Olin seitse aastat vana, kui mulle esimene suur au osaks sai, mis minu iseteadvust märksa tõstis. Paruni ja paruniproua tulid pika arupidamise sisemise võitluse järel otsusele jõudnud mind oma ainsa pojakese mänguseltsiliseks valida mind aidamehe edit kõigi teiste mõisa laste seast. Toatüdruk kutsus ühel päeval ema üles, nõnda nimetati meil härrastemaja ja kui ema jälle alla tuli, nõnda nimetati meil teenijate maja tõi ta minu toa tagant vihmaloigust välja ning ütles mulle ärevusest väriseva häälega. Poiss tulema, pesen su puhtaks, sa pead noorhärraga mängima minema. Noorhärraga, kas kuuled? Põhimõtteliselt polnud mul jumala v vastu midagi, kui semu alumisi kehaliikmeid niisutes ja kas või kaenla alla ulatas. Aga nägu ja kael iseäranis kaela märjaks teha lasta. Pealegi kui seejuures seepi tarvitati, mis mulle iga kord silma läks, see oli mu surm. Selle vastu tõrkusid kõik mu tundmused. Ema ja minu vahel algas siis nagu igal hommikul meeleheitlik võitlus, mis paraku tugevama võiduga lõppes. Ja see tugevam polnud mitte mina. Varsti olin otseti pesu vaagnas, suud silmad seebivahtu täis ja ema nühkis ja küüris, nagu oleks tal minu asemel piimapütt või koore keeran käte vahel. Minu ulguvad protesti ei pandud mikski hoopis selle vastu. Mulle käis paar lahmakat selleks loodud tallermaa peale, nii et tolm aga lendas. Nüüd järgnes suurepärane pea sugemine isa tehtud pigiharjaga. Et mu juuksed nagu ikka, olid väga vanunud. Siis oli valu suur ja ulgumine paisus mörgamiseks. Veidi lepitavad tasu pakkus mulle see, et tema mulle lõpuks kõige paremad pühapäevariided selga tõmbas. Ja ma sain nüüd vanemate jutust kuulda, mis pärast paruni ja paruniproua pika arupidamise ja sisemise võitluse järel just minu Aidame Heedi kõigi mõisa laste seast oma ainsa pojakese mänguseltsiliseks olid valinud. Ma meeldivat prouale kõigepealt oma puhtuse poolest, kuna aedniku ja kutsari ning sihvermeistri laste näod, käed olevat alati kriimud. Opmanni ei olnud lapsi olevat minukese põsed ja sõrakesed alati nii ilusad, puhtad. Ja kui paruniproua oleks teadnud, kuidas ma pesemist kartsin ja et ma ainult sellepärast näo ja käed puhtad püüdsin hoida. Teiseks ei olevat mu nina nagu teistel lastel iialgi, noh, kuidas tuleks kirjakeeles öelda. Mu ema tarvitas paraku lihtsalt Virumaa keelt. Mu ninaalune ei, tuletavad rasvaküünlaid meelde. Nagu näha, polnud paruniproua mu mõlemad käist lähemalt silmitsanud. Lõbuks. Mina mängivat enamasti üksinda ja see tähendavat, kuidas ta nüüd öelnud see tähendavat saksa vaimu või suurtsugu vaimu või pagan teab mis vaimu. Minule oli see vaim hoopis tundmatu jama, aimasin, et paruniproua ses asjas raskesti eksib, mis aimdus ka varsti täide läks. Isa oli muidugi uhkuse pärast oma suurtsugu vaimuga poja üle niisama liigutatud nagu emagi. Ja nüüd hakkasid mõlemad mulle võidu tulusaid õpetusi kaasa andma. Kuidas mul noorhärraga tuleks ümber käia. Terve kombeõpetuse katekismus topiti mulle pähe, aga ma tahan õiglaselt tunnistada, et see mul enamasti ühest kõrvast sisse ja teisest välja läks. Ainult nii palju on mul praegu veel meeles, et ma pisikese paruni ette ilmudes mütsi peast pidavat võtma, et ma teda mitte lihtsalt nimepidi villi ei võivat kutsuda, vaid noorhärra ja et ma kõik, ta käsud pidavat täitma, aga teda mitte käskida, ei tohtivat May tohtivat temaga riidu minna, teda lüüa ega tõugata. Üldse oli seda, mida ma ei tohtinud nii palju, et ma tõesti ei teadnud, mida ma õieti pidin tohtima. Aga kui ta mind lööb või tõukab, küsisin emalt, siis kannata ära, vastas ema, tema on ju saks. Ja kui ema mu suuri silmi nägi, ruttas ta juurde lisama, saksa lapsed ei löö ega tõukagi, saksa lapsed on paid, lapsed