Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Kuulajad tere tulemast kuulama uue aasta esimest kunstiministeeriumi saadet, mina olen maarjamürk ja täna saate esimeses pooles on mul külas kunstiministeeriumis Kai Lobjakas Eestis tarbekunsti ja disainimuuseumis, tere, Kai. Tervist. Ja kõne all on Francisco Martinez kureeritud näitus laetud objektid, mis on veel. D ütle kohe ka erakui, kaua märtsi keskpaigani aega on, jõuate ja täna avame siis natuke taustu. Aga tahtsingi haige kõigepealt küsida, kuidas see näitus teile muuseumi programmi jõudis, millistest vestlustest need tõukusid ja Me oleme aastate jooksul näituseprogramm iseenesest nagu kokku tõmmanud, ma saan nagu paljud kunstid institutsioonidelt, et suuta kuidagi toime tulla, sest et näituste tootmine teatavasti kallis lõbu ja et mitte olla liiga liiga ette planeeritud, mida me peame olema, et siis me oleme oma galerii pinnale jätnud veidi paindlikkust sisse, et me saaksime võtta selliseid sähvatusena tekkinud ideid ja, ja see näitas tegelikult. Ta on küll planeeritud pikka aega, aga ta siiski on üks selline näide sähvatuses selles mõttes, et mitte meie enda initseeritud olid vastupidi, sisse võetud initsiatiiv, nii et see on tegelikult üks teema, millega kuraator meie poole pöördus ja meie ülesanne oli siis nii-öelda nagu analüüsida, et kas me saame ja kas on ikka meie teema ja kuidas see võiks nagu toimida, aga selle teemaga oli küll niimoodi, et väga pikalt ei tulnud mõelda, et see tundus nagu väga hea võimalus istutada see meie plaanidesse just sellest aspektist, et meie huvi on tegelikult esemelise maailma käsitlemisega olla nagu võimalikult mitmetahuline ja öelda, et mis on disain ja mis on tarbekunsti, mitte neid piire liiga tugevalt tõmmata mitte vastupidi, et, et näidata tegelikult seda võimaluste paljusust, kuidas asjadest ja asjadega seotud teemadest nagu võimalikult laialt rääkida, et noh, selles mõttes Francisco pakutud, et tundus väga hea ja veidi teades ka seda, mida ta varem on teinud. Samamoodi, et me nii-öelda põrsast kotis otseselt omaarust ei ostnud ja tunneme niimoodi siiamaani. Francisco tiine sellele ajakirjanduse antropoloogia taustad. Mul on tunne, et antropoloog on ka seal kõige nõutum tegelane, et kõik distsipliin pea teda sisse osta, natuke värsket õhku tuua ja nii edasi, et kuidas need arutelud võib-olla antropoloogid külaliskuraatoriga ja siis muuseumi kui vastuvõtva institutsiooni vahel arenesid, et see soov on kindlasti muuseumi poolt on kui teema vähegi sobib, anda tegelikult kuraaterjali vabadusi, mitte liigselt, et piirata, aga hoida samas nagu võib-olla väga praktilisest seisukohast nagu silm peal sellel, et, et see teema siis kommertsliinide puhul ka ju mitte sellise kuidagi professionaalse kuraatori, vaid tegelikult ikkagi sellise akadeemilise taustaga antropoloogi poolt, et see pakutud ja läbi töötatud teema oleks nagu vaatajale võimalikult lihtne nagu vastu võtta kõneleks sele vaatajaga ja jääks võib-olla liiga õhku hõljuma kõik võimalik ambitsioonidega mikraatoril võivad olla, et see oleks nagu võimalikult inimkeelne ja see oli noh, põhimõtteliselt ainus koht, kus, kus tundus, et silma peal nagu väga hoolega lahti hoidma ja muus osas olid need vestlused, mis toimusid teemal lihtsalt huvitavad. Muidugi, kurat, püüdis ka meid kombata ja vaadata, kas ta on piisavalt provokatiivne või et äkki kuskil on mingi nurk, võib-olla jääb liiga pehmeks või liiga teravaks, et noh, mingis mõttes selline loomulikke näituse tegemise protsess, mis toimub ka siis, kui tegelikult kraater majast seestpoolt, ega temaga meil selles mõttes iseenesest inimesena ja autorile nagu kogemust ei olnud, et tõsise sujus nagu võrdlemisi kuidagi loomulikult, et ütleme, et tema enda huvi oli teema mõttes võrdlemisi selge, et jah, mulle tundus, käib eelkõige selline tõlkimise küsimus, oli see selline pidevalt pinnal ja tema akadeemiku taustale ka mõtlesin, lugedes näituse ajalehte, et mis on mõnes mõttes selline hästi ligipääsetav formaat, lugesin sealt, et seal teadlikult ajalehtedes justkui nagu selline kiirmeedium, aga kubiseb rohketest akadeemilist viidates, et vahel on ikka päris tegu, ega see naljaasi ei ole seda läbida, ütleme tekst tema enda poolne. Jah, võib-olla selline soov väljendub seal nagu kõige paremini või see võimalus tema jääda ikkagi nagu akadeemiliseks, mitte muutuda liiga võib-olla lihtsaks ja liiga läbi näritud materjalid, kui me selleks, et tegelikult see oli tema võimalus jah, siis seal paremas mõttes ennast nagu välja elada, kui näituse puhul tõesti on ju väga palju erinevaid selliseid piire, mis siin suruvad nagu teatud raami ja ruumiliselt, eks ole, oleme me tegelikult ju galeri pinnal, et see on tegelikult väike ruum, aga temapoolne nagu sissejuhatus mingit pidi või, või see tekst annab võimaluse siis ka võib-olla sellel suurelt sügavalt huvitatud külastajal inimesel nagu edasi minna, et see selles mõttes on kindlasti, ütleb artikkel, jah, mitte saated, eks mulle meeldis selle näituse puhul, kuidas need ruumi näituseni rohkem laevale mulle meeldis hulga, kuidas ta algas juba külastajale uksest sisenedes ja niimoodi vaikselt mähkis ta endasse nende teemadega ja et mulle tundub ka, et see on olnud veidi neid ruumilisi piire liiga ise rõhutama, et tegelikult näituseni galeriipinnal, mis on tõesti selline veidi alla 40 ruuduses, on väga tillukene ruum, isenesest võimalus, mida me oleme varem kasutanud, aga mis selle näituse puhul ka kindlasti eriliselt hästi toimis, oligi see, et nagu isegi võib-olla kui vaatajal ei ole plaani otseselt sinna näitusele minna, et see tegelikult selle isutekitajana mitmed tööd kui on nii-öelda näitusesaali, et kindlasti toimib juba küsimusi tekitavalt iseenesest, et võib-olla isegi kui ei meeldi, siis küsimusi tekitab, et see juhatab inimese sinna rahulikult sujuvalt sinna galeriisse sisse, üle juurde, mõnes mõttes käele välja teiste ekspeditsioonide juurde. Jah, sedapidi ka kindlasti kindlasti töötab ilusti sedasi, aga et need näituse teosed, mis on valitud, et need on väga