Algab saade sarjast järjehoidja stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Järjehoidja. Täna on jälle see päev mida võiks nimetada hümni päevaks päev, millal ei ole üksikisiku otsustada, kas hümni mängitakse või mitte. Ja seetõttu võtab järjehoidja natukene heietada teemal hümni. Kõigi kultuslaulude ühine nimetus, seletab leksikon. Stroofilise värss tekstiga. 16. sajandil on hümni tüüpi kirikulaul väga oluline protestantliku jumalateenistusel. Inglastel 15. 16. sajandil tähtsal kohal polümfooniline hümn Maarja auks magnifikaadid ja edasi Martin Lutheri liturgiakorralduses oli kindel koht saksakeelsetel hümnidel. See on kõik teada ühe riigi jaoks hümn, vapp ja lipp. Need on, võiks öelda küll mitte kuninglikud regaaliad, aga nende nimel on inimesed ka oma elu jätnud. Kui olukord sunnib minema kõige viimsema peale. Me teame ajaloost hümne, millel on olnud väga huvitav saatus ja mis on püsinud siiamaani. Me teame marseljeesi, mis 1792. aasta kevadel Rusede lill sulest tuli ja mille meie Hans Pöögelmanni tõlkis kauem raudu kanda ei taha. Me teame ka internatsionaali need üles needus, keda rõhub. Jer ja küllap on neid, kes mäletavad, et Nõukogude liidus oli internatsionaal kommunistliku partei hümniks. Mitmesuguseid pidulikke muusikateoseid on nimetatud hümneideks ka siis, kui nad ei ole seotud otseselt riikliku traditsiooni või kirikliku kultusega. Reinhold klier, meeldetuletuseks noorematele, umbkaudu meie Tobiase vanune sünniaastalt nõukogude helilooja ja ehkki tema loomingut tänapäeval kasutatakse suhteliselt harva oli omalajal tohutu populaarne hümn suurele linnale, mis oli pärit balletist vaskratsanik. See ballett sai valmis 70 aastat tagasi. Olgu selle Kleeri nii-öelda paikapanemisega muusika ajaloos siis veel öeldud, et ta on kahele vene muusikule olnud väga heaks õpetajaks siis, kui need muusikud olid alles astumas esimesi samme professionaalse muusikahariduse teel. Need on Nikolai Moskovski ja Sergei Prokofjevi hümneide saatus. Küllap see vääriks põhjalikku uurimist ja pikemaid saateid üldse. Aga mõnikord võib sattuda hümniks mõnigi teos, mis ei ole hümniks võib-olla esialgu mõeldud. Franz Joosep Hayden, esimene suurtest vini klassikutest mitme žanri peaaegu et rajaja, sealhulgas keelpillikvartett mille kohta kõik raamatut ütlevad päris üksmeelselt kujundas oma loomingus välja keelpillikvarteti žanri nii sisuliselt kui vormiliselt ja Hayden 82-st keelpillikvartett dist. Kvarteti oopus 76, number kolm. See tuur, mida nimetatakse rahulikult teisi Rikvatetiks ja mis on pärit aastast 1797 selle kvarteti aeglane osa, õigemini selle aeglase osa teema oli väga pikalt Austria-Ungari keisririigihümni. Aga üllatus, tabas siinkõnelejad paar nädalat tagasi Ühte reisisaadet kogemata televisioonist jälgides. Horvaatias üks giid mängis rahulikult ette ühe Horvaatia rahvalaulu mis oli täpselt seesama muusika. Siin ei peaks nüüd küll mitte lagiaatlusest rääkima. Heliloojatel on hea muusikaline mälu ja võib arvata meloodiate peale on nad eriti mihklid huvitavaid teemasid meelde jätma ja kasutada mõnda rahvaviisi oma teoses. Arvata võib, et seda on teinud heliloojat läbi paljude aastasadade. Ja kui me neid rahvaviise hiljem ehk kehvasti ära tunneme, siis ainult sellepärast, et need ei tea ära tunda. Aga mõni Raul võib ka rahvasuus muutuda tõesti nii populaarseks, et teda rahvaviisi pähe esitatakse ja sellelgi teemal oleme me mõnikord mõne sõna rääkinud. Aga olgu siinkohal siis kuulatud Austria-Ungari keisririigi hümn. Joosep Hayden keelpillikvartett oopus 76, number kolm teine osa. Omaette lugu on muidugi Eesti vabariigi hümniga. Nagu teada harva kirjutatakse mõni teos sihiga saada riiklikuks hümniks. Ja on teada, et niisugusi riiklikke tellimusi heliloojatele, et teatud ajaks palun nüüd kõigil tekitada üks hümnilaadne muusika. Niisuguseid tellimusi on kindlasti tehtud ja nõukogude Liiduski neid tehti. Ja tehti ka neid Nõukogude Liidus liiduvabariikidele. Ja sellest me räägime, võib-olla ehk järgmine kord. Aga Eesti vabariigi hümn kõlas tõesti enne, kui oli riik. Nii haruldane juhus, paljudele teada, aga kahjuks mitte kõikidele, seetõttu andku teadja kuulaja andeks, kordamine. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm. Friedrich tatsiuse või baasi José sõltub, kas hääldada soomepäraselt või mitte. Friedrich baasi ju see viis, mis 1848. aastal on teatmeteoste andmetel kirja pandud mille Soome üliõpilased võtsid populaarseks laulda oma koosviibimistel ja eriti kevadistel pidustustel. Ja kogu probleem Eesti vabariigi jaoks on esialgu selles, et kust ta on pärit. Selle viisi eestikeelne tekst. Soomlaste jaoks on teadagi see meloodia koos ruune päri luuletusega rahvushümniks. Cronenbergi luuletus teatavasti siis nime all mamme, see tähendab meie maa. Ja see on soomlastele nii tähtis asi. Et Rune peri sünnipäeval, viiendal veebruaril heisatakse Soome riigis riigilipud. Kuidas satub niisugune lugu eestlaste maale? Väga lihtsalt. Inimesed käivad üle lahe, noodid liiguvad postitalituse kaudu. Ja mis on populaarne ühel maal ei või kauaks jääda tundmatuks lõunapoolsete naabrite juures. Nii ta siis meile tuleb. Tuleb aastal 1868, kui Jansenite peres Tartus käib juba vilgas tegevus teemal korraldada eestlaste laulupidu. Ja papa Jansen teatavasti näeb palju vaeva, et korjata kokku ilusaid ja sobivaid laule. Ja see viimane sõna ei ole öeldud mitte nalja pärast, vaid ajakirjanik konnal leiba teeniv Jansen teab, kui raske on mitmesuguseid tekstilisi nüansse tarida läbi tsensuuri kitsa värava. Aga laul meeldib. Ja laulust võiks saada ka üks, mida eestlased, kui jumal annab ja võimud lubavad. Eestlased laulaksid oma esimesel laulupeol Tartus 1869. Aga selleks tuleb laulud valida. Tuleb neid sättida, tuleb tõlkida tekstid, sest nagu on teada ja nagu kõik peaksid mäletama. Või õigemini kõik peaksid olema ära õppinud, et eestlaste esimene laulupidu Tartus 1869 on ju tõesti ainult eestikeelne ettevõtmine. Tükk aega oli liikumas arvamus ja seda arvamust. Esimese vabariigi perioodil pakkus välja August Annist. Ja teise vabariigi algusaegadel kirjutas Meie Emmnist tema saamisloost Artur Vahter. Temagi oli Annisti töödega kursis ja levitas neid teadmisi ka oma artiklis mis sirbis ja vasaras trükitud. Et Jansen võtnud ette Hiiumaa praosti Gustav Rinne. Ühe lauluraamatu, kus on üks, üks tekst, oh Hiiumaas meresaar, kui ilus oled sa ja et selle järgi Jansen siis tegi meie hümni teksti. Meie tulevase hümni teksti oleme täpselt. Aga tegelikult asjad ei pruukinud üldse niimoodi olla. Ajalugu tuleb ikka jälle uuesti kirjutada. Ajalootegijatel töö ei lõpe, sest ikka ja jälle võime me sattuda andmete peale, mida varasemad kirjutajad ei ole näinud. Malle Salupere Koidula ajastu taustal, kaasteeliste keskel niisugune raamat, paljudele tuttav, oleme siit juba mõnigi kord lugenud. See ilmus 2017, loeme sistanudki keda peame tänama Eesti hümni sõnade eest. Janseni sõnastatud Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, mis kanti ette esimesel laulupeol, on tänini meie rahvushümn. Sellest kirjutasin juba posti papas. Aga paraku väidavad kõik meie teatmeallikad ka Eesti entsüklopeedia, tuginedes August Annisti 1937. aastal eesti kirjanduses avaldatud artiklile eesti hümni algupärast. Et Jansenile oli selle kirjutamisel eeskujuks Hiiumaa Reigi koguduse õpetaja Gustav Feliks Rinne. 