ja ole sina ka pai, siis saad proua käest ilusaid asju. Ema viis mu nüüd kättpidi härrastemaja trepi ette, kus mind paruni ja paruniproua juuresolekul noorhärraga suu suud vastu seati. Oli ilus mustaverd poisike, umbes minu vanune, aga pikem ja peenem, minust. Hakkasime teineteist vastastikku silmitsema tunnistama, uurima mees, silmad vajusid sügavasti teineteisesse. Ma olin teda siiamaani ainult eemalt näinud, kaugelt eemalt. Nüüd seisis ta nii ligidal minu ees, et ta soe hingeõhk mu põske puutus. Mul on veel selgesti meeles, mis mõtted mu peakest sel silmapilgul läbi veeresid. Poiss ise ei meeldinud mulle nii kui ta riided. Ma vaatasin tema ja siis enese peale ja tundsin nagu häbi. Hakkasin Alt peale, tema jalad ja minu jalad. Temal päikese käes läikivad kingad, sirevate hõbe pannaldega jalas mull ainult tükati ja searasvaga võitud vene saapakesed, mille sääred nii kurvameelselt olid lossi vajunud. Temal peenike sinise triibuline, kuldsete ankrutega ilustatud madruseülikond seljas ja helevalge hiilgav krae ümber kaela ja õlgade. Mol omakootud potisinised, poolvillased püksid ja roosa sitskuub kraetaja ankrut eta ülesärgi. Temal tuli uus kahe siidlindiga meremehe müts peas, mille esiselt suured kuldtähed särasid. Mul Rakverest kondivalu kaupmehelt ostetud 20 kopikane, mille lagunevast nokast papitükid maha pudenesid ja mille algkarva ma isegi enam ei mäletanud. Veel haledamale otsusele iseenda kohta jõudsin. Kui pilk noorhärra loendamata paljude mänguasjade peale langes, mida trepi esinenud täis oli, kui ilusad, kollased ja läikivad, olid nad kõik need vankrid, kärud, labidad, kirved, saed, haamrid, seal seisis koguni päris loomuliku nahalaka ja sabaga mänguhobune punase sadulaga kiikuval alusel. Muudkui istu selga ja sõida. Mõtlesime omadele mänguasjadele ja jälle käis südamest halevool läbi. Minu terve vara oli ainult mu enese tehtud värvimata, puulabidas aednikupoisi sepitsetud pisike vanker, millel olid üksnes rattad ja needki ilma kodarateta siis karja Jüri kingitud pool lõhkine pajuvile ning jälle mu enese valmistatud vee virts hein, putkest Edi Beretta ameti noorhärrad, Ilus krats, buss äratas mind korraga paruniproua terav hääl mu mõtetest. Et ma ei teadnud, mis on kratskus, siis jätsin ta parem tegemata ning sirutasin ainult käetruu südamlikult välja. Seejuures unustasin mütsi peast võtmata ja et ma ema sosistatud meeldetuletuses aru ei saanud, siis pidin seda läbi kannatama, et ema mul mütsi peast võttis, mille ta mulle alles proua armulisel lubamise tõttu jälle pähe pani. Noorhärrat ei sunnitud kratskussi tegema ega mütsid tõstma. Ühtegi oldi üsna rahul, kui ta pool tõrkuvalt oma pisikese valge käekese minu kihku puudutas. Mul oli loomuomaduseks oma silmapilkselt tundmusi kohe avaldada. Sellepärast pöördusin ema poole ning ütlesin. Näen, kui ilusad riided ja asjad on noorhärral. Kusjuures ma sõna noorhärra peale hete heitva rõhus, panin, mida ema väga hästi mõistis. Jah, vastas ema samuti sosistades. Noorhärra on ju saks. Miks meie siis saksad ei ole? Rumal laps sellepärast et me oleme teenijad. Ma olin nüüd niisama tark nagu ennegi ja oleksin hea meelega edasi pärinud, aga ema pani mulle käe suu peale, pühkis põllenurgaga veel mu nina ja käskis meil noorhärraga mängima hakata. Paruniproua poolt saime siis veel põhjalikud määrused, kus me pidime mängima ja kui kaugele härrastemajast eemale tohtisime minna Mõisa taga olevale tiigile lähenemine keelati meile meie suureks kurvastuseks kõvasti ära. Esimene mängupäev möödus läbistiku kaunis õnnelikult. Et saksa lapsed just paid lapsed oleksid, et nad kedagi ei löö ega tõuka, seda ma noorest parunist küll ei märganud. Ta hakkas