erineva kunstniku positsioonide, väga erinevad teemad ja mõnes mõttes mulle avaldas muljet just mainis, et see on tegelikult väga hoomatav näitus ja väga selles mõttes ikkagi vaatajasõbralik näitas, et seal näitusel ei ole sellist tohutud näiteks ka tekstimassiivi, mille sa pead läbima, et need, ma arvan, kõnelevad igal tasandil. Aga et võib-olla mind isegi üllatas tohutu teemade hulk, mida ikkagi objekt suudab ja vot vot just et esialgu teadmata esialgu rääkides ainult teemast kuraatoriga ka muidugi et teema võib-olla huvitav ja väga oluline on ju see, mis sealt tegelikult nagu välja tuleb, et selles mõttes selle ajani, kui selgus, et ikkagi konkreetsed autorid ja teosed tunduski võib-olla noh, ütleme põnev, aga hägune ja et seal 10 autorit ja nad on tõesti nagu kõik tulistavad eri suundades ja noh, selles mõttes võib öelda, et see on nagu väga harali, aga teistpidi just selle näituse eesmärk ongi näidata seda tegelikult seda metsikut potentsiaali, mis nendes esemetes on, mida tegelikult kuraatorist nimetab nagu tavalisteks asjadeks, tavalisteks esemeteks, mis iseenesest nagu tõesti, nagu selle materiaalse keskkonnana on kindlasti kõigile Lähevad kannavad endas midagi tavapäratut või ütleme, harjumuspäratut et see võime võib-olla läbinisti 10 teosed tuuegi hästi mitmeid kihte või püüda neid seletada lahti, et see on jah, ongi väga märkimisväärne oskus ja no ütleme, et see ongi tegelikult ju selle kuraatorioskuse kõige parem väljendus, siis ongi õnnestunud tegelikult et mõned teemad, mis ka seal aktuaalsed on, mis seal ka väga hästi välja tulevad on lähiminevikku käsitlemine näiteks Jussi Kivisillamäe, punkri leiud ja nii edasi, samas kogu piiride teema, reisimise, rännete, lubade teema, missal tuleb ele noorde Monteski teosest välja tehnoloogia areng, tööturg mulle väga meeldis Camiila IRL-i selline efektiivsuse ja tulemuslikkuse üle ma ütleksin moodi nalja, heitev ja ironiseeriv poolikute tööriistade teema, mis olid väga hästi, leidub koha üldsegi trepi Mademel. Et millised on võib-olla sinu jaoks veel mõned teemad, mis endale rohkem kuidagi kõlama. Mulle tundus, kui ma vaatasin seda kombinatsiooni siis tõesti, et võib-olla see noorde kiuselile hästi rafineeritud, võrdlemisi nagu siuksed, aga üheselt nagu sisse pagulastemaatikale nagu hästi lihtsalt tegelikult nagu seda tähelepanu juhtiv, et mulle meeldib, võib olla ühemõttelisust peaaegu, et millega tema on välja tulnud ja, ja teistpidi, mulle tundus, et noh, kui ma vaatasin ka selle pilguga, et mis võib-olla inimestele, kes võib-olla ka sellest muuseumis ei oska nagu oodata võib-olla sellist temaatikat, sellist teemakäsitlust, et kindlasti gruusia kunstniku töö, mis tegelikult väga selline isiklik ja võib-olla selliseid kodu või sihuke isiklike suhete keskne töö, mis tõesti läbi nagu esemete valimi kõneleb ja räägib tegelikult sellisest kuus ja 90.-te aastate rasketest aegadest või ärevatest aegadest ja läbi selle, mis küll väga inimlikul tasandil mingist esemete kogumist, mis kõneleb siis sellistest isiklikest suhetest, et see võib olla selline soe, aga noh, ikkagi võib olla väga selgelt teistest eristada selline väga, väga eluline töö, et aga võib-olla kõige suurem ütleme niimoodi, et nendest kogum esemeid, mis vaatajale otsa vaatama tähendab mulle selle töö puhul ka jäin mõtlema selle üle, kuna ei ole täpselt välja kirjutatud neid isiklikke lugusid, et tegelikult jääb üle, endal väga palju neid seoseid luua ja mõelda, et kellele täpselt see savist anum kuulub ja kellele need asjad, mis siin vitriinis on, et kuidas nad omavahel selle perekonna loonud, kui peaksid moodustama ja just ja, ja omamoodi mõjuvad nagu eksponeeritud arheoloogiliste leidudega eksponeeritud, et selge, et tekitab koheselt nagu väga siukseid, emotsionaalseid mõtteid ja seoseid, et seal oli huvitav ka see, et mõned objektid on saanud sellise kunstnikupoolse võimenduse nagu just nimelt see gruusia perekonna lugu kajastav, see näiteks emelid, Janderi kassitopis ja nii edasi, et mis seal siis uue aja justkui tooteid või sellised veidrad leiud ja teiselt poolt juba mainitud Se Jussi Kivisillamäe punkri leiud, et kus see kunstniku panus ongi see Ta toob selle sellest keskkonnast välja ja asetab ilusti vitriini alla ja postamendid. Need ongi nagu ka kuraatori passisid, võluvad leiud või need on tulemus tema tähelepanekutes üle Eesti ja ka rahvusvahelise kunstiväljalt. Ja veel kord see, kuhu te seda nagu pakkus, et see nagu tarbekunsti- ja disainimuuseum, et tegelikult seda siduda nagu selle niiehknaa sellise materiaalse objektikeskse maailmaga, et ka osav kombinatsiooni osavalt pakutud. Ja, ja ma mõtlesin ka selle peale, et kui see näitus oleks tabanud mind näiteks kuskil kunstigaleriis, see mulje on ikkagi hoopis erinev, et muuseumi kontekstis ta tegelikult aktiveerib, nagu ma enne mainisime juba kogu ülejäänud seda ekspositsiooni loogikat ja teistpidi, mulle tundub, et noh, olles ja me oleme seda seda näitust võrdlemisi pikalt ette valmistanud, et ma ikkagi muuseum poolt jällegi tahaks just öelda, et võib-olla parandan siin iseenda eelmist lauset, objektikeskne muuseum, et, et selge, et ka meie ambitsioon või soov olla mitte ainult objektikeskne, vaid kindlasti vaadata neid protsesse, mis on esemete tagant vaadata neid nagu laiemalt ja neid võimalikult erinevaid kontekste ja, ja tõesti ikka nii palju kui võimalik, kontekstualiseerib, et arvestades tõesti esemed muuseumides tihtipeale ongi ju ja selles muuseumis eriti oma sellisest algsest kontekstist välja tõstetud, et tegelikult tuleb pidevalt meenutada, et need asjad ei ole lihtsalt asjad. Ja kõike seda, et noh, Ma tahan öelda, et me ju teeme seda nii, ehk nii et seda tahtsin ka küsida, et kui te tegutsete oma kogudega ja teistel korrustel näitusetegevusega, et siis te kogute lugusid ja, ja selles mõttes seda, kuidas ese on jõudnud muuseas, ja muidugi ja see on siis tegelikult mingisuguses kohas, selles saates ajalehes märgib tema soov, on, on teha tavapäratut, siis eks ole, et rääkida esemetest võib-olla nii nagu muuseumid