Helikaja võtab kokku möödunud nädala olulisemad sündmused. Seekordse saate teemad on järgmised. Risto Joostile anti üle tiitel muusik, 2018. Selgusid tänavused Eesti muusikaauhindade võitjad. Jaa, Remmel kuulas foil tsura duo debüütalbumit. Saale kontsad käis Pärdi keskuses, Eesti filharmoonia kammerkoori kontserdil ning Janek murdja Aivar Tõnso räägivad Sven Grünbergi autoriõhtul kuuldust ja nähtust. Saate pani kokku Johanna Mängel. Läinud teisipäeval anti legendaarses Eesti Raadio esimeses stuudios üle aasta muusiku auhind. Eesti rahvusringhäälingu muusikatoimetajate valikul pälvis tiitli dirigent ja laulja Risto Joost. Pidulikul stuudiokontserdil esinesid otse-eetris koos laureaadi ka klavessiinimängija Reinud Tepp ja saksofonist Raivo Tafenau ning dirigendile alati armas Tallinna kammerorkester. Loomulikult dirigendi ülesanne on ju toetada, inspireerida ja arendada. Aga ma arvan, et minu ja Tallinna kammerorkestri suhe on tegelikult olnud vastupidine, et nemad on hoidnud mind ja ja armastanud ja toetanud just tegelikult väga õrnas eas, siis kui ma alustasin lauljana ja täname ka musitseerimine koos erinevatel tasanditel ja kammerorkester on tegelikult saatnud mind aastast 2000 juba. Nii et ma olen teile südamest tänulik, ilma teieta ei oleks ka minu muusikalist tarandit. Saku Suurhallis toimus 24. jaanuaril iga-aastane Eesti muusikaauhindade Kaaleritus, kus seekord tunnustati eesti muusikuid seitsmeteistkümnes erinevas kategoorias. Populaarmuusika kõrval D aasta džässalbumiks vokaalkollektiivi Estonian Voices plaat läks lolliks. Kategoorias aasta etno folk rahvalik album pälvis auhinna ansambli puuluup debüütalbum süüta mu lumi. Aasta klassikaalbumi tiitel läks aga Erkki-Sven Tüüri autoriplaadile illuminaadcio puissursenubisprestram Uluru sümfoonia number kaheksa. Plaat on ilmunud 2018. aastal firma montiin märgi all ja sellel esinevad vioolamängija Lorentz power plokkflöödi-il Jeni viin, Leissi ja Tabijale sümfonietta. Juhatab dirigent Olari Ell. Plaadist räägib Erkki-Sven Tüür. Ontiiniga on mul niisugune hea kogemus olnud juba nüüd nende kõikide plaatide juures et iga niisugune orkestri plaadi salvestus on nagu niisugune võimalus komposiitorile näha oma tööd, millise väega. Või see suurendusklaasi all kõik need erinevad, et lõigud, mis uuesti võetakse seal paratamatult sealjuures nii-öelda taas lood ka seda kõike või hindad seda, mida sa oled teinud ja automaatselt mõtleb, et et mida sa mingis järgmises loos teeksid, võib-olla teistmoodi. Isegi mitte. Seda ka sealt saab jube palju ideid. See on nagu üks niisugune kuidagi hästi apetiitne aspekt niukse orkestrimuusika plaadistamise juures. Ja seetõttu need need naguniisugused tööperioodid on mulle hästi südamelähedased olnud, läbi aja. Aga veel konkreetselt selle plaadi juurde tagasi tulles, siis mis oli ka erakordne oli see et kõik need kolm helitööd eelnevalt esitati kontserdil kahe hooaja jooksul. Et selles mõttes oli orkestrile aega ennast põhjalikult ette valmistada, et nad mängisid ärasele kontserdil. Ja siis oli see salvestussessioon. Vaat see annab ühe teatud niisuguse küpsuse momendi, annab juurde. Jällegi annab sellise eriboonuse ülimeeldiva heliloojale muidugi, et nendesamade solistide ja sellesama kollektiiviga siis sa kohtad ka kontserdisituatsioonist, mitte ainult salvestussessioon. 2018. aasta novembris ilmus plaadifirma Challenger Records märgijalt viiuldaja ma ikka faili ja pianisti Maksim Süra ühine heliplaat, Tekveid Ooessensiinovi duo debüüt, albumint kuules IIA Remmel. Ta on siis välja tulnud selline plaat, mille üheks peategelaseks on Maksim Shurraa, eesti pianist, kes juba mõnda aega elab ja tegutseb Inglismaal. Ta on seal õppinud päris mõnda aega ja nüüd nagu leidnud seksised sobivat tegevusväljad endale, mida mitte iga eesti interpreet ei ole leidnud, aga tema nagu väga hästi sulandunud sinna räägin natuke tema taustast ka, et Maksim on Narvast pärit ja tema isa taolist jura on siis Narva linnaorkestri pikaaegne dirigent ja inimene, kes on väga palju ära teinud Narva muusikaelu heaks seisest, muusikalisest perest on maksi, mis jura pärit siis ta on õppinud ka meie muusika ja teatriakadeemias professor Ivari Ilja juures ja on ta siis õppinud ka Hamburgis ja siis pärast siis Inglismaal kuninglikus muusikaakadeemias, Inglismaa, siis ühes kõige prestiižsem muusikaõppeasutuses. Nüüd üks tema tegevusväljasid ongi see, mis kajastub sellele plaadile ja nimelt ühe teise hingeliselt Liiuldajaga väga suurepärane tuua tekkinud selline hästi hea üksteisemõistmise ja juba väga siukse suure ja hea kontserdieluga ka maika Foylan siis viiulimängija nimi ja temaga on nad esinenud ikka juba väga nimekates kohtades, isegi juba viigma hoolis, et see näitab juba iseenesest, milline tase sellel tuua on. Eestis on nad ka mänginud, aga mitte nii väga palju tootaks tegelikult neid Eestisse jälle mängima. See plaat on nüüd nende debüütplaat ja selle on välja andnud üks inglise plaadifirma nord staar, ecording nüüdse kavamsetan plaadile on valinud, see on tegelikult väga-väga huvitav. Seal