Arusalu Rein lamas, Parcilia mõtles. Ta oli oma pika elu jooksul pidanud töötama niipalju, et tal polnud aegagi mõtelda. Nüüd tuli seegi tegemata töö tagantjärele ära teha. Vahest arvatakse see suur töö, mis ta siin teinud ka suures võlaraamatus kasu poolele kui kõik need kivid, mis ta Arusalu põldudest välja kangutanud, hunnikusse koguda, see kuhi peaks isegi taevateed tunduvalt lühendama. Enne oli aga maa peal veel kõige tähtsam asi õiendamata. Ta oli selle raske ja tülika asja lükanud edasi, et küll elu ise näitab ja aitab otsustada. Aga nüüd oli asi niikaugel, et Reinlamas, Parsil, lammas vahest ka voodis, aga elu vaatama ta ei pääsenudki. Ei näinud muud, kui seda, mis talle just näidata taheti. Elu oli seetõttu arusalul muutunud üsna väljakannatamatuks. Kui kaks perekonda on majas ega pole teada, kumb jääb kumb külma kätte kolid siis pole kummagi leivasuutäitjal õiget maiku. Aeg oli ammugi sellele lõpu teha. Aga kuidas teha seda head mõtet? Ei tulnud Reinule nüüd Parzilgi. Õnnis perenaine oli sünnitanud talle kaks poega. Peale selle oli veel tütreid, aga need pole kõneväärt. Kaks poega, Mart ja Jüri, nüüd juba meheealised mõlemad. Aga nende poegadega oli see hull lugu, et ei teatud, kumb on vanem. Ise nad seda muidugi ei teadnud, kumbki pidas end ikka selleks esimeseks. Ja Rein ka ei teadnud, ei teda lastud vaatama enne, kui raske päev oli möödunud. Eit kadunuke oli küll kinnitanud, et Mart olnud esimene aga aitajad, naised, ütlesid esimeseks tulnud ilmale Jürist poeg. Seni jäi nii, et arusalul oli kaks esimest poega. Tulevased peremehed, mõlemad. Rein oli ütelnud, näidaku poisid ise, kumb on tublim. Nii saab mõlemast poisist viimaks mehesestega jõude jäänud perepojast pole head loota. Väimeks norijad rikuvad need ära, õpetavad jooma ja Ulama. Mõlemad pojad võtsid naised, kui aeg oli küps. Jüri puhul kippus aeg koguni liiga küpseks minema, nii et oli karta pudenemist. Naine oli mardilt aga muidu pisut paremat tõugu, sest mart poegi kosinud naist tüdrukute hulgast, kellega niisama jahtis vaid valis naise perenaise aukohase. Valgia Elviine oli pikk, tõsine tüdruk, usinad kätega ja sääreda keelega. Pauliine aga oli teenijatüdruk ja enne kui Jürida võttis, oli olnud pisut saginat. Aga see tüdruk oli hobuseseltsi agar välisele tööle, nagu need muhulased enamasti on valgete juustega ja priske ja tema jutt oli mahe, nagu kasepuukohin. Vana Reinakas seda mini, et varsti hoopis rohkem armastama. Abielumeestena olid poisid natuke muutunud, hakkasid isegi nagu sarnanema oma naistele. Kaksikud on muidu ikka üht nägu ja ega nad ise loomultki väga erine. Jüri oli küll juba noores eas pisut ägedam ja kergem leppima. Oli rahaasjus, heldem ja auasjus nõudlikum. Kas ta küll ei võidelnud pauliine ja selle poja pärast? Pisike Rein oleks nüüd nelja aastane ja vahest poleks ka vanal Reinol nii raske otsustada, kui see rõõmus väikemees veel elaks. Nüüd ei olnud Jüril ja Paulinel enam lapsi, aga mardile leviinel oli koguni kaks. Pisikesele pojale olid näpanud alles hiljuti nime. Tont nüüdsed nimesid teab vanainimese peas nad küll ei seisa. Aga Mart oli olnud ikka pikka aega toriseja ja nohise ja ta ei kippunud küll külas ja laadal kaklema nagu Jüri. Aga selle eest tülitsesid ta kodus nendega, kes vastu ei hakanud. Jüri oli rohkem Reinu enese verd mar taga läinud, rohkem emasse. Tubli perenaine see olnud. Ja nüüd olid oma patu vastamas. Aga jumal ise teab, hea inimene ta ei olnud. Aga siis vajusid kõik kondid nii ära, et kuidagi ei võinud enam olla Reinakas rähklema