Praadi torn, seal on tõesti pidu jätkub. Praegu tulevad lavale taas ilusa värvilise jõena naised. Ja ma tean, et meie naiskooride hulgas on praegu ka üks külaliskoorides, laulab kaasa, see on leedukoor. Ma mõtlen, mis tundega võivad nad laulda oma helilooja Andruulise muleeduma. Siis ikkagi on pidulistele kindlasti üks südamlikumaid momente see, kui teise maa teise rahvapeol kõlab nende laul. Seda juba mäletasid meie esimesel laulupeol külas olijad, soomlased, nendele meeldisid Soome laulud, mida ilmalikus kontserdis esitati ja neile läks väga südamesse, kui pikal teekonnal Tallinnast Tartusse ühes postijaamas teise minnes ja sõites Ma laulurahvas aru sai, et tegemist on Soome külalistega ja neid tervitati Soome tuntud mamme lauluga. Nüüd on sajand möödunud. Meie tänane laulumaa võtab Vastulaulu külalike nii tihti ja nii kaugelt ja käib ise laulureisidel nii palju, et paistab nagu miski ei võiks enam eriliselt üllatada. Kaasaeg on teed nii lühikeseks teinud ja matkad hõlpsaks. Me oleme sellega harjunud, et kevadeti, kui algab laevaliiklus Helsingi ja Tallinna vahel kõlab Tallinna kontserdilavadel Soome laul ja tänavugi on siin juba külas olnud. Nad ei ole lastekoor ja lahtimeeskoor aga kui neid Arvo Ratassepp käis oma Teaduste Akadeemia meeskooriga enne Tartu laulupidu Turus siis ütles ta ka, et seal võeti erilise soojusega vastu Soome viisi. Küllap see ikka ongi nii, et üle aegade püsib ja põhingisus muutumatu on sõprus mida tuntakse, kui lauldakse, kui kuuldakse, millise hoole ja täpsusega on armeenlased või leedulased või venelased ära õppinud meie vindid ja meie sõnad ja meie ise täna laulame laiast neprit ja lätlaste lauldes üles, kasvasin. Pidu on jõudnud sellisesse staadiumi, et Jubame küsima muljeid, sest me oleme viimase kontserdipäeva teise pool aega jõudmas. Ja eks igalt peolt viiakse kaasa muljed, mälestused, elamused ja veteranid meenutavad, kes, missugust laulupidu ja miks just minul on jätnud nagu kõige sügavama mulje 1960. aasta sajukontsert ja tänase nii kuiva ilmaga selle, nii kuiva suvega, kus juba mitu nädalat ei ole vihma tulnud ja põllumees kindlasti mureson, kus muru siin lauluväljakulgi on üsna üsna kollane otsaga kontrastiks kosutuseks on tore mõelda sellele vihmale, sest lauldi juga vihmas vihma trotsisid kuulajad ja trotsisid lauljat. Ja samast mäluvaramust meenub, et 1965. aastal see on siis meie vabariigi 25. juubelilaulupeol oli külas German Titov, kes siin meie lauljate kätel tegi läbi päris pikaajalise kosmoselennud. Meie viimaste aastate laulupeod on pakkunud suurt huvi välismaale ja kodu. Tekibki küsimus, et kui tase on nii kõrge, kas saame siis edasi minna? Näib nagu ei olekski enam kuskile pürgida, pilvepiir on käes. Kuigi muidugi siin ei maksaks siis tõesti uhkeks minna, vaid olgem rõõmsad seal tore ütlemine, mis vana koorijuht endis. Ja eks tänavune juubelilaulupidu ja võistulaulmine kunisule võimasigi liigutaja näitab, et väga healegi. On olemas vaenlane, kelle nimeks on veel paremini. Võistulaulmine selle naiskoori parimad naiskooride tosina parema hulgas oli peale suurte laulukeskuste Tallinna ja Tartu olid ka Võru ja Kohtla-Nõmme. Need naised on praegu laval. Aga rõõmustav on see, et naiste laul on au sees meie kõrgemates koolides. Kuulajad žüriiliikmed leidsid, et seadja ilmekat laulu võis kuulda nii Tartu Ülikooli, Tallinna Pedagoogilise Instituudi kui ka Polütehnilise Instituudi naiskooridel. Ja pärast esinemist oli juttu Arvo Ratassepp, aga tema ütles, et Teaduste Akadeemia koorid Teaduste Akadeemia naiskoor samuti võlgneb palju tänu kõrgematele koolidele, kus lauljad on tulnud ja saanud hea ettevalmistuse. Teaduste Akadeemia naiskoori ja Lembit Werneri juhatusel laulnud. Eesti NSV teenelise Tallinna haridustööliste naiskoori esinemine oli kõikidele, kes kohal viibisid suureks kunstiliseks elamuseks. Kohustuslik pala oli Alfred Karindi öö laul, see oli naiste kontserdikavas eile ja žürii liige Kuno areng ütles, et see pala andis nagu võimaluse kõiki koore kõiki kõiki nende võimalusi ära kuulata ja leida nende tugevaid ja nõrku külgi. Ja nagu mõõta kõiki ühe