Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Head kuulajad, tere tulemast veebruarikuises kunstiministeeriumis. Tänane ministeerium on üsna arhitektuuriteemaline. Kõigepealt esimeses saateosas on kunstiministeeriumis külas 2018. aastal Eestit Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindanud kuraatorid Roland Reemaa ja Laura Linzi, kellega me kohe juttu alustame. Ja teises saateosas tuleva kunstiministeeriumis kumu kunstimuuseumis. Anu Allas ja Anu Vahtra, kes siis on just äsja avanud näituse kordamata Clarki pärandist. Aga kõigepealt siis asume teema juurde. Nõrk monument. Tere, Laura. Tere. Tere, Roland pere. Ja alustuseks palun tutvustage ennast paari lausega, millega te tegelete, kuidas te jõudsite tegelikult kogu selle nõrga monumendi käsitlemise juurde? Mina olen õppinud Eesti kunstiakadeemias arhitektuuriosakonnas ja õppisin seal neli aastat. Ning siis jätkasin magistriõpinguid, siis juba Tehnikaülikoolis Hollandis ja seal ma ka lõpetasin selle ja asusin ka tööle büroodes. Kuskil elasin Hollandis üks viis-kuus aastat ja siis kolisime Lauraga Londonisse. Aura, sinu lühike sissejuhatus, mina lühike sissejuhatus on sarnane, õppisin samuti Eesti kunstiakadeemias, küll ainult kolm aastat ja siis jätkasin oma magistriõpinguid täiesti Tehnikaülikoolis ja elasin Hollandis natukene vähem aega ja siis pärast üsnagi ruttu pärast magistriõpingute lõpetamist kolisin Londonisse ja siinkohal on väga oluline ka tutvustada meie tegelikult kolmandat kuraatorit, kolleege ja sõprade eas Richaat kelle sissejuhatus oleks küllaltki sarnane peale selle, et ta õppinud Eesti kunstiakadeemias. Aga temaga me saime tuttavaks Tersti tehnikaülikoolis koos õppides. Ja tema kolis siis pärast Londonis edasi arhitektina töötama. Ja panime ja see sõprus on jätkunud ja sarnased teemad on meile sümpaatsed olnud. Ja siis tuligi mõte, et miks mitte kandideerida Veneetsia biennaalile, kui see kutse välja tuli. Kus nõrga monumendi teemadel hargnema hakkas? Juba mingid kuidagi varem mind väga köitis selline projekt Leonhard Lapini projekti anti internatsionaali monument sidega yks eeslitall. Ja see on selline tema joonistatud projekt, joonestatud projekt, kus on ainult kolm joonist, kaks vaadet, üks selline aksonomeetrilise vaade ja kujutad sellist eeslitalli, mis oli mõeldud tema sõbra kunstniku Valdur Ohaka ees Lile. See näeb välja selline ekstravagantne aga segadus, kokku klopsitud kuur ja seal otsas ripub ka suur lipp ja paar akent ja uks. Ja see kuidagi köitis mind sellepärast, et noh, lappen ise ka tegelenud üsna palju sellise monumenditeemaga. Ja siis see projekt just suhestus sellises nõrga poolega, et ta tegeleb minu arust ka sellise nõrkusega või lagundamiseks konstruktivismiga. Et kuidagi hästi palju huvitavaid teemasid hakkas sealt kuidagi lahti hargnema. Sest kõige olulisem asi tegelikult selle projekti juures on need, see suhestub otseselt Vladimir datlini kuulsa projektiga kolmandale internatsionaali-le, mis on siis Nõukogude Liidu üks kuulsamaid ka ehitamata jäänud monumentaalseid projekte selle spiraalne metallist torn, mis oli ka pidi olema väga funktsionaalne, seal siis pidid toimuma komiterni suured koosolekud aga et Lapin pööras siis selle pahupidi ja tegi sarnase kujuga, kuid hoopis puidust pilvastast projekti ja hoopiski eeslile. Et meie käsitlesime seda kui sellist antiteesi mitte ainult noh, poliitiliselt Nõukogude liidule, vaid ka just arhitektile kui kui suurele loojale. Sellepärast et Laapini projekti joonistel on ka sellised ääremärkused nagu interjööri sisustab eesel ja siis aken ja et mis jätab nagu ehitajale päris palju vabadust, aga et kuidagi selle projekti ümber noh, sellised paelus maitselise küllaltki algeli seal tasandil võib-olla, ja siis, kui ta tehase poole pöördusime, ta just sellepärast, et me ikkagi oleme ka Leonard laagri loominguga ja sellise eesti arhitektuurimaastikuga ju küllaltki palju seotud olnud. Jäta tehase panus oli tegelikult ka see, Eestit sai ta vaadata küllaltki puhta lehena, et tal ei olnud eelnevaid eelarvamusi või teadmisi nendest spetsiifilistest, projektidest või ka nendest arhitektidest. Ja siis tema kaudu just hakkas sisse tulema see termin nõrk, sellepärast et juba kooliajal oli tema kirjutanud ühe uurimustöö teemal nõrk arhitektuur. Ja sealt siis kuidagi hakkas hargnema, meile tundus, et see teema on kõik väga hästi klapib kokku ja ma arvan, et esmaselt huvitaski meid kõiki kõige rohkem, selline nõrk arhitektuur või kuidas seda teha, aga samal ajal jälle Veneetsia biennaal on nii ekstravagantne üritused, siis me kohe hakkasime otsima midagi, mis oleks provokatiivne või peab olema provokatiivne, selleks, et vähegi tõmmata nii-öelda tähelepanu ka sellele projektile, siis nõrk monument, selline oksümoron tundus hästi sobivad. Oma Veneetsia väljapanekusse tegelesite ju ka laiemalt avaliku ruumi teemaga, et alati monument ju vormistab kuidagi mingi konkreetse koha, nagu te olete välja toonud, teeb tähenduslikuks ja nii edasi. Aga kui palju selles Veneetsia projektis, millele eelnes pikk ettevalmistus, pikk uurimistööd, kui palju seal oli uurimismaterjali just võib-olla Eesti põhiselt. Kui palju tõi teie kolmas kuraator sisse oma ruumikogemust, et, et kas te kuidagi piiritlesite seda ajaliselt ruumiliselt, vaid rohkem käsitlesid abstraktselt sellist võimusuhteid avalikus ruumis läbi ühe dominant objekti. Mõnes mõttes me valisime ju ikkagi mingisuguse meetodi, kuidas ütleme, sellist uurimustööd teha kõik kuraatoreid koostöös, et see eesmärk oli kuidagi laiendada seda teemat just laiendus oli nagu see esimene teguviis et kui võtta traditsioonilisemat või sellist akadeemilist uurimust tööd, kui seda tegelikult näiteks