestriga ja koos selle selle organismiga ja tegelikult ilma selts ei saagi toimida, aga olemuslikult ja, ja nii-öelda praktilise poole pealt. Dirigendi ütleme töö pardituuridega ja ettevalmistamine on väga ju üksluine ja, ja üksildane töö, mis ei tähenda, et see ebameeldiv on. Aga kui tuua kontrastiks seesised, et orkester harjutab koos ja igasugune grupiviisiline musitseerimine tähendabki neid koosveedetud tunde, siis viimasel ajal on eriti palju mõelnud selle üle, kuivõrd et ma ise naudin seda, et see amet on nii kõikehõlmav. Et ühest küljest jah, ma saan läbi elada ja kogeda erakordseid kogemusi, inimestega, jagada muusikalist energiat ja laval seda kõike koos tunnetada, aga niikui need prooviuksed kontserdisaali uksed lähevad kinni, siis vastutuse koorem ja tegelikult see elu rutiin on, on ikkagi väga selline eesmärgipäraselt, et üksluine, nii et seetõttu ma ei kujutaks ette, kui ma oleks selles keskkonnas ilma oma kalli abikaasa toeta või pere ja sõprade ringita, et siis oleks selline üksildase hundi väljakutse. Sa oled ka teadupärast ju suurepärane kontratenor, kas ei ole tulnud vahel sellist mõtet, et ah, jätaks selle üksilduse selle suure vastutuse ja läheks seda lauljateed? Muide, see on väga hea ja paralleel sellepärast et laulja ka ju peaks harjutama üksi, aga samal ajal kuna sa tegeled regulaarselt oma häälega seetõttu ka oma hingega ja seetõttu mingisugune peegeldus sellest tuleb juba selle heli näol siis see tegelikult ei olegi nii üksildane, vaid et see on teisest küljest, et kui kõikehõlmav musitseerimis protsess, et sa ei vastuta ja selle ülejäänud partituuri eest seda juhatades, vaid et sa pead oma liini kujundama solistlikult arvestades teistega ja see on natukene teistsugune kogemus ja mina enda jaoks tegin selle otsuse muidugi hästi ammu, mis puudutas, ütleme seda lauljakarjäär ja, ja sellega edasi minemist seepärast, et dirigendi amet oli alati Te ju esikohal, aga ma ei saa salata, et ma ikkagi väga tihti mõtlen just paralleeli instrumentalistina interpreedi ametit silmas pidades. Laulja positsioon muusikas on ikkagi äärmiselt, et positiivne ja äärmiselt inspireeriv. Tihti tihti tekivadki mul sellised jällegi dilemma, et kui ma olen pikka aega olnud laulmisest eemal, et siis jah, olgugi, et ma vahepeal siin ka veel võtan ise tunde ja harjutan ja nii edasi, siis ikkagi aastas peaks vähemalt üks projekt olema, kus ma saan teistega seda muusikalist energiat jagada, et see kuidagi tasakaalustab seda eksistentsi ka dirigendina ja, ja ma tunnen, et see balanss on oluline. Kuidas sinu igapäevane töö välja näeb. Kui on orkestri projekt siin või välismaal, siis on teatud prooviperiood ja koosolemine ja töötamine orkestriga, aga kõik need muud päevad, et kas on mingi selline töörütm, tõusen ülesse ja siis tegelen näiteks täiesti uue repertuaariga, mida võib-olla ei olegi vaja järgmine nädal Tallinnas või ülejärgmine nädal Leipzigis. Loomulikult on selliseid hetki ja tihtipeale need on seotud pikema planeerimisega, kuna mõni proovi plaan isegi on vaja ju ette teha, ütleme siin poolteist aastat või on ju dirigente, kes tõesti planeerivad detailsemalt ka siin kolm-neli-viis aastat ette. Aga jah, et ütleme selline poolteist aastat, võib-olla maksimum kaks aastat peab ikkagi vahepeal mõtlema. Kui detailselt nüüd ma ühe või teise teosega tegelen nii pikalt, et see sõltub olukorrast, aga loomulikult ees seisvad asjad on alati ju ju kõige tähtsamad ja, ja samal ajal on äärmiselt huvitav ja põnev tegeleda järgmist kava, õppides millegi täiesti muuga. Et see inspireerib ja kuidagi tasakaalustab ka mõttetegevust ja, ja tegelikult selline mängulisus on jube oluline just selliste tõsiste protsesside puhul, et ma olen ise avastanud, et see amet nõuab nii palju keskendumist, et seal on ka oht ära kapselduda. Väga kergelt. Seetõttu ma üritan seda kapseldumist vältida ja ütleme siin muude tegevustega nagu sport ja ja ka muusikas endas, on ju, nagu ma ütlesin, seal laulmise aspekt ja mul on ju lauluõpilane ja mul on väga hea meel, et temal läheb hästi ja ei, ma usun, et, et Eesti publik saab veel Martin Karu nime kes praegu õpib Otsa kooli teisel kursusel kontratenori hääleliiki saab veel veel kuulma. Teda on juba kuuldud ja märgatud. No väga tore. Seetõttu ongi jah, need erinevad muusikalised tegevused ka aitavad tegelikult just sedasama maailmapilti paremini kokku panna ja ja muidugi nii nagu paljud suured dirigendid, muusikud on öelnud, et, et ega tegelikult muusikuna meid arendab ju kõik, mis meie ümber on. Et ei tohi siin kindlasti mitte arvata, et mida rohkem sa harjutad, seda paremaks muusikuks saad, see ei vasta tegelikult tõele, harjutama peab nii või naa, aga kuna muusika hõlmab endas kõike universaalselt ja kõike seda, mis on universumis meil olemas, siis siis võimalikult palju erinevaid kogemusi ükskõik millisest valdkonnast täiendavad seda ja kuna tegu on ka inimestega ja inimese enda tundmaõppimisega, muide siinkohal ma arvan, et, et see, et me oleme