Laulupeo nähtamatud lood. Erilised hetked Eesti laulu ja tantsu juubeliaastast. Tere kõigile kuulama esimest saadet sarjast Nähtamatud Lood, laulu- ja tantsupeolt. Sel aastal möödub esimesest laulupeost 150 aastat ning tantsupidu toimub juba kahekümnendat korda. Kultuuriministeeriumi üleskutsel on aasta juhtmate laulupidu 150 Eesti laulu ja tantsu juubeliaasta. Klassikaraadio ja juubeliaasta koostöös valmiv saatesari hakkab raadioeetris jälgima laulu ja tantsupeole ning juubeliaastale olulisemaid sündmusi kahel korral kuus. Mina olen saate autor Sten Weidebaum. Toimetaja on Lisette velt. Saate avasignatuuriks kõlas motiiv Peep Sarapiku laulust Ta lendab mesipuu poole, mis muuseas, sel aastal oma kahekümnendat aastapäeva üldlaulupeol tähistab. Tee meie südameisse leidis see teos 1999. aasta üldlaulupeol Vaike Uibopuu juhatusel kes ka sel suvel toimuval juubelipeol sedasama pala juhatab. Eks olevast seegi üks neist nähtamatutest lugudest, mis laulupeo kava vaadates kohe silma ei torka. Saatesarjas laulupeo nähtamatud lood ongi meie sooviks üles leida võimalikult palju selliseid lugusid, mis kontsertidel ja etendustel ning selles liikumises üldisemalt olemas on. Kuid otseselt interpreetide esituses laval ei pruugi Costa teel 27. laulu- ja 20. tantsupeo minu arm poole saame tuttavaks juubelipeotegijatega ning uurime lauljaid, tantsijaid, miks on koorilaulust ja rahvatantsust saanud eestlaste identiteedi lahutamatu osa? Küsime, millest mõtlevad ja mida ootavad juubelipeolt autorid, kelle teosed suvel ettekandmisele tulevad. Samuti saame tuttavaks nende inimestega, keda ennast me sellel suurel sündmusel enamasti ei märka ja kelle olemasolu enamikule on teadmata. Aga kelle südameasjaks on see, et laulu- ja tantsupeol kõik hästi oleks pidu kenasti kulgeks, et meie kõik seal üheskoos õnnelikult saaksime olla. Saatesarja avasaates vaatame üle olulisemad lähimad sündmused ning uudised. Kohtusime praegu käimasolevate eelproovide ajal laulupeo peadirigent Peeter Perens ja tantsupeo pealavastaja Vaike rajastega ning uurisime, millest nad suurpeo lõpuspurdi alguses mõtlevad ja kuidas peo sünniloole tagasi vaatavad. Saate teises osas saame tuttavaks laulupeol üles astuvate puhkpillisümfooniaorkestrit, tega orkestrit aga alustame seetõttu, et just nemad alasid sel peol suure maakondlikku eelproovitralli rubriigis kuulus, nähtamatu või nähtamatu kuulsus jagab meiega oma mõtteid. Laulu- ja tantsupidude pikaaegne eestvedaja Aet Maatee. Ja veel üks eesmärk on juubeliaastal rohkem teada saada laulu ja tantsupidude ajaloo kohta. Selleks teine väikese ajarännaku aastasse 1869 koos ajaloolase kadi käär Petersoniga. Kõigil kuulajatel on võimalik osaleda kuulajamängus. Igas saates esitame ühe küsimuse, millele vastamine ei pruugi olla ülearu keeruline. Samas loodetavasti ka mitte liiga lihtne. Vastuseid ootame järgmise saate nii e-posti aadressile laulupidu, et ERR punkt. Samale aadressile ootame ka kuulajate küsimusi, millele siis üheskoos saadetes vastuseid püüame leida. Mälumäng kestab veebruarist juunini ning kõige enam õigesti vastanu saab kaaslasega tulla tantsupeole ja laulupeo mõlemale kontserdile. Head kuulamist, head mängimist ja head kaasamõtlemist. Mul on erakordne rõõm avada tänast saadet ning saatesarja ühe vahva konkursi väljakuulutamisega. Käimas on eelproovid, mis kestavad jaanuarist mai lõpuni ja eelproovides toimuvad ka ettelaulmised ja ette tantsimised, mis alati osalejatele ja nende juhendajates suurt elevust tekitavad. Hetkel tundub, et kõige suuremaks pähkliks repertuaari omandamisel osutunud segakooride kavas olev Hain hõlbuse pala Kannel. Sellega seoses on segakooride üldjuhid nüüd välja tulema. See rahvaalgatusega räägib segakooride liigi dirigent Valter Soosalu. Me siin oleme segakooriliigil arutanud seda mõtet, et hein hõlbuse kannel, mida juhatab laulupeol Rasmus puur. Seda alati ettelaulmisel natuke nagu kardeti. Või et ikkagi, kui on valida emakeele laulu või kandle vahel, siis tavaliselt tahetakse seda emakeelt nagu rohkem. Aga lauljaid innustada, sest et nagu me oleme praegu näinud, kõik on väga tublid ja see kannel ei ole kellelegi nüüd liiga üle jõu, siis selle innustamis eesmärgil oleme otsustanud kuulutada välja kandle ettelaulmise konkursi. Me veel ei tea täpselt, mis auhind saab olema, aga kindlasti saab olema midagi väga toredat, mis rõõmustab kõiki kooriliikmeid võrdselt vähemalt ja lisaks lihtsalt natukene sellele eelproovid ja ettelaulmised protsessile väikest särtsu, kuidas sellel konkursil osaleda saab, kas iga raadiokuulaja, kes praegu kuulab oma kandla teile või kuidas täpsemalt teil ikkagi mõeldud on need segakoorid, kes on laulupeole registreerinud ennast, kes on tulnud eelproovi kohale ja on tõmmanud loosiga sellesama kandle Low osalevadki automaatselt sellel konkursil, kui nad ei avalda vastupidist soovi. Aga teisalt see võimalus tuleks anda ikkagi kõikidele, nii et ka need koorid, kes on tõmmanud