ajaloolane või kunstiajaloolane, siis eesmärk on kuidagi tihti võib-olla täpsustada ja kitsendada oma teemad, et saaks nagu selle tõeni noh justkui siis meile tundub, see laiendas just selles suhtes vabastav, et noh, meie eesmärk ei ole leida tõdevaid uusi küsimusi püstitada ja selles suhtes. Me ei pannud mitte mingeid piire üsna varakult, tegelikult otsustasime ikkagi jääma võib-olla euroopa või lääne kultuuri piiridesse, kuigi meil oli näiteid ka mujal, aga need formaadid ja meediumid, et oli küll muidugi arhitektuuri avalik ruum, kus see muidugi monumendi teema kõige rohkem esile tuleb. Aga meil on ka lõpp näituseraamatus ja käsitlesime ise ka kunstimaale filmiskulptuuri meil on üks ka kobe lääniteos, mis meile väga sümpaatne oli. Ja siis õrnalt tuleb sisse kõiksuguseid erinevaid arhitektuurivorme, mis on siis sellisest igavikulisest traditsioonilisest monumendist kunises kõige ajutiste lahendusteni välja, milleks on, ütleme mingisugused tellingud või telling ehitised või siis ka kõige argisemad ehitised, nagu kõnnitee, kivid või sellised objektid, mida nagu inimesed ei panegi tähele iga päev me võtsime enda projekti, kaasasime ka teisi inimesi, kes siis hiljem kirjutasid raamatusse artikleid. Mulle tundus, et neid ka just haarasse. See vabadus ei oska siis korraks nagu avada seda teemat üle, mis just seda monumendi teemat, mis korraks tundus nagu lukus ja nõrkus, mis on selline lukus võib-olla ka lukus. Veneetsias, kuna Eestil riigil siis oma paviljoni hoonet Veneetsias pole, siis me otsustasime, et me tahame seda teemat avada ühes kirikuruumis barokseks kirikuruumis, mis enam kirikuna küll kasutuses ei ole, aga noh, ruum on ikkagi alles ja seal on selline iseloomulik hierarhia alles. Et meie installatsioon oli täpselt ehitatud selles baroksiasse kirikus üles, jälgis selle kiriku mõõtusid seinu, karniisi võttis enda kuju selle järgi. Põhimõtteliselt see, mida me tegime, oli siis selline ruumiline installatsioon endises kirikuruumis, kus oli ikkagi alles väga suursugune altar ja mitmed kaunid detailid ja ehitasime sinna ruumilise sellise installatsiooni, mis koosnes siis võib-olla kahest osast suuremas jaos, et üks oli selline suure justkui teemapüstitus ta nägi välja justkui lava lava koosnes siis Eestis väga tuntud lihtsatest hallidest unikivist, mis, mille ma laotasin põrandale ja ehitasime sellise justkui betoonist seina, mis tegelikult oli krohvitud seina ainult 12 millimeetrit paks ja see siis varjas ära selle altari. Aga muidugi eesmärk seda altarit lihtsalt varjata, vaid ikkagi tegeleda inimeste ootustega ka, et kui siseneda sellisesse üsna laetud ruumi või sellise hierarhia rikkasse ruumi, kus öeldakse, et noh, et seal näiteks vaatab altar külastajale vastu, sest oli ikkagi olemas elemente, mis viitab, et see on endine kiriku. Et see tekitab juba küsimusi, millega tegu on ja mõnes mõttes küsimus oligi ka kuraatoritena püstitasime, et kust lõpeb monumenti algab tänavakivi, et mõnes mõttes mingi selline kuidagi ruumiline vaste siis juskui nurgale, monumendina ka ja kui sealt betoonseinast läbi minna, siis tegelikult avanes justkui selline telgitagune maailm või siis lavatagune maailm kus me olime siis teinud näituse tarbeks spetsiaalselt maketid neljast projektist, mis on siis noh, eesti kontekstis olevat arhitektuursed projektid ja ka esitlesime siis seda oma raamatut tus olevat kataloogi trükiste näol ja mulle tundus, et seal Veneetsias kukkus päris kenasti välja, et tegelikult tagasiside oli väga tore. Meil käisid mitmed teiste riikide kuraatorid. Ja ka meedias oli tagasiside päris hea just selle koha pealt ka, et kuidas üldse arhitektuurinäitus tehasest arhitektuurinäitus ongi selline natukene imelik asi, et küsimus ongi nagu taas esitluses alati, et kuidas nagu taasesitada mingisugust arhitektuurset teemat. Aga see põhjus, miks te olete just praegu kunstiministeeriumis, ei ole mitte see, et eelmisel aastal oli üks hea projekte Veneetsias, aga see, et see projekt tegelikult on nüüd avanenud näitusena Eesti kunstiakadeemia galeriis, et küsiksin, et kas see, kuidas kohandada ühest üsna spetsiifilises kontekstis, milleks on selline ikkagi suured olümpiamängulaadsed. Kohtumised Veneetsia biennaalil, erinevad rahvusriikide esindused siiski kummalisel kombel ikka veel võtavad mõõtu, püüavad vaataja tähelepanu, see on üsna kindel Kotex, kuidas te nüüd olete toonud selle projekti, need teemad kunstiakadeemia galeriis, mida te näitate, millised teemad on nüüd võib-olla just hoopis rohkem üles kerkinud, võib-olla kui Veneetsias. Ja seda nüüd tuua, no Eestis oli muidugi paras pähkel, et kui küsimus on, et kuidas EKA galeriis välja kukub, siis mulle tundub, et see ruum, mis me valisime, see oli muidugi alati on küsimus, et kas me siis otsime ka mingisuguse kiriku nüüd Eestis või mingisuguse laetud ruumi ja muidugi minu arust eesmärk ei olnud kunagi teha seda kirikus, eesmärk oli leida lihtsalt üks väga spetsiifiline ruum Veneetsias. Aga nüüd Eestisse tuues, siis me kutsume seda, et see on ikkagi mõnes mõttes näitus näitusest, et me vaatame tagasi, mis seal juhtus. Kuna just nagu ma ennist mainisin, siis kuidas taasesitada arhitektuuri või mis asi nüüd seal rektuuri näitas, et see on ka juba omaette teema? Mulle tundus, et EKA galeriis on päris hea mõte, kuna seal on väga palju tudengeid ja kindlasti see tekitab võib-olla ka sellist võib-olla ehk rohkem elevust ja ka arutlust, et et kuidas siis üldse on võimalik. Ütleme, rääkida arhitektuurist. Võib-olla küsiksin ka sellise lihtsa küsimused, et mis teeb monumendist nõrga monumendi, et kui te enne toote väljanäitajana ühe sellise lähtepunktina datleni kolmanda internatsionaali monumendi, mille puhul nõrkus