Johan peeglile kateedrisse ja täpsustasime kuupäeva ja kellaaega. Ja siis oli seal üks kindel nõue, et peaasi, et ma esitaks lolle küsimusi, millele ma pean lollilt vastava nagu nagu kirjaniku missioon ja ja siis ilukirjandusteoses ja sellest ma lugesin välja, et et sa eriti ei armasta suuri sõnu, nagu me kõik teame. Sinu esimene ilukirjanduslik jutt ilmus siis, kui saalid, Kuressaare ühisgümnaasiumi õpilane, eks ole, ajakirjandus. Küll jah, no ma ei tea, mis klassis mõningas viiendas või kuuendas ütleme kuuendas, noh, see oli 32 või kolm, kolm siis ja see oli nii, et algkoolis oli meil väga tore õpetaja, ta õpetas kirjandust ja. Juhan Kivi oli see uuemõisa algkoolis. Ja ma ei mäleta, kas oli seinaleht või oli see mingisugune laualeht, kus me siis kirjutasime midagi? Nojah, ja tema ilma autorilt küsimata saates selle kohalikule ajalehele, see avaldati joone all. Mõju oli muidugi põrutav, minule tähendab keskkoolis me kõik oleme suured kirjamehed seal kõva humanitaarkallakuga ja kardad, traditsioonide kool oli ja siis noh, meil olid nad oma käsikirjalised väljaanded ja peale selle oli siis keskkoolide jaoks veel ajakiri Tulevikku rajades seal Hispaanias sirgunud ja aga noh, laste asjad muidu aga siiski pidi midagi sees olema, mingi pisik. Seda sest reaalainetes mul. Ei, ega ma seal nüüd nii laual ka ei olnud. Publik oli matemaatika, nagu mäletan, oli neli lõputunnistuse peal ja aga muidugi neid asju õppima minna tõesti ta aga sooli tõepoolest ka kirjandust õppida. Noh, selle kirjandusega oli nii, et seda eesti kirjandust ja pärast sõda nagu ametlikult peaaegu enam polnudki ju. Ja ma vaatasin, et keel on ikka niisugune püsiv asi, läks siis eesti eesti keelt õppima. Ja ma ei kahetseda. Ma ei kahetse. Aga siiski selle kõrval oli, oli sees ikka ju mingi tahtmine kirjutada, sest tasapisi sa ikkagi kirjutasid. Nojah, enne ülikooli astumist mul olid mõned asjad ilmusid loomingus, ma pole eriti midagi kirjutanud, mõned asjad on. Nende vahed on ka üsna pikka, 10 aastat, 15 aastat mõtled ühte asja. Ja siis hakkad kirjutan, kirjutanud läheb ruttu. Kirjutamisega ei ole midagi. Aga see hoovõtmine läheb pikaks, valan üldse aeglase loomuga, ma ei saa kohe aru ja siis ma mõtlen mitu aastat. Aga teisest küljest, aga no asjadega on üldse nõnda, nojah, mõtlen, mõtlen ja mõtlen, et ma teen tõesti mitte midagi, noh, nii toredat head teed. No ja siis need ära ja kirjutamise ajal vaatad kanud pole nagu vigagi, eks ole. Aga kui on asi valmis, siis loeta läbi ja vaatad, et, Et ei ole suurt midagi väärt. Aga ma arvan, et see on vist vist kõikidega niimoodi. Tähendab asigi huvitav, niikaua kui sa saate kallal midagi teha, aga pärast. Pärast on nii, nagu ta on. On sul hea mälu? Eks ta kunagi oli, aga praegu küll ei ole. Unustan neerimisest. Ega ta väga hea mul ka ei ole olnud, sellepärast et ma sain koolituse tõepoolest keele alal. No murded ja, ja varasema kirjakeel. Ja mõnevõrra tegelesin neid ülikoolis ka sellega. Aga ausalt öeldes ma ise leidsin, et keele inimesel peavad peale andekuse peab olema tingimata ka väga hea mälu ja ta olevat palju töökam, kui mina. Mina seda suutsin olla. Ikka keel tuleb, ikka, tahab hästi ära õppida