loosiga emakeele laulu, aga soovivad ikkagi sellel konkursil osaleda, võivad laulda meile ka kohe pärast emakeele laulu sellesama kandle. Niisiis on kõigil segakooridel suviseks suurpeoks valmistuvad võimalik osaleda kandlenimelisel konkursil. Need, kes ettelaulmisel loosiga hõlpu kanda tõmbavad, osalevad konkursil automaatselt. Need, kellele loosiõnn ei naerata või kes juba omaettelaulmise ära teinud, saavad samuti konkursil osaleda, saates oma kandleesitusest video aadressile kannelat laulupidu, poee. Konkurss lõpeb üheksandal märtsil ning võitjad teeme teatavaks siinsamas saates 16. märtsil. Need segakoorid, kes meile oma kandle video saadavad peavad kindlasti lisama oma kontaktandmed, et vajadusel võitjatega ühendust saaksime. Laulu ja tantsupeo aasta on peol esinejatele alanud väga intensiivselt. Kõik laulu ja tantsupeoks valmistajad osalevad jaanuarist maini toimuvates eelproovides mida on kokku sel korral lausa 617. Eelproovides lihvitakse repertuaari ning toimuvad ettelaulmised ja tantsimised. Eelproovide tähendusest räägib meile nüüd laulupeo muusikatoimetaja Ave sopp. Eesti laulu ja tantsupeo sihtasutusest. Ilma eelproovi, et ta kindlasti ei tekiks sellist energiat, mis tegelikult ju pärast laulupeol on, mille pärast me tegelikult sinna laulupeole lähemegi. Et see on võib-olla üks asi, mis ikkagi eristab nii-öelda laulupeolaadseid lihtsalt ühislaulmise ja siis laulupeo ettevalmistust ja nüüd konkreetselt siis rääkida siis loomulikult siis kõik koorid ja orkestrid teevad oma igapäevast tööd, kes iganädalaselt, kes kuiselt, kes, kuidas ja juba siis suuremate seltskondadega olemegi siis kokku eelproovides. Konkreetselt sellel aastal laulupeol on planeeritud 305, mis muuseas, võib-olla see on huvitav teada, et neil on isegi nagu vähem kui 2014, aga selle võrra võin öelda, et just nii-öelda arvude mõistes on igal juhul hästi suuri proove. Päris päris palju, et selliseid peaaegu 800 900 lauljaga proove ma ei teagi, kas me oleme kogenud. Habe siin eelproovide künnisel on võib-olla mõistlik ka küsida seda, et kui teatud lood on valmistatud teatud liikides korjutidele, orkestrijuhtidele raskust, siis kuidas neid võiks lohutada, et mis roll on eelproovida? Lohutamist ei olekski nagu vaja selles mõttes, et eelproovid on absoluutselt selle protsessi osa ja seda tulebki võtta kui ühte õppimise võimalust. Ja mida on võimalus paratamatult või kindlasti seda on, sest ta näide on see, et seal on esiteks need juhid, kes on selle repertuaari valinud, nad on sellest nii-öelda heas mõttes läbi imbunud ja oskavad seda kõige rohkem. Me hästi, ma arvan, lauljatele edastada. Ja ma kujutan ette, et ikkagi kõiki kollektiivi juhid saavad palju abi sellest, mis e proovides toimub. Ja kui ikkagi saad juba kasvõi kaks koori saavad kokku, nad on tugevamad ja kui nad lähevad pärast eraldi proovisaalidesse, on nad ikkagi omaette ka eraldi tugevamad. Et see on see nii-öelda eel proovida väga suur roll ja fenomen. Võib vist öelda, et esinejatele on aasta alguses olnud eelproovide tõttu harjumuspäraselt intensiivne. Pealtvaatajatele on aga aasta tõepoolest erakordselt tormakalt alanud. 10.-st jaanuarist müügile saabunud laulu ja tantsupeo piletimüük on toimunud erakordse hooga. Jaanuari lõpuks on tantsupeo teine ja kolmas etendus praktiliselt välja müüdud ning esimese etenduse saali täituvus on 95 protsenti. Laulupeol on avakontsertisaali täituvus 18 protsenti. Vabalt on saada pileteid üldalale ning samuti pileteid veel järel nummerdatud istekohtadega pindi sektoritesse. Laulupeo teise päeva suurkontserti nummerdatud istekohtadega pingesektor on aga tänaseks välja müüdud. Piletilevi juhataja Jaanus Beilmann sõnul on piletimüük toimunud enneolematu kiirusega. Võrdluseks võib tuua, et eelmisel, 2014. aasta üldlaulu ja tantsupeol müüdi lõpuks tantsupidu välja alles juuni lõpuks ning laulupeole müüdi jaanuaris vaid ümmarguselt 4000 piletit kummalegi kontserdile. Kindlasti võib öelda, et ennekõike on selline suur huvi juubelipeo piletite vastu väga suur tunnustus kõigile neile kümnetele tuhandetele lauljatele, tantsijatele, pillimeestele, kes koos oma õpetajate juhendajate dirigentidega suviseks suurpeoks heter valmistamas. Eesti teatri- ja muusikamuuseum kuulutab peagi välja laulupeoteemalise kogumiskampaania. Muuseum ootab fotosid ja kirjalikke mälestusi, mis annavad edasi laulu ja tantsupeoga seotud isiklikke kogemusi ja emotsioone. Kampaaniast räägivad Eesti teatri- ja muusikamuuseumi muusikaosakonna juhataja Kristo Matson ja teabejuht Andra Roosmets. Me tahame oma näitusele minu laulupeo lugu, mille me avame maikuu alguses, teha ka sellise ühe sektsiooni, kus on Laulupeoliste oma mälestused ja fotod väljas. Ja selleks Me palumegi kõikide inimeste abi, kes on kunagi laulupeol käinud kas lauljana, tantsijana või pealtvaatajana. Et nad saadaksid meile oma fotosid või kirjalikult saadetud elamusi, selliseid mälestusi, materjale saab saata nii digitaalselt