Eligaja. Tere, hea kuulaja, olen Liina Vainumetsa ja algab üheksanda veebruari saade helikaja saates kohtume Vanemuise peatse teatrijuhi Kristiina Alliksaarega aga teeme tagasivaate mõnele Tartus toimunud kontserdile nagu Vanemuise ooperi gala 2019 ja Põhjamaade sümfooniaorkestri ülesastumine Tartu Pauluse kirikus. Rubriigist dominant uurime, kuidas võiks edaspidi minna Vanemuise teatril, mida hakkab alates suvest juhtima Kristiina Alliksaar. Sihtasutuse teater Vanemuine nõukogu valis uue teatrijuhi tänavu 15. jaanuaril. Vanemuise teatri nõukogu esimees, Kultuuriministeeriumi kantsler Tarvi Sits ütles, et Alliksaar osutus valituks tänu läbimõeldud visioonile kolme žanrilisest Vanemuises, kus rakendust leiaks kogu loominguline kollektiiv. Repertuaar oleks publikule arendav ning meelepärane ja majanduslikult optimaalne. Vesteldes Vanemuise muusikajuhi Paul Mägiga, uurisin ka seda, kuidas ta näeb peatset koostööd uue teatrijuhiga. Paul Mägi. Meil oli enne paar sõna juttu, et te ei ole kohtunud veel Vanemuise peatse juhi Kristiina Alliksaarega, nii et ei saa üldse rääkidagi sellest, et mida te arvate koostööst, mis alles ees seisab. Aga milline on üks hea teatrijuht muusikajuhi jaoks? Vanemuise teater on üsna keeruline. Ta peab ütlema, sest siin on nii palju erinevaid žanre koos draama siis ballett, siis muusikal ja siis ütleme, muusikaline pool, ooperid sümfooniakontserdid, nii et see hõlmab tervet esituskunstide ampluaad. Ja ma loodan, et see koostöö saab olema, sest ega siis teatrijuhil ongi ju see põhiline, ta ühendab kõik žanrid jagatakse siis usaldatakse loomingulise juhte, kes on vastavate osakondade ees ja, ja nende ideid ja püüab kaasa aidata, et need ideed saaksid teostatud. See on põhiline ja inimlik kontakt, et mida siis muud oodata. Nii rääkis Vanemuise peadirigent ja muusikajuht Paul Mägi. Kristiina Alliksaar on sündinud Viljandis ja lõpetanud Tallinna tehnikaülikooli majandusteaduskonna aastal 2001 ning Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse eriala aastal 2007. Tal 2010 sai Kristiina Alliksaar kultuurikorralduse magistrikraadi Eesti muusika- ja teatriakadeemias ja alates 2014.-st aastast kuni veel praeguseni on ta juhtimas Ugala teatrit. Kohtusime Kristiina Alliksaarega ühel õhtul Tartu stuudios. Rääkige palun, milline oli teie teekond kultuurikorralduse valdkonnani. Ma usun, et see tegelikult on alguse saanud juba minu üsna aktiivsest kodust, mul on väga aktiivsed vanavanemad, kes on eluaeg tantsinud, laulnud, käinud kooris, käinud rahvatantsurühmas. Üks minu vanaisadest on Viljandis legendaarne kerge jõus kui treener olnud niimoodi, et ma olen harjunud temaga suviti käima, palju võistlustel kaasas ja vaatanud, et ka mismoodi spordiüritusi näiteks korraldatakse. Ja loomulikult mu vanemad, kes on ka eluaeg ema, on olnud koorilaulja ja koorivanem ja korraldanud sealseid esinemisi ja kõiki ja isal ühel hetkel mis iganes, ma ei teagi, mis see oli, mis teda käivitas, aga ta otsustas. Ma olen pärit Olustverest Viljandi külje alt pisikesest kohast. Ja ta otsustas mõneks ajaks võtta enda hooldada Olustveres sellise hästi vahva ürituste korraldamise paiga, nagu me kutsusime ta Saarikuks, sest seal olid suured saarepuud. Ja, ja siis ma olin isal loomulikult abis seal kõikvõimalikke asju korraldamas muruniitmise nii välja ja auhindade ostmise jagamiseni ja ka maalastel kombeks, siis mina samamoodi laulsin ja tantsisin ja lõin igal pool tegemistes kaasa. Ja muidugi teiselt poolt on, ma arvan, minu hästi suureks jõuks olnud kõik koolid, kus ma olen käinud, ma olen noh siis ütleme enne ülikooli huvijuhid nendes koolides on olnud väga aktiivsed ja mind igale poole aga kaasanud ja me oleme väga julgelt ka nende põllesabast kinni hoidnud ja lasknud ennast igale poole vedada, et ma arvan, neil on ka väga-väga suur osa minu kasvamisest kultuurikorraldajaks. Et me rääkisime sellest lapsepõlveteemast. Aga mingil hetkel tuli ikkagi ju see valik ja päris selline professionaalne enda ülestöötamine selles valdkonnas. Jah, ma julgen tunnistada küll, et ega see selline teadlik protsess ei ole tegelikult olnud, et ma olen seda tüüpi inimene, et ma mul ei ole viisaastaku plaani, ma ei ole gümnaasiumist alates või veel varemast. Ma kadestasin alati oma koolikaaslasi, kes siis juba teadsid, mida nad tahavad teha. Tahan saada juristiks, panen rohkem rõhku ajaloole või midagi sellist, mina seda kunagi ei teadnud. Ja kuna ma lõpetasin Viljandis Jakobsoni gümnaasiumis majandusklassi, siis ma sattusin kohe Tallinnasse teisele kursusele ärijuhtimist teema, sest see programm seda võimaldas. Nii et mu esimene valik oli majandus ja majanduse haridus minu jaoks oli ja on tänaseni, ma julgen öelda, on nagu algharidus või nagu ülikooli põhiharidus, millele