Aadol retro miitri linnumäng rahvaluule esitatud 12. ja 14 10. laulupeol juhatab vabariigi teeneline kunstitegelane Aado Velmet. Suur koor aplodeerib oma juhile. Ja siin tuleb meelde veel niisugune seos, et meie laulutraditsioon, tal on veel üks eriilmeline külg, muistne regilaul. Teda kasutati, keda iseloomustas just kasutamise massilisus. Seda kandsid mitte niivõrd üksikud suurlaulikud kui paljud Anonüümsete piigade ja lauluemade Leelutus. Miina Härma lauliku lapsepõli sõnad rahvaluulest esitatud 15. üldlaulupeol juhatab Eesti NSV teeneline kunstitegelane Richard Ritsing. Kumbki tegelane Richard pritsimees, kelleta Tartu muusikaelu ei anna õieti ette kujutada küll. Tuleval aastal saab 50 aastat seda aega, mille jooksul Richard Ritsing on Tartu linnas dirigent ja muusikapedagoog. Segakoor Vanemuine on vabariigi üks vanimaid teenekamaid kollektiive meie laulutööd. Traditsiooni algataja. See koor on laulnud Janseni Tomsoni, Hermanni Friends, Johann Voldemar Veski, Johann Simmi Jonaarika Eduard Tubina juhatusel. Richard Ritsing on 100 koori juhatanud 34. Aga üliõpilaslaul Tartus lahutamatu kaaslane enam kui 30 aastat juhatab Richard reiting Tartu akadeemilist meeskoori, mis teisele vägeva Tartust võrsunud koori muusiku Juhan kinni asutatud 1912. aastal. Praegu juhatab isa kõrval seda koorida poeg Alo, kes tänavu lõpetas konservatooriumi. Aga 1945. aastal astuvad meesteks kõrvale naisüliõpilased ja Richard Ritsing, kust saab ka Tartu riikliku ülikooli naiskoori dirigent. Üliõpilaskoorid. See on aga paik, kus laulu armastus koos õpetajatega läheb üle kogu meie maa. Tartu laulupeol nägin, kuidas Richard Ritsingu tulid tervitama tema endised lauljad praeguselt tead Duste Akadeemia naiskoori liikmed. Paljud Tartu lüps koorides lahkunud, laulavad Teaduste Akadeemia koorides, varatas sepa käe all. Ja nad ei saa unustada Ülitles laulupidusid, mille sünnilinn on Tartu üks traditsiooni rajajateks Richard Ritsing oma kooridega. Neli üliõpilaslaulupidu, Studia lauludes sõlmitud sõpruse naabritega Lätis, Leedus, Valgevenes, Moskvast, Leningradist ja kaugemaltki ja ise sõidetud Nõukogude Eesti mehist Ülps. Laulu viivad paljudesse. Riikides Enn Võrk ärge unustage laulu. Karl Eduard Söödi sõnad esitatud 12. üldlaulupeol. Tuletame meelde 1965. aasta üldlaulupidu meie Nõukogude Eesti 25. aastapäeva pidustuste elamusterohket kõrgpunkti. See oli erakordne suvi Eestimaale laevade randusid Tallinna sadamas, rongide lennukite külalisi, vennasvabariikidest kogu nõukogude liidust, kogu Euroopast ja teistelt kontinentidest. Ühesõnaga nii nagu tänagi tulid need, kes teadsid võimsa laulu jõe võlust, enne tahtsid seda jälle tunda. Tulid ka need, kes seisusel peol olid esimest korda. Ja kõik nad kirjutasid sellest, mida nägid ja kuulsid. Teie pidustused rõõmustasid ka Ungari hinge ja peale selle leidsin väga palju ühist teie rahva ja Ungari kunstis. Ma usun, et selle ühise juured pärinevad meie kahe rahva ühisest sugupuust, aga sarnastest joontest meie ajaloos sajandeid kestnud võitlusest võõramaiste vallutajate vastu vabaduse ja rahuarmastusest. Nii ütles tookord akadeemik Emre terentšen valdatel Budapestist. Anname nüüd jutujärje kolleegidele, kes on rahva hulgas meie ultralühilainesaatjaga. Ene Hiion, palun. Meie laulupeokülaliste hulgas on Prestiižikas aastast väsime. Te kuulsite praegu jutuajamist kõrgem ja keskeriharidusministri seltsimees jõutiniga, kes avaldas oma mõtteid ja muljeid meie laulupidude traditsioonist, mis talle väga meeldis meie rongkäigust, mida ta jälgis ja kõnet oli just üliõpilaskooridest ja nende tulevikuperspektiividest ja kui midagi soovida, midagi siit kaasa viia, siis ütles külaline, et just selles soovi mõte noor põlvkond kasvaks ühte lauluga, õpiks laulu armastama ja mõistma, et niisugune sisemine musikaalsus ja laulukultuur saaks noorele rahvale omaseks. Ja lahenduseks tõesti on meeldiv kuulata külaliste heasoovlike ja