Heligaja tere hommikust, head klassikaraadio kuulajad alustab heligaja ning tänase saate fookus on kahel olulisel muusikasündmusel, mis eelmisel nädalal aset leidsid. Me räägime uuest eesti muusikast ja vabariigi aastapäeva kontserdi telgitagustest. Mina olen toimetaja. Miina Pärn, helioperaator on Katrin mõõdik, Eligaja. Eelmisel reedel oli ERSO ees nende peakülalisdirigent Olari Elts, kes tõi endaga kaasa Sa, Johannes Brahmsi muusika ja ühe uue teose eesti muusikast nimelt Tõnu Kõrvitsa teose esiettekande ja kontserti käis kuulamas Maria Vooglaid, tere marja. Tere. Sa oled ka ise ERSO liige olnud, millised on nüüd sinu esimesed mõtted pärast siis justkui oma koduorkestri kontserdi kuulamist, siis on küll väga pidulikult sõnas. Olen tõesti kunagise pilli mänginud, aga sellest on nüüd palju aastaid juba möödas. Rohkem õpingu ajal oli mul võimalus selle orkestri ridades mängida ka. Võib-olla peamine põhjus, miks ma kindlasti tahtsin kontserdile minna, oli üks paari aasta tagune Ramsi kontsert kaolarieltsiga, mis jättis mulle väga sügava mulje ja tegelikult ka sellest ajast 10 aastat tagasi, kui mul oli võimalus seal orkestris mängida, siis Olari Elts on mulle eriliselt meelde jäänud dirigendina just tänu tema väga tõsisele ja väga süvitsi minevale suhtumisele. Ja just see paari aasta tagune kontsert seal. Ma olin, lausa võiks öelda jahmunud sellest, kuidas üks inimene võib tunnise teose teha tervikuks selle sajapealise orkestri ees. See oli üks põhjus, miks ma kindlasti tahtsin sinna kontserdile minna ja mulle kuidagi tundub, et selle orkestri klapp Eltsiga kuidagi eriliselt hea, et tal õnnestub neid väga hästi mobiliseerida ja väga ilusaid ja sügavaid ja huvitavaid kõlapilte nendega luua. Et selles mõttes ma pean ütlema, et ei pidanud pettuma. Et nii esimeses kui teises pooles oli selliseid väga ilusa ansamblimängu hetki palju ja kui üldiselt iseloomustada seda kontserti, siis võib-olla üks ühendav omadus oleks poeetilisust, minu meelest oli väga poeetiline kontsert. Väljendusvahendid olid värvikad ja nii huvitavaks tervikuks tegelikult tõesti osutusid Se Tõnu Kõrvitsa uudisteose Janet Brahmsi teosed, mis olid ülejäänud kaasOlari selts, ütles proovis korduvalt, et ei taha halli ei taha halli, rohkem ralli eriti ei olnud, ei ole. Ei, ma ei tabanud eriti hälli ehki, hall on ka ju nagu varjund või halli, mõnikord on ka tore näiteks mis mulle eriti meeldis selle solisti mängus oli just ka julgus kasutada ka halli teisest küljest, kui see halli välja jätad, siis see võib nagu ilulemiseks minna, et kasutada ka tuhmedoone. See mulle meeldis, aga just selle solisti mängu juures, aga üldiselt peab ütlema küll, et jaa, et hall õnnestus välja praakida, ta oli peamiselt, olid värvid. Aga räägime lähemalt sellest Brahmsi viiulikontserdist, Sinsoleeris Antjevaithaas 53 aastane Berliini Hansaisleri konservatooriumi viiuliprofessor. Mu esimene mõte, kui ma nägin teda proovis, oli see, et pole üldse sellises vanuses solisti ammu näinud. Et kas tõesti siis see on tõsi, et on ikkagi see nagu nooruse kuld, eks ole, hästi tihti on ja tõesti väga andekad noored solistid tuuakse orkestri ette või siis on ikkagi legendid, kes on praktiliselt juba nagu raugad, et mis sinu suhe oli selle solistiga ja kas siis temas oli see mingi küpsus või noh, miks ta oli valitud. See võib tõesti nii olla, mul on üks väga hea. Ta pianist, kes on alati öelnud, et ta läheb suurtes maailma linnades muusikapoodi ja siis sirge sammuga marsib läbi kõikide ilusate neidude ja noormeeste piltidega plaadi riiulites vanade koledate meeste juurde. Mingis mõttes noh, ma ei tea, küllap see oleneb sellest publik kogu ettevalmistuse tasemest võib-olla või inimestel on ikka hea meel, kui on, inimestel on ilus vaadata, kes lava peal on, võib-olla see ikkagi mõjutab, mis teha, et ei tuld ainult kõrvadega, vaid silmad on ka kaasas kõigil. Aga mulle meeldis see, mis Olari Elts ise on öelnud intervjuus. Tõi välja selle solisti juures just selle, et tal on olemas nii tehniline meisterlikkus kui see sügavus, et seda teost esitada ja ma arvan küll, et see kostis välja. Ma isegi no lugesin kavalehte ja ma ei ole ise keelpilli mängima, ei tunne seda spetsiifilist mängutehnikatega midagi ja ja kuidas kõik on ikka kinnitanud, et see on hirmus raske ja ei ole viiulipärane ja võib-olla see ütleb solisti kohta midagi, et ma ei märganud seda, et mina sellest igal juhul aru ei saanud. Aga see soov teha orkestriga koos muusikat ja süveneda sellesse sisusse ja peaaegu et täiesti jättagi eksponeerimata ennast, seda ma küll tajusin selle solisti juures seal minule isiklikult on väga sümpaatne. Mingis mõttes võib seda näha ka selle lisapala valikust, et ta ei valinud midagi väga, kohutavalt tehnilist tulevärki eeldavad vaid pigem just tagasihoidliku ja just seal lasi kõlada ka sellistele tuhmimatel toonidel ja mulle tundus, et see tehniline meisterlikkus oli muusika teenistuses, mida on alati väga tore kuulda. ERSO ees soleerinud viiuldaja Antti vaid Haasist kõneleb Maria vooglaid. Sa juba mainisid, korraksin tema suhet orkestriga, aga kui seda nagu korraks lähemalt analüüsida, sellest Brahmsi kontserdis on päris palju selliseid seiku, kus solist mingit motiivi eksponeerib ja orkester peaks talle vastama täpselt sedasama muusikalise materjaliga. Noh, seda võib nagu lahendada, eks ole, erinevalt, aga justkui see ei ole alati kaja või midagi, et kas nad suutsid nagu tema