võib tuvastada selles, et teda ei ehitatud ja b temast on saanud selline läbikukkunud utoopia ja sümbol nagu avangardi selline luigelaul kuidagi või kokku võtta ja Laapini sellise vaste puhul oli ka selge, kus nõrkus võib-olla peitub seal sellises nipsakuses ja võib-olla sellises kohas spetsiifilises, aga natuke sellises nagu nina peale viskamises. Mis valemide annaksite kuulajale, et kuidas ära tunda nõrka monumenti? Me kasutame nõrga monumendi sõnapaari selleks, et tunda ära linnas mingisuguseid poliitiliselt laetud olukordi. Et kas saab nüüd üldse linnas ringe ja täpselt öelda, et kas miski on nõrk monument või ole nõrk monument. Võib-olla see isegi ei ole päris täpselt võimalik, aga küll on aga nõrk monument tööriist et sellist ruumi politiseeritust ära tunda. Miks mäe monumenti kasutama, et monument on kõige otsesemalt poliitiline arhitektuurne projekt. Et mis eristab teda teistest arhitektuursetele, projektidest, on see, et ta ei teegi mitte midagi muud, ei olegi mitte mingisugust muud funktsiooni, kui olla esindav olla poliitiline. Ja meie väide on, et et see pole siiski ruumil ainus viis poliitiline olla, eriti avalikus ruumis mitte. Ja see nõrkuse mõiste aitabki siis otsida veel teisigi viise, mis on tavaliselt palju varjatumad ja palju kaudsemad. Sellistes arhitektuuri, erialavestlustes või ka kirjanduses tihti tuleb üles küsimus, et kas monument tantsis nagu arhitektuur või skulptuur või mis valdkondade üldse kuulub, siis me üsna selgelt ütlema, et monument on ekstreemne, arhitektuurne projekt mulle nagu meeldib, selline kuidagi sõnastas väide, et alati on lihtne seda võrrelda siis millegi tavapärasemad, kui me räägime näiteks büroohoones, siis tegelikult on väga palju sarnaseid elemente, neid peab natukene kõrvutama, et ka büroohoonel on ju asukohta, krunt, mis on olulised monumendid, on see kuidagi eriti oluline, et see, kus ta asetatakse, mis vaated tal tekivad linnas. Kui see näiteks teisaldatakse vei pannakse kuhugi vähem väärtuslikule kohale tekib kohe poleemika ja seetõttu on ta ka väga avalik projekt. Samamoodi on personal fassaad, kas sa teed klaasist või vähem klaasist või tellistest. Et ka monumendi-il on ju see vorm, milline ta siis välja näeb ja mis materjalist tehtud ja see on eriti täpne veel, et millise kujuga see monument on tehtud, kuidas ta kulub ja mida ta siis täpselt esindab või esitleb või mida ta presenteerib, et see on nagu näiteks väga oluline. Ja lõpuks on alati klient, et kese, siis tellib ühe arhitektuurse projekti ja mulle tundub, et monumendi puhul on samamoodi, on olemas ju klient ja ka siis tellija soovid, jaga avalikkuse soovid või avalikkuse huvid. Nendele küsimustele peab kõikidele vastama ja mis on selline väga laetud objekte, ühesõnaga, ja kui nõrkust. Kui sellist, mitte küll vastandit, aga viisi vaadata monumenti, siis minu arust on just hästi selline. Mulle tundub, et see tekitab küsimusi ja nendele peakski kuidagi nagu jooksvalt lasta. Et nõrkus, nääname, midagi, mis on, ei pruugi olla püsiv. Monument on alati püsiv, nõrkus on mitmeti mõistetav. See ongi selline hajus mõiste erinevalt monumendist, mis on väga selge. Ja kui me siis hakkasimegi seda sõnapaari kasutades nii-öelda linnas ringi vaatan või oma referentsides sobrama, siis otsisime välja selliseid näiteid, mis meile tundus, et sobivad. Jagasime nad põhimõtteliselt kuude peatükki mis kõik käsitlevad siis mingis mõttes nõrkust, et need peatükid on tellingud tellinguid väga harva võib näha, kui monumenti ometi on neil sarnaseid omadusi. Kõige võib olla erineva moods on, et nad ei ole püsivad, vaid nad on just ajutised, lihtsasti kokkupandavad. Kuid sarnastest omadustest võib välja tuua läbi nende, saab kõrgele tõusta ja publikut adresseerida. Siis on teil, märkis ikka endale need üles, need olid väga intrigeerivad, olid veel vare tühimik alus ja peavari. Just et tegelikult õhutab seda ruumi meie ümber väga avara ja, ja lahtise pilguga tegelikult vaatama. No et mis on tavaliselt kuidagi kaduvuse nõrkus, ta keerab selle väga positiivseks, kui ma mõtlen ka selle üle, et kui sellisel juhul monumendist saab kokkulepe, et ühe jaoks ratsamonument on tugev, teise jaoks nõrk monument nii-öelda, et et lõpuks ka sellisel kaasaegsel killustumise ajastul, et kas siis absoluutselt kõik võib olla kellegi jaoks monument, gigagrupp lepib omavahel kokku, et see on minu monumente, see ja seda ma ei pea oluliseks või see on see tugev, see nõrk, see on see veel need kõik need varjundid seal vahel on midagi, mis ei saa olla monument kellegi jaoks. Läheb lõpmatuseni. See on minu arust, see on väga õige küsimus ja kui mul oleks vastus, siis see olekski justkui õige vastus ja kivisse raiutud, kuigi seda me just ei ootagi inimestelt, aga see on tõsi, et ma arvan, et me seisame tõesti sellise probleemi ees, kus tundub ühiskonnas hetkel, kus kõigil on õigus öelda ja mõelda, mida nad tahavad ja sellist asja ei peagi ju avalikult justkui enam välja ütlema, kuna on tekkinud teiste grupid, mis nagu eksisteerivatest kui ka avalikkuse silme eest kuidagi eemale või noh, need gruppe nagu alati olnud, aga kuidagi nüüd on see voolavus nii suureks läinud nii lõpmatuseks lõpmatuks et keeruline on nagu kinni püüda üldse. Et mis on siis üks võimalikkus, kuidas üks kuju üldse suudaks tervet, ütleme riiki või rahvast või mingit gruppi nagu koos hoida? Mul alguses ei meeldinud see sõna, võib-olla ta täiast nagu tõi selle hästi jõuliselt sisse, aga hiljem ma sain aru, et seal on täpselt olemas mingisugused huvid mingis mingisugused huvitavad aspektid, näiteks. Uurisime sellist kirjanikuna Johnivatima Itaalia selline filosoof, kes just tõi sisse sellise nõrkuse mõista ja ta liigitatakse justkui