1868. aastal ilmunud laul Hiiumaa ehk Isamaa laul. Tähelepanuta on jäetud ka Küllo Arjakase kapitaalne ja põhjalik lühimonograafia Eesti hümnest 2012. Seepärast kordame, peamist. Väide Rinnelt laenamise kohta on faktiliselt vale. Annist on analüüsinud rinne Janseni tekste ekslikult, väites, et esimene oli trükitud 1868. Segadus on tulnud rinne kogumit kokku 32 laulu, nelja häälega laulda kahest erinevast esikaanest ning tsensorilubadest nende siseküljel 21. novembril 1867 ja 18. märtsil 1869. Esimene jäi ilmselt mingil põhjusel enam kui aastaks kasutamata ja siis oli nõutav juba uus luba. Kogumik on tegelikult ilmunud mitte enne 69. aasta, märtsikaanel on ilmumisaasta 1869. Eesti Postimees reklaamib kogumikku uute raamatute rubriigis 16. aprillil 21. mail ja 12. juulil 1869. Aniston arvestanud vaimulikud tsensori 67. aasta luba jätnud Jansernite otsekontaktid soomlastega tähele pannud. Ta tan Janseni sõnastust võrrelnud Runneberi rootsikeelse originaaliga kuid mitte soomekeelse tekstiga. Näib, et ta polnud kirjutamise ajal veel tuttav pea samaaegse Oskar Loorits saksakeelse publikatsiooniga ürjokovskineni kirjavahetuses testi sõpradega. Õpetatud Eesti seltsi toimetistes. Neist kirjadest on selgesti näha, et Jansen ja Koidula on 1868. aasta jooksul korduvalt palunud endale saata soomekeelseid koorilaule laulupeo jaoks ja neid ka saanud mille eest Jürjo koskineni 69. aasta märtsis koos peokutsega tänatakse. 1867. aasta suvel oli Jürjo koskinen kuus magister Julius krooniga kes on mamme ametliku tõlke esimese ja viimase salmi autor. Just neid on kasutanud Jansen. Kolm-neli päeva olnud Jansen külaline Tartus soomlastega suheldes, millega seoses Koidula on tollal tõlkinud mitu soome luuletust, oli kindlasti juttur Unbergist ja küllap lauldi ka maa-amet, mis oli soomlaste rahvuslauluks alates 1848.-st aastast. Aino Undla Põldmäe on 70. aasta artiklis Koidula suhted Soomega kindlaks teinud, et mamme tuli Jansen mitte koju 1867. aastal ilmunud vesteri soomekeelsete neljahäälsed meeskoorilaulude kogumikuga kust Koidula on umbes 68. aasta lõpul teinud Janseni jaoks tekstireaaluse tõlke saksa keelde. Undla Põldmäe ei saanud tol ajal seda teksti lähemalt vaadelda. Seepärast mainib ta artiklis ainult mamme laulu lootuses, et Glavlit ei märg ka seoseid keelatud eesti hümniga. Koidula tekst on säilinud tema käsikirjades luuletuse heidekene Hellakene pöördel. See on üsna sõnasõnaline tõlge, mis katkeb poole kuuenda salmi peal. Kindlasti jätkus tõlgel teisel lehel, aga kui see oli üleni saksakeelne, ei pidanud Bergman, kelle märkusi käsikirjad kannavad, ilmselt vajalikuks seda säilitada, kui see üldse temani jõudiski. Janson kasutanud mamme esimese ja viimase, see tähendab siis krooni tõlgid salmi motiive ja lisanud omapoolse kolmanda, millel pole vastet ruune päri tekstis. Küll aga tema enda varasema Berend kildemanni lillekestes ilmunud laulu Isamaa esimese ja tulevase hümni viimase salmi vahel. Sa kallis isamaa, sind võtku, jumal õnnista sul ikka rahukink, keda ja sinu üle valvata Su üle jumal valvaku, kui mu armas isamaa. Ta olgu sinu kaitsja ja võtku rohkest, õnnista mis iial ette võtad, sa mu kallis isamaa. Igatahes võime öelda, et meie hümni tekst on isa ja tütre ning Soome külaliste ühistöö vili ja kindlalt loobuda Hiiumaa pastori vahendusest Janseni baasiuse hümni sõjaeelses Eesti vabariigis. Väljavahetamise argumendid olid enam-vähem needsamad, mis tänapäevalgi meil küsimus aeg-ajalt uuesti üles tõstetakse. Aga kui juba sümboolikat revideerida, siis tuleks ka 13.