Algavas saates räägime muusika usksast elust. Saatekülaline on inimene, kelle tavaline koht on teisel pool mikrofoni mitte vastaja, vaid saatetegija rollis. Saates räägib Maia Lilje. Möödunud aastal pälvis ta Eesti Raadio aastapreemia saatesarja 2000 aastat muusikat eest. Saate toimetaja on täna Tiia Teder, helioperaator on Helle Paas. Maia Lilje on muusikateadlane, ajakirjanik, õppejõud paljude raadiosaadete autor. Teleekraanilt küllap mäletate saatesarja Eesti riikliku sümfooniaorkestri eluloost. Küllap olete kontsertide kavalehtedelt lugenud Maia Lilje koostatud tutvustusi. Raadios on viimasel ajal olnud tähtsamad majja TÖÖD saated sarjale braavo ja kultuuriajalooline muusikasaatesari 2000 aastat muusikat. Lühidalt kokku võttes ongi majja töö olnud tutvustada muusikat teistele inimestele ja seda ise kõigepealt kirglikult tundma õppides. Maia Lilje on Eesti raadioga olnud seotud üle 30 aasta. Suurema osa sellest ajast muusikatoimetaja rollis kulisside taga. Ja tegelikult ongi ta kõige rohkem teinud sellist tööd, millel tema nime polegi juures olnud. Algavas saates räägib maja oma kontaktidest muusikaga igapäevaselt ja ka pidupäevaselt nii headel kui ka kordadel aegadel. Inimese elu ja looming algab kodust, kus pannakse paika väärtushinnangud, alus inimese elule ja ka inimese elule muusikas. Maia Lilje on pärit Lõuna-Eestist ja lapsepõlvest. Meie juttu alustamegi ma ei hakka, sa mäletad oma esimest tõelist muusikaelamust. Ei mäleta, võib-olla mäletan seda, kuidas kodus lauldi ja isa mängis suupilli, mida ta oli Saksa sõjaväes õppinud, mängima aga lauldi vanasti palju, viimasel ajal mitte. Aga mälet? Ta on võib-olla esimest teatriskäiku, kuhu vanemat võrust Tartusse meid viisid. Mäletan tollest ajast paljusid etendusi konkreetselt kes laulsid, missugused olid. Dekoratsioonid, võis 50.-te lõpus juba olla, et etendusi mäletad, Ta on. Ja kui nüüd hakata mõtlema mingitele konkreetsetele sündmustele, ma elasin Võrus õieti linna lähedal maal siis kuuekümnendatel aastatel oli võru üks tore muusikakeskus. Mul on tunne, et sellest ajast, kui ma juba laste muusikakoolis käisin, mäletan paljusid kontserte. Neid nimesid on nii palju, kõik eestindaja predid käisid, kuidas Bruno lukk mängis juugendkeldriga Mozartit kahel klaveril või kuidas noor, värskelt paganiini konkursi võitnud Tretjakov mängis Võru kultuurimaja saalis. Neid kontsert on tegelikult väga palju, aga mis esimene oli, ei mäleta. Miks sa muusikakooli läksid, kas oli vanemate soov? Muusikakool oli just avatud, oli avatud siis, kui ma läksin esimesse klassi, aga mina, mina esimesel aastal ilmselt linna lähedale maale see info jõudnud. Aga astusin siis, kui, kui kool oli juba ühe aasta töötanud ja ja sattusin kohe endast palju vanemate seltskonda selle pärast, et seal olid tüdrukud, kes olid eraõpetajate juures tundi saamas või saanud. Ja mul on tunne, et vot just see natuke minust vanem seltskond inspireeris väga noh, tööd tegema, harjutama lugema ka eelkõige olid need muidugi õpetajad. Ma tegelikult alustasin akordioni, ma lõpetasin laste muusikakooli, akordioni ka ja mängisin hästi, käisin konkurssidel. Ja siis muusikakooli lõputunnistus oli käes, kui ma olin 13, mis edasi