on üks niisugune kindel temaatika, mille alla need lood koonduvad ja see on esimene maailmasõda. Ja kui ma neid lugusid nende esitust kuulasin, siis see ei ole mingisugune väga kerge kuulamine. Sest et sonaadid osaliselt on kantud ikkagi väga sellistest tõsistest ja murelikudest, tunnetest ja mõtetest, sest nad on kõik loodud siis esimese maailmasõja ajal esimene maailmasõda teatavasti siis kestis 1914 kuni 1918. Nüüd sellel plaadil siis esimene teos debiicii tuntud sonaat viiulile ja klaverile kirjutatud peaaegu et enne sõja lõppu 1917 ja see on ka debiicii viimane teos üleüldse, mida sellest tegelikult elurõõmsast lausa tantsulist lausa natuke Tšassilikust sonaadist ei arvakski kuulates, et see jäigi tema viimaseks teoseks, siis on plaadil terve rida palju vähem tuntud duo sonaate nagu jana tšekisonaat viiulile ja klaverile tšehhile Janadžet tema looming meil näiteks väga tuntud ei ole ja seda sonaati mina kuulsin ka täiesti esimest korda, nii et see on noh, selline vähem mängib repertuaaris ja see on siis kirjutatud 1914 siis sõja algul, siis on seal veel Taarja illuja respiigi sonaat, samuti mul üldse mitte kuuldud, et nad esitavad selliseid vähem tuntud, aga väga väärtuslikke teoseid rest keegi kirjutas siis ka sõja lõpupoole, selles on laagi 1917 ja siis on veel üks uudisteos sellel plaadil ühelt inglise heliloojalt, kellega nad koostööd teevad. Kennet hetked on ta nimi ja see teos on iseenesest väga tõsine. Ta on isegi lausa valus kuulata, sest et helilooja tegeleb nagu nende mõtete ja tunnetega, mis eelnevad surmale. Et nagu sellise surmatemaatikaga aga oli väga mõjuv teos, samas kuigi tõesti ta on sünge ja ta on niisugune väga mõtlemapanev. Selliseid väga tõsiseid noote tuleb siit plaadist kõigist nendest teostest välja, et kai anatšekijaga respiigisonaadid on kohati sihukese tumemeelset, kuigi jama tšekiloos on selliseid tšehhi rahvatantse laule nagu tunda kuidagi väga ilusasti põimik, totter respiigil itaaliapäraseid, selliseid kauneid meloodiaid ja selliseid, ütleme aga, aga mingisugune äng on ka nendes sees ja siis faili ja Shura tuua esitavad neid lugusid mu meelest ikka väga-väga täie eest. Suurepärased mängijad, mõlemad, see on kohe kuulda, on väga suurepäraselt, valdavad oma pilli, neil on mingi väga kindel oma kontseptsioon ja nägemus, mis tuleb juba sellestki välja, et see plaat tihti ühe sellise tervikkontseptsiooniga, et nad olid väga läbi mõelnud, kuidas tahavad midagi teha. Et see oli valitud ka selliseid teoseid, mida nii sageli mängib, mängivad need väga huvitavaks, sest et Janatšeki aresbiigi nemad nüüd teatud määral nagu kaugeneb otsas klassikalisest duo sonaadivormist mis oli veel romantikutel olemas. Devisiil juba on ka tegelikult kaugenemine sellest, et siis on küll mitu osa erinevates tempodes ja niimoodi. Aga see vorm kõik on juba nagu muutunud palju tänapäevasemaks ja see ka avaldub seal nende mängus, aga selgelt see teoste vormennatlikud, see nii tehtud väga siseks selgeks ja arusaadavaks, mis nad mängivad selles mõttes, et mingistki võrdluses ma saan rääkida ainult sellest esimesest esitusest, Sandevisii sonaat viiulile ja klaverile, mis on tuntud lugu ja see on ju palju kuuldud ja mul ausalt öeldes omal ajal endalgi mängitud õppeajal. Et see ei ole esitatud niimoodi kergelt ja õhulisel Diana kergelt nagu katke valt, nagu selle sonaadil on omale nad mängivad seda nagu jõulisemalt kuidagi sellistes tugevamates toonides. Ja kuigi mina olin nagu harjunud sellise õhulise esitusega, ma hakkasin seda kuulates mõtlema, et et see on ka väga huvitav, kuidas nad seda teevad ja nad teevad seda täitsa teistmoodi, kui ma olen nagu harjunud siiani kuulma. Nii et kokkuvõtteks ma tahan öelda, et see on selline väga tõsine kuulamine tugeva, väga huvitava kontseptsiooniga. Just see, et need teosed on ühe ajaühik kuu jooksul niimoodi kirjutatud ühe kindla perioodi jooksul on mõjutatud ühest väga suurest, väga karmis sündmusest, nagu esimene maailmasõda ja mis on veel eriti selle plaadi tugevus, on jah see, et see duo nagu suudab väga mõtestada neid teoseid ja luua neist nagu sellised väikesed muusikalised filmid peaaegu. Eesti filharmoonia kammerkoor esines 19. jaanuaril Arvo Pärdi keskuses. Kontserti juhatas Kaspars sputnik ja kaastegev oli orelimängija Ene Salumäe. Arvo Pärdi ja Johann Sebastian Bachi muusikat käis kuulamas saale, kontsert. Sa-le see oli sinu esimene käik Arvo Pärdi keskusesse Laulasmaale. Kuigi tee oli vist lund täis tuisanud, siis leidsid selle ikkagi kenasti üles ja, ja mis mulje selle sellest keskusest jäi? Ja tõesti on, see oli minu esimene kord sinna minna ja keskusest jäi väga hea mulje, et ma võib-olla olin nagu pisut negatiivselt meelestatud kogu selle Arvo Pärdi keskuse suhtes, noh, sellest on olnud ka väga palju juttu, kuidas ta ikkagi neelab ohtralt, et raha ja võib-olla ka natukene ebaproportsionaalselt kõikide teiste Eesti heliloojate arvelt, kellel ei ole oma, kellel ei ole omakeskust. Aga paraku pean tunnistama oma eksimust, et see keskus olid no väga tore ja see lõi väga mõnusa atmosfääri