ka emakeele. Minu arvates see esimene emakeel on meile ikkagi murre. Kirjakeel on palju jäigem ja palju kaugem kui, kui see murre, mida me lapsena oleme kunagi õppinud. Need, kes murde alalt üldse pärit on. Vaat sedasama murretki tuleb. Tuleb õppida ja murdeid tuleb õppida, eks ole. Varasem kirjakeel pakub palju, see kõik peab siin kuskil peas olema, aga kui ikka mälu nii hea ei ole, siis parem ei maksa sellega tegeledagi. Ja selles mõttes ma arvan, Eesti keeleteadus ei ole ka mitte midagi kaotanud. Kui ma sellega ei ole enam tegelenud. Ma mõtlesin seda küsimust teatud teise tagamata ega ka et näiteks seesama romaan või nagu sa nimetad fragmentaarium. Ma langesin esimesel sõjasuvel, see on ju kirjutatud nii palju aastaid hiljem, aga siin on hämmastavalt palju niisugust konkreetset materjali, konkreetset sõnastust, konkreetseid detaile. Ei, ma selle jaoks eriti märkmeid ei ole küll kasutanud. Märkmeid ma tegin tõepoolest, see oli siis sõja lõpuaastail. Vot asi on lihtsalt selles, et. On ilmselt niisugune noh, kuidas öelda, väga ebainimlik kõik asi on. Ja selleks, et, et tunda end inimesena tõepoolest kellel on ka mida mingisuguseid vaimseid huvisid. Ma hakkasin sõdurite eri keelt korjama, tähendab argoot slängi ja selle kohta on märkmeid ka nüüd olemas. Emakeele seltsis on nüüd, sellisena on olemas. Aga nüüd nende sündmuste asjade kohta. Mul märkmeid ei olnud, ma pidasin päevikut küll. Sõja esimesest päevast kuni Velikije Luki lahingute, tähendab terve see 41. aasta suvi oli seal ülal kuupäevadega ja nimedega ja muidugi ka kõik, mis sel päeval juhtus õhtul kirjutasin üles, sest no siis oli enam-vähem teada, et selle, see, see päev on ikkagi elatud ära. Aga selle ma põletasin ära. Velikije Lukis. Mitte ainult sellepärast, et oli keelatud seda pidada, sest kui mees satub sakslaste kätte näiteks vangi, siis see päevik on ju ühtlasi ka info, eks ole. Mitte ainult sellepärast, vaid ma ütlen siis, ausalt, ma lihtsalt ei arvanud, et ma jään ellu. Litsin suured, teatanud tegelikult ikkade mälu. Jah, seda küll, jah. Aga ta on tohutult auklik. Valu on muidugi auklik, sellepärast et see on. See on imelik asi, sest mõni väga tähtsusetu asi on meeles, aga see, mis on tähtis ja oluliselt tundub ära mitte midagi teha. Pealegi nii kaua aega tagasi. Mis sai ajendiks selle romaani kirjutamisel? Sõda ma ei oskasin öelda midagi, mis siin ajendiks oli. Vaata, asi on niiviisi. Mis on need mehed, kes nüüd on ikkagi sõja läbi teinud, noh, ilmselt nad nad lihtsalt ei saa seda asja unustada ja see on nagu mingi koorem, mida nad mida nad kannavad, aeg-ajalt tuleb ikka üks või teine asi, tuleb meelde, lihtsalt silmad tahaksid mõelda, mõni asi tuleb meelde? Noh, eriti veel, kui saad nüüd tuttavate meestega kokku ja võib-olla on see mõte selles, et paneks seda selle koorma korraga maha, eks ole. Et võib-olla siis on kergem, võib-olla see on nüüd üks siin nendest aianditest rääkida. Aga noh, võib-olla ka kohustus tõepoolest nende, Poiste eest, kellega kunagi koos oldud, keda paljusid enam ei ole. Mina proovisin seda üle 10 aasta kirjutada. No ma mõtlesin ka, et no võtan kätte, kirjutan ilusa romaani, eks ole. Ja siis hakkasin neid üksikuid