saab klaveri õppimiseks tegelikult juba hilja, sellepärast et üldklaveri harjutamine oli ka selline, et akordion sai nagu horisontaali pandud ja kodus keegi tõmbas lõõtsa. Et klaveri õppimiseks tegelikult alustamiseks oli aeg juba, noh, oli hilja. Aga tahtmine oli hirmus suur. Ja siis jäi mul keskkool lõpetamata, ma olen üldse väga palju asju elus jätnud, lõpetamata õigel ajal või, või üldse lõpetamata, et siis kui ma olin jõudnud klaveriga nii kaugele, et oleks olnud võimalik minna muusikakooli, siis oli mul tegelikult keskkooli viimane klass ees ja see jäi lõpetamata. Ja seda ma ei kahetse mitte üks raas, sellepärast et tollel keskkooli lõputunnistus ei olnud sellise väärtusega, nagu ta praegu on ja meie koolis muusikakoolis andsid tunde ülikooli õppejõud. Nii et ma arvan, et see oli palju õnnelikum variant. Aga Tartu aeg oli üks kõige ilusamaid aegu. Vaata sealt hakkas tegelikult suurem muusika avastamine. Kooliajast võib meenutada kõike muusika kuulamisi ja erilisi toredaid õpetajaid või eriliselt sõbralikku õhkkonda. Aga võib-olla veel eredamalt on jälle meeles ülikooli aula kontserdid, mis olid puupüsti täis, mida praegu Tartu kohta vist öelda ei saa. Ja see on üks selline teema, millest võiks eraldi rääkida või võiks uurida, miks see nii on. Mäletan, et me Tartu ülikooli aula rõdul seisime kui mängis Richter vä või käis ERSO Matsakule esimene dirigent, keda ma nägin. Müstiline mees minu jaoks tundus. Ja Tartust hakkasime sõitma Tallinnasse kontserditel teatris ja pärast Tallinnast edasi Peterburi või Leningradi ja Moskvasse, need alati jäi väheks. Aga ma ütlen, et mul on kohutavalt vedanud mitte ainult õpetajatega, vaid seltskonnaga, kellega ma suhtlesin või võib-olla ka, et ma otsisin neid inimesi, kellega sidus just nimelt see see muusikahuvi, et et meie huvide ring tegelikult tookord oli väga lai ja seal oli tõesti ikka inimesi ülikoolis, kes mängisid džässi, näiteks me käisime, me, meie poisid mängisid ülikooli kohvikus Maidan paar korda nädalas, et me istusime nende nurgalauas ja kuulasime muusikat ja kuulasime džässi mus väga palju. Ja siis oli üliõpilaspäevad, kus ülikooli klubis olid siis need Chess Sassimid kus käisid mängimas ka Tallinna džässmuusikud Raivo tammikut, ma mäletan. Siis koolis oli väga palju häid džässimängijaid, mõned neist on jäänud džässi mängima tänaseni. Taivo Sillar näiteks, et meie huvide ring tegelikult oli palju avaram kui arvata või kui nüüd õpilased mõnikord küsivad, kas te kuulate muud muusikat ka, loomulikult kuulad. Kuulad siiamaani, Tšassin hea meelega. Siis sa läksid Tallinna konservatooriumisse, kas otsa siis muusikateaduse alale? Klaverisse imet sisse sain sellepärast et, et siis oli mul kätega juba probleem, sellepärast et mul on erakordselt väiksed käed seal muuseas kalade tähtmärgi üks tunnuseid, erakordselt väiksed käed ja alati ma tahtsin mängida selliseid teoseid, mis minu tehnilisele pagasile lihtsalt, et noh, ei vastanud või mina ei vastanud oma tehnilise pagasiga ja ma kippusin käsi üle mängima. Et see oli üks kõige traagilisemaid siis sel hetkel praegu ma nii ei mõtle, kõige traagilisem vaid otsuseid minu jaoks. Jäta klaverimäng, aga, ja eriala vahetamine tegelikult