tavaliselt ei tee ja see, millele ta vastandub, ongi tegelikult sisse muuseumi tavapärane praktikat, kogutakse esemeid, kogutakse seda tausta, kus ta on toodetud, kust teda on kasutatud ja nii edasi, et muidugi me teeme seda hästi palju, et tegelikult, et selle muuseumi seisukoht ongi olnud väga oluline tuua selle tarbimist kõrvale disaini kihistus ja selle puhul on tõesti väga suur osa tööst, et luua seda elementaarset baasi, mida me võiksime teada tuuegi, kui esemed ja autorid ja aastad ja tootide, kõik see, et selgelt me teeme seda, aga, aga näituste kaudu siis saabki kõike, seda omakorda nagu laiendada seda pilti nagu laiemaks joonistada, et asjale võib-olla jääks juurde ainult aasta autor ja nimi ja aga sellist kogumist või sellist näitust, kus siis tegelikult tuuakse välja just see on jälle see, mida antud ese on kellelegi tähendanud, et see ei puuduta seda põhikogumistegevust, aga pigem just mingeid näituse sekkumisi ja see ja et kui seda teha, siis tuleb kindlasti läbi näituste ja ma arvan, et tegelikult meie kogumisspetsiifika võib-olla, kui seda nagu laiemalt muuseumiväljal vaadata, siis kindlasti näiteks Eesti Rahva Muuseumi ajaloomuuseumi meie kindlasti kogume nagu erinevat moodi või erineval põhjusel esemeid ja materjali, et võib-olla meie jaoks on vähem oluline mingil hetkel see, et seda on Võrumaa mingis kohas kasutatud kuivõrd see, et kus on see ese toodetud ja kes on selle out ja noh, et meie, meie huvid on kindlasti muuseumiti nagu erinevad. Aga jällegi, ma arvan, et see on jälle see erinevad muuseumid teavad erinevaid infot, on jälle jälle väga hästi nagu ristkasutatav. Mõtlesin ka selle peale, et peale selle näituse külastamist tekib ka selline peaaegu paranoiline tunne, et millised objektid ei ole väga tähenduslikud ja peaaegu kõigest saab ju tegelikult selle kokku panna, et muidugi ma mõtlesin ise sedasama, et mulle meeldib tegelikult väga see pealkiri, milleni jõudsime, mis inglise keeles on hopsixofetension, mis oli siis Francisco pakutud ja ta ongi inglisekeelne inimene, eesti keeles. Nii hästi ei orienteeru. Eestikeelne pealkiri, laetud objektid on head eestikeelne vaste sellele inglisekeelsele. Aga noh, teistpidi loomulikult noh, et me võiks muuseumi nimeks ka laetud objektil panna. Oleks lahe. See on suurepärane, noh, tõesti moto loosung muuseumile loomulikult, milline objekt ei oleks alates teie muuseumi majast täpselt, see on suurepärane nimi, jah, võib-olla võiks teha sellise, näiteks muuseumi eriprogrammi muuseum muudab live. Vaatasin ka publikuprogrammi, et Francisco oma saarte artiklis rõhutab väga kaasamisele ja muuseumi-lise laboratoorsel kokku toovale võimalusele, mitte et oleks lihtsalt infot jagavad üritused ja nii edasi, et et mis seal selles liinis tulemas ja kuidas seda kaasamist plaanite saavutada plaanimajanduse küsimus ja, ja eks see oli, ega see naljaasi muidugi ei ole suure, suure sellise välja peal, kus kõikvõimalikke toimub, siis ka ise teeb ringkäike muuseumile meie omalt poolt eestikeelsena samamoodi ja selle tegevuse käigus nagu püüda inimestest kätte saada need emotsioonid ja sel teemal vestelda. Kohe vahetult pärast avamist toimus tegelikult seminar, mis oli võrdlemisi rahvarohke ja võimaldas samamoodi nendele diskussioonis tekkida, siis siis nendel teemadel ja on praeguse seisuga on Timo tahtsid töötuba toimunud, mis keskendus siis sellisele Sloppide temaatikale ja tuleb veel Varvara ja Marri siis veel vara kui laeva poolt läbiviidav töötuba, mis loodetavasti ka tegelikult tekitab huvi ja võimaldab siis nendel teemadel rohkem rääkida. Ma väga usun, et tegelikult kuna näitus iseenesest ei ole suur, et noh, ta on just nagu suuruse mõttes nagu kergesti läbitav, et siis see tegelikult võimaldab just nendel sellistel intiimsematel vestlustel võib-olla tekkida. Ja meie ikkagi kasutame endiselt ka sellist vanakooli formaati nagu külalisteraamat ja kuna see näiteks kindlasti ei jäta külmaks, et siis, siis ma usun, et noh, sellise vähem emotsionaalse eestlase mõte läheb tihti umbes iga marja ja, ja ma arvan, et see on üks tore formaat, kust saab sellist tagasisidet siis, et ega keegi kogu aeg küsimas ei käi, et, et mis te arvate ja, ja et, et noh, sellist nagu väga intensiivselt sellist pealekäivat inimestele info väljatõmbamist ei ole, et, et siis see, see on alati, ka paralleelmaailm on olemas. Tahtsin küsida, et Varvara ja Mari töö on seal robotkäsi, mis on siis hakanud nii-öelda inimese käest tööjõudu ära võtma ja loetleb ise lõksutades külastajaid. Kas te avaldate selle numbriga lõpuks hindajatööd tegi? Muidugi muidugi see väga põnev olema, väga hea, jään ootama, aitäh Kai Lobjakas. Teemaks oli Francisco Martiine Secureeritud laetud objektid Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis avatud, et kindlasti veel vähemalt kuu-poolteist. Ja nüüd on kunstiministeeriumis külas Eesti Arhitektide Liidu aastanäituse kuraatori tiimist osa. Tere, Mihkel Tüür ja Eik Hermann. Tere. Ja kõigepealt selline hea jäälõhkumisküsimused, palun tutvustage end oma tegemisi mõne sõnaga. Ja kuidas jõudsite sinna Arhitektide Liidu aastanäituse kuraator? Ta oli tiimi, on siis arhitekti igapäevaselt joonistan maju ja ega see kuraatorinäituse mõte natuke sealt tuligi, et majade projekteerimisest. Ja mina olen filosoofia õppejõud Eesti kunstiakadeemias ja õpetan aeg-ajalt arhitekte ka Eesti Arhitektide Liidu kuraatori tiimi satutakse nii tavaliselt, et on ideevõistlus ja siis tuleb väravaid, et siis kui võidad ära, siis see on nagu selle kadalipu algus. Nii et kunstiministeeriumis on külas kadalipu läbi ja hetkel võib-olla te natuke avate seda näituseteemad ja, ja lähenemisnurka, et tegemist on väga infotiheda galerii formaadiga, küll aga tõesti infot erinevatest vaatenurkadest sellele problemaatikale, et alates kliima soojenemise mõjust ülevaade Eesti elamufondist, et Eesti riigi sammudest ja nii edasi ja nii edasi, et võib-olla te natuke räägite sellest ligi nullist kui sellisest. Kõige esimese asjana peaks seletama, et mis see idee oli, millega ma selle kadalipu esimese