Kallid sõbrad, meie külaliseks on täna luuletaja, viljakas tõlkija ja esseist Ain Kaalep. Tere tulemast. Mulle tundub, et Ain Kaalepile on 84. aasta olnud väga edukas aasta. Juhan Liivi nimeline luulepreemia ja nüüd viimane artiklite kogumik, mis osutus niisuguseks bestselleriks. Et kui me tahtsime teda siia müüki muretseda, siis lihtsalt seda ei ole olemas enam. No mulle on alati olnud üllatuseks see, kui mina ükskõik kas luuletajana või, või esse Eestina olen pakkunud mõnevõrra laiemad, et huvi, sest mul on ikka olnud niisugune tunne, et et minu luule võiks huvi pakkuda eeskätt neile lugejatele, kes on minu enda moodi ja keda mulle tundub, ei ole liiga palju. Ja mis puutub essistikasse, siis see võiks rohkem huvi pakkuda filoloogidele filoloogiliste huvidega inimestele, aga kui see ulatub ka väljapoole neid piire, mida ma nimetasin, siis teeb mulle loomulikult väga suurt rõõmu. Millest lähtusid selle valiku tegemise juures? Valiku tegemise juures pidasin ma silmas kõigepealt temaatikat, mis on pealkirjas sõnastatud maa vallast ja maailmakirjandusest tähendab Eestist Meie maarahvast ja tema loodud kultuurist ja suhetest maailmakirjandusega jätsin kõrvale Need kirjutised, mis puudutavad eesti kirjandust ja, ja tema tema probleeme. Arvustused, mis, mis maailmakirjanduse probleeme ei puudu. Ja teisest küljest püüdsin silmas pidada ka tõesti seda, millised artiklid võiksid pakkuda üldisemat huvi väljaspool kitsamat fonoloogilisi ringkondi. Nii et need kaks kaalutlust võib-olla olid kõige tähtsamad. Üks arvustaja on kurtnud, et teie puhul jääb kriitik Kaalep luuletõlkija ja luuletaja Kaalepi varju. Kas teile tundub endale kani? Ma arvan, et ma ei olegi õige kriitik sest suure klassikaliste keelte austajana narr olen ma alati, et kõikide sõnade tähenduse puhul tuleb tagasi minna alglätete juurde ja mis tähendab kriitikoss kreeka keeles kohtunik, kohtunik, ma ei ole tahtnud kunagi olla. Ma ei ole tahtnud õigust mõista mingisuguse kirjandusliku teose puhul ja ma ei ole tahtnud ka anda hinnet, et üks meie noor kriitik ütles, et iga kriitiku eesmärgiks peab olema anda teosele hinnang üks, kaks, kolm, neli, viis. Ma leian, et selline taotlus oleks isegi mõnevõrra kõlvatu. Tähtsam on lihtsalt rääkida sellest, kuidas sa saad ühest teosest aru ja kui teos on väärtuslik ja kirjutada tuleb eeskätt ikkagi väärtuslikest teostest, siis aidata seda teost mõista ka teistel lugejatel. Ja mitte olla sedavõrd kohtunik kui selgitaja ja tarbe korral isegi propageerija. Nii et kriitik selle sõna väga täpses mõttes. Ma ei olegi vist õieti kunagi olnud. Ma olen püüdnud nagu teha mingit valikut nendest maailmakirjanduse autoritest, nendest juurtest, kirjanikest, olgu nad minevikku, kirjanikud või meie sajandi kirjanikud kellega tutvumine minu arvates meie lugejatele on vajalik. Ja oma artiklite kogus olen ma neid siis tutvustanud ühest aspektist ja oma tõlgete valimikus olen ma siis püüdnud lugejaid tutvustada nende tekstidega eestikeelses tõlkes. Ja kui neid raamatuid ühelt poolt peegelmaastikud teiselt poolt vallast ja maailmakirjandusest omavahel võrrelda, siis leiame terve rea ühiseid autoreid, keda ühelt poolt tutvustatud disartikli või ütleme, seega teiselt poolt siis tõlgetega. Nii et mingil määral