sellisesse postmodernistlik mõttelaadi ja pakub välja, et tegelikult eksisteerivad erinevad ajad korraga. Selles ajas, kus me hetkel oleme, eksisteerivad erinevad ruumid mitmenäoline, vastuoluline, heterogeenne, mittehierarhiline ja me peaksime olema selleks justkui valmis ja harjunud sellega. Ja see on, ma arvan, see üleskutse eesmärk. Ühesõnaga selle see üleskutse on asjade üle arutleda, aga kuidagi mõistvalt ja mitte püüda nagu jõuliselt siis üle sõita teistest. Võib-olla kõige nõrgem näide meie nõrkade monumentide kataloogis on üks langetatud äärekivi noh, otseselt mõttena või räägime soo tänavast ja soo tänavaprojektist mis oli väga huvitav projekt, mille arengut jälgida, sest et tegelikult oli ju esialgu tegu või lihtsalt ühe tänava rekonstrueerimisprojektiga sinna ei olnud arhitekti kaasatud või noh, et see oli selline teekatte vahetusprojekt rohkem. Ja seal siis hakkas Telliskivi selts ja nende seas ka arhitekt Toomas Paaver, noh, kuidagi püüdsid selle projekti õigel hetkel kinni ja Nende Sene, ütleme retoorikat seisnes selles, et kui juba paigutatakse raha Ühte tänavasse, siis miks mitte tehase kohe siis korralikult ja nii siis hakati sisuliselt oma lihtsalt kodanikuaktiivsusest pakkuma alternatiive, et kuidas seda tänavat rekonstrueerida ja lisati sinna väga selliseid väikseid tähenduslikke elemente, et laiendati jalakäijate rada, lisati kergliiklustee ja siis samuti madaldatud äärekividest, et siis vaegliiklejatel ja näiteks ka lastevankritega vanematel oleks lihtsam liikuda ja see on nii loomulik osa mitmel pool tänavast ja see polegi mingisugune tegelikult arhitektuurne projekt, mida üldse peaks tohutult välja tooma, aga kuidagiviisi igatahes Tallinnas oli see sel hetkel ebatavaline ja eriti hästi näitabki seda, et see sai peaaegu sümboolse väärtuse, võib öelda seepärast, et seda kajastati meedias, et huvitav oli näha, kui tähenduslik sa järsku linnainimestel oli ja ma arvan, et võib-olla selle projekti tähenduslikkus seisnebki selles, et sa kuidagi tõestas, et ahjaa, meil elanikel ongi õigus oma linna üle. Ja ma arvan, et sellel projektisena monumentaalsust juba ongi kadunud ja hääbunud või seda enam nii palju ei mäletagi, mis tal tol hetkel ta väärtus oli, aga ometi lõida nii kõva pretsedendi omas ajas ja omas hetkes, et et meie meelest on selline hea näide nõrgast monumendist. Ma küsiksin lõpetuseks, kauaks näitus Eesti kunstiakadeemia galeriis avatuks jääb, näitus on avatud kuni 21. märtsini, aitäh tulemas kunstiministeeriumisse Laura Linzi ja Roland Reimo, tervitame teie kolmandat kuraatorit. Ta tehas, Richard ja siis ilmselt jääb üle loota, et inimesed käivad lahtise pilguga ringi ja mõtlevad selle teema üle. See teema on ju üliintrigeeriv tegelikult. Tere tulemast siis tagasi Kunstiministeeriumi lainele ja täna on siis saate teises osas hea meel tervitada siin ministeeriumis kumu kunstimuuseumi värske näitusega seotud isikuid, kõigepealt tere, Anu Allas, kuraator. Tere ja tere Anu Vahtra. Kunstnike kujunda tervist ja see pidulik sündmus, mille pärast on siis anud siia stuudiosse kutsutud on siis kordan, mata Klagi suur näitus kumu suures saalis, mis avanes äsja paari päeva eest. Ma ütleks, et see ei ole ainult kordan, vaata Clarki näitus, vaid see on kordamata Clarki ja Anu Vahtra ühisnäitus. Väga hea, sellest me kohe räägime pikemalt, aga kõigepealt palun tutvustage ennast natuke kuulajale ja kuidas see võib-olla siis kõigepealt see kordan, mata Clarki Jaanu näitus, kuidas kumu näituseprogrammi jõudis? Mina olen kumu kuraator ja tegelen enamasti 20. sajandi teise poole kunstiga ja, ja olen selle näituse üks kuraatoritest. Ja see jõudis näitus siia niimoodi, et Karin Laansoo, Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskuse juht kutsus 2015. aastal Eestisse seore kes on üks selle mada Clarki näituse kuraatoritest. Ja kes muuhulgas Anu stuudio visiidil Anu Vahtra stuudio visiidil. Ja kui tšemeni siis hiljem mõnda aega hiljem tegi Bronxi Kunstimuuseumis New Yorgis Concertšebessaga mada Clarki näitas, siis neil tekkis mõte, et tuua see näitus Euroopasse ja kuna neil see Eesti kontakt oli olemas, siis jõudis, näitas ette, paneb kumusse. Tavaliselt me saame päris palju pakkumisi ja kaalume neid väga põhjalikult. Aga ma ise ja teine kumu kuraator Kati Ilves olime väga selle näituse pooltime. Võtsime selle ühehäälselt vastu ja, ja nii ta tuli ja ma arvan, et seal ei olnud ka algusest peale eriti kahtlust, et seda tuleb teha koos Anu Vahtraga, kui üldse teha ja talu sind tabas see projekt ka üsna juba sellises algia ideefaasis. Jah, see oli jah, päris pika etteteatamisega mingis mõttes see oli vist umbes kaks aastat tagasi kevadel Anu kirjutas mulle ja tegi sellise pakkumise põgusalt ja, ja siis mina muidugi võtsin selle pakkumise rõõmuga vastu. Võib-olla ma küsiksin, kuidas see näitus on üles ehitatud väga põnev filmitus siis ajaloolise pärandi ja kaasaegse kunstniku vahel. Ma võib-olla. Ütlen kaks sõna selle kohta ka, et miks te sõlmite üldse sündis või nagu öeldud, et me väga kaalume väga põhjalikult, mida me kumus näitama, nagu iga muuseum kaalub ja materjal argipuhul nagu iga iga teise, sellise suure kunstniku puhul paratamatult mäletan mõtlema, et miks just tema ja miks just praegusest maailma maailm on täis suuri kunstnikke, keda muidugi võiks näidata. Ja, ja üks põhjus mõõda, Clarke siia toomiseks oli nimelt see, et tal on teatud pind kaasaegses kunstis nii Eesti kaasaegses kunstis kui mujal ka ja Eesti kaasaegses kunstis, muuhulgas Anu näol. Ja hiljem isegi see ei olnud algne agenda, aga hiljem isegi avastasime, et tal on ka väga huvitav seos 70.