kui ka postiga meile muuseumisse ja meil on selleks tehtud kodulehekülg. MM-punkt ee kaldkriips minu laulupeo lugu sättis, leiab kogu selle info ja saatmise kohta ka täpselt infot postiaadress ja kõik lahtrid. Saate saab siis neid materjale kuni seitsmeteistkümnenda märtsini. Ja mis on põhiline, et see foto või see elamus võiks olla tõesti väga niisuguse isikliku puudutusega, see võib olla näiteks elamusi, lugu, mis on põlvest põlve räägitud, ühes peres. Võib olla, kuidas lapselapse Ps käib koos vanaemaga näiteks laulupeol või tantsupeol. See võib olla väga uhkete riietega seotud, see võib-olla ma ei tea, märkide kogumisega seotud, see võib olla minu pärast kas või vahva laulupeosupiga seotud, et kõik, mis kirjeldab, kuidas üks peoline on sinna läinud on ta läinud sinna hobusega rongiga autoga meid huvitaksisse peolisi enda minemise lugu. Mis nendest lugudest. Või fotodest edasi saab, kas need füüsilised fotod saavad siis saatjad kunagi ka tagasi või need jäävad siis talletavad ajalukku teie kogudesse? Seal kodulehel on, kui te saadate oma materjalist, seal on sellised kohad, kus saab ära märkida, et kas te soovite seda fotot tagasi, et me saadame teile või siis jätad selle nii-öelda muuseumile. Aga kõikide materjalidega saab pärast siis kui näitus on avatud, teisest maist saab tutvuda veebilehe kaudu, teeme minu laulupeo lugu ja osa siis läheb näitusele välja, füüsiliselt selle valiku, siis teeb meie muusikaosakond, kuidas seda laulupeoliste emotsiooni kõige paremini edasi anda ja üle jäänutega saab tutvuda veebi kaudu. Laulu ja tantsupeo juubeliaasta on alanud kauni kontserdisarjaga 150 aastat esimesest laulupeost. Kuidas kontserdisarja idee alguse sai, räägib meile üks idee autoritest, laulupeo esimese päeva muusikajuht Siim Sellis. Siia võiks selle tuua selle näite Rasmus Puuri orkestri kontserdist, mille pealkiri on laulupeopärlid ja seal siis esitatakse tuntud ja võib-olla ka siis vähem tuntud laulupeolauludest orkestri versioone, mis siis tegelikult ongi nagu uue vana kohtumine. Kui laul võib olla päris arhailine siis ja on võib-olla tõesti sellest vanast traditsioonist, siis sellele lisandub selline tänapäevane organisatsioon ja et ma arvan, et see on niisugune üks sõlmkontserte kindlasti selles sarjas. Kontserdisarja teine osa viib meid Tartusse, kus 14. veebruaril etendub Teatris Vanemuine, Eduard Tubina ooper Reigi õpetaja. Tubina tähendusest ja tema Reigi õpetajast räägib meile Vanemuise muusikajuht ja dirigent Paul Mägi. Ja Eduard Tubin, kahtlemata on ta üks tähtsamaid eesti rahvusliku muusika üks oluline helilooja ja ta on Vanemuise ka olnud seotud pikalt, ligi 14 aastat ja ma usun, et Vanemuise repertuaaris peaks olema alati üks Tubina ooper või siis ka sümfooniaid. Me oleme salvestanud, et tema teise sümfoonia ja juba viiendat aastat on meil kavas etendus, Reigi õpetaja. Ja muuseas sellel aastal möödub 40 aastat esietendusest, mis toimus Vanemuises 79. aastal. Jah, Tubin ta ei ole lausa laulupeo helilooja, aga see impulss ja see muusikaline keel, mis on läbi põimitud rahvuslikust tundest, mis ei ole lausa otsesed tsitaadid, kuid see meeleolu, mida me peame nagu eestimuusikaks, see on seal tõsiselt olemas ja ta on seda väga oskuslikult ka arendanud. Tubin pagulaseesti heliloojana Vanemuise kavas 40 aastat tagasi, kas on teada ka see Reigi õpetaja saamislugu siia Vanemuise repertuaari hulka? Jah, siia ta sattus kogemata, sest Aarne Mikk oli see mees, kes pakkus Tubinale välja selle idee, kuid tollel ajal see ooper valmis 71 oli noh, väga niisugune maha surutud. Tegelikult Tubinat ei, Estonias ei antud luba, et seda seal esitada ja noh, võttis aega, mis võttis, ja Kaarel Ird siis sai otseloa Moskvast minnes mööda Tallinnast ja siis 79. aastal Vanemuises teoseid tagant. Ta ei olnud väga edukas, kas ja samuti on Tubin öelnud? Ta ei olnud rahul sellega liiga. Seda mängiti neli korda näidati küll ka Tallinnas Estonias, aga aga siis jälle võeti maha ja unustati. Ja koos Aarne Mikuga me tegime selle 88. aastal Estonias. Nii et siis ta sai uue kuue, aga kahjuks Tubin enam seda ei näinud, küll olid tema pojad etendust vaatamas. Nii et see on riigiõpetaja lugu. Kontserdisarja järgmiste kontserdite kohta leiab informatsiooni laulupeo kodulehelt. Laulupidu punkt ee. Suvise juubelipeo eel saame tuttavaks laulu- ja tantsupeo kunstiliste toimkondadega ning kuulame peoks valmistajate mõtteid kellega kohtume kõige sagedamini eelproovides, mida peetakse sel poolaastal üle Eestimaa kokku üle 600. Esmalt pöördusin aga laulupeo peadirigent Peeter Berensi ja tantsupeo pealavastaja Vaike Rajaste poole et nähtavaks muuta ja jäädvustada need hetked ideede väärtused, millest seekordne 27. laulu ja 20. tantsupidu minu arm alguse sai. 20. tantsupeo pealavastaja Vaike rajastelt sain tema loo alguse kohta pärida ühel hiljutisel nädalavahetusel, kui ta parasjagu oli ühest eelproovist saabunute teel järgmisse. Küsisin, kas tantsupidudelt