tunnustavaid sõnu, aga võime isegi nende asemel oma pidu laita tahaksime. Muidugi me teame, et siin kõneleb kaasa alati külaliste loomulik viisakus ja, ja peo niisugune üle mulje. Aga iga laulja ja iga kuulaja tahab tõepoolest, et külalised saaksid tunda sõprust ja hoolt ja tähelepanu. Meie pidu tõesti meeldiks. Ja Me tahame osutada niisugust sõprust, nagu osutatakse kõikjal meile. Kui me läheme oma laule viima Eesti randadest ja piiridest kaugemale Teedest praegu siin väljakul viibivaid lauljaid Kaunasest, Leningradist, aškendist, Moskvast, Arhangelski oblastist teistest Nõukogude paikadest. Võime öelda, et need on inimesed, keda me võtame vastu, kui ammu tuntud sõpru. Nii tihedad on meie muusikalised taktid pole veel ununenud Nõukogude Eesti kultuuri päralt kuumal kaugele usbekimaal ja soojus, mida sealt kaasa toodi. Meie kultuuripäevad on olnud Armeenias ja meist väga kauges vaprate tööinimeste Siberis ja niisugune kultuurivahetus, mis ei ole mitte ainult ühe lavatehe turnee vaid rahvusliku kunsti tervete harude ulatuslik vastastikune tutvustamine. See iseloomustab kogu meie tänapäeva kultuurielu. Lauluga sõitsid mööda isade võitlusradu Eesti laskurkorpuse teinud paar aastat tagasi Uno Järvela poistekoori lauljad, nii et ka kõige nooremad saavad õiguse oma oskusi kodunt kaugemale näha viia. Kevadel käis lastekoor Ellerhein Gruusias ja alles mai lõpupäevil saabus tagasi väga pikalt reisilt laulupeoeelsel Eestimaale riiklik akadeemiline meeskoor. Nad olid kaks kuud kontserdimatkal läbi Vene Föderatsiooni 18 linna. Kokku anti 43 kontserti, mida kuulas 40000 inimest. Ja kui seniste reisidega oli akadeemiline meeskoor läbi sõitnud ligi seitse korda ümber maakera. Kui need kilomeetrid kokku arvata, siis laulupeo aasta suuri lisas sinna veel pool ekvaatori ümbermõõdust ja igal pool, kus meie mehine meeste laul kõlas Novosibirskis Krasnojarskisse Irkutskis Habarovskis, Vladivostokis võeti see laul vastu kui sõpruse ja vendluse märk. Päev jõuab õhtule, praegu tulevad lavale segakoorid, nemad on tänase peo päeva viimased esinejad. Ja nüüd võime küll juba kindlameeli öelda, täna vihma ei 100. Vanemuine on ilmataadiga need asjad ära klaarinud ja kuigi on pisut pilvi, see on isegi hea, sest rahval oli niiviisi kergem jälgida on parasjagu tuult, mis tas küllaltki kuuma päikest siis nüüd kaob juba päikene mere kohale. Ja nüüd on nagu eriti hea laulu kuulata. Ja missugune on siis see kooriliik, kelle laul seni on kõige suuremat populaarsust kõige suuremat aplausi saanud? Sellele on raske vastata. On inimesi, kes ütlevad, et Nad on jäägitult meeskoorilaulu pooldajate kõikidest koorilaululiikidest, see on kõige ilusam. On teisi, kes kiidavad naiskoori ja kui järele hakata mõtlema meeskooride mehisus, aga samas ka mehine õrnus ja naiskoorile sobivad niisugused lüürilised looduse laulud, nagu me täna siin kuulsime, tundehellad, laulud, need on omamoodi ilusad mõlemad. Aga nüüd siis tuleb lavale koorili, kus need kaks joont, kus meeste mehised ja naiste õrnad lauluhääled on kokku liidetud. Me oleme täna kõnelenud sellest, kuidas hindavad külalised, kes vennasvabariikidest on saabunud meie laulu, aga millal sai õieti Eesti laulul tuntuks üle Nõukogude maa? 1940 saastavas eestlastele vennasrahvaste kunstivaramu suust suhu levisid siis Nõukogude Liidust tulnud viisid. Esimene nõukogude aasta lõi kõik eeldused rahvusliku muusikakultuuri õitsinguks uutes tingimustes. 