tasemele tõusta ja minu kõrva jaoks need olid küll võrdsed partnerid laval ja tõesti oli tore kuulata. Mingil hetkel hakkasin mõtlema selle kontserdi kuulamise ajal, et ma ei kuule seda nagu võistluse momenti, mis mõnikord minu arvates võib-olla kontserdižanri puhul ja ma ei kuule kellegi esiletõstmise momenti. Ma sain aru sellest, et kontserdist žanris on selline teatud võitlus selle helilooja jaoks, et kas ta toob seda solisti esile või tegeleb materjaliga. Mingis mõttes ma tajusin seda võitlust selles teoses, aga mulle tundus, Brahms väljus üldiselt võidukalt. Et kõik oli ikkagi jah, selle idee teenistuses ja mitte lihtsalt selleks, et näidata, et solist oskab kiiresti näppe liigutada. See mulle isiklikult väga meeldis. See kontsert algas esiettekandega Tõnu Kõrvitsa uus teos, hüljatud tuletornide ajalugu, mis suhe sul Tõnu kõrvitsaloominguga varem on olnud ja mida see siis lisas? Ma olen üht-teist kuulnud, ma pean tunnistama, et ma ei ole hiilgavalt informeeritud, ma ei ole väga hästi saanud jälgida selle muusikamaailmas toimuvast väga lähedalt. Aga minu arusaamisega või minu muljega Tõnu kõrvitsaloomingusse igal juhul haakus, ütleme niimoodi. Kavalehte lugedes, kui ma lugesin sellest majakate teemast, siis ma mõtlesin, et huvitav, kas ta läheneb sellele pigem abstraktselt või pigem Impressionistlikult, sest põhimõtteliselt see kujund on väga ahvatlev, ta paneb väga kiiresti kujutlusvõime tööle, et kas käsitletav küsimus on siis pimeduses sellesse lõikumas valguses või tee näitamisest või tee rajamisest või on need pigem Impressioonid, mis toovad silme ettekujutluse pildid merest oma erinevatest ujudes olekutes ja siis nendest majakatest, mis erinevalt sinna sobituvad, või sellega, kui vastanduvad selle merega, siis ma ütleks, et pigem Nani tegu teisega ja need on väga-väga sugestiivse pildid. Ma isegi oleksin soovinud pimedat saali väga hea meelega, et veel sügavamale sellesse kujutluse sisse minna. Et pildid on tõesti väga mõjusad. Aga kuidas sa üldse kuulad näiteks sellist muusikat, kus justkui on võimalus seda nagu hästi programmiliselt vaadelda või on nii selge nagu taustalugu, mis juba mõjub justkui nagu kirjanduslikul tasemel, eks ole. Et kuulasid seda lugu, mis sul siis peas käis ka mingi film või sa lihtsalt ikkagi kuulad nagu seda, seda helimaastiku või pigem ma arvan, et jah, ma luban oma mõistusel minna või oma kujutlusel minna nende piltidega, mida see muusika tekitab. Ma, ma usun, et, et kui juba kavalehel välja tuua, kui juba rääkida sellest joonistusvihiku leidmisest nendest majakate piltidest ja siis siis ei saa olla muud eesmärki kui liikuda tugevate kujutluspiltide poole, sest et see paneb kujutlusvõime nii tugevalt tööle. Ma ei ole üldsegi väga tugev muusika analüüse eriti peast ilma noodita, see on mulle üle jõu niikuinii. Aga jah, kui lugeda enne selle joonistusvihiku leidmisloost ja siis paratamatult see mõte läheb ka selles suunas käima, nii et pigem ma kuulasin väga suure jupi sellest silmad kinni ja lubasin nagu nendel kujutluspiltidel tekkida. Mis sa arvad, kus Tõnu Kõrvits on praegu nagu oma loomingus või millega ta tegeleb või mida ta otsib vä? Selle ühe loo põhjal ma ei tahaks, kui üldistust võib-olla teha, aga ma saan rääkida sellest, mida ma kuulsin ja mida ma kuulsin, oli väga mitmekülgne, värvikas kas helimaal või helipoeesia. Väga kujundlik ja hästi mitmekülgne ka sellepärast, et kui minna seda teed, et pigem püüda kujutada muljet või, või pilti, mida mulle tundus, et ta võib-olla püüdis panna merd muusikas või seda, mida meri sümboliseerib inimese jaoks et siis võib tekkida võib-olla keerukus, saada sinna sisse mitmekesisust, tabeleid, mitmekesiseid, pilte või ta ei kõlaks nagu ühtemoodi, et ei oleks nagu ühe motiivi variatsioonidega tegemist või, või midagi sellist ja seal peab ütlema, et tõesti kujutlusvõimet heliloojal on piisavalt, et väga eripalgelisi pilte maalida merest jaga sügavusest, tumedusest ja sellesse lõikuvast heledusest valgusest. Et see on see, mida mina reedel kuulsin välja. Kuidas sa ERSO praegust seisu hindad? Suur rõõm on käia kontserdil tegelikult tõesti ja väga ilusat, ühtset ansamblimängu on kuulda. Mulle meeldis. Kui tagasi tulla selle Tõnu kõrvitsa teose juurde, siis ma mitte ei imestanud, aga imetlesin selle esiettekande Veenust ja terviklikkust ja minu jaoks on suur ime tegelikult võtta noot ja juba kuulda seda lugu lihtsalt oma kujutluses. Ja need võtted, mida Tõnu Kõrvits on kasutanud just üks näide, kasutada madalaid vaskpille ja madalaid keelpille selleks, et kujutada vähemalt minu kujutluses öise pildi merest sellised sügavtumedad toonid, millesse siis lõikuvad kõrgete keelpillide ja puhkpillide väga sirgetooniga ja isegi kohati dissoneerivad, sellepärast et see valgus on selle tumedusega ikkagi dissonants, siis meile võib-olla tuleb kõigepealt sellised romantilised pildid, võib-olla kajakad ja asjad, aga kui olemuslikult võtta, siis see valgus ikkagi lõikab sellesse pimedusse, mis mulle tundus, et võis olla helilooja eesmärk kujutada ja mis minu meelest ka väga hästi õnnestus. Siin selle orkestri puhul ei ole põhjust rääkida enam mingisugustest sellistest pisidetailidest, mingitest häälestus küsimustest või mingitest Eba kõladest või üldiselt siin see vestluse tase on ikkagi juba tervikutunnetuse ja pikkade liinide ja selle peal, mida kõike võis reedel kuulda ka, mis on väga rõõmustav. Mul on ka väga rõõmustav seda sinu suust