astme läbisime. Mõte on siis selles, et kõigepealt see idee ise tuli Mihklilt ja tema mõte oli reageerida liginullenergia regulatsioonidele ja aastast 2020 vähemalt riigimajad tuleb ehitada laga energiatõhusalt. Mis asja mõte. Ja siis me oleme aeg-ajalt mingeid võistlusi koos teinud, õigemini mina olen siis liitunud Kadarik, Tüür, arhitektid, tiimiga ja siis ta pakkus mulle teeks sellise ettepanekuga, selle ettepaneku sisu oli see, et teema on nii uus ja läbiuurimata Eestis ja ja kuidagi puusalt on justkui tulistatud igasugu regulatsioone, vähemalt siis mihkli nägemus sellest oli selline ja teeksid siukse näituse, mis ei ole lihtsalt see, et me eelarve ees teeme hästi palju pilte või ilusaid makette, vaid et kõigepealt kulutaks suure osa eelarvest lihtsalt uurimisele läbimõtlemisele ja võib-olla see on nagu ka vastus sinu küsimusele, miks ta nii infotihe on, ongi see nagu kuidas ikka uurimuse vahetulemus tutvustad ikkagi kuidagi mingit sorti info, mida me üritasime lihtsustada, aga kui edukas oli, et see külastajat hinnata rohkem kui meie enda oma, et kui sa sinna kuskile sukeldud sinna teemasse õudselt raske on siis lõpuks aru saada, et kui jälgitakse teistel, on äkki Mihkel, sina räägid natuke nendest märksõnadest, et millest see näitus lähtub ja millised on need infokillud, mida te tahate, et inimesed sealt kaasa võtaksid? Ta on selline lineaarne jadamel tekkinud miski, et seal on 80 tünni, mis justkui sümboliseerivad kaheksakümmet, tonni CO2 heidet, mis võiks olla selline keskmise eramu elukaareheide keskkonda ja meil see mõte keris erinevate teemade ümber, kuni me jõudsime välja sellisesse kohta. Võiks tõlkida neid Ta erinevaid kaalutlusi ikkagi sinna CO2 keelt, sellepärast et me vaatasime, et on erinevaid argumente, sõnastusi, mõttelaad ja üldse selle energia kokkuhoiu teema ümber ja hästi erinev on see diskussiooni aste ka, et inimesed, kes on selle ala insenerid, neil on täiesti oma terminoloogia, arhitektide veidi nihkes terminoloogia, siis tulevad ilmik vennad, kellel on veel kolmas terminoloogia, et seal on nagu täiesti erinevaid kategooriaid ja inimeste üksteisest veidi mööda seal. Mulle tundus, et on tekkinud selline enam-vähem samasugune diskussioon, nagu oli Eesti metsateemadele, et räägitakse hästi palju. Aga sellist ühisterminoloogiat ja seda tausta nagu ei ole. Ja siis põhimõtteliselt oligi püüd veidi idealistlik küll aga leida siis mingi selline ühine taustsüsteeme, et tekiks üldse ühised terminid, kõigi jaoks tekiks selline ühine taust kõigi jaoks, et miks seda tehakse, mis ajast tehakse, kuhu suunas tehakse ja mis on need argumendid. Ja pigem see näit. Näitus esitab pooles ulatuses vähemalt küsimusi ilma vastusteta, sest noh, kõigil hakata vastama, siis see läheks päris mahukaks, noh nagu naljatlemisi rääkisime avamisele, et Soomes sellise regionaalse planeerimise ja ehitatud keskkonna kaudu riigi suunamisega tegeleb organisatsioon nimega VTT, mille aastaeelarve on 270 miljonit ja kus ta töötab 2000 inimest. Et naljatlemisi siis ütlesime, et me üritame, siis ei kiirene ja kaastöölistega niimoodi seitsmekesi umbes ära teha selle 2000 inimese tööaastane raames ühe aastaga jah. Mulle tundub, et te olite väga kriitiliselt seal Eesti riigi tegevuse või tegevusetuse suhtes, et vaatasite, et neid samme, mida on siis püütud astuda ja mis tundub, et ei ole piisavad taga, milles te näete, et peamiselt puudu jääb, et kas sellisest tahtest, teadmistest või siis head kavatsused kipuvad vajuma kuhugi tagatubadesse ära või tõlgendasin üldse valesti ja te olete väga poisilik aktiivsed Eesti riigi sammude suhtes. Kui me alustasime, siis me olime hästi sarkastilised kogu teema suhtes, et oli palju siukseid, pool humoorikaid, ettepanekuid, millest see näitus peaks koosnema alates sellest, et kuidagi erinevaid maailma arhitektuuri šedöövreid nagu teha ümber siis hästi energiatõhusaks siukseks, hästi paksude seintega hooneteks. Ja mida rohkem teemasse süvenesin, seda rohkem ilm, et esinesid, võiks öelda. Tänu Mihkli joonistustele vist õnnestus natuke mingit muhedust uuesti tagasi tuua sellesse teemasse aga vahepeal oli ikkagi väga tõsine ja kaasteeline kaastööline. Ott Kadarik vahepeal ütles, et hea meelega enam ei tahaks sellest teemast midagi kuulda, et depressiooni kuidagi hoida, kuidagi kontrolli kontrolli all. Aga et mida rohkem, mida kaugemale me selle asjaga nagu ise sisse läksime, seda rohkem tekkis tunne, tuleks nagu tõsisemas sellest rääkida, aga üks meie argument, et meie vaateviis oli see, et seni on seda teemat vaadatud kuidagi hästi kitsastes raamides. Ja see on ka arusaadav, et tõenäoliselt see on nagu niisugune õhukese riigi sündroom, et sul ei ole raha, et palgata inimesi, kes sellega saaksid. Tehasel on üks inimene selle jaoks eraldi palgal, aga ka palju see üks inimene jõuab, ei ole raha, koolituste jaoks, ei ole rahauurimuste jaoks edasi ja mida on tehtud, on see, et on töö ostetud sisse inseneridelt, aga inseneridel kipub olema selline vaateviisid, taandavad ära probleemi hästi pisikesteks õhukesteks ala probleemideks ja siis nad lahendavad seda eraldi optimeerivad seda. Kuigi tundub, et see on ka see vaateviis, mis on tegelikult selle probleemi enda üldse esile kutsunud, et see, et sa nagu vaatad maakera nagu suurt resurssi, mida saab siis tükikaupa justkui optimeerida seda optimaalselt kuidagi siis kõik ikka võimalikult ära kasutada. Meie mõte oli, et vaataks laiemalt asja, vaataks terviklikult asja, vaataks, et ärme tegele ainult Eesti probleemiga, vaid tegelikult nagu probleem on planeedi probleem. Ehk siis kliima soojenemine, kus see kõik pihta hakkab, eksju, ja siis vaataks nagu, mitte 30 aasta lõikes nagu vahel need arhitektuuri. Kinnisvaraarendajate see niisugune eelarvet nagu näevad ette arutavad, mis 30 aasta lõikes juhtub, vaid vaataks nagu pikemat lõiku ja siis võib-olla ilmnevad teised asjad, eks ju. Et siis ilmneb teistsugune potentsiaal üldse säästmisel või sellele, et mida ette võtta ja vaadata asju rohkem nagu ökoloogi pilguga, eks ju, kes näeb asju nagu