sa alles hakkad oma oma põhieriala edasi üles ehitama. Ja minuga juhtus nii, et minu esimesel ülikooli aastal ma sattusin väga-väga põnevasse tudengiorganisatsiooni nimega Aieszek ja, ja olen neile tänaseni väga tänulik ja sealt edasi läbi nende kontaktide. Juhtus selline asi, et aastal 2001 võitis Eesti Eurovisiooni ja mul tekkis kinnisidee, et teadlased 2002 Eesti korraldab Eurovisiooni, siis mina pean ka saama sinna meeskonda ükskõik ja läks. Ja ma leidsin läbi Aieszeki ühe väga vahva noore tudengi, kellel olid kontaktid ja kes mind sinna Reabel aitas. Nii et pärast esimest ülikooli sattusin ma tööle BDG kontserdisse tol ajal tänaseks Live Nation Estonia kes korraldas suuri kontserte, ühtlasi avati ju ka 2002 alguses Saku Suurhall, nii et ma sain sealt, et väga tõsise kultuurikorralduse kogemuse. Ja noh, eks ma tegelikult olin vabatahtlikuna juba vist aastast 99, ma pakun kaasa löönud Viljandi pärimusmuusika festivalil vabatahtlikuna. Nii et see pisik oli sees, korraldamise pisik, igatpidi korraldamise pisik ja ja kui ma BDG-s töötasin, siis elu viis mind väga seiklusrikkaid, teid pidi tagasi Viljandisse ja ma läksin kultuurikorraldust õppima siis juba Viljandi kultuuriakadeemiasse. Nii et sellest hetkest oli see juba üsna teadlik valik, et minu tee läheb edasi kult kultuurikorralduses. Ja siis edasi tuli Muusikaakadeemia ja noh, eks ma olen selline, julgen ausalt öelda, laisk inimene ja ma saan väga hästi aru, et selleks, et mina saaksin edasi areneda peab ikkagi keegi mind oraga rääkima, et ma võtaksin selle raamatu kätte ja et ma loeksin ja et ma arendaksin ennast. Ja selleks kõige parem on minna kuhugi õppima, sest siis on tähtajad ja siis on kohustused ja sa pead ennast harima. Ja ma leidsin, et väga põnev programm oli Eesti muusika ja teatriakadeemias. See on rahvusvaheline kultuurikorralduse magistriprogramm ja sinna mind võeti vastu ja jah, selle ma lõpetasin 2010. Ma väga loodan tegelikult, et mu koolide ei ole veel lõppenud. Ehk on midagi põnevat veel. Jah, aga te olete ise ka õpetanud kultuurikorraldust selle taustalt, Kuidistasi, Ugala teatri juht 14 milline see kogemus oli, selles mõttes istet olite õppinud ja õpetanud kas oli selliseid teemasid, mille kohta ta ütles, et vot täpselt seda ma õppisingi. Ja kas oli selliseid asju, mis ikkagi oli nagu täiesti täiesti uus või teisest ooperist? Eks ta pigem oli täiesti uus ikkagi, et ütleme niimoodi, et üsna raske on seda täna seostada, aga ma tegelikult pigem ma näen niipidi, et teooria aitab mul lahti mõtestada neid situatsioone, mis elus on juba toimunud. Vastupidi, on keerulisem, et ma õpin teooria selgeks ja nüüd ma oskan seda kohe elus rakendada. Niipidi on minu jaoks olnud keerulisem et juhtimiskogemust mul ju kuigi palju ei olnud üldse, kui ma läksin Ugala teatrisse ja ma ei olnud selleks hetkeks päevagi teatris töötanud. Et ma küll olin publikuna näinud seda, mis lavale jõuab, aga mis see teekond täpselt on ja kui keeruline see on ja kui paljusid erinevaid inimesi see hõlmab ja mis protsessid sellele kõik eelnevad, enne kui jõutakse esietenduseni. Sellest ei olnud mul aimugi. Et mu kõige suurem juhtimiskogemus oli ilmselt 2013 aasta. Suurfestival, mille me korraldasime väga põneva ja toreda seltskonnaga ja festivali nimi oli puude taga, on inimene. See oli Tallinna lauluväljakul ja selle eesmärk oli näidata Ta millised võimalused ligipääsetavuse kultuurile ligipääsemiseks siis on üldse Eestis olemas ja ja, ja millised võiksid olla need võimalused, ehk me proovisime selle festivali teha võimalikult ligipääsetava ja näidata aga neile inimestele, kes ei ole selle valdkonnaga kokku puutunud, et mis tunne on näiteks ratastoolis üle tänavakividel. Et me saime seal selliseid eksperimente teha ja, ja see avas nii mõnegi inimese silmad kindlasti, et milline see maailm võiks olla ja kui palju me saame teha selleks, et puudega inimestel või erivajadusega inimestel oleks ligipääsetavus kõigele oluliselt suurem. Nii et see oli, ma arvan, mu kõige suurem juhtimiskogemus, kui mahugalasse läksin. Aga jah, tõesti, teatritegemisest ei teadnud ma mitte midagi. Praegu on aasta 2019, et mis need, mis seal siis on, viis aastat või, ja 25. jaanuaril sai viis aastat. Mis need aastad on siis õpetanud? Need aastad on õpetanud väga-väga-väga palju minuga, juhtus ju nii, et et see periood, mis mina nüüd olen Ugalas olnud, on olnud Ugala jaoks väga mitmes mõttes eriline, võib olla keerulisem. Kui oleks olnud, et ütleme siis teatri argipäev, et et kõige olulisemad siia sisse jäi Ugala maja renoveerimine mis tähendas seda, et me pidime oma majast lahkuma, oma leidma omale asenduspinna ja selle asenduspinnal ellu jääma ja suutma ka tulu teenida ja ka majanduslikult ellu jääma. Ja, ja ega majja tagasi