-te aastate eesti, mõningate kunstnike arhitektide, esmajoones Jüri Okase loominguga. Nii et leidsime lihtsalt teatavad sellised sõlmpunktid, mis muudavate siinses kontekstis aktuaalseks ja huvitavaks. Ja ja see oli ka selge, et Anu Ta ei ole mõtet kuidagi kaasata lihtsalt nagu sellise formaalse kujundajana, et ta võiks siis ikkagi seoses selle näitusega midagi teha midagi rohkemat teha, teha mingi oma projekti kaasneva projektis, see oli alguses väga selline ebamäärane, mida täpselt ütlesin, nüüdseks selginenud ja üks põhjus ka kaasamiseks lisaks lisaks nendele nimetatud seostele oli see, et matta Clark, kõik see, mida madalad tegi, on tegelikult väga ebamugav materjal muuseumikeskkonnas näitamiseks. Et ta ei olnud kunagi mõeldud muuseum, mis on tehtud linnaruumis. Ja, ja selle suur osa selle kunsti mõttes tuli just nimelt see, et sa lähed muuseumist väljas, sa tegutsed nii-öelda elu keskel, sa püüad leida kunsti ja igapäevaelu vahel mingit uut kontaktid, mis tundus, et on, on kaduma läinud nii et ta on, ta on väga keeruline kunstnik nagu paljud tema kaasaegsed ka muuseumikeskkonnas näitamiseks ja Anu kui siis elav kunstnik on seal muuhulgas ka selleks, et ta mingil viisil teeb uuesti sedasama, mida need mata, Clarki, installatsioonide ja, ja aktsioonide dokumentatsiooni näitavad. Vaata Clarki looming. Väga erinevatest osadest taid sekkumised linnaruumi mahajäetud majades, hiiglaslike lõigete sooritamised, kunstnike restoran Food ja nii edasi, et kuidas need tema loomingu erinevad küljed nüüd sellel kumu näitusel välja on toodud või kas millelegi on pööratud rohkem tähelepanu, mingid asjad on rohkem rõhu all. Kuna see näitus originaalis tehti siis pronksikunstimuuseumi jaoks, siis just nagu keerleb selle Nata Gladki tegevuse ümber Bronxis tähendab tema esimesed, need sisselõiked hoonetes toimusid Lõuna-Bronxi linnajaos New Yorgis ja lisaks ka veel see grafiidi fotode liin on sellel näitusel tugevalt esile tõstetud siis ja siis noh, seda siis saadavad tema siis teiste sekkumiste siis kas dokumentatsioonid või siis nende sekkumiste dokumentatsiooni materjalist tehtud siis ka siis foto või videoteosed. Et suuresti on jah, väljas fotod ja filmid ja siis kra mõningast arhiivimaterjali. Kas te saite seda pronksikunstimuuseumis komplekti kuidagi tellida ka või? Kontekstualiseerib panus ongi siis eelkõige just nagu kunstniku kaasamine. Eks ta enam-vähem oli valmis, komplekt natuke ikka muutub, võrreldes selle pronksinäitusega seesama näitusele väljas nüüd eelmise aasta suvel söödud pommis Pariisis ja sügisel Davids Werneri galeriis Londonis ja igas kohas veidikene on ta kohandatud, nii et noh, kui Pariisis oli rohkem mõtet näidata riisiga seotud dokumentatsiooni, siis meil on neid võib-olla natuke vähem. Aga enam-vähem see kese, näitluse kese ja tuum ja põhilised tööd on, on igal pool samad. Aga meie roll oli siis just nimelt siis nii-öelda lokaliseerida, teha ta siinses kontekstis kuidagi tähenduslikuks. See, see on see, mida mida on teinud ja mida me mõlemad oleme teinud. Võib-olla me rääkisimegi sellest Anu sellisest kummalisest kaksikrollist näituse kujundaja ja kunstnikuna selle juures, et võib-olla kõigepealt, et mis on need märksõnad, millelt lähtudes kuidagi sa oled kordumata Klagi pärandiga tööle hakanud ja kust sa oled sealt siis ise edasi läinud? No esialgu oli mul vist et see plaan, et hoida see nii-öelda oma kunstiline panus siis sellele näitusele lahus siis sellest ruumikujundusest aga siis töö käigus asjad muutusid ja noh, tegelikult on ju ka see, see nii-öelda ruumikujundus või siis arhitektuurne lahendus on ka tegelikult üks minu installatsioon või teos või sekkumine. Sellepärast et jah, mingi hetk tekkis lihtsalt see ja arusaamine, et kuna vaata, Clark oma praktikas paljuski kasutus juba olemasolevaid ruumilisi situatsioone selleks, et midagi teha et siis tuli see arusaamine, et siin peaks kasutama sama printsiipi nii selle näituseruumikujundus spaseerubki tegelikult suure saali eelmise näituse, siis sümbolistide näituse vabad hinged ruumikujundusel kuhu siis ma olen füüsiliselt sekkunud. Nõnda et seda ruumi siis neid ajutisi seinu läbistavad vertikaalsed lõiked, mis siis nagu ühest vaatepunktist paljastavad kõik kuus suure saali sammast, mis on selles saalis alati sihuke problemaatiline koht, kõik on alati hädas nende sammastega ja noh, lisaks sellele siis on näha ka seda ajutiste seinte seina planeerida taga peituvad siis seda tugistruktuuri ja siis seda nagu kulissidetagust. Ühest küljest on see nagu ruumi loomine kordumatut Clarki töödele teisest küljest on see minu Sekkud ka kumu hoovi, jah, jah, jah, see kumu hoov oli, märksõna oli kogu aeg algusest saadik oli laual. Ja siis sellega seoses on üks, nagu me kõik teame, see on ka see üks keeruline koht. Ja mingisugune mingi hetk, ma vaatasin läbi kõik need kumu ehitamise eelsed ehitamisaegsed fotod, mis on väga värvikad ja ruumiliselt väga paeluvad. Ja noh, ühest küljest on nagu tegemist üsna väikese žestiga kuidagi kumu hoovis on nüüd on nüüd viis suurt paekivirahnu, mis nagu kuidagi vaatavad tagasi sellele ajale, kui kumu hoone asemel oli paekivikarjäär ja nende rahnudega on siis noh, ütleme nii, et siis kuidagi kombinatsioonis või dialoogis minu pärast alad, mis on pärit kõigepealt seal Tartu kunstimuuseumi installatsioonist siis vahepeal on neid näidatud ka Eesti kaasaegse kunstimuuseumis. Ja nüüd see siis on nad jõudnud kolmandasse muuseumisse ja kuidagi nagu minetanud kõik oma funktsioonid. Ja et noh, et, et see on nagu mingisuguste, ma ei teagi, minema rikku mingite märksõnade kokkutoomine. Ma ütlen lisaks nendele seostele materjal järgi sellest oli Eesti kaasaegse kunstiga või Eesti 70.