juba selle maja enda pärast, ma leian, et on nagu väärt sinna Laulasmaale kohale sõita, tõesti, tunne oli väga hea selline tunne, et kui viibiks veel paar tundi, et muutuks ise ka loomingulisemaks ja targemaks ja andekamaks ja meeldivamaks inimeseks. See on siis küllap ka kontserdikülastajale selline lisaväärtus, kui sa vaheajal võib-olla võid jalutada seal riiulitel. Vahel on ja kindlasti, et ma nüüd ei tea muidugi, kas see on kõikidel kontsertidel, on see avatud kogu see ülejäänud maja ka või mitte. Aga sellel kontserdil sain tõesti külastada Arvo Pärdi keskuse raamatukogu ise vabalt seal vaadata, mida tahtsid. Seal oli võimalus tutvuda ka Arvo Pärdi teoste partituurid, mis ei ole just kõige tavalisem kontserdi külastamise puhul. Kahtlemata see maja ise on nagu omaette väärtus, jäi selline mulje, et see on ikkagi väga kvaliteetselt, ent antud, et ei ole mingisuguseid plastmassklapptoole ja osalt muidugi jah, torkab silma, et kallis, kallis, kallis, aga teistpidi tõesti väga kvaliteetne täispuidust, igasugused paneelid, asjad, mingid uksed ei nagis ja kuskil ei ole ehituspraaki, nagu, et seal ütleme elamus omaette, see maja. Pärast keskuse avamist on seal toimunud vaid üksikud kontserdid ja peamiselt ikkagi kõlab Pärdi keskuses Arvo Pärdi muusika niga sel kontserdil. Kas sul on tunne, et see ruum ja see saal on spetsiaalselt Pärdi muusikale mõeldes ka loodud? Ma üldiselt arvan, et see ruum sobib hästi igasuguse muusika esitamiseks. Arvo Pärdi teosed kõlasid, et ka hästi. Aga et ma nagu ei näe, et see välistaks kuidagi mingisugused muud žanrid või mingid muud heliloojad. Mulle tundus, et tegemist on lihtsalt väga hea kammersaaliga, kuigi peab tunnistama, et tegemist on sellise väga ütleme, ausa saaliga. Nii vist öeldakse, et ütleme, et ei saa nagu kollekti teatavaid tehnilisi puudujääke, kui need peaks eksisteerima, et neid nagu ei õnnestu varjata mingisuguse sellise üldise akustilise hägususe taha, et et selles mõttes, et ikkagi kõik ostab välja kõik hingamised, mingid erineval ajal kostvat-s ja ka ja muud sellised hirmsad häälikud, et selles mõttes tõesti on väga nagu Austraalia halastamatu, siis mulle jah, tundub nii jah, mitte et nüüd mul oleks otseselt midagi filharmoonia kammerkoorile ette heita, aga aga noh, võib-olla nagu mõned kohad olid, mis olid sellised, noh, eks Arvo Pärt on ka väga raske laulda, nii või naa. Aga et jah, kostab välja. Pärdi muusika on ju filharmoonia kammerkoorile tegelikult väga tuttav ja võiks öelda omane, et kas sul seda kava vaadates oli ka mingisuguseid üllatusi või, või oli see selline turvaline valik? Noh, ma ei tea, kas Arvo Pärt üldse saab kunagi väga turvaline olla, aga otseselt midagi väga ootamatut ei olnud, et kõik need teosed, mis kontserdil kõlasid noh, on nagu palju lauldud või et ei ole midagi nagu väga uut. Aga selles mõttes võib-olla oli natukene noh, ma ei tea, kas endale üllatus, aga võib siis öelda meeldiv üllatus. Seal saalis kõlasid kõik need teosed kuidagi väga intiimselt või isiklikult või et mulle on vahele jäänud mulje, et kuivõrd Arvo Pärt on ikkagi esitatu elav helilooja, eks ole et ka tema teoste esitamine ühesõnaga, et on tekkinud nagu mingi kindel traditsioon, kuidas neid peab laulma, kuidas tuleb artikuleerida, kuidas fraseerida ja nii edasi ja et sellega seoses on mulle jäänud mulje. Arvo Pärdi teoseid esitatakse kuidagi stabiilselt või et on kadunud ära, mingisugune isiklik suhe on muutunud nagu võib-olla mõneti mehaaniliseks või aga sellel kontserdil mulle just jäi mulje, et noh, et nad nagu päriselt ka elavad või neis on midagi, mis muidugi siis võib-olla osaliselt oli siis koori dirigendi Kaspars put interpretatsiooni tulemused mõnes teoses. Mul tulebki kohe näiteks Manificat'd meelde kus oli nagu erinevate fraaside vahele võetud, selliseid nagu hingamis mingisuguseid selliseid nagu pause, mida võib-olla muidu ei ole olnud, et muidu on nagu see pulsi tiksumine nagu hästi täpne noh, sellest on nagu hästi hästi hästi rangelt kinni peetud. Et võib-olla natukene seesama asi, mis on kunagi juhtunud Bachi muusikaga enne seda head seda histo rikkalinfon, performance liikumist, et enne seda, kui muutus nagu hästi mehaaniliseks asjad algasid ja lõppesid sellises muutumatus vankumatus rootsus tempos otsast lõpuni. Et võib-olla mulle tundub, et mingi isiklik suhe, võib-olla on praegu siis sellel kontserdil tajutav Arvo Pärdi teost. Mulle meenub Pärdi keskuse avalik esimene kontsert, kus esines anne giga Mayes ja tookord oli helilooja ise ka seal proovis kohal ja väga täpselt nagu jälgis seda balanssi ja seda õiget kohta, kus muusikat üldse peaksid nagu laval asetsema, et akustika ruumis kuidagi paremini edasi kanduks. Kui palju sa ise tunned, kas helilooja kohalviibimine ka kuidagi aitas kaasa muusikute lavalisele olekule või? Ma ei? Ja tõesti oli kuulamas kontserti, mis noh, on natukene meeldiv, et kui helilooja kuulab seda oma teose esitust ja siis et nende paiknemise osas olin tõesti, et kahel poolel oli nii erinev, et kuna esimeses pooles kõlasid Bachi motid, mis olid nagu mitme