mingites tsüklites, kes kõik on seotud ja siis kuidas need vastastikused mõjutused kuidas toimub ja kuidas see nii-öelda energia säästmise temaatika sinna üldse nagu asetub ja kuidas ta siis tegelikult võiks asetada. Üks huvitav teema oligi näiteks nagu, sest sellel teemal on vaieldud, et kas on oluline energiatõhusa maja puhul, et kuhu see asetub või kust ta üldse ehitatud on või mis on tema naabruskond vä? Ja sellest on nagu kaks täiesti diametraalselt erinevat seisukoht, et üks on, need ei ole kuna Eesti on nii väike, et Brüsselist vaadatuna tegelikult noh, vahet ei ole, kus ta Eestis asub, aga teine mõte on selline, et on küll vahe ja siis hakata uurima, et kus see maja siis asub, siis tegelikkuses andmestik nagu selle eesti ruumi kohta on päris puudulik ja siis meil üks väga hea kaastööline raul Kalvo, kes tegi siis kaart Eesti andmebaaside baasil, et kus üldse majad asuvad, kus kui palju maju asub kus majad on kui callida ja nii edasi kõiki kaarte isegi näitusele välja pannud, aga lihtsalt, et seda andmestikku koguda, siis me jõudsime tegelikult selle tõdemuseni, et puudub isegi institutsioon või isik või keegi, kellega suhtestada, kes võiks selle kohta midagi teada, et küll kogutaks majandusministeeriumi seal neid THL-i andmeid, registri andmeid või? Nojah jah, ehitisregistri andmeid, aga keegi nende analüüsil ei tegeleta, see pannakse salve ja sinna see ununeb ja kuna neid ei analüüsita, siis ka need kohati on kohmakalt kasutatavad ja puudulikud ja siis iseenesest noh, kogu see selline ruumikäsitluse kogum, et selle puudumine oli täiesti hämmastav meie jaoks, et selle taasiseseisvunud Eesti perioodi jooksul on see kõik kuidagi unustuse hõlma vajunud delegeeritud erasektorile, kes siis saab justkui vabalt tegutseda ka sellist nagu riiklikult rahulikumat pikka vaadet. Seda me kuskil nagu ei avastanud ja iseenesest on see, et ilmselt hakkab tekkima mõne aja pärast, aga isegi kuna see arhitektuur või keskkonnaloome on ju erinevate selliste kategooriatega mõõdetav, et ühelt poolt võib-olla majandusministeeriumi, sest ehitamine on majandustegevus, võib-olla kultuuriministeerium, sest arhitektuur, ruumi kultuur võib olla keskkonnaministeerium, sest on tehiskeskkond. Ja niimoodi see temaatika tegelikult lõhustubki erinevate seadusandlust, erinevalt ministeeriumite vahel. Ja ega see riigi kriitika on tegelikult enesekriitikat, et me jõudsime sinna välja, et kuna Eesti on selline miljoniehitisega selline mikroühiskond, et siis tegelikult noh, see on kõik nagu ka ühe inimese tasandil nagu analüüsitav ja vaadeldav, et et tegelikult noh, see ongi selline kättevõtmise asi ja arhitektid peavadki sellega rohkem tegelema, selleks on vaja lihtsalt selline tellimus mootor välja mõelda, ilmselt. Küsin siia vahele, et praegu siin valimistega seoses ja valimisprogrammidega seoses on läbi käinud see riigiarhitektimõtte, et mina kui see ilmik vend, küsin, et kas see on siis nüüd see koht, kuhu kogu see info näiteks võiks ideaalis kokku jooksma hakata, seda teie uurimistöö, kuidas pikaajaline ja mis tipnes või, või päädis selle näitusega ja nii edasi, et aga see on ka see nagu omaalgatuslikke. Mulle tundub missioonitöö väga palju. Aga kuhu siis komps nüüd asetada? Noh, tegelikult see riigiarhitekti termin võib olla nagu Albersteerilik natuke. Kohe-kohe tekib mõte, et keegi istub sellises suures toolis kahe käel nikerdatud kotkad ja siis paneb sõrmega kaardile, ütleb siia Põlvasse, saagu see asi, et tegelikkuses ruumilise arengu töögrupp käis koos, et kuidas seda kaardistada ja, ja võib-olla see terminoloogia on isegi ükskõik, et põhiline, et kuskil hakkab see ruumiehitust ja, ja tehiskeskkonda keskkonda käsitlev info kogunema, et võib-olla see ei ole isegi tähtis, et kes seal see keskne organisatsioon on, peaasi, et sa kuhugi tekib, et kui praegu on ehit, asekantsler on tekkinud majandusministeeriumi juurde, noh, paar aastat tagasi see institutsioon tekkis ja siis arhitektuurinõuniku asukoht on seal Kultuuriministeeriumi juures, et siis pigem oleks tore, kui nad kuskile koonduksid, kasvõi ühe ministeeriumi alla. Killunemine nagu ära lõpeks, pigem, sest selle ruumilise töögrupp järeldustes oli ka see väga selgelt loetav, et alati eriti need probleemid justkui kukuvad toolide vahele. Kuna need inimesed, kes vastutavad erinevate asjade eest, istuvad erinevatel toolidele, siis see probleem kuidagi jääb kahe vahel, et ühelt poolt omavalitsus ütleb, et see riigi asi riik ütleb, et see on omavalitsuse asi ja siis kaob ära, et kas või näiteks koolitused või et kuidas peaks siis energiatõhusaid maju kontrollima, et kui keegi tuleb ehitusloaga riik ütleb, et oi, aga see on omavalitsuse asi. Aga kui küsida näiteks noh, Endal on juured on Muhu saarel, et siis ma käisin muu ehitusnõuniku käest, et noh, et kuidas sina sellesse suhtud, siis Indreku härrasütleb, et väga huvitav peab siis hakkama ise arvutama, nüüd selles mõttes kuidagi tegelikult paneme kõik, see riik on ju ja põhimõtteliselt tuleks nagu rohkem koostööd teha, mitte veeretada seda nagu teiste õue peale justkui seda probleemi vaid üritada kuidagi hästi mõistlikult ära teha, sest Eesti toredus on see, et me oleme niisugune pisike külaühiskond ja siin on tegelikult võimalik mõistlikult asju teha ilma. Neid üle menetleks. Olles seal näitusel, siis mõtlesin ka selle peale, et mulle tundus see väga oluline arhitektuuri ruumi, planeerimisega tegelevatele, mulle tundus, et ta väga selgelt adresseerida ka poliitikuid erinevaid lobirühmasid, püüate neid natuke torkida tagant nii selle infograafikaga kui ka siis selle sõnalise osaga, mis kohati väga provokatiivne. Ja samas ma ise tundsin, et sellisel tavainimesel, kes on arhitektuuri valdkonnas väljaspoolt, et oli kohati ikkagi raske kogu selles infomahus ja selles viidetaja mõistete tulvas nagu järje peal püsida, aga mõtlesin ka sellele, et kas ja kuidas plaanida antud teemaga edasi tegeleda, et minul tekkis tunne, ma tahaksin mingi trükise kaasa võtta ja rahulikult sellesse süveneda, et aga ma vaatasin, et minuga koos oli