-te kunstiga see üks põhjus, miks see, mis tundus, et teda nagu oleks huvitav siia tuua või kohane siia tuua, on ka seesama kumu ise see, just nimelt see keeruline muuseumikeskkond, mis on nagu vastuolus kõigega, mida ma ta Clark tegi ja samal ajal, kui mu asukoht on mingil huvitaval viisil seotud sellega, mida ta tegi, nimelt ei tegelenud mitte ainult nüüd arhitektuursete struktuuridega vaid väga palju ka kogukonda ja inimesega inimese elamise, ruumide ja töötavate arhitektuursete struktuuride, sellise pideva konfliktiga. Ja ta tegi ka väga palju selliseid kogukondlikke kollektiivseid projekte. Ja see kumu eelne aeg siis, kui kom kohal oli paekivikarjäär, oli isegi paekivikarjäär oli, justkui detab haav linnaruumis Lasnamäe ja Kadrioru vahel või kahe sellise väga erineva linnaosa vahe. Ja kui muuseume sinna ehitati, siit üks mõte oli nagu idealistlikult haav kokku õmmelda või ühendada need kaks linnaosa. Mitte et see tingimata alati väga hästi toimiks, aga, aga see selline kumu missioon alati sellele mõelda, et kuidas tuua need kaks kogukonda. Ja paratamatult me mõtleme sellele ka seoses sellega, et kumu peauks on endiselt suunatud Lasnamäe poole, ehkki, ehkki suurem osa publikust tuleb, tuleb tegelikult Kadrioru poolt aga just nimelt selle tänu sellele asukohale või selles asukohas jamata Clarki tegevus erinevate kogukondade kokkutoojana muutub ka kätketud erilise Tuse mata Clargi osa pealkiri on Ann arhitekt. Kuidas seda seletada lahti ja kuidas seda terminit kaasajas mõtestada? No see termin on midagi, mille siis mõtestamisega tegelesid mattaklarke siis veel seltskond tema kaasaegseid kunstnikke, kes toimetasid seal Green Street 112 alternatiivkunstiruumi juures ja restoran Food ümber. Ja noh, põhimõtteliselt see sõna koosneb siis justkui kahest sõnast niuksem, anarhia, teine on arhitektuur. Ja siis nemad kuidagi nagu selle sõna siis ümber koondasid nagu noh mingisuguse kogumi ideid või mõtteid või märkmeid või sketše. Ja see noh, sisuliselt tegelasse nagu linnaruumi siis nagu vigade tühimikke nihestuste siis nagu niimoodi paljastamise või siis mõtestamisega laias laastus jah. Ja see on iseenesest täiesti paradoksaalne termin Marko Mägi, kes on kirjutanud ühe, kõige viimase ja, ja ilmselt ka kõige parema raamatu, kes ka tingimata Clark, mis ilmus eelmisel aastal on sealsamas raamatus ka öelnud, et ei ole võimalik olla, on arhitekt, et see on teatav selline paradoksaalne termin, mis kõneleb sellest, mida ei ole võimalik teha. Et see, millega mattake, lähebki tema, tema kaaslased tegelesid, see oli selline umbes nimelt õõnestamine paljastamine, ilma et see oleks viinud mingite uute struktuuride kehtestamiseni, sest et iga uus struktuur kui ta on parem kui, kui eelmine on ikkagi teataval viisil normatiivne, et, et see on sellise nagu sarnane kriitilisele mõtlemisele sarnanev protsess. Anaarhitektuuriga tegelemine, et see ongi selline pidev protsess, mis ei vii mingite selliste tulemuste või fikseeritud tõdedeni. Öelge, palun, mis kuupäevani näitust on võimalik näha ja mis toimub ürituste suunal seoses selle näitusega? Näitus on avatud kaheksanda juunini ja üks esimene lisandus, mis nüüd pärast avamisnäitusele kohe tuleb, on prügisein. Mida me hakkame ehitama esmaspäeval koos kumu noorteklubiga. Ja prügisein on, oli üks madala sellistes just kogukondlikest projektidest seisneb selles, et ta seisneb pronksist siis, kui ta seda esimest korda tegi, seisnes selles, et ta kogus kokku prügi erinevaid objekte kasutuks muutunud objekte ja koos kohalike noortega valas need objektid betooni. Nii ehitas sellest sellise suure seina ja need objektid paistavad settetoonist igalt poolt välja. Selline värviline atraktiivne objekt, mis, mis on kunstiobjektist teistpidi samamoodi kasutab ära ja juba seda, mis on olemas, mitte ei püüa midagi uut luua. Ja seda prügisein on ehitatud enamasti koos materjal näitustega igal pool ja ehitame ka meie. Nii et see on üks selline sündmus, mis kohe avamisele järgneb. Aga siis meil on terve hulk publikuprogramme. Selliseid publikuüritusi on tavapäraselt kuraatorituurid ja lihtsalt tuurid erinevatele sihtgruppidele. Ja õnneks vestlusring, mida juhib Kaja Pae arhitektuuri ja linnaruumi teemadel on vestlus Anu ja kunstnik Paul Kuimet. Vahel on kumu dokumentaali osana ulad näitamisele kolm filmi, jest värgist ja palju asju, millel ilmselt just kõige paremini läbi kumu kodulehe siin peal hoida. Ja võib käia näituselt läbivate näituse bukleti ja seal on kõik kirjas. Tegelikult veel ühe olulise osana on on ka see, et andsime välja raamatu, siis koos tähendab Luganic ja Eesti kunstimuuseumile, siis panime kokku Anu Allas ja mina ja koos Indrek sirkliga. Ja, ja noh, see on ka oluline nagu sihukene abivahend sellel kontekstualiseerimise protsessis. Trumpi on isegi võib-olla olulisem või nagu sellisem jõulisem, madal jargi lokaliseerimise akt, kui näitasid, näete seal paratamatult, ega me seda olemasolevat näitust, et kuidagi ümber teha ei saa, ega, ega tahagi. Aga raamat on just nimelt see, mis, mis mõtestab tema sellist praegust siin olemist ja sinna kirjutanud tekstid. Hanno Soans, Kalda, Clige ei, ma ise. Ja lisaks on seal Anu Ühe sellise Performatiivse jalutuskäigu New Yorgist reforma biennaalil toimunut jalutuskäigu, selline kergelt toimetatud script avaldatud ja jalutuskäigust veitsis rääkida. Ja no jalutuskäigu videodokumentatsioon on ka osa näitusest siis koos Jüri Okase väikse moodsa arhitektuurisõnastikuga nad nagu siuksed, lisa lisa nagu liupid. Jalutuskäik toimus New Yorgis Soho linnaosas ja siis selle selle käigus oli niimoodi giidituuri formaadis jalutuskäik, mille käigus me siis näitasin arvukaid tühje äripindu selles linnaosas, aga samal ajal ka vaata Clarkiga rohkem või vähem seotud siis hooneid või asukohti, et