kuulda. Meie saade läheb edasi vestlusringiga, kus on kõne all vabariigi aastapäeva kontserdid stuudios lavastajad ja muusikajuhid läbi aegade ja ma tahaksingi, enne kui me nendega vestleme, küsida sinult, et mis mulje sulle näiteks jättis selle aasta kontsert ja üldse see idee, see printsiip, kuidas neid lavastusi praegu tehakse? No viimastel aastatel tundub, et on väga tugevalt mindud sellise kontseptsioonilise lavastuse teed ja noh, see on mingis mõttes ju arusaadav ka üleüldse see on väga suur vastutus. Ei tea, kui väga need lavastajaid rõõmustavad, kui nendes ettepanek tehakse, küllap ikka rõõmustavad, aga peaaegu kõik ju vaatavad seda kontserti. Et selles mõttes pinge kindlasti on suur nende lavastajate jaoks, seal tekib ainult see küsimus, et tänases kontekstis, kus tahes-tahtmata peame vaatama näkku asjaolule, et ühiskonnas on tekkinud poolused, mis järjest tugevnevad, et üha rohkem on asju, millest me saame erinevalt aru, rohkem on sõnumis, tähistavad erinevate gruppide jaoks erinevaid asju või tekitavaid erinevaid emotsioone siis võib-olla võiks pigem minu arvates otsida midagi sellist, mis ühendaks meid mingil lihtsamal tasandil, et võib-olla kontseptsioonid tahavad saada natukene settimist, enne kui neid niimoodi pool abstraktselt väljendada. Ja sellega seoses üks konstruktiivne mõte, mis meie perekonnal oli, kui me vaatasime seda kontserti, oli see, et võib-olla oleks see võimalus hoopis tuua esile neid inimesi, kes kultuurivaldkonnas on olnud millegi poolest tähelepanu väärset möödunud aastal, kellest paljud on ka kutsutud sinna vastuvõtule, et nemad saaksid kas esineda näiteks, kes on konkursse võitnud või, või mingeid muid preemiaid saanud. Et see oleks mingis mõttes meie ühine rõõmustamine nende inimeste üle, kes on eesti nime millegi poolest hoidnud heas kirjas nii-öelda maailmas möödunud aastal. Võib-olla see oleks midagi, mida me saaksime jagada, ilma et me peaksime üldse tegelema päevapoliitika ja, ja nende asjadega, mis meid üksteisest eemale kisuvad, pigem suur aitäh, Maria Vooglaid, aitäh, et sa jagasid oma mõtteid ja, ja andsid ka sellise huvitava idee. Räägi nüüd niimoodi, nagu me kodus rääkisime. Aga tegelikult on see Philine seal sellepärast et ma olen siniseks vihastanud. Mehhaaniline taevas hiline on isehakanud sini verelised, kes vaatavad teistele ülevalt alla ja teevad selliseid sigadusi, maa on must, Woodseeaa üldse mus tulebki üks suur must masendus, on kogu aeg kõige käies käed seda vaikne ja siis. Ja siis nad üritavad. Ja nad üritavad seda musta valgeks rääkida. Sealse valge ja veel peenem, must ja valge. Ausalt öeldes on valus vaadata, mis toimub, kus düna valutab? Veigaa valutav, nii valus on vaadata, et kui ma kogu selle valu varestele saadaks, varesed sureksid välja. Vot nüüd. On nüüd, kus lapsed siukseid Asju võtavad. Tule nüüd, ärasid. Head raadiokuulajad, meie saade jätkub nüüd vestlusringiga ja teemaks on sedapuhku vabariigi aastapäeva kontsert, millest kogu rahvas igal aastal 24. veebruaril osa saab. Ja meil on stuudios kolm külalist, kes kõik on sellega lähedalt seotud olnud. Dirigent Tõnu Kaljuste, kes on vabariigi aastapäeva kontserti kunstiline juht, olnud neljal korral. Tere. Jaanus Rohumaa, kes lavastas aastapäeva kontserdi 2004. ja 2005. aastal nikkureeris seda presidendi nõunikuna järgneval kuuel aastal. Tere. Ja Rasmus puur, kes tegi selleaastase kontsertlavastuse koos Hendrik Toompere juunior iga pere. Me räägime sellisest riikliku tähtsusega sündmusest, mida planeeritakse ja väga pikalt ette. Ma tahaksin kõigepealt teada, mida selline pakkumine ühe loomingulise inimese jaoks tähendab, kas see on telefonikõne, mida te kartsite või ootasite. Mina olin siis üsna noor lavastaja ja ma ei kartnud tookord mitte midagi, ehk et mul oli tööd hästi palju ja siis tuli selline huvitav pakkumine. Pidin endale tunnistama, et ma ausalt öeldes ei olnud jälginud need kontsert seega minu jaoks sellised nagu tundmatu maa. Ja kui ma hakkasin uurima, mis siis varasemalt tehtud on, siis ma sain aru, miks mind kutsuti. Sest et nad olid ikkagi olnud pikki aastaid selline Estonia teatrimonopol, mis oli omamoodi ju ka tore, eks ju. Tormide rannast abi ja muudest kohtadest neid lõike siis teha ja ta oli üsna klassikalises võtmes ja ilmselt siis välisministeeriumi inimesed ja muide ka Ingrid Rüütel, ma saan aru, aga kuidagi soov oli see, et pisut võiks midagi natukene muuta, siis nad pööranski draamalavastaja poole tegelikult ja minu valik oli väga lihtne, oma võistluselt korjasin enda lemmikansamblit kokku, Eesti pealt panin nad ühte sellisesse tervikusse, seal olidki Tätte Matvere, Johan sonid ja põhimõtteliselt selline Viljandi folgi repertuaar. Sellisena ta tookord eristus, nii et mina võtsin selle väga hea meelega vastu. Ilma hirmud, et ma ei teadnud, mida karta. Antud teemaga nimelt Eesti vabariik ja tema kultuur olen puutunud kokku varemgi ja esimene kord, kui mul see pakuti, siis mul tuli kohe silmadeta meie esimene plaadiümbris, siin on ilus elada, mis oli Mari Kaarma poolt väga kaunilt kujundatud ja tekkis suur himu sõda tervikuna Estonia teatri foonil näha. Ja kuna need vanad laulud, mis selle paadi peal olid, olid ka oma ajalooga, oli tunduvalt varem, kui hakkas meil see laulurevolutsioon pihta, et Me olime nihkes 10 aastat varem nende lugudega siis oli kontserdikujundamine nagu mingisuguse tegevuse jätk. Nii et kui helistati, siis sain aru, millega on