Sellel ajal, kui laululapsed kogunevad tahaks kõnelda teine Riho Päts siis meie vabariigi teenelise kunstitegelasest, kes laulupeoüritused Päivil sellel samal laulupeonädalal tähistas oma seitsmekümnendat sünnipäeva ja kelle nimega on samuti lahutamatult seotud meie koorilaululooming. Tema žanriliselt mitmepalgelise heliloomingus ongi just koorilaulu, kes seal kohal ja nii oluline osa on lastele määratud teostest. Paljud helilooja lauludest on ju saanud üldtuntuks nagu ühte laulu tahaks laulda, pill on Helle. Mida laulsid poisid eile. Jaan läheb jaanitulele lepalinnud pulmalaul ja teised. Need on meie kuulajatele hästi tuntud laulud teiegi koolipäevadel ka vanemate kuulajate koolipäevadel on lauldud neid laule ja nad jäävad ka meie laste koorilauluklassika põhivaramusse. Kus on praegu kõikide nende laste õpetajad, ma ei tea, kas nad tulevad koos oma kooriga lavale või on nad kusagil all jäädes kuulama seda suurt koori, mille hulgas on ka nende võib-olla väikese koolikoori hääl. Aga ma mõtlen praegu nendele õpetajatele ja ma mõtlen, et muusika õpetamine lastele poeetiline töö, see võib ju olla ääretult põnev ja haarav, juhtida noort inimest muusikamaailma niisuguste erakordsete elamuste maailma, millest võib-olla laps veel ainult oma jõul ei suuda kõike mõista. Muusikaõpetaja töö on väärikas töö. Muusikaõpetajaid on vaja palju, et meie elu ilusamaks muuta, et inimeste hingi ja huve peenemaks. Me kesisemaks ja tundlikumaks vormida. Noorus on muidugi kõige rahutum. Nende lavale kutsumisega läheb kõige rohkem aega. Ja neid on on ka palju, sest lavaalune saab neist peaaegu peaaegu täis. Muidugi, ruumi on nende nüüd hoopis rohkem kui siis, kui ühendkoor laval on, sest siis on küll nii nagu esimesel laulupäeval jõhvis, et ei olnud kohta, kuhu õunal kukkuda. Siin on nüüd päris koolitunni, voodi kipub asi olema, õpetaja õpetab, kuhu poole tuleb linna tüdrukud punastest siiapoole ja filistes sinnapoole ja sealt tuli üks hiline ja jooksis juba vabaks jäänud lava vasakpoolsest servast üles tema vistoli kuhugi jäätisesabasse pidama jäänud. Eks see aeg, kui koorid vahetuvad, ongi niisuguseks hetkeks, kus on võimalik minna keelekastet otsima, jäätist sööma ja kui vaadata sellele suurele lauluväljakule, siis inimesed on enda väga hästi sisse seadnud, sest tänane tore päikeseline ilm kui siiski tundide kaupa tema käes istuda ei ole hoopiski väga meelepärane. Targad need on vanad laulupidudel käijad on võtnud kaasa vihmavarjud, need värvilised kirevad varjud sobivad väga hästi ka päikesevarjudeks, sest meie kliimatingimustes teatavasti päris päikesevarju meil tarvis ei ole. On keeratud ajalehest peaga teid. Tänane ajaleht on aga eriti laulupeole, sest tänane rahva hääl pühendab erileheküljest laulupeo avamise fotodele. Need on väga hästi õnnestunud fotot, sest küllap iga mees on püüdnud anda oma parima selleks tööks. Ja niiviisi on ka see nagu laulupeomüts, kuigi ju ka laulupeomütsid on meil omamoodi niisuguseks moe rõivaosaks saanud eriti ja meelde Tartu üldlaulupeost, kus meeskoorid kõik tantsid laulupeomütsiga, sõnutest otseselt rahvarõivastes ja ka tänaste peoliste hulgas on väga-väga palju neid, kes kannavad Tartu ja Tallinna nimetustega laulud. Praegu lastekooride repertuaari vaadates esimeseks tuleb ettekandele Eugen Kapi oled seisnud tormikaantel Jaan Kärneri sõnadele. Paljud lauljad, täiskasvanud lauljad võib-olla mäletavad seda laulu ehk oma koolipõlvest, oli 13. laulupeol esmakordselt lastekooride kavas, see on samuti sõjajärgsete aastate laul. Selle aja laul, kus võit oli saabunud, aga taas oli vaja jõudu, et kodumaal rusudest üles ehitada, et haavad parandada. Et leinavalu ületada ja jõudu, et laulda. Praegu, kui lastekoorid lavale tulevad. Vaatajate hulgas on emad, kes tõstavad binokli