ja tasapisi hüüdma. No tõuskend ometi üles, loomad tahavad ju ka süüa, piim meiereisse viia. Kui magusast hinnad nohisesid, nagu polekski maailmas haigust ja häda neid noori inimesi küll magavad oma head päevad maha, nagu ükskord küll lisaks sirakile lamada. Tüvi, kus piip, tubakakott, nüüd on. Pauline Elviine, no mis end olgu, mis jõulud tõid teljel on? Mart Jüri, suur, valge juba väljas. Pimedas toas nagisesid voodid, patsusid pehmed tallad põrandal, otsiti tikke, vannuti sülitati. Vana mereo nagu Kaarnas justkui iganes ise ei oskaks tõusta. See oli Elviine hääl. Jumal tänatud, kõrvad olid vanal Reinule endiselt head. Küll saab vanaisa, küll saab küllus pool möll, vastas Pauliine ja haigutas magusesti, sirutas oma suurt lopsakat keha. Voodi oli nii soe, mehe selg, nii armas ja kodune. Kuidagi ei raatsi lahkuda. Uutonenike veerand tundi veel. Elviine käis juba ja kolistas toolidega ämbritega, kael kookudega, kõigega, mis kätte juhtus. Ega siis surnumajas põletab sukkis käima, ütles ta ja lõi rehe alla minnes ukse kõmatades kinni. Mart oli tõusnud ja hakkas vinguma, mis töötena kõik tuleksid ära teha. Aga Jüri hüüdis heatujuliselt. Küll saab, sirutas end veel veidi voodis Hüpassis välja, pani pooleldi riidesse ja ronis Parsile isalt küsima, kuidas selle tervis on ja mis ta tahaks. Vaata, kuidas tööga hakkama saad, torises Rein vastu. Eks mul ole ikka ühtviisi öelda sula ikka, tähendab. Rist Louis lõhub nagu kirvega ja hingamine on ka raske. Kus mu piip ja tubakakott. Ehk võtab suits rinnad natuke lahkemaks põlema ajab viimaks maja müürises Martal vana majas elanud, nagu herilasepesa saab näha, kes siis uue üles ehitab. Ta saab tehtud, viskas Jüri uhkelt vastuseks. Mees raiub seina, Baltijaga tuul vingub. See nagu torkas marti. Kurat, heinad alles toomata. Ei tea, mis kunsti oodatakse, palju minagi üksi jõuan. Elviine, pane vatid ümber ja tule täna ise metsa, kes teab, kui pikalt seda teedki iga päev kipub sulale. Elviine hakkas vastu ragistama lehmi iga tund oodata sigaaineta kõiki põrsaid, leib tahab sõtkuda. Kust emal see aeg metsa minna, kui siin kodus ka keegi teine midagi teeks või teha oskaks? Tilluke laps, hällis, teine põrandal, kolmas Parsil pole palju parem. Igaüks tahab kasi tarida. Reinu kase toppis piipu. See oli ju igapäevane hommikupalve. Ega see tüli enne lõppenud, kui ka Pauliine pani riided ümber ja läks metsa. Aga enne seda jätkus tal aega äia keest hoolitseda, kuna Martüüdise ja vandus väljas, et selle moega nad ei jõuagi enne õhtut metsa. Jüri poolt oli mõni sõna vastu ütlemist, aga siis pistis kael viine särisema nagu kadakapõõsas. Pauliine oli säärasel korral ikka vait. Aga vana Rein hakkas ise oma tõve voodilt hurjutama. Too haagijagari laskemaa, pane enne oma silmad kinni, purelge siis. Nii palju nad teda ikka praegu veel kartsid, et suisa suud vastu ei hakanud. Niisugused nad olid, need tema mõlemad esimesed pojad, kellele pidi ta nüüd jätma Arusalu ühes varajavärgiga. Midagi polnud siin ülearu, midagi polnud siin poolitada, sest siin poleks kummalgi õigete elamist. Ta ei saanud parata, süda kiskus ikka rohkem Jüri poole. Jüri oli olnud alati au paklikum isa vastu mitte ainult silma ees, vaid ka selja taga oli ta parem kolmgi lõhki löödud siis kui harjakaadu, ütles ta isa kohta ühe vana sõimusõna. Ja Jüri läks endast kangema kiusumehe kallale. Seda küll poleks teinud Mart kes oli alati nii ettevaatlik. Kuhu jõuab aga talu peremees ilma ettevaatuseta. Muidugi polnud Pauline suurem asi perenaine, näputöö tema käes