Kui mina hakkan laane, ma ei laane, ma ei lase. 1869. 1969. Alustame juubelilaulupeo, teise kontserdipäeva ylekannet Tallinna lauluväljakult. Tere, teist juubelilaulupäeva, meie laulumaa. Taas lähevad laulud vägevaid vooludel üleneva kaunimaid laule, jätkatakse õige peagi sealt, kus öölaululõnga katkestas. Kuigi muidugi ka see öö oli kordumatu, kes olid Tallinnasse teabekuulised laulit kestsid hommikuni ja nüüd on laulurahvas taas lauluväljakul. Paigad on sisse võetud, ilm on jällegi kaunis, tõepoolest niisugust laulupeo ilma lausa annab imustada ja isegi traditsiooniline vihm tuli, kuid see tuli öösel ainult kastis muru. Ja peatselt algab sümfooniaorkestrite Kontsert. Meie reporteris stuudios on üks sümfooniaorkestrite üldjuhtidest. Heino Rannap. See on uus nähtus, meil laulupidudel. Sümfooniaorkestrid esinevad. Kui palju on seda väge, kes praegu koguneb laulukaare alla? Parkistranton 400 ümber me ju teist korda esimene üldlaulupeol 65. aastal oli esimene samm see päris kenasti tulijate ja publik võttis hästi vastu. Sellel juubelilaulupeol esinemine nüüd juba kogemustega nii-öelda teist korda. Ka võistulaulmine on selja taga võistumängimine. Sümfooniaorkestrid võtsid samuti sellest osa. Jah, väga kenasti esinesid meie Tallinna Jaan Trumpi klubi orkester ja Pärnu orkestrites tulid esikohale. Siin on näha praegu just tulemas õige väikseid viiulimängijaid, nemad on siis viiuldajat. Ansambli liikmed. Lasteviiuldajad Sandril võtaks osa ka meie ühisest esinemisest täpsem tublisti 150 lapse ümber, nagu noored ikka mängivad, energilised ja kenasti. Praegu teil on siit hea vaadata, kuidas teie vägi kohale tuled nii distsiplineeritult ja kenasti ja proovidel saite mängust niisuguse kindlusetunde ka. Nüüd on vist väga tore minna avama tänast peo päeva juhatama esimese kollektiivi esinemist. Eks ikka minul eriti. Sest niisugust laulupidudest esinemise võimalusi on kõikidel dirigentidelt siiski väga vähe. Ja tõesti kole tore. Vaata nii suurest üritusest osa. Kuidas te täna öösel magasin? Magasin kõvasti, räägitakse öösel olla, äike olnud, ei kuulnud midagi. Nii tore, te peate minema ja meie siit võime juhatada suure peo sisse. Nägemiseni. Niisiis on algamas juubelilaulupeo teise päeva kontsert. Eesti nõukogude sotsialistlik vabariik peab oma suurimat laulupidu, peab seda pidu juba teist päeva. Eile lauldi siin palju, kuid kindlasti laudi veel paljuga sellel ilusal ööl ja lauldi 13. keeles laulu sõprusele lisaks puhkesid koidu hämariku napilt kohtumist tunni inimliku sõpruse õie. Meie laulupidu on kujunenud tõeliseks interratsionaalseks sõpruse peoks sest külalisi on meil väga palju. Nendest pidustustest võtab osa koos meie vabariigi partei ja valitsuse juhtidega. Külalisdelegatsioonid Lätist, Leedust. Täna jõudis Tallinna Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee presiidiumi liige seltsimees siin, siin on NSV Liidu kultuuriminister furtseda NSV Liidu kõrgema ja keskeriharidusminister Jel juutin ning Läti NSV kultuuriminister kapud. Kontserdil viibis eile ja täna tuleb siia ka külalisi Soomest. Külaliste seas on Soome kommunistliku partei esindaja, Soome