koori stiilis kirjutatud teosed, et seetõttu oli see paiknemine. Mulle tundus vähemalt lähtuv pigem just nagu neist Bachi teostest. Et mitte nagu Mul on silmas peetud niivõrd Arvo Pärdi muusikat kõige mulle kogu selle balansi mõttes olid need Arvo Pärdi teosed nagu sümpaatsemad, mitte epohhil oleks jällegi kõik midagi väga halvasti olnud, aga näiteks Bachi mõttettides olid vahepeal ka sellised nagu soolalõigud või ütleme, kus oli igast häälerühmast üks inimene on ju. Ja siis mulle vahel tundused, balanss läks nagu paigast ära, et näiteks valt seal kostis väga välja, aga samas võis olla ka tingitud minu paiknemisest saali, sest ma olin tõesti vasakul seina ääres ja et see aldirühm tuli nagu minu suunas nagu oluliselt intensiivsemalt, et võib-olla kui oleks istunud saali keskel, noh nii nagu ei kuuluks helilooja. Et võib-olla oleks olnud nagu tulemus teistsugune, aga ei, minu meelest üldiselt oli kõik nagu väga hästi noh, eriti, mis puudutab neid Arvo Pärdi teoseid. Aga jah, et ma ei kujuta ette, et kas nad olid seal kunagi midagi eriliselt sättinud, et üldiselt tundus ikkagi see asetus noh, nii nagu ikka segakoor seisab, et noh, välja arvatud pahinais kahe korideostlasega Eesti filharmoonia kammerkoor sõidab peatselt Austraaliasse kontserte andma ja sisest Pärdi ja Bachi teostega. Kuidas sulle selle kontserdi põhjal mulje jäi, millises vormis praegu koor on ja? Korjates väga hea mulje mulle nüüd viimastel aastatel seoses igasuguste koosseisu, vahetuste ja asjadega on jäänud muljet, nagu filharmoonia kammerkoor on natuke liimist lahti, et vähemalt see võib-olla oli äkki kaks aastat tagasi, kui ma kuulasin filharmoonia kammerkoorikontserte, et tõesti häälerühmad olid nagu ebaühtlased ja nagu rühmasiseselt ja lisaks ka nagu kooriüleselt olid igasugused tasakaaluprobleemid. Aga praegu mul jättis tõesti väga nagu hea mulje, ma arvan, koor on heas vormis ja siis on hea ja tasub kuulata filharmoonia kammerkoori. 19. jaanuaril kõlas Estonia kontserdisaalis Sven Grünbergi looming helilooja autoriõhtul esinejaks Vox Clamantis ja Tallinna kammerorkester, Liis Viira harfil, Mihkel Mälganud kontrabassil ja Vambola Krigul, löökpillidel soleerisid oboemängija Riivo Kallasmaa ja tšellist Andreas Lend. Laval oli ka helilooja Sven Grünberg. Õhtut juhatas dirigent Jaan-Eik Tulve. Grünbergi muusikalisel meelemaastikul kuuldust ja nähtust räägivad Janek Murd ja Aivar Tõnts. Aivar ja Janek, te käisite Sven Grünbergi autoriõhtul. Helilooja ise nimetas seda muusikaliseks meele maastikuks. Tema soov oli, et inimesed leiaksid sealt rahu ja helgust. Mis tundega teie kontserdilt ära tulite, et kas te saite korraks selle rahu ja sellise keskendumise tunde kätte? No ma arvan, et Sven Grünbergi muusika puhul on see rahu tunne alati tagatud. Ja ma arvan, et see saalides publikut. Ta kogesin ka sedasama, seda oli nagu tagasisidest kuulda, et päris mitmel korral kutsuti tagasi ja lisalugusid sooviti tungivalt ja ma arvan, et see selles mõttes küll õigustas ennast. Ja mulle tundus Jah, need sõnad olid nagu sissejuhatuseks vajalikud aga midagigi tunnisse personaalselt, seda on päris raske öelda. Mina jälgisin ka seda kontserdit kõige muu kõrval nagu tehniliselt ja sellest, kuidas on üles ehitatud, ka ise muusikaga tegeleda. Mulle pakkus see asi ka nagu pinget. Ja samas ma ei lõõgastunud ses mõttes täieliku rahu tasandile ennast vaid olin pigem, olin ärkvel ja isegi nagu jälgisin teravalt seda asja, minu jaoks oli ka seal selliseid päris ärevaid momente. Tegelikult selles muusikas oli sellist, ta ei olnud täiesti meditatiivne ja tervikuna ühe vitsaga löödud või olid, pigem oli seal nagu selliseid kõikumisi ja tasandid päris palju, aga aga pigem jah, et ega ta ei tekitanud mingit selles mõttes ebameeldivust või et see rahu ja muusika, milles on väga meeldiv viibida. Küllap me tunneme Grünbergi muusikat eeskätt selliste elektrooniliste helimaastik, kena ja midagi, mida siis helilooja on ise üksi oma stuudioruumis kirjutanud arvutit diabil. Aga sel korral oli see kõik valatud sellisesse akustilisse vormi, tõsi küll, natukene võimendust ei kasutatud, saalis oli see muusika siiski, vaatamata nendele uutele seadmetele ehtsalt Grünbergi rikk. Oli väga-väga lihtsalt seda oli nagu algusest lõpuni tunda, et vahet ei ole, kas ta teeb elektroonilist muusikat või siis kirjutab akustilistele instrumentidele, lääts on ikkagi sama helilooja väga, väga äratuntavalt. Kuidas õnnestus? Noh, eks ma arvan, et tegelikult kuna antud muusika loojana tegeleb sama inimesega, siis see paratamatult niimoodi kukub välja. Et kui sa oled nagu ausalt oma loomingu juures, et siis sul ei olegi võimalik seda teisiti teha. Ja muidugi erinevate loojatel on, eks ole, perioodid, kus looming võib muutuda, aga ikkagi on mingisugused eelistused ja mingisugused endale omased käekirja nüansid, mida sa kasutad sõltumata vahendite valikust, ikka needsamad nüansid tulevad esile, mis 20 aastat tagasi võib-olla uues kontekstis nagu uuel moel, aga ma arvan, et see on nagu ikkagi lõppkokkuvõttes nagu näitab, et tegemist on väga