on ülepea võimalik leida midagi sellist, mille kohta saaks öelda, et see on nüüd tantsupidudel algusest peale niimoodi olnud ja nii ka jääb. Noh, tegelikult me ütleme seda, et tantsupidu on väga traditsiooniline. Samas on muidugi olnud kogu aeg asju, mis on muutustes. See tantsupeol on näha palju mustreid ja üle väljaku mustreid, et tegelikult Ullo Toomi oli see siis, kes kas neid mustreid nagu üle väljaku mustreid just nagu välja mõtlema ja väljakule tooma. Ja tõenäoliselt ongi see üks asi kindlasti, mis on see, mis teeb tantsupeost tantsupeo. Aga tantsupidude areng on küll olnud, see viimased peod on hästi palju. Ma usun, sellepärast hakanud inimesi hästi palju kõnetama, et tal on tantsupeod ja laulupeod ka. Loomulikult me räägime igal peol, millestki, sellest, mis on meile tol hetkel võib olla väga oluline, mis hingele võib-olla haigete või või ka rõõmu valmistab. Oleme hakanud läbi tantsukeele siis, kui rääkides tantsupeost rääkima ka sõnumitest ja väärtustest. Ma olen viimasel hästi palju mõelnud selle peale, et tantsupidu tehes on ju tegelikult nii, et tekib idee ja siis hakkad otsima nagu seda repertuaari, mis sinna tee alla nagu sobib. Et teil ei ole tehtud tantsupidu niimoodi, et tekib idee, lähed helilooja juurde, tellib muusika. Ja sinna hakatakse loomas koreograafiat, et tegelikult on hästi palju ikkagi. Tantsupidudel kasutatakse palju seda koreograafiat, mis on juba varem nagu loodud, eks, või on muusika juba olemas ja tegelikult hakatakse sinna nagu repertuaari peale looma. Et tantsupidu koosneb nagu väga paljude erinevate inimeste loomingust. Et ta ei ole ühe inimese helilooming ega ühe inimese koreograafia. Kui vabaüldse sina oma valikutes lavastajana oled, kui sa hakkad tantsupidu tegema? Muidugi ideed on olemas, et muidu ei ole ju mõtet kirjutama hakata, et nende aastakümnete jooksul ikka mingid mõtted nagu kukla taha kogunevad. Minu enda jaoks, kui ma seda ideed nagu kokku hakkasin kirjutama ja mõeldes selle peale, et on 20. pidu, juubelipidu ma kindlalt teadsin seda, et peab olema tantse, mis on varasematel pidudel olnud. Ja kindlalt peavad olema teatud tantsud sees, mis on minule isiklikult kuidagi väga hinge läinud. Ja mulle isiklikult väga kuidagi. Ma isegi ei oska öelda, mille pärast aga millegipärast väga olulised olnud. Aga kui siis meeskond on valitud ja siis, kui oled oma idee nagu uuesti laiali laotanud, jama mõtted laiali mõelnud, siis sa pead olema selleks valmis, et selle sinu ideega pead usaldama neid inimesi, kellega sa koostööle hakkad. Ja kui sa oled meeskonda kutsunud, siis sa pead andma neile võimaluse olla meeskonna liige. Nad peavad saama samamoodi oma mõtteid avaldada. Ja mina tahan ka nendega arvestama. Kui see mulle ei sobi, siis ma võin seda öelda. Aga ülejäänud protsess on tegelikult ikka hästi suur kompromisside otsimine, kompromisside leidmine, ühise keele leidmine. Et see on meeskonnatöö, et muidu saab ju iga pidu olema, kui kõik oleks ühe inimese nägu, et see ei ole kindlasti diktaatorliku, ei saagi olla. Aga ma arvan, et selleks, et ühel peol olla pealavastaja või üldjuht tähendab väga suurt kasvamist selles suhtes, just et sa pead olema selleks valmis. Et sinu ideega hakkavad tööle nii paljud inimesed, et saada see parim lahendus. Et sa pead usaldama väga palju neid oma meeskonnaliikmeid. Sinu ideekavandi nimi oli alguse valguses, mis on tsenteri sassi ilus luuletus ja viisistatud luuletus. Kui palju sellest alguse valgusest on need sinna lõpuks sinna platsile jõuab. No tegelikult on sellest alguse valgusest päris palju seal alles, kuigi ei ole ju seda sõnumit, et mis me alguses nagu mõtlesin, et alguse valguses noh, eks ju, et sel aastal on tegelikult 200 aastat ju, saab pärisorjusest vabastamise siis see, et me saime hakata Eestimaad endale nagu päriseks ostma ja meie eestlastest talupere mehed said oma lapsi hakata ülikooli saatma ja ja haridust omandama ja siis tekkis ühel hetkel laulupidu ja siis tekkis rahvakunstiõhtut, kus tantsupidu välja kasvas ja kes meil ees on käinud, eks. Nii et tegelikult on ju väga palju see pidu kannab nüüd minu arm nime. Kõik see algus on olnud ka tegelikult ju kuskil kellelegi arm, miks nad muidu seda teed on käinud ja seda laulu ja tantsupeo traditsiooni hoidnud ja jätkata tahtnud? See on kõik selle alguse valguses ka see minu armi. Kohtusin 27. laulupeo, minu arm, peadirigent Peeter Perens, siga Salme kultuurikeskuses, kus parajasti oli käimas laulupeo eelproov samast majast ja isegi samast toast, kus me kõnelesime, sai 1979. aastal alguse tema koorimuusika teekonda. Küsisin Peetrilt, kuivõrd on ta nõus minu väitega, et laulupidu tegema hakates on juba laulupidu suures osas valmis. Teadaannet toimuma saab kaks suurejooneliste vabaõhukontserti, kus astuvad üles erinevad kooriliigid. Laulupeo Khanonis on juba oma kindel koht mitmel teosel, nagu näiteks Lüdigi Koit sarapik. Ta lendab mesipuu poole ja loomulikult Ernesaksa Mu isamaa on minu