silmade juurde, kui on, et kas näen oma poissi oma tüdrukut ja teie kuulajad, kes saatsite oma laululapse juba nii mitu päeva tagasi kodunt teele. Nüüd ootate teie ka seda laulu, milles teie pere hääl kõlab. Ja ma ikkagi kutsun teid veel hetkeks mõtlema Nendele sõjajärgsetele aastatele meil ometi samuti laulgi ja kui raske oli Teil oma lapsi kooli minekuks riietada ja varustada praegused vanaemad. Ja kuidas teie oma koolipõlves unistasite paljudest teie lastele päris igapäevastest asjadest. Praegused isad ja emad? Võib-olla te mäletate, kuidas seisite 50. aasta lastekooris laulsite oled seisnud tormi kaartel muistsest ajast murdmata ja võib-olla oli teil mõelda selle lähedastest inimestest, kes sõjast koju ei pöördunudki. Lastekooride lauljad, nad ei mõtle praegu niisugusele asjale, nad mõtlevad oma peole oma suvelemi sees on. Aga nad mõistavad seda, kui te sellest teile kõneleb. Mõtte kalduski nagu tagasi sõjajärgsetesse aastatesse, siis, kui me pidasime siin Tallinnas esimest Nõukogude laulupidu. Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee ja vabariigi valitsus andsid juba 1945. aasta märtsis kui varakult, siis välja määruse Nõukogude Eesti esimese mängu korraldamiseks. Nõutakse altarit ja autor Eugen räpa, Heino Kaljuste käe Onginis dirigendi tribüünil. Lapsed on tänulikud muusika ees, mis neile on kirjutatud ja juhatuse. See oligi tulevase laulu sajandi lauljate teretes, lauljatele, kuulajatele, isadele-emadele, õdedele-vendadele, sõpradele ja külalistele. Kõige tulisemad aplausi leida noorematest lauljad. Ann. Geokene sõnad rahvaluulejuhata Uno Karen. Mart Saar, Tihase mäng, sõnad rahvaluules ette kantud 12. üldlaulupeol. PCI tihane võib-olla esimene salmikesi, mida ema lastele õpetab ja meie helilooja meister Mark Soosaar on sellele viibi teinud. Mille kaudu lapsed nendest tuttavatest sõnades kuulevad tõelist muusikat. Heino Kaljuste eesti rahvaviis ringmängulaul juhatab autor vabariigi teeneline kunstitegelane Heino Kaljuste. Kuidas küll niiviisi häält anda, kui koor niiviisi plaksub? Dirigenti autoritaarlilli ja praegu põlevad lilledega raadidega teha oma koorile ellerheina. Praegune hetk ei olegi just see tuleks laulnud inimesele külge jääb ja külge kogu eluks. Tunumenting Su põhjamaa päikesekullane univerindiks. Laulu ajal ma vaatasin, kui tähelepanelikult jälgivad lapsed Dirigenti terve suur kõlakaarealune, ei ühtki liigutust, kõigi pilgud on dirigendi pilu. Ja nüüd siis, kui on aplaus, et lõdvestus ja muidugi autor Tuudur Vettik põhjamaa päikese kullast vist ainult esimest korda ette 11. üldlaulupeol tookord õieti polegi, jäi muusika ja laul külge juba lapsepõlvest esimese viiuli noodimänguriista, paljustatuur, vetikaid, põngerja põlves endale ise. Ja lõpuks kinkis onu, see oli talle siis päris pilli. Ja Väike-Maarja kihelkonnakoolis sai poiss viile, mängis õpetust. Ja seal nägi ta esimest korda elus. Seal asutas ta ise kaasõpilastest oma esimese kooriv segaja meeskoorid ja sealt siis nüüd üldjuhi dirigendipulti, kus ta on olnud palju aastaid ja ka praegu. Lapsi tervitab. Ja laul tuleb ilmselt autori juhatusel kordamisele. Küll tõi väike tüdruk veel roosikimbu, kuid see pannakse kõrvale. Tekkis väike paus, see on selleks, et teha ruumi Noortele riigi juurde telekes tulevad järgi. Laulu aplausiga tervitati akeneid. Matsin viiuldajatele seal siia kuuluvate tšellomängijat, pillid, olematei, poisid ise. Saavutusteks laulutraditsiooni järjekestvus laulupeod ja see on ka perekonna muusikaarmastus. Ja kui vaadata, mis on toonud meie tänased lugupeetud muusikaelusuurused kooriuhid laulu juurde siis on selleks olnud ju pea eranditult Kodune laulu ilmastik. Laulupidudel. Koridori Martin õnnelis meenutab, et juba tema lapsepõlves Heinar ja lauldi 400-le laule ning