tervikliku maailma omava loojaga. Noh, võib-olla kui Sven Grünberg tuli nagu muusikasse, siis seda võeti noore eksperimenteerida, et kes on täiesti uue lehekülje pööranud siinses muusikaelus siis võib-olla see ongi niimoodi nagu läbi aegade olnud, et uus generatsioon tuleb peale uusi vahendeid kasutades värske tunnetusega, justkui luuakse mingisugune uus keel. Aga tegelikult nagu tema hilisem käekäik on ka näidanud, et see on nagu kuskilt kosmosest tuleva, võib-olla vahendamine selle skulptuuri kontekstis mõjus tol hetkel nagu värskena. Aga tegelikult, Sven, ma arvan, et oma loomult ei ole nagunii väga eksperimenteerivaid, pigem otsib sellist mingisugust sellist asjade olemust, seda, mis on nagu selline sügavam taust et jõuda nagu millegi suure ja võib-olla sõnuseletamatu tabamiseni. Aga et see ei ole mitte eksperimenteerimine, vaid sügavale enesesse või siis kuskile avarustesse vaatamine Elektroonikast kumbki teist ei tundnud sel õhtul puudust. Mina tähendab ei tundnud puudust sellest elektroonikast üldse. Et ma kuulasin kodus ka üle kaks lugu, mis olid algselt elektrooniliste väljendusvahenditega loodud Milarepa laulude plaadilt minek ja meeles ja Need meeldisid mulle tegelikult uues seades märksa enam. Varasemad asjad tõesti ei tundunud mitte eksperimentaalelektroonika Navaid, pigem selline väljendusvahendite puudus või valikute küsimus, et meister sa ise teostada tollal süntesaatori oma häälega, kuna ta laulis ka ise tookord ja see oli selline tööriistakomplekt mingis mõttes, aga nüüd oli tal see võimalus kasutada ikkagi väga häid muusikuid ja väga häid instrumente ja see pani selle muusika minu arust ikkagi muutis sügavaks ja palju nauditavam oli tegelikult see minu jaoks. Ja mingis mõttes tuli see asi hästi välja ka selle esimese lisaloona Wikmani poiste peateema oli see vist ilmselt kus oli ka tehtud, nüüd selle koosseisuga, kes siin laval oli, kammerorkester, harf, poe ja igal juhul see kõla oli täpselt selline, ma arvan, nagu Sven Grünberg ka ise omal ajal tahtis, et see kõlaks, aga kuna tookord oli väljendusvahendite nappus, pigem oli ta nagu Aivar ütles ka, et algselt oli ta muusika eksperimentaal, nagu ta alustas ütleme kasvõi messi ja hukkunud alpinisti hotelliga, aga hiljem ta ei olnud enam eksperimentaalne, vaid see oli lihtsalt üks selline väljendusvorm, et seal Wikmani poistes on eriti tunda see, et teema on ülihea puudutav. Meeldejääv aastaid on minusse tiksunud, aga nüüd ma kuulsin, et kuidas see võiks olla just selliste instrumentidega nagu ta ilmselt mõeldud olist, et mingis mõttes need süntesaator on nii lai mõiste või elektroonikat, elektroonikat, mingid pillid ju tegelikult ka järgivad või on algsed instrumendid sündisidki mingit Pille jäljendades ja seda, et ei olnud võimalik seda orkestrit rentida, millest on ka Grünberg ise palju rääkinud, et miks ta teeb nii või teisiti, et aga seal ikkagi, kui sa kuulad seda, siis seesama poe on mingi oboe sarnane pill või mingisugune selline pill, mis võiks olla oboe, aga ta ei ole, seda ta samamoodi need keelpillide on seal loodud selle nii-öelda süntesaatoriga, dollaja, sentisaatorite kõla nende originaalpillide suhtes oli veel üsna tänapäeva kõrva jaoks kentsakas. Aga kui seal teostatud praegu sellisel looja jaoks, ma arvan, ideaalilähedaselt siis ka mõjus hästi, et mina jah, ei tundnud sellest elektroonikast puudust sellel kontserdil üldse mitte, mis ei tähenda seda, et mingi järgmine asi või eelnev asi võiks seda olla ja ja seesama asi tegelikult oli. Tal oli aastal 2003 testis, kus tal oli Niguliste, see oli see kontsert seal, ta kasutas osaliselt veel elektroonikat, aga seal oli ta ka juba hakkas, olid Vox Clamantis, et ja, ja harfid ja Krigul oli seal löökriistadel igal juhul, noh see sümbioos või selline süntees oli nende vahel seal juba kuulda, nüüd oli ta läinud täiesti puhtaks, mõlemad on nauditavad ja elektroonikaga, aga see elektroonika peab olema jah, sellisel juhul elektroonika, mis on ka elektroonika, mitte lihtsalt naturaalpillide helendus. Samas on nagu üks akustiline instrument, mis on läbi aegade ikkagi Sven Grünbergi tema loomingust läbi kajanud harfiust, et kuidagi nagu kuulub Grünberg, aga seekord täiesti kaubamärk ja, ja selle eelneva jutu ka, et see tema muusika või see essents või see nägu on tõesti äratuntav mis tahes instrumentidega, see käekiri on siiski milleski muus seal, selles komponeerimises, kompositsioonis, loo meeleolus kõiges selles, mitte niivõrd, isegi selles väljendusvormis. Ja see on huvitav, kui Eesti Troopilise muusika omapäraks peetakse sellist nagu igatsuslikkuselist süntesaatori heli mis just nagu sai alguse Sven Grünbergi loomingu kaudu, siis tegelikult sedasama igatseks ta saatori heli oli põhimõtteliselt kuuldav ka sellel äsja toimunud kontserdil. Ainult teiste instants Ja siin oligi paar pala oli kindlasti huvitav, kuidas ta on lahendanud mingi süntesaatori akordid näiteks mis olid, ütleme nüüd siis selle kammerorkestri kanda. Et see ühes loos nimilugu jäljed sinu sees oli minu arust see eriti hästi tuli välja, et seal selline