näitusel ka teisi inimesi, kes läksid nagu väga teemasse sisse, jäid iga tünni juurde arutama, pildistasid iga tünni üles. Ja siis ma tundsin, et sellel on jah, need teatavad erinevad nagu publikugrupid, keda ta tõmbab. Aga kas te lähete kuidagi edasi, kas tuleb midagi, millega kodus iseseisvalt ennast järele tõmmata? Kõigil ilmikutel? Jah, tõenäoliselt see natuke on, kannatab ikkagi selle esialgse probleemi käes, et kui oled sinna kuhugi sukeldunud, et siis on nagu raske ja sellesse mingisse teemasse imbunud, et kuidagi täiesti kõrvalise pilgu jaoks nagu, et kas sa suudad seda aru saada, et mis on nagu jälgida või mis ei ole. Aga vastates sellele küsimusele, et mis edasi, siis meil on plaanis ka veebileht trükisest loobusime, kuigi seda on ka tahetud tõepoolest mitmelt poolt on nagu soovi kuulda olnud. Ja omakeskis mõtleme läbi, et kas peaks tegema või minema edasi mingit järgmiste sammudeni, et pikk eeltöö jääks ainult näituse formaati vaid. Mõte on olnud selle kompetentsikeskusega ka tegelikult, et noh, küsimus ongi, et kui see kompetentsikeskus, siis mis võiks seda infot hõlmata platseerub kuhugi ministeeriumi alla, siis ta võib muutuda selliseks nagu suhteliselt lohisevaks protsessiks, et seal peab aru andma väga pikaldase alt ja kõik läheb nagu ühe ministeeriumi alluvusse, Peba asume sinna raamistiku ja see on selline väga pikk protsess, et ma olen ise mõelnud, et tegelikult võiks ju teha sellise eraalgatusliku kompetentsikeskusi, kus oleksid puiduinfot käsitlev teema kild siis üldse sellist energiasäästlikku ehitamist ja keskkonnatemaatikat koondab. Ta toimiks pigem sellise projektipõhiste hästi konkreetsete rakendusteni, et sealt noh, ala, sealt tuleb välja aastaraamat kord aastas ja inimesed vaatavad seda ja saavad teada, et mis siis viimase aasta jooksul noh, kus suunas on mõeldud, et tollane quest konkreetne, operatiivne võib-olla kerge sel teemal. Sest hästi lihtne on iga teemaga hakata seda otsast menetlema ja jõuda sinna välja, et kuue aasta pärast on siis jõutud mingisugune see meetmeni, aga, aga see sisu on nagu kaotsi läinud, et mõte selles, et võib-olla saaks sellise eraalgatusliku kerge asja teha, kus oleks info koondatud. Sest neid osapooli, kes seda kasutaksid, on väga palju on erasektoris on riigi poolel, et see on niisugune ülekattega huvi ja puhtalt hakata nüüd riigilt nõudma, et noh, et seda peaks tegema sinna, noh ma arvan, et sa ei pea isegi nii olema. Mõtlesin siin korra, et Eik, sa enne mainisid, et natuke neid ideid, mida te ka kaalusite, aga mis jäid kõrvale lõpuks? Ta oli see, et kas peaks kuulsate hoonete näitel läbi mängima selle liginull olukorra ja tahaksin kuulajale kindlasti rõhutada, et seal on üks sekkumine tegelikult ju sellesse ruumi ka. Et minu meelest see on väga lahe, minge vaadake, kas leiate üles, aga vihjeks on see, et kas siis kõik need suurte akendega majad, mida meil ehitatakse klaastornid ja nii edasi ja nii edasi, kas siis nagu 20 20 alates peaks neid siis kuidagi hoopis hakkama kinni katma või soojustama teisiti. No see on mõnes mõttes selline laiem küsimus, et kuhu me ka näitusel välja jõudsin, mulje on see, et tegelikkuses seda A ja B klassi mõju on alla kahe protsendi, ehk siis seal kuskil ühe protsendi elitaarses tipus toimub selline mõtlemine sel teemal ja üle 70 protsendi lahes 80 protsenti maju ei oma mingit energiamärgistega keegi sellist analüüsi, et palju see võiks üldse energiat tarbida või kuidas selle olukord on, et siis tegelikult kui me vaatasime ka mingite konkreetsete Maat näitel, siis tegelikkuses kaasaegsest materjalist tehtud maja, millel on enam-vähem mõistliku ilmaga, et aknad, et see ei välista küll mingeid arhitektuurseid lahendusi, et pigem on küsimus sisuline ja me jõudsime sinna välja otseülekate esteetikaga, on suhteliselt väike, et igasuguse esteetikaga maja on põhimõtteliselt võimalik. Kui kunagi 10 aastat tagasi seal kuskil saksa puiduseminaridel tutvustati kümnekorruselisi büroo torne Londonis, mis tehti täispuidust, mis oli hästi innovatiivne, siis väliselt nad ei erinenud millegi poolest tavahoonetest, et sai ka seal ekskursioonil käidud hiljem Londonis sõidetud kuskil äärelinnas torni vaatama ja siis noh, väliselt on ikka Plekassetikaga aknad ees ja mitte midagi aru ei saa ja sees on ikkagi. Aga kogu see sisu oli tegelikult see, et kogu raudbetoon oli asendatud liimpuiduga, mis tähendas seda, et CO2 heite teema on oluliselt teises kohas, aga see nagu ruumis viibides kuskilt välja ei paistnud, et seal ongi, pigem on see, kuhu me jõudsime, oligi, et alguses me alustasime sellest, et noh, et Medeks selliseid esteetilisi nalju või trikke, et noh, et pakime maja mingisugusesse soojakonteinerisse ära ja et kõik vaatavad, et oi, aga see on ju kole, onju. Aga siis hiljem jõudsime sinna välja, et tegelikult on need erinevad lahendused, on võimalikud, lihtsalt on küsimus on sellest nutikuses, et kui nutikas on insener, arhitekt ja kõik kõik need osapooled, kes seda hoonet teevad ja siis tegelik kusjuures me jõudsimegi sinna välja, et oluline ei ole mitte hoone energiatarve selle käitumise jooksul, vaid noh, see, millest sa varem ka ehitatakse ja kuhu Hillamise materjal läheb, et näiteks Šveitsi näide oli seal ühest kontorihoonest, mis oli täis saviseintest ehitatud ilma vent seadmeteta oli A-klassi maja kus noh, tegelikkuses siis see hoone oli ikka odavamalt ehitatav. Lõpuks kokkuvõttes, et, et noh, see ongi nagu ka olnud üks kriitikat, majad lähevad meeletult kallimaks, mis on olnud ka meil seisuga, et regionaalselt tõmbab veelgi kokkupoole seda, et kuhu üldse maju saab ehitada. Et kui sinna tuleb kõik vedrud viled külge panna, peab hakkama ise energiat tootma, ise kõike kõike kõike tegema, et siis tegelikkuses see võimekus kolida vanast kolhoosiaegsest kortermajast kuskile uuema pinna peale kahaneb veelgi, et see ei olegi võimalik, sellepärast et see on liiga kallis, et see on võimalik ainult Pärnus, Tartus, Tallinnas kõik punkt, aga noh, me jõudsime tegelikult sinna välja, et kui nutikalt mõelda, siis võib ka heinapakkidest