arm. See kava on justkui üks religioosne rituaal. Ma usun, et see võrdlusrituaaliga on üsna asjakohane ja ma usun, et see rituaal peabki olema ja ma usun, et seal peavadki olema mingisugused väärtused, mida ei ole vaja muuta. Ja mida tulevadki inimesed sinna otsima kas või see, et algab Mihkel Lüdigi Koiduga ja lõpeb Gustav Ernesaksa Mu isamaa on minu arm lauluga, noh, see peab olema mingisugune väga oluline põhjus, miks neid peaks muutma. Aga sinna vahele jääb ju tohutul hulgal muusikat mille puhul meil on võimalus liikuda natukene nii ühes kui suunas kui ka teises suunas. Aga fakt on see, et enne peab olema mingisugune mingisugune telg, mille ümber see muusika kujundada. Ja tegelikult selles mõttes ju iga Eesti koorijuht, kui ta paneb kokku oma koori kontserdikava, teeb nii-öelda oma laulupidu iga kord. Sest Eesti koorimuusika on tekstide poolest ja oma sisukuse poolest väga nõudlik. Et Eesti koorilaulja ei lepi ühe kavaga, mis on lihtsalt ilus nii-öelda seal peab olema mingisugune sisu, seal võiks olla mingisugune allhoovus ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Et seda enam peab see laulupeol olema. Aga ma usun, et siin on piisavalt palju mänguruumi. Selle laulupeo esimese päevakava alapealkiri on algusest peale olnud väga kaunis kaunilt sõnastatud õpetajale. Laulupeo esimese päevakava on üles ehitatud Eesti heliloojate ja nende õpetajate loomingust ja ka nende eesti heliloojate looming on siis püütud midagi nagu üles ehitada või, või see kava üles ehitada niimoodi, et õpetajate ja õpilaste teosed satuksid kokku ja ma usun, et me oleme üleüldse eesti rahvana siia sellisena täna jõudnud tänu Eesti õpetajatele ja tänu eesti rahva hariduspüüdlustele. Ja Mul miskipärast on kogu aeg selline tunne, et me ei suuda täna, kui me elame õitsvasse Eesti vabariigis, me ei suuda seda õpetaja elukutset piisavalt väärtustada. Tihtilugu, kui me oleme lugenud laulupidude ideekavandeid, siis ennekõike keskendutakse sellele esimesele päevale, mis on selline avakontsert kunstiliselt tihedamalt läbi komponeeritud ja teine päev on selline traditsiooniline laulupidu. See teise päevakava justkui tugineb nagu kahele eesti kultuuri aluspõhja kujundavale väärtuste kogumile ühelt poolt siis meie vana läänemeresoome kultuur ja teiselt poolt siis oluliselt noorem euroopagult tuur. Ja nendele kahele voolusele mõeldes on see kava kokku saanud. Aga eelkõige me ei tohiks unustada seda, et see laulupeo teine päev on see hetk, kus erinevad koori ja orkestriliigid saavad eksponeerida just oma liigi repertuaari, oma liigi omapära, nii et et see ka on kindlasti väga-väga oluline siin. Seitsmendal juulil võib tõesti öelda, et terve Eesti pilgud on pööratud sulle sinu meeskonnale teie ühisele loomingule. Milline on see heli, mida ta soovitajad sellelt peolt, kes näeks ühiskonnas? Mul on sellele ainult üks väga lihtne vastus. Ja see vastus on isamaa ja emakeel. Need on need väärtused, mida me peame hoidma. Ja kui me neid hoiame ja mitte ei hoia, vaid me arendame ja kanname neid ja me suudame nad üha parematena edasi anda oma järeltulevatele põlvedele siis me saame öelda justkui Pärt Uusbergi kantaadi pealkirja sõnadega, et siis me kestama igavikku tuultes igavesti. Tänases saates saame tuttavaks laulupeol üles astuvate puhkpilli ja sümfooniaorkestrit ega kes avasid sel aastal suure maakondlike eelproovide ralli. 27. laulu- ja 20. tantsupeo eelproovid algasid 12. jaanuaril kell pool 11. Vestlesin selles eelproovis sümfooniaorkestrite liigijuhi Hando Põldmäega ning õnnitlesime teda, et nii-öelda õppeprotsessi kõige pingelisem osa maakondlike eelproovide auftakti lõid sel korral just nemad Tartus Vanemuise kontserdimajas Joonas Tarmi looga päike laulab. Muuseas vaid poolteist tundi hiljem kogunesid Türil oma esimesse eelproovi Järvamaa segakoorid. Muidugi, see on suur rõõm ja au, Me saime olla esimesed, ise me siin muidugi ei saanud palju kaasa rääkida, sellepärast et kõik need sajad proovid on ju pandud logistiliselt paika kuskil mujal, aga õnnelik juhus oli siis jah, et see pall sattus meie kätte, oleme siin justkui ikkagi jälle mingisuguseid sümboolselt niisugused sidemed, tekivad olemine, kuidas selle esimese eelproovi või kust see kõik ükskord veerema läks, suurte pingutustega, sest me teame, et seesama 50 aastat pärisorjuse kaotamisest sellele pühendatud esimene pidu ju selle hoo sisse lükkamine ikka oli päris raske ja kui natukene neid aegu tagasi vaadata, siis meil on siin päris palju lihtsam, et me tuleme kohale keegi, ütle meile, mida me saame või tohime või tohib. Peame tegema, et meie käes on nüüd see, et lihtsalt tuleb edasi astuda selle raja, mis on 150 aastat juba väga paljude poolt käidud ja mis loomulikult tekitab päris niisugust suurt ja ärevat tunnet ka sees, et kas me ikkagi suudame seda hoida ja edasi kanda. Me peame kogu aeg sellele mõtlema, aga noh, ega siin ennast ei maksa ka väga tähtsustada, sest neil on ju mängijad saalis. Täna