orientaalne pool, et vahepeal oli selline tunnetest mingi idamaine orkester hoopis mängib. Mitte midagi ei jäänud puudu sellest vormist, sellest orkestrist, et ta ei saaks väljendada seda meeleolu, mida ta tahab. No see kõnealune oli esiettekanne, et võimalik, et sellest sellist elektroonilist versiooni ei olegi. Ei olegi, mis ta käekiri oli, ikkagi sarnane, kuigi selles loos oli palju ka minu jaoks sellist uut. Kontsert algas võib-olla sellises tavapärasemast või mitte üllatavas võtmes, siis kontserti edenedes tuli kogu aeg mingeid uusi asju. Üks selline koht, kus mingeid varasemast erinevat oli kuulda, olid kooliseaded minu arust. Ja teine oligi need keelpillid ja kogu see dramaatikat, kui tulid mingisugused kiiremad osad sisse ja see dünaamika oli, et ta käis kuskil hästi tugevas kohas ära ja vaibus, et sellised kohad, et see oli minu jaoks midagi uut. Kuigi need kooriseaded olid kohati isegi võib-olla harjumatu tasades olid nad vastuvõetavamad osas, oli, jäi minu jaoks isegi nagu kaugeks või läks kuidagi klassikalise koorimuusika suunda, mida võib-olla temalt isegi ei oleks nii väga oodanud, et ma mõtlesingi hiljem, et tahaks neid samu asju kuulata, kui nad on juba stuudios ära miksitud või mingi stuudionilised, kuidas need hääled on keelatud, et sealt tuli aeg-ajalt välja mõni üksik naishääl, mõni üksik mees siis tulid mingid grupid ja asjad, et võib-olla selles kontserdisaali versioonis need jäid natukene ühele tasandile, aga just et kui stuudiost saaks mõnda asja ette keerata, tahad, et see võib tuua veel sellesse asjasse selgust ja ma kuulsin tegelikult raadios ka üle et siis jõudis järjest rohkem kohale, kui oligi esiettekanded või vähem esitatud teosed, uued arranžeeringuid, millega nii väga tuttav ei olnud. Et ma arvan, et need asjad hakkavad tööle alles mitmendal kuulamisel. Esiplaanil loomulikult oboemängija paaris loos olidki need Mila Repalod ja ja ka see lisalugu See oli siis Riivo Kallasmaa, kes on ka varem Grünbergi muusikat mänginud. Ta oli juba esile oma asukoha mõttes aga kui nii-öelda silmad kinni panna, siis tase oli ühtlane, nauditav professionaalne, ma ei ütleks, et siin mingi solist või mingi asi oleks tulnud kuidagi ekstra välja, millest peaks eraldi rääkima. Tervik oli paigas. Vahepeal oli, mul oli see tunne lihtsalt, et ma tahaks näha, kust see heli tuleb. Siin üks lugu oli vaatleja vist orkestrile löökpillidele, et seal oli mingisugune saatel selline nagu luup mingi troon on, mis ma ei saanud aru, kust see tuleb, et kui ma oleks näinud seda hukas oma asukoha paremini või oleks mingi ekraane või või mingisugune selline asi, et mind huvitas küll, et kust see heli tuleb, kuidas tekitatakse, aga 21.-st reast ma ei suuda hinnata silma järgi küll seda ja nagu ma ütlesin, kõla järgi oli kõik. Tõlvik mul endal tekib tahtmatult paralleel ühe varasema Grünbergi kontserdiga ja see oli siis 2016 tema sünnipäeva kontsert, Sven Grünberg 60 ja mitmed nendest teostest olid ka seal esiettekandel siis Eesti rahvusmeeskoori esituses, dirigent oli Mikk Üleoja. Mõnes mõttes. Mul oli hea meel näha ja kuulda seda, kuidas need sellised mastaapsed, natukene, isegi paatuslikud kooriteosed olid nüüd veidi kammerlikumaid võtmes ja, ja kui sa Janek tõid välja selle, kuidas üksikud hääled sealt vokaalansamblist nagu välja kostusid, siis kõlapilt oli tegelikult väga-väga teistsugune kui suure meeskoori esituses, kes mõjus natukene võib-olla Liiet Akadeemilisena tookord. Aga eks ühine joon selle kava kulgemises oli ikkagi ka see, et mõlemad dirigendid nägid seda kava ühtse tervikuna, ehk siis tegelikult oli mõnes mõttes võib-olla võetud publikut ära see võimalus plaksutada lugude vahel, kuigi mõnel juhul see juhtus, eriti kui selle Riivo Kallasmaa poega lavalt lahkus. Aga kuidas teile see mõjus, et kas mõnes mõttes olekski võinud seal üks tervik algusest lõpuni võib-olla isegi ilma vaheajata? Kuidas saalis? Atmosfääriline aplausi tegelikult ei seganud, et see ei olnud ka nii pühalik, et sina ei tohiks vahele segada. See oli loomulik, sest et inimestele see asi meeldis, mis seal toimus lava peal, nad tahtsid ennast väljendada kas või lõpus jalgade trampimise ka ja ma arvan, et see tagasiside on autorile. Ja väga oluline. Ja kui sa mainisid kammerlikusteks tegelikult minul küll hakusele kontserdi ajal selline tunne, et võib-olla oleks isegi seda paremat kuulata mõnes väiksemas ja nii-öelda kammerlik omas kohas. Ja ta oli tõesti väga selline nagu väike, aga suur kuidas seda nagu ei olnud sellist nagu massiivsus nagu orkestri kontserte pool tavaliselt, eks. Aga võib-olla tõesti. Et noh, seesama asi, et kui kunagine mees kooroy läks liiga paatuslikuks, et kui see asi oleks veel kokku rohkem tõmmatud neid versioone tahaks kuulda isegi, et võib-olla ta mõjuks veel paremini. Et neid hääli ei olegi nii palju, neid kammerorkestri suurus on veel väiksem. Veel intiimsem, et need võiksid päris vahvad versioonid olla. Janek, sa tõid juba välja mõned teosed, mis sinu meelest väga hästi töötasid. Aga Aivar, mida sina sellest kavast välja tooksid või, või siis