kuuluvad need raamatut kindlasti kokku. Te vihjasite siin, et tahate tutvustada, teil on siin majas ikka mingi pedagoogiline eesmärk siis ja kylla ennekõike rahva harimine või ütleme nii, kõige labasema väljendudes. Ei, see ei ole üldse labaselt väljendavat, minu meelest see on nii ka meie kultuuritegelase kõige tähtsam kohus meie rahvast harida. See kõlab jah, võib-olla natuke banaalselt. Et ühesõnaga, litter, radies eesti kirjaniku tööd võrreldakse kooli õpetaja rahvakooli, õpetaja tööga. Aga, aga see ei tohiks banaalselt kõlada, kellega teda siis võrrelda. Kirjanik peab ikka mingil määral ka õpetaja olema, see ei ole muidugi kogu tema töö olemusega, üks osa tema tööst peab olema ise loomustatav ja võrreldav fregaa, kui. Õpetaja töö kui suur osa siin on teie isiklikul maitsel, tähendab nii hästi autorite kui tekstide valiku mõttes. Ma olen püüdnud selle isikliku maitse piiridest nii palju kaugemale minna, kui ma selleks suuteline olen. No üks tüüpiline autol, kes minu isiklikust maitsest seisab, võib olla maksimaalselt kaugel on Lääne-Saksa nüüd juba surnud kirjanik Hansseni Jaan. Kui ma teda saksa keeles lugesin, siis tundus mulle, et, et siin on tegemist autoriga, kes on mulle nii kauge kui vähe vähegi võimalik. Järelikult pean ma teda seda enam teda tundma õppima ja mulle tundus, et tegemist on ka väga hea autoriga. Ja siis ma tõlkisin teda, lugesin kõik, mis tema kohta võimalik oli, kätte saada. Kirjutasin sellest ka järelsõna tõlgete kogule, mis seal maavallast ja maailmakirjandusest raamatus on ära toodud just nimelt selleks, et ise tundma õppida minu isiklikust maitsest võimalikult kaugel seisvat auku, et ja, ja mulle tundus, et just see kaugus andis mingisuguse eelise isegi temale liginemisel. Nii et ma olen püüdnud isiklikust maitsest kaugemale haarata. Aga ma ei tea muidugi, kas see mul alati õnnestunud on. Aga mis siin on kõige puhtamal kujul teie isiklik maitse? Jah, seda on nüüd tõesti raske öelda, võib-olla ja tegelemine näiteks Johann Wolfgang fon körtega kes on mulle mingis mõttes lähedane tor, vähemalt autor, keda ma kõige rohkem imetlenud oleb ja keda ma täitsa juba poisikesepõlvest peale olen püüdnud võimalikult lähedalt tundma pida. Aga teisest küljest ei ole Göte mulle siiski nii lähedane autor kui kasvõi anatolfrans, kes nagu oleks päris sinasõber, aga kes ei ole nii suurkirjaniku köelda, anatolf Johanson kindlasti hoopis lähedasem, aga Göte on, on jällegi mees, keda ma kõige rohkem imetlen. Umbes nii on need asjad, nüüd oleme jõudnud juba kahtlemata nii kaugele, et me oleme endale selgeks teinud, et vaja on tõlkida väga palju. Meie ees, ükskõik kui vana või kui uus ta on ja, ja tõlkija, et meil ei ole väga palju. Ja see annab ikkagi võimaluse igal tõlkijal sellest väga suurest valikust valida, seda võta endale kõige sobivamaks, peab. Nii et võib-olla jah, viimased 15 või 20 aastat olen ma ikka nii kaugele jõudnud, et võin juba ise valida neid autoreid tõlkimiseks, kes mulle kõige sobivamad tunduvad. Kui oleks nüüd võimalik võtta üks oluline suur asi maailmaliteratuurist, mille te ette võtaksite, jättes kõik muud tingimust kõrvale. Ei oska päriselt öelda. Aeg-ajalt tekib tõesti see mõte, et jätaks kõik muu kõrvale, kui see päris võimalik oleks ja võtaks