inimesed ja läbi oma olemuse peegeldame ühte kunstivormi, arvates, et nii see tegelikult peabki olema tegelikult suhteliselt ütleme niimoodi siis piirav lähtepunkt tihtipeale inimesed ei tea isegi, kes nad on, ja aastate jooksul see tema mina avaneb ja, ja iga aastaga tuleb neid tahke juurde ja ta tõepoolest nad hoopis nii saab ka ja näed, kui ma nii teen, siis järgmised sellised sekrentsid juhtuvad ja võib-olla see avanemine tekib alles teatud nüanssides aastakümnete pärast, kui kõik need teed on läbi käidud, nii et mina tajun seda iga uue hooaja alguses, et ma ei ole enam sama interpreet, kes ma olin eelmine hooaeg. Sa mainisid neid muid kogemusi või üleüldse kõike seda, mida maailm meile pakkuda võiks, kas sa oskaksid nimetada mõne sellise kogemuse oma elus, mis sind viimasel ajal tõesti on niimoodi raputanud või puudutanud või mis on sinu alustalasid nii-öelda mõjutanud? Kui minna niimoodi hästi personaalselt ütleme väiksemast suurema pildi poole, siis see, et ma olen saanud kohe noorest peale tegutseda ühes või teises jah, ütleme siis meeskonnatöös ja sissejuhatuseks siis koma viie aastaselt hakkasin laulma eesti poistekooris toonases RAMi poistekooris Venno laulu käe all pealt, seal olid eelkoorid ja nii edasi kogu selle süsteemi käisin läbi siis arvestamine oma koorikaaslastega ja sealt õppides kõiki muid nüansse lisaks muusikale viivad ikka inimesed väga palju edasi, siis minu jaoks oli sport muidugi väga muutunud, et selline üldine jah, kontseptelust, et kui sa mängid korvpallimeeskonnas ja korvpalli, oli minu suur kirg siiamaani, tegelikult on nüüd lihtsalt pigem kaasa elajana. Aga kui sa mängid veeskonnas ja kui platsil on viis ühe võistkonna liiget, kes peavad koos töötama selleks, et meeskond ollakse edukas ja sa pead nendega arvestama ja samal ajal võtma vastu õigel ajal õigeid otsuseid siis samuti õpetab meeletult ja hilisemas just suuremas keskkonnas kindlasti annab mingisuguseid olulisi impulsse inimestega ja antud juhul siis orkestri või kooriga suhtlemise. Jah, parandamiseks ja aitab paremini mõista inimesi tervikuna. Aga neid valdkondi on meeletult ja no ükskõik, mis, käies kas või kunstimuuseumis või lugedes raamatuid või noh, ma niimoodi teatud ajahetkedel huvitun teatud ütleme, kas siis maade kultuuridest, kuna ma ise reisin ja ajaloost ja kuna me oleme järjest lähemale saanud kõigele sellele, mis toimub maaväliselt ja me suudame juba siin galaktikate kaugusele ta, siis tegelikult see maailm meie ümber on nii värviline ja mitmekesine, see aitab mõista tegelikult inimese olemust, aga ka muusikat läbi selle teistmoodi. Ehk siis et selliseid dogmasid siis lahustada või selliseid kinniseid, eided, asjad peavad nii olema. Et neid natukene niimoodi seda pegasuse, sellist keskendumist nagu natukene leevendada öelda, et nüüd need asjad kõik maailmas peavad niimoodi käima aitabki mõista. Ma arvan universum kosmost tervikuna. Ja nähes tegelikult, kuidas see loogika kõik käib, et kosmos ise ja kogu see energia meie ümber on kogu aeg liikumises ja tegelikult üks neelab teise selleks, et sünnitada midagi uut. Ehk siis, et see selline eluring ja millegi uue loomine on tegelikult kõige alus. Ja loomulikult peab minevikust õppima, see on ka üks väga oluline asi, aga aga ma ei tea, palju kosmos õpib minevikust kosmoses ikkagi asjad käivad niimoodi, et kõik algab justkui eimillestki ja siis paisub, kuni neelab kõik enda sisse, et saaks uuesti plahvatada ja luua midagi ilusat ja ja muusikas on see täpselt samamoodi, ehk siis mingisugune organiseeritus, mingisugune struktuur asendub ülevoolava sellise energia ja iluga, mis mingi hetk täiesti kaob tühjusesse ja sellest sünnib midagi uut, nii et et seal on minu arust hästi oluline ka inimkonnale selline õppetund. Et ei tohi ka jääda väga hetke kinni. Hetke tuleb nautida, aga, aga sealt tuleb edasi liikuda ja seal sinna ei tohi nagu ka jätta kõiki oma ütleme, emotsioone, minevikumälestusi ja samal ajal ei saa ka elada, eks ole tulevikus, et nüüd vot homne kontsert on oluline või üldse ülehomne, need, kes on protsess, ilma panustamiseta, ei sünni ilu, see on selge. Ikkagi energia investeerimine on see, mis tagab liikumise kõik ju maailmas on energia, energia on üks meie kõige suuremaid üldse geopoliitilisi küsimusi samamoodi ja muusikas on energia käimapanev jõud. Ilma selleta ei hakka ükski instrument mängima. Ja kui seda mõista, siis liikumine on üldse meie tegevuse alus, nii et see on nii kompleksne maailm ja ma arvan, et kui olla näiteks sellise üks kümnendik kohaga aednik oma koduaias ja vaadata, kui on, kuidas loodus reageerib igasugustele ilmastikunüanssidele ja aastaaegade vaheldumisele. Jällegi see annab ka oma tõuke suurema pildi nägemisel ja õnneks muusika on ju meie ümber igal pool. Ma arvan, et seesama ventilatsiooni kerge müra, mida ma arvan raadiokuulaja siin isegi ei kuule sinuga isegi mingisugune teatud burdoone heli 100 saaks täiesti vabalt mõnes helitöös kasutada, nii et see on meie ümber kogu