nagu nende kahe erineva ajastu vahele ehitada. Sild sellele jalutuskäigule tekitajad, lisatähendus, kihklevi, selle ütlemata Clark alustas oma tegevust sealsamas Lõuna-Bronxis, mis tol ajal seitsmekümnendatel oli kõige vaesem ja kõige kriminaalsem piirkond, kust inimesed põgenesid valguses tühjaks, lisaks ehitati sinna selline magistraal keset seda linnaosa, mis siis selle kogu selle linnaruumi toimimise täiesti düsfunktsionaalseks. Ja seal siis inimesed kolisid ära, põgenesid ja leidis need tühjad hooned, kus hakata midagi tegema. Ja nüüd siis Anu jalutuskäigu ajal sovhoos on teist laadi on tühjad hooned, sellepärast et need on nii kallid, need rendipinnad, et keegi ei saa endale seda lubada, miks need on kallid, sellepärast et soo iseenesest oli neil samadel seitsmekümnendatel. Tal on selline suhteliselt vaene piirkond ka, kuhu kolisid kunstnikud ja selliseid kultuuriinimesed, kes oma sümboolse kapitaliga töötasid selle piirkonna üles ja nüüdseks on see muutunud nii kalliks, et keegi, isegi nagu sellised jõukad ärid ei saa endale seal neid rendipindu lubada. Nii et see on nagu ühe sama protsessi sellise linna tühjaks valgumise nagu kaks erinevat äärmuslikku vormi eriversiooni. Aga suur aitäh seda näitust, mis nüüd värskelt avanenud koheselt tutvustamast. Aitäh, Anu Vaht. Ta ei taha, Anu Allas ja kordumata Claek ja Anu Vahtra siis kumu kunstimuuseumis. Aitäh. Mina olin maalin, mürk, kuulasite Kunstiministeeriumit. Kohtumiseni. Te kuulate Kunstiministeeriumi rubriiki, Tartu möliseb, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Eriti ajakirjanduses või ka ühiskonnas laiemalt, kuid siis suures osas ajakirjanduse vahendatult on ikka ja jälle mingid teemad, mis nii-öelda on õhus ja millest kõik räägivad kunstis vähemalt Eestis kindlasti ajakirjandustrendi sea. Aga kunstiministeeriumi jaoks teemasid valides tundub, et peaks ikkagi millestki aktuaalsest rääkima. Kui mitte muul põhjusel, siis sellepärast, et raadio on ajakirjanduslik kanal. Ja ajakirjandus, nagu nimi ütleb, on väga ajaline. Kahjuks ei tule mulle meelde selle kuulsa vene kirjandusteadlase nimi, kes küsis loengus üliõpilaste käest, milline on kõige suurem bibliograafiline haruldus ja nagu üliõpilastest koosnevale auditooriumile esitatud küsimustega tavaliselt juhtub, pidi professor ise vastama. Kõige suurem bibliograafiline haruldus on eilne ajaleht. Kõik lugesid läbi ja viskasid minema. Juri Lotman, kellelt ma selle loo laenasin, ütleb aga, et see ei ole kogu aeg nii olnud. Väidetavalt tehti 19. sajandi Venemaal eriti populaarseks osutunud ajalehenumbritest kordustrükke. Osalt just seetõttu, et ma usun ajakirjandust kunstitrende võrdlemisi vähe mõjutavat on mul enesel pidevalt küsimus, et kui mulle tundub näitustel ringi vaadates ja pressitekste ning katalooge lugedes, et vot see või too on nüüd eriti aktuaalne teema siis kas päriselt kah on aktuaalne või mina just äsja avastasin midagi, mida head kolleegid juba mitu aastat teinud on või väitnud on. Üks taolisi teemasid, mis mulle aastavahetuse paiku Marko Mäetammest kirjutades silma hakkas, on religioon. Nimelt tundus mulle, et mäetamme hiljutise kunstihoones toimunud näituse üks kuu Kanadas jutustaja kolmeteistaastane Marco evib sarnaselt varase Mäetammega jumalikke võimeid ajaülest sündimust mõjutavate tilku mida vahepeal perekonnaga pahuksis olnud keskealisel mäed on. Meil ei olnud. Mõned aastad tagasi, 2016. aasta oktoobris tegin kunstiministeeriumi saate mis oli suurel määral pühendatud füüsikute ja lüürikute dispuudile. Kuid saate lõpus mainisin Jevgeni Zolotko, installatsioon ib alus, esimene mida toona Tartus nooruse galeriis parasjagu näha sai ning rääkisin sinna juurde enese arvates keel põses Kaismist ehk krüpto kristlikust ideo sümmeetrilisest minimalismist. Sest Jevgeni oli toona enam-vähem ainus Eesti kaasaegne kunstnik, keda oskasin religioossete ambitsioonidega seostada. Aga nali ei olnud päris tühjale kohale ehitatud. Mõni aeg varem oli Y galeriis eksponeeritud Nadežda Tsernobai altarid ning slotkoga samaaegselt oli kunstimajas Tsernobai ja Peeter Krossman ühisnäitus suhe mis samuti nagu Zolotko näitus oli üles ehitatud kui kirik. Ning et vinti natuke peale keerata oli hobusepea galeriis Tallinnas parasjagu Jass Kaselaanenäitus vaikelu, kus galerii keldrikorrusel oli perfektses sümmeetrias kolm lauatäit mullast tehtud asju. Kusjuures asjade seas ei puudunud ka neitsi Maarja Reili. Võtsin nimetatud näitused toona kokku väitega, et paralleelid annavad tõepoolest alust rääkida üldisest tendentsist ning miks mitte nimetada seda krüptokristlikuks ideo sümmeetriliseks miinimalismiks. Ent kuivõrd ma ise seda, mida rääkisin, väga tõsiselt võtta ei suutnud, siis kukkusin kohe järgmises lõigus vabandama lausudes. Tõsi, minimalismi mõistekasutuse seaksime kõigi nimetatud näituste puhul kahtluse alla. Ent sellest ei ole tegelikult suurt lugu, sest juba päev pärast Kaismi sündi pöördus Zolotko post Kaismi ja Grossman suubus mõne ristliku joonega pseudoKaismi. Aga nüüd ei pea. Kolm aastat hiljem tagasi vaadates tundub mulle, et irooniaks ei olnud tegelikult mingit põhjust. Aastavahetuse ümber oli Helsingi taidehallis Tamara Luugi kureeritud Alice Kase, Neeme külma ja Jass Kaselaane ühisnäitus Alice Neeme Jass mille puhul kirjutasin varsti ilmuvas kunsti e 2019. aasta esimesse numbrisse artikli pealkirjaga krüpto, kristlik ideo, sümmeetriline minimalism. Ja seekord ilma igasuguse irooniata. Kusjuures, kui ka esimest korda rääkides seadsin ennekõike kahtluse alla Kaismi minimalismi aspekti kristlus ja sümmeetria olid selgelt kohal siis paide halli installatsiooni sobitusid Alice Kask ja Neeme külm Kaismi vormelisse ennekõike läbi