käsile selle ja selle. Näiteks täna hommikul bussiga Tallinnasse sõites lugesin mõõt väga huvitavat artiklit Soome urr raadiuse tõlgetest. Aga hu raadius on minu koolipõlve. Võib-olla üks esimesi suuri intensiivseid luuleelamusi. Siis tundus mulle, kui jätaks kõik kõrvale ja tõlgiks eesti keelt, väga ulatusliku raadius ja luulevalimikku. Rasoli tänanemad. Sellised mõtted tekib ikka aeg-ajalt ja, ja niisugust päris kindlat mõtet ikkagi ikkagi ei ole, neid mõtet on lihtsalt palju. Aga kui ma õigesti mäletan, siis teie esimesed tõlkekatsetused olidki oraatia sobidus. Ja need olid koolipõlves käsikirjalisest keskkooli almanahhi, siis me oleme maailmakirjanduse ajastusse jõudnud. Ja muidugi ei saa nõuda igalt inimeselt kirjanikult tõlkijalt filoloogilt et ta võrdsel määral tunneks kõiki neid olulisi kult tuure millede suured sünteesiks ongi maailma kirjandus. Aga ta peaks neid vähemalt võrdselt austama. Ta võib öelda, et ma ei tunne ütleme, hiina kirjandust, india kirjandust, aga ma tean, et see on hea kirjandus. Kõige halvem on see, kui ühe nimel teist eitatakse. Selliseid asju on meilgi mõnikord isegi trükis elasse juhtunud. See on kõik võrd väärtuslik ja kes vähegi suudab, peab jõudma nii kaugele ta vähemalt mingil määral nende kõigiga on tav. Minu suureks eeliseks muuseas, selles suhtes on see, et et minu haridus ei ole ei lääne ega idamärgiga märgitud vaid mille aluseks on õieti kolmas kultuuripiirkond, mis ei ole läänega ida oma. Ma olen fennougrist soome-ugri keeli õppinud. Ja see soomeugri ülikult tuur, mis igale fennougristika vähemalt mingil määral tema stuudiumis tuttavaks saab. See on ülikooliõpingute ajast mulle ka meelde jäänud ja, ja sellepärast ei ole ma kunagi saanud öelda, kumb sealt põhja poolt vaadates mulle lähedasem on. Kas lääs võida kõik, kõik, kõik nad on lähedased. Meile, kes me kätte saame, siiski põhiliselt seda, mis ilmub eesti keeles. Meile on nüüd kättesaadavad, ütleme, kreeka kirjanduse antoloogia, Rooma kirjanduse antoloogia, keskaja antoloogia, nüüd ka renessansi antoloogia, mis on veel puudu. Väga palju on puu on kirjastuse perspektiivplaanis jätkata antoloogiate sarja ja võib-olla siis ka sellega lõpetada, sest teda edasi tuleb, tuleks juba teha rahvuskirjanduse antoloogiaid. Seitsmeteistkümnenda sajandi kirjanduse antoloogia võib olla sellegi tõlkimine ja teostamine mõeldav. No sellega me oleksime saanud mingisuguse ülevaate Lääne-Euroopa kultuuri arengust. Aga mõelda tuleks ka mitmesuguste idamaade kultuuride peale. Ei oleks sugugi paha, kui meil oleks olemas ka india kirjanduse antoloogia, Hiina kirjanduse antoloogia ja nii edasi, aga ma tõesti ei tea, kas me jõuame kunagi selleni, aga vähemalt mõelda sellele unistada sellest on siiski mõtet. See kõik on vajalik tänapäeva maailmas, kus hakkab lõppema 20. sajand. Ja varsti jõuab kätte 21., mis kindlasti on veel palju rohkem maailmakirjanduse sajand. Kui meie sajand seda onu olnud. See eeldab, et tekivad ka niisugust inimesed, teie puhul on näiteks luuletaja üks ja keelteoskaja teine kumb tõlkimise juures neist olulisem on? Võib-olla kõige olulisem on veel midagi kolmandat. See. See. Nõuanne, või, või talent või, või isiksuse eripära, mis inimesest teeb tõlkija? Sest meil on terve rida häid