aeg, helid on meie ümber kogu aeg, nii et seda ilma helideta tegelikult, et ma ei kujutagi ette, kas see on hea küsimus teadlastele, kas ilma helides Ta on võimalik universumi eksisteerimine. Kas see on hea küsimus? Teine pool on see, et kui puu kukub ja inimest kõrval ei ole, et kas siis toimuv ragin, aitäh, just täpselt, aga see energia pool on tegelikult väga huvitav, sest tegelikult ka üksikflöödiheliorkestrist ei saa olla lihtsalt noot või lihtsalt mingisugune tuutete, et ta on ikkagi seotud selle isikuga, selle ruumiga, selle maaga, selle kontekstiga selle hetkega, kus seda heli ühes või teises teoses esitatakse. Ja tundub siis, et selle õige või selle inimest puudutava publikut puudutava esituse tekitabki ikkagi see energiavahetus, ükskõik kui tubli on muusik või kui hästi ta on informeeritud või õppinud, et et see, mis selle muusikaelu liikuma paneb, ongi ikkagi see samane energia, see energeetiline puudutus. Ja see on jah, see nähtamatu koniski jah, see ongi selles mõttes energeetiline puudutus on väga õige sõna, seepärast son kontakt selle muusikaga kontakt inimesega saalis ja selle muusika enda kontakt, ütleme selle nii-öelda energiaring selle muusiku endaga ja ring tekib ainult siis, kui sul on tõmme, ehk siis saab olema nagu muusikul endal peab olema gravitatsioon selle teose suhtes. Ja nagu kese, mis on kese jah, ja mis hakkab nagu ringi käima ja kui ta seda kogu aeg endast läbi laseb ja, ja see ring laieneb terve saali peale siis tekivad need erilised hetked ja, ja tõesti, seda ei ole alati lihtne saavutada, mina kutsun seda fortuunaks. Muide, see tuli mul enda jaoks täiesti geniaalne avastus emistelt, et jalgpalli maailmameistrivõistlustelt, et kui vaatad teatud meeskondade mängu ja siis saad aru, et jah, et üks meeskond on tugevam kui teine ja siis järsku saad aru paar minutit või isegi sekundit hiljem. Olukord muutub kardinaalselt. Ja see, kes enne näiteks võis terve mängu domineerida järsku don kaotusseisus, et kuidas see on võimalik. Et muusikas meil selliseid asju justkui ei ole, aga samal ajal publik saalis tajub seda ikkagi energia lainetena ja tajub ka, et tõepoolest vot see osa või see lõik tuli nüüd jõudis minuni paremini, teine jõudnud, ehk siis tegu on minu jaoks nagu fortuuna ütleme siis fortuuna millegi sellise, mis hoiab ennast ja kätkeb endas kriitilist energiat. Son, fortuuna omamine ja nii spordis kui muusikas, ehk siis kui sul on see tahe ja see veendumus, isegi kui kellelgi on täpselt samasugune tahe, siis sina pead suutma oma tahet veelgi nii palju võimendada, et sa võidaksid, ütleme antud juhul jalgpallimängus, aga et muusikasse jõuaks publikuni ja mõnikord on muusika enda energia ehk siis selle teose esitamise raskusaste nii kõrge, et kogu muusikute aur läheb lihtsalt selle peale, et seda üleüldse kuidagi kuulajani tuua ja mina ütleksin, et see fortuuna energia, mis on siis see kriitiline, et ma üldse seal saalis nii-öelda tohiks olla või saaks olla. Aga selleks, et veel publikuni jõuda, siis, siis on vaja veel olla sellest kõigest üle seal see vajab veel mingisugust järgmist tasandit ja neid tasandid on loomulikult äärmiselt palju. Aga seal on lihtne kriitiline tasand mida suured muusikud valdavad ja mida me saame kontserti saalist nautida ja imetleda, kuidas ta seda teeb. Ja õnneks on eesti muusikas nii heliloojaid kui ka interpreet nii palju, kes valdavad seda kunsti, seetõttu on, ma arvan, meie laiuskraadil elamine ja, ja muusikakultuurisolemine äärmiselt tänuväärne ja rikastav seepärast, et meil on huvitav kombinatsioon. Ma arvan professionaalsusest aga sellest looduslähedusest ja sellest usust sellist ürgset jõudu. Ja see loobki, selle suurepärase mitmekesisuse, erinevate maade muusikud ja muusika ise kõnetab väga kas siis üllatavalt positiivselt või siis ka ootamatult mõne teise maa publikut. Samas need on niivõrd olulised asjad nii muusikas kui ka võib-olla mõnes teises kunstiliigis. Need, millest sa praegu just rääkisid, samas on, näed natukene sellised asjad, mida sulle see muusikaakadeemia haridus sageli ei anna või paku, et see õpetus on kuidagi konkreetsem. Salon, solfedžo ja eriala ja ajalugu ja teooria. Aga kas sul on õnnestunud oma elus kohata selliseid õpetajaid, kes on su sinna teele suunanud ja on ja ma olen selles mõttes äärmiselt õnnelik ja tänuväärne, et tegelikult juba muusikakeskkoolist alates kõiki õpetajaid nimetada, et muusikakeskkool on minu arvates üks imedekool väga mitmes mõttes või siis loomulikult teis imedekoole ka, aga see kool on väga eriline sellepärast et sealt tulevad minutes intelligentsed, tasakaalustatud inspireerivad inimesed, kes saavad hakkama, ma arvan, ükskõik millisel väljakutsel või erinevate väljakutsetega, mida elu pakub ja suudavad ka teistel erialadel väga edukalt töötada, mitte ainult muusikas, see tähendab, et muusikal endal ja selle lõpetamise meetodil kuna jõud, mina võin tuua kasvõi spordinäite muusikakeskkoolist. Teet vool, Priit, meie kehalise kasvatuse õpetaja oli