vastupidi, millisel juhul jäi midagi teie jaoks? Puudu ühe mõttenäo, mis sellise täht, pimedus ja valgus seega toimis, seal oli kooriasi, võib-olla kõige rohkem meeldis mulle pahtel vile, siis tulid hääled, et ta ei läinud sellise klassikalise koorimuusika suunas nagu osad võib-olla, et seal oli, see omapära säilis ja. Jah, selle tooksin ka välja minu jaoks esimene pool oli võib-olla natukene ootuspärasena ma sarnast Grünbergi ma nagu hästi palju varem ka kogenud, eks ole, aga just selle teise osa puhul tuli nagu justkui mingisugune lisadimensioon minu jaoks juurde veel ja eriti võib-olla ma ei ole seda tagantjärele üle kuulanud. Aga sel hetkel tundus nõnda olen ma kuulnud, et sel hetkel kuidagi ma kadusin selle muusika sisse nõuskonnaga väga ära ja seal toimis just see selline nagu ülim minimalism ja selle koori budistlike tekstide selline kooskõla. Ehk et kui esimese osa puhul domineeris justkui selline harmoonia nagu et muusikali hästi harmooniline ja rahustav ja omamoodi meditatiivne ehk siis minu meelest sellest teises osas just tuli nagu võib-olla mingisugune vaimne dimensioon rohkem esile mida, nagu Sven Grünberg on ise ka rõhutanud, et tema jaoks on oluline see vaimsuse aseks nagu nii-öelda tarkuse edasiandmine ja kogesin just seda Ja sealjuures tegelikult need tekstid ka KJK lehel ei olnud tekste. Miinus et oleks tahtnud jälgida. Tahtsingi selle kava leheni jõuda. Ma ei tea, kui palju te saalis nägite inimesi, kes nende teoste ajal siis kuidagi kavalehte lappasid heegeldada. Krõbistan koha näen, et kuidagi jätab halva mulje, ilmselt kaal heitlik salati olla veidi sisukam veel minu jaoks. Iga teose kohta võiks olla mõni sõna, et kui ta on alustatud näiteks aastal 2013, et millega seoses või et mis selle aja jooksul toimus või, või et neid fakte, kes on Sven Grünberg või Vox Clamantis või teised instrument, realistid on võimalik guugeldades infonga mingis mõttes teada. Et jah, ootaks nõukogud kavalehelt sellist täpsemat kirjeldust, kas või nagu mõnikord on Eesti Ekspressis olnud artist, kes on väga aktuaalne, on oma albumi rääkinud lahti iga loo kohta, et siin oleks võinud ka Sven ümbrilt olla iga loo kohta mõni sõna. Millal, miks, mis toimus selle aja vältel näiteks kui 1993 2019? No sellised momendid oleksid mind huvitanud ja lisaks tekstid üldsõnalist juttu ootaks isegi kavalehtedelt vähem. Seda, et inimesed on nagu erinevad, paljude jaoks peab muusika ise rääkima, eks, aga samas ma olen ise ka seda meelt, et tutvustavad tekstid ja pealkiri on muidugi see kõige olulisem tutvustav tekst juba, eks ole, mis avab mingisuguseid, et võimalusi selle teose tõlgendamiseks või kuidas autor on nagu seda näinud, aga igasugune selline lisa tekst, tutvustav tekst tuleks kasuks küll. Ma mõtlen niimoodi, et kui ma ostan selle kontserdi piletijäljed sinu sees maade Sven Grünbergi autori loen tutvustused läbi ja kui ma leian kavalehes täpselt samad tekstid, siis on minu jaoks kordamine. Ma tahaksin, et kui ma olen sisenenud sellesse maailma, eks sinna kontserdi võlumaailma siis pakutakse mulle midagi, lisa mingi ekstra, mis ma ostan selle ühe euro asjadeks. Asi ei ole selles rahas, aga sellest sisust. Aga tegelikult noh, meie tulema sellest maailmast, kus enamasti ei ole nagu mingit infot selle kohta, mis laval toimub, aga jätkame, nüüd läheme kuskil Eesti kontserdisaali, sest klassikalise muusika kontserdid kuulama, et siis siis me ootame ka nagu, võib-olla teistmoodi lähenemist või iseenesest, kui see on nagu selline kussilistel põhjustel mitte info andmine, siis on teine asi. Kes seda teab? Aga lõpetuseks, mis te arvate, kas Grünbergi muusika sobib kontserdisaali täitma, seda kontserdi muusika tühimikku ka? Minu arust võiks, ma mõtlesin just selle tema näo peale ja käekirja peale ta on hästi mingis mõttes lihtsalt jälgitav võrreldes muu akadeemilise muidugi suure osa, ka seda, millega puremiseks seal märksa rohkem teadmisi, eelteadmisi, kõike. Mingis mõttes ta ei ole päris popmuusikast tulnud, aga ta on ikkagi selliseid väga jälgitavastaga arusaadavast. Et tema filmimuusika hittteemad on ka ikkagi omad, mingis mõttes poplood. Et nad jäävad meelde, nad on jälgitavad, nad on arusaadavad, samas neist ei puudu sügavus, mis on ka väga oluline, et seda saali nautima ja kummalide tulnud terve saalid olid välja müüdud, nii et see juba ütleb iseenda eest. Et sellel asjal on. Et seal on päris palju teemasid, et kas kontsertmuusika on see siis, mida saab esitada kontserdisaalis või on ka teises kohas kontsert muusika jaoks. Kas me mõtleme kontserdi muusikasõda, mis kuskil väiksemas või ükskõik kuskohas kontserdi näol esitatakse? Jah noh, nüüd, kui sa seda teemat juba laiendada ja, ja olles ka ise tundnud välja selle, et tegelikult seesama kava oleks huvitanud ka mingisugusesse intiimsemasse paika tegelikult Kaasaegsed ju klassikalise akadeemilise muusikakollektiivid otsivad just neid omapäraseid esinemisvõimalusi ka seal mingid tehased, lennujaamad, sadamad, mingid mahajäetud kohad päris, mida pullim ja ettearvamatu koht, eks ole, selles mõttes, et aga antud