ja sama mõõdupuuga Me oleme juba harjunud, et laulupeost osa võtta, see on täiesti loomulik, laulupeost võtab osa kogu rahvas ja see tundub meile tõesti enesestmõistetavana. Nii et me tihtipeale ei anna isegi endale aru, miks see niiviisi on. Me piirdume vaid üldlevinud ütlemistega, et ju siis meie rahvas laulu armastab või et see on laulupeo traditsioon. Aga mis paneb laulma ja miks laulupeotraditsioon nii kauaks püsima jäänud, mis on üldse meile laul, mida ta tähendab inimestele? Üks vana koorilaulja on öelnud. On selge, et laulmine kas kooris või siis üksinda on kõige lähedasem kunstiinimesele kui looduse sünnitusele. Et laul tuleb temast enesest vahetult tema instrumentaalne, tema hääl kõige paremini saavad sellest aru muidugi need, kes ise laulavad. Öeldakse ju, et klaver, viiul ja teised pillid, kui need hästi mängitakse, ka laulavad. Ma ei vahetaks aga oma häält mingi muu instrumendiga. Küllap see niiviisi ongi, et ka praegusel ajal, kus raadio, televisioon, teatrikunst kõiki toovad kõrgetasemelist kunsti otse koju kätte või sa lähed teatrisse neid nautima on siiski suur rõõm midagi ise teha. Olla ise laululooja, kaunite helide sünnitaja. Vaatan väljakut, seda rahvamerd ja tuleb niisugune mõte. Sõgel, inimene otsib üksindust, otsib vaikust, leiab, et tänapäeval on rahvast kõikjal nii rohkesti, linnas väsitab, tahaks olla omaette. Ja ometi on niisugune pidu, niisugune rõõmus pidu, nagu täna. Siis tunned, et mitte kuidagi ei tahaks olla. Nagu kuulete, jälle, pudenesid fooridest nälja, Minneliia. Aplaus ja suur kimp lilli on lemmik Merlini. Hüütakse autorit ja Uno Naissoo tõuseb juba dirigendi tribüünile. Tuleb mööduda, millede sooja ise vastu võtta. Lilli. Olen käinud õnne soovimata neednud hoovi aidad esindajad. Niisugune laulu võim, kes poleks tundnud end laulupeo ühendkoori lummava haaravat mõju diviis Lasnamäenõlvadelt vastu, helised. Rahvalauludes kõneldakse, kuidas laulus murdub mets ja peatud sõdagi. Laul muudab meremaagia köidet karja. Laulik leiust laulab endale hobuse ja hobuse selga. Tormiline aplaus järgnes leeduma ettekandele ja need on külaliskollektiivide liikmetest praegu viivad dirigendile lilli. Esimesed õnnitlejad olid kiftid, leedugaariski tänasid oma laulu. Aplaus on tugev ja õnnitlejad palju. Kas lõppetise ühekordsete kandes? Kuidas tahaks praegu olla mikrofoniga seal üleval dirigendipuldis, siis leian selle üle ainult lilled, kõige soojemad sõnad lausuti sinna juurde ja kui need sõnad, Me saaksime teieni tuua siis mõistaksite, mis tunne see on laulda suures ühendkooris, olla osaline selles juubelilaulupeol. Ilmselt Leedu delegatsiooni esindaja venitas praegu dirigenti ja tänas koor. Püütakse meie naised leiavad enamuse meede. Ja vennaliku sõpruse tõendiks lauldakse veel kord, viimane sall. Pritsitud laulja dirigeerib, lahkusid dirigendipuldist, keda saadetakse sooja aplausiga. Peab laudteed samal ajal ka gruusia rahvaviisi kohta. Praegu ongi siin järjestikku leedubja gruusia viisid ja nüüd meie. Tormiliselt tutvutakse Veljo Tormis kuuldud laulude autorid või õigemini koondunud laulude Virumaa rahvaviiside seast leidja ja rasvane tagasiandjad. Veljo Tormis on helilooja, kellel on südameasjaks eesti rahvalaulik. Ei ole. Ja kas ei olegi nii, et meie tänasel tühis ajastul nagu kipub ununema ja meie muusikakultuurihällilaul selles varjuni omapärane, huvitav maailma tunnustust, nii mõjuv muusika ja selle taas tunnetamisele kutsuvad praegu mitmed meie heliloojad, muusika, sugulased, rahvaluule, poeedid, Herbert Tampere, Udo Kolk, Ingrid Rüütlile väsimatult uurija ja propageerija, lautonilin Laidre, ehtsate vanade regilapsed esitaja kontserdisaali laval ja helilooja Veljo Tormis kes nüüd lehvitabki suure lillekimbuga vastuseks koorile, kes tema laulu esitab. Nad nõuavad ikka ise juhataja väga tervistav, õiglesime pärtli laupäev kõrvale, seal oli tema need elada, ei lööb käega jooki panna. Laudele pildi kordamine. Kogu laululava kasuse suur naiskoor oli ise kui muistsel külakiigel, kus nad kõik hõljusid kiigelaulu taktis ja sugugi mitte halvemini kui meestelaulus. Tartus mehed sammusid.