Igal ajajärgul, mida ühiskond parajasti üle elab. Me oleme harjunud panema mingi suupärase nime, nüüd me ütleme, et on. Uuendusprotsess, on uutmine ja püüame elada teistmoodi ja paremini. Nüüd asetatakse suur rõhk inimesele kirjanik uurimisobjekt on ju inimene? Uutmise juures nüüd kohe kardinaalselt inimest muutma hakata on õige keelule muidugi täiesti nõutu ei tohi olla sellepärast et kui inimene muutub kultuursemaks, siis on küll üks paha sõna, sellel on nii palju nii palju tähendusi. Nii eetiliselt, esteetiliselt rikkamaks ja targemaks. Et siis võib muidugi juhtuda, et ka inimsuhetes ja ühiskonnas see loomulikult kajastub. Aga sõna kultuur minu meelest me oleme seda nii kole hirmus palju kasutanud, et see on nii nii käibesõnaks ja nii ära leierdatud, et kohe ei tea täpselt, mis selle all õieti mõeldagi, töökultuurist me räägime ja siis räägime. Noh, rahvusskulptuuridest loomulikult siis me räägime maailma tuuris, siis me räägi militaarkultuurist, siis me räägime pseudo tuurist, siis me räägime olmekultuurist ja ma ei tea, ma võiks seda nimestikku veel pikendada. Noh, näiteks üks niisugune hiljutine asi, ma tulin rongiga ja, aga seal oli niisugune kena kupeekaaslane mul natuke ta meenutas niisugust isand Pikvikeedikentsi poolt siis hoida mingit või Ovi ametniku jooni juures ja tema jälgis väga täpselt kella pealt, kas merong täpselt ära sõidab, siis ta oli ilmselt väga hea meel, oli tal Krontakselt väljuse. No minul ka muidugi oli hea meel. Siis siis me saime õige varsti ajalehte Sovetski kultuura. Neid ilmse suure virna ja siis, kui meil oli teetserveeritud tee ikka selles niukses raudteeplekk ümbrusest, mis on hästi praktiline, aga aga võiks öelda, et seal selles asi iseenesest selles teeümbrises käib niisugune pidev võitlus praktika ja siis iluprintsiipide vahel kumbki päriselt just peale jää vaja. Olgu nüüd sellega, kuidas on siis, kui kui rong oli täpselt ära läinud ja kõik need teed ja ajalehed ees siis tema südamepõhjast, et kultuur nosib Yom või midagi taolist. No see oli natuke natuke naljakas, siis ta hakkas pärast seda väga-väga kultuurselt oskama. Ja siis ma jäin jälle selle sõna üle järel järele mõtlema. Sest et nojah, vaat kui kuskil, no ma ei tea, kas aastal 1920 või, või, või ka hiljem või kohe pärast sõda, näiteks noh, niisugune ajakirjanduse kättesaadavus muidugi. Ta on teatud mõnuga suhteline, kõiki saab või tähendab, kõik just nii väga kergesti ei saagi. Ja siis hea serveerimine ja, ja rongid täpselt liiguvad, selle võis jah, neil aastatel ehk pidada kuidagimoodi selle kultuuri mõiste külge võis rippuda, aga praegu praegu seda mina selle mõiste alla küll küll ei viiks, lihtsalt korralik teenindamine, võib-olla mitte mingit kultuuri ma ei oska. See sõna on minu jaoks ikkagi natukene liiga kõrgelennuline niisugusteks, niukseks ilmingutega, mis on iseenesest ju kenad, aga, aga mille jaoks tuleks teine sõna küll leida? No ja tihti meil on mitte ainult ütleme niisugune teenindus väär või rongid on, on meil ikkagi niisuguseid asju, mida me ka kultuuri alla püüame viia, on ju täitsa loomulik, et me suuremateks pühadeks oma linna kaunistame ja ja juhtinud loosungid üles riputama, selle kõigega väga harjunud. Aga, aga selle asja juures on tõesti ka vahest niisugust kasarmulikust tunduvaid kroonulik, kus minu jaoks need ei olegi nii koledad sõnad, ütleme, kroonu või kasarmukultuur, kuigi nad just kõige