kolides, ega see elu kohe hoobilt ei olegi lihtsam, et kui, kui me enne olime inimesed teatrit teinud selles hoones 35 aastat ja tuled tagasi ja, ja su ruumis noh, ma ei tea, on nagid teise koha peal või on ka valgus teise koha peal, siis. Ma arvan, et nüüd alles saame öelda, et nüüd me oleme enam-vähem selle majaga peaaegu ligi kaks aastat juba oleme me seal olnud, nüüd on enam-vähem inimesed ära kohanenud, käiguteed on õige, süsteemid töötavad nii, nagu nad peaksid, et et see harjumise aeg ikkagi oli oluliselt keerulisem, kui ma oskasin ette kujutada. Aga ma kindlasti olen väga palju targemaks saanud sellest, kuidas kuidas näidend lavale jõuab, kuidas näidendist saab lavastus ja lavastusest etendus, mis selleks on vaja teha, mida selleks ei tohi teha. Ma tahaks arvata, et ma olen parem juht ehk ehk ma olen suutnud õppida selle viie aasta jooksul. Ma näen kui olulised kindlasti igas protsessis, aga võib-olla et eriti teatris on inimesed ja inimesed kõige olulisem vara üldse on inimesed see maja võib olla ükskõik milline, aga hinge annavad sinna majja ikkagi inimesed. Ja teater on ju selline selline keskkond, kus see tulemus, mis lavale jõuab, jõuabki inimeselt inimesele ja terve selle protsessi osas meil praktiliselt masinaid seal vahel ei ole. Ehk kõik igas astmes on tegu inimestega ja ja kui üks selles ahelas jätab oma töö korralikult tegemata, siis see mõjutab ja mõjutab seda tulemust, mis õhtul etendusena lavale jõuab ja mis tundega lähevad ära need 540 inimest, kes Ugala suures saalis istuvad. Et ja kuidas seda süsteemi kõige paremini teda ja kuidas luua tingimused, et need inimesed saaksid oma tööd võimalikult hästi teha. See on minu jaoks olnud enda jaoks vähemalt kõige suurem ülesanne seal majas, mida ei tohi mingil juhul teha. Lihtsalt mu enda kogemusest, et sa pead päris hästi tunnetama, näiteks, mis järgus on uuslavastuse proovid ja on mingi periood, kus ära küsi, kuidas teil läheb või ära küsi, mis ma saan teha. Kõnni vaikselt oma kabinetti ja muude kohtade vahet ja lase neil teha nende tööd. Et kuidas kuulata õigel ajal ja eestlaslikult, kuidas lugeda inimeste silmadest, kui neil on mure, sest ega rääkima tullakse ju harva. Päris kunsti ütleks, selle kohta on aga väga põnev kunst. Milline teie enda kultuuri tarbimine on? Tänasel päeval on niimoodi, et kui ma mõned aastad tagasi olin rohkem erinevate kontsertide külastaja ja muusika valdkonnas ja muusikavaldkonna ka väga hästi kursis, siis nüüd ma olen sellega mõnevõrra vähem kursis, aga seda rohkem käin ma teatrit vaatama samas üle Eesti. Kuhu iganes mind kutsutakse, ma reeglina seal ka ikkagi ära käin ja vaatan etendused ära ja mitte ainult Eestis. Mulle väga meeldib käia ka Venemaal teatrit vaatamas Moskvas võrratu Kuldse maski festival, mis mind alati lummab Londonis, Berliinis, kuhu vähegi sattunud. Ma ikka alati katsun käia teatrit vaatamas ja ka kontserdil. Igasugune elav esitus, on see siis laval teatrietenduskunsti vormis või ka kontserdi vormis on mulle väga-väga meelepärane. Milline on üldse hea kultuurijuht, teisel veebruaril oli teie teemaks kultuurikorraldajate ümarlaual inspireeriv juht nii et tegelikult hea juht ongi inspireeriv. No vot, see on hea küsimus sinna ümarlauale, mind kutsusid minu endised tudengid, kellest tänaseks on saanud minu kolleegid ja nemad on selle pealkirja pannud seal koos arutades siis selgub. Ma arvan ja loodan, et mis need faktorid on, mis teevad ühest juhist inspireeriva juhi. Et niimoodi on väga raske öelda, et ma kindlasti ei ärka hommikul selle mõttega, et, et küll ma nüüd olen inspireeriv juht ja lähen ja motiveerinuma inimesi. Et ma tegelikult arvan, olles natukene nüüd ka viimasel ajal lugenud erinevaid juhtimist, juhtimisraamatuid ja ja juhtimist puudutavat kirjandust, et et eks see tänapäevajuht kui ta, kui ta võtabki omale eesmärgiks, et kõige olulisemad on inimesed. Kui ta võtab omale eesmärgiks, et tema asi on luua tingimused, et inimesed saaksid oma tööd teha võimalikult hästi. Sest mina kindlasti ei ole teatrivaldkonna spetsialist, ei oskama maalida lavaga, rõngaid ei oskama õmmelda, pingviini kostüümi ei oskama teha Krimmi 20 aastasest kaheksakümneaastast ei oskama mängida pilli, et ma laval võiksin aidata, et tegelikult. Neid oskusi minul ei ole ja selles ma ei saa neid mitte kuidagi aidata. Ma saan aidata nende jaoks nende muresid ära võtta, püüda aru saada, mis aitaks nendel inimestel oma tööd paremini teha. Ehk äkki see võibki otsapidi olla ka inspireeriv juht või niisugune tänapäevane juht, ma tahaks arvata. Ja nüüd tulles siis selle Vanemuise tulevase töö juurde. Miks te kandideerisite, miks see tundus huvitav väljakutse teie enda jaoks? Ei olegi sellel tegelikult nii ühest vastust, ma pean tunnistama, et esimesena