Praegu sümfooniaorkester lahkub lavalt ja järgmiseks esinevad vene koorid ja külaliskoorid. Meil Tallinnas on tuntud Jaan Tombi nimelise kultuuripalee sümfooniaorkester ja mulle meenuvad kohtumised nendega proovidelt kuivõrd tõsiselt nad valmistusid selleks suureks peoks. See on omalaadne kollektiiv, seal on väga paljude elualade esindajaid, arste, töömehi, õpetajaid, muusikakooli õpilasi. Nii on ka sümfooniline muusika, mis nõuab Lätis suurt muusikalist ettevalmistust. Saanud meil rahva harrastuseks. Nüüd aga hetkem pilt väljakule. Väljakul on minu kolleegid ultralühilainesaatjaga ja seal selles kirevast rahva meres õieti sünnibki ju tänase peo päeva elamus, palun. Eetrisse astub ultralühilainesaatja lauluväljakul keset rahvamerd, me oleme leidnud külaliste hulgast väga kaugelt sõitnud mehe. Ta on väliseestlane härra John karja New Yorgist, missugused on teie mulje seekordselt laulupeolt? Me teame, et see ei ole teile viimastel aastatel esimene näha? Ei ole, ma olen, oli ka ükskord juba siin käinud ja numbrite järel on palju suurem, kui ta eelnevalt. Me soovime kõige eesti tegelastele siin head õnne ja lauljatele ja üldse eesti rahvusel rahvale ja siis selle juhatuse osakonna, mis me siin selle suure asja korda pandud. Suur tänu kõigile. Need, ma olen küll juba mitu korda siin käinud, ma olen väga tähtsate aegadega siin õlgut. Riik sai 21 aastat vanaks, kui sai 25 aastat vanaks ja nüüd on 29 aasta vanad. Liigud rehv on tulemas ja nende aega tegeleda. Ja 30.-ks sünnipäevaks. No küll me katsume ka tervist on, elu kestab. Nüüd siis tähendab see, et meil on ka, teil on siin sajaaastane sünnipäev üle laulupeo. Eesti laulupeo, meil on välismaal, on ka väga tähtis aasta järgsel aastal me sain üheksandal selle kuulme, uuseum sai 60 aastaks valades. Soovime õnne, soovime õnnekass. Eelteated Eesti laulupeost jõudsid ka väliseesti ajakirjandusse, kas ka uus ilm tõi sellest teateid uue sellest teatud juba mitmel ajal ja terve aasta läbi räägitud sellest. Aga, sest seal on vaja teisi inimesi, kes teesid ajalehtedes ja kes seal palju ja sellest ei hooli katsuvatel niikuinii inglise keeles competition, võistlus nad siia vastu on poldanden, omal on Kanadas ja kuskil mujal väiksi kogudusi. No sellest ei, need ei ole meie sõbrad olnud. Me oleme uus film, oli ka eluaeg. Nigola on kava on kestnud, see on võistlus käinud paremuste poolt töörahva paremust poolt ja progressiivse paremuse poole ja on ka selle poolt olnud, et lõpetaks selle selle hõõrumise meie kahe riigi vahel. USA ja USA. See oleks meie soovid olema, et me oleme kõigil, see soovib. Ameerika rahval on see soov. Ja loodame, et ükskord läheb see korda. Silmata, näeksime. Praegu jooksevad lavale uued koorid. Rahvast on tänasel peol meie väikse rahva kohta küllalt palju. Siin arvati umbes 200000 inimese on kohta olevate teiste sõnadega öeldi. Neljas eestlane on praegu, siin, viibime meie. Laulupidu algas seekord nagu vanastigi ka rongkäigus. Kas teil oli võimalik rongkäiku näha? No me olime seal kohe Vabaduse platsil sain vähe pildistada, seda seal ja mul palju filmis ei võetud. Kolmel korral juba võetud, 60 aastal on võetud minu kammeraliseerija, siis 50 65. on meil veel palju piltisid võetud meid ja me näitame seal sõbradele, kes teda soovib, näe, meil on seal olemas. Teil on praegu kaamera kaasas, jah, tihti teete vist. On teil värviline pilt, värviline film, jääte kohe hakkama? Kaameraga võtma. Vaadake, kui ilus pilt on praegu laululaval. Mul on praegu nagu liblikad, noored inimesed jooksevad