Tere algab 23. veebruari helikaja. Mina olen toimetaja Kersti Inno. Tänane saade keskendub peamiselt solistidele ERSO ees. Hispaania tipplaulja Placido Domingo viimased Tšaikovski konkursi võitja Dmitri mast Sleijev ja meie viiuldaja Mari Poll. Rubriigist plaadi nõel arvustab muusikateadlane Kerri Kotta. Aasta klassikaalbumi tiitel. Ki pälvinud Erkki-Sven Tüüri autoriplaati kõigepealt aga õnnitleme premeeritud. Õnnitleme muusikapreemiate laureaate Eesti Kultuurkapital tegi teatavaks aasta tähtsaimad preemiad. Peapreemia helikunsti valdkonnas pälvis Erkki-Sven Tüür viljaka loomingulise tegevuse eest üheksas sümfoonia müütos viiulikontsert number kaks ja Solastalgia Piccolo flöödi leia sümfooniaorkestrile. Elutöö preemiad pälvisid helikunsti valdkonnas Anne Erm Eesti džässielu, ülesehitaja ja arendaja rahvakultuuri valdkonnas Olev Oja tänuks kasvatamast põlvkondi, dirigente, muusikaõpetajaid, koorilauljaid, näitekunsti valdkonnas, Tiiu Randviir, särav priimabaleriin ja Eesti balletijärjepidevuse hoidja. Lisaks jagasid aastapreemiaid, kas sihtkapitali rahvakultuuri sihtkapital, Vitali preemia pälvis Kaie Tanner koorimuusika pikaajalise arendamise eest ja festivali Euroopa kantad korralduse eest. Audiovisuaalse kunsti sihtkapitali preemia pälvis Marianne Kõrver. Aasta portreefilmi Tõnu Kõrvits Lageda laulud eest. Professor Tõnu Kaljuste otsustas määrata teise omanimelise stipendiumi muusika ja teatriakadeemia doktorandile Mai Simsonile, kes on paistnud silma paljude oma tegevustega, mille hulgas on tulemuslik koormeistri töö Rudolf Tobiase oratooriumi Joonas ning selle originaalpartituuri klavi üritab täpne toimetamine. Võime rõõmustada ka ühe uue tunnustuse üle seonart Artur Lemba nimeline loominguline pendium. Riik hakkab seda välja maksma helilooja teoste kasutamise eest kogunenud autoritasudest. Kuna Lemba autoriõigused kuuluvad riigile. Stipendiumiga, toetatakse heliloomingu, klaveri ja muusikateaduse üliõpilaste loomingulist tegevust aga ka Lemba loomingu või temaga seonduv tegevuste uurimist. Teisipäeval andis kultuuriminister Indrek Saar üle esimesena Artur Lemba nimelised loomingulised stipendiumid. Esimesed väljavalitud olid muusikauurija Anna Sofiasse vaagini ning pianistid Johan Randvere ja Sven Sanders. Kohv. Eesti interpreetide Liit pärjas virmaliste festivali lõppkontserdil aasta interpreedi tiitliga. Meie esimese Klassikatähe. See on Marcel Johannes Kits. Palju õnne. Plaatida Domingo kontserdimuljeid vahendab Anne Aavik. Eelmisel teisipäeval astus Saku Suurhalli lavale üks tõeline kõrgklassi muusik. Selliseid lauljad satuvad Eestisse tõepoolest väga harva. Kolme tenori koosseisus maailma kuulsaks saanud klasside Domingo on võiks öelda, purustanud kõik nii võimalikud kui võimatud lauljate rekordid, rääkimata siis tema rollide arvust ja plaadistuste hulgast on ta jätkuvalt olnud tipus väga palju rohkem kui pool sajandit. Täna, 78 aastasena jätkab ta aktiivset esinemist nii ooperilaval kui ka kontsert andes. Lisaks sellele on ta väga intensiivselt Tuult tiibadesse andnud noortele lauljatele ja ka seekordsel kontserdil oli temaga koos laval kolm noorema põlvkonna lauljad. Tinglikult võiks isegi öelda, et selle kontserdi pealkirjaks võiks olla ooperikuningas ja kolm sopranit. Nimelt siis ta minuga koos esinesid soprani Anna-Maria Martinez, nigela Ooeste ja meie oma Elina Netšajeva heliga ja stuudios on nüüd aga laulja Mati kõrts. Ma kujutan ette, et kui tuleb ikkagi Eestisse niisuguse kaliibriga laulja, siis on väga raske oma ootusi vaos hoida. Ja ma natuke alguses nii-öelda suhtusin või oli selline tus hinges, et kuna siin aastaid on ka vastavalt juba, et et äkki jääb pisut nagu selliseks tagasihoidlikuks maestro esinemine seal. Aga juba päris alguses, kui ta ikka lavale tuli ja suu lahti tegi, siis muidugi oli selge, et et sellest tuleb nauditav kontsert, kuigi esimeses pooles ta oli väga vaoshoitud ja hoidis kõik oma tenori tämbrid allapoole, laulis baritoni aariaid ja ja too ette, eks ole. Aga teises pooles läks juba. Kui maestro vana professionaalse lauljana oskab oma nii-öelda distantsil oma jõudu jagada, siis teises pooles muidu jaks avanema, siis hakkas helisema see tõeline Domingo tämber ja, ja hingehääl. Kuigi omamoodi see on klassikaline, et kui on selline kaala, kontserditüüpi, kontserte, siis esimeses pooles on ooperiaariad ja duetid ja numbrid ja teises pooles siis nii-öelda kergem muusika ehk siis operett muusikal ja võib-olla ka juba oodatakse päris sinna estraadimuusikaaeda nii-öelda, et esimene poolteist algaski nagu päris selliste ooperi aariatega ja ma ütleks, et minu jaoks ütles, et Eesti riiklik sümfooniaorkester sai mängida vaid kaks nii-öelda soololugu, sest sageli galakontsertidel ka ikkagi selleks, et lauljad saaksid puhata. Võib-olla kõlab rohkem instrumentaalmuusikat. Jah, aga kuna seal oli juba kolm sopranit kaasas, siis oli seal ruumide kuningal oli ruumi puhata, aga ta sellegipoolest minu meelest küllalt tihedalt võttis osa kogu sellest programmist ja ja lõpus siis muidugi see lisapalade bukett, et see oli tõeline ja muidugi kõige tähtsam, et ikkagi tema, maailma kuningas, nii-öelda terrorite kuningas, kes tuli kohale ja, ja suvatses õppida, tegi meile selle kummarduse ja eesti keeles laulda lõbusast