suuremat ei edenenud. Aga ega nüüdisaja taludes tehtagi suuremat näputööd. Nüüd teevad masinad, kõik on küllalt alusid, kus pole, ei vokkega hälli. Nii et peab imestama, mis jaoks see naine on võetud? Pauliine ei olegi veel kõige hullem ja hea pehme süda on tal ka. Nii ja nii, aga nüüd kobista korraks Parsilt alla teise asemesse. See oleks siis nagu palju pehmem ja mõnusam. Siin saab viimaks natuke undki varastada. Elviine talitasin urises oma südames, ta ei saanud teisiti, ta pidi alati millegi üle nurisema, siis ta leidis enesele tegemist. Kui ta kord oleks olnud kõigega rahul, poleks ta osanud kuhugi külge kätt pista. Seal nüüd on tema loodetud perenaise põli. Üürid Paulinet mehkeldavad peremehe ees kuni mehkeldavad, ent pererahvaks ei aita midagi, mardi kinnitamine temani. Esimene poeg ei aita midagi, Elviine enda suurem sugu isegi ta väsimatult perenaise hoolt ei panda, mikski ja südametäiega peksis ta leib enne ahjulaskmist käte vahel nii et neid keegi ei tohiks enam rõõmuga süüa. Vana Rein oli ammugi ärganud ja vaatles teda pilusilmi. Kui osav ja hoolas oli see naine talitama. Aga kui ta küsis, juua, tood ise talle üsna vastumeelselt? Ega pole ka mingi lõbu iga minut töö juurest ära joosta. Oleks neid elupäevi ikka veel, mõtles vana mees. Siis oleksime iga midagi teised, tulid metsast koju, ei olnud lahket mõnusat õhtujuttu. Igaüks vaatas teisele viltu, kobisid varsti igaüks oma nurka. Ahju taga oli tagakambri vahel õhuke laudsein. Vana Rein kuulis kõik, mis seal räägiti? Küsis Elviine, meeshnu, küsis Mart. Kas te rääkisite? Mis asja te jumal, tahm oled või, et aru ei saa, kas te kohaasjust rääkisite? Kellega, kellega, ega siis heinakuhjaga ei pidanud rääkima Jüri kaika. Mis me temaga räägime, ka tema pole otsuse tegija, isa ei räägi. Ädise Pägiseb niikaua kui sureb jääbki otsust saamata, mis siis peaks ikka olema selge Rehnuke tõstament teada. Saab näha, kes mind siit välja ajab, ütles Mart riiakalt külma oskan ka küüned vastu ajada, kas või vanamehele enesele, aga mintsid nii kergesti välja Is. Vahest tasemes. Vahest aga läks jälle valjemaks, kui süda juhtus suule lähemale. Egas siis edaspidigi siin kerge põle. Tööd on kõik ääred täis, aga kui mina seda ei tee, ärgu tehku keegi. Minu käed on Arusalu põllul senikaua atra hoidnud ja hoiavad edaspidigi, kuni poja käed hakkavad hoidma. Ega muidu poleks kodus veel nii kiire, aga see vanamees ju ka oih teda nagu pilpa peal. Oleks kohtuotsus jaurnud käes, kauaks, seda ühtlasi Cinamon. Nii kõneles minia ja mardil, tema pojal polnud isa kaitseks midagi ütelda. Hoopis teist juttu ajasid Jüri ja Pauline, kui jäid õhtul tuppa ja mõtlesid, et isa Parzilon jäänud magama. Isaga kingid seda hingitseb, aga otsust käest ei anna. Kellele ta selle siis ikka annab? Mine tea, mis Mart võib viimaks rääkida ja näitavad sinule ust. Eks see ole isa kohta tema asi, kellele annab, lähen siis metsatööle või kus tahes. Ega sina taha enam minuga elada, kui ma peremees ei ole. Mis on, niiviisi? Saime ju ka ühte väljaspool seda katust. Või see perenaise mureni kerge kandongi. Muudkui meele teeb, haigeks küll, aga ega muidu see arusalut headmis paraadis olegi isan siia oma tervise matnud ja mis ta siit on saanud, peaks tuuma karsti. Aga iga Mart seda raatsiks, sei raatsiks, isa õiget viisi muldagi viia. Vana Reinaga lamas, kuulas ja mõtles ja olid kord kaksikud, nii üht nägu, et seo ühele punane lõng ümber käe, muidu ei tunne ära. Kui Jürist poeg hommikul ikka ruttas isa vaatama, hakkas see tal kord kahe käega kaelast