Dirigendipulti vastastikune tervitus pillimehed soopuhumisel väsinud võivad nüüd rahumeeli kätele voli anda ja aplodeerida. Sellega on puhkpilliorkestrite esinemine tänaseks lõppenud ja see oli pikk ja tõsine esinemine. Meeldis publikule. Ja viimases palas kõlasid meie mitmed tuttavad rahvalikud viisid ühte põimitud. Ma usun, et nad meetrikakülalistele piksid toovad kaasa üksteisemõistmist. Üksteise mõistmine peaks saama nüüdismaailma iseenesestmõistetavaks seaduseks. Kas me ikka jää meelde? Ärgem unustagem seda laulu päevadki sest see sõltub meist inimestest. Ja tänastel lauljatel on meeles Moskva kommunistlike töölisparteide rahvusvahelise nõupidamise üleskutse rahu kaitseks. Kõigi progressiivsete rahuarmastavate jõudude ühtsus on meie aja käsk. Sest koondunud ühte Me võime viia võidule rahu ja üldse kogu maailmas. Ja võitlus rahu eest, see on hästi sotsialistlike riikide rahu initsiatiivid kui ka Vietnami patriootide võidukat lahingut lõunale. Enamik džunglis, nii hästi sõjavastased meeleavaldused Euroopa ja Ameerika linnades kui ka jaapani rahva võitlus Ameerika sõjaväebaaside vastu. Rahuüritus teenivad töölisklassi väljastamised monopolide vastu ja kommunismivastane liikumine. Kahuritest tehnika. Meie tänane juubelilaulupidu külalistehulgad, kes lisaks vennatava riikidele on meile tulnud erineva poliitilise elukorralduse maadest õpivad tundma Eestit ja niiviisi nõukogude liitu. Naiskooride üldjuht, Eesti NSV teeneline kunstitegelane Lembit värvin tänase peo värvikirevus, üksainus pilk sinna lavale ületab liialdusteta tõepoolest kõik, mis me seni oleme näinud. Aga kas teile tuleb meelde üks teine laulmine, üks teine laulupäev? Nii palju aastaid tagasi sõja ajal, missugune pilt lauljatele, publikule? Kas te mõtlete seda, laulupeo vanus toimus meil sõjaväelaagris, kuna need ei läinud, tal võiks just sedasama, sest see oli ju tõeliselt esimene niisugune nõukogulik laulupidu, kuigi väiksemates mõõtmetes. Jah, see oli nüüd omamoodi selline väga huvitav ja väga huvitav üritus üldse. Sest sõja ajal nüüd korraga panna mehed laulma. See oli väga raske, sest kõigepealt ei olnud ju nagu tõesti mehed elasid Muldonnides ei olnud haridusruumi piirdunud, noot ei olnud instrumenti, millega õpetada. Ja see mõte oli väga julge-Sõjamäe tänavate julged olnud ja ja sellepärast meil meie ülemus, polkovnik Lukas kutsus mind oma juurde, ta teadis, et ma koori juhatan ja ütles, et mida mina arvan sellest kui kui kutsuksime kokku mehed ja paneksime laulva. No Anul oli see nii, et jalad alt ära. Aga pärast kui ma juba õhtul nii käisin, oma tuttavaid laulumehi seal otsimas ja muldonist muldonni käisin siis paistesse pilt teisiti, sest mehed olid nii, kui haarasid select sellest kinni sellest mõttest, see oli nendele väga üllatav. Ja kui järgmine hommikul nad siis rivist välja kutsuti ja ma nendega metsa laulutame, läksin see oli omamoodi niisugune huvitav rivi. Veedaks muidugi väga toreda lauluga. Ja see meel oli olu, oli kuidagi ka niisuguse väikese laulupeoeelne meeleolu. Sellest kujunes välja esimene proov, aga esimesel proovil muidugi tuli teha seda, et panna mehed häälerühmadesse ja ja, ja nii nagu kooris ikka käituse proovida häälisegi. Aga esimese proovi lõpul laulsime selle