luuletajaid, kes ei ole tõlkijad ja palju suure prosid keele oskajaid. Täitsa nimetamisväärset polüklotte, kellest ka tõlkijad ei saa. Tõlkija töö jaoks on nagu veel midagi vaja. Ja see on võib-olla midagi sellist, mis Stanislavski teatriteooria järgi kannab nime ümberkehastumisvõime. Võime ennast sisse elada, teatud kirjanikku mingil määral temaga ühel sisitsivad saada, et siis eesti keeles sedasama püüda, öelda, mida tema oma keeles on öelnud ja siin võib-olla isegi see laitmatu uuesti elust, kus ei olegi nii oluline luuletamise oskus. Luule puhul on muidugi oluline vähemalt tehniline oskus. Ja on selliseid häid luuletõlkijaid olemas, kes originaal luuletajatena silma paistnud ei ole. No klassikaline näide, kasvõi Ants Oras kelle teened eesti luuletõlkeajaloos on kaheldamatult ja kes originaal luuletusi, kuigi ta neid kirjutanud on ei ole kunagi trükis avaldanud või meil näiteks Harald Rajamets, kes on väga vähe originaal luuletusi trükis avaldanud. Need on toredad ja vaimukad luuletused, aga ta ei ole kunagi ennast luuletajaks pidanud, ta on demonstreerinud ainult seda ta luuletada oskab. Aga tema suur poeetiline looming on ikka tema väga head luuletõlked. Nii et võib ka öelda, et Harald Rajamets õieti ole luuletajaga on suurepärane luuletõlkija. Nii et just see kolmas tõlkija võime. Tõlkija isiksus on vahest kõige olulisem. Millal te enda puhul avastasite, et te olete luuleta? Öelda seda, mida te nagunii ei usu. Ma ei ole seda siiamaani päriselt avastanud, ega ma päris kindel ei ole, kas ma olen luuletaja või ei ole. Ma võiksin öelda, et ma pigem tunnen, et ma oskan luuletusi teha, aga ma ei tea, kas ma olen luuletaja. Ja see on päris aus pihtimus. See selgub hiljem mulle endale, võib-olla selgubki see kunagi. Aga mis asi see luule lõpuks on, sest te olete eluaeg seda uurinud ja selle sees elanud? Jah, ma ülikoolis tuli mul lugeda isegi üks erikursus eesti luulest ja selle puhul ma tutvusin mitmesuguste kirjandusteaduslike suundadega kuni struktuur, realismi ja semiootika nii välja. Ja mõtlesin ka Olemata, ise kirjandusteadlane ja, ja esmakordselt sellise põhjalikkusega kõikide suundadega tutvudes, et võib-olla mingi Nende suurte kirjandusteadlaste ja teostest annab mulle mingisuguse mulle rahuldava vastuse sellele, mis asi see luule õieti on. Aga selgus lõpuks ikkagi nii, kõik nad viivad omal viisil luulele lähemale. Nende teened on väga suured vanast Aristotelesest peale, kuni ütleme kasvõi rollaan partini või Juri Lotmani välja. Kõik nad viivad luulele lähemale, inimese, aga luule, siis vill ikkagi ükski. Ma ei tea, mis on luule ja nagu targad inimesed on öelnud, võiks isegi tõestada, et luulet ei saa olla. Et selle tõestamine oleks võimalik, aga ta on olemas, midagi ei ole teha. Teie enda luule puhul on mõnikord mainitud, et see on teatavas mõttes raamatuid või ühesõnaga, et selle aluseks on teine kunst, ütleme kas kirjandus või kujutav kunst või või midagi niisugust. Kas te peate sellist väidet ette ehiteks luulele, oma luulele? Noh, ma suhtun sellesse täiesti ükskõikselt, see ei ole üldse oluline punkt minu jaoks terve maailma luule antiigist peale kubiseb luuletustest, mis võivad olla kas väga head või väga halvad mille aluseks on mingi teine luuletus hiina luule