lesest, eks ole, kuula, kui meid pai Ta Faikus korra kaks lammast oli selline tunne, et totot, keegi eestlane on tulnud. Jah, see toit, Elina Netšajeva Kalle kindlasti selle õhtu kõrghetki, sest ma usun, et kõik 5000 inimest olid ikkagi täielikult haaratud. Ja, ja just, et publik oli tunda ka saalis, elas väga kaasa ja muidugi see energia, mis sealt lavalt tuli. Siis, kui tuligi päris energia, päris sagedus, kõrgem sagedus nagu kunstis tihtipeale on, mis hakkab rahvas puudutama. Et eesti rahvas saab väga hästi aru kõigest ja reageerib õigetele asjadele. Tihti räägitakse, et rahvas ei saa aru klassikalisest muusikast või tõsisest muusikast saab küll. Ja just see, ta on olnud tipus niivõrd kaua, minu arvates oli see väga tore tähelepanek, mille tegi Alvar Loog oma Postimehe arvustuses, et Domingo astus lavale enne seda, kui tuli kokku selline kultusbänd, nagu ta ütles, et ta on tõesti olnud sellises tähelepanu keskpunktis juba haruldaselt kaua. Ja vot see ongi küsimused, et kuidas ikkagi üks laulja suudab niivõrd kaua püsida pidevalt, olla tipus. No tõepoolest jätkata kogu aeg laulda uusi rolle, et on need viimastel aastatel, ta on siis võtnud nii-öelda veel sellise uue ampluaa, et lisaks oma tenori rollidele hakanud laulma ka baritoni rolle, siis ooperilaval enamjaolt astubki baritoni üles. Eks see tuleb vanusest muidugi, et ega tippsport ja maailmarekordeid elam 78 aastaselt kahjuks täita ei jõua täies ulatuses, et mingitel hetkedel võib-olla saab seda teha, aga kui sa pead terve oopri tegema, siis selles vanuses on kindlam ja paritonina. Ja see kõlab väga kütkestav valt, sest ta on alustanud kunagi baritonid. Aga samas tõesti ka ikkagi tema bariton kõlab äärmiselt tenoraalselt, et kui me räägime sellest esimese poole lõpetanud stseenist, siis Verdi ooperist Travjaata, millele nad siis koos Anna-Maria Martiinesega esitasid, tõesti väga pikk ja väga selline nõudlik stseen, kus on siis Alfredo isa Shermoonia Violetta? Ma usun, et see kõlab harva niivõrd eredalt särava tämbriga, see Sermooni osa. Eks ta on ka baritoni talle paras pähkel, sest seal on päris kõrged noodid muidugi mitte tenori jaoks baritoni jaoks ja et seda välja laulda. Aga natuke uurisin, vaatasin, guugeldasin ja vaatasin tema, no ma esimese tenori rolli teinud 61. aastal Alfredo na. Nii et terve perekond on läbitud Ja veel üks huvitav asi, mis ma tähele panin, kui ma nüüd vaatasin, uurisin, et tema on siis 41 sündinud, siis Anna-Maria Martinez on 71 sündinud. Mika, elav OSCD 81, Elina Netšajeva 91. Kümme-aastaste vahedega partnerid. Nii et võiks öelda, et kõikvõimalikud erinevad põlvkonnad olid esindatud ja siit tuleb ka välja kindlasti just Domingo suur tegevus just noorte lauljate tagant tõukamisel nii-öelda, sest juba Anna-Maria Martinez, kes opranitest oli siis ilmselt kõige kogenum Puerto Rico alanna, kes on ka juba väga palju plaadistanud, erinevatel lavadel esinenud. Aga tema alustas oma karjääri just Blacido Domingo kaudu, sest et tema veetav kuulus ooperilauljate võistlus, operaalia on just see, mille kaudu siis tihti lauljad saavad oma esimesed lepingud ja kus nad siis nii-öelda maailma lähevad, jaga siis Martinez alustas just sealt. Aga kui veel rääkida just sellest kavast, siis mulle tõesti tundus, et sellise Kaala kontserdi kohta oli see kontsert üsnagi pikk, et see kestis tõesti koos vaheaega enam-vähem kolm tundi ikkagi Domingo kanda oli sellest kontserdist siis kõige olulisem osa, et noh, näiteks Elina Netšajeva tuli lavale alles kontserdi teises pooles ja tõesti sellised väga mahukad stseenid ooperites ja muidugi me kuulsime neid väga kuulsaid ooperiaariaid, aga, aga mitte ainult. Jah, just need rahvuslikud lood, mis hakkasid teise poole lõpus tulema, siis tuli see tõeline selline sära, sellesse kontserdisse ja emotsioon. Nii lauljad nähtavasti ka tundsid, et nende jõuvarud on veel piisavalt ja siis nad panustasid juba rohkem mindini lõpuspordile täie hooga. Enam-vähem lisalugusid võis juba kokku lugeda seitse ja nende hulgas oli ka väga palju just ka Domingo lähen ju äärmiselt südamelähedane selline Hispaania žanri nagu Soela. Ta on ju ise kasvanud üles Soela lauljate perekonnas ja niisiis annatagedasedas Azuelatavadi noortele edasi, et seal ka kõik teised lauljad esitasid erinevaid sõela osasid. Just ja, ja siis hakkas see tõeline Domingo tämber ja hing sädelema, tema tämber on ülevalpool tenori poole minnes selline väga erilise intensiivse säraga. Selle tõttu on ta kindlasti täiesti omaette nähtus. Kordumatu, kelle tunneb alati üks kõikus ooperis või kus ta kuskil suu lahti teeb, tunneb alati ära teiste lauljate seast. Aga kuidas sulle tundub, et kas see tämber ongi see, mille pärast ikkagi ta on niivõrd kaua püsinud tipus või, või on siin veel mingisuguste asjaolude kokkulangemine? Sügav musikaalsus, mis temas on, see on see põhimääraja, ma arvan, hinge sügavusest tulev musikaalsus millega ta kõike, igat muusikat, mida ta tegema hakkab, millega ta puudutab seda ja, ja siis ta nii-öelda saabki teemandikraadi, kogu see sagedus, mis kuulajate kõrvadesse lõpuks jõuab, et kunagi nii nagu Pavarotti kohta öeldi, et tuleb üks suur mees lavale hakkab laulma, aga kõik naised nutavad saalis millegipärast, et mitte midagi erilist ei tee, aga et see mingi