noh, neid nagu materjale või selle jaoks kirjapanev, no episoode või kuda nüüd võra fragment, eks ole. Noh, neid sai üsna hea hunnik, mina vaatasin, mina ei oska nendest, mina nii tark ei ole, et me siis mingi romaanid ja neid on siin peategelased ja kõrvaltegelased ja neile feromoon käib. Jah, ja siis ma ma lihtsalt ei küüni küündinud niisuguse kirjanduslikku töötluseni. Aga siis ma leidsin oma lohutuseks, et niisugune jupaklik kompositsioon et see vastab inimliku mälu olemusele, kus on augud sees. Täpselt nii ühte meeles, teine ei ole, üks on meeles, üks on naljakas, teine traagiline. Midagi eriti nagu välja mõeldakse, välja mõeldud ka ei olnud. Nojah, aga muidugi natukene töödelda tuli, isin ikkagi mingisugused tegelased ju on mingisuguse kirjandusliku karakteri loomise abitud katsed on ka siin olemas. Nii et selles mõttes ta no võib-olla mingi mõte ka isegi. Nii et selles mõttes ta võiks mõnes mõttes isegi kirjanduse alla kuuluda. Aga jah, selles kavastust kirjutatud Ilus romaan, sellest ei tulnud tõesti midagi. Vaat siin on veel üks asi, mis seda takistas, oli, on ilmselt see, et mina ei suutnud seda lugu ei suutnud, kui vaadata nagu kõrvalt ja panna see nagu korralikul romaanis, on kolmandas isikus kir. Sissejuhatuses on mainitud, et sa oled kirjutanud üheksa kümnendikku tõtt või tegeliku elu ja üks kümnendik on see, mis on välja mõeldud. Videol suurendaksid isegi seda 90 protsenti ma päris kogemata lugesin veel üle. Paar püssi tuld esimesest maailmasõjast. Noh, õieti sellepärast, et jah, ja linna tundmatu sõdur. Ja seda ma olen ka nüüd pärast ikka lapanud. Ja ma leidsin suure ammeldusega, üsnagi mõned detailid mida ma tõepoolest ei ole välja mõelnud, langevad nendes sõjalugudes langevad kokku. Ma saan aru ka, milles asi on seest, kõikide maade sõdurid on ikka kõigepealt inimesed ju neil on noh, seda üldinimlikku mis põrkab kokku sõja, ebainimlik, kus aga tõesti jube asi, 100, kui hakkad neid mõtlema. No sõjas ja pärast seda olid noormehed nagu selle peale ei tulnudki. Ülo Tuulik rääkis sama lugu, et Talima sõja jalus oli valmis kirjutanud ja siis lugenud ühte vene autorid ja leidnud, et näed ei olnud kahjuks maha tõmmanud need kohad arvata, võite arvata, et tema sealt maha ei olnud. Missugune on üks hea sõjaromaan? Minu arvates on asi nõnda, et sõjast küllap kirjutatakse edaspidigi veel. Ma mõtlen sellest viimasest sõjast, siis ma tahaks väga, et see oleks tõepoolest ka viimne seda. Ja kindlasti teeb seda tulevikus ka seesugune põlvkond, kes ise sõjas ei ole käinud kelle käes on arhiivid, materjalid, varasem kirjandus ja kes võib sõjast kirjutada võib-olla isegi paremini, kui kui need, kes on sõjas käinud. Nad kindlasti toovad sisse uue, vaat uusi vaatenurki ja lähenemisi. Ja tõlgendavad seda siis oma kaasaja kaasaja nii vaate veerult. Kusjuures see võib olla kaunikesti erinev sellest kuidas suhtusid sõjas ja need, kes seal all olnud. Nii et sellest kirjutatakse, minu arvates on jäädavalt möödas need ajad, kus sõjakirjandus tegeles patalistikaga, ütleb Terrasele lahingu. Nii nagu ta oli, paugud ja veri ja. Aga on vist veel meil üsna palju teha ära selleks, et et käsitleda seda eetilisest küljest