täiesti uskumatu, mitu inspireerija ja ta, ma arvan, ma ei tea, kas ta ise seda tajus, aga kui sellele muusika purile ta andis palli kätte ja ütles, et tule lobi peale ja ta ei käskinud sul teha seal veri ninast väljas rööbaspuude harjutusi, vaid et lasi sul elada ennast välja nii nagu sulle omale tundus siis tohutu inspiratsioon, ehk see tähendab seda, et ma arvan, see kaasaegne mudel ka, et ütleme kasvõi siin üle lahe näide, et sa ei pea selleks kogu aeg hindeid saama ja kohalt keegi ei pea sulle ütlema, et kas sa oled hea või halb, vaid sa saad reaalselt panna oma energia tööle läbi selle, mis sulle meeldib. Aga loomulikult eriala õpetajat ja klassijuhatajad, Anneli Mäeots minu kallis esimene dirigeerimise õpetaja, professor Kuno areng muusikaakadeemiast ja nii edasi ja nii edasi, et siin siin ei saagi kedagi vahele jätta, et kõik kui inimesed, kellega ma olen kokku puutunud, on jätnud oma jälje suuremal või vähemal määral ja ma arvan, et see võti tegelikult on, ütleme, minu puhul on olnud alati see, et ma olen sattunud kohe praktilisse protsessi. Ükskõik millises valdkonnas on hästi ohtlik, kui inimesed jäävad pikaks teooriat õppima. Kui inimene ei saa kohe artistina publiku ette olgu see kasvõi lihtne meloodia, mida ta suudab viiulil mängida klaveril ükskõik millise instrumendiga laulda, siis on vaja juba see väike lauluke või pala viia kohe professionaalsesse konteksti ja professionaalne tähendab seda, et see noor inimene on laval ja saalis on kuulaja ja ükskõik milline kuulaja, see ongi professionaalne suhe. Ja selles suhtes saab sündida see õige miski. Ja seda saab ju lõputult täiustada küll akadeemias, küll eraõpetajate juures, küll ise panustades õppides, aga see kontakt minutes võtmeküsimusega ja, ja ükskõik millises vallas on vaja kohe alustada praktikaga, et see, see lõputu ettevalmistamine millekski, mida ei pruugi üldse kunagi tulla, on äärmiselt ohtlik ja seab ohtu terve inimese elu konkreetses valdkonnas, et aeg on väga kallis üksus ja mitte ainult rahaliselt, vaid just vaimselt. Et võtta oma eluga ette midagi sellist, kus inimene saab olla õnnelik ja rakendada oma potentsiaali. Ma võin küll öelda, et jah, et ma olen olnud väga õnnelikult veel, et oled saanud piisavalt praktilist tegevust ja tänu sellele siis tagasipeegeldust oma tegevuses absoluutselt ja, ja see peegeldus on, see on, see on igapäevane nii nagu ju muusikutel ikka kombeks ja üldse kunstnikele, et sind hinnatakse ju sinu eelmise kontserdi või etteaste järgi, siis need kohad muutuvad ja teosed muutuvad, aeg muutub ja inimesed muutuvad, maitsed muutuvad. Nii et konstantses sellises edasiliikumises ja just sellest kogemusest ma arvan, tulebki õppida ja mida aeg edasi siis siis mina isiklikult tajun küll seda, et ma väga hindan neid muusikuid, kes on jõudnud oma interpretatsioonikunstis nii kaugele. Tõesti, nad on erakordsed muusikud, aga sa näed, et nad inimestena muutuvad järjest tagasihoidlikumaks seepärast, et nad saavad aru, et see valdkond on lõputu. Mina näiteks, ma võin puhtalt ilma häbita öelda, et ma tõesti ei oska öelda, palju ma dirigendina tean üldse muusikast ma iga kord üritan seda partituuri õppida nii palju kui vähegi suudan, aga ma saan aru, et ega ma sealt tegelikult suurt sellest midagi ei tea. Aga ma ei loobu, ma ei jäta seda kõrvale kuidagi öelda, et oh, ma ei tea, seetõttu ma ei ole vääriline seda kõike proovimast ja, ja loomulikult sul peab plaan olema. Aga see kunst ise on nii rikkalik ja nii kõikehõlmav, et ma arvan, et ka ühest eluringist ei piisa selle kõige tajumiseks, et see on meil on antud võimalus muusikat kogeda ja meie kõige suurem ülesanne on seda nautida. Ja kui see on põhieesmärk, siis ma arvan, et kõik need teadmised, mis sinna juurde kuuluvat tulevad aastatega nii palju, kui nad tulevad. Aga see ei tohiks takistada seda nautimist faktoreid seepärast, et kui inimene ei naudi, siis ka kõik see potentsiaal, mis tegelikult ühes inimeses olemas on, ei saa mitte kunagi võimalust avaneda ja seetõttu just see kontakt publikuga ei saagi kunagi teoks. Ja noh, siin võib teine näide olla ka, et, et kuidas siis muidu on võimalik see, et arvutid lahendavad inimesest matemaatikaülesandeid malekäike paremini ja kiiremini ja nüüd me räägime, eks ole, tšempionid, sest ma ei tea täpselt detailselt enam ei mäleta, kas Garri Kasparov, mitu partiid ta mängis selle kuulsa arvutiga, eks ole, ja palju ta võitis ja paljude kaotas, aga jutt käib male maailmameistrist ehk siis see tähendab, et teadmised on alati suuremad kui inimene. See kõlab natuke lootusetult, aga nii see lihtsalt on, aga ma arvan, et selles lootusetuses ongi see ilu ja võlu, ehk siis, et me elame millegi tohutult imelise keskel ja me saame seda kõike nautida ja me ei peagi kõigest aru saama. On ju juba lugematul korral öeldud, et dirigeerimine on elu teise poole amet 50.