sagedusele hääle sees määrab selle ära. Domingo puhul ma ütleks, et isegi mind võib-olla vapustas kõige rohkem just see, et kuidas ikkagi inimene sellises vanuses suudab ühe õhtu jooksul anda endast niivõrd palju juba füüsilises mõttes laulda niivõrd raskeid asju niivõrd suures koguses järjest ja teha seda väsimatult ja pidevalt sellise ka teisi lauljaid, innustava energiat. See ongi tema elu jooksul omandatud professionaalsus, tema hingamine, ta viib ennast seal sagedusele ja ta töötab sellel ja ta suudab sellel sagedusel töötada. Loomulikult enam neid tenori tippnoote ei võta, eks ole, seal siisija doosi. Ja nii huvitav oli vaadata, kuidas see mõjutab teisi muusikuid, et rahvast oli tõesti väga palju ja ka vahepeal orkestri mängijaid, siis preditseeriti soovin teile ja ka nende nägusid näha, oli väga põnev, sest et see oli kindlasti ka nende jaoks, aga erakordne elamus sellise staariga koos musitseerida. Seda nagu tunda, kuidas ta selle oma olemusega ka teistele muusikutele väga tugevat mõju avaldab. Just just sisemine intensiivsus ja tema nii-öelda pühendumus ja, ja muusika hingamise lõbus tiivustab teisi ka kaasa minema sellega. Meie põhjamaal on see eriti suur probleem, et kogu aeg on pime ja külm ja ja ei taha nagu inimesed süttida läbi hinge, vaid proovib teha niisama pealiskaudselt selle asja ära, et noh, ma ei mänginud õigeid noote, mängin, milles probleem, siis, aga see hingamine ka veel sinna sisse, siis hakkab sündima alles tõeline kunst. Ja tõtt-öelda, mina pean tunnistama, et ma olen ikkagi pigem alati suhtunud eelarvamusega kõigisse nendesse kontserdid korraldatakse nii Saku Suurhallis kui sageli seal Alexela kontserdimajas, sest kõige suuremaks probleemiks on tihti just see helikvaliteet, et selge on see, et niisuguses kohas ei ole võimalik siis naturaalse heliga hakkama saada ja võimendada sellist suurt ooperihäält, see on alati väga suur kunst, ma ütleksin, et ka selle koha pealt oli see Saku Suurhalli kontsert mulle väga suur üllatus. See kõik toimis täiesti rahuldavalt, normaalselt midagi ei häirinud, maitsekalt, korralikult oli võimendatud, oli piisa, võimendus ei olnud ülevõimendust. Aga mina jäin väga rahule. Jah, kui ma lähen, sellisel kontsert, ma olen alati eelarvamusega ja see korki läksin, aga tõepoolest sain elamuse, võib öelda kindlasti kogu sellest professionaalsusest, mis seal toimus selle kontserdi loomisel ja ülesehituses ja töösse ja käima rakendamises soli, professionaalselt nii kava üles ehitatud kui ka läbi viidud. Ja ka Tomingas, see tegelikult väga kaunis žest. Ta võttis ka enda kõrvale laulma meie noore laulja Elina Netšajeva. Kuidas tema mõjus nende teiste lauljate kõrval, kes on ikkagi sellised igapäevased ooperilavade staarid, et Elina Netšajeva võib-olla mõnevõrra nagu sellise teise ampluaa artist. Eks ta oli ka kõige noorem nendest ja ega see eurovisiooni laul veel sellise suure galakontserdikogemust ikka päris ei andnud, eks ole, kuna see lugu ka, kui ta tuli seal nüüd selles sümfooniaorkestrinurgas satsioonis ettekandele. Kuna seal elektroonika asju eriti nagu juures ei olnud, siis lugu jäi päris omamoodi natuke kahvatuks kõik need Kaja efektid ja mis muidu seal eurolaulule juurde ja nuppudes keeratakse, et neid nagu oli vähem seal. Aga mind üllatas Netšajeva puhul, et just oma öökuningannast tavaliselt ta läbib seda suure temperamendi hooga, aga seekord ei tundega, et ta on vahepeal tehnikaga tegelenud ja, ja teadlikult vedas selle loo selles raskes spordihallis ikka sellist lugu laulda, aga mikrofoniga on päris keeruline. Aga kuna tehniliselt tal oli nagu pagas sinna juurde nüüd lülitatud, siis töötas ta päris lõpuni välja ainult viimases lõpus natukene väsis ära sellest tehnikast kinni hoidmisest, et see on päris suur töö muidugi sellise aaria puhul sellises kohas esitada. Te ei saa üldse välistada, et ka Elina Netšajeva läheb kunagi seda teed, et jõuab ooperilavale. Selles suunas peakski liikuma, et lihtsam on alustada teatrist ja minna siis, kui on pagas kaasas minna teisele poole. Nii nagu tegi Domingo arvatavasti eks ole, aga omal ajal laulis ta ka ju kõiksugu laule ja nii estraadi kui ka ooperi aarites, kuni siis levimuusikani välja ja nendesamade oma rahvuslike lugude Peeezzabelsa menu Cho. Tore oli vaadata, palused, rahvas ka, aga rahvas ei teadnud sellest rohkem kui ainult esimesena. Eks ta on meile võõras keel jääd, tavaliselt teame ainult seda esimees sõna põhiliselt, aga mis edasi läheb, seda täpselt ei tea enam keegi. Ja eks eestlane on kõva laulurahvas küll, aga ikkagi veerandi toalaulud. Need on need oma laulupeo laulud ja asjad ja seal pelganto heliloojad ooperites ja asjadest, siis tuleb ikka täishingamine täis kehaga avada kõik see asi, et see hakkaks helisema. Aga ma saan aru, et sa jäi kontserdiga rahule. Väga-väga see oli suur elamus ja väga õpetlik just vanameistri sellist kogemust kõrvalt vaadata, kuidas ta seda kõike läbi viise toimetas. See oli väga õpetlik. Suur aitäh nutikalt aitäh kutsumast. Seda ei juhtu iga päev, et meie Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees soleerib Tšaikovski konkursi võitja. Aga nüüd oli selline juhus ja Tšaikovski esimese klaverikontserdiga Iierremmel Dmitri mass, Lev, temaga olete tuttav juba Tšaikovski konkursist saadik, sain