toreda kaanoni ära, et ema pani supi sooja. Kas mäletate, mis laulud olid laulmiseks? Seal olid, meil oli midagi müks dist laulu tol korral, kui me, niisiis ma hakkasin neid ülesse kirjutama lihtsalt peast, kuna me laulsime meeskooris, siis lihtsamad laulud tulid nii, püüdsin lihtsalt taastada mälu järgi ja ma pean ütlema, see õnnestus mul hästi, sellepärast et pärast, kui me hiljem noodid saime kontrollida, leidsime mõni üksikvea väga hästi kujunesse ja hakkasime õppima saali. Miina, Härma, Henn ja nii tuli esimene laul, siis oli Miina härma meeste laul siis Tuudur vetika Su põhjamaa päikese kullast haava humal siis Ernesaksa rännaku laul on see väga toredad sõnad seal Ta ei Hei, siin käsi, hästi käib sõdurilaul tüdruk, must ja valge lehi. Tore see ja nii me siis õppisime neid laule seal lihtsalt hääle järgi ja mehed olid väga tublid juba esimese nädala lõpul meil kolm-neli laulu, nii et võisime neid ette kanda ja siis tekkis mõte seal taga. Jaapan sõda sai omale valmis koori miks siis 27 ja 354 ei saa valmis kooris. Ja tulemuseks oli see, et juba samal päeval samal õhtul juba teatati, olgu ülematele organiseerija koor ja nii sai siis leitnant Vahter oli praegune professor, Vahter oli siis 27. polgu koorijuht, eks Valgemäe ma eesnime ei mäleta enam, tema oli 350 neljandas polgus ja nii nad siis õppisid need laulud kõik ära ja laulupeo kavas oli Regümne laulu. Tarbitakse toredasti. Need olid väga vaimustuses sandist sõduritele. See, kuna seal olid niuksed väga toredad, ütleme siis Kalev ja Linda veel kaitse kange Kalev oma lapsi sendist meestele tohutut hoogu ja tohutut nihukest nihukest ja sealpool kojuigatsuse ja võib-olla niisugune südamlik laul andis rohkem sõdurile hinge julgust ja tahet võidelda kui võib-olla 10 kõnet ja 10 nihukest õpetlikku tundi. See oli midagi sellist, milles sõnades ei oska seda seletada. Meeste silmad särasid ja lõpulaulus, küljed laulsid kaasa kõik seal see niisugune võimas laul, et lihtsalt ei, ei unune kunagi misse. Aga esimene Nõukogude Eesti laulupidu juba vabas võitnud 1947. aastal sellel peol oli meeste osa tagasihoidlikum. Me teame yks. Ja segakooride sky oli naisi peaaegu kaks korda rohkem kui meeshääli. Mida te sellest peost meenutate? No võib-olla see 47 laulupidu oli tõesti selles suhtes, et mehi oli tõesti vähe, eks siis olnudki niiviisi naised aitasid laulu hoida ja no siis naiskoorid olid vist meie laulupidude ajaloos kõige suuremas koosseisus välja, sest see oli midagi 8000 ümber vist, kui ma ei eksi, kuidas teie naiste laulud rahule ei jäeta, nüüd? Naised teinud väga tublit tööd, hästi tublit tööd kindlasti siin aitas kaasa palju võistulaulmine, siin aitas kaasa, palju see väikeste kooridega tegime, eraldi proove aitas kaaslase lauljat oma tahe, sest on siiski juubelilaulupidu 100 aastat esimesest laulupeost. Ja see kõik andis nii et mina võiksin ütelda nii, et ei naiskoorid segakooridega. Meeskoorid ei ole kunagi nii hästi valmistunud. Üldlaulupeoga. Jah, kodukolded kurtsid veel taga neid, kes sõjast tulemata jäid. Kui 1947. aastal tulid lavale naiskoori häälerühmad, olid heas tasakaalus ja väga paindlikult reageeriti dirigendi kavatsustele. Tol korral juhatas naiskoore Alfred Karindi kõla puhtalt ja rütmiliselt