kinni, et istuli tõusta. Kui kergeks nõrgaks oliisa jäänud Jüri ei suutnud enam taluda vanainimese valuoigeid. Panen hobuse ette, lähen arsti järele, ütles ta. Hull oled või? Hakkas Martalt hobused iga päev töös, nüüd paned ette selle teiega, sõidad 20 kilomeetrit maha, kui arst tulebki siia, võtab kallist raha, aga mis ta teeb meete kui midagi? Vanainimese haigussurmaks loodud, mis seal teha. Ja kuigi vana Rein ise laitis, Jüri nõu ei andnud järele, pani hobuse ette ja sõitis arsti tooma. Mu isa on ikka mulle tähtsam kui loom või töö, ütles ta ukse vahelt. Reinu, kas see oli ikate ema poeg, tema endine uhke Jüri, kes jooli ilmastega maas. Ja seal on nüüd Mart. Kestorisedes läheb metsast hagu tooma, kuigi pühapäev päeva kuludes hakkas Pauline isale kooki tegema sest vanainimene ei tahtnud midagi süüa. Ta läks kohe vastamisel viinega, kes kukkus tänitama. Ei tea, ajad, kombed lähevad ikka hullemaks. Kust need jahud võetakse, on veel Theodeist sousti jaoks, no mis sa tööinimestele annad ja veel mu näe, heldeieszeke saaks mõne sendi hädapärast raha, nüüd söödetakse need inimese kätte, kes midagi ei tee. Ei, suurema inimestel küll nisukesi kombeid põle. Pauliine oli vaikne ja mahe nagu päikesepaiste. Aga oma tahtmise vista niisama kindlasti läbikoogid tehti valmis paljukesse haige vanainimese või jahu raiskamise jutt oli ettekääne. Vastu õhtut tuli Reinule imeline aimdus. Ta nägi nagu tervet Arusalu talu enda ees. Pealmine kogu külas. Kas tuleb kortsaeg? Ajad olid halvad nisu tikaldunud. Üks hobune köhis küllatistiisikus oli kallal. Kui nüüd mõtelda koogitegemisele ja suurtele matustele, mis Jüri oli lubanud pidada isa auks. Ja hobusega arsti järel oli läinud see poiss niisuguse teega, kus ei lähe õieti regi ega ratas. Nüüd ta teadis, et ta oli mineja. Kaua see enam ei või kesta? Ema on mine ja aga Arusalu jääb. Mis on tehtud emale see kaugtemaga. Aga mis tehakse talule, see jääb, jäägu siis sündimata tema oma õigus, sündigu Arusalu õigus. Hilja õhtul, kui jürituli arstiga olnud seal suuremat midagi teha. Surm oli õueaia taga, aga haige mõistus oli siiski üsna selge. Nüüd tahtis ta avaldada oma viimse tahtmise. JÜRI kutsustaja poeg, põlvitas ta voodi ette. Pauline ütles ta ajamini ja põlvitas selle kõrvale. Ta pani oma käed nende peale, õnnistas neid ja ütles. Teie, olete mu armsad lapsed, te olete mind armastanud ja teile annan ma oma õnnistuse. Muud ei ole mul teile anda ei kulda ega hõbedat. Aga ma tean, et te hoiate ühte ja teil läheb hästi nagu käsusõnagi ütleb. Aga teile ütles ta äkki mardi Elviine poole pöördudes, kes olid seisnud eemal, silmad maas. Eile jätan ma oma talu kõigega, mis siin on. Te olete seda ennegi rohkem armastanud kui mind ja iseendid, vaadake siis tarusalus saaks talu üle küla. Ei midagi muud, ütelnud neile kui marti Elviine ruttasid teda tänama. Ei ütelnud midagi ka Jürile ja Pauliinele. Kui need olid natuke toibunud ja tulita, juure alistunud. Need olid ta viimsed, sõnad ja viimne tahtmine. Ja kuulasid imestusega nii võõrad kui omad lapsed. Võid ju siinsamas olla kuni kevadeni ütles Mart veidi aja pärast. Sest kui kaua me siin üksteise kukil ikka elame? Kui sul nii kiire on, et meid juba enne isa mulda viimist tahad välja ajada, siis läheme veel samal ööl ütlesi Jüri nüüd ägestudes miine. Ega ma keela. Ütles Mart. Mindi küll alles järgmisel päeval varahommikul. Aga mindi siiski. Kui need olid minemas, läks mardi venna süda pehmemaks ja ta ütles ele viinele. No ikka neile ometigi natuke pehmet leiba ahju alles eile tegid.