tuttavaks siis. Kui vaatasin Tšaikovski konkursi 2015. aasta oma suurepärast, sest triimist, mida Medici TV üle kandis ja see on üldse üks fantastiline võimalus alata, et konkursid nüüd, no kõik suuremad ja ka mõned sihuksed keskmisemade, vähemalt kõigil on olemas selline väga korralik videoülekanne. Nii et saab tõesti palju näha ja palju teada ka, mis siis muusikute maailmas sünnib. Ja muidugi see 2015. aasta Tšaikovski konkurss oli ülipõnev mitmes mõttes seal Talle mas leeri veel teisigi põnevaid isiksusi, aga kui nüüd maseerist endast rääkida, siis jah, ta on väga tugev pianist ja tema võit seal oli minu meelest täiesti igati loogiline. Aga ta ilmselt küll ei olnud enne, siis kui Uniiridelt finaali jõudsid, ei olnud see kõige suurem liider või see, keda nagu arvati, et kestaks esikoha saama, meenutan veel koha, seda jah, lühidalt, kuidas see kõik läks, ta on tehniliselt väga tugev pianist, tal on väga hea kool selja taga, noh nagu kõigil tippmängijatel peab olema Moskva Tšaikovski nimeline konservatoorium, siis see on väga tugev professor petuHofon, tal küll mitte nii hirmus nimekas, aga ilmselt väga head tööd teinud temaga. Ja siis kõik need muud võimalused, kaasa arvatud üks selline akadeemia Como järve ääres Itaalias. See on niisugune tuntud pianistid akadeemia meistriklass, kus üheks juhtfiguuriks on biitribaškiirab ja seal nad saavad viimast lihvi või suur enamus konkursi võitjatest, et selle on ka mahtlejev läbi teinud. Aga seal konkursil see ikkagi selgus päris lõpus, et tema, see ja materjal on, sest et kui nad kõik mängisid oma klaverikontserte seal finaalis nimelt Tšaikovski konkursil üks kõige raskemaid finaale, mis üldse võimalik on sest need pianistid peavad mängima järjest kaks raskeimad klaverikontserti siis kõigepealt Tšaikovski esimese või ka teise vahetevahel ja siis sinna juurde sama kaaluka teise kontserdi mängivad seal Tšaikovski esimese ära, nad saad väikse hingetõmbeaja lava taga minimaalse ja siis tuleb sinna kohe saagas siis Rahmaninovi kolmas või nagu Masslee puhul Prokofjevi kolmas või veel hullem, Pramsi, teine, mis on nagu eriti raske ja eriti pikk kontsert, nii et et seepeale vaimse fantastilise taseme, see vajab ka lausa füüsilist vastupidavust. Kas see ongi meelega tehtud vastupidavuse prooviks? Ei tea, kas ta nüüd otse vastupidavuse vôiks, aga kuna selle konkursinõuded on üldse nagu ülimalt kõrgeks kruvitud, kuigi on veel paar teist konkurssi ka, kus on üle mõistuse suured nõudmised muusikutele. Aga algusest peale on see kovski kongos olnud üks kõige kõvemat metsikumates nõuetega kongos, noh, kui need kiirelt üle vaadata, siis sellel korral oli veel eelvoor, kus nad pidid mängima, tuli kohale tulla Moskvasse, sealt valiti välja esimesesse vooru mängijad. Teine voor oli siis umbes tunnipikkune soolokava ja sinna juurde veel Mozart klaverikontserdi mängimine, nii et kaks asja teises voorus pluss siis kolmas kahe kontserdiga järjest. Ja nüüd ongi nagu vaadatud, et see vist natuke palju, sest ma olen kuulnud, et see Mozarti klaverikontsert on praegused teisest voorust ära võetud. Mingis mõttes muidugi kergendab, aga samas jälle huvitavus võib-olla väheneb, sest Mozarti see oli jube hästi näha, mida igaüks endast kujutab. Nii, aga ma see juurde tagasi tulles kui selle kontserdivoorust kas mingil määral, kas natuke vääratasid või siia-sinna, siis kõige raudsemalt mängis oma Tšaikovski esimese ja Prokofjevi kolmanda ära Dmitri mas lüüa. Ja see oli noh, sihuke täiesti fantastiline tegelikult kogemus teda seal jälgida. Seda enam ka veel, et üks väike fakt sellega seoses tema esinemisega seal Tšaikovski konkursile nimelt just vahetult enne konkursi algust suri tema ema ja Terrasele konkursi ta tegi ikkagi mingisuguses üliinimliku jõuga ta selle sooritas nii et seega kuidagi väga nagu liigutas kuidagi nagu vaadates ja kuulates, kuidas noormees suutis niimoodi. Nii, aga kui nüüd tulla selle meie esinemise juurde, kuidas siis külastasin Estonia kontserdisaalis moslejevi soleerimisel kuulus Tšaikovski esimene ja ma olin väga põnevil teda laivis kuulda, sest ma olen vaadanud seal videost ka ühte teist, kus ta seal mänginud neid kontserte orkestriga ja niimoodi ja mingi pilt on mul temast kujunenud enda jaoks. No ma arvan, et see on nagu heas mõttes kuidas traditsiooniline või traditsioonide kandja pianist, eks ole, tal on tagase koolitus, tal on niisugune, et noh, väga hea tehnika ikkagi suurepärane, kõik väga õigetel alustel. Ja ta pigem neid teoseid tõlgitseb kaastraditsioonilisel viisil või ta ei tee midagi ekstraordinaarset, ta ei kaldu kõrvale, ta ei muuda seal mingit temposid või mingist ülesehitust, mida mõni teinekord ka teeb. Aga sellegipoolest, noh, ma kuulsin igasuguseid arvamusi ka pärast temast, neid oli igasuguseid, kellelegi meeldis väga, väga oli neid, kellel väga ei meeldinud, kes leidsid, et ta on nagu liiga traditsiooniline ja liiga etteaimatav. Ega minu mulje on vist seal kahe vahepeal vaat teatud traditsionaalne mänguviis võib muutuda nagu igavaks juba, et, et ma nagu ei viitsi seda jälgida või et umbes selliseid esitusi on juba mitmeid kuuldud, kuigi kõik võib olla täiesti perfektne. Aga ma seeni mängus on mingi ikka väga suur ausus. Seda tajun nina ütleme, noh, ma ütlen, kõik võtavad asju