moraalsest küljest. Just eetika seisukoht, see on üks peamisi küll. Nii et minu arvates on hea säravat see, mis näitab seda, mis toimus meestel siin kuskil sees südames või peas või kuidas nad, mida nad läbi elasid, kuidas nad läbi elasid, miks nad ja kuidas nendes piirsituatsioonides. Selles eriolukorras. Inimesed käitusid. Sinu romaan sai väga sooja vastuvõtu osaliseks ja levib väga laialt praegu juba väljaspool Eestit. Oli see sulle üllatuseks? Miks sa avaldasid selle esialgu ajalehe joonealusena sulle tundus, et see ei olegi üldse väärt romaanina kirjastusele. Kudet. Küllap ta vist oli, tõepoolest, on ta. Peale selle on ju niiviisi, et. Seda ma ei maksaks muidugi öelda, et eesti kirjandus palju asju on ju ilmunud joone alla ja siis ma peaksin hakkama. Nagu sidurit ei kõlbladelisest traditsiooniline tulek kirjandusse on eesti kirjanike puhul olnud ikka läbi ajakirjanduse suurel osal. Nojah, nüüd on tõepoolest olnud, aga on sellel midagi nii palju ühist, et kuidagi suunab, tähendab, ajakirjandusel ja kirjandusel. Ma ei julge seda öelda selles mõttes, et, et inimene on nagu elu keskel ja selles mõttes ta kindlasti annab materjali ja ta annab ikka üsna palju Nüüd sa oled saavutanud selle, millest aastakümneid tagasi energilised, kirjutasid ja rääkisid, tähendab et meie ajakirjandusõpetus ja ajakirjanike koolitamine saab ikkagi jalad alla siis, kui on vastav kateeder. See on nüüd olemas. Nüüd on see ajakirjanike koolitamine siis paigas. Ta vist ei saa paika kunagi, asi läheb, muidugi. Läheb edasi, järjest tuleb uut juurde. Ja meid praegu meie katted on praegu seevõrra noor ja väga väikese koosseisuga ka. Nii et meil, ENSV tuleb ikka enda kallal väga kõvasti veel tööd teha, aga mul on muidugi hea meel selle üle, tõepoolest, et. Et meil praegu on ikkagi noori inimesi kes tõepoolest seda asja on võimelised edasi viima. Ja vot seal minu arvates kõige suurem saavutus üldse siin. Nii et minu arvates see perspektiiv, et me saame ajakirjandusõpetust parandada, sisuliselt ja laiendada ka see perspektiiv on meil olemas ja minu arvates on kõige suurem saavutuslik, kuidas sinust endast sai ajakirjanik. Eks ta oli juhus, et minu elus üldse juhuslikkust, mul oli kange tahtmine ülikooli tulla, aga üks väike viga oli, raha ei olnud. Ma mõtlesin, et ma teenin natukene raha. Ühe poolteist aastat saan tööl olla, korjan ülikooli jaoks raha vähemalt nii palju, et ühe semestri seal ära käia. Ja siis läksin tööle, see oli Saaremaal seda kohaliku lehe juurde. See oli suure formaadiga leht. Noh, nagu noorte hääl praegu. Kahe mehega, Me tegime, Taneli kord ilmus nädalas. Päris niisugune rõõmus asi oli, aega jäi üle kah. Mina kirjutasin seal igasuguseid juhtkirju, ma mäletan, üks oli seakasvatusest. Üks oli usuhullust. Saara meil lahkusuliste skandis Siis ma tõlkisin, meil käisid välismaise lehte, ei käis ka, ma mäletan niukseid Šveitsile, teine oli Manchester Guardian, seadmes tõlkisin välispoliitikast ja siis kirjutasin joonealused ja päris lõbus oli. 50 krooni sain lõpuks kuus ja noh, mis rikka sealt panis ülikooli raamatus kõrvad 39.