1940 aasta revolutsioon uuendas ja ehitas ümber kõik vaimse loomingu. Sel valusete kirjutas Johannes Vares-Barbarus. Esimene nõukogude aasta oli aga liiga lühike, et Eesti laul oleks nõukogude maal jõudnud tuntuks saada. Juba põlesid külad prestidega, juba sai muusikaks karm sõduri samm. Kui lauldigi, siis poole häälega katjušasid, kes koju jäi. Ja nii jõudiski eesti laul vennasvabariikides alles pärast suurt isamaasõda. Tema Triufiks kujunes esimene nõukogulik laulupidu 1947. aasta suvel. Siinkohal väljavõtteid laulupeokülaliste mõtteavaldustest. Tänan südamest kallid seltsimehi selle haruldase esteetilise naudingu eest, mida eesti rahvalaulupidu meile pakkus. Nõukogude rahvaste kultuuris omab laul tähtsat kohta. Kunagi ütles Aleksei maksimumiks parki rahvalaulu kohta, et laulan rahvatiivad ja nüüd siin, meie vennasvabariigis Nõukogude Eestis nägime seda imposantset lendu, rahva fantaasiat, rahvatarkust ütles tol ajal Eesti koorilaul on põhiliselt loodud Est rahvalaulu alusel. Heliloojad räägivad siin rahvaga ühel keelel. See on suur saavutus, sest sellest unistavad heliloojad ning need kogemused tuleks ka meie heliloojatel tarvitusele võtta. Anissima Leningradi konservatooriumi professor. Mis rõõmustab, hämmastab kõige rohkem massilisus, milles leidis hiiglaslikku väljenduse. Rahva tihe sidekunstiga hämmastab laulupeo haruldane organisatsiooniline läbiviimine. Meil on palju õppida neist organisaatoritelt. Goldberg, Vene Föderatsiooni kultuurhariduslike asutuste komitee esimees. Ja kuigi me nüüd võtaksime siit kiituse ja maha, nii nagu alati kombeks, kohustuslik on siis ometi võimega meie imetleda täna selle laulupeo organiseeritust sest koorid tulevad ja lähevad. Nendel on täpselt teada nendes Samm, kust tulla, kuhu minna ja niisugune hiit, kooride vahetus, mida meie praegu oma jutuga täidame, see tegelikult läheb kiiresti, hästi ja sujuvalt. Sest con traditsioonid laulda ja laulupidusid korraldada, eks siis ole traditsioonid ka seda suurt rahvahulka seda inimmerd juhtida. Oleksin õnnelik, kui teised vennasvabariigid võtaksid eeskuju eestlastest eeskuju sellest, kuidas võib teostada suurejoonelist muusikalist kasvatustööd kogu rahva ulatuses. Helilooja Shapoorin. Ja kokkuvõtteks NSV Liidu Ministrite nõukogu juures asuva kunstide komitee käskkiri lisaks tänuavaldustele konkreetsed ettepanekud kirjastuselis, kust välja anda raamat, mis populariseerib Eesti 12. üldlaulupeo kogemusi anda välja eesti heliloojate laule. Aleksander Läte Laul rõõmule Friedrich Schilleri järgi esitatud neljandal üheksandal, 11. 12. 13. 14. ja 16. üldlaulupeol juhatab Eesti NSV teeneline kunstitegelane Tuudur Vettik. Kaheksandat korda lauldi praegu üldlaulupidudel laulurõõmule piduliku ülistuslaulu loomisrõõmule, mille aluseks on saksa ühe suurima luuletaja Schilleri ood. Need sõnad on seega seitse inimpõlv vanad. Ja kui me täna laulame Lydia Koidula 100 aastat tagasi kirjutatud sõnu, siis mõelge, et töötaja sülle olid saksa rahvale sedasama, mida meile Koidula ja Kreutzwald. Tuudur Vettik, Eesti NSV teeneline kunstitegelane lilled temale viiendat korda laulupeo üldjuht, 57 aastat kooriv ise asutanud 20 koori töötanud 20 seitsmekooriga, kirjutanud 400 koori- ja soololaulu. Ja kõik algas viiulist tollal Virumaa külas nii au sees olnud pildis. Sellel pillil mängisid. Puhusid vanus saarekaarel Mulgimaal randa podiseb selle järgi Marju Saar õpetus põhjavaim Marie Heibergi sõnad esitatud 11 10. üldlaulupeol. Järgmine laul on Rudolf Tobiase varal toodab kruvi, et olime esimene Eesti heliloojatest Peterburi konservatooriumi. Sain põhjaliku hariduse kompositsiooni alal ja võõrsil elades, kuna kodumaakeskkond Ta oli nii võimalustevaene, tema suurte kavatsuste jaoks oli tema eesmärgiks võita eesti heliloominguline heliloomingule väikene lapikenegi muusikamaailmas. Seda taotles Rudolf Tobias tohutute pingutuste hinnaga, mis ta jõu noored murdsid. Aga kui sajandi algul tähendab lähteandis välja segakoorilaulude kogumikku, oli seal sees Tobijatelt neli laulu ja nende hulgas ka varas ja noored sepad. Üks arvustaja kirjutas, ta tuli, tagus oma noorteseppade vasaralöökidega puruks pihuks meie senised saksikud. Juba meile luusse ja lihasse imbunud meie hingele. Võõrad helid ahela Rudolf Tobias varas Karl Eduard Söödi tekst esitatud üheksandal ja 15. üldlaulupeol. Mihkel Lüdig seal nüüd kasla Anna Haava sõnad ette kantud 10. ja 12. üldlaulupeol.