vastu erinevate, väga suur ausus ja mingisugune puhtus, mis mulle tegelikult tema mängu juures meeldib. Ja seda Tšaikovskit ta tunnetab kuidagi niimoodi noh venepäraselt jah. Ma arvan, et mõni sihuke aasia pianist, kes mängib selle ka kõik laitmatult ära, näpud jooksevad ja kõik on õige ja kõik laulab. Aga jääb nagu tajuma Tase mingisugune hingus, mis seal sees on, aga vot seda ongi raske seletada, mis asi see vene hingus on. Aga noh, ma ei tea, mina südamas levi mängus igal juhul tundsin võib-olla pigem oli väikene küsimuse dirigendi suhtes, koostöö oli neil olemas, aga mulle tundus, et mingit sellist nagu paindlikkust, mingisugust teineteisemõistmist oleks ehk võinud rohkem neil omavahel olla. Niisugune nagu mingit sihukest loksu oli nendel omavahel, mis mind natuke segas, selle kontserdi jõua, sest noh, see nii tuntud teos ja iga väiksematki nüanssi seal seal tead. Sellest Nurbla tundsin puudust, aga mas layer endaga ma jäin väga rahule ja olin rõõmus, et ma sain teda kuulata elusast peast. Aga ma tahaksin rääkida veel seda õieti ma tahaks kiita Ersot, kuidas ersa oma hooajakava üles ehitanud siia solistid kutsunud, et kõigepealt mul on suur rõõm. Ta on saanud võimalusi, mitu suurepärast eesti interpreet isoleerida ERSO ees ja ütleks, et neid esinemist on kõik olnud väga küpsed, viimistletud, et väga suurt huvi pakkunud ja publikule on meeldinud ja ka huvipakkuv. Noh, kui ma meenutan hooaja alguses tage juurikas Mainovi neljandaga, siis Signe Sõmer, Mozart klarneti kontserdiga siis Mihkel Poll, Rahmaninovi kolmandaga, Mari Poll, Beethoveni viiulikontserdiga, võib-olla ma kõiki ei suuda äkitselt üteldagi ja nüüd on tulemas hingeli laiv varsti ja seal on veel. Ta on nagu õudselt hea meel, et nii paljudele Eesti noh, tõesti väga headele väärilistele antakse see võimalus ja teiseks, mis mulle on ka suur rõõm, et siia kutsutakse huvitavaid välissoliste nagu seesama Masli mõni välissolist, keda on kutsutud siia minu jaoks ka nagu tundmatu ebahuvid odavamalt, aga ega see ei tähenda midagi. Mina muidugi juba tahaks teisigi neid erinevate konkursside preemia saajaid siin näha, aga noh, see on minu isiklik soov. Sest et nende suurte konkursside preemia saajad on tegelikult huvitavad ikkagi tuua, kui ma mõtlen kaetaks šopääni konkursi peale, mis oli siin paar aastat tagasi siis näiteks ruubisteni nimeline konkurss, mida ma vaatasin siin hoolega ja Montrealis oli üks väga põnev ungarlane. Tõesti hästi kihvt poiss, kes mängis kvardoki, kolmandat klaverikontserti, mis on väga keerukas, põnev teos, mida pole ammu kuuldud. Vaat mingeid sellelaadseid kujusid oleks ka tore kuulda meie orkestri ees, aga noh, ma saan aru, et et igasugusest vallast tuleb võtta neid soliste. No igal juhul on meile vaja siia tuua välissoliste huvitavasse. Selge, aga, et see on niimoodi ilusti balansis eesti omadega, nagu ta praegu on selle eest tõesti suur aitäh ERSO-le. Toivo Nahkur teie kõrvus heliseb ilmselt samuti mitmeid fantastilisi esitusi sellest kontserdist. Dmitri mas Leiew suutis teid millegagi üllatada või liigutada. Ta vaimustas mind oma fantastilise klaverimänguga ja fantastilise esimese kontserdi teostusega. Aga üllatada ta mind ei suutnud. Kindlasti särav pianist, suur tehniline ülevak aplomboli kohal. Ta näitas üles väga kõrget mänguklassi, see on kindel ja teostatud. Kõige paremas, kaasaegses intertraditsioonilises stiilis välja müüdud saal võttis tema esinemise väga hästi ja kuumalt vastu. Aga Toivo Nahkur, kui te ütlete, et see esitus oli täiuslik, et tänapäeva interpretatsiooni kõrguses ongi ju kõrvuti perfektsed virtuoosse täiuslikud esitused mis nende puhul mängima hakkab, kes võidab publiku südame ja millega? No publikuid on tänapäeval väga erinevaid ja publik areneb koos ajastuga. Kas areng tundub meile progressiivne või mitte, päris progressiivne. Selle kohta ei pea ju vastust andma, meie ei saa seda arengut muuta ta igal juhul. 11 aastat tagasi, kui ma kirjutasin oma raamatu muusika läbi vaimu esimest osa, siis ma olin mures selle üle, et pianism või üldse interpretatsioon areneb lihtsustumise suunas. Ja ma ei saa tänapäeval ka seda väita, et, et ma läksin siis eksinud. See lihtsustumine tähendab tegelikult seda, et raskuspunkt läheb säravale esitusele julgusele aplombile ja mitte sisule. Aga ma ei taha väita, et neid omadused, millest ma ütlesin, oleksid mulle kuidagi vastumeelselt maa armastan väga kiireid temposid ja ma armastan väga sära muusikas. Aga küsimus on selles, et missuguse tähenduse või missugusele kohale see esituses nihkub? No mida võiks lisada, see ettekanne näitas kaasaegset interpretatsiooni parimas. Ja ometi tekkis mul teatav kahjutunne, noor fantastiline andega interpreet, kellele elu mängis kätte sellise konkursi võidu. Me ju teame, milliste mõjusfääridega on tegemist selliste konkursside žüriis kui ebaaus, võib-olla vahetevahel sellise žürii toimumine, kus nii palju võimsaid hoovusi kokku voolab. Ja kui selline konkurss võita, see on väga suur saavutus. Aga mitte ainult saavutus on ka väga suur õnn. Aga kui ma mõtlen sellele Estonia kontserdisaali ettekandele, ega mul väga palju sellest meenutada ei ole. See mäng oli kuidagi isikupäratu, võib-olla sleeve on selles kontserdis ka väsinud. Võib-olla ei olnud ka Tallinn tema