selle mõtte ütlesid välja mu kolleegid, nimesid nimetamata. Et, et ma võiksin kaaluda, sest mis seal salata, ikkagi olles ise väikese koha tüdruk. Ega sa ei oska ennast niimoodi hinnata, et minus võiks olla selline potentsiaal, et ma üldse võiksin mõelda sellise väljakutse peale või kandideerida nii suure kultuuriasutuse juhiks, loomulikult on mul aukartus ja ma väga hindan Vanemuise teatrit. Eesti kõige vanem teater saab 150 aastaseks, millest me räägime, et see on ikkagi see on suur väärtus. Aga aga kui see mõte mul oli pähe pandud ja ma selle peale natuke lähemalt mõtlema hakkasin, siis eks ma selline kärsitu tüüp natukene olen. Ja, ja seda olin ma arvanud juba enne, kui Vanemuise konkurss üldse välja kuulutati, et praegune valimisperiood jääb Ugalas mulle viimaseks. Nii et ma vaikselt mõtlesin ja vaatasin, et kuhu siis ma edasi võiksin minna, mis valdkonda võiksin edasi minna, mul olid mõned põnevad pakkumised, aga ma ei olnud endas selgusele jõudnud, et mis ma siis tahaksin. Kuni siis, kui kuulutati välja Vanemuise konkursse, ma lugesin neid kirjeldusi, mida seal oodatakse, siis ma leidsin, et aga ehk mul oleks sellele teatrivaldkonnale veel midagi pakkuda. Ja ma otsustasin proovida ja nii läks. Vanemuises on ju koos nii palju žanreid nende žanrite sees erinevaid kihistusi kindlasti. Milline see väljakutse nüüd teie jaoks on? Ega ma ei oska seda täna teile väga täpselt öelda, eks, et tõde selgub siis, kui ma ühel hetkel sealt uksest sisse astun ja reaalselt tööle hakkan. Sest täna ei ole mul ka andmeid rohkem kui ainult jällegi vaatajana publikuna. Et millises seisus Vanemuise teater on, millised need inimesed on, millest seal puudust tuntakse, mis nende mured on, mis nende rõõmud on, mis nad ise arvavad, mis neil on väga hästi, mis tuleks kindlasti säilitada. Et eks seda tuleb hakata koos kollektiiviga arutama ja aru saama pidi, ka ei ole ma siiamaani väga suur sinasõber olnud Tartu linnaga ja ma ei oska võib-olla hinnata eemalt, milline on Vanemuise roll Tartu linnas või mida Tartu linn ootab, milliseid funktsioone nende jaoks võiks Vanemuine täita või kas kas midagi võiks Vanemuine rohkem teha, kui Vanemuine praegu teeb või et kõike seda tuleb hakata nüüd õppima ja ennast kurssi viima ja eks siis me üheskoos Vanemuise inimestega hakkame nuputama, mida edasi teha. Milliseid ettevalmistusi te praegu teete? Hetkel tunnistan, ausalt, ei tee üldse mitte mingisuguseid ettevalmistusi rohkem, kui töötan igapäevaselt Ugalas. Meil esietendus väga, väga suur ja, ja tõesti, käsi südamel, julgen tunnistada, võrratu muusikal Vans. Esietendus läks väga hästi, natukene olen ise veel ka selle kõige lummuses. Vaatame edasi kevadhooajale, mis meil tulemas on, juba järgmine uuslavastus, Andres Noormetsa surmkindlad, asjad siin elus ja, ja siis kevadhooaega veel kaks uuslavastust. Et täna ma ikkagi olen kogu oma energiaga Ugalas ja ja olen lubanud neile ka, et enne kolmekümnendat juunit ma püssi põõsasse viskajad olen iga hingetõmbega Ugala jaoks olemas. Selline oli vestlus Vanemuise peatse teatrijuhi Kristiina Alliksaarega. Nüüd aga kuulame tagasivaateid hiljuti toimunud kontsertidele. Mul on hea meel, tahtis stuudios praegu tervitada ooperitundjat, lauljat, kirjanikku, Toomas kutterit. Tervist, pürst. Te käisite Tartus kuulamas-vaatamas ooperi kaalat 2019 traditsiooniline kontsert, kus esinevad nii Tartu, Vanemuise kui külalissolistid Vanemuise sümfooniaorkestrilt. Ooperikoori juhatas Paul Mägi. Tartust olid laval sopranit Pirjo Jonas, Karmen Puis bass, Märt Jakobson ja külalised olid Jaapani, Prantsusmaa, sopran, iroomi Omura tenor Poolast, Rafael park Minski ja Leedu rahvusooperi bariton Jevgeni Briegdov. Ja minul on hea võimalus praegu küsida, millised olid teie muljed ooperikalalt? No muljed olid igati positiivsed, hakkame juba sellest peale, et esiteks ooperi gala ülesehitus oli muusikaliselt huvid põhjendatud ja mis mulle eriti meeldis, oli jälgida avatud sõda, et igale inimesele, kes istub saalis, olgu see siis väga tugev muusikahuviline või ooperigurmaan või siis tavakuulaja, kes lihtsalt tuleb veetma. Ilusat õhtut oli mõeldud, mister. Kõlasid loomulikult ooperimuusikahitid, aga klaasid väga sügavad ooperimuusika ka teosed. Nii et ääretult hea kava ülesehitus, mis juba iseenesest annab ühe panuse selleks kogu ettevõtmine õnnestuks. Nii et ma kujutan ette, et siin on kindlasti tegu maestro Paul Mägi tööga ja ka ooperiga ala produtsendi Marika Petti tööga sest ilma nende inimesteta ilmselt niisugust ülesehitust ei oleks sündinud. Ja head lauljad. Hiroomi Omura Jaapanist, sopran, keda peeti, tehakse hetkel üheks parimaks pater flix maailmas. Mul endal oli võimalus teda kuulata, kui toimus Soome rahvusooperis Nathan Pattersoni esietendus temaga. Ja