üldiselt ongi selline, mis, mis ilmtingimata toetub mille millelegi varasemale ikkagi traditsioonile ja nii edasi. Mulle mulle on see täiesti ükskõik ja ka teiste autorite luuletusi lugedes ei ole see mingisugune kvaliteedi hinnang, et kas teatud luuletuse aluseks on mingi teine teostas, ta sisaldab tsitaate või Leminist sense traditsioonile või mitte, peaasi on ikkagi tulemus. Ei ole üldse tähtis mumeelest. On teil ette sattunud luulet, mis jääb teile arusaamatuks? Ja kindlasti, ja kõige põnevamad ongi sagedasti sellised luuletused, millede puhul ma võin öelda, et, et millegipärast jääb luule mulle väga kaugeks ju, ma ei saa sellest aru, ma ei oskaks seda interpreteerida, aga ma taipan, et tegemist on väga hea luulega ja see lausa ergutab seda. Seda luulet rohkem uurima ja püüdma Talle ligemale ligemale jõuda. Sagedasti on see just väga põnev luule, aga on ka muidugi sellist luulet sinna hulka võib-olla kuulub isegi enamik kättesaadavast trükitud luulest mis ei ole lähedane ja millest kohe saad aru, et ta on halb luule ja millele ei tahagi üldse lähemale minna. Igasuguseid luulet on olemas. On ka sellist väga lihtsat puhtsüdamlikku luulet, mis ei vaja üldse mingit lahti Lukmukimist ja mis on silmapilk arusaadav ja lähedane kõik võimalused, kõik võimalused on olemas. Ei saa öelda, et üks võimalus oleks, oleks parem või halvem kui kui teine. Keda te näete nüüd peegelmaastike potentsiaalsete lugejatena? Üldiselt olen ma püüdnud kõikide oma raamatute puhul, olgu nad millised tahes silmas pidada lugejat, mis mõnevõrra Sarnaneb sellele, milline olin mina ise keskkooli lõpuklassides. Ühesõnaga, kultuurihuviline noor inimene, kes veel vähe teab, aga kes tahab lahku tee olla kõigele võimalikult avatud, olla, olla kõigele noort kultuurihuvilist inimest, küsimata muidugi sellest, kas ta nüüd on konkreetselt noor, võib olla, kas ta on 15 aastane või, või 75 aastane, see ei ole oluline, tema vaim peab olema noor ja noorjala lahtine. Ja prototüübiks olen ikkagi mina ise keskkoolipoisina. Ja ma arvan, et selletaolisi inimesi on küllalt palju. Ma ei tea, kui palju neid on küllalt palju ikkagi julgeda neile raamatuid kirjutada. Mul oli rõõm käia ühes väga heas keskkoolis Treffneri keskkoolis, Tartus, kus väga suurt rõhku panti õpetajate kvalifikatsioonile väikse liialdusega võib öelda, et alla magistrikraadi, sinna naljalt õpetajaks ei võeta. No kõik ei olnud küll magistrid, aga aga, aga väga paljudel õpetajatel oli siiski ka väljaspool koolitee neid, nad olid raamatut kirjutanud kultuuritegelased heliloojad, kunstnikud ja nii edasi, nii et see intellektuaalne tase oli üsna kõrge ja no muidugi kirjanduslike huvide koha kohal tulevad arvesse eesti keele õpetajad ja no nende hulgas olid näiteks sellised inimesed, kes ka üldisemalt tuntud Juhan Käosaar suurepärane keskkooli õpetajaks oskas noore mehena eriti poistega head kontakti luua. Siis üsna lühikest aega ka väga meeldejääva mulje jättis praegune professor ja akadeemia korrespondentliige Arnold Kask lõpuklassides Voldemar Metsamärt kestva lastekirjanikuna ja tõlkijana, hiljem on tuttavaks saanud kõigist nendest on, on midagi jäänud, need kirjanduse õpetajad tõesti alati. Väga head olnud. Kas te olete kunagi saanud mõnes humanitaaraines kahega? Ja