-ks oled sa võib-olla nihukesele pisikesele põhiosale repertuaarile ringi peale teinud ja siis võib-olla tunned, et ahah, et sealt võtan väikse kogemuse tagataskust ja nii edasi, aga siiski, ega seda vist tegelikult ei tulegi, seda äratundmishetke, et nüüd ma tean ja kui me vaatame suuri dirigente, kes teevad, ütleme, Beethoveni sümfooniat salvestamisel viiendat ringi peale, et mida nad siis seal leiavad, kui sa kuulad neljanda ringi Beethoveni salvestust, mida sina sealt leiad veel elu esimese poole dirigendina? No ma arvan, et see ongi ehe näide sellest, et seesama inimene siiamaani käib seda spiraali ja ta tajub, et nüüd tal on midagi rohkemat nii-öelda ja ta armastab seda muusikat, muidu ta loomulikult seda ju neljandat korda ei salvestaks, eks ole. Ja läbi selle muusikakogemuse elukogemus ja ta tunneb, et vaat teos, mida ma nii väga armastan, ma suudan sellega veelgi kaugemale minna. Ja see võib tõesti olla teistmoodi, tihtipeale muidugi need kolmandad ja neljandad salvestused on lihtsalt täis Finesse ja veel mingit tunnetust. Teos on ju ikka sama, eks ole, tihtipeale minnakse ka, ütleme sellisest võimsusest, vastupidi kammerlikkuse poole, et sa selline puhtuse ja selgus ja kergus ja lihtsus muutuvad olulisemaks, aga on ka vastupidiseid näiteid, nii et. Ma arvan, et see ei muutu mitte kellelgi lihtsalt loomulikult oskuseid ja ka oskuseid olukordi lahendada, ma arvan. Ja see on tegelikult väga oluline nüanss igasuguse elu puhul. Kuna ollakse nii palju läbi käinud, siis see kogemus tegelikult ütleb meile seda, kuidas jõuda võimalikult lühikese ajaga soovitud tulemuseni. See teos jääb ju ikka samaks ja tihtipeale need inimesed on ka samad jah, võib-olla tõesti ajaga ka nemad muutuvad ja eriti ütleme kollektiivid, mis on kaua koos töötanud, nad ju suudavad 11 tunnetada ka õhust ilma sõnadeta. Aga seal toimub ka see järgmine mingisugune evolutsiooni aste, kus siis sünnivad veelgi imelisem tulemused ja, ja ma arvan, nende pärast. Tegelikult tasub elada sellepärast et paratamatult annab kunstile mõõta ikkagi ainult inimene. Ehk siis ilma inimesteta kogu kunstiväärtus oleks ju sisuta ehk siis tagasisideta. Ja seetõttu meie läbielatu ja see kogemus ja emotsioon, mida me sellest saame, annabki Selle igavikuliste mõõtme just nende inimeste jaoks, kes seda kogevad, AEK pakub inimestele võimalusi läbi tunnetada neid teoseid. Ja, ja üldse maailma sellisel tasemel, et lõpuks pakkuda siis nii-öelda oma meistriteos. Ükskõik kui vana sa siis oled, eks ole, mõni suudab juba selle meistriteose pakkuda 14 aastaselt, kuna ta on lihtsalt fantastiline virtuoos viiuldaja näiteks või hõbekõri, ütleme, laps protežee, et noh, ta ongi juba jõudnud mingil uskumatul kombel läbi selle kanali, kust on saavutanud universumiga selle ühenduse ja kõik imestavad ja ahhetavad. Aga seda on võimalik kaotada, kui see kontakt kaob. Nii et mina olen ise seda tajunud, et need oskused, mis mul olid näiteks 19 20 aastasena, millesse ma uskusin ja ma nüüd ma vaatan, et oi, et siis mul tulid need asjad kuidagi lihtsalt väljend vahepeal, mul ei tule need üldse välja jumala kuidagi nende juurde tagasi jõudnud. Ehk siis teada, kuidas teatud kontakti luua nii muusikaga, inimestega kui ka üldse selle keskkonnaga, mis see teadlikkus annab, lõpuks selle parema result saadi. Ja muidugi on inimeste maitsed erinevad. Et see on muide ka hästi huvitav nüanss muusika juures ja mitte ainult maitsvad, vaid ka loomulikult inimkarakterid, et me oleme küll siin Tallinna kesklinnas praegu, aga nii palju on, kui, kui on Eestimaal inimesi ja kui me hakkaksime näpuga järge ajama, et kuhu meie juured kõik lähevad, siis ma arvan, meie juured on üle terve maakera. Et seetõttu me, me oleme siin üles kasvanud ja ma räägin seda keelt ja laiuskraad ja meie kultuuritaust moodustab meist eestlase ja selle kultuuri sellise peegelduse. Aga see ei tähenda, et meie geenides ei pruugiks olla Lõuna-Ameerika verd või slaavi verd või prantslast või hispaanlast või araablast või hindut. See kõik on kuidagi meis olemas ja üks väga oluline asi veel, see jutt läheb järjest põnevamaks. Et mida me veel ei taju ja ma arvan, et see on muusikas hästi põnev. Et näiteks kui noorele interpredile antakse ette, ütleme viis täiesti kontrastsed muusikažanri ütleme klassikalisest muusikast, no näiteks kas või siin Arvo Pärdi teos ja siis antakse ette näiteks Johann Sebastian Bachi teos Astor peatsolla teos ja siis antakse näiteks räppmuusikateos. Ja siis antakse näiteks 2000 aastat vana, vanim Hiina rahvapilli meloodia näiteks kuidas ta seda tunnetab ja on ju väga palju näiteid, kus inimesed, kes ei ole kunagi selle muusikaga kokku puutunud, tunnetavad seda muusikat perfektselt. Kuidas see on võimalik? See tähendab, et kusagil meie süsteemis, meie inimeseks olemises ja kogu selles mateerias ja matemaatikas on meid ühendav lüli, millest me veel ei tea, mida me tunnetame, ei suuda seda täpselt välja öelda, mis asi see on. Aga kogu meie teadmine ja see energia tuleb ühest kohast muusika kuidagi võtab selle kokku ja me lihtsalt saame selle ära tunda, nagu me oleksime need varasemad elud, kõik