nagu on teada, 16. märtsil laulab ta Tartus ka nada pater flaid, nii et see on maailmasündmus. Ta on väga karismaatiline, väga lihtne, soe ja selles hääles on minu jaoks midagi. Renate, Paldilik kui midagi. Kui te mäletate, siis ütleme Depaldist peeti kaheks parimaks patriarh, lai patusele partii osatäitjaks. Iroomi Omura kujunes minu jaoks õhtu üheks säravamaks täheks teiste tähtede kõrval. Muidugi tähed olid kõik. Ja meeldiv oli kuulata piru Joonast eriti linna dishammuni aariat mis on vokaalselt paljunõudev ja mida ta tegi väga karismaatilised, väga ilusa sooja tämbriga. Ja on hea meel, et Pirjo Jonas kunagi oli ka Klaudia Taevi konkursist võttis osa, pälvis seal eriauhinna kui parim, Ave Maria esid. Ja oli ka finalist ja ma mäletan väga hästi, et sel aastal oli žürii esinaiseks Heda Mooser ja periooligaledamooseriks lemmikutest. Nii et igati meeldiv. Karmen Puis kes on alati tasemel, kes on alati jätnud väga positiivse mulje, olgu siis ooperilaval või kontserdilaeval. Kui me daamidest räägime, siis nad olid ikkagi ta visuaalselt väga nauditav. Mis ei ole kontserdi puhul mitte mitte vähetähtis. Sest ma leian, et laval olev inimene, eriti kui tal laulja peab siiski jälgima ennast, sest ta peab pakkuma igakülgset naudingut vaatajale. Muusikaliselt võib-olla säravamad numbreid, seal kõik säravad ja kõik olid ilusad, aga hea, ava kordoli, juspire, Jonase kuninganaaria. Väga efektne. Me teame kõik, et Saraskaarja, millega sugugi mitte iga koloratuur maha ei saa ja, ja sellega kontserti alustada, on omaette julgust. Antud juhul ta õigustas ennast, koorinumbrid kindlasti Korna Pukast, mida armastavad kõik. Ja seda oli tunda rahva plausist. Et see number läks nagu väga hinge. Kui me nüüd räägime Messolistressis, loomulikult tenorid on läbi aegade olnud kõige armastatumaid ja Taylor on selline hääleliik, mida, mida lihtsalt hoitakse, mis on eriline. Ja mis kindlustab. Kui täna on kõrged noodid paigas, kindlustab ta leedu ja holo tenori puhul. Võiks öelda, et loomulikult, kui kõlab kalase äärne son darma ja seda esitatakse hästi, siis sellest kujuneb kontserdi kulminatsioon. Ja nii see ka oli. Ooperiskaala lõpus Beznesson tormaga tenor Rafael part Minski esituses ja oli see niivõrd efektne, et läks kordamisele. Sorri, kontserdi ainuke number, mida korrast publiku soovil ja lisapalana siis kõlas joogilaul Travjaatast. Jevgeniga reptoff on Eestis palju laulnud. Tegu on Ilusa neurodramaatilise paritoniga, pigem võib-olla lüüriline, aga siiski seal on ka niisukese dramaatilise nüanssidel olemas ja Rodrigo surm Verdi ooperis Don Carlo, millega ta alustas oma esinemist oli väga efektne, kohe väga efektne, muusikaliselt laitmatult perfektne, efektne, perfektne, teised numbrid juba siis nagu harjusid selle häälega ja siuksesse päris maga ära ka väga tugev solist ja tore, et aga tartus laulmas meil ja Eestis. Märt Jakobson olevat olnud meeldiv. Märt Jakobson tuleb lavale ja see tema visuaalselt on ta juba nii võimas. Hääl on võimas, bass peabki olema suur ja vägev. Kuidas, kuidas teistmoodi? Ja Mulle tundub, et Vanemuise teatris on praegu selline aeg, kus on palju häid soliste. Muusikaliselt teater väga tugev. Ilmselt siin on ka peadirigent selle taga suurel määral. Ja etendused ja üritused, mis Vanemuises toimuvad. Me ei saa öelda, et siin oleks tegu väikese teatriga, sest nende tase on igati arvestatav. Euroopa mõistes. Kui me läheme Saksamaale või lähen Prantsusmaale Hispaaniasse linnadesse, mis on Tartu suurused või isegi suuremat, siis mitte igas linnas, kus on ka kuulsad ooperimajad ei ole sellisel tasemel teatrit nagu Tartus ja selle üle ma kujutan ette, rõõmustab tartlane. Võin oma kogemusest rääkida, et varem ma olin rohkem Tallinna-keskne, aga nüüd ma leian järjest rohkem tee Tartu Vanemuise teatrisse ja see on igati meeldiv. Mainisite ka märtsi keskpaigast alates, meil on siis võimalik uue lavastusega kohtuda. Madaam Badeflai ooperi galal oli ju mitu numbrit, seal oli ka paar duetti. Vaatasin, et ka needsamad osatäitjad tulevad ju kappade flai lavastusse. Kuidas teile kõrvale tundus, kuidas need duetid kokku kõlasid, kuidas nad kukkusid? Aga huvitav, huvitav lavastus ja see on huvitav kooslus ja ma kujutan ette, et see, mida me kuulsime kontsertettekandes kindlasti on teiste nüanssidega, sest kui me kujutame, et needsamad inimesed on laval, on kostüümides, on kogu selles etenduse atmosfääris siis sellele vokaalsele tasemele ja vokaalsele meisterlikkusele lisandub veel ka teatrina oma teatrilavale. Lummus mida juba tekkinud, tähendab kõik see, mis moodustabki kokku ooperi, mis teatavasti on üks emotsionaalselt võimsamalt mõjuvaid muusikažanreid üldse. See on kohe kindlasti nii, et 16. märtsil 2019 toimub sündmus Vanemuise teatris sest esiteks