praegusest momendil laulukohtadele. Ja meil on niikuinii ilus kirju seened. Hallased, sinised, punased, lillad, valged, rohelised, üks värv, kõik, mis on maailm siin püünel väga ilus, väga-väga-väga põnev, on see asi? Nii suur tänu teile, me ei pea teid kaua kinni. Vastuvõtunägemiseni järgmisel laulupeole, suurtel ulatame jutujärje tagasi raadiotornis. Aitäh John karjamile, ta aitas reportereid nende töös, sest see oli täiesti laulupeol seni olnud hetkedest kõige värvikirevam ja huvitavam, kui koorid hakkasid praegu lavale tulema. Siin on palju õpilaskoore, punane, sinine, roheline, kollane värvus ja nad olid nii, et kes tulid, paremat jooksid vasakule, Kestorid vasakult jooksid paremale ja seetõttu just niisugune värvide vahetumine andis publikule suure värvielamise. Õpilaskooride kohta võib ütelda Tallinna vene koolides on suurem enamus saatnud oma koolikoori ja peab ära märkima, et need on ju täiskasvanute laulud mida nemad on suutnud ära õppida, sest lastekoor siin eraldi osa ei võta. Aga selles kooris küllap ka tulevad nüüd meie külalised, kes on laulupeo repertuaari ära õppinud. Nende seas tahaks nimetada Läti riikliku ülikooli rahvakoori, Juventus on siis noorus, tänasel noorsoopäeval on hea sellest koorist kõnelda. Vete riiklik ülikool asutati 1919. aastal siis, kui Lätis kulutati välja nõukogude võim ja see on vennasvabariigi kõige suuremaks õppeasutuseks. Külaliskoor võib aga tagasi vaadata peaaegu poole sajandi pikkusele loomingulisele teele. Tasuti 1920. aasta sügisel edumeelsete üliõpilaste algatusest ja no nii nagu meiegi koorid niga Juventus ei esine mitte ainult koduvabariigis. Edukad on olnud esinemised Moskvas, Leningradis, kaasamis, Leedus ja muidugi siin meil Eestis ka juulikuus tutvustab taga läti koori kunsti Rostakisson Saksa demokraatlikus vabariigis, kus läänemeremaade rahu nädalaks kogunevad kõik nende maade esindajat, kelle kaldaid uhub Läänemeri. Et Läänemeri oleks rahumeri. Tutvustame veel külalisi Leningradist on Leningradi kooriühingu segakoor juhatab Vene NFSV teeneline kunstitegelane Kudrjavtsevi see koor, mitte kõik ei saanud võimalust teda kuulda, sest külaliskooride kontserdil oli saal viimase võimaluseni täis. See koor, tema repertuaaris on Šostakovitši 13-st sümfoonia ja Weberi ooperikoore, Rahmaninovi kantaat, kevad vene ja maailma rahvaste laule ja see koor on väga mitmete üleliiduliste konkursside laureaat. Kulus on ka leedu teeneline meeskorv Varpas Leedu NSV teenelise kunstniku Adolf vas Crocertlase juhatusel, kui nemadki on esinenud Saksamaal, Poolas muidugi palju meie kodu Nõukogude liidus ja augusti lõpul sõidavad nad Itaaliasse polüfoonilise muusikakonkursile. Ka nemad on õppinud osa repertuaarist selgeks eesti keeles. Nad oskavad laulda eesti rahvalaule ja kanta. Leningradi ülikooli üliõpilaskoor on 20 aastat tagasi loodud ja kogu selle aja on juhatanud teda Vene NFSV teeneline kunstitegelane Sander. Aga see kool on Tallinnas juba ühel korral esinenud nimelt 1954. aastal 500 aastat tagasi ja nad ise mäletad, et sellel esinemisel üheks suurimaks elamuseks oli võimalus laulda koos Gustav Ernesaksa kooriga. See koor on samuti 1967. aasta ülemaailmse noorsoofestivali laureaat. Praegu on väga huvitav selles lava paremast tiivast tõusevad oma laulmispaigale vennasvabariikide, rahva rõivass, kooride lauljad. Siit vasakult tiivalt aga lauljat, naislauljat pikkades mustades õhtutualettide, sest see on nende koori esinemisrõivas, millega siis ka meile külla on tuldud. Jääks üldse on ju nii, et