noorteni Lembit Verlin tunnistas neil olnud kodus oma perekondlik segakoor. Tuudur Vettik lummas laulule vanaonu, nii nagu äsja just rääkisime. Ja kui palju nimesid võiks siia veel juurde lisada, kas ei sünni siis siit nagu rahvuslik kohustus. Ka meie kodukoldes peab laulu haldjal oma kindel paik olema raadio ja televisiooni kõrval magnetofoni ja grammofoni trotsiks. Sest armastus on laul ja laul on armastus. Nii nagu ütles Tartu laulupeol Tartu ajakirjanike laulumees August Luur. Ja kui mõelda kasvõi Tammsaarele meile kõigile kõige südamelähedasem Alekirjanikule, siis tema tões ja õiguses on ju laul omaette tegelane. Niisugune tegelane, kes elasid vargamäe, lased igas Vargamäe puukivis linnupesas. Noortel olid rõõmu ja unistuste laulud. Vanadel omad laulud. See oli lastelaulupeod, kus oma maale ja rahvale need sõnad kirjutas Lehte Hainsalu, kui teise koolitüdruk oli ja nüüd kutsutakse laule autori Boris Kõrver. Kestab aplaus ja ikka veel seisab õnnesoovijate laste rivi trepil. Autor tõuseb veel kord tribüünile. Eile selleks ajaks jõudis laulupeo rongkäik lauluväljakule ja mõne minuti pärast algas esimese päeva kontsert. Kõigil veel värskelt meeles laulupeo rongkäigu erutavad muljed. Sest kuigi neid rongkäike oleme siin palju näinud, siis seekordne oli küll kõige stiilirikkam kõige kaunim, sest ettevalmistused olid olnud väga tõsised. Kartuli oma kodukandi rõivastuses ja nii nagu te teate, kuulajaskond võttis ju ise ka osa hindamisest, missugune rajoon või linn siis oli kõige kaunimat, dekoreeritud ja nii-öelda vallutas vaatajaskonna. Nüüd tänaseks tehakse kindlaks, kes on siis need paremad ja peatselt kuulutatakse välja ka esikoha võitja. Selle laulu saatel tuleb kogu laste kooriv vere lavalt alla kõik read haarasid üksteisele ümber õlgade kinni, nii et ükski rida ei lähe praegu segi ja kagu, see laulev laste mere tuli lavalt alla. Andestust, aga siiski nad allpool läksid segi, sest siiski päris sirgeks rivis ei olnud võimalik tulla. Praegusel hetkel töötab meie raadio töötab raadio Moskvale ja niiviisi kogu nõukogude liidule. Meil on kohal raadiomehi Lätist, Leedust, Ungarist, Saksa Demokraatlikust Vabariigist ja otse minu kõrval istub praegu kolleeg Soome Ylesradio saavo puhtilo kes juba kogu nädalapäevad on informeerinud soomlasi meie laulupeos. Ole hea, räägi siis oma muljeid. Me oleme. Kaimsaid aru ehk Sauma puhtile ütleb, et kogu selle nädala on juba soome raadiomehed olnud Tallinnas tööl, et soomlastele edasi anda selle meie peorongkäigu kõikide kontsert, kõige muljeid ja tööd on olnud kõvasti, iga päev on läinud saated ja eilsest kontserdil said soomlased suure osa. Savo puhtila on Soomes tuntud Sauki nime all. Tema on väga paljudele lastelauludele sõnad teinud, seepärast tahakski praegu küsida, mis on tema mulje, et meie lastelaule. Natuke meeldivalt piinlik on kiitust tõlkida saua punktile ütles, et lastelaul on suurepärane ja nii suurt lastekoori Soomes ei saaks kokku. Aga ta ütles, et ta üldse on väga rõõmus, et on saanud oma rahvale meie peost teateid anda. Koos kolleeg oge Yogisega, kes praegu kõrvalkabiinis tööd jätkamas on. Suur tänu. Kolleegidel läheb töö edasi, jätkub meil ka laulupeoülekanne. Lastekoorid lahkuvad praegu lavalt. Kolme ja Almi sibulavanemaid müüa. Aimine. SAABi. Eks nii suurel peol, kui siin juhtub mõndagi ja praegu teatati, et üks pisikene laps on kaduma läinud kaduma, ei saa sind tegelikult kuskile minna, lihtsalt ta ei leia oma vanemaid üles. Kuid laululava juures on korraldatud lastega kohtumise võimalus. Seal võivad vanemad jälle oma pisikesed poisid ja tüdrukud üles leida, kes on ilmselt laulu kuulamise ajal läinud salamahti kas jäätist või limonaadi ostma ja pärast siin suures rahvameres lihtsalt ära kaduda. Sest kaduda ei ole siin ju raske.