ei olnud väga lihtne, aga mul oli väga häid toetajaid õppejõudude hulgas, nii et et ma tegelikult juba esimesel kursusel käisin teoreetilistest ainetest teoreetikutega koos. Et klaverimäng lihtsalt, kuigi ma jäin laine metsaõpilaseks veel üldklaverit ja, ja pärast Toivo nahkuri õpilaseks, aga ega ma siis enam ei harjutanud. Nii palju loomulikult ja ja neljandal kursuse alguses kukkus sülle suur õnn. Tudengina saada tööle Eesti raadiosse, see tõstis kõrvust ja pani nii mõnegi kaasõpilasi ilmselt ka kadestama, võib olla. Seda enam, et olid nii väärikad eelkäijad Merike Vaitma konkreetselt minu kohal ja ja Helga Aumere Tiina Mattiiseni siis tulevasel ametikohal. Et need olid meie jaoks nii suured autoriteedid, ennilt suured korüfeed sõna otseses mõttes ja nii toredad inimesed, kellelt me alguses ka väga-väga palju toetust ja abi sain. Minu ametikoht, kuidas kõlaski välise sotsialismimaade muusikatoimetaja ja Tiina Mattiisen oli seal, seal ei vabandust vennasrahvaste muusika toimetada Ta ja need, kui palju me sellest muusikast siis alguses ikkagi teadsime? Mul oli ainult olnud üks väga selline viljastav ja inspireeriv kogemus, et et 72. aastal me käisime muusikute grupiga Varssavi sügisel. Vot see avas minu silmad uue muusika suhtes ja ja tekitas minust tohutult suure huvi. Et võib öelda küll, et ma olin siis tõeline uue muusika fänn, seal ma kuulsin näiteks esimest korda Kuretskit särma, kuulsin esimest korda Charles aisi neljandat sümfooniat, kui ma ei eksi, või oli see teine sümfoonia? No väga palju põnevaid bee reomuusikat kätiberiaaniga, eks. No praegu nii konkreetselt neid festivali tuli pärast hiljem nii palju, et, et ma ei oska konkreetselt öelda, aga me käisime ka öökontserdil. Kontsert oli kolm, neli päevaselt. Me jooksime Varssavi linna ühest nurgast teise. Et saada siis maksimaalselt ta Kuretski oli suurim elamus. Atemaatriem selline vokaalteos mitte väga pikk. No raadio oli tollal ju muusikaelu nagu keskpunkt, siin oli palju muusikat, mida niisama kättegi saanud, kuigi nii palju nüüd ka ei olnud, nagu praegu. Minu arust raadio oli Eesti muusikaelu keskpunkt, aga raadio oli kogu sellel ilusal kuuendikul maakerast. Eesti Raadio oli üks keskpunkt sellepärast et et väga paljud Moskva muusikud käisid meiega seal ju siin lindistama Specarstki omale pilliansambliga. Piim of näiteks Kuldar Sink oli üks üks eestvedaja. Arvo Pärt käis väga tihti siin muusikat kuulamas ka siis, kui kui ta enam raadio helirežissöörina ei töötanud ja ja üks esimesi selliseid vapustavaid elamusi Eesti raadiost on just see, et mina väga algaja noore toimetajana kuulasin Pärdiga kahekesi Penderetski minust lugu, kas pressiooni või midagi taolist, et Pärt ei rääkinud palju, aga mina istusin nagu hiireke nurgas ja kuulasin ja, ja talletasin iga sõna, mis ta ütles. Et üldse sellist kõrvust tõstetud tunnet oli väga palju, kui tulid esimesed festivali, kuhu me sõitsime Moskvasse, näiteks kui sai näha ja ka pressikonverentsidel väga lähedalt kuulda Penderetski või Ludozlovski mõtteid muusikast või hilisematel festivalidel palju teisigi, Keyczybidakemitsud, kõnelemata interpreetide. Muidugi. Ma usun, et võib-olla praegu ei olegi nii palju võimalusi ja