rahvusvaheline solistide kooslus, teiseks Omura on hetkel siiski üks tugeva pater Faid maailmas ja hetkel on ta Eestis ja Tartus. Ning loomulikult ka noor tenor Poolast kell on väga võimas hääl ja, ja kelle ülemised noodid on ikkagi märkimisväärselt hea kvaliteediga. Arvan, et ei ole mõtet hakata lahkama, kes kuidas laulis midagi, kõik laulsid hästi ja väga nauditav oli jälgida, kuidas arenes sümfooniaorkester sünkroonis, saatis soliste ja mis oli veel meelde, ütleme kuulaja jaoks kuulaja läheb etendusele või kontserdile, ütleme, skaala kontserdile. Siis ta tahab tunda naudingut. Aga kui laval inimene võtab oma tegevust rutiinse tööna sisse nauding saali jõuab väiksemal kujul ja kuulaja ei pruugi seda tunda. Aga tõepoolest võis näha, et orkestris inimesed naeratasid. Kui keegi solist laulis väga hästi, siis orkestris plaksutasid nad, koor elas kaasa ja see auramist tekkis segandus saali, mis näitab, et, et tegu oli ka muusikaliselt ikkagi nautimisväärse üritusega, kus ka tegijad ise elasid oma osasse sisse ja tegid seda südamega. Aga ükski inimene saalis ei ole rumal. Ja sa äratuntav alati. Olid ka ju instrumentaalnumbrid kaks vähem tuntud Verdi avamängu. Tõepoolest oli avamäng ooperile Shandar millega ooperiga ala avati ja avamäng operlastifelia, mille res avati ooperiga ala teine osa. Võib-olla Stepheni avamängu puhul, mida ma ei tea Eestist, arvan üldse esitatud, on tunda mõningaid nüansse Verdi hilisemast loomingust. Nende mõningaid selliseid muusikakatkeid, tema tulevates, šedöövrite tulevastest ooperites. Ja need avamängud pakkusid huvid tavat avastamisrõõmu. Sest kumbki ooper pole minu arust Eestis etendunud senini ja, ja see on muusikalide, esitatakse võrdlemisi arva. Minule jättis sügava mulje just nimelt avanen kooperlastifelia mille kavates kontserdi teine osa. Kui me kavaste korra üle vaatame, siis kuninganna aarestule jõutud. Väga efektne oli Märt Jakobson esituses ka Silvaaria, Verdi Ernanist. Suurepäraselt on meeles ka, kuidas kunagi seda aariat esitas Mati Palm. See oli tema jaoks ilgi number ja tegu on aariaga, mis passile ei ole kerge, kuna seal on päris palju ülemised Escitorinud. Ja Märt Jakobson väga uhkelt seda tegi väga hästi. Siis tuli lavale iroomi Omura. Verdi ooperist Don Carlo ja Karmen Puis Livaar ja see oli tegelikult väga ilusti. Liuaariat ei peeta kergeks ja liuaaria puhul võime rääkida natukene erilistest soparenitest, sest ta ei ole kirjutatud dramaatilises ooper, millega koloratuurile ta on kuskil seal vahepeal Bron ja leida niisugust häält, öeldakse, et liupartiid esitada või liupartiid osatäitjate leidmine oli see kõige keerulisem, kui patriarh osatäitjad lõbutšini ooperis Karmen PuisAga hingestatud laulis selle ja muusika reaalselt perfektselt. Ja siis oligi esimene osa, lõppes patriarh pinkersoni toitiga mis on juba iseenesest niivõrd nauditav, mis on iseenesest niivõrd ilus muusika, kus putšinile iseloomulikult pika hingamise fraasid ja, ja kui on ilusad hääled ja kui on hääled, millel on hingamine paigas kui nad suudavad fraasid välja kanda välja kanda peanoga mis on teatavasti raskem kui forte ja mis nõuab intervjuu palju-palju rohkem. Ja Omura kasutas, peavad väga palju. Ja see oli võluv. Ja teine osa, nagu me ütlesime, hakas difeliaga siis tuli fermooniaaria Jevgeni kratovi esituses aaria, mida kõik armastavad, mida isegi inimene, kes on muusikast kaugel, teab, tunneb ja selle järele päris mitu kari, ütleme seal on saidimallid mitu tükki järjest, mis tuleb võtta Fadjeesid ja ütleme, baritoni siiski ülemised Essitarinoodid. Ja väga hästi kallistad välja. Nauding oli kontserdile nauding. Pissida iroomi Omura esituses. Tosca palve, Toscast, disooperikoor, nappukast, Kawaravas, äärja, minu jaoks muidugi pooladenaari puhul part minski puhul. Kõige efektiivsemaks kujunes siiski Kalahviaar ja võib-olla Cavarasasse ääres oleks oodanud rohkem spintoliga lähenemist, aga kui on tegu nii võimsa häälega, siis siis on selge, et et üks asi on kuulata väiksemas saalis nagu prajavad, ei näe kuulata väga suurtes laevades Metropolitan autos, kus on 3600 kohta. Ilmselt kõlavad asjad natuke teistmoodi. Ja siis tuligi Suzuki ja patriarh kus Karmen Puis iroomi Omura esinesid koos mõndaaria rutšadile, Anvar Murist, Märt Jakobson koos kooriga esitas selle silme ees on veel Estonia teatri kunagine lavastus, kus ta laulis ka väga huvitav, väga ehe pass, Leonid Savitski. Et miskipärast nagu tekkis selline, see ei ole võrdlusmoment, aga ikkagi kui oled väga palju näinud erinevaid etendusi nii Eestis kui ka mujal, miskipärast selline moment tekib ja kuidagi Jakobson suutis minna niivõrd ütleme teatri sisse. Tõepoolest tekkis vis visioon just nimelt etendusest, et mulle täiesti kangestus silme ees selle lavastuse Miss Estonia