laulupidudest mulje saamisel oleneb palju sellest, kes oled sa ise. Missugused on sinu suhtumised lauljatesse bioosse, oled sa tõeline muusikahuviline või lihtsalt niisama pealtvaataja, oled sa ise laulja või ainult kuulaja, oled sa südamega laulu oma laulumaa ja tema rahva küljes või on see kõik sulle üks suur etendus, millest sa ainult korra läbi käid? Ja eks selle järgi meie kuulaja ka teie suhtumine reporterite jutusse ja kogu laulupeos. Tean neid, kellel on jätnud unustamatu mulje mõne kunstiküpse laulu ettekandmine 1938. aasta üldlaulupeol kui kõige kunsti küpsemal enne ajaloolist juunipööret ja neid, kes kunagi sa unustada esimest sõjajärgset esimest täiesti oma laulupidu nagu õitsev lillekimp, kirjutas Sis August Alle. See on uute inimeste laul Paulpi. Line. Lükkuur au kodumaale Sergei Prokofjevi ooperis sõda, Jarno juhata, Jon Tungal. Aastaid oli vene kooride üldjuhiks laulupidudel kadunud Karl Leinus. Nüüd on tema töö üle võtnud Jon Tungal. Leningradi konservatooriumi kasvandik. Vene kooride tase oli tugev iga aastaga üha paremini. Ja praegu Aplodeerivad nad oma juhile. Kogu suur koor haaras kaela valged rätikud ja lehvitavad neid pea kohal. See on tõesti ilus, nagu vallib linnud lendaksid nende kuldsete siniste ja punaste Vikerkaare viirude kohal. Georg ei ole, muidugi peavad minema lilli viima. Tütarlapsed jooksevad geid, ülemistel astmetel. Kui kiiresti, sest on vaja õigeks ajaks jõuda kohale anda ülejäänud lilled, kui dirigent jõuab järgmisele laulule. Tormiline aplaus muidugi, meeldiv. Ei ole ju kerge keeltes, kus puuduvad jää ära õppida, meie, Vändra folkad, seal saab süüa, seal saab juua. Rahvas tänab südamest. Ja külalised ja vene koorid kõik laksutavad vastu rahvale. Nii kutsutakse nagu kuulete autorit. Lugupeetud kuulajad, meil on täna siin palju külalisi. Nende külaliste seas on vennasvabariikidest ja välismaalt saabunud inimesi linal Soome vabariigi peaminister härra Mauno Koivisto. Me teame, et ei ole esimest korda Tallinna veega näol olemas kergelt. Kolmas kordade oskate eesti keelt? Ümera Lümanda vähemale vääril jaagu hälbe minust aru, kas olete olnud enne laulupeol kolmas Kerda, kolmas kord juba laulupeol, siis te olete meie laulu wanna. Mida vähem anonüümsetele. Heidan Miele tähine kannataga jälje selles ja kakamaa tähe käsitlawie Juhvlija jätkavad omistati aina. Tulla kannatada on istuva, õnnestuvad need hävingu, nõme Joson laulaya tarbeks ja koolitarbeid ja küsimus on siis selline, et kuidas. Olite Juhlaculguella olime vastanutamata, seda oli see meeleolu kulu kuue sendi mutta oleme, oleme saba. Ühte aega. Olete õitse laulumees veel. Kiidaks. Suur tänu külalisele ja head jätku meie Eesti 100. juubelilaulu. Samal ajal lõpetasid vene kooride esinemise ja kiiresti nagu tulid, lahkuvad kohe kaovad juba kahele poole laululava, need kirevad värvid. Et anda õigus nüüd esineda lastekooridel. Lastekoorid ei olnudki veel eilsel kontserdipäeval iseseisva esinemiseni jõudnud, nad olid ainult ühendkooris kaastegevad. Nüüd nad siis tulevad. Me teame, et lastekoori üldse esimest korda esinesid seitsmendal üldlaulupeol 1910. aastal, kuid seejärel jäid laste hääled laulupidudelt pikkadeks aastateks kõrvale ja õieti lõi kõlama lastelaul esimesel nõukogude laulupeol 1947. aastal seal üle 7000 laulja, lausid Riho Pätsi käe all. Lepnurme noorusjõu, Mart Saare Tihase mängu, Hermanni kevade mardi. Selliseid lauliku lapsepõli hiir hüppas ja marupolka laulupeost ära laulupeost, kuhu nii palju värvirõõmu lapsed tõid, ei ole enam ühtegi