jaoks piisavalt atraktiivne. Aga võib-olla on ta seda mänginud 30 50 70 korda. Ma püüan oma seisukohta selgitada. Kontsert on lõpetatud 1875. aastal. Ainult kaks aastat hiljem sai valmis tema neljas sümfoonia, mida nimetatakse Tšaikovski elu tragöödiaga. Muidugi esimene klaverikontsert ei ole elu tragöödia aga draama võiks ta olla nii nagu ma pean draamaks näiteks ka Tšaikovski viiulikontserti. Mina tunnetan küll nii viiulikontserdis kui klaverikontserdis. Tšaikovski soovi olla väga avameelne ja minu arvates laseta nendes teostes väga sügavale oma hinge vaadata. Või püüame väljendada ennast teisiti. Kui öeldakse, et ferenduslisti muusikast leiame me tuhandeid fantaasiapilte või TPS-i kunstist, leiame me sadu või tuhandeid värvivarjundeid siis on võrdlemisi üksmeelne seisukoht levinud muusikas, et Tšaikovski on jäänud ületamatuks oma lõputute tundevarjunditega. Selline on minu jaoks Tšaikovski muusika. Aga sellist emotsionaalset maailma sellel õhtul Mašleeviate kandes ei tunnetanud. Dirigendipuldis oli jätkata mitri Liss ning tema juhatusel sai kuulda lisaks kaitsjaid kovski. Kolmandat orkestris hüüti ja Olga Viktorava teost taeva senisest draakonist. Mis muljed need teosed jätsid? Kõigepealt Dmitri helis. Mulle jättis ta väga professionaalse mulje. Ta valdab väga head dirigeerimist tehnikat ja kindlasti on ta ka väga hea tunnetusega vene muusika esitaja. Orkester minu arvates sai selle väga keerulise Tšaikovski süüdi ka väga hästi hakkama. Mis puutub sellesse esimesse teosesse? Ma kuulsin kõigepealt ikkagi meeleolukat värviküllast, orkestriteost ladusalt ja professionaalselt kirjutatud ja sama ladusalt ka mängitud. Ja kindlasti oli see sümfooniakontsert tervikuna ka Eesti riikliku sümfooniaorkestri koha pealt. 25. jaanuaril oli Eesti riikliku sümfooniaorkestrisolistina Mari Poll Stavangeris sümfooniaorkestri kontsertmeister, meie noor andekas viiuldaja ning dirigendipuldis Hollandi dirigent vas viigers. Ettekandel oli kas väga uhket ja toredat teost, Beethoveni viiulikontsert ja pardoki orkestri kontsert. Toomas Velmet, küsin teie muljeid nende interpretatsiooni kohta, räägime siis kõigepealt Beethoveni viiulikontserdist. Alustaks õnnestub. Mulle õudsalt meeldivad sellised kavad. Kas õhtu jooksul mängitakse kaks teost, kaks suurt teost? Ja eriti õnnestunud on need kõvad, kus mängitakse? Ja Bachi partak. Ma ei tea, kas, kas suuremat kontrasti annab otsida ühele suurele sümfooniaorkestrile Beethoveni viiulikontserte ja paar tokki, orkestri kontsert. Aga nagu sa palusid, ma alustan Beethoveni viiulikontserdist. See on üks sedasorti teos, millest endast lugupidav viiuldaja viiulikunstnik ei saa üle ega ümber. Ta lihtsalt peab seda mängima. Võib-olla ennem kui ma lähen Mari Polli esituse juurde, õigemini Mari Polli ja Eesti riikliku sümfooniaorkestri esituse juurde. Tuletan meelde ühe aastatetaguse sündmuse mille eest ma tänan kava koostajad ja eelkõige Jüri hargelt, kes on arhiivist välja otsinud teose ettekanded Eestis. Esimesena oli seal märgitud 1960 Taavi toest raha. Ma olin sellel kontserdil ja pärast kontserti professor Alumäe võttis meid noori tudengeid käe kõrvale ja viis lava taha ostjatega kohtuma. Mis te arvate, mis olid esimesed sõnad? Ta vabandas. Meie tudengite ees. Vabandas, et ta loeb selle ettekande. Ta ei ütelnud ebaõnnestunuks. Ta ütles, et see ettekanne ei olnud õnnestunud, sest et ta mängis seda kontserdi alles viiendat korda orkestriga. Aga ta oma kogemuse baasilt võib öelda, et see kontsert hakkab helisema pärast kolmekümnendat ettekannet. Selles on üks sügav tõde. Sest kontsert on ilma igasuguse Ta on Beethoveni kogu loomiku kvintessents, ütleks mina. Ja ta oma loomult on sügavalt lüüriline teos mis kestab ligi kolmveerand tundi. Selleks peab olema mitte ainult viiuldaja kogemus, selleks peab olema ka elukogemus. Kuid mine sa tea, ma ei oska loetleda neid ettekandeid, ka elavaid ettekanded, mida ma olen kuulnud ja parimaks neist, ma loen aastad tagasi siin meil erzoga esinenud Julia Fisheri Beethoveni kontserte, seda ei ole minu jaoks ületanud ka plaatidelt. Berman Zuckermann, AS TREV, rääkimata eesti viieldatajatega ainetest. Mul ei ole mari ballile mitte ühtegi etteheidet, see oli väga täpne väga põhjalikult omandatud ja ka niimoodi realiseeritud. Kuid ma arvan, et selle kontserdi ettekandeks Peab olema viiuldaja dirigent. Tema peab kujundama kontseptsiooni. Või vähemalt ta peab olema tihedas partnerluses dirigendiga. Seda partnerlust ma ei kuulnud. Ja kõrvajaid pigem mõningased. Noh, kas just möödalaskmised, aga muidugi ei saa ma süüdistada kuidagi Timpani mängijat, kui neli lööki ole rütmis. No mitte kuidagi ei saa, siis ma peaks kahtlustama, et tal puudub rütmitunne aga ei saa süüdistada samuti saama süüdistada orkestrit selles, kui kõla vahekord viiuldajaga on hoopis vastupidi, arvatavale orkester mängib kohati liiga vaikselt, ei kuule enam, mis seal toimub. Aga see tekst, mis on partituuris ja see tekst, mida mängib viiuldaja, nad on nii tihedalt seotud omavahel. Et seal nii mõnigi puhkpillisolist võiks seista viiuldaja kõrval. Aga see kõik on dirigenditöö, see on minu isiklik arvamus. Aga selle kontserdi sisuline kulminatsioon on minu meelest teine osa. Ega seal läheb midagi kaduma, sest kulminatsioon kipub