ja pakettidest ehitada energiatõhusat maja, mis on väga ökonoomne ja loodust säästa. Teise veebruarini eks ole disaini- ja arhitektuurigaleriis Eesti Arhitektide Liidu selle kortse kadalipu läbinud näitus liginull ja kunstiministeeriumis olid Mihkel Tüür. Ja ei German maarjamürk. Kohtumiseni veebruaris. Aga te kuulate saadet Liivimaa möliseb, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Juba septembri keskel avati kumu kunstimuuseumis Kaarel Kurismaa isikunäitus kollase valguse orkester. Kui Kurismaal oli 10 aastat tagasi mahukas isiknäitus Tartu kunstimuuseumis ja Tartu kunstimajas, siis kirjutasin sirpi retsensiooni, mille lõpetasin üleskutsega, et kuivõrd mina rumal laps alles selle näituse käigus teada sain, et Kurismaa mitte ainult geneetilisi objekte ei ehita, vaid ka maalikunstnik on, siis võiks Kurismaa järgmist dekaadi tähistada maalinäitusega. Kuid kumu on paraku otsustanud, et Kurismaa on Eesti kineetilise kunsti ja mis veelgi olulisem helikunsti vanaisa. Ning sellisena tulete ka ajalukku talletada. Ning mingi muu otsus oleks ausalt öeldes ka natuke kummaline, kui võtta arvesse, et kumu on viimased viis aastat pühendanud omajagu tähelepanu helikunstile. Kaks aastat tagasi oli samas saalis vene päritolu Leedu helikunstnik rändõudmani Vladimir Tarassovi näitus veemuusika ja teisi pilte. Helista aasta enne seda. Vaikus on kuldne, Ilmar Laaban ja eksperimendid helis ning keeles, millega paralleelselt tuli suures saalis jaapani helikunstniku Roy. Keeda installatsioon supersümmeetria. Ning kogu sellele tulva käivitas veel paar aastat enne seda, 2013. aastal näitus sünkroonist väljas helikunstist vaatega minevikku, kus olid eksponeeritud ka vähemalt kaks kurisema praegusel näitusel olevat tööd. Ilmselt võiks veel nii mõnegi näituse nagu näiteks Raul kurvitsa puhul argumenteerida, et näitusel oli sama palju helikunsti kui Kurismaa näitusel. Millest see näituste loetelu meile räägib? On mitte ainult asjaolu, et kumu huvitab helikunst vaid, et helikunstis haigutab põlvkondlik lõhe Ilmar Laaban, Vladimir Tarassav, Kaarel Kurismaa ja siis laine 40 kuni 50 aastat nooremaid kunstnikke kellest anti aimu näitusega sünkroonist väljas, kui kumu oma helikunstinäitustesarja käivitas, kombineerides nooremaid autoreid vanematega. Ütlesin juba ülal, et lisaks pärandile on KuMul terve hulk nooremaid helikunstnikke võtta kuid millest jääb vajaka, on mitte ainult Eesti, vaid ka maailmakunstis. Geneetilised kunstnikud videokunstiajalugu kirjutades ei saa mööda vaarisast nami on paigist kuid pärast seda tuleb pikk ja keerukas ajalugu, kus ridamisi kanoonilisi autoreid. Kineetilise kunstiajalugu algab Aleksander Kaldleri ja Shan tang liiga. Kuid edasi tuleb juhuslik valik, juhuslikke autorite juhuslikke töid. Selle sümptomaatiliseks näiteks on 1999. aastal e-meedia keskuse poolt välja antud kataloog, kineetiline kunsttehnoloogiline kunst mis üritas Eesti üleüldise kunstiuuenduse sõiduvees sätestada ka kineetilise kunsti kui iseseisva kunstivoolu olemasolu. Kataloog koondab ühtede kaante vahele read 90.-te keskel ja teises pooles toimunud näituseid ning varustab need kirjeldava tekstihulgaga. Ent see on tänini jäänud ainsaks geneetilisele kunstile pühendatud väljaandeks Eestis. See ei tähenda, et geneetilist kunsti ei tehtaks, kogu aeg tehakse. Ent keegi ei kasuta seda terminit samas tähenduses, milles räägitakse, ütleme, maalikunstist või graafikast või isegi helikunstist ja fotokunstist. Kusjuures fotokunst on selles mõttes suurepärane näide, et tänapäevane fotokunst on fotost väga kaugele läinud. Ma julgeksin isegi öelda, et Eestis ei ole fotokondist kunagi traditsioonilise fotoga olulisel määral seotud olnudki. Olenemata sellest on meil fotokuu ja fotokunstnikud, kes on teinud ka mitmeid geneetilisi objekte. Marko Laimre kontseptuaalne analoogplaadimängija punane nool on hetkel Kurismaa näitusega paralleelselt kumu viiendal korrusel 90.-te salatoimikute näitusel väljas. Ent kunstnikest, kes nii nagu Kurismaa oleksid sildistatavad kui geneetilised kunstnikud, nii nagu Mihkel Ilus maalikunstnik ja Jass Kaselaan on skulptor. Neid ei tule peale Erik Alalooga. Ühtegi pähe? Ma ei oska spekuleerida põhjuste üle, miks kineetiline kunst omale iial arvestatavat kandepinda ei leidnud. Kuid nagu öeldud, ei ole see defitsiit Eestile iseomane, vaid rahvusvaheline. Nii on võrdlemisi sümptomaatiline, et kumu näitab Kurismaa näituse avaliku programmi osana dokumentaalfilmi Shan tangliist samas kui minu arvates on tang liia Kurismaa masinatel ühist ainult niipalju, et mõlemaid köidab liikumine. Kuid ma väidan, et nii liikumine kui masin, mis seda liikumist teostab, on mõlema autori puhul olemuslikult erinevad. Shanud Ang Lee on küll kümnendi võrra vanem kui Kurismaa ent puht ajastuliselt langevad nende loomeperioodid suuresti kokku. Tõsi, Kurismaa puhul on popkunsti kohalolu märksa ilmsem ning üldiselt on NSV liidus ja Lääne-Euroopas töötavaid kunstnikke üldse pea võimatu võrrelda. Kuid ma ei usu, et tunnetuslik vahe kahe kunstniku vahel on kuidagi otseselt seotud raudse eesriidega. Neil on lihtsalt põhimõtteliselt erinev arusaam maailmast või vähemalt kunstist. Nagu ilmneb kahest avalikust manifestist, mille tan klii oma loomingu kohta tegi, on geneetilisus le eksistentsiaalne probleem. Tsiteerin. Liikumine on staatiline. See on ainus muutumatu asi. Liikumine, ainus staatiline, lõplik, kestev ja kindel asi. Surma ei ole olemas, surm eksisteerib vaid nende jaoks, kes ei suuda aktsepteerida evolutsiooni. Kõik muutub surman, üleminek liikumisest liikumisse. Surman staatiline surm on liikumine. Surm on staatiline, surm on liikumine. Tsitaadi lõpp. Liikumine on Dan le sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus. Mida sa ka laiemas plaanis tähendab, on tõdemus, et masin ei ole Tangli jaoks mitteseadeldis, mille kunstnik liikuma pani, vaid looja rollis on masin ise. Tan, kliiteosed liiguvad eesmärgiga luua tähendust. On terve hulk erinevaid masinaid, mis sõna otseses mõttes toodavad kunstiteoseid. Valdavat enamust