tegu ja mulle meeldis just Jaanuse eelmised tervikut, sest vaadake, igal maal on oma kultuur taoliste kontsertidega. Ja see, kus me tuleme ja selles ümbruses on hästi palju nisu, galakontserditraditsioon ja ega selle niisugune aastapäeva kontserdiga eriti palju vaeva nähtud, et sina laulad, Travjaatas, sina laulad sealt järgmisest ühe aare ja siis meil on väga hea pianist, ta mängib ühe väikse vahelooja siis selle loogikaga ju tehakse tavaliselt pidulikke kontserte ja saab ka ilusa meeleoluga, et aga seeläbi Jaanus hakkas toimima kui mingi etnous, millel oli väiksed märgid Eesti elust ja selles mõttes ta on kestnud tänaseni sellisena. Minul jällegi noore inimesena oli see väga meelitav ja väga suur au, et helistati ja pakuti ja ei osanud ka midagi, nagu enne vähemalt küll karta. Ühe selle pakkumisega öeldi ka teine, kellele pakutakse, on Hendrik toompere juunior ja see jällegi nagu lisas kindlust, sellepärast et Hendrikut ma teadsin varem ja temaga võib luurele minna küll. Ja erinevalt Jaanusest siis mina olin nende eelnevate ka nagu väga kursis ja, ja väga palju vaadanud ja nüüd siis seda protsessides jällegi uuesti üle vaadanud. Et need, ütleme, hirmud tekkisid võib-olla selle protsessi käigus, sellepärast et noh, ütleme seda üritaks kõrvalt vaadates ja jälgides siis see on, eks ole, tõesti igale loojale tohutu au ja, ja selline noh, tundub väga glamuurne pakkumine, aga seda asja tehes sa saad aru, et see on ikkagi no väga-väga raske asi, millega maha saada, sellepärast enamikel Eesti inimestel on selle kontserdiga mingisugune ootus ja need ootused on kõigil erinevad. Ja ometi sa pead neid mingitpidi nagu arvestama nendega arvestama ja nüüd ka eriti nagu tänases kontekstis, kus meil see kontsert langes nagu täpselt valimiste aega ka, ehk siis et ta peab omama mingisugust sõnumit, samas ta ei saa olla nagu poliitiline. Et kuidas sellega nagu siis mängida ja, ja iga aasta ma arvan, kõik, kes me oleme seda teinud, siis presidendi kantselei palve on see, et oleks lõbus ja helge ja samas siis omaks mingisugust sõnumit. Ehk siis et selles algülesandes on ka nagu teatav konflikt tähenduses, sul peab olema mingisugune sõnum, sõnum eeldab teatud dramaturgiat, dramaturgia eeldab konflikti ehk siis midagi negatiivset peaksid seal olema ja pelgalt kontserdiga, mida me ka välja pakkusime, siis kantselei nagu ei leppinud ütleme, protsessi käigus tekkisid teatavat, nagu. Vaevad väga huvitav, et presidendi kantselei pidas nagu vajalikuks, eks ta veel märkida seda, et see oleks helge, et mul on nagu jäänud mulje, et see on iga tegija, et see on kui sealtpoolt see hirm, et järsku on nagu sünge, aga väga huvitav tsiliente antus, kas oli kõikidel aastatel niimoodi? Kui ma oleksin 2016 tööle presidendi kantseleisse, siis üks mu funktsioon oligi, et hoida nendel nii-öelda vastuvõttudel silma peal mõelda nagu riiklike tseremooniate peale, et nad natukene inimlikumaks inimesele lihtsamini vastu võtmaks muutuvad ja tegime seal paar liigutust, et üks oli see, et me viisime kontsert tee või selle vastuvõturingi rändama ja selle tulemus oli omakorda jälle see, et oli selgelt, kui me läksime Tartusse, siis oli mõistlik kaasata dirigent Tartu lavastajaid, sama asi, kui me läksime jõhvi, siis oli jälle mõttekas võtta sinna Üllar Saaremäe ja Hirvo Surva, kellel on Ida-Virumaa taust, eks ju. Ja nii edasi, aga need suunised ei ole olnud väga karmid, noh, ma arvan, see selline rõõmuteema tuli Toomas Hendrikut, ma usun küll peamiselt, et tema tahtis väga rock n roll ja Tõnuga, nad on hirmus vanad sõbrad juba mõistavad 11 üsna hästi. Et seetõttu, kuna see on nagu tema kõige tähtsam päeva aastasse, et see on ikkagi presidendi vastuvõtul praktiliselt teisi sündmusi, noh siis me mõtlesime muidugi roose ja formaadi välja, aga aga võib-olla palju väiksem siis, eks tal on ikka õigus natukene midagi soovida ja niimoodi mõtelda, pluss siis ka see, et kui ta kõnet kirjutab, ta mõtleb kogu Eesti elu uuesti läbi, aga peamine on muidugi see, et ta usaldaks neid tegijaid nende kunstimaitset. Ja ma usun, et ta võib-olla üks selliseid, millega ta võib-olla kõige rohkem nagu nõus ole, oligi Eesti vabariigi 90. juubelikontsert, mille siis Tõnu pani sisu poolest, kuhu ja mille Peeter Jalakas lavastas kus oli seda rock n rolli ja ka sellist noh, nagu hõrk, kui peent hinge puudutavat peenust, nii et seal võib-olla olid need tasakaalukeeled kõige paremini paigas ja teine, mis mulle ka Üllari omasel Virumaal oli siuke karune nagu oli, aga siis väga peen oli ka see, mis Elmo Nüganen tegi minu meelest seal 95 puhul lastega. See on ka, mul on kuidagimoodi meelde jäänud, nad kõik on toredad olnud ja, ja tõsi, nad kõik proovivad olla rõõmsad, aga. Aga ega see 2016 oli selles mõttes mingi erandlik aastat, ma saan aru, et seal oli nagu Toomas Hendrik Ilvese maitsen mängus selgelt või kui palju teid mõjutas ametisolev president juba alateadlikult või mingid ideed, mida ta on tähtsaks pidanud või kas mängis mingit rolli kunstilistes valikutes. Paar moment. D esimene, mida Toomas soovis, oli see hakkaks lõpus olema alati muisa, minu arm. Ja mul oli selle ideega veidikese raske kaasa minna, sest kontserdi tervik oli juba üles ehitatud ühele teisele niisugusele isamaalasele kulminatsioonile. Ja mulle tundus, et see on liig mis liig. Jaa, Ta soostus, sellega ma ütlesin ära, selles mõttes tülli ei läinud, kuigi noh, see ei olnud nagu võib olla ilus, aga ta sai aru