teatris, tollal oli dekoratsioonid isegi ja, ja kui Ramon ta tuleb ja teatab, et nad siia on hull, on isegi see energia kuidagi oli tunnetatav, mis muidugi artisti jaoks on suur asi selles mõttes kardist, suudab vaatajas tekitada niisuguse tunde. Ja siis Henriku aaria Grectory esituses kallutlejaid, elamermorst karaskaarja aga efektne, aaria hoopis teisest energiast kantud ja emotsionaalselt esitatud. Joonase juurde linadi shammuni juurde. Omal ajal oli see üks Margarita Voites leivanumbrites, kuidas ta esitas väga tihti seda ja, ja, ja peaks, ütlevad Pirjo Jonase puhul ei saa märkimata jätta. Sooja südamlikku ja sellist üdini ütleme naiselikku seda sunnetata. Ja kui nüüd me võtame selle ka veel kokku siis nagu te näete, see kava on tõesti üles ehitatud niimoodi, et igale maitsele, aga me hakkame alamängudest peal, need on tundmatud suhteliselt tundmatud inimesele, kes on muusikast kaugel. Ja kui me vaatame jällegi koorinumbrit, näiteks vapintseeru Nabucast seda teab iga inimene, nad ei pruugi teada, et son Verdi ooper, aga meloodia on, ma usun kõikidele tuntud ja teada et kaval, hästi professionaalselt kokku pandud, mistõttu on garanteeritud ka ürituse edu, nagu ma juba alguses ütlesin ja seda oli tunda. Publik seisis püsti, inimesed olid õnnelikud, kuluaarides räägiti pärast väga positiivselt, kõigist ja Vanemuise teater on hakkama saanud jälle märkimisväärselt suure ja väärika sündmusega Eesti kultuurielus ja mitte ainult testi. Selliseid muljeid kogus laulja ja kirjanik Toomas Cutter külastas Vanemuise ooperi kaalat 31. jaanuaril. Klassikaraadio kandis ooperi gala üle. Kontsert on järelkuulatav klassikaraadio kodulehel. Aga siingi väike heliline meenutus kontserdilt. Laulab Siroomi Omura. Vanemuise sümfooniaorkestrit juhatab Paul Mägi ja kuulame muusikat Putšiini ooperist mad, hambade flai. Kuuendal, seitsmendal veebruaril andis Tartus ja Tallinnas kontserte Põhjamaade sümfooniaorkester Anu Tali juhatusel. Kontsertide pealkiri oli tulilind, sest ettekandel oli Stravinski samanimeline sviit. Tartu Pauluse kirikus toimunud kontserdimuljeid jagab viiulipedagoog Christian leeruja Põldoja. Kuid enne veel, kui jõuame Põhjamaade sümfooniat Eesti kontserdi, nii räägime veel ühest siin kohapeal sündinud kontserdist pealkirjaga vaikivad meeleolud. Mul on nüüd hea võimalus vestelda Tartu Elleri muusikakooli viiulipedagoogi ja keelpilliosakonna juhataja Kristel Eero ja Põldojaga. Ja meil on plaan rääkida kahest hiljutisest kontserdist, mis on Tartus toimunud. Üks on Elleri muusikakooli Tubina saalis olnud kontsert nimega vaikivad meeleolud. Ja teine on sel nädalal aset leidnud nii Tartus Pauluse kirikus kui Tallinnas Alexela kontserdimajas. Põhjamaade sümfooniaorkestri kontsert. Aga kõigepealt räägime sellest Eesti muusika kontserdist vaikivad meeleolud, mis mulle hakkas silma lihtsalt sellepärast, et seal on läbinisti eesti muusika ja läbinisti keelpillimuusika ja tuli välja, et seal ühe õpilase gümnaasiumi iseseisva tööna tehtud kontsert. Ja see noormees, viiuldaja on Karl Jõgi. Mida sa räägiksid meile sellest sellest kontserdist ja mis viimasel eesti muusikaga siis on? Noortel keelpillimängijatel? See on huvitav, jah, ma hakkasin selle peale mõtlema, et kui mina omal ajal õppisin, olin umbes sama vana Gümnaasiumi osas muusikakeskkoolis siis eesti muusikat mängiti, noh niimoodi siis kui oli vaja. Tavaliselt see oli siis lõpueksamil, oli üks lugu, oli, oli siis kohustuslik eesti muusikast ja, ja ega väga palju muul ajal teda ei mängitud. Aga viimasel ajal ma olen enda õpilaste puhul nad kindlasti tahavad, et kogu aeg on pidevalt midagi eesti muusikast repertuaarist ja tegelikult see on väga tore, eelmine aasta me natuke saime seda propageerida. Kui meil oli Tartus Eesti keelpilliõpetajate ühingu korraldatav konkurss-festival ja kuna oli Eesti 100 ja Läti 100 ja Leedu 100, siis, siis me panime sinna kohustuslikuks, jooksis kuskilt sealt muusika siis kas Eesti või Läti, Leedu enamalt jaolt mängiti ikkagi Eesti muusikat ja ja tegelikult noored väga tahavad, nad otsivad uusi, palju on uusi heliloojaid, just hiljuti sain teada. Rasmus puuril on sooloviiuliteos aastaajad vist andma päris täpselt, ma olen ainult kahte nendest kuulnud, et, et Kaleida jälle midagi uut ja põnevat oma lõpetajatele. Ja kui Karl tuli selle jutuga, et iga tal peab olema loovtöö, midagi ta tahab teha ja ta tahab kindlasti teha kontserdi ja kirjutada sellest koosnebki nagu kahest poolest siis mõtlesin, tore hakkas siis mõtlema, et mida sa mängid. Midagi oli meil olemas juba eesti muusikast, mõtlesime igasuguseid erinevaid teemasid, aga siis ta ikkagi jõudiski selle selle päris nagu Heino Elleri koolkonna, et, et kõik see Tubiniase oja, nad on kõik ju siit seotud Tartuga ja selleni ta