muidugi Juhan Käosaare käest ja veel poolaastaks tunnistuse peale eesti keel. Kaks. Ma olin harjunud sellega, et eesti keelt ei ole vaja õppida, see on iseendast mõista, selge, äkki tulevad käändkonnad. Teine, ja kõik need tüüpsõnad ja ja tõesti, tuubi pähe. Ja ma ei tulnud selle pealegi, et taru vaja äkki oligi kaks sees siis teisel poolaastal ma pühendasin terve päeva eesti keele õppimise peale ühe ainsa. Ühe päevaga oli kõik nad käände pöördkonnad selged ja siis oli muidugi jälle viis tagasi. Ma lugesin enne seda saadet ühte teie intervjuud, kus muuhulgas mainiti, et kõikidest proosakirjanduse žanritest hindate te kõige kõrgemini grammatikat. See on vist väide selleks, et, et õppige seda. Ja eilsel võlub natuke subjektiivne. Siin ma nagu ma ütlesin, ma olen saanud ju lingvistika, hariduse, mitte kirjandusteadlase oma. Minu erialaks oli soome-ugri keeled täiesti paadunud lingvist sellest peale armastama lihtsalt grammatika lugeda. Mitte selleks, et keelt ära pida. Aga lihtsalt, et rõõmu tunda sellest, millised võimalused on inimmõttel enese väljendamiseks. Ja grammatika on minu jaoks ja no midagi nagu kriminaalromaan. Kuidas kõik asjad omavahel klapivad, kuidas lõpuks on suurepärane lahendus. Imestad, et keeles ei ole seda seda nähtust, et näiteks kas või semiidi keeltes ei ole olemas aegasid, aga kuidas nad toime saavad, kuidas nad üldse väljendavad minevikku. Aga saavad küll toime, või näiteks kasvõi hiina keeles ei ole ju õieti sõnaliike nimisõna, omadussõna, tegusõna, nihukeste sõnaliikide vahet ei ole, kuidas nad toime saavad, kus on lahendus ja selle lahenduse leidmine on veel 1000 korda põnevam kui tühisest kriminaalromaanis teada saada, kes on mõrvar. No järelikult on grammatika midagi põnevat, ainult et selle grammatika võluni jõud, Anu, selleks peab siiski olema keeleteaduslik. Haridus. Härra, kellel see on? No sellele see jutt ei pakugi midagi uut. Tõesti, grammatika on midagi põnevat, sõnastik on ka põnev. See on niisugune muusikaline võlu, et et kuidas näiteks kas või leedu keeles on olemas sõna jaole Te mõtlete, et seal on midagi imekaunist siga, see on sõimusõna, jaole. Ja ka see on võluv, aga see võlu ei ole siiski võrreldav grammatika mõnuga. Sõnade kõla, võlu või siis näiteks kasvõi maoori keele grammatikat ei kujuta ette, kui salapärane see on seal midagi, midagi nii põnevat. No ma ei suuda seda lihtsalt kirjeldada meile lähedasemat keeltest keda see peaks huvitama. Kättesaadavatest keeltest soovitan soojalt gruusia keelt, küll on põnev keel täiesti erinev kõigest sellest, mida me tuttavaks oleme pidanud. Kas võõra keele õppimine algab teie jaoks grammatikast? Jah, kindlasti ja ma tahan seda tabelite kujul Nemite pisikesteks jope tükkideks jaotatud. Tort kui kaua läheb näiteks sanskriti keelega tutvumiseks. Sanskriti keelega ma ei ole õieti tegelenud, seda ma olen, ainult kaunis kaugelt nuusutanud aga no üldiselt ei ole keelt tulemas, mida kahe kuuga ära ei õpiks, kui seda asja väga tõsiselt võtta. Ja kui omada kestmist intelligentsi väga suure intelligentsiga saab kiiremini toime. Kas te ise peate ennast keele Aldiks inimeseks? Mitte eriti. Mind huvitab ja paraku rohkem struktuur kui see päris materjal ise. Ja imetlen väga inimesi, kes kohe kiiresti ja