kanti kette üheksa laulu. Ei saa mitte vaiki olla. Lauluviisi lõpeta. Vaikimine oleks vale. Sunniks südant lõhkema, laulsid lapsepõlvest tuttavat viisi need, kes oli see aastaid südames kandnud ootamist ja igatsust. Praegu kogunevadki laululavale. See peaks siis olema see piltide pilte kõige kaunima värvimullile, mille saavad kuulajad-vaatajad. Meie vanim laul, regi väärseline rahvalaul on naiste laul, mitte habemik taludaarid, vaid nimetud talupiigad on teoteed käies sõna seda laulu hoidnud kandnud, edasi andnud. Ja seepärast leiame rahvalauludest naise elu hommikust õhtuni hällist hauani. Setust pärinev ilulaul ütleb välja ühe regivärsi sajanditepikkuse elu, põhieelduse, neidude laulurõõmu, ilu, ele poiste hulka, kes külmisel laule unustavad. Ilu läheb neidude sekka, kes ei unusta nalja ega naerulaulu ega rööprähklemine laule taastama, eeldanud tumemeelsus rahulolematuse sündmus, kui helgust elu päiksele kell pool seal sõnades surutakse lauludesse laadijate murekoormuse sundinud kuid ka mõistlikes murelauludes, kus Eesti lauluema jutustab minavormis võib-olla kõige suurematest ja tähtsamatest sündmustest, ei laskuda kunagi hääletuseni. Laulma peab, sest ema viis hälli heinamaale püsinud lapsele lapsed õpetasid. Laps kasvas lauluga üles ja õpetaja peab õpetama oma lapsed laule armastama. Ja ometi oskasid naised laulupeole sugugi esimestena. Mõned üksikud segakoorid tegid kaasa kolmanda laulupeo võistulaulmisel ja 1808. aastal kirjutas Jakobson Sakalas. Naisterahvas on iga perekonnaelu hellem hing, mispärast ei pea siis ka naisterahvas laulupeost tegevalt osa võtma ja selle tegevuse vaimustust perekonnas kandma ka Eesti loomuse kannata seda sugugi, et naisterahvast Isamaa asjadest Alamo orjuse seisuse sisse lükatakse. Ja meenutame veel Eestini osaga esimesel laulupeol. See seostub meie koidulauliku nimega. Koidula oli see, kes tegi katse rahva hulgast kogutud annetustega loteriiga peokuludeks raha hankida. Koidula oli see, kes parandas ja saatis laiali esimese laulupeonoote. Koidula oli see, kes väsimatult hoolitses laulupeo väliskülaliste eest ja ei katkestanud kontakte nendega hiljemgi. Targalt, analüüsides kirjavahetuses laulu peal ilmnenud nähtusi. Ja see noor luuletaja oma rahva tütar jättis hiljem sügava mulje laulupeokülalistele, millest nad kõnelevad oma kirju muutustes. Laulupeokülaliste, mille ainsad eesti laulud olid Koidula sõnadele loodud. Kui mu isamaa on minu arm esimest korda trükimustaga ristiti oli Koidula 23 aastane. Laulu tükkimise loomingu balan võis kirjaneitsit süttida rehk aasta-paar-kolm varemgi noore ja kohta silmapaistev loominguline küpsus paistab mitmes teiseski Emajõe ööbiku luuletusest. Aino Kallas kirjutab tähelennus. Mu isamaa on minu arm. Neis sõnades on koidule ise andnud oma selleaegse hingeelu võtme. Selles 23 aastase tüdruku kirglikkus isamaalises tundmuses tungib esimene kord esile ta hinge suur tundejõud ja on kuidagi kaunilt sümboolne, et kui mitte päris esimene, siis üks esimesi eesti originaalseid laule loodi just niisugusele teksti veel. Et Eesti laul algas üle aegade püsivate ja üle piiride pürgivate tunnetega. On nii, et vana rahvalaul, mida nüüd uuesti mõistma ja hindama hakatud uusaegses koorile oruski kõlama