minimalismi. Samas kui kristlik allegooriat ega ma külma ega kaske kuidagi seostada ei oska. Mis mind aga kunstiartikli jaoks materjali korjates üllatas, oli see ignorants, millega ma kolleegide poolt Jass Kaselaan Est kirjutatud tekste siiani lugenud olin. Täieliku üllatusega täheldasin, et Liisa Kaljula oli Kaselaan tõid religioossetel, on kirjeldanud juba 2014. aastal. Ning 2015. aasta alguses Riias toimunud Kaselaan isikunäituse kataloogis mille ma ise toimetasin, kirjutab ka Gregor Taul Kaselane tööde religioossest palest. Ainus, mis mind mu pimeduses lohutab, on, et vähemalt sümmeetriaga ei olnud enne vaikelunäitust nii ilmses vormis mänginud. Religiooni aktuaalsus ja esinemissagedus hetkel kunstipildis üllatanud mind lihtsalt seetõttu, et see tundus mulle pikka aega põlualune teema. Sisenesin ise kriitikuna kunstiväljale nullindate tipul, kui toonased esikuraatorid Anders Härm ja Hanno Soans kirjutasid 2007. aasta kevadel pronksiöö eel ja ajal avatud näitus uus laine saatvas manifestis. Kuna tegemist on nullindate näitusega, siis jäid meie valikust kõrvale kõik ajatusele, universaalsele lüürilisele ja igavikulised pretendeerivad autoripositsioonid. Edasi tõdevad kuraatorid, et huvitaval kombel pole näitusel eelmise kümnendi keskset teemat keha. Kuigi kriitika ei võtnud kuraatorite positsiooni juba toona omaks ja kuraatorid ka ise sellest üsna kiiresti taandusid oli see manifest oma tonaalsuses valitseva ideoloogia kehastus, millega mul hiljuti ühte veel ilmumata artiklite kogumikku nullindajate kunstielust kirjutades taas kokku tuli puutuda. Ning paratamatult tekkis toonaseid vaidluseid üle lugedes küsimus, kas kunstimaailm lihtsalt tundus toona palju autoritaarsem. Sest olin ise veel noorem ja kogenematum kui praegu. Või on õhkkond kunstiväljal tõesti paremaks muutunud. Aga kui igavikulised sai uus materialismi kujul kunstis jälle lubatuks, siis kehakunsti tagasi tulemisega läks märksa kauem aega. Nii tabas mind ausalt öeldes üllatus, nähes möödunud suvel Riia kaasaegse kunsti keskuses Kim Eesti kaasaegse kunsti keskuse korraldatud perfomance õhtut mis meenutas oma olemuselt äravahetamiseni divoshi universi performans tuuri etendust. Üllatus oli sealjuures tingitud asjaolust, et kratta kehapõhine performans niisamuti nagu religioon oli nullindatel selgelt põlu all. Tõsi, väike vahe diversiooni võrsi ja Kimi perfomance õhtu vahel siiski oli. Kui diversiooni võõrsil valati sulatatud parafiini kulbiga pähe, siis kinnistilgutati peenetundeliselt paar piiska reiele. Aga mõte jäi sealjuures samaks. Üks festivalil osalevatest kunstnikest oli Netti Nüganen kes sõna otseses mõttes tõstis kangi. Nüganen osaleb hetkel koos Kadi Estland iga Tartu kunstimuuseumis. Marika Agu kureeritud näitusel. Oksendan ja karjun, oksendan ja karjun. Sina, minu õde, sina minu õde. Usun, et just näitusest ajendatuna ilmus veebruarikuises Müürilehes Aleksander Sappovi intervjuu Lüganeniga kus viimane räägib võimalusest iga oma kehalihase toonust eraldi reguleerida kui huvitavast väljakutsest. Tsiteerin. Ma ei ole kunagi kogenud eneseimetlust, aga tunnen suurt huvi enda kui materjali vastu. Tsitaadi lõpp. Tartu Kogo galeriis avati veebruari alguses Kati Saaritsa ja Nora Mertasy kontseptuaalne tarbekunsti näitus. Jutukas mateeria. Avamisel esinesid perfomance iga age Linkmann ja Taavi Rei kasutades oma etteastes kunstnike loodud objekte kui treeninginstrumente jõusaalis. Mul tekkis selle kokkusattumuse peale kavatsus rääkida teile head kuulajad just jõusaali kujundi esilekerkimist viimase aja näitusepildis. Aga nagu te ehk juba olete tähele pannud valgusteema märksa suuremaks ja laiemaks. Kuraator Brigita Reinart alustab jutuka mateeria näitust saatvad voldikud lausega. Tsiteerin. Näituse jutukas mateeriat tegeleb kõige laiemas tähenduses meid ümbritseva materiaalse kultuuri ning selles peituvate lugude tähenduste ja transormatsioonidega. Tsitaadi lõpp. Juba selle esimese lause peale läks mu mõte ja mõistus üsna ekslema sest kuigi ma kureerin ise imeharva näituseid, on mul kavas just käesoleva aasta suvel Voronia galeriis avada grupinäitus pealkirjaga vanderlust, mille pressiteksti väljasaatmisega olen jäänud kahetsusväärselt viibima. Ent mis võiks vabalt alata täpselt samade sõnadega kui jutukas mateeria. Kusjuures mul ei tuleks pähegi väita, et ma oma näituse teemavalikuga kuidagi teadlikult ujun vastu peavoolu ning seetõttu ei räägi mitte kontseptuaalset ruumist, mis on viimase paarikümne aasta kunstikirjutise kõige olulisem sõna üldse vaid olen ruumi asendunud asjade kui inimkonnaga aheldatud materiaalse pärandiga. Valikute taga ei ole teadlikku vastuvoolu ujumist. Mind lihtsalt köitis briti arheoloogi iyanhoderi raamat Stadisin Human Fing Entangelment ehk uurimus inimeste asjade aheldatusest ning ma olin sealjuures täiesti veendunud, et see on teema, mille vastu kunstiväljal keegi mingit silmapaistvat huvi ei tunne. Ilma selle kokkusattumused Reinarti kuraatori teksti ja minu huvide vahel väidaksin jutuka mateeria kuraatori teksti lugedes, et on toimunud huvitav nihe. Asjad on oma kohalolu tagasi võitnud ning ruum on viimaks ometi taandatud tagasi sündmuspaigast staatusse. Olgu kuraator ise sellest nihkes, teadlik või mittekriitik, näeb teda läbi ja mõistab tegelikke mehhanisme juhuslike valikute taga. Nüüd aga on selgunud, et iseendast kriitika läbi ei näe. Ning sellega seoses on mul tekkinud kahtlus, et võib-olla teevad teised kuraatorid ja kunstnikud Ki märksa vähem teadvustatud valikuid, kui ma arvanud olen. Võib-olla mingid teemad nagu hetkel religioon ja jõusaal on tõepoolest sõna otseses mõttes õhus. Saadet Tartu möliseb, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.