veatult kõnelema õpivad. Ma ei suuda vist ühtegi keelt ilma vigadeta rääkida. Õige mitut keelt olen võimeline rääkima küll ja arusaamaga, aga vead ikkagi ei kao. Ron, tõesti imetamisväärseid inimesi, kes kes kähku ja tõesti veatult kõnelema õpivad. No see ei ole nüüd oluline eriti, aga ma püüdsin kokku lugeda tõlgete põhjal, et mitmest keelest olete tõlkinud, sain kuskil 15 20 vahel on see arv tegelikult suurem. Tegelikult vist on suurem kuskil 30 ümber, peaks olema, aga no sinna tulevad juurde sellised keeled, mida ma tõesti kunagi õppinud ei ole, aga olen näiteks kas või mõne keeleoskaja abil teksti lahti. Näiteks ühe luuletuse olema serbia horvaadi keelest tõlkinud kadunud naabil tema abil ka ühe luuletuse rumeenia keelest ja niisugused väiksed tõlke, et tuleb juurde. Aga sel juhul ikkagi originaalkeelest, ainult et siis keeleoskaja inimene, antud juhul siis Kurtna on mulle sõna sõna haaval ja natuke grammatikat juurde andes on teksti selgeks teinud. Kas te loete oma tõlked hiljem, kui nad on juba ilmunud, jätame aastaid hiljem üle. Ja mis te seal leiate siis? Leian üldiselt, et ei ole eriti head. Erandjuhul võin leida, et juba 20 aastat tagasi näed, kui hästi mul korda läks. Aga üldiselt tahaks neid ikka ja jälle ümber teha ja veel paremaks. Mind on kõige rohkem lohutanud selle koha peal ühe hispaanlase, kelle nimi on bordoossa. Selline seisukoht. Tema on öelnud, et geniaalne luule on tõlgitav veel enne, kui ta originaalis kirja pannakse. Tähendab, et see põhielamus ühe luuletuse puhul, aga ta teeb reservatsiooni, geniaalne luule on üldinimlik, aga luule ei ole elamus. Luule on elamuse sõnaline väljendus, kusjuures sõnaline element on niivõrd tihedasti selle elamusega seoses, et neid lahutada on praktiliselt võimatu ja, ja sealt nüüd edasi minna. On muidugi ja tuhandeid võimalusi. Päris adekvaatne tõlge tähendab kokkulangev tõlge ei ole üldse mõeldav. Võib rääkida pigem ekvivalentses tõlkest mis oleks siis eesti keeles võrd väärtuslik tõlge, sinna võiks kuhugi jõuda. Jevgeni Woneegin venelasele jääb igal juhul hoopis millekski muuks kui Jevgeni Joneegini väga hea tõlge, Betti Alver, silt eestlasele. Aga see, et mõlemad on väga head tekstid venelasele Puškini tekst kui ka eestlasele Betti Alveri tekst sinna Me oleme muidugi jõudnud. Kui teil on võimalik teiste tõlgitud luulet lugeda nii selles tõlkes eestikeelses tõlkes kui originaalis siis eelistate originaali või? Eelistan siiski originaali sest tõlke puhul ja siin tekib mingisugune professionaalne idiootism, nagu öeldakse, hakad nagu kolleegi tööd uurima ja sealt kogemusi otsima ja, ja see muidugi võib häirida seda esteetilist elamust, mis peaks sellest tõlke tekstist tekkima. Aga see on juba minu piiratus. Seda ei tohiks muidugi tegelikult olla. Aga eelistan tõesti originaalis lugemist. Ühe sõbraga on mul kuna vaidlus juba, kes on väga hea prantsuse keele oskaja, palju parem kui mina ja tema ütleb, et ikkagi eesti tõlkes prantsuse kirjaniku teksti on parem lugeda, eesti keel on oma keel, see on oma südamekeel, eesti keeles tuleb prantsuse kirjanik talle paremini kätte kui prantsuse originaalis. Kusjuures ta tõesti oskab prantsuse keelt imehästi. Härra luule puhul ma tunnen siiski, et ma eelistan prantsuse poeeti lugeda