oli meil siin 150 sümfooniaorkestrimängijat ja siis praegu siin taustal võib-olla kostab harjutama umbes 400 puhkpillimängijat. Et kuni need mängijad ja inimesed kohale tulevad oma vabast tahtest, infitseerimis rõõmust, nii kaua meil see rada ei rohtu milline saab olema sümfooniaorkestrite kava 2019. aasta juubelilaulupeol, siis mul on selle üle väga hea meel, et meil on juba mitmeid aastaid olnud võimalik koostada kava suures osas uudisloomingust ja see on üks väga tähtis sisemine otsus, aga ka väga suur vastutulek laulu-tantsupeo sihtasutuse poolt, et iga uudisloomingu tellimine on kahe sellise riskantse efektiga seotud. Üks on see, et kas me saame ikkagi päriselt sellise loo, mida me tahame nii suure hulga publiku ette tuua ja teine on see, et noh, see kõik tuleb ju kuidagi korraldada ja finantseerida ja leida need vahendid. Nii et see kava on kokku pandud jah, suures osas meil uudisloomingust, et meil on mängida neli pala sümfooniaorkestrite liigis ja üks pala koondorkestris, mis tähendab siis seda, et kokku tulevad sümfooniaorkestrile puhkpilliorkestrid ja selle viie loo hulgas on neli uudisteost siis Tõnu kõrvitsast, Jonas Tarmilt, Ardo Ran Harreselt ja Ülo Krigulilt. Ja siis, eks olemasolev, me oleme niisugust ilusat ringi tegemas Villem Kapi teise sümfoonia, aga et meil on olnud viimastel laulupidudel sealt ikaks osa kavas ja kui ma nüüd ei eksi, siis me oleme kenasti sele Villem Kapi teise sümfoonia pea mänginud neljas osa mängimata. Kui peol on üks kunstiline juht või kunstiline juhtivtoimkond, siis nende õlul on ju mingisugune hulk seda repertuaari, vastutust siis. Kuna seekord oli nüüd selline meeldib pöördumine, tuli minuni Peeter veerenud silt, et oli võimalus seda sümfooniaorkestrite repertuaari siis kokku panna. Siis tuli mõelda välja mingisugune kondiga minu kandiga selleks korraks oli see, et kuna meil on liigis neli lugu, siis see vastab tegelikult ühele sellisele klassikalisele või romantilisele sümfooniale. Et katsudes üles ehitada sellest printsiibist, et sümfoonia esimene osa, selline sissejuhatus allegro, teine osa, kantileenne, kolmas osas Kertsa naljatas Javi, neljas osa, siis selline rõõmus finaal ja see isegi õnnestus, et kuigi vahepeal juba ega lootus kippus kaduma, sellepärast et kui erinevate autorite teostest erinevatest tükkidest seda niimoodi kokku sättida. Ega see ei, ei pruugi nagu minna sinu kava kohaselt, sest autoritele küll sai arutatud Nendega, mis karakter võiks olla ja kuidas need tükid kokku omavahel lähevad. Aga igaüks teeb ikka nii, nagu ta teeb ja tegi lõpuks tegelikult ikkagi kuidagi haakuda selle ideega väga hästi need tükid, nii et mulle tundub, et see idee on isegi nagu ellu rakendumas, et see on üks selline eesti muusika sümfoonia. Eelproovis ettemängimise ootel rääkisin oboemängija Birgit kägu ka Tartu Ülikooli sümfooniaorkestrist ning küsisin, kuidas ta iseloomustaks seekordse laulupeo sümfooniaorkestrite repertuaari. Ta on olnud aastaid, kus on ikkagi mõned asjad, mis on väga rasked olnud aga sellel aastal ütleks, et selline Harju keskmine, mis tähendab omandamise poolest, aga kõlaliselt on nad väga kenad. Kas on oma lemmikud juba ka väljakujunenud? Praegu veel ei ole, aga noh, tundub, et midagi sealt ikka tuleb, pigem on niimoodi, et võib olla mitu lemmikut. See tänane lugu näiteks, mis meil on ettemängimiseks väiksele, on päris paljudel lemmik, sellepärast seal on ilusad meloodiad ja ta on ikkagi lihtsasti mängitav, seal ei ole selliseid suuri raskusi ja ta kõlab väga hästi kokku. Laulupeo suurkontserdil saab olema eriline hetk see, kui lavale kogunevad üheskoos puhkpilliorkestrid ja sümfooniaorkestrid. Koondorkestriga kantakse ette selleks laulupeoks Ardo Ran Varrese kirjutatud uudisteos eesti muinasjutt. Helilooja Ardo Ran Varres räägib oma teosest ning koondorkestrile kirjutamise erilisusest. Kui sa kirjutad näiteks sümfooniaorkestrile sisse, tüüpiline on see, et sul on kahju, Me koosseis, mis tähendab seda, et seal on kaks menüüd, igaks klarnetit. Aga siin on mingi 200-le koos. Et sul on valida, kas 200 flööti mängib ühte meloodiat või sa jagad nad 100 ja 100. Ehk siis ma arvan, et kuskil mujal ei ole sellist anomaaliat. Ja seda niimoodi vaikses stuudioruumis. Mul on väga raske ette kujutada. Ma pean teda lihtsalt kuuluma. Millest see teos räägib? Ta on kolmeosaline, esimene osa on puhkpilliorkestrile, teine keel orkestrit, kolmas koondorkestrile, esimene osa ongi nimega eesti muinasjutt. Ja seal ma olen tsiteerinud küllaltki erinevaid viisijuppe, et ma olen võtnud näiteks rahvaviise, millel on väga kindel tähendus ja ma olen võtnud ka kiriku maalides üht-teist, mida ma leidsin Taavi tota Virkhaudi noodiraamatust. Nii et see side ta Rakvere pasunakooriga on väga teadlik. Ja eesti muinasjutt selles mõttes, et laulupidu ongi eesti muinasjutt. Et side on seal. Et see ongi see muinasjutt, mida me ise loome. Ja kui ma praegu mõtlen, et ühiskonnas on nii palju