jõudis päris ise. Lisaks hea meel, et ta mitte ei olnud nagu, nagu ainult tema ja soolo vaid ta kaasas sinna igasuguseid erinevaid kammeransambleid, seal mängis trio seal ta pani kokku väikse keelpilliorkestri, mängiti Eduard Oja vaikivaid meeleolusid, mis oli ka siis kontserdi üldine pealkiri. See oli siis seal klaverilood, mis on ka seatud keelpilliorkestrile, tegid täiesti ilma dirigendid ta väga huvitavalt ja väga-väga hästi teostatud. Et see on nüüd see kontserdipool siis midagi, ta peab seal kirjutama, ilmselt ta õpib meil sellest Poska gümnaasiumiga ühisõppes ja vot sealt tulebki see loovtöö vajadus, mis on tavalistes gümnaasiumites ka. Ja seal on nii tore etalon. Kirjutustöö juhendajaks märtan Carr, kes on siis lõpetanud ka meie kooli pianist, aga kes on oskas suurepärane matemaatikaõpetaja kaks tugevat erialavardal. See paikivate meeleolude kontsert toimus 29. jaanuaril. Aga meil oli plaan siis rääkida ka veel teisest kontserdist. Põhjamaade sümfooniaorkester esineski Tartu Pauluse kirikus selle nädala kolmapäeva õhtul. Onu tali juhatas ja Brahmsi topeltkontserti solistid olid Sergei Togaadin viiulil ja Aleksei Stadler tšellol. Milliseid muljeid Zaitse sellelt kontserdilt? Suurepärane kirik teada ette juba, et see on suurepärane orkester ja mina kuulsin seda viiuldajat ka sellel kontserdil, kui ta oli päris, tegi debüüdi siin tolleaegse veel siis Eesti-Soome sümfooniaorkestriga. Ma ei oska öelda, kas ma ise mängisin kunagi ka ise selle seal selles orkestris mänginud aga pärast seda, kui ma Tartusse ära kolisin, siis siis ei õnnestunud enam pääseda sinna lihtsalt aja ajapuudusel. Et seda noormeest jah siis kui ta mängis 11 aastaselt Mendersoni viiulikontserti selle orkestriga ja see oli 20 aastat tagasi, et no vapustav viiuldaja, et kui tavaliselt ma selles kontserdist Brahmsi topelt kontserdisse tšello vaimustab alati see partii ja kogu see tämbri ja kõik see siis tegelikult kahjuks hetkel jäi sotsialism natuke viiuldaja varju, minu arvates võib-olla see oli ka akustiliselt kirikus on nagu natuke teine viiul tuli sealt lihtsalt paremini välja. Aga, aga seal noh, seal oli nagu niisugune nooditäpsus, selline karakteri täpsus. See, see, see kõik see kõlas nii alt kui üleval. Viiul, millel ta mängis, on Itaalia 19. sajandi lõpupill ja meister oli katano Anton jätsi. Minu jaoks küll tundmatu nimi, natuke lugesin ka selle kohta, aga, aga see pill oli ja suurepärane mängija muidugi ka. Ja Stravinski oli ka väga huvitav, lisapalaks oli tore, üks minu lemmikvene muusika avamängudest. Mihhail Glinka, Ruslan ja Ludmilla avamäng, mulle väga meeldib see vene muusikast niisugune väga ergas ja väga kauni, vot seal ma sain siis lõpuks need tšellosoolod kätte, mis olid siis orkestrirühma poolt esitatud. Jaa, muidugi. Istusin väga hea koha peal rõdul ees, et ilmselt oli kuulda, et, et see raske akustika võib-olla nagu sulatas kokku seal tagapool olijaid. Et meil oli kehva halvem natukese kuuldavus, aga, aga minu jaoks oli väga hea. Ja siis oli muidugi, mis mind veel üllatas, see kirik oli puupüsti rahvast täis. Ja mitte niisugust tavalist kontserdipublikut, vaid noori, kas selliseid põhikooli lõpuklassi või ka gümnaasiumi ja siis lugedes vahepeal seal kavalehte, sain ma teada, et Anu Tali on algatanud sellise väga toreda programmi, mis toob noored kontserdile noore publiku programm, minu orkester. Ja kuidagi kontserdi lõpus, kui juba hakkasime lahkuma, sealt siis selguski, et kõrval istus näiteks Tartu Tamme kooli muusikaõpetaja, kes oli toonud siis oma klassid muusikaklasside saali. Sest üks poiss käis kogu aeg küsimas, kas nüüd on läbi? Ei veel ei ole, praegu on no kas nüüd on läbi, jah, nüüd on läbi ja siis me hakkasime rääkima kuidagi ja siis ta ütleski, et jah, et terve klass võib-olla isegi mitu klassi ja ta laseb neil kindlasti kirjutada, mis nemad arvavad, et, et see, et noh, et kindlasti neile meeldis, sest muusikale Stravinski on minu arvates väga huvitav just noortele kuulata kõikide oma kõlavärvide ja kõikide erinevate rütmide ja, ja kõikide nende kaunite meloodiatega. Nii et selles mõttes on jälle üks väga kiiduväärt ettevõtmine. Et sellised tavakooli õpilased lihtsalt tuuakse kuulama ja võib-olla nii mõnelegi jääb see külge see harjumus käia kontserdil. Põhjamaade sümfooniaorkestri kontserdi tulilind salvestus Alexela kontserdimajas seitsmendast veebruarist jõuab klassikaraadio eetrisse 19. veebruari õhtul kuid praegu on meil võimalus kuulata siiski katkendit sellest juba üles võetud kontserdist, kus Sergei Tokaadini, Aleksei Stadler soleerivat Ramsi topeltkontserdi esimeses osas Põhjamaade sümfooniaorkestrit juhatab. Talv. Aitäh kuulamast heliga ja selle toimetas Liina Vainumetsa ja tehniliselt teostas Katrin maatik kena päeva jätku.