paremini ei kõla. Aga tõesti, kui inimene kuskilt metsakolkast tuleb, läheb sõjaväkke, seal, seal õpetatakse teda kultuurselt rivis seisma ja kuulatama raadiot ja loeb lehte, noh neid inimesi on küll väga vähegi seda ennem ei teinud, aga võib-olla mõned siiski õpetatakse teda ilusti sööma. No mitte just eriti ilusad, aga mingil määral siiski talutavalt, et, et just seda pealt vaadata või ja see kõik on ju muidugi üks üks niisugune asi, mida, mis oli väga hinnatav võib-olla kunagi kunagi minevikus, aga aga praegu nagu inertsist mõningaid niukseid nähtusi, tassime endaga kaasa ja ei ole nagu midagi nende asemel pannud isiklikud, mul ei ole midagi niisuguste loosungite vastu, mis kuulutavad rõõmsalt, et kalurid täitke paremini plaani ja suurendage välja püüda ja tehke seda õigeks ajaks või või meie kangelaslikud jäämere, laevastiku töötajad, suurendage vedude mahtu ja pidage kinni graafikust. Need on ilusad üles kutsuda ka. No kui ma mõtlen, et milleks seda, seda nüüd küll seda riidematerjali, millega ma sugugi liialdada ei saa pidanud, mida meil liialt palju käes ei ole. Miks me seda niisuguste asjade alla küll kasutame? Nii märgitud, sest et nende loosungite informatiivsus on see informatsioon ühik on ju pikk legend tropp, juhik või oma füüsikat ei julge hästi puudutused, ma võin eksida, aga midagi taolist, jah. Tähendab, kõige väiksem ühik on üks bitt ja üks bitt on niisugune, et kui me nüüd viskame sinuga siin kulli ja kirja siis kas nüüd tuleb kull või kiri, üks nendest kahest tuleb ja tähendab see teave, et, et kumb nendest kahest nüüd tuli tähendab kahest võimalikust võrdvõimalikkus sündmused, et toimus üks, see on siis üks, see on üks võrdlemisi väike ühikukele, noh, üks on ikka väike ühik. Aga selles loosungid on ju lausa null bitti, sest ma ei ole kunagi näinud. Ja ma arvan, et minu silmad vist ei näe, aga niisugust loosungit, mis ütleksid, kullake kullajõe, mere laevastiku töötab. Tõmmake natuke hinge tagasi ja, ja pange rõhku ja niimoodi oma lapsel ja pojale ja perekonnale ja kõigele lugege rohkem ja ja et selle plaaniga muidugi, aga aga midagi taolist ma ei eelda nagu kunagi lugeda või kuulda saada, sellepärast ma ikka tean, et me peame oma näitajaid parandama. Siis niisugused loosungid küll midagi midagi ei ütle. Jah, oleks nad nii aktuaalsed puht niisugune noh, need poliitprobleemid, mis meie ümber on, või maailma ühiskondlik, kui need oleks nii päevakajalised ja nad midagi tõesti agiteeriksid millegile, mille konkreetselt saame oma aju jõu suunata. Kui nad oleks konkreetselt, siis nad võiksid olla aga väga üldistele, et töötaks paremini või, või au meile, iseeneste laul nõukogude rahvale, tähendab see kõlab isegi lausa enesekiitusena, mis pole ka ilus, ma ei näe suurt mõtet, kui nad kujutaksid endast jaht niisukust noh, Caligraafilistesse töö või, või siis võiks ju neid vaadata nagu kirjakunstinäitustega sellestki õige kaugel. Et esteetilist ei sealt ka suurt sa. Ja teine asi on, see on võib-olla nüüd natuke vähenenud linnade pidulik ratifitseerimine. Tõepoolest, minu meelest näiteks Tallinna tänavad on selles mõttes juba vahest üle ratifitseeritud, igal mehel ripub klapp kaelas ja, ja möirgab noh, igalühel on kodus, ma ei tea, palju neid inimese peale perekonna peale igatahes no on ikka mitu raat, üks suurem ja mõni väiksem. Nii et see raadio ei kujuta ju ka praegu enam niisugust asja, et miks peaks