kommunistliku partei esimees Saarinen. Ja Soome poolt on saabunud külla laulusõbrana turistina Soome peaminister Mauno Koivisto. Nimetame siia juurde veel Poola, Saksa demokraatliku vabariigirootsi, Soome ja Ungari sõprusühingute ning Tallinna sõpruslinnades Solnudki ja Kotka delegatsioonid samuti delegatsioonid Veneetsias ning Pärnus sõpruskonnast Vaasast. Lisame siia paljud külalised, kes Lätist ja Leedust on sõitnud meile omal initsiatiivil muusikakollektiivid ja me saamegi selle kireva paljurahvuselised pere, kes on tulnud meie juubelilaulupeole. Ja meie pidude kangas on saanud uusi kirju nende aastatega, kus sõbrad vennasvabariikidest Meie pidusid külastavad, nendelt samadelt vennasrahvastelt saadud laulud paisutavad meie pidukava tänagi. Täna on siin kavas meil laulda laiast neprist ja leedumaast ja meie sõbrad on ära õppinud Vändra polka. Ja kuigi isegi võib-olla Ma ei tea, et see nendele raskesti hääldatav sõna. Vändra on üks paik Eestimaal, kust kasvas eestlaste koidulaulik. Aga nad saavad paremini teadma ja tundma Eestimaad ja Eesti rahvast ja ühte osa tema kultuurist ja meie taas olenerit tuttavaks saanud nende laulude ja tantsude läbi selle pika kontserdi kaudu, mida üleeile õhtul siinsamas kuulda võisime. Ja Meil on ju sadu võimalusi, et vastastikku rikastuksid erinevate rahvaste kultuurid. Meile kõigile on avatud Moskva ja Leningradi kultuuri aarete hoiukohad, sajad muuseumid, täis ajalugu ja kunsti, meie muusika ja teatriinimestele pole mingiks imekssõidud Moskvasse ja Leningradi parimaid kontserte kuulama, teatrietendusi vaatama. Ja me ei ole ainult võtjaks, sest kultuurivahetuses on väike rahvas, suurtele võrd võimeline partner. Otsingud ja leidmiseks, mida meie koorimuusikas on, annavad piisakese juurde teiste rahvaste kooli kultuurile. Ja seda, mis meil võiks paremini olla. Neid punkte, kus meil võimalused veel kasutamata on, teame ja tunneme ise ja seda tunda aitavad jälle teised rahvad oma töö ja loominguga. Me koguneme kuuendat korda Nõukogude Eesti üldlaulupeoks sellele arvule me võime juurde lisada kümneid ja kümneid laulu, pidustusi, rajoonide ja linnade laulupäevi. Ja Me näeme uusi jooni, me näeme, kuidas on sündinud kaasajateemaline laulupeo kantaat 1950. aastal. Eugen Kapi rahva võim oli esimene niisugune kogu lauluperet haarav suurvorm, kus rahvas sai võimaluse laulus rääkida möödunud raskelt, sest aegadest juulipäevadest ja mille lõpus kajas meie hümni motiiv. Viimase 10 minutiga on lausa silmnähtavalt tulnud rahvast juurde nii et nüüd on juba pinkide read esimesed pinkide read kaetud. Täna enne teise laulupeo päeva algust käidi metsakalmistul ja pandi pärjad Lydia Koidula-le ja teistele meie vaimusuurustele, kellele oleme tänu võlgu meie laulukultuuri arendamise eest. Niine Järvi. Eesti NSV teeneline kunstitegelane Neeme Järvi juhatab Dmitri Šostakovitši piduliku avamäng. Dirigent tänab mängijaid rahwatena dirigenti. Neeme Järvi on Leningradi kontserdil. Tooriumi kasvandik meie vabariigis praegu. Tuntumaid dirigente juurde. Heino Eller, meie suurim looduslaulik muusikast. Nii on ta andnud meile pildi kodumaast. Põhjarannik, kus