ja usaldas niisugust kunstilist tervikut. Ja viimane, kui ma tegin ja ma sain juba aimu seekord ma ei saa sellest üle ega ümber siis tellisin Tõnu kõrvitsat spetsiaalse seade sele Reold, mis ühendab ja mis viib nagu sujuvalt sele. Ta lendab mesipuu poole ja maandub ilusti, mu isamaa on minu arm oli niisugune juba tellitud ja esimest korda kõlas Mu isamaa on minu arm ka saatega seada iga tali nagu sümfoonilise lahendust. Nii et need on niisugused väiksed nüansid, mis, mis oli soovituslikud. Aga jah, seal arutelud on ju ikka, aga ma ei ole nendele aruteludele suur tolmud, sest ma olen palunud nagu niisugust usaldust. Ja seda on aktsepteeritud. On saadetud küll igasuguseid nõuandeid, aga kui sa oled oma mingisuguses tervikus kinnivoos, siis tihtipeale ei saa lappida neid asju. Üldiselt. Printsiip polnud lihtne, et seda lavastada parasjagu tippvormis olev lavastaja ja ja esinevad hetkel parimad pillimehed ja on hetkel nii-öelda tippvormis, dirigent ju mõeldud ongi kõigi proovivad pakkuda seda kvintessents i selle hetke Eesti kultuurist ja ja mis on, ma arvan, et aastate jooksul muutunud, millest ma sain ka kohe sinna minnes arvates on telesaade. Et see, kes seal saalis on, need need 1000 inimest Estonias, et sa oled üks seltskond, aga tegelikult palju suurem auditoorium vaatab seda otse-eetris Eestis oma kodudes ja nendeni jõudmine on vähemalt sama oluline kui mitte olulisem nende lavastuste kontsertide puhul. Ja seetõttu nad peavad olema ka telepärased, see televisioonile mõeldud, see on ju selge. Ma seda kogesin ise, kui ma need esimese rõdu seitsmendas reas pas vaatasin sinu etendus, ma ei näinud neid inimeste nägusid, ega, ma ei teadnud üldse, kas seal on keegi pärast vaatasin et seal olles jah, ma kujutan ette, kui meie viimase ettekande ajal, kui ma panin selle maali hullult pöörlema ja siis kunst kuulub rahvale, seal läks lõhki ja seal tekkisid need erinevad, et mängud selle Saaremaa valsi vahel. Siis ma lõpuks sain aru, et vot need inimesed, kes ealised, need ei saanud mitte midagi aru, mis on nii, et see on puhas televisiooni saade, seal on Estonia teatris on palju palju kohti, kus sa ei näe lihtsalt seda tervikut, sellega tuleb arvestada. Kui Tõnu ütles, et tema seal koosolekutel väga ei käinud, siis meie käisime seal koosolekutel nagu usinasti, et just sellesama nagu mõttega. Ta oleks teistegi televisioonist vaadeldav, ehk siis et teleoli kogu aeg sealjuures ja et see oleks nii lavastus kui telesaade. Ka, mis puudutab seda küsimust, et kas presidendiga kuidagi nagu arvestatakse, et siis noh, loomulikult et tema on selle ettepaneku nagu teinud. Ja need koosolekud, kus ka president on olnud eelnevalt juures, siis tegelikult tema ju annab lõpliku selle heakskiidu, et kas selline kontseptsioon või selline idee võiks läbi minna, noh, meie puhul seda probleemi ka ei olnud, ma arvan, et tavaliselt see ei ole, aga küsimus on selles, et tema soov oli jällegi see, et tema kõne oleks selle lavastusega kuidagi seotud ja ta moodustaks nagu terviku, et ta teaks ja oma kõnet nagu ette valmistades ta saaks juba selle lavastuse peale ka mõelda, et ta tõesti ütleme siis astuks sama jalga ja no see oli selge, viimane kord eriti mõlemad hakkasid Minoorise, lõpetasid marsruuris. Jajah, Vena lavastajana muidugi seda üldse ei soovitaks, selle oht on lihtsalt see, et, et põhimõtteliselt kui räägid lihtsalt lavastuse räägid nagu teises lihtsalt keeles sama asja. Aga noh, nii hull see seekord ei olnud veel. Aga peab tunnistama, et siin Eestis mina ei ole vähemalt kohanud sellist nii-öelda valitsejate poolt terrigeeritavad kunsti ja ma usun, et need soovitused ja soovid on väga diskreetsed loomulikult. Aga kuna selle asja nimi on presidendi vastuvõtt ja tema vastutab tegelikult nagu öeldud, sellest Ta kutsub sinna, räägib neile juttu, siis ta tahab neile pakkuda kunstilist elamust ja siis ta hiljem veel annab kõigile kätt ka ja pakub veel toitu ka, eksju, takka tipuks. Et, et selles mõttes ongi ta nagu selline erand võrreldes muu eesti kultuuritegevusega, et ega siin selliseid asju rohkem kuigi nimetada. Meie vahekord oli niisugune, et kui mul sai see tervik valmis, siis ma ütlesin, milles on point ja siis vaatasime ülemineku, et ühest läheb teisele loogiliselt tervikliku meeleolu. Ei, seda ei suuda ja kuidagi see on selles mõttes raske žanr, et kas ta on siis kontsert, vean lavastuse, kummale poole ta kaldu on, et sel korral ütleme, meie lihtsalt teadlikult valisime ta võiks olla Program lavastus. Me valisime kõigepealt selle sõnumi või selle mõte, millest me lähtume, millest me räägime kuni selleni välja lõpuks reziiga sai siis kokku lepitud, tegelikult muusikuid sisuliselt ei näidata teles, et ka kogu see fookus on kogu aeg laval ja et vaataja oleks kaasas siis sellega, mida me tahame öelda. Et ei hakkaks seal nagu muid plaane samamoodi saalis publiku ilmeid võtma, et, et see fookus oleks hästi selgelt nagu laval. Aga selle Tõnu traditsiooni, õigemini Toomas Hendrik Ilvese traditsiooni, et Ernesaks on seal lõpus, et selle me võtsime ilusti üle jääb pärast saime Silvese käest kiita ka selle eest, et tema traditsioon kestab edasi. Kas ma sain õigesti aru, et põhimõtteliselt president soovis sel aastal, et see kontsert nagu võimendaks tema kõnet? Ei, seda mitte, ma pigem mõtlesin seda, et ta teaks, millest meie lavastus räägib, et ta saaks mõelda samadel teemadel. Et teie juskui dikteerisite seal aastast presidendi