prantsuse keeles, mida ma lõpmata hästi ei oska ma tuhnida sõnastikuga läbi ja ta annab mulle rohkem, kui ma loeksin teda täiesti tõlkes kuigi vajab veidi rohkem tööd. Aga ikkagi saan selle impulsi selle salapärase luule originaalist paremini kätte. Kas te arvate, et luulet tõlkides te teete suuremat kasulikumad, õigemad tööd, kui ise luuletades? Kunagi kui läksin ma sellele küsimusele suure tunderõhuga vastanut tingimata arvan, et minu tõlkija töö on tähtsam. Aga mu nooremad sõbrad on mu kahtlema pannud. Kas mul on õigus oma tõlkijatööd tähtsamaks pidada, nii et ma ei tea päris üheselt vastata. Kunagi ma oleksin kindlasti öelnud, et minu tõlkija töö on tähtsam. Aga ma ei tahaks öelda, et üks töö takistavad neid, takistaks teist, nad kuuluvad kokku. Ja ka praegu sünnib ikka tõlketöö vahel. Luuletusi. Ja ja üks isegi abistab teist. Luuletust tekib, tekib ideega ise kirjutada luuletus ütleme kas siis mingil määral tõlgitud luuletuse motiivil või siis ka otse vastupidi, kirjutada mingi hoopis teistsugune luuletus kui see, mida ma parajasti tõlkinud olen. Kasvõi opositsiooniks. Kõige selgem näide, üks mu elu suurimaid pingutusi oli mallarmee fauni pärastlõuna tõlkimine südama, tegin umbes nädal aega Võrumaal sojatalus petrooleumilambi valgel sügise külmade vihmade käes. Ja niisugune luuletuse Aime Sitsiilia antiikmotiivid, päike, joobunud faun unistamas nümfidest. Ja, ja ma elasin ja selle Sitsiilia ja fauniga koos seal tahmunud palkidega Võrumaa talus. Ja kui ma selle suure töö sain valmis, siis kirjutasin kolm salmi võru murdes mallašmee paroodia. Ja seda oli eriline rõõm teha. Seda luuletust ma ei ole veel avaldanud, aga kunagi kindlasti kindlasti avaldan täitsa ühest luuletusest sai äkki vastupidine. Kusjuures oma armeed muidugi väga austan ja ja loodame, et ka tõlge korda läks, aga ma tahtsin seda parodeerida mõjukesena mida ma ju tegelikult ei ole, aga antud juhul tundsin ennast just võrukesena selles vanas talus. Te olete küllalt sageli võtnud sõna just keeleküsimustes ja ka sõnaloome küsimus pess. Mõnikord on läinud õnneks, aga mõnikord pole läinud ka. Mis mõni viimase aja uudissõna on, mis praegu teil on välja pakkuda? Täna ma avastasin ühe, leidsime, et soome keelest oleks võimalik ära ajada nimelt leidsin soome keeles põnevasena jäämist. See on kellestki maha jäänud materjalid. Ja leidsin, et oleks täitsa võimalik. Jäämad. Maha jäänud käsikirjad või kasvõi valehambad. Hiljuti ühte muuseumi pakuti ühe meie kirjaniku maha jäänud valehambaid, tema jäämad ja siis kõik need kokku võiks olla siis selle kirjaniku jäämistu. See on muidugi naljaks, aga täna hommikul just torkas äkki pähe soomekeelset artiklit lugedes. Noh, ega ma ei mõtle seda eriti tõsiselt, aga vahel tekib selliseid ideid. Teile ikka see sõnamäng meeldib. No mulle tundub, et sedavõrd moe ehk luuletaja olen, et sellised asjad mulle tõesti meeldivad, aga inimene, kellel ei ole üldse mehelt sõnade jaoks ja kas või sõnadega mängimise jaoks ega sellest ikka õiget luuletajad ei saa. See peaks päris kindel olema. Ja tänase klubiõhtu lõpetuseks tahaksin öelda siirad tänusõnad Ain Kaalepile, kes ei pidanud paljuks seks puhuks Elvast siia sõita. Aitäh ja võtke vastu tänase õhtu meenutuseks raadio kirjandusklubi vimpel.