pingeid ja on mingi väga kummaline, et transformeerumine toimub, siis laulupidu on alati selline väga kindel ja positiivne juurikas, millele toetuda. Ja see on ka mingis mõttes muinasjutt, et me peame ise seda muinasjuttu nagu elus hoidma. Teine osa on keldriorkestrile, ta on kammerlik ja sealt on mõeldud Pärnumaalt ühele ühe lauliku poolt sisse lauldud üks viis, mis kõlab küllaltki ebaeestilikku naisterahvas viisa 10-l, kes seda omal ajal sisse laulis selliselt, et tema ema lullitas niimoodi, üritas jagu nullitleda nagu suuga järgi teha mingeid karjase pasunaid. Kas see kuidagi nii ootamatule skandinaavialikku Ena mõtlen, et võib-olla peaks tooma sisse sellist natukene teistsugust kõla, mida me ei ole veebruar ütleme sellise väga tüüpilise regiviisi kontekstis. Ja kolmas osa salapimeveer veere, kus siis kogu kõik nii-öelda orkestri osised saavad kokku, seal põhiteemaks on siis Muhumaalt on see Targa rehealune ja siis veere veere päevakene ja see võtab kokku kogu selle eelneva ja üllataval kombel ma sain teada, et ka Joonas tarman võtnud oma teose aluseks kriisiks veere veere, päevakene ja ma hiljuti nägime ka Pärt Uusbergi ilmunud plaat verre, aga see kõik on täiesti juhuslik. See näitab, et midagi on õhus, viis on õhus see mõte. Ja ta on tõesti erakordselt minu meelest Helge veere veere päevakene ja temas on midagi Tregi laululikul monotoonset, aga jää ääretult helget. Lõpetuseks kohtusin mehega, kellele on tõtt-öelda keeruline tiitleid valida. Riivo Jõgi on mees, kes on laulupeol nii helilooja kui ka dirigendina. Lisaks sellele valmistub ta laulupeoks ka nelja kollektiiviga. Ehk siis Riivo Jõgi kehastab ilmekalt 21. sajandi kollektiivi juhti kes lisaks suurele pühendumuse ja andele peab omama ka meeletut töövõimet ja tõenäoliselt ka head autot. Et sellise geograafilise haardeulatusega oma igapäevast leiba teenida. Taas üks nähtamatu lugu. Paraku vist küll. Küsisin riivalt, kumb on tema jaoks keerulisem, kas minna suur kontsertile autori või dirigendina. Tegelikult on see lihtne küsimus on ütleme nii, et kui ma olen lautor, siis tegelikult enam minu kätes mitte midagi ei ole, et see lugu on kellegi teise dirigendi kätes ja, ja seinamängijate kättas siis kuidas sa parasjagu siis õnnestub. Kui ma lähen ise dirigent, siis tegelikult, et ma saan väga palju ära teha selleks, et kuidas see lugu seal laulupeol kõlab ja kuidas see lugu välja tuleb, et kindlasti on olla raskem laulupeol dirigendi nagu helilooja. Igal laulu ja tantsupeol seni mustmiljon isiklikku lugu, mis kunagi ei saa nähtavaks ja ei peagi saama. Alati on olemas kõrvu minu sinuga paljud tuntud tublid, kes jäävad nähtamatuks ja tahavadki jääda. Aga alati on seal ka need, keda ennast päriselt ei tea ega tunne, aga kelle tegudest me kõik osa saame. Üks selline inimene on Aet Maatee kes juba seitsmendat korda on oma meeskonnaga laulu ja tantsupidu ette valmistamas. Milliste mõtete ja tunnetega ta selle teekonna lõpuspurti alustab? Küsisin aedalt ühel hiljutisel hommikutunnil miks vestlus aset leidis just varasel hommikutunnil. Lasteaed selgitab. No siin on väga lihtne vastus, hommikud on lihtsalt värsked ja ka vaiksed. Sa kuuled iseennast ja oma mõtteid paremini. See ongi ainuke aeg, millal asju nagu mõtestada. Selle saatesarja nimi, Nähtamatud Lood, laulu- ja tantsupeolt ja ma usun, et kindlasti üks inimene, kes punub võib-olla kõige rohkem neid nähtamatuid lugusid või kelle ümber on neid nähtamatuid lugusid kõige rohkem, siis on võib-olla üks nähtamatu lugu. Oled sina, et. Ikkagi see, mida öeldakse, et sa oled see, mida sa räägid, Sa oled see, mida sa mõtled. Ja kuidagi tänasel hetkel järsku ikkagi tõusis minuni nagu rohkem see tähendus, staalsed. Et jube tähtis see, mida sa laulad. See ei ole mingi spiritism, vaid, vaid see ongi nii, et kui kõik põnevad oma hinge ja oma hingejõu sellesse loosse, et see ongi igaviku tuules see viis ja see mõte. Kui sina ütled, mina ütlen ja 30000 laulavad seda täies jõus siis paiskubki kuidagi maailma siis meie läti kolleegidest kunagi ühel konverentsil ütles, et tema meelest on laulu ja tantsupidu maailmataju peegeldus. Ja mu meelest see koht läheb minu jaoks nagu järjest selgemaks. Et me oleme seda tunnet just nimelt pidude ettevalmistamise käigus, et et see, mis on parasjagu nagu ühiskonnas, et see mingil moel mingist erivaadis ikkagi rullub meie õue pealt läbi. Et selles mõttes loomulikult on nende pidude ettevalmistamisel oluliselt suurem roll, kui lavasid paigutada ja busse tellida sees, et nii suurte massidena inimeste kogunemine toob kaasa sama palju nii nägu, rõõmustamist, energiate liitmist kui ka väikestest probleemist võib saada väga kõva ja valus vemmal. Mulle tundub, et me suudaksime ikkagi jätkuvalt üksteise energiaid kiita, häid energiaid liita ja selle üle õnnelik olla, et see võib-olla päästab ta meid. Ja kõik on armastust väärt. Kuulajamäng igaviku tuules. Tänasest saab algusega kuulajamäng, millele laene see pealkiri ja Pärt Uusbergi kirjutatud suvise laulupeo kantaadilt igaviku tuules. Igas saates esitame ühe küsimuse, mis moel või teisel seostub käimasoleva saatega ning omab enamasti teatud ajaloolist vaadet. Vastuseid ootame kuni järgmise saateni e-postiga aadressil laulu pidujat ERE kuulajamäng kestab alates tänasest kuni kaheksanda juunini ning kõige enam õigesti vastanu saab koos kaaslasega tulla tantsupeole ja laulupeo mõlemale kontsertile. Kui õigesti vastanuid on rohkem, otsustab auhinna saaja loos. Aga nüüd esimese küsimuse juurde. Ja küsimus kõlab. Kes kõneleb? Kolmandasse klassi? Teise keskkooli ja hiljem 27.