Kõne, et nad oleksid lihtsalt seotud, et nad käiksid nagu käsikäes, ma arvan, et pigem oli küsimus, et ta teaks. Aga tundus siis sulle lõpuks rääkisite nagu sama lugu ja, ja mulle tundus, et see on juba nii eelnevatel koosolekutel, kus me esitlesime oma ideed, neid muusikapalu, seda, mis toimub laval. Kui siis president sai ka oma mõtteid peegeldada või mis tunded tal on, et see oli nagu minu meelest siis koos minu jaoks mõistasin kuskil seal suhteliselt partneri lõpupoole ja siis mandriga Rasmus peaaegu üldse ei näinud, et siin mingitel aastatel, kas tõru on kõrgemal olnud, dirigent nagu näha, on pikem ja sa oled ka pikk mees, ei oleks, siis on see lihtsalt. Ma tundsin natuke sellest nagu puudus sellisest vahetust vabast suhtlemisest vahepeal mingeid asju ju ka nagu saali näitasid ja võib-olla rõdud isegi nägid sind. Et seetõttu ma arvan, mida vahet tuumaks, need kontsertid kujunevad selle ettekandmise käigus, mida vähemalt hermeetilisust suleti Dust ja sellist raskesti mõistetavaid, valulisi, filosoofilisi probleeme, noh, tuleb ikkagi lendama ja mida õhulisem ta on, minu meelest seda rohkem taga nagu meeldib, sest püüame meenutada, mille jaoks asi tehtud on sünnipäev. Riigil on sünnipäev ja noh, sünnipäevale ka niimoodi, et ükskõik kui väärikasse juubilar sekka ju tegelikult palju õnne ja, ja tootele tordi võililled või seetõttu ma usun ka rõõmu teema, aga ilmselt on kõigi meie aukartus nii suur seal riigi ees, et käsi hakkab värisema. Pisut ikkagi võtad selliseid kaalukamaid teost aga jah, et seal sünnipäev, see on huvitav teema. Sellepärast et erinevates skulptuurides need sünnipäeva kombed ja üldiselt lõbutsemine on väga erinev, noh, ütleme võtame nagu Eesti tants, missugune on Eesti rõõmustav? Võtame Eesti mõne vanema Et sellel on mingisugune sonaarsus ja mille pärast meie laiuskraadil see niisugune just on. Kui ma vaatan aknast välja, siis eks see vaikselt on kuskil mingis mõtisklevas toonis nagu välja kujunenud, kuigi Nendes igasugustes numbrites tahaks olla inimestele vaid rõõmu pakkuv Aided tõesti ollakse sünnipäev. Aga jah, kui sa hakkad tegema dramaturgi ega siis see vaheldus nende erinevate meeleolude vahel toob esile hoopis teistsuguse niisuguse võtme ja ma arvan, et niisugused inimesed näiteks, kes on harjunud kongresside suurest paleest vaatamas suure riigi sünnipäeva või on nad täiesti mandoliini Toas põrutab sulle, tõesti kahetavad või tuleb sul Itaalia niisugune suur pidutsemine, kus inimesed, et ka nad on hoopis teises sfääris või tooberfesti niisugune korralik sakslastele tümps läheb käima, sa näed, inimesed on rõõmsad. Et milleks meie ei või enam taolises võtmes olla. Ja see on huvitav, see minek sinna maane ei ole veel õnnestunud. Ma ootan huviga, millal see rõõmus päris Oktoberfest pidu tuleb? No seda on raske teha, sellepärast et seda sõnumit saada, seal peab olema mingisugune nagu teine plaan ka, samas meil on ka seda minaarsed lihtsalt palju rohkem, et kui, kui hakata lappama seda repertuaari, siis tahes-tahtmata kuidagi mingi asi seal tuleb vastu ühel hetkel nagu Marko artereid küsiti, et härra Matvere, miks te selliseid joodikute laule laulate, eks ju? Kõikides lauludes on hirmus joomine, Pummeldamine käib. Aga ma hakkan seda, mis ma teha saan, et nagu kõik sellised bioja rõõmu lihtsalt alkoholi baasil, eks ju. Rõõm oli ka selline, nagu meil ikkagi ajaloos tead, raskelt käes ja korraks sähvatas, siis tuleb nagu jälle panna hullu kuidagi? Jah. Mul on üldiselt sellest rõõmu esiletoomise kontseptsioonist nagu suhteliselt üllatunud, et see on ikkagi selline etteantusse, tundub nagu nii vägisi võetud. Ja see sünnipäeva küsimus endiselt veel kord, mina küsin lavastajana, mis asja ma lähen tegema ja seetõttu selle asja nagu sisu on see, et, et see on Eesti vabariigi sünnipäev ja mina, Ma mõtlen väga lihtsates kategooriates. Ja see ei välista üldse sakraalsust, sest sünnipäeva lauas olevat sellised kõned olla, et, et kõik tunnevad, et nad on pühaga kokku puutuda tunud millegi erilisega tähtsaga. Aga seal peab olema ka see nii-öelda rõõm lustujatega. Võib-olla see keskustelu seier ei peaks olema mitte nüüd selle rõõmu otsimisel ja selle defineerimisel, aga sellel, et inimesed saavad aru, et see õhtu mõtestab midagi. Ma olen kohanud, ütleme poliitikut, kes on tulnud Lõuna-Koreast ja näinud seal riigi sünnipäevakontserti, kus käis saatkonnas võib-olla seal üks pianist, kes hästi mängis pilli ja teine ja kolmas minge esinesid väga hästi ja tuleb siia, ütleb, et miks meil ei võiks olla nüüd numbritega korralik nagu kontsert, rõõmus sünnipäeva kontsert, siis see pole siiamaani juhtinud ennast selle pärast. Meil käib niisugune pisikene lavastuslik mõtestus, kas läbi muusika läbi diaatri või mingite muude varianti, et igalühel on midagi öelda. Aga see on rohkem nagu professionaalsuse küsimus, et, et kui seal midagi seal ütlema hakkad, kaski, kõik aru saad, mida sa ütled ja kas inimesed on harjunud taolises sünnipäeva kontekstis üldse mõtlema. Lähed pittu ja lased ennast ühesõnaga lõdvaks ja sa ei hakka eeldama, ütles, et keegi on mingil määral. Seega praeguses ütleme selles lavastusprotsessis ikkagi sedasama teed läbi käia, et miks ta ei või olla siis lihtsalt väga rõõmus kontserti, sest noh, mingid inimesed on ju ka väga selgelt seda meelsust väljendanud, et see võikski olla lihtsalt kontsert. Aga sellest ei ole ka praegu vähemalt, et nii ülejäänud osa publikust kui siis ka tegelikult