mulle juba esimesel pooltunnil omal labidaga liiva silma loopima, ajas mulle oma käru jalge vahele, nii et ma kõhuli kukkusin ja kiskus vahel ajaviiteks mu karvu. Ema käsku mööda ja ilusate asjade peale mõeldes, mis mul paruni proualt oli oodata. Neelasin valupisarad alla ja kannatasin kõik kätte maksmata ära tasuks oma kannatamise eest sain õhtul proualt õhukese Viilaka kollast saia. Võite arvata, et tundsime end veidi petetud olevat, mispärast noorhärra käsi järgmisel päeval enam nii hästi käinud? Loopis ta mulle liiva silma, siis loopisin talle vastu ajastu mulle käru jalge vahele. Siis kukutasid ta oma labidaga ninali ja kiskus ta minu karvu. Siis rebisin teda kõrvust, sest karvad olid tal kiskumiseks liiga lühikeseks pöetud ja kõrvad just parajad. Tema mehike tõstis iga kord põrgukära, kuid õnneks polnud Saxo sel päeval kodus, nii et ta mu peale kaebama ei saanud minna. Kolmandal päeval sündis midagi, mis mu kuulsusele ja hiilgusele olla noorhärra mänguseltsiline. Niisama äkilise kui traagilise lõpu tai noorhärrat piinas vastupandamatu himu tiigi äärde minna ja nagu varsti selgus, ka tiigi peale tegu, mis meile nii kõvasti oli keelatud. Aga et noorhärra tahtis ja mina tema tahtmist ema käsu järgi pidin täitma ja et ma ka ise tahtsin siis ei leidnud ma põhjust selle vastu panna. Oli ka minu teada täiesti hädaohutu ette võtta, sest vesi oli tiigis vaevalt jala sügavune, kõik muu oli paks pori, milles mustad veregaanilt looklesid. Sinna ei võinud ju keegi uppuda. Ma ise olin laevaga nii sagedasti terve tiigi lombi risti-põiki läbi sõitnud. Laevadeks nimetasime meie teenijate lapsed, vana vettinud ust ja niisama vana vettinud tõrregaant, mis me kord viinaköögist ühendatud jõul tiiki olime vedanud, et nende peal teivastega tagant tõugates meresõitusid ette võtta. Noorhärra ja mina olime varsti laevul tema uksel, mina tõrre kaanel sõitleks teevaste tõukel toredasti. Ja kui Ameerika mitte juba avastatud poleks olnud, meie oleksime ta julgesti avastanud. Aga ookean oli meiesugustele kangelastele liiga väike. Ta oli meil varsti igast sopist läbi purjetatud ja me püüdsime meremehe elust uusi huvitavaid külgi leida. Leidja oli noorhärra. Ta hakkas mind oma teiba abil veega pilduma. Selleks oli ta nii osav, et mu õhukesitsku varsti nõretas ja porist mustakirjuks muutus. Noh, kui meresõda, siis olgu meresõda, mõtlesin iseeneses, seadsin oma laeva lahinguvalmis ja panin suurtükid hülgama. Väike-saks oli minu julgus üle esmalt kohmetanud, hakkas siis appi karjuma ja palus viimaks sõjariistade rahu. Ma olin nõus, aga kes rahu ei pidanud, kes lepingu truudusetult murdis, oli päike saks. Ta tõukas oma laeva minu omaga külg külje vastu. Me peatusime kalda ääres ja enne, kui mina tema salaliku plaani mõistsin märgata, oli ta mul teibaga mütsi peast vette virutanud. Kusjuures tiivas nii valusasti pead puudutas. Et mul silmad tuld lõid. See kelmus kisendas kätemaksmist. Haavatud lõvivihaga, kiskusin truudusetu vaenlase käest sõjariista, hüppasin temal laevale ja nüüd algas käsitsivõitlus, mille koledusi sulg tõrgub kirjeldamast. Mäletan ainult veel, et kindel pind meie jalge alt äkitselt kadus, et süsimustad, paksud lained meie peade üle kokku lõid. Siis valitses tükk aega sügav vaikus. Kui mu silmad jälle veidi seletama hakkasid, nõudis palju meeleheitlikku kraapimist, enne kui nii kaugele jõudsin, nägin ma jalg ees, sügavas poris, midagi siputavat. Ja kuidas siputavat, nii siputab ainult elukas, kel surma häda käes. Ja see elukas oli meie vaene noorhärra. Mu südamest tuksatas tundmus läbi, et midagi on sündinud, mis ei ole mitte väga hea. Välgukiirusel asusin siputaja peast kinni. Ma usun vähemalt, et