juhul oli vist see Eesti Kontsert selle asja organiseerija ja põhikontserdipaik on Estonia kontserdisaal. Mul muidugi käis selle kassa seal mõte peast läbi küll, et kui ma käisin afekti peakontserdil ja tegelikult see nagu väga-väga hea kontsert ja kui vähe oli publikut, see oli väga nagu tipptasemel ja väga erilised teostadeks ja, ja see on selge, et selline muusika soovib Eesti kontserdisaali, kus sa siis veel esitad orkestrimuusikat selliseid nõudlikke teoseid, eks muidugi minu taust on selline, et ma pigem korraldaksin, teeksin kontsert just sellistes kohtades, kus muidu ei tehta näideks, aga, aga antud juhul ma saan aru, et niimoodi peabki olema, eks, et selliseid kontserte kuulata esitada kohtades, mis on selleks loodud. Ja siis ma mõtlesingi, et nagu, et, et see on väga tore, et Sven Grünbergi kontsert oli välja müüdud ja tegelikult võiks olla Eestis tõesti nagu rohkem publikut ka sellistele taga eksperimentaalset talle kontserditel, aga kindlasti Sven Grünbergi muusika sobib Eesti kontserdisaali esitamiseks. Võib-olla sellisel juhul võib-olla mitte, kui ta üksinda süntesaatoriga laval on, aga minu jaoks sobiksid aga siis, eks see oleks nagu jälle teistmoodi kogemuseks sõltubki väga palju sellest, et kuivõrd nagu publik on võimeline ennast häälestama mingisuguse kogemuse jaoks mingis konkreetses ruumis. Ma isegi arvan, et tegelikult ühe muusiku soolokontsert sellises ruumis võib olla täiesti omaette kogemus. Proovid muusika, läksime väga-väga teemadest eemale. Mul tekkis lihtsalt nagu selline konkreetne liin seoses kontserdikoha teema, eks ole, et mis soovib, kuhu ja muidugi tahaks öelda, et kontserdisaalis peaks mingit live tegema, aga aga põhimõtteliselt miks ka mitte, eks ole, et see ongi just see, et et millist kogemust me otsime. Ja ruum on ju tegelikult materjal, mida saab erinevateks sündmusteks õige nurga alt, lahendus nagu. See on üks asi, võib-olla veel, et kas ta sobib kontserdi seal, mul on tunne, et Sven Grünbergi on vaatamata nendele plaatidele, mis aastast aastasse levivad. On vähe salvestatud materjali, vähe plaate, mida on välja antud, et sellepärast ka inimesed tulevad saali, kuna seda muusikat ei ole saada, ehk tähendab neid uudisteoseid või täiendusi või neid aastast, kui on 2014 16 need need kontserdid, ollakse kõik plaadistatud või kätte saada või kasvõi mingisugune soundtrack eraldi välja toodud, et on messiplaat, on siis see kolmik-CD ja siis on linnamuusikud, mida ta produtseerinud minu. Ja nüüd on see anima frotee, eks mutti filmikogumik. Aga seda võiks veel olla, et inimestel oleks ta ka muul ajal kättesaadav. Et inimesed saaksid oma programmidesse igapäevastesse playlistides seda panna. Et ma arvan, et seda võiks ka olla rohkem. No see on ka mitme otsaga küsimus, et tegelikult võib-olla Sven Grünbergi on see kasuks tulnud, et selline perfektsionist, kes avaldab väga vähe ja ka seda enam teatakse neid konkreetseid albumeid ja lugusid. Ja siinkohal võib-olla tahaksin lihtsalt ühest vahejuhtumist rääkida, mis toimus enne kontserti, tulin nagu bussiga mustamäelt ja siis seal üks natukene nagu joobes olekus tegelane, rääkis terve tee telefoniga päris kõva häälega niimoodi, et nagu poolpussi kuulis seda, mis ta rääkis. Ta ilmselt rääkis oma tunduv saadate naistuttavaga. Et tema läheb Sven Grünbergi kontserdile ja ta kasutas seal nagu mingeid selliseid sõnu, mida ma ei ei saa siin eetris saada. Oi, ma ootan seda, et see on ikka nii. Et selles mõttes ma mõtlen, et võib-olla tõesti, et selline suure meistri kontserdisaal ja selline suur kontsert, kes on nagu sündmused kui tullaksegi konkreetselt sellepärast et Sven Grünbergi on autoriõhtu, et. Loomulikult see asi töötab ka selles mõttes, et, et mida vähem ta annab peale, seda suurem on huvi, ta teeb nii harva neid asju, kui ta teeks aastased kolm-neli kontserti või siis oleks näha, see võib olla aga praegu täis ja see on ka võib-olla natuke kuskil teha selliseid väikseid kammerlike kontserte siis võiksid ka olla. Võiksid olla, aga, aga ega need tööd vähem ei nõua ja siis uued seaded ja niimoodi, et Eesti filmimuuseumis on näiteks regulaarselt toimuvad kord kuus näiteks Eesti multifilmimuusika kontsert, mingi koosseis on selle selgeks õppinud, käib seda esitamas kas või kogu aega, nii et mitte, et ükskord ära meeletu töö tehakse ära ja siis kuidagi jääbki niimoodi, et ma ei tea, siin oleks võimalik mõelda, et tunnen, et sellel asjaliselt oleks veel rohkem turgu, kui nii võib öelda. Me jõudsime nüüd lõpuks väga lennukate ideede nii välja. Aga suur aitäh, Janek ja Aivar, et selle teekonna sinna kontserdisaali ette võtsite ja Sven Grünbergi autoriõhtust nõnda põhjalikult rääkisite. Oli meeldiv, väga meeldiv õhtu. Oma muljeid Sven Grünbergi autoriõhtult jäljed sinu sees jagasid Janek murdja, Aivar Tõnsa. Tänases heligajas vaatasime tagasi ka Eesti filharmoonia kammerkoori kontserdile Arvo Pärdi keskuses. Kuulamas käis saale Konsap. Juttu oli ka ühest uuest heliplaadist. Maicel foilia Maksim sura duo debüütalbumit kuulas ja arvustas Iierremmel. Saate tegi Johanna Mängel.