-sse kooli nõmmel, kus meie perekond asus taas elama. Mu ema aitas mind väga formeeruda muusikuks ja nii ma siis tegelesin, põhiline huviala ja, ja põhiline tegevus oli just koolis õppimise kõrval just muusika tegemine, esinemine Klofonil, mitmesugustel üritustel. Üldiselt oli niisugune vaikne poiss. Hästi paipoiss. Ma ei armastanud mürada ja istusin hästi korralikult koolipingis. Ja eks muidugi minu kaasõpilased hea pilguga seda ei vaadanud. Niimoodi rääkis üks dirigent 1969. aastal, kui toimus laulupeo 100. juubel, kus ka tema juhatas eriliseks, teeb teda väga paljude muude saavutuste kõrval tõsiasi, et maestro ainuke dirigent, kes nüüd 50 aastat hiljem laulupeo 150. juubelil dirigendipulti tõuseb. Ehk siis küsimus, kes on see maestro? Vastuseid ootame, kuni järgmise saate, mis on eetris 16. veebruaril aadressil laulupidu, et r punkt e. Laulu valgusrännak laulu ja tantsupeo ajalukku. On juunikuu 1869. aastal. Laulupeolised on kogunemas Tartusse, esimesed neist jõuavad kohale juba esmaspäeva õhtupoolikul. Teisipäeval on saabujate vool nii tihe, et Vanemuise seltsi lauljate plaan iga saabuvat koorilauluga tervitada ei õnnestu. Pidime rõõmsaid oleme kui vastuvõtmise sissekirjutamise ja pidu pileti jagamisega õigel ajal valmis saime. Sest kell kaks hakkas esimese kontserdi peaproov Maarja kirikus kirjutab laulupeo korraldamise hing ja Eesti Postimehe peatoimetaja Johann Voldemar Jannsen hiljem oma ajalehes. Kuid mitte see ei olnud üks päev enne ametlikku laulupeo algust kõige suurem mure. Hoopis rohkem rõhub Janseni südamel küsimus, kuidas hakkab kokku kõlama üle 800 eesti mehe ühes laulmine. Bioloa viibimise tõttu oli ju laulikute väljasaatmine ja laulude harjutamine toimunud kiirustades. Jätkame Janseni meenutusega proovis Tartu Maarja kirikus, mis on täna taaskirikuna kasutusel küll ilma tornita. Jansen kirjutab. Aga seesinane peaproov, kui suurt rõõmu, ehk kurbust, au ehk häbi võistlema ilmutada. Igal rahvasõbral ja laulu tundjal vabises, süda rinnus. Nüüd pidi avalikult välja tulema, missugune laulupidu, laul saaks olema. Ma tunnen üht väikest meest, kes oma 50 eluaasta sees Veliial nii surutud ja rõhutuid kiriku ei ole läinud, kui sel päeval. Hirm ja lootus tema südames olid teineteise karbuss kinni ja keegi ei teadnud öelda, kummal õigus oli, ehk kumba käte võit pärast jäi. Kui nüüd lauljad neljaks hääleks kirikus olid ära jagatud ja igas hääles peale 200 meest oma koha peal seisid, läksid pidu, laulujuhatajad, ehk siis Aleksander Saebelmann'i Kunileid ja Johann Voldemar Jannsen koori peale, millega ka proov hakkas. Kõik lauljad seisid all, lahtised raamatut käes ja südamed tuksusid, nii ehk peakoori peale võis kuulda. Sel silmapilgul oli igas südames hirmu ja lootuse kõige kangem võitlemine. Aleksander sääbelmann tegi oreli peal lühikest eelmängu, andis hääled kätte, astus puldi ette, kestis pidu taktikepi ja siiani kõik vahid hüüdvad. Selle koraaliga täitsid vägevat toonilainet suurt kirikuruumi. Juba esimese rea järel hakkas hirm nõrkuma ja lootus võimust saama. Ja rida-realt läks nüüd laul nii vägevalt, puhtalt ja ilma vigadeta edasi, kui oleksid 800 meest 10 aastat üheskoos seda koraali iga päev kord üle laulnud. Hõissa. See tegi rõõmu ning ei puudunud palju, siis oleksid vahvad mehed kiriku sees hurraa. Hüüdnud. Raskem kivi oli rinna pealt maha langenud. Võime vaid ette kujutada, kuidas kõlas laul esimesel laulupeol, sest ühtegi salvestust sellest pole. Küll aga on säilinud esimese laulupeo laulik, mille järgi Revaalia kammermeeskoor Hirvo Surva juhatusel salvestas 150 aastat tagasi esimesel laulupeol kõlanud repertuaari. Suur aitäh sulle. Kõdisele tagasivaatest aastasse 1869. Kuidas see lugu edasi läks, sellest tõenäoliselt kuuleme sinu enda käest järgmistes saadetes. Selline sai siis see esimene saade nähtamatute lugude sarjast. Järgmine saade on eetris täpselt kahe nädala pärast ja siis teeme juttu segakooride ja segarühmadega. Räägime Miina härmast, kelle sünnist möödub täpselt kahe saate vahepeal, üheksandal veebruaril 155 aastat ning tantsupeo algusloost. Saatejuht Sten Weidebaum koos toimetaja Lisete Feldiga tänab teid kuulamast ja saadet jääb lõpetama esimese laulupeo esimene laul koraal siiani kõik vahid hüüdod. Sõnad Johann Voldemar Jannsen esitab rivaal ja kammermeeskoor Hirvo Surva juhatusel.