elanud nendel kontinentidel ja nendes sajandites. Ja sa puudusid ka sõna erinevad maitsed ja olgugi, et 1000 pealine kontserdisaal päris kindlasti sisaldab erineva maitsega inimesi ja ometi sellest energiaringlusest või interpreedi sees olevast ringlusest, milles ka eelnevalt Ta oli, et ikkagi vahel mõni kontsert mõjubki kogu publikule, nii et nad on püsti aplodeerima ja nad ei oskagi kirjeldada, et mis see nüüd oli, aga kõik said aru, et see ometigi oli. Ja, ja see on mingisugune kese. Ja see on seotud tihtipeale hästi lihtsate elementidega, see on seotud kindlasti ühest küljest sellise professionaalse aspektina, et see kõik toimib. Et see on rütmiliselt selline kaasahaarav ja oma harmoonias meloodilisuses kõnetab ja ütleme, saab olema piisavalt tooska, ilu ja mingisugust, ütleme intellektuaalset loogikat siis inimene saab sellest aru, nüüd hakkab tööle seal see ürgne moment ka. Et kui kaugele rütmika läheb, kas ta raputab meid läbi, kas ta võtab meid läbi nii nagu ma oleksin, ütleme, rokk-kontserdil kuskil kõlari ees, eks ole, ja ma saan sellest ainult kas osa või üldse mitte. Või siis kogemus jõuab minuni, ta puudutab kuidagi nii sellist sügavat, tunnetusliku hingesoppi. Et need emotsioonid tulevad läbi selle interpretatsiooni esile, aga see tähendab, et need muusikud peavad seda tunnetama. Ja see on seotud väga suures osas usalduse, teatud maani meditatsiooniga teatud maani energeetikaga ja ka usaldusega selle vastu. Et midagi uut võib juhtuda. Võib-olla ma arvan, et siin lääne ühiskonna sai just selle uue, vast on võib-olla isegi kõige suuremad, et jah, ütleme sõrad või, või selline keeld, et kõik peab olema justkui struktuuris ja kõik need tempo, tähised ja kõik, et kui ikkagi sümfoonia on kirjutatud selle tempo kaitses, selles sa pead mängima, kui sa seda ei mängis seal halb on ju traditsioonid, traditsioonid ja, ja noh, et ütleme, ütleme interpreedi lugupidamine siis helilooja vastu, aga aga tihtipeale needsamad heliloojad, kes need tempomärgid on kirja pannud, võivad inspireerida ise mõnest teisest interpretatsioonis, mis on täiesti teise, võib-olla isegi dünaamikaga tehtud, kui helilooja on kirja pannud. See tähendab, et muusikal on võim transformeeruda ja ikkagi olla seesama õige muusika leides mingisuguse teistsuguse kuju. Ja see jääb ikkagi selle helilooja muusikaks. Ja see tähendab tihtipeale see helilooja võib-olla ka, kui ta noh, see on helilooja, ma arvan nüüd väga raske punkt, aga et ta suudaks ise lahti lasta oma teosest ja olla valmis selleks see ei tulegi niimoodi esitusele, nagu ta seda planeeris. Aga Ta võib olla samaväärne. Ja arvestades seda, et kõik need nüansid, mis puudutavad muusika, enda kvaliteeti on edastatud korrektselt, siis ma arvan, ütleme, interpreetide on ikkagi ka väga suur roll üleüldse muusikatraditsiooni edasiarendamisel ja, ja interpreet ikkagi on osa heliloojast ja helilooja on osa interpreet, siis neid ei ole võimalik tegelikult eraldada. Kui me mõtleme repertuaari peale sinu repertuaari peale, seal on ka alati olnud väga tähtis roll uuel muusikal nüüdismuusikal ja äsja oliga jutt toet, muusika peab olema selline, selline ta siis haaraks seda inimhinge kaasa, seal peavad olema teatud väärtused. Kuidas sa arvad, milline on see uus muusika, mis jääb püsima ja mis on see, mis võib-olla jääb oma aega ja tema pole tagasi vaadanud? 100 aasta pärast? Seda on põhimõtteliselt juba väga raske öelda, sellepärast et aeg võib muutuda, aga ütleme nii nagu praegu, minu arusaamine ütleme sellest keskkonnast, kus me elame ja universumist üleüldse siis ikkagi kogu see maailm on loodud teatud konsonantsele süsteemile ja gravitatsioonile ja need kõik võnguvad teatud mustrite järgi. Ja see tähendab seda, et see muster on väga oluline, see tähendab, et mingisugune rütmiline struktuur. On oluline, vähemalt mingisugunegi privaatsus on oluline. See tähendab, et ta on mingisugused mudelid, mida inimesed saavad tunnetada, kas siis pulsi näol, kas siis harmoonia näol isegi dünaamika ja väljenduslaadi näol. Ja kui seda tunnetatakse, siis muusika kõnetab ka maitseeelistused väga palju määravad, milline muusika kestab rohkem, milline vähem. Praegusel ajal on avastatud meeletult barokiperioodist või klassitsismi perioodist teoseid, mis praegu tunduvad täiesti šokeerivalt, kas kaasaegsed või kõnetavad või, või tunduvad kui suurepärane muusika miskipärast seda esitatakse väga harva. Järelikult sellel on oma põhjus ja seal võib olla täiesti pragmaatiline põhjus, et tõesti seda teost ongi kunagi ainult ühe või paar korda ette kantud ja siis siis partituur on kuhugile kadunud, aga on ka muid põhjuseid ja ma arvan, et kaasaegseid inimhinge ikkagi kõnetab tervikuna harmoonia ikkagi mingisugune arusaamine maailmast. Aga kuna see on maailm on nii kompleksne ja kogemusi on nii palju, siis kõikidel on võimalus sõna otseses mõttes kõikidel ja see on suurepärane. Ja ma arvan, et muusika veel hakkab, ma väga loodan, et hakkab arenema väga isiklikult loodan ka, et