see ei ole üldse tähtis, näiteks noored inimesed. Praegugi ehitavad õlgut sõitsitel Peterburi või Leningradi või Moskvasse, et mis see oli. Aga need olid maailma muusikalinnad, kus tehti maailmamuusikat, kus, kus käisid tippinterpreedid Bon ja staar on sõnad, mida ma väga ei tahaks kasutada, aga aga kus käisid tõepoolest väga huvitavad kestrid, me sõitsime mitte ainult töö asjus. Tekkis juba harjumus ja hasartsõit, alati oli kõrgeid ülemusi, tuttavaid, kes organiseerisid piletid või, või kelle kaudu saime piletid teid või, või kelle kelle kaudu me saime tegelikult alati ka ka ööbida Moskvas näiteks Eesti esinduses ja mitte kuskil kaugel raadio hotellis või ühiselamus või mis nad tookord olid need Tšaikovski nimeline või Moskva konservatooriumi suur suur saal oli ju Eesti esinduse lähedal kohe kõik muud kontserdipaigad ja, ja suur teater, kuhu mõnikord oli võimatu saada piletit, aga me alati sain. Millal sa raadiosse üldse tööle tulid, see oli seitsmekümnendatel. See oli 73, sügisel olin neljandal kursusel ja esialgu olime vormistatud poole kohaga, tegelikult tegin, et täiskoha toimetajatööd. Tegelikult ma tahaks rääkida veel, et nüüd ma olen loomulikult ainult autor, haigult autor aga siis mulle meeldis teha just nimelt toimetajatööd tegeleda välisautoritega ja, ja mul olid vägevad välisautorid, need inimesed tegelikult, keda ma tänaseni pean mitte ainult oma õpetataks, vaid vaid oma lähedasteks. Sõpradeks Leo Normeti kahjuks enam meie hulgas ei ole, aga aga tema oli üks suur tiivustaja. Innustaja ja kirjanduse plaatide kohaletooja ja Helju Tauk on minu elus erilise tähtsuse tähendusega inimene loomulikult, kuidas ta Helju Taugi kaltse tuttavaks saite. Päris lõbus lugu oli siis juba otsustatud, et ma saan eriala vahetada ja ja oli muusikateaduse kateedri. Kas siis koosolek ja tekkis probleem, et kes saab minu eriala juhendajaks. Ja helistas mulle Helju Tauk, ehkki ma olin juba võib-olla tihedamalt suhelnud Leo Normeti ka. Mul oli ilu Dauges tohutult suur aukartus sõna otses mõttes pelgasin teda targad naised natuke hirmutavad mind ja seda ma tegelikult olin lootnud, et ma saan Leo Normet õpilaseks, aga kuna Heljo helistas, ta andis mulle paar päeva aega mõtlemisaega ja tundus kuidagi väga ebasobiv helistada tagasi ja öelda, et ma valisin tegelikult Leo Normeti. Me oleme helluga seda sellest lõbusalt hiljemgi rääkinud või meenutanud. Aga Ma ei tea, kas, kas meil alguses ideaalselt klappis, vot just see, et ma pelgasin igat oma kirjatüki talle viia ja ja kahjuks ei teinud me seda, mida me alguses plaanisime hakata neljal käel mängima, sellepärast et siis ma oleks võib-olla veel veel küündinud. Selleni temaga koos mängida. Aeg läks, elu tuli peale, töö tuli peale. Nii et sellest huvitavast võimalusest Neljal käel mängida, siis mängida, just muusikat mängida? Tollal ei olnud neid lindistuse ju ka nii palju, tuligi ise teostega tutvuda, just nimelt, et väga palju muusikateoseid läbi mängitud. Loomulikult tramsi reeglimini välja, kuigi seal ei olnud seda probleemi enam, et plaat ei ole lihtsalt huvitav, oli mängida. Sind on sinu muusikuteel ja sinu eludel paljud inimesed mõjutanud kindlasti just nimelt muusika alal. Ja kindlasti