vabariigi presidendi kantselei nagu nõus loobuma, et sõnumi ootus on ikkagi päris suur absoluutselt, ja nii ongi öeldud. Et tegelikult saaks ka teha lihtsalt väga rõõmsakontserdid ja ei olekski küsimust, on väga pretensioonid, aga praegu on ta üsna pretensioonikas. Mingis mõttes, see on siis justkui selline mikrofoni moment, eks ju, et kui te olete valitud kunstiliseks juhiks, siis tegelikult on võimalus pöörduda eesti rahva poole. Kui julgelt te seda kasutasite? Täiega. Ma Charlissiminu inimesed, ta esimest korda pidi laulma seal ka teisi isamaalisi laule ja ta oli siis veel niisuguse räppari teatud üleolekuga, aga ta sai täitsa esimese niisuguse puudutuse osaliseks ees kõik need väiksed mängud kui ranna b klaver jääb üksinda ise mängima. Inimene pealt ära kestab, edasi võiks niisugused väiksed ambivalentse lõpud ja mis inimeste ees on läbi käinud, ütleme kogu Euroopa kaardi tekke sajanditetagusest, kuidas Eesti rannajoon kujunes, siis on mul viimasel kontserdile, seal on tõesti mingisugused soovid, et inimestel silmade ees käik, see asi, vot sel hetkel just läbi see, et meil on niisugune arhitektuur seal ooperiteatris veel siiamaani, et tsaariajal küll ehituses, aga meil on siin kunst, kuulub rahvale ja see on niisugune kohutav maalsel üle on mul lihtsalt. Ta oli suur nauding seda kolm tees lihtsalt veidikese muuta ja see muutus oli just selles, et ma tundsin suurt ta vapustust, kui ma esimest korda mängisin läbi selle Saaremaa valsi Minooris, nii nagu ta oli alguses ja see teksti õige, siis ma ütlesin, et seda peab rahvas kogema rõõmsalt ja siis need teemad kokku. Ega ma näitan näpuga, aga selles on mingisugune Abivalenski mõtlevale inimesele on seal küll toitu, aga selle mõtestamisega ongi see asi, et kas sa soostunud seda tegema või mitte. Kas sa soostub mõtlema kaasa või mitte? No ma arvan, et enamik, kes seda on teinud, on ikkagi tõesti pannud sinna oma parima välja ja üldse mitte seda peljanud, sellepärast vaadake, see žanr on selline. Peksa saad sa lõpuks niikuinii, et vahet pole, mida sa seal teed. Et mina olen kiita ka saanud, näiteks? Oled jah ja võib-olla veel selline aeg. Õnnetul ajal praegu tegema, et võib olla ka see, et sa oled nii tundlik veel praegu kõik on nii värskelt, et sa oled valmis saanud ja siis meil on õnneks läinud hästi, aga üleüldiselt on see ikkagi sageli hambus, ükskõik mis tehakse, aga ei tea, ei ole kuidagi valulikult seda kunagi kogenud. Kui võrrelda, ütleme tavakontserdielu, mida sa teed ja siis teed niisugused avaliku kontserdi siis selle avaliku kontserdi, jällegi mul on küll tavaline olnud, et tuleb kuskil pinna peal keegi varrukast kinni ja tead, see kõige rohkem oli muidugi siis, kui ma tumedanahalise panin laulma kauges külas. Siis olid need tänaval Eesti realnõi käivad kuskussi, neegripoisid, leidsid seal. Ühesõnaga inimesed tulevad rääkima. Selles mõttes, et tal on küll resonantsiga jaja. Ei, Rasmus, ma arvan. Sa mõtled seda nüüd eelmise aasta seda ojasoo. Aga tegelikult varem ega minu meelest Jaak Prints sai, et oli liiga keeruline ja liiga sünge, mis minu meelest ei olnud mõningaid kelleltki, pigem ikkagi noh, selles mõttes küll, et oleks tiibiks vahepeal, aga abs minule ka väga meeldis? Jah, võivad rahvast pisut kaugemas, aga näiteks eelmise aasta kontsert oli täpselt selline, et kui nüüd rääkida julgusest, siis ühelt poolt oli see nagu väga turvaline valik, et sa võtad hetkel nagu Eestis rahvusvaheliselt kõige kõvema teatritrupi, eks ju. Ilmsed lavastajad, aga nagu tippvormis ja teiselt poolt sa võtad riski, sest sa ei tea kunagi, mis sealt torust tuleb ja oli selgelt seal nagu sellist mingit ninnu näinud ei tule. Kuna see ka EV 100 puhul minu kontori ja mina ise ei sekkunud vähimalgi määral sellesse tegevusse, siis see oligi nagu presidendi otsuse väga julge otsus viiese ERMi ja pakkuda siis selline kontsert, juubelivälja vaadata. Ja vot seal oli tõesti see küsimus, et kas me nüüd siis ka 100. juubelil ei saa siis nüüd nagu korraks rõõmu tunda nagu Eestist ja elust. Aga seal oli rõõmustavalt palju jälle teistpidi, et seetõttu võib-olla ongi, et meie loomeinimesed lihtsalt mõtlevad keeruliselt alati muide, on võimalik kvaliteetset kultuuriteenust sisse osta, võistluse teha, nii nagu siis praegu on Eesti lauluga läinud, et ostetakse kvaliteet Rootsi noormees sisse ja tema siis laulab meil Eesti laulu ja nii see käib. Mu viimane küsimus on selle aastapäeva kontserdi tuleviku kohta. Et praegu on siis selline printsiip, et nagu te ka ütlesite, et justkui tehakse siis pakkumine tippvormis lavastajale ja dirigendile ja nemad siis selle teevad tihti, eks ole, neil on midagi öelda Eesti rahvale ka, mitte igal aastal ei ole see nii, et sa teed oma asja väga, väga hästi ja sul on ka sõnum Eesti rahvale juhuslikult, mille sa paned siin aastapäeva kontserdivormi. Et kas ei ole kaalutud teha sellest mitte sellist personaalset pakkumist, paid, ideekonkurssi kui see on nii konkreetne autorilavastus, mis praegu toimub vabariigi aastapäeval. Ma arvan, et seda ei ole isegi kaalutud, et kuna oli igas eluvaldkonnas on neid riigihankeid ja ideekonkursi nagunii meeletult palju, siis see võib-olla on selline ainus ja kõige ilusam tunnustas mingitele kultuuriinimestele, et ma loodan, seda ei juhtu, seda asja on teha pisut teistmoodi küll ka tegijad on teist nägu ja nad tajuvad vastu just nii jah, et tunnustus tegelikult kui rääkida millegi muutmisest, siis eks sellest