meie ütleme, lääne muusikakultuuri kõige suurem saavutus ikkagi sümfooniaorkester ka areneb edasi, et ikkagi ei jää päris kõik need pillid, mis meil on, ehk siis, et ka see puhkpillimaailm võiks veel areneda edasi ja mine tea, äkki areneb ikka keelpillimaailm. Et tulevad lausa uued instrumendid, võiks tulla, olgugi näiteks keelpilliansambel on ju ka ju täiuseni arendatud, aga kunagi ei tea, võiks olla ju ka mingisugune suurepärane instrument, eks ole, mida on ka sama kerge käes hoida näiteks kui viiulit või vioolat, aga, aga ta annab veel võimalusi juurde. Ja võib-olla ei ole ka seal kõrges registris nii keeruline mängida. Siiamaani leitakse veel lisavõtteid, klappe lisatakse puhkpillidele, kuidas lihtsustada teatud mänguvõtteid ja kuna heliloojad on ka seadnud uusi eesmärk, eks ole. Aga rääkida, ütleme kaasaegsest muusikast, siis on just suurepärane võimalus ja ma soovitan soojalt kõigile esiettekandes midagi esitada puutuda kokku selle heliloojaga, selle loomisprotsessiga väga ootan praegu Tõnu Kõrvitsale oleme tellinud Tallinna kammerorkestri ja Eesti filharmoonia kammerkooriga uue teose koorile, orkestrile juunis on maailma esiettekanne ja selles protsessis olla ja olla esimene, kes seda esitab, saada täiesti puhas kogemus, et mul on võimalus nüüd interpreteerida seda. See on ikkagi millegi sünd. Nüüd olla sünni juures, ma arvan, on see, on ju kõik kõige ilusam asi üldse meie tsivilisatsioonis, see moment, sellesse moment, ükskõik milline sünd, ma arvan, peale inimese enda sünni on, on muusika sünd ju põhimõtteliselt. Ma julgeks väita, et üks kõige kõige võimsamaid kogemusi kogu inimkonnale Ma alati imestan nende inimeste üle, kes kuidagi väidavad, et muusikale nende jaoks üldse tähtis sa kuidagi kujutavad ette, et nad saavad ilma elada ja tegelikult, ega nad ei saagi, sest see samane muusika ümbritseb neid paratamatult igalt poolt. Nojah, see tähendab seda, et ikkagi. Me oleme tsivilisatsioonile ikkagi algjärgus arengus. Et väga paljudes kultuurides on sellest aru saadud ja õnneks meil ka, aga väga paljudes on kõrvale jäetud ja seda stamp põlata tagasi öeldakse, et isegi ketserlik, eks ole, isegi lääne muusikaajalugu kultuuriajalugu on ju näidanud seda, kuidas seda, seda ilu lõhutakse ja põletatakse ja nii edasi. Aga lõpuks on ikkagi aru saadud, et ilma selleta tõepoolest ei saa, kui me kujutaks ette, et meil oleks isegi tuult, mis meil puhub ja sa oled lihtsalt vaikuses. Ma pakun ikkagi seda, et ilma helita me ei ole inimesel võimalik eksisteerida. Et see heli ja vibratsioon kui selline, et see on meie eksistentsi alus, paneb ikka mingid rakud liikuma ja sõna otseses mõttes, et see on hästi põnev teema. Ja kahtlemata, kui nüüd mõelda selle klassikalise muusika peale, mis on ka ikkagi sinu fookus, kas peaks kuidagi muret tundma, et see ikkagi väheneb meie trites meie paberajakirjanduses, meie netiajakirjanduses ka teleekraanil. Et kas see on õige? No ma isiklikult arvan seda, et muusikal üleüldse on meeletu jõud ja ükskõik milline muusikavorm seda ka ei esinda, see on igal juhul positiivne. Klassikalisel muusikal on tervikuna võime haarata kõik muusikavormid ühte mida ei ole võimalik ka näiteks popmuusikal või jazzmuusikal eraldiseisvalt. Et on olemas ju klassikalise muusikavorme sümfooniaid, oopereid, kus on sees nii jazzmuusika, progressiivse jazzmuusika, rokkmuusika elemente kui ka popmuusika ja lavamuusika ja ju võtab need kõik kokku, eks ole, muusikal operett ja ballett ja, ja, ja nii edasi, siis ma arvan, klassikalisse vormi ja, ja muusika regulaarne, kokkupuude oma kultuuriruumis elavate inimestega on eluliselt oluline seepärast, et läbi selle võidavad kõik kõigepealt, see on kindlasti rahukeel. See avab ja arendab inimest. Ma arvan, inimesed on tervikuna sõbralikumad, nad on loovamad, kindlasti tasakaalukamad, nad on kindlasti huvitavamad üksteisele ja, ja seetõttu ma arvan, et ikkagi peavoolukanalid peaksid regulaarselt kandma muusikat üle näitama. Just see visuaalne pool on väga oluline, et näidata seda, mis toimub näiteks sümfooniaorkestris ja samamoodi on oluline näidata Ta, mis toimub jazz-bändis ja koorilaulus ja, ja nii edasi. Aga üks ei välista teist, ehk siis, et kui kunagi toodi sisse saksofon klassikalises muusikasse, siis öeldi, et see on, eks ole, kõige kurja juur ja nii edasi. Et noh, kas ma praegu seda ju ei ütleks. Nii et siin ei ole isegi minutis mõtet eraldada popmuusikat ja klassikalist muusikat, lihtsalt tasub minna kohe selle asja tuuma juurde, loomulikult klassikalises muusikas on ka ekstreemseid teoseid, võib-olla mis teleekraanil ei pääse sellisel määral mõjule. Seetõttu kindlasti peaks seda kogema kontserdisaalis, sellepärast et see vahetu kogemus, olles sümfooniaorkestri või ooperis oled kohe täpselt seal orkestriaugu juures, siis see helikogemus on hoopis midagi muud. Siis ei peagi üldse kunagi, hakkame rääkima sellest, et teate, et need popmuusika klassikaliselt koha ära võtnud ei ole mitte midagi ära võtnud. Mina arvan, et