pandud, seal pilt kauge minevikuradadele, nii nagu Eesti koorilaulu klassikaks saanud möödunud sajandi lõpu ja sajanditevahetuse laululooming oma esteetilist ideaali ja laulu sotsiaalset funktsiooni kinnitab. Need, on õieti kaks erinevat tahku üha rahva arenguteelt. Koidula Kunileiu laulud esimesel üldlaulupeolt lisasid tuld rahvuslikule liikumisele. Nende ülesandeks oli sütitada Janad sütitasid. Ja kui me täna võime ülistada vana puutumatut töötlemata rahvalaulu siis sellepärast, et ühiskonna areng ja lauluosa selles arengus on toonud meid aega millal lauljad ikka rohkem esteetilise elamuse allikaks. Vabaneb putilitaarsest agitatsiooni funktsioonist muutub rohkem tema looja rahvatundelaadi peegliks kultuuri rikkuseks, mida tänasel juubelilaulupeol võime julgelt kinkida kõigile kuulajaile külalistele, siin lauluväljakul ning raadio ja televisiooni abiga läkitada keele piiride. Tahad teadmisega, et nii teisigi rahvaid rikkamaks teeme sest Eesti laulul kordumatu nägu, tal on oma rahva hinge ööbik Lydia koidule, sa näed, juhatab Eesti NSV teeneline kunstitegelane Lembit Verlin. Pöörliku hõiskes kõlab olemise ain läbi põhjamaise valge suve. Kas on muutunud inimeste tunded, kes teda kuulavad? Lilled meie populaarsele naiskooride dirigendile Eesti NSV teenelise kunstitegelasele Lembit Verlinile. Need on nüüd päris päris järjekorras seal tema juurde jõuda ja lilled üle anda. Tundub, et naised on täiesti mitte ainult meie laugude loomisel anostega intensiivsem pool, vaid ta praegu laulujuhtidele kiitust jagama. Tundub, et siia on vist kõik koorid oma esindaja saatnud. Mart Saarelaulude sünnimetsad kohisevad rifassaares Sid tungisid laande, leelo, Laugaste laul, kailude keel, ussisõnad ja metsalindude sillerdus tema muusikasse. Ajal, mil paljud eesti kunstnikud tungisid Euroopasse, teadis Mart Saar, et tema tööpõld on siin. Kures kurat, männid kivine, põllule madal talutare, põhjamaine loodus. Iga võimalust kasutas helilooja, et kuulata lihtrahva keelepruuk, diviisi, käände rahvalaulikute esinemisi. Ja just kodunurga veidi ühe toonilisest maastikust tõuseb leelo täis rahvusliku omapära. Põhjamaist kargust arhailine tekst ja muusika. See oli Alfred Karindi ö. Laus juhatas tütar Laine Karindi. Kui üldlaulupeo kava kokku seati seati juhatajaks Alfred Karindi, keda täna meie keskel enam ei ole. Kui Gustav Ernesaks mälestades kõiki neid, kes on meie hulgast lahkunud, aga kellele laul on olnud elu pidas kõnet, ütles ta. Me oleme laulnud kogu elu ja meil tuleb surmani laulda selleks et elama jääda. Me mõistame seda lugupidamist Alfred Karindi vastu. Mõistan seda lugupidamist Laine Karindi vastu, kes on noor, võimekas meile hästi tuntud dirigent. Ainus naine tänaste üldjuhtide hulgast Naine, keda tunneme ka koorijuhtide segakoori ühe juhina ja täna peaks kõnelema ka sellest kooris, sest koorijuhtide segakoor on ju see taimelava värskete ja uute mõtete kolle, kus kohtuvad meie paremad laulujuhid, kogumaal harjutava esinevad, jätavad meile elamuslikud, kontserdi mälestused ja siis lähevad kodudesse laiali, et neidsamu mõtteid rakendada oma väikeste kooride juures ja siis nende kooridega tulla siia laulupeole. See on nii nagu tagasiside, mis annab meile tänaste laulude meisterlikkuse.