keegi tänavale minema muusikat kuulama? No, ja kui ma tänaval kuulaksin vähe esitatavat muusikat mõnda noh, mõnda niisugust Bachi head ootust, siis oleks ju väga tore, ma läks tõesti tänavale, mulle visatakse seal metsikutest detsi Bellides kaela mingeid noorte entusiastide Marss ja nende kõlarite kvaliteet on nii jube ja pleki need tõepoolest tahad, tahad mõnikord pakku joosta, need mõtted, jah, tunduvad nii nagu mul oleks midagi, midagi sisu vastu, võib mõni arvata? Ei, mul on just pigem need vorm, vorming, vastased, küsimused, niisugune ratifitseerimine on ajast ja arust. Tõesti võis ilus sündmus olla, kui mõni lugemistare kunagi seal ratifitseeriti, aga praegu on, see on inimesed, inimeste kõrvade kuritarvitamine, samuti rongides, Nad hülgavad kogu aeg ja siis tekib nii, et kui on niisugune pidev helitaust ümber, ei oskagi enam muusikat, et nautida üldse tekitajana täielik immuunsus. Vaat neid asju vähendaks kae niukseid asju, mis on jah, meil inertsiga mingi mingi fassaadikultuur või nisuke, vot see, see on üks asi, millest me peaksime nagu lahti saama ja millest võib üsna julgesti rääkida. Ohtlikud annab minu arvates siis kui nad hakkavad katma või ohustama tõelise kultuuri, niukseid, vaikseid ilminguid või, või isegi vahest mõningaid hääbumaid ilminguid. Ja seda ju ka juhtub. Siin oli üks niisugune lugu, kus mulle tuttavad inimesed, etnograafid ja kunstnik nende hulgas käisid hantide-manside maal ja seal oli oli ka niisuguseid ühtteist kurbi fakte mis nemad minule rääkisid. No näiteks, kui nemad, meie etnograafid ja kunstnik ja tundsid huvi etnograafiliste esemete vastu, pildistasid, joonistasid vanureid, kes kandsid veel niukseid, ehtsaid ilusaid mansi välja õmmeldud või aplikatsiooniga või ma ei tea täpselt, mis tehnikat need on. Selliseid rõivaid ja püüdsid, püüdsid ja üles joonistada nende talv, elamuid, mis on vist maast natukene, ulatuvad ainult välja ja ühesõnaga kõike seda, mis, mis paratamatult muidugi kunagi kaob, sest ega ei õnnestu neid nii reservaati diviisiga säilitada niukseid, haruldusi. Siis tekitas meie inimeste huvi seal isegi mõningat aru saada raamatust, et miks te, miks te tulete ja niisuguseid asju joonistatud, meil näete peatänaval, seal inimesed käivad ülikondades kaunilt ja ja vaadake, meil on uus kultuurimaja, kultuurimaja oli niisugune väga tüüpprojekti järgi olnud ehitatud ja meil on, näete seal vot Ilus silotorn või ma ei tea, mis, ma ei tea, kas siis põdrakasvanduses silo, no ühesõnaga, näidati kõiki niisuguseid ilusaid standardseid asju ja pandi väga pahaks. Et noh, nende, et keegi neid nii väga joonistama ei kukkunud ja toodi ka töö eesrindlased lagedale, kuna need olid nooremad inimesed ja riietatud nii, et nad etnograafidele mingisugust erilist huvi ei pakkunud, siis joonistuse teinud viisakuse pärast natukene aega ja mind jälle vanurite uuri üks kohalik, niisugune väiksem kultuurijuht siis oli lausa lausa solvunud. Ta ütles, et jah, et on jänkid vot siin nõukogude maal pildistanud prügikaste ja et mis asi see on, et tee nüüd niukseid asju, meil on ju, elame nii kaasaegselt ja ilusti ja ja, ja niiviisi meie inimesele jah, noh, mingit abi nendel vaja ei olnud, sest kõrgemad kultuuri ülemused muidugi said sellest soovist aru ja sellele väiksemale mehele tehti selgeks kõikide kultuuride võrdõiguslikkus mis on lausa konstitutsiooniline ja igatpidi ei ole ju suuri ega