keegi ei ole kellelegi mingit kohta ära võtnud, lihtsalt me peame nagu kollektiivselt aru saama, kust see kõik tuleb. Ja siis see haridusena peaks jagunema kõikide inimeste vahel niimoodi, et me mõistame seda. Ja me saame aru, miks tegelikult mitte, et miks me peame minema kontserdisaali või ooperisaali või lauluväljakule mõne, kasvõi mõnele popkontserdile? Ma ei tea, see on meie loomulik osa igapäevaelust ja vajadus. Ja see on samamoodi, et ma kardan minna klassikalise muusika kontserdil, et see on ju midagi akadeemilist, tulge vaadake, mis akadeemilist me seal teeme siis või tee midagi akadeemilist, mõnikord naerad rohkem, kui peaks, võib-olla ja teed võib-olla selliseid liigutusi, mida ka nagu võib-olla akadeemilistele muusikutel ei oleks kohane, seepärast et muusika ise tingib selle klassikalisest muusikast on ju tulnud ka kõik muud vormid ilma klassikalise muusikata ei oleks meil tänapäeva popmuusikavorme ega ütleme siis levimuusikavorme ka ju. Et see, need on kõik sellised vanad head klassikalised sõna otseses mõttes toimivad asjad universaalselt mudelid, harmoonia kogu helikeel, nii et. Ja see on nüüd jällegi inimeste otsustada, kes loodetavasti on ise puutunud muusikaga kokku süvitsi ja seal tekib see probleem, et kui, siis ütleme oluliste asutuste ees, kes määravad seda kõike, olgu see haridusministeerium või ütleme, ringhäälingut tervikuna. Kui seal on inimene, kes ei ole muusikaga kokku puutunud, sest kindlasti muusika võib saada vähem osakaalu. Aga ma arvan, kõik võidavad sellest, kui muusika on keskne ja selle ümber ehitatakse kõik seepärast, et see on positiivne energia ja noh, loomulikult muusika, teine võim, onju kas nii stimuleerida või pärssida on ju, sa võid ju helidega jõuga inimese tappa ka praktiliselt. Ja samamoodi on võimalik helidega ka inimene terveks ravida, nii et see helikeel kui selline on ikkagi inimese olemuse tervisevaimu osa. Nii et klassika annab meile mõnes mõttes selle tugevuse ja juured ja ärgem siis häbenege selle poole vaadata. Absoluutselt, ja üks asi veel, mida ma tahaks võib-olla öelda, et inimesed ei mõtleks selle klassikalise muusika peale kui mingisuguse vormi peale teda ei ole üldse tegelikult klassikaline muusika muusika või et akadeemiline muusikavorm. Ma olen akadeemias väga vähe muusikat teinud sellises keskkonnas või ma räägin eesti muusikaakadeemiast polegi kunagi akadeemias muusikat? Ei, ma olen alati teinud inimestega koos inimestele. Nii et teatud sõnad võib-olla peaks üldse ära jätma, et see on lihtsalt üks selline muusika, meil on sümfooniline muusika, meil on levimuusik ka ja kõikides žanrites leidub teoseid, mis kas õnnistavad, õõnestavad. Aga tähtis on jah see, et kõigil tekib oma võimalus selleks kogemuseks ja kõigil peab olema ligipääs sõltumata oma staatusest, rahakotist, elu järjest. Sa oled rista Eesti rahvusringhäälingu aasta muusik 2018. Et kuidas sa ise võtaksid seda aastat enda inimkogemuses kokku. Kui ma niimoodi järgi mõtlen, siis kohe ei tulegi ette, et mis seal nüüd oli väga teistmoodi võrreldes teiste aastatega ka võib-olla teatud tegevused lihtsalt sattusid, et sinna kokku, mis tegelikult jätkuvat ju praegugi. Ta oli väga palju toredat Tallinna kammerorkestriga. Me oleme teinud tõesti väga palju loovad ja orkester sai ju 25 aastaseks ja meil oli juubelihooaeg ja tellisime palju uut muusikat ja, ja tõesti, näitasime ennast mitmekülgselt ja sain veel kokku puutuda nii sinna rahvusooperis kui ka teiste eesti muusikakollektiivide ka ja saime, tegime selliseid põnevaid inspireerivaid projekte. Birgitta festival, eks ole. Eelmine oli väga huvitav ja põnev, kõik tegemised väljaspool Eestit, samuti Leipzigis eelkõige siis Kesk-Saksamaa ringhäälingus, kus ma siis nüüd veel viimast aastat olen koori kunstiline juht, seal oleme teinud suuri sümfooniaid, ettekandeid, kontserte, salvestusi. Ma sain esimest korda juhatada Mahleri teist sümfooniat, lipsigike Vanthow siis see oli minu jaoks kindlasti väga eriline sündmus. Lauljana ka ikkagi veel hoidsin häält sütele, et ei, ei taha sedda kirge nagu kaotada ja õnneks on veel võimalusi tulemus eluliselt väga palju positiivseid muutusi, aga kuidagi ma ei tundnud, et see oleks nagu mingisugune ekstra pingutus olnud, et see oli nüüd kuidagi loomulik orgaaniline osa ja kui sa annad paljus, saad tagasi ja see tasakaalustamise tervendab muide et on tähtis minna lõpuni ming teatud pingutusega. See tekitab olukorra, kus tekivadki sellised ringid ja siis avastad, et sa igapäevaselt eladki seda elu, mida sa tahad elada. See oli tõesti väga eriline aasta, suurte muutuste aasta ja ma arvan, et panin kindlasti aluse millelegi ilusale. Suur tänu sulle, Risto tulemast klassikaraadiosaatesse ja soovin sulle palju ilusaid loomishetki, imelisi maagilisi ringe, mis loovad elu, elavat muusikat ja palju uusi sündmusi ja sind. Ma tänan. Saatekülaliseks oli Eesti rahvusringhäälingu aasta muusik 2018 dirigent ja kontratenor Risto Joost, Risto Joost iga vestles nelevasteinfelt.