-st sajandist pärit taanlaste vapp välja vahetada. Ja näiteks britid on oma sajanditevanusehümniga, mille esimene sõna on jumal vist täitsa rahul. Tänast päeva silmas pidades on veel paslik lugeda üks väike katkend Seppo Tsettenbergi raamatust rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil. Ka see raamat on seitsmeteistkümnendal aastal eesti keeles ilmunud. Kaks soomlast on kutsutud eestlaste esimesele laulupeole tatus. Johan Reinhold aspellin. Ajaloolane, arheoloog ja aspellin on 1869. aasta kevadel värskelt saanud makistriks. Temaga kaasas direktor šamaan. Ja need kaks meest kirjeldavad põhjalikult, kuidas nad jõuavad Eestimaale ja kuidas nad jõuavad Tartusse. Tuleb meeles hoida, et 1869. aastal ei saanud veel Tallinnast Tartusse, rongiga ja maanteed pidi reisijal oli kaks võimalust. Odavalt, kui aeglaselt sai küüti talu poekadelt. Kuid kui oli kiire ja raha jätkus, võis sõita postihobustega. Ja sel viisil olidki soome härrad nüüd Tartusse teel. Härrad kirjeldavad täpselt, mida nad tee peal näevad-kuulevad tähele panevad ja läbi elavad. See on kõik väga õpetlik, sest nad kogu aeg saavad võrrelda sugulusrahvastevahelisi erinevusi elulaadis. Aeglaselt mööda libisevad maastikuvankrist, jälgides paniš van tähele valitsevat tühjust. Tundus, et eestlane tahtis olla võimalikult oma vahest orjuse tõttu võõrastes ei oldud harjutud nägema kedagi muud kui vaid rõhujaid. Eestlane ei otsi teisi inimesi, nii et teised inimesed, kui tahavad teda näha, peavad teda ise otsima. Künkaid, järvi, millel saared keskel ei olnud näha. Lõuna pool laiusid peaaegu ainult põllud. Ja seal oli palju mõisahooneid, millest mõned nägid välja otsekui paleed. Seda viletsamad olid kaugemal asuvad külad. Eestlase maa elamu oli sageli üks suur maja, kus elasid nii inimesed kui ka loomad. Neid kirjeldas üksikasjalikult, et ehitiste katused olid kaks korda nii kõrged kui majad ise. Siis paistsid eesti külad kaugemalt vaadates, kui suured turbahunnikud reas. Kutsar peatus meeleldi, et minna tee ääres paiknevasse kõrtsi viinapõletus ja müümine olidaatlike eesõigus ja seepärast oli kõrtse rajatud igale poole. Kiusatus neis peatuda oli teadagi suur. Šamaan kirjeldab täpselt. Kui jõutakse kõrtsi juurde, ei juhtu kunagi, et kutsar ei astuks vankrist välja ja teeks asja hobuste juurde, piiludes ise reisijate poole. Kas need ei ole avamas oma rahakotid, Tiia ulatamas talle viit kopikat kurgu niisutuseks taipalu kuid ta õiendab hobuste valjastega niikaua, kuni Dallase raha ulatatakse. Siis hüppab ta kiiresti kõrtsi sisse ja tuleb sealt ruttu tagasi omale kohale. Teisel reisipäeval hakkas teil ometi rohkem liikumist nägema, sest sinna ilmusid Tartusse suunduvad laulukoorid. Nad sõitsid pikkades vankrites, kuhu mahtus kaheksa kuni 10 meest. Mida lähemale Tartule jõuti, seda vilkamaks muuta, kus liiklus. Kui soomlaste kutsar peatus kõrtsi juures oma tavalist napsu võtma alustas kõrtsis viibiv seltskond mamme laulu viisil. See kuulus nimelt laulupeo kavasse. Hämmeldunud, kuid õnnelikult aspelin läksid kõrtsi sisse ja tutvustasid endid soomlastena. Seebele alustas kõrtsirahvas Savolaise laulu eestikeelsete sõnadega sest ka see laul oli peo kavas ja koorid olid seda harjutanud. See oli esimene kord, kui meil oli võimalus näha seda sõprust ja armastust soome rahva vastu mis on eesti rahval ja mida me hiljem palju tunda saime, kirjutas lauludest kinnitust leidnud Zhaan. Niisugusest atmosfäärist innustunud aspelin hakkas Omalt poolt deklameerima. Neišval kinnitas, otsekui tahaks ta olla Eesti Mošnelmann. Kuulsite saadet sarjast järjehoidja stuudios oli muusikateadlane Tiia Järg. Saade on järelkuulatav klassikaraadio kodulehel. Sarja valmimist toetab Eesti Kultuurkapital.