kaduma. Aga Maribollile ma soovin edu järgmiseks 29-ks ettekandeks selle kontserte, tal on olemas kogu potentsiaal selleks, et, et hiilgavad säravalt sellega välja tulla. Ja veel ma soovitaks tal süveneda kogu Beethoveni loomingus K2 romanssimisena enne kirjutatud neid mängida orkestriga kolmikkontsert. Aga kindlasti 10 sonaati. Mõelge kui efektne on Kuulutus. Beethoveni 10 sonaati viiulile ja klaverile esitavad poll poll. See oleks suurepärane ja ma arvan, et talle sobib Beethoven. Tal on nii seda imeilusat lüürika tunnetust ja tal on ka tramotismi tunnetust. Kui nüüd pööraks teise lehekülje ja läheks Spartaki juurde siis see esitus oli selline, et ma unustasin ära, et ma pean seda arvustama. See oli suurepärane. Orkester näitas oma tõelist taset. See kontsert, partabki, orkestri kontsert on kõrgklassiga orkestrile surmanumber. Seal ei tohi mitte midagi juhtuda. Ja kõigil ka teistel kolmandatele ja neljandatele häältele on maksimaalselt tegemist. Partokke oli ikkagi suur orkestritunde meister selles küsimuses, noh vähe sellest, et see on kirjutatud bostoni sümfooniaorkestrile ka siin, nagu vanainimesele kohane, ei saa ma mööda minna meenutustest. Mul on väga hästi meeles aastanumber 1962 põhiEesti Raadio sümfooniaorkester seda nime järgi esimest korda mängis. Ja 1963, kui ta teist korda mängis, ma arvan, et teist korda ta mängiski, sellepärast et esimene kord ei tulnud väga hästi välja. Need kaks orkestrit siis ja täna on võrreldamatud suurused. Aga ka siis oli ERSO ehk Eesti raadio sümfooniaorkester Eesti esindusorkester. Ja seal olid maksimum jõud. Aga ma mäletan ka seda higi ja vaeva, mis me nägime selle teose ettekandel hiljem juba võtku see kontsert on omandatud. Siis on temaga hakkama saamine juba hoopis lihtsam. Orkestrile andjad teavad, mida karta ja näevad selleks vaeva, et need kartused ei läheks täida. Ma tahan veel ja veel öelda. Meil on suurepärane sümfooniaorkester. Eesti riiklik sümfooniaorkester ja pas viigers tundis ennast selle teose esitusel kodus, nii et kontsert oli korda läinud. Aitäh Toomas Velmet. Eesti muusikaauhindade jagamisel kuulutati aasta parimaks klassikaalbumiks Erkki-Sven Tüüri autoriplaat, mis on ilmunud 2018. aastal. Plaadifirmalt on tiin. Plaadil on kaks instrument Taal kontserti illuminaatide Obioolale ja orkestrile ning visklasse anud vis, pers from Uluru plokkflöödi-le ja keelpilliorkestrile. Solistid on vioolamängija, Loorents, power ja flotist seeneviiv Leissi ning sümfoonia number kaheksa Tabi elasin toniettat, dirigeerib Olari Elts. Palusin seda plaati arvustama muusikateadlase Kerri Kotta. Nimetatud plaat on tõesti üsna väljapaistev, ma arvan, möödunud aasta ilmunud plaatide seas ja, ja võib-olla üks asi, mis seda kohe nagu eristab, on selle eripärane kõla. Sageli on nõnda, et kui sa mõnda plaati kuulad, siis ei pruugi ennast nagu kohe sulle kätte anda vaid et kui sa kuulatada pikemalt, siis ta hakkab kuidagi sind kõnetama. Aga siin oli nagu kohe tunda, et, et nagu sa kõlama hakkas, et, et seal on mingisugune eriline kõlakvaliteet oli kohe olemas. Ja Erkki-Sven Tüüri muidugi muusikat arvestades see on väga oluline, sest võib öelda tema nii-öelda mõtlemise või helilooja tegevuse keskmes ongi ju selline asi nagu kõla aga muidugi väga erilisel moel. Erkki-Sven Tüür arendab kõlayusümfooniliselt teda huvitabki, see kõla ja selle teisenemine läbi siis või pikkade suurte vormiliste struktuuride. Nii et selles mõttes jah, võib öelda, et seal mingisugune essents oli siin nagu väga hästi minu arvates kohe nagu tabatud noh, pidades just nimelt seda, seda helilooja kõlamaailma silmas. Kui mõelda Erkki-Sven Tüüri muusika peale, siis jah, see nõuab nagu interpreedi tundlikkust kõla suhtes, aga mitte ainult et kuna tüür ei ole kammerlik, ta on ikkagi nagu selline sümfooniline helilooja, siis ta nõuab ka selliste suurte vormiliste struktuuride tunnetust. Ja, ja need kaks asja nagu võib-olla alati traditsiooniliselt ei käi tingimata koos, ma mõtlen, selline võib-olla avangard, distlikum või, või ebatraditsioonilisem lähenemine kõlale. Ja teisalt poolt selliste klassikaliste suurvormide nendes vormiliste struktuurides mõtlemine. Teine moment, mis on nagu minu meelest Erkki-Sven Tüüri interpreedi lõks, selline raske pähkel pureda on see vertikaali horisontaali tasakaalustamine ja seda minu meelest just nimelt eelkõige rütmiliselt aktiivsetes osades kus selline aarsus võib nagu ära kaduda, et selline aarsuse taju on nagu väga oluline. Ja kui nüüd rääkida, et kuna siin plaadil on ka kaks solisti, eks ole, siis Salistilt nõuab ta veel ka teatavas mõttes selliseid paradoks aalseid ja justkui nagu vastukäivaid omadusi. Et ühelt poolt tõesti solist, peab olema vägagi solist vägagi pistlik, sellepärast et see muusika on tegelikult artistlik, solistipartiid on seal artistlikud, aga samas on ka väga oluline selline hea ansamblitunnetused tüüriteoses ei saa soleerida interpreet väga edukalt, kui ta tõesti ongi eelkõige solist, kes võib-olla nagu jätab kogu selle muu asja dirigendi hooleks, et vaadake, kuidas teie nüüd mulle järgis, saate tulla. Et mina lihtsalt nagu oma partii realiseerinud siis võimalikult hästi. Et, et need on tüüri muusikalised struktuurid, et soolopartii ei ole peaaegu mitte kunagi selles muusikas