tänamiila, laulupeotuli, see on kidurate kadakatega Läänemaa. See on Lõuna-Eesti mäekuklid tänases päikeselõõmas. Niisugune on eestina ja maestro Heino Eller praegu publiku esimene ridades minemas orkestri ette. See on mees, kelle aukartust äratav vanus ei takista teda tänase päevani olemast Eesti muusikaelus keskel sellest osa võtmas. Ta tõuseb dirigendipulti. Mõelanganal tema lähedal ja näen igal hommikul igal õhtul jalutamas käimas. Veel alles üsna hiljuti käis ta iga päev järjekindlat meres ujuma. Ja looduses käib ta alati looduses on ta alati kui vähegi võimalik. Ja nii ongi Eesti loodus tema loomingu kaudu jõudnud meie kõigi emotsioonidena. Kas tõesti vanameister ise? Nii tõstis taktikepi. Mida on meie muusikale andnud see 82 aastane mees, keda praegu jälle Tervitatakse peale selle, et viis aastakümmet kestnud muusikalise tegevuse jooksul on andnud meile sümfoonilise loomingu ja etendanud suurt osa eesti professionaalse muusikakultuuri arengus on ta olnud 1940.-st aastast peale professoriks Tallinna riiklikus konservatooriumis ja ta on kasvatanud ja kujundanud suurem osa meie tänapäeva heliloojatest. Alfred Karindi, Boris Kõrve, Karsnek Velmet, Normet, Arvo Pärt, Jaan Rääts, Jaan koha, Valter Ojakäär, Uno Naissoo, Arne Oit need kõik on Heino Elleri õpilased. Tema õpilaseks oli ka silmapaistev sümfonietta Eduard Tubin ja varalahkunud Villem. Vanameistrit saadetakse aplausiga kohale. Talle antakse palju lilli. Õnnitlused, käepigistused. Kui palju laulupidusid on tema näinud? Praegusel ingliks pisikene pisikene tüdruk dirigent vetikas sülle. Kes teab, järsku on tegemist väga lähedased ühtede inimesega, meie Sibyaske kahjuks seda öelda. Võib-olla. 600 liikmeline hiidorkester lõpetas esinemise. Võimas oli jah, tõesti on rikkamad olnud selle võrra meie kaks viimast. Laulupidu. Ja ometi ei ole sümfoonilise muusika ajalugu meil Eestis kuigi pikk ulatub tagasi möödunud sajandisse. Tol ajal tegutsesid Tartu kandis keelpillidest ning puu- ja vaskpillidest koosnevad väiksed 10 15 mehelised orkestrid. Tänasteks foonilise muusika silmapaistvatest kollektiivides on meie vabariigis eski raadio sümfooniaorkester kes on selliseks kujunenud Paul karbi Roman maksvia Neeme Järvi juhtimisel. Niisamuti Estonia teatri sümfoonia Kessler kelle kauaaegseks peadirigendiks on olnud Eesti NSV rahvakunstnik Kirill Raudsepp. Ligemale 100 aastat on kodulinnaelanikele pakkunud sümbolist muusikat Vanemuise. Viimastel aastakümnetel on tekkinud palju isetegevuslikke sümfoonilise muusikakollektiive. Pärnu sümfooniaorkester on juba traditsioonidega ja kujunenud oma linnas väga populaarseks. Ilmar Tõnissoni juhatusel annavad 35 vilunud pillimeest igal aastal keskmiselt 25 kontserti ja erilist tähelepanu muidugi pööratakse suvises Pärnus puhkajate muusikalisele teenindamisele. Kaevuritelinnas Kohtla järvel organiseeriti sümfooniaorkester 1963. aastal ja sellest ajast peale on see kollektiiv igal aastal esitanud kontserdikava ja kujunenud omamoodi linna uhkuseks. Nende juhtan Elmar rännak orkestris mängivad seal kaevurid, raudteelased, õpetajad, insenerid ja paljude teiste.