on juttu olnud kunagi ka ja kantseleisse viskuma ametnik olin ja siis kõik nagu arvutused, mida ma nagu tegin ja mida me seal tegime, viisid selleni, et seda kontserdit üksinda nüüd muuta ei ole mõtet, vaid et sel juhul peaks minema kogu selle formaadi kallalemaaga, nii nagu vehmusime sellest ära. Sest et meil neid nii-öelda rituaali element on ühiskonnas niigi ülivähe, eks ju. Et kui me nüüd läheme suhteliselt värskete rituaalide kallale, mis on nagu nagu saanud mingisuguse rütmi sisse, et pöörata see kuidagi pea peale ja teha seda hoopis teisiti ja mujal, et ma arvan, see eelmise aasta ERMi vastavalt oligi üsna erinev tegelikult senistest praktikatest ja seetõttu tänavu aasta koliti mingis mõttes nii-öelda klassikalise sellise vormi juurde tagasi ja seetõttu ma usun, et presidendil on ju miljon asja, mille peale ta mõtlema peab ja ma usun, et võib-olla see formaadi muutmine ei ole võib-olla Eestis kõige olulisem asi praegu hetkel. No konkurss on ju teistes žanrites väga tavaline, ütleme arhitekt Tiit võivad teha linnaplaneerimisel suuri konkursi, võidab ainult üks ja seda ka ei ehitata. Selles žanris on tõesti töörütm kohe teistsugune, aga ütleme, lavastajad, dirigendid, kui neile antakse lihtsalt teha, siis nad hakkavad liigutama. Seda. Öeldakse, et vaata, et need, need viis, kuus eesti dirigenti. Olge lahked, tehke konkursi ja siis vaatajad, sina, Neeme Järvi seekord ei saa. Olari Elts pole harjunud tööl ja siis see enam ei tule hästi välja, aga ma arvan, et see ei huvita ja ajakirjanikule kindlasti ja tingimata veel, et siis avalikustada nende ja idee lüüa rahvas loomavate aruta ja siis oodata seda rahva lemmik ka rahva lemmikmis kantakse ette nagu linna välja nagu ütleme tund aega hiljem, eks siis saab või ei tea paratamatult, kes otsustab, otsustab president, eks. Nii et selles mõttes, kui ta on mingil määral inimeste tegevusega kursis või tema meeskond on kursis, kes sellega tegeleb, siis mul oli niisugune olukord küll, kus meil läks nagu mõtet vahetuseks ja ma ükskord vat siis, kui see laemaalid ja kõik need tulid, siis ma enne seda nagu loobusin, sellest ma sellel teemal ei taha teha ja läksin, tõmbasin kõrvale. Aga noh, lõpuks ikka taheti seda nii et ütleme, seal kulisside taga käib ikka mingisugune arvamuste paljususe vahetus, et keegi lõpuks otsustab, et ei, see läheb. Ma saan siis kokkuvõtvalt aru, et teie usute selle vormi sellisesse jätkumisse, elujõulisuse. Ma ei arva, et me peame uskuma, me arvame, et see on siiamaani elanud ja igasugune muutus võib olla niisuguse hea sünkoobina taolises reas. Ma isegi proovisin ükskord tehamisel skaala kontserte, päris hea ideega oli, aga ei, et ikka peab lavastuslik element juures olema, nagu muudeti selle kallal ja, ja see järjepidevus siiamaani on pidanud. Et ma arvan, et see stiil, mis praegu sellel üritusel on, kuniks inimesed seda jälgivad, loojad jälgivad, neid peab. Seniks kuni presidendi kantselei soovib mingisugust muutust, siis ta tuleb, aga see kõika kapsel kadriorust Et nad ei käsutanud Võitle end vaba tunne. Et nad ei käsutab. Õiglust. Seda võib end vabalt et nad ei käsutab sind. Sa võitle end vabal maal et nad ei kasvataks. Prügi oma. Rahatäht. Hanna välja. Valima parkima. Tee keeleseadus. Ütleme nii, et seda kava kokku pannes ja natukene uurides siin-seal saad sa aru, et ütleme, see uuem levimuusika seal ei ole, seda sõnumit, selles ongi asi. Tekstides on asi mitte nakas Ultima Thule või ütleme midagi, mis tähendab ka midagi või seal kunagist Tubin tormisi juures ja ma olin väga õnnelik. Näitasin talle Lepo Sumera seenekantaat ladinakeelsete seenenimetuste peale suuregantaadi neli osa, vaata kuid jahvatel ladinakeelse talveseened surnuga. Tubin et see oli väike paus. Minule meeldib, kui sõnad tähendavad midagi. Selle alati niisugune mänguruumi võib leida väga erineva tekstiga ja kunstiga võib tõesti teha väga huvitavate konstruktsioonidega, aga see sõnum tuleb meie keelest ja eesti riik ilma selle keelevea sõnumit nagu ei, ei lähe mitte. Ja selge on see, et see on koht, kus peab olema nagu kõige parem, mis meil on laval. Ja ma arvan, et muusika selle asja keskel või tsentris ikkagi on, et noh, nad on ikkagi kontsertid. Me oleme hästi uhkeldada muusikakultuuri üle ja meie muusikakultuur on just selline, nagu ta on. Arusaadav ka, et eelmise aasta ühte kõige populaarsemat artisti nublut on raske kasutada jälle riigi sünnipäeval. Mitte võimatu, nagu sotsialism näide on olemas, kes kirjutas spetsiaalselt, et siis laulu selle jaoks väga, väga heade sõnadega, et lihtsalt see Laurat, ma tahan sind, sa tahad mind ja et nad sellega nagu sõnumiga on, võib olla keeruline minna sinna, kuigi, mis ei ole, lisas ka halb, et võib-olla tekib ühel päeval sedalaadi, see tee on väga hea idee. Järgmine kord. Siia on suurepärane muidugi lõpetada nublu ka, aitäh teile. Suur tänu, Tõnu Kaljuste, Jaanus Rohumaa, Rasmus puur. Aitäh. Eliga ja. Tänase saate lõpetuseks vaatame üle vabariigi aastapäeva statistika. Eesti vabariik 100 korraldustoimkonna uuringust selgub, et vabariigi aastapäeva puhul toimunud ühiskallistuses osales 24. veebruaril üle 250000 inimese. Vabariigi presidendi kõnet ja sellele järgnenud kontserti jälgis Kantar Emori andmetel aga lausa 266000 inimest. Muusika võitis, sporditeemad jätame sedapuhku mõneks teiseks korraks. Mina olen saate toimetaja Miina Pärn, helimontaaži tegi Katrin maadik ja me soovime teile kaunist nädalavahetus.