asi iseeneses vaid alati tee suhtes millegi muuga, mis toimub faktuuris, mis toimub nagu teiste pillide partiides. Ja, ja Salistil peab olema nagu sa teatav võime seda tajuda, et kellega ta praegu nii-öelda dialoogis igal hetkel alati koos on. Ja kui nüüd tulla siis nende interpreetide juurde, siis mis selle plaadi teeb heaks, et minu arvates nendele interpreet, et seal kõik need omadused, mis siin just kirjeldatud sai, on nagu olemas, näiteks? Ma arvan, et Olari Elts on üldse üks, üks parimaid tüüri interpreet just mingis mõttes nagu oma selle lähenemisviisi osas. Et esiteks on temas nagu seda piisavat nat, kust teatavat sellist ka isegi mingil määral intellektuaalsustaga sellest nõtkust ja see ei lase nagu Olari Eltsi interpretatsioon Hannes Tüüri muusikal muutuda raskepäraseks kus on mõnikord võimalik sellistes kohtades, kus tõesti Seinstrumentatsioon on tihedam aga dolarieltsi esituses jääb see, see muusika alati selliseks läbipaistvaks ja, ja kuidagi nagu kergeks, aga nagu heas mõttes selliseks kergeks mitte kergekaaluliseks, vaid kergeks. Et see vajalik teravus ja isegi vajalik, võib-olla isegi teatav agressiivsus, mis on teinekord tegelikult hästi oluline ja selles muusikas ja teine asi, mis mulle nagu Olari puhul tohutult meeldib, on see tema võime sealjuures ikkagi anda aega sest ta on, ühelt poolt võib-olla selline, kuidas ma ütleksin, Olari Elts on natuke nagu Puleesi tüüpi dirigent, kes on selline väga täpne, ma ei ütleks, et mõistuslik tingimata, aga kindlasti, kes nagu on läbi mõelnud väga selgelt, mida ja kuidas ja, ja seda tüüpi dirigentide üks selliseks noh, minu jaoks üheks probleemiks on see, et nad on väga head sellistes rütmiliselt aktiivsed deslõikudes või kus tõesti see tulevärk nagu käib. Aga nad ei oska nagu midagi teha, kui see muusikaline materjal on hõredam või seal on nagu rohkem õhku vahel, aga mulle nagu Olari Eltsi puhul just meeldib see, et ta annab paega ja tüüri puhul on väga oluline, et need muusikaliselt struktuurilt, neil oleks aega nagu ennast lahti kerida ja eriti võib-olla just, kui me räägime sellistest nii-öelda osadest teostes, mis, mis põhinevad siis mingil aeglasemalt tempol või on siis natuke nagu meditatiivsemad. Et säilitada erksust detaili suhtes, lasta sellel rahulikult lahti aia sõnast kerida ja samas uppudasina detaili tähendab, mitte nüüd jääda seisma, et seal see liikumine on kogu aeg seal tunda. Kui nüüd solistidest rääkida, siis vioolasolist valdi solist Loorents power tundub olevat just väga hea. Et mingis mõttes on instrument ka selline, eks ole, mis ei ole võib-olla isegi kõige tüüpilisem ja kõige mugavam sooloinstrument sest altviiul on kuskil seal vahel ta ei, liiga kõrges registris ei mängi liiga madalas registris ei mängida, on sageli ühendav selle tõttu see ilmselt see taju ja tunnetus on seal hoopis erinev viiuliga näiteks võrreldes ja see tuli ka nagu väga hästi välja, et ta oli väga isikupäraselt, tegi neid asju aga selgelt alati, nagu kuulas ansamblit ja sulandus sellesse. Mis puudutab plokkflöödisolisti viiblesid, siis see on muidugi selles mõttes alati üllatus kuulda, et plokkflöödi ka võib teha niivõrd tõsiste, niivõrd ka ütleksime tehniliselt nõudlikku muusikat. Et see tema virtuoosse on just nimelt see, mis sellel plaadil nagu esile tuleb orkester ka ilusa selge kõlaga, siin võiks isegi kasutada jällegi seda päris kulunud epiteeti, põhjamaine Sa teatav karged aga väga selge, läbipaistev, ilusa kõlakultuuriga orkester mis natukene ka kõrva hakkas, oli väike erinevus, kui me võrdleme näiteks neid soolopilliga teoseid ja siis kaheksandat sümfooniat, mis on ka sellel plaadil, et see kaheksas sümfoonia kõlab natukene tumedamalt natuke teistmoodi. Isegi vahepeal on nagu tunne, et sa justkui nagu ei oleks päris sama orkester, aga siin muidugi võivad olla põhjused, et selles, et see on salvestatud mingisuguses täiesti teises kontekstis või teistmoodi kuidagi siin. Ma ei oska seda kohe kommenteerida, kuidas sellega on, aga jah, et selline väike kontrast on siin nagu kuulamisel tajuda, et kõla muutub kohe tumedamaks ja kõik muutub kuidagi pisut sissepoole pööratumaks. Hetkel kui plaadi peale hakkab mängima see kaheksas sümfoonia. Millisest teosest sellel plaadil saite te isiklikult kõige suurema kuulamiselamuse? Seda on isegi natuke raske vastata, sellepärast et tegelikult siin kõik on väga elamuslik. Võib-olla teine, kolmas teos siis nii-öelda plokkflööditeos lihtsalt on natuke nagu eripärane ja jääb selle tõttu just kõrva ja, ja just nimelt instrumendi käsitlus on seal üllatav. Aga mulle tundub, et minu selliseks päris lemmikuks jäi ikkagi see kaheksas sümfoonia, kus minu jaoks nagu see tunnetus või jah, see tajuse, vormitaju ja tunnetus ja kõik see oli nagu kõige paremini paigas ja kuidagi oli nagu kõige tõsisemalt tehtud. Eligaja. Helikaja keskendus seekord peamiselt solistidena ERSO ees. Saate helimontaaži tegi Helle Paas. Toimetas Kersti Inno Eero Raun kutsub aga kaunite kunstide koolile nime leidma. Et me leiame sellise nime, mis on tõesti vääriline tähistama nende kolme kooli püüdlust, olla üheskoos senisest veel parem ja samaskonda neid traditsioone ja kogu seda väärikat ajalugu, mis nendel kolmel kooli kahtlema. Tunnen. Mõelge ja teatage, tähtaeg on esimene märts.