see pea oli ning hakkasin teda kõik oma kangelasjõudu kokku võttes kaldale rebima. Seejuures oli mu õnnetu vaenlane vait kui sukk. Minu päästetöö läks õnnelikult korda, varsti seisis Väike-saks kaldal omal jalal. Aga jumala eest, nii kurva kujuga rüütlit nägin elus esimest korda. See mehike, kes seal kössi seal lossis mu ees seisis, tuletas meelde enam koerte puretud ja mudast välja tõmmatud vaest varest kui meie mõisa noorhärrat. Ta kingad, hõbedast pannaldega, ta peenike madruseülikond, kuldsete ankrutega, ta helevalge läikiv krae. Kõik oli nagu pigi pata pistetud. Ning tiigi mustaval pinnal ujus ta kuldtähtedega meremehe müts minu 20 kopikas kondivalu Lätuga võidu Ameerika poole. Et ka minu enese välimus mõndagi soovida jättis, et mu roosa kuubia potis sinised säärikud sisse imetud veest ja porist tinarasked olid, seda ei pannud oma kaastundlikus ärevuses tähele. Nüüd algas mul Samaaria mehe teine järk pisikese porise sõjamehe kallal. Ma hakkasin ta nina, suud ja silmi ja kõrvu mustast mudast tühjendama. Oo, et mada suu kinni oleksin jätnud. See suu sai mulle hukatuseks, sest niipea, kui ta jälle hinge läbi laskis, hakkas ta hüüdma. Ta hakkas hüüdma nagu auriku hädas arv, nagu see pasun, mis Jeeriko linnamüürid ümber lükkas. Terve mõis, terve mõisa ümbrus kuni kolme verstani ringi rõkkas ja mõisas ning külas hakkasid koerad ulguma ja inimesed jäid kahvatades seisma. Ei kestnud kuigi kaua, kui tiigi vagusail kallastel suurepärane elu tekkis terve mõis ja pool valda neis kokku jooksvad kõige ees paruni ja paruniproua käsi ringutades, nende kannul pikas reas pere mampsel, toapoiss, toatüdruk, kokk ja kokapoiss, valge mütsi ja põllega esimesel pikk nuga, teisel kulp käes, siis korratus troobikonnas Opmann, meier, aednik, kutsar, Tally meister oma auväärt abikaasa ja tütardega. Lõpuks kõik tallipoisid aedniku poisid hane ja seapoisid hulk teomehi ja külarahvast. Terve sõjavägi tõttas õnnetule noorhärrale appi ja kõigi näod peegeldasid arvamust, et Al kõige vähemalt nüri noaga pead maha lõigatakse. Mul pole vaja vist juurde lisada, et ka minu isa ja ema olid appi töötajate hulgas. Ja kui ma seda esimese ehmatusega tähele ei pannud, siis andsid nad endast varsti kõige mõjuvamal viisil märku. Härra proua ja minu vanemad olid esimesed, kes meid ümber piirasid. Mõlemad emad põrkasid meid nähes karjatades tagasi ja paruniproua kiskus nuuksudes oma murjaniks muutunud pojakese rinnale. Sedasama tahtis ka minu ema teha, aga ta jäi poolel teel seisma, sest mõisahärra vihane hääl hüüdis. See on muidugi kõik sinu üleannetu poja süü aidamees, ma loodan, et sa talle hea keretäie annad. Käsk, mille isa karvapealt lubast täita. Seepeale lahkusime rahva pilves, siis õnnetuspaigast mina vaese vangina isa ja ema vahel noorhärra toapoisi süles rutuga kokku otsitud rättides. Nagu hiljem kuulsin, viidud noorhärra sedamaid palavasse vanni ja sealt sängi soojade vaipade patjade vahele, kuna kutsar linna tohtri järele kihutas. Mind aga ootas kodus sõjakohus ja paljule kohtule, kes mu süütuse tõendused kõik tähele panemata jättis. Järgnes raske ning häbistav nuhtlus. Siiamaani oli mind ainult ema karistanud õrnalt ja harva nagu esimest ning ainsat last karistatakse. Palja ihu peale polnud ta mind veel kordagi löönud. Täna aga läks järg isa kätte ja ta alustas ettevalmistusi, mis mu ihukarvad püsti ajas. Väljas toodi kohutav vitsakimp sisse. Aknad lükati lahti, et mu kisa mõisamajja kostaks. Siiskistimu märjad potisinised jalast, mis lõpuks tuli selle peale lugeja lasemend laotada häbelik kate ning lepi sellega, kui sulle kaeblikult kõrva sosistan. Isalt sain täna oma esimesed triibulised sooja. Punasetriibulised.