-le tegin sisseastumiseksamid siis ja siis läksin sõjaväkke, siis oli kuueks aastaks üheks kuuks ja 10-ks päevaks kroonu leib oli käes, sellepärast et sõda hakkas pihta. Ja siis pärast sõda tulin Tartusse ja olin siis päris statsionaarne üliõpilane. Kõht oli, mille pärast koletisi? Eriti õhtuti oli nii tühi, et roni või seina katsudes midagi sõjaväest anti, noh oli see toitmistori ikkagi igapäevaselt kolm korda teatud kellaajal. Nojah, ja siis minu. Kunagine polgu kaaslane töötas Postimehe toimetusse, oli kadunud Kalju kääri. Ja siis ta 47. kutsus sinna tööle. Tööstusosakonda läheksin siis kirjanduseks kaastöölist. Esimene sõnum, mis ma kirjutasin tartulaadast. 60 rubla sain honorari, raha muidu kõige vanemas vääringus, muidugi ma ei tea, palju seal praegugi. Kaks rahareform. Nojah, ja eile ma skulptuuri ei osanud, ma olin seal viis aastat, nii et tegelikult ütleme näiteks sinu ajakirjanduspraktika on ju kolm kord pikem. Aga no tavaliselt ongi nii, et need, kes, Ei tule tööga toime, pannakse teisi õpetama selle eriala, minuga niiviisi juute. Viimased ajakirjaniku aastaid oligi juba paralleelselt, eks ole. Aspirantuuri ja ja edasi ja nuia, aga ma olin aspirantuuris hoopis eesti keele ajaloo ja murrete alal. Nii et ega tegelikult ma seda ajakirjanduse No mul diplomit pole, päris seda ajakirjaniku sul sisse kirju. Niisugune kurb lugu kogusid või kogud ka praegu ilusaid sõnu. Sünonüüme. Ja mul on ta kartoteek on olemas, ma panen ta kirja praegu. Kirjage osutus, mina vaatasin, et ta nii suur ei olegi, aga Pole mingisugust eeskuju ka ma just piirinähtused ja asjad tulevad, ei oska nagu päris arstita. Noh, lõpetama ta peab siiski ära. Ma arvan, et sellest on Läänemeresoome folkloristikas on siiski on kasu on teatud mõttes ees sest no seda asja natukene seda asja muidugi varem tehtud, aga mitte sellises ulatuses. Sellises ulatuses, nagu ta mul nüüd kartoteegi son Ja just Eesti regivärssides seda poeetilist sünonüümikat on eriti palju. Laulud on nagu lüürilisemad. Soomlastel, soomlased, nii paks sõnastikku näiteks ei saakski kokku, kui siin on. Eriti palju on muidugi naised endale loonud, nad olid ka laulikud ja siis. Esse koera anda ikka kergitab. Kui ta ise ei tee, siis neil on tõesti tohutult palju fenooli. Neiu näiteks leiuneid poeetilist sõnul Ivol, no ma ei ole kokku lugenud. Üle 600 on. Kui praeguse aja kavalerid neid kõiki teaksid, millega pöörduda näiteks noh, armastatud neiu poole paljude välja mõtleksite noh, kullake, või midagi taolist? Neli, viis, neli, viis, aga mõelge ikka, kuus 700 välja. See ei ole nali enam. Nii et see on selles mõttes küllalt huvitav, aga tegelikult ta on. Väga kitsale ringkonnale ilmselt huvi pakub kogu asi läbi on töötatud kõik Eesti kihelkonnad vähemasti paari regivärsikoguga ja kõik nüüd trükis ilmunud kogumikud, seal ta siis vana kannel praeguseni esimest kuni neljandani rahvalaulude antoloogia. Nii et ma ei ole neid kaarte lugenud, sai suur võrdlev suur kartul, eks ole. Ja nüüd ma siis panen kirja koos näidetega siis värsinäidetega. See tulev Rotabrindis on ilmunud kaks köidet, kolmas on Aldrin ära. Neljas tuleb veel võib-olla viies ka mingil määral. See tuleb umbes 900 masinakirja lehekülge, et need on väga suur, ei ole teadlane, pedagoog, kirjanik, ajakirja rohkem