neist koondatakse metomaatik joonistusmasina nimetuse alla. Kõik teevad erineval viisil abstraktset ekspressionismi. Ent varasemast perioodist on ka seeria abstraktseid geneetilisi maale, mille geomeetrilised kombinatsioonid lõputult muutuvad. Nii ei ole tan klii loodud masin enam ise teos vaid see, mis loob teose. Kuid on tunda, et Ang Lee ei olnud rahul oma kunstitegemise masinatega sest teoreetiliselt igavesti töötama mõeldud. Töötasin tegelikult seni, kuni lagunesid loomata ennem väärtust, mis oleks suurem kui elu. Meeleheide, milles kunstnikule tekitas viis selleni, et Angli hakkas oma kuulsaid iseennast hävitavaid masinaid ehitama. Kuid iroonilisel kombel ei saanud kõik masinad ka enesehävitamisega hakkama. Nende hulgas ka kuulus Homaas New York'ile. Lahendus, mida tan klii meeleheitlikult otsis, kui ta mitmehäälselt karjus, surman, staatiline surm on liikumine. See, mida ta luua üritus oli universum. Universumis valitseb energia jäävuse seadus. Vähemalt selle füüsika kohaselt, mida gümnaasiumis õpetatakse. Halvustavalt, võiks niisiis öelda, et Angla üritas ehitada igiliikurit masinat, mis, kui on kord käivitatud, töötaks igavesti. Kuid mina jään seisukohale, et on eesmärk oli käivitada mehhanism, mis suudaks luua uue maailma. Masin on nagu lind loomismüüdis, kes muneb muna, millest koorub maailm. Kaarel Kurismaa lähenemisel masinatele ei ole aga minu arvates midagi pistmist modernistliku eksistentsi alismi diskursusega mille probleemides kümnestan klii. Kurismaa on lihtsustatult öeldes nukumeister. Ta ehitab omale kaaskonda, keda kõiki võiks üldistavalt kirjeldada kui bändimehi. Kurisema ise põhjendas 2009. aastal Tartus näitust üles pannes nii mõnelgi juhul teoste asetust lausega. Las ta siin musitseerib koos teistega. See, et Kurismaa näituse näol on tegemist ansambli või laiemas tähenduses muusikalise etteastega selgitab ka, miks Kurismaa klassikaliselt tööd kunagi ei vanane. Miks inimesed kontserdile tulid? Ikka selleks, et kuulda vanugi aitäh. Arusaadavalt tundub kohane ka mõni uus lugu mängida. Aga klassika ei aegu. Selles valguses on ka märgiline, kuidas Kurismaatööd kümnendite jooksul suhteliselt vähe muutunud on. Kuid paar imago uuendust bänd siiski läbi teeb kõige silmatorkavamalt üheksakümnendatel, kui popkunstiliike estraadiesinejate asemele tuleb industriaalkollektiiv. Ent tagantjärgi ei ole kurismaal vähimatki probleemi olnud Vello Orumetsa Krahv Verkiga ühele lavale panna. Kurismaa ise on aga orkestrimeister, kes juhatab oma nukke. Ta masinad ei ole alati antropomorfsed, kohmakad inimesed. Üsna sageli on tegemist ka kergelt absurdi statud tavaesemetega. Kuid iseenesest on selge, et Kurismaa loob inimtaolisi või inimlikke elusaid masinaid. Selle taotluse alusel seostaksin Kurismaa ennekõike ulmežanrile omase androidi ja tehisintelligentsi loomise pingetega. Looja ja looduvahelised probleemid žanris, kus geenius loob masina nii, nagu jumal lõi inimese on nagu oluliselt erinevad probleemidest, millega maadles Tangli, kes ei taodelnud omale jumal looja rolli, vaid üritas oma masinate abil trantsetentaalse surematuse sfääri pääseda. Kurismaa taotlused on märksa ilmalikumad, ta tahab orkestrit juhtida. Üks kõige kesksemaid küsimusi vastse isa ja uue ilmakodaniku jaoks on kas maimuke ka isale meelepärane olla. Kas on piisavalt nägus ja sõnakuulelik või on inetu ja visatakse prügikasti. Kurismaa masinad, nagu kumu näitusel näha võib, on edevad moekad tüübid. Nii et ma usun, et ta on nende väljanägemisega rahul. Ent ühes kõige arheotüüpsemas teaduse abil elu sissepuhumise müüdis. Märichelli romaanis doktor Frankenstein on teadlane oma loomingu väljanägemisest nii häiritud, et põgeneb laborist ning on aastas õnnelik, et koletis, mille ta lõi, on laborist jalga lasknud. Kuid märksa sagedamini on loojad uhked oma loodu üle. Ning kui üldse, siis teevad enesele etteheiteid oma võimetuse tõttu masinale täisväärtuslikku elu kinkida. Mida, nagu selgub kõik alates doktor Frankensteini zombist kangesti ihkavad Tim Burtoni filmi Edward Käärkäsikeskseks draamaks on Edwardi loonud leiutaja suremine vahetult enne seda, kui ta Edwardile kääride asemele käed jõuab installeerida. Käärid aga on Edwardi sotsiaalsete probleemide keskne allikas. Aga kui isegi õnnestub luua nägus koletis, nagu näiteks Mihhail Bulgakovi koera südames, kus koerast tehakse inimene, siis jääb endiselt lahtiseks loodu iseloomu. Rohkem kui sageli on tehisintelligentsile oma arusaam asjadest oma tahe. Koera südames laabub kõik hästi, šarik muudetakse tagasi koeraks ent on ka märksa dramaatilise maid. Sündmuskäike tahte juures ilmneb üks kummaline iseärasus, mida androidile ja inimeste suhteid uurinud Antonie Marii pod. Liim sõnastab kui küsimust, kas keha või mitte keha. Ühelt poolt on robot programmeeritud midagi tegema. Ja siis ta teeb seda valimatu, sealhulgas ka enesehävitusliku kindlameelsusega. Teisalt esineb ja seda ennekõike Androidide puhul ka elutahet, mis on märksa tugevam kui eesmärgi täitmine. See on Philip K Dicki romaani ekraniseering, upleidroner nime all tuntud loo keskne draama, kus androidid, kes on loodud asendama inimesi töötades ekstreemsetes tingimustes ei ole rahul oma saatusega ning ei ole rahul ka sellega, milliseks nad loodud on ja alustavad vastupanuliikumist. Ent külm kalkureeritud programm, mille ülesandeks on tavaliselt iseenda ja sellega koos maailma hävitamine ei ole reeglina humanoid. Sage klišee on meeskonnaliikme jutuajamine kosmoselaeva arvutiga teemal enesehävitustsükli katkestamine või filosoofiline dispuut ekslikult käivitatud pommiga. See väike ekskursioon ulmežanri universaalidesse oli väga pealiskaudne ja mitte eriti pädev. Ent iva, mida ma sellega näitlikustada tahtsin, on. Kui otsida vastust sellele, miks Kurismaa masinad on sellised, nagu nad on nukumeistri veidrad mängulised Hukerdused siis vastust sellele küsimusele võib-olla viljakam otsida ulmežanrist kui kineetilise kunstitraditsioonist. Te kuulasite saadet Liivimaa mölised. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.