pidu ilma laste koorideta teenitud. Ja veel enam lastel on kõik oma laulupeol ja osad on juba on peetud meil kaks vabariikliku koolinoorte laulupidu ja 1972. aastal Peab tulema. Kolmas. Viimasel koolinoorte laulupeol Tallinnas oli 20000 lauljat, pillimeeste tantsijat ja sellest peost jäi kõikidele noortele osavõtjatele väga hea mulje. Lastekooride üldjuhi Heino Kaljuste nimega on meie lastekoorilaulu areng viimase 20 aasta jooksul seotud. Heino Kaljuste õppis alles ise konservatooriumis Jüri variste koorijuhtimise klassis, kui ta organiseeris pioneeride palee lastekoori Tallinnasse. See oli 1951. aastal. See koor on nüüd siis 18 aastat tegutsenud ja temast on saanud omapärane koorikool mitmete ettevalmistuskooridega mitmete dirigentidega, kus lapsed juba algusest peale õpivad noodist laulma ja vabalt solfedžeerima ja püüavad edasi jõuda põhikoori põhikoori, mille nimeks on neid austavalt Eesti NSV teeneline lastekoor Ellerhein Heino Kaljuste, Ellerheina igakevadine aruande kontsert on värvikaks muusikasündmuseks. Seal esinevad siis ettevalmistusskoorid nendest kõige pisemate mudilaste peale ja pisut suuremat. Siinkohal tulevad meelde professor Ernesaksa sõnade meie Ilujõe ülemjooks ongi ju selles samas mudilas ja tuleb meelde ka see, et professor Emmendaks pärast viimast koolinoorte laulupidu ütles järgmisele koolinoorte laulupeole tuleks kaasa kutsuda ka mudilaskoori. Veel siis neid, Ellerheinaaruande kontserte meenutades võib öelda, et selle koori repertuaar on väga rikkalik, seal on vanamuusikat, on oma ja teiste rahvaste rahvalaule ja on kõige kaasaegsemaid kooriteoseid. Viimastel aastatel on Heino Kaljuste juhtida veel vilistlaste kammerkoor. Heino Kaljuste töötab konservatooriumis koorijuhtimise kateedri dotsendina, aga on veel üks põld, mis tema hoole all juba esimest saaki andma hakkab. See on üldhariduslike koolide muusikaõpetuse põlv. Selle põlluvili võiks ütelda nende laste kombel. Need on ju kümned ja kümned kooli koorid, kes praegu siia lavale kogunevad. Nimelt Ungari eeskujudel lõi Heino Kaljuste uue relatiiv noodiõpetuse süsteemi, mis meie laulu järelkasvule avab võimaluse hoopis kiiremini ja suuremate tulemustega muusikamaailma avastada. Ja see õpetussüsteem on neid koolidesse jõudnud. Heino Kaljuste on ise mitmete metoodiliste käsiraamatute ja õpikute autor. Tundub, et praeguseks kellaajaks on kõige rohkem lauljaid ja laulu kuulajad siin lauluväljakul koos. Nüüd on nüüd niisama palju, kui oli eile. Laugude kontsert algas kõige ilmekamaks. Mõõdumaaalaks on nagu lauluväljaku tagumine roheline kallas ja nüüd ei näeme sealgi enam ühtki vaba kohta. Ja jällegi me arvestame inimesi 150 kuni 200000. Koguneb ja siit muidugi praegu eraldada on raske, kus on siin Tartu viienda keskkooli koorid, aga ma arvan, et nendest võiks rääkida, sest sellest koolitan. Laulupeol neli koori, segakoor ja kaks lastekoor ja poistekoor. Koore juhatavad seal koolis Laine Ustav, Alma Viira, Sulev Kald. Koolis laulab iga kolmas õpilane ja peol on 100 protsenti kooridest. Miks ma seda räägin? Sellepärast et selle kooli õpetajad, nii nagu väga paljude teiste meie vabariigikoolide lauluõpetajad teavad, mida koorilaul lastele annab? Jah, ta teenib eesmärki õpetada mõistma ilusat ja vormide kunstile vastuvõtlik igakülgselt arenenud inimeste. Kuid kooris laulmine annab peale laulu mõnu veel palju muud väärtuslikku. Ka õpitakse suures kollektiivis käituma. Indiviidid käitumine ikkagi palju teistsugusem unustus ja enesekontrolli kaotus on hoopis kergemad tulema.