veel seal selles reas ütleme, esi-teine-kolmas-neljas number. Noh, ma olen ikka leiba teeninud siis kooliõpetajana koolmeistrina. Aga ma ei julgeks öelda, et see oli ka juhuslik asi. Muidugi see oli ka täiesti juhuslik asi, et ma selle ajakirjanduse peale ka juhuslik asi oli, nii et. Kadunud professor Altoxuli vilteaduskonna prodekaan. Viiekümnendail aastail oli Moskvast tulnud mingisuguse ajakirjanduse õppeplaani ja suur vaimustus, et hakkame nüüd eesti filoloogia eriala neid ette valmistama, tähendab kitsalt selle spetsiaalse raames eesti kirjandus, eesti keel. Olgu siis ajakirjandus ka. Nojah, jagunemine, mina olin mõned aastad ajakirjandus olnud, näpp langes kohe Hennot, hakka tegema. No ja siis ma hakkasin tegema ja nüüd ma olen siiamaani olnud otsatu kaua aega, muidugi ma ei suuda enda tööd muidugi hinnata ja ma ei tahagi seda teha, sest päris kindel, et oleks spetsiaalselt ettevalmistatud inimene. Küllap oleks neid asju kõige paremini ajanud. No vot, mina pean seda siis, see on ikkagi niisugune päev päeva kõrval, töö. Teised asjad on nüüd. Doktoriväitekirja kaitsmine. Noh, see oli ka nii, nagu ta oli, muidu juhuslikult sai kaitstud. Ma räägin. Kus, mis oli, oli niiviisi, et see oli siis, kui oli see vana kaitsmise vajadus veel? Siis oli niiviisi, et me tahtsime kangesti, et ajakirjanduseriala saaks siin vabariigis kaitsta. Aga et seda saaks, pidi nõukogus oleva ma ei tea, seal kaks inimest vastava doktorikraadi. Nojah, ja siis mina vaatasin, et siin niuke, muu asi ei aita, tuleb oma nahk turule viia ja noh, see oli jah, suur ettevõtmine ka muidu ega ma muidu ei oleks seal seda ka tegema hakata. Oli, oleks tarvis teha. Sest muidu no aga siis juhtus niisugune õnnetus, et see kaitsmise määrustik muudeti ära ja mul ei olnud selles mõttes Grans mitte mingit kasu. Kui sa nüüd saad natuke kergendada oma töökoormat, millele sa pühendad oma aja ma mõtlen ameti töökoormat, aha. See on mu sügav unistus ja. No kui nüüd ikka elu ja tervist on ja siis ühe asja ma tahaks tõesti ära teha. See ajakirjanduse ajaloo tahaks kokku panna eesti kirjanduslugu on nüüd. No kui enam-vähem katuse alla saama, sagiste ajakirjanduse ajalugu ei ole. Aga ajakirjandust ja palju rohkem kui kirjandust vähemalt kaalu järgi, mitu vagunit ikka terve rongi peale. Seda ma tahaks seda tõesti teha seal nagu võlg ja. Üks ilusa raamatu piltidega taastad lähevad ka nii ruttu ja selles on asi. Halisust juhust tõesti veel. Tähendab, ma mõtlen, kus, kus ma olen sunnitud midagi kirjutas, tähendab kirjanduslikku Mul üks või teine mees, kellega olime kunagi kakoostel nendel rasketel aastatel on öelnud ka ta pole vega. Kirjuta veel. Aga tõepoolest teate, milles on raskus. Vot raskus ongi tõepoolest selles, et need, kui need tahavad kirjutada nõnda, et seda tõepoolest loetaks. Lugeja loeks ennast vaat selle sisse ja siis on asi nõnda, et. See ei ole kerge, tulevad nende teised asjad. Tulevad meelde, hüppad laua tagant üles ja niuksed mitu tiiru ümbertuba ja mõtled, kas sest üldse kirjutatud või mitte. See asi selles mõttes ei ole tõesti. Tänagem tänase kirjandusklubi külalist Juhan Peeglit. Hea traditsiooni kohaselt ma annan üle kirjandusklubi vimplit.