väikseid, sisulises mõttes skulptuure. Kõik on, kõik on ühesugused nagu üks kena näide on, et maailma kõik püramiidid, olgu nad nii suured või nii väiksed kui tahes lõikad meetriselt tipust ära, nad on kõik ühesugused, täpselt nii, et selles mõttes ka kultuurid võivad massilt erinev. Väga see kultuuri tipp on, igal juhul huvi, huvi pakub. Ja nüüd niisugused niisugused väikerahvad, mis paratamatult ja hakkavad hakkavad jõudma sellesse etappi, mis on nende normaalses arengus loomulik. Amis paraku tihti kujutab endast seda kasarmu kultuuri ilmingut ja mis võib olla nii dialektiliselt mailis, isegi vajalikum. Aga kui selle tõttu jah, me selle vana kaotame, ei oska sellest lugu pidada, siis siis on, on väga kurb lugu. Nii et neid mõisteid tuleks, tuleks pidevalt selgitada. Igal pool, siluda. Kahtlus on, et praegu oleks aeg minna sügavuti kultuuri juurde, tähendab turu sügav sisuline mõiste. Ja ja kusjuures on ka niisugune mõte, et mõnikord Tahetakse nagu kuskile sügavamale minna, aga, aga võib-olla käiakse siiski hoopis nagu kass ümber palava pudru minnakse kuskile Pärnusse, justkui ma tulen sellesama sama koha juurde tagasi, siis siis oli niisugune lugu, et seal otsustati nagu üks, üks arenguetapp päris vahele jätta. Ma mõtlen seda kohalikku väiksemat kultuurijuhti, kes kuulda saanud, et kõik kultuurid on võrdõiguslikud, aga suurt huvi tundma ameerika kultuuri vastu, mis on üks suur kultuuris ennast ja huvipakkuv igati. Aga tema, Ameerika kultuurihuvi väljendus selles, et kui ta nägi ekspeditsiooni liikmete seljas meil siin kohapeal valmistatud asju, mis olid siiski ladina tähti tähtedega nagu näiteks karmi tähendab hääldada Sandschar näiteks siis siis tema tuli kole suur huvi lääne kultuuri vastu ja ta tahtis iga hinna eest omale kah neid, mis ei ole muidugi mitte paha soov sugugi ja ta tahtis, oli nõus kohe vahetama. No mõnel inimesel oli niisugune tunne, et ta teeb nagu isegi halba, kui ta niisugust vahetust võtab vastu, sest need hantide-manside asjad olid lausa haruldased, aga, aga mõned siiski üht-teist ka natuke loovutasid. Et siia meie muuseumitele saada saada eksponaate, siis olid nemad väga rõõmsad ja oli see vahet vahet teha ka väga rõõmus, nii et kultuur oli kahtepidi. Jah, nüüd me jõudsime niisuguse asja juurde, millest on ju palju räägitud. Need on need, need hilbud ja kirjad, autod, neljasärkidel ja mõni räägib nendest küll niisuguse tooniga nagu, nagu neil oleks mingisugune suur oht nüüd meie kultuurile ja, ja meie meie riigile. Seda ma nüüd küll ei arva seal üsna naeruväärne, aga, aga eks nad, eks nad ole nii naerma ajavad küll, jaa. Natuke piinlikkust tekitavad eriti põnev kuskil metropoli tänaval niisugust kaunist Matroonliku daami õnneks neid ju ei ole palju, aga ma olen nagu kohanud jalutamas üks on mul eriti markantset, jah. Silme ees. Niisugune kõrge juukse krunn, eneseteadlik, nisugune, emantsipatsiooni ajastu, naise pilk, uhke rõht, rangus, mis täitis seal meeste peale, kes seal läheduses olid nõudlik, nõudlik pilk ja samal ajal kandis tema oma rikkust kalikul või luksuslikud Rubelslikul rinnapartiid, niisugused üleskutsed. Meikal Alt lumi. Et ehk tule, tule, armastanu või tuled minuga armastas kuidas seda küll õige tõlkid on ja ja, ja see, see ei ole jah, tõesti isegi mitte Tatjana lik niisugune helluse soov, vaid see on üsna-üsna tõsine üleskutse kõigile meestele, mida vaene daam vist iialgi ei, ei arvanud. Kuigi minul isiklikult oleks meeldinud pigem see variant siiski rohkem, et tal oli väga julge naine. Ta oli noh, mitte kirjaoskamatu, aga, aga ta ei viitsinud võõrkeelt vähemalt sõnastiku järgi vaadata, mida ta siis oma ilusal ihule ümber riputab. No vot, see on ka üks niisugune kant, kus vahest vahest sellest, noh, kui me oleme tüdinud sellest standard niisugusest asjast, mis meid ümbritseb, mis on nii enam-vähem igapäevane tamme nagu kultuuri siis ja kui me peame kultuurilt midagi niisugust, mis lihtsalt võõras on siis me laseme ikka ümber ümber selle selle pudu palava pudru nagu kasvõi võib-olla lähme sellest sellest vajalikust isegi veel kaugemale, kui me ennem olime. Ja need inimesed, kellele on ametiks ülesandeks ja tööks kultuuri tegemine, Need inimesed ajavad läbi ju sellega, et kultuuri on nii ja nii palju tehtud, et nii palju on külastatud teatrietendusi ja nii palju tellitakse lehti ja ja nii palju on kõike head, eks ole, et, et see näitab, et meil kultuur üha paraneb, et ei olegi siin mingeid probleeme. Jah, see näitajate arvuliste arvude asi on küll üks väga kurb kurb lugu ja isegi ei oska kuidagi ka selle vastu võidelda, päris õieti, sest et noh, 20. sajandil oleme siiski jõudnud kõikidel elualadel mõõdetavate suuruste nii eks ole, keemia ja füüsika ja niisugused asjad mis on meie inimkonna tsivilisatsiooni skulptuuris nagu kuidagi juhtpositsioonile, mis meie elus kõige rohkem määravad. Need on viinud sisse ikka oma ühikute süsteemi ja me tahaksime seda igal pool helmel laiendada. Seda mingisugust. Noh, et võrrelda, inimene tahab võrrelda. Aga kultuuris meil puuduvad ju niuksed ühikud nagu, nagu mingid millitulema charskid või, või micro Schweitzerid või, või ükskõik mis, mis nimesin, võtame, need puuduvad ja siis piirdutakse niisuguste, lihtsate näitajate üles loendamisega. Mis jumala eest, mitte midagi kohe ei, ei väljenda. Aina kõrguste poole, sest kõikide kultuuri, eriti väiksemate juhtide töid ju arvestaks ikka selle järgi, kuidas raamatukogus kas lugejate hulk kasvab aasta-aastalt, kas loetakse üha enam ühiskondlik-poliitilist kirjandust, seda peetakse väga oluliseks. Ühiskondlik-poliitiline kirjandus ongi loomulikult oluline, aga, aga praegu ei saa kaks minu arvates väga nõudagi kõigi nende näitajate tõus, mis sest, et lõppude lõpuks on aega kohutavalt muutunud. Ma kujutan küll ette ja mäletan oma Malaisia raamatukogu, ütleme sajandi alguses, seal on üht-teist jäänud ja kunagi olid need raamatukogud mille jah siis raamatukogu niukene, pealik või eestseisja kah oli samasugune põllumees kui teised. Sa oled üheksa mingitel kellaaegadel või nädalapäevadel, seda, neid raamatuid jagas ja siis, kui ühes külas hakati rohkem lugema siis selle asja tõesti näitas, et selles selles kohas läheb nagu kultuur ülesmäge ja samuti ma arvan, et kunagi võis näidata pärast revolutsioonini lugemist päevade arvu kasv täpselt seal samuti. Et selles kolkas ja kui oli rohkem neid mehi, kes lugesid seal mingil lõunavaheajal kuskil põllukraavi juures ajakirjandust, et need näitasid, et seal kohas on kultuurielu intensiivsem, aga praegu niukseid näitajaid, no tõepoolest ei saa kuidagi võtta, näiteks. Mina tunnen ennast väga süüdi selles mõttes olevat, et minu taha ei ole vist kultuurijuhid suurt linnukesi midagi saanud panna, ei, ei kuulu mina ühtegi muusikaringi, rahvatantsuringist, rääkimatega ega kokandusringi ma ei kuula kui, ja kuna ma olen küll konservatooriumi lõpetanud, ma arvan, et mõni ütleme, trummilöömisega mõnes vähem nõudlikumaks puhkpilliorkestris või hakkama ka ei, ei taha, ma tahan nagu kodus kuulata, paremat muusikat heas interpretatsioonis jäi, ei tõmba mind väga nendesse kohtadesse, kuigi ma teistpidi väga austan neid inimesi, kes leiavad aega ja, ja kellel on enesekindlust, pasunat puhuda pärast tööd. Kuigi ilmselt ka nendel on kättesaadavad plaadid, kus pasunat märksa paremini puudutaks, aga see isetegemise rõõm on suur ja auväärne. Aga et nüüd otsustada mingi mingi koha kultuuritaseme üle, kui intensiivne seal kultuurielu on, nii väliste näitajate üle, seda küll ei oleks vaja teha, siis need arvud on ausalt kõik läinud üles pool ja ma arvan, et see on suurelt osalt meie ametnike usinuse töö, et need numbrid on kuidagimoodi läinud, et kõik kõik asjad lähevad meil taeva poole. Ma ei tea, kes seda nendelt küll nõuab. Aga ja nendesse arvudesse just liialt ei taha uskuda ja kui nad ka midagi kajastavad siis nad kajastavad midagi muud, ühesõnaga ilmselt mitte seda, mida meil vaja teada on. Aga neid peetakse väga tähtsaks ja näiteks, kui mina olen olnud pikemat aega Tallinnast eemal viibides suve suveaeg, olen neis paikades, kus ma olen olnud, olen ma just võtnud lugeda ühiskondlik-poliitilist kirjandust teades seda ühes kohas meist teab väga hästi, et näiteks mul on Engels, Lenin praktiliselt kodus esindatud kõik mu raamaturiiulis, aga temalt ma neid laenasin, sellepärast et sellepärast, et, et see on tema tööks kõige olulisemad näitajad, temal oli piinlik ja minul oli piinlik, eks ole. Sa teed. Ja ma oleks võtnud muidugi midagi muud, aga, aga ju nõudagi, et ütleme, 20. sajandi filosoofilisi teoseid või varasemat jope, noore või kant igasse külaraamatukogus jätkuks niimoodi tõesti jätku ja ei ole mõtet jagada, sest ega neid niukse kirjanduse tarbijad ju väga palju pole, aga arvud peavad tõusma. Fassaadlik ja petlik on see, kui me ometi nendest arvude kultusest natukenegi vabanesime ja oleks need arvud jah, ainult siis ütleme, raamatukogu töös või ringide arvus või osavõtjates. Aga kuigi ma ei ole meie statistikasse niivõrd süvenenud, on mul niisuguseid andmeid ja kas ei olnud teil mingi mälumängu või viktoriiniküsimus ka, kus küsiti, kui palju iga inimese Nõukogude Eesti kodaniku kohta või tuleb siis igasuguseid. Ma ei oska nimetada, kas formulari või või, või noh, ühesõnaga kirja panduid, niukseid, eraldiseisvaid andmeid ja see oli mingi pöörane arv, aga praegu mul on muljet, et see ei ole sugugi vähenenud, muide see on isegi isegi vist võib-olla loomulik, et ta mõnevõrra suurenenud on esmakordselt jõutud nagunii kaugele, et et kui kuskil midagi Ligaloga on või või tahaks teisiti tegemist, siis vana hea kombe järgi ori, koristaja ikka süüdi või, või siis väravavahiputkas istuv inimene ja hakati neid nagu vallandama koondama ka nüüd on koondatud ja vallandatud lausa väga kõrgel seisvaid inimesi, kui nad oma tööga toime ei tule, mida ma loomulikult täitsa õigeks pean. Ja nüüd on teatud niisugune pool kõrgemate ametnike kiht on ilmselt palavikuliselt tahmas näidata oma kohutavat vajalikkust, aga kuidas saab üks kontoriametnik? Nonii, halvasti, ma ei tahaks nimetada, noh, nimetame üks niisugune juhtivtöötaja, kes siiski kontoris töötab või mõnes ministeeriumis näidatud, tema osakond on muidu vajalik, kui ta ei paista välja üha uusi uusi pabereid, eks ole, selles hirmus vist neid juurde tehaksegi, ma tahaks küll väga loota, et mõni mees just sellepärast on lahti lastud, et ta liiga palju uusi pabereid välja mõeldud, siis nad hakkaksid ehk vähem tegema, ma tahaks, et see niisugune arvude nakkushaigus nüüd või lastehaigused, see ei tabaks meie nooremat põlvkonda ja neid, kes kes hakkavad neid teisi tulevikus välja vahetama. Et see, et see epideemia jah, teeksin tõesti kohe kas või kaitsesüstimise selle vastu, et aga niisugused asjad on kole visad kaduma. Kõige raskem on võidelda niisuguste formaalsuste vastu. Selle esinemise pealkiri on kirjanik ja aeg. Kuidas sa iseloomustaksid praegust aega meie ühiskonnas? Me oleme tõesti nagu nagu ühel teelahkmel jälle minu minu arvates. No vaat meil kirjanikelt tahetakse ka alati, et me väga täpselt ja konkreetselt oskaksime ajastut iseloomustada veel enam, et me oskaksime teha õigeid tähelepanekuid, õigeid ja koguni kaugeleulatuvaid järeldusi, et meie tegelased elaksid puhtalt meie ajas ja tulevikuperspektiivide ka see on kaunis raske asi, pegasus on ka mõnevõrra natukene konservatiivne, on siiski, kuigi tal on tiivad. Aga teelahkmealadel tema siiski jääb natukeseks sinna pisut nõu tult seisma ja on selle allika juures. Lürgib sealt natuke vett ja mõtleb kõigile läbi käidud teele ja ta ei tea täpselt kamis, millised teeolud teda ees ootavad, mis, mis sillutas, kuidas tema kapjadele või kui ta võivad, lendab ta kogu aeg, ma ei tea, kuidas see võib temale mõjuda ja tal on alati natukene kahju ka. Vaat kui kaunilt, näiteks Tšehhov, kes oli igatpidi igatpidi ju edumeelne inimene, aga aga kui, kui kaunilt ta mõnele kirsiaiale kaasa tunda tähendab pegasust ei saa tagant kiirustada. Eriti kui on tegemist, ütleme, pikema proosaga minul kui kirjanikul. Ma lihtsalt jälgin ilmselt väga pingsalt meie ajastut, aga minut mingisugust teost praeguse hetke kohta oleks oleks natuke julm ja ennatlik, sest ma arvan, et ma ei suudaks teha. Ma olen mõnevõrra nõutu. Täitsa siiralt kohe selles mõttes, et et ühtepidi mulle olen ma kangesti niisuguse asja poolt, et tõsta seda inimese isiklikku initsiatiivi ja peremehe tunnet ja anda talle algatusvõimet, mida kõik need paberid on aastakümneid maha surunud, et inimhakkaks oma pea järgi tegema. Seda on ju lihtsalt kohutavalt tarvis. Ja, ja ma olen igav ja iga niisuguste noh, kui töövõtud seal lepingu alusel nende kõikide vormide poolt, malev. Aga teise teisest küljest ma näen täiesti selgesti, et et nende läbiviimine takerdub praegu väga paljude asjaolude taha, sest et kogu õigustik töötab nagu veel endises rütmis edasi, nad ei ole jõudnud oma põhilisi seaduse sätteid veel muuta ja nii on väga tihti, et niisugused ilusad algatused mis peale hakkavad need ettevõtlikud inimesed väga tihti satuvad varsti prokuratuuri, tähendab ja sinna vist keegi ju eriti sattuda ei taha. Et ühest küljest pidev aruandmine ja kohutav kartus, et keegi järsku liiga palju teenib, aga miks ei peaks hea töö eest siis hästi teenima? Mul niisugune tunne, et praegu Me kisume natuke kahte kanti, ühest küljest tahame inimest julgustada, aga teised teiselt poolt mingisugused vanad seadustikud, vanad nagu Hammitsates kana takus vist öeldakse ja need on nagu nagu meil jalus ja, ja võivad selle edasipürgimise vahest nii ilusti käpakile tõmmata. Ja, ja praegu on niisugune selginemiste aeg ja keeruline aeg. Ja, ja kui filosoofiliselt, no mina ei ole mingisugune filosoof siis siis on tõesti need asjad on, tahavad filosoofide poolt ka sügavat läbimõtlemist. Sest loomulikult meie süsteemis On on mõningaid mõtlemisviise mis nagu ei saa päriselt nõustuda üksikisiku liiga suure ja liiga kiire jõukaks saamisega, sest jõukus alati kujutab endast ka poliitilist võimu. Nüüd ma võib-olla lähen ehk oma mõtetes liiga kaugele. Ma kardan mingit võrgu võrdõiguslikku printsiipi, kuigi teisest küljest nivelleerimise vastu me oleme ka. Nii et minu meelest me elame väga huvipakkuval ja lootusi pakuvad, aga aga väga keerulisel ajal ja. Ma tõesti olen nendes nendes. Ühest küljest sellest murest, et ikke äkki inimese tulu liiga hõlpsasti teisest küljest katsugude ometi ometi midagi uut välja mõelda, aga iga uue väljamõtlemine on ju mingisugune hõlbustamine paratamatult. Vaat niisuguste kääride tekkimist ma nagu näen siin ja seal. Ja see teeb mulle nagu muret. Aga niisugune optimismi laevu on siiski suurem, selle uutmise juures on, olen ma kuulnud väga mitmesuguseid Teid väga erinevatelt inimestelt, enamik, kellega mul kokkupuutumisi ei oska, selles loomulikult ja ka mina kuulun hulka sellest midagi, mingisugust ohtu meie Väljakujunenud süsteemile mineerisid, me kõik tunneme ja mille puudustest nüüd ka räägime samuti olemas on, eks ole? Enamik on, ei näe selles mingisugust erilist ohtu selles uutmisprotsessis, kuid siiski on üksikuid inimesi, kes, kes arvanud umbes nii, et kas meie sellel teel ei, ei lähe järsku kapitalistliku arengu rööbastesse. Tähendab, kui nüüd püüda selle küsimuse üle natuke mõtiskleda, mis mulle pisut küll absurdne tundub, ta siiski täiesti absurdne ju ei ole. Kui me kujutame, et üks inimene koondab enese ümber ühel teatud noh, kollektiivi mingisuguse töölepinguga nad lähevad mingisuguse teise asutuse juurde, hakkavad võib-olla andma paremat toodangut, niisugust, mis ladudes ei pea seisma siis teatud aja pärast võib-olla riik leiab võimaluse eelistada nendele paremaid vooluliine pinke juba ja selle noh, niisuguse tekkinud kui osatähtsus võib ju päris suureks kasvada. Ja kui noh, ütleme tulud väga kasvavad, mis on täitsa loomulik siis kui teda niisugust tõusu graafikut hakkaksime niimoodi punktiiris edasi joonistama siis võiks ju ette kujutada, et noh kui üks inimene võtaks kogu Eesti kalatööstus näiteks läheks piltlikult öeldes alluks näiteks Kiirovisüsteemile siis hakkaks endast kujutama juba teatud ka ühiskondlik-poliitilist jõudu. Aga siiski, minu arvates meie ühiskonnas puuduvad küll niisugused tingimused, et võiks tekkida Morgaranid või Rockefelleri, kes haaraks enda kätte nüüd kogu energiamajanduse või kogu raske metallurgia, selleks on riigil küllalt pidurduspidurdusvõimalusi. See oleks üsna utoopiline midagi taolist. Kar Ta. Nii et et need hoovad on siiski praegu riigi käes ja seda ei ole küll vist mõtet karta, et ükski inimene saaks, saaks üldplaani majanduslikku riiki ohustada. Aga nojah, aga mõni väga konservatiivne inimene võib võib ju teatud näilise paralleele tõmmata ja öelda, et seltsivete läheb kapitalismi radadele. Nüüd oleks lihtsalt armas, kui kui teoreetikud seda küsimust sügavalt läbi mõtleksid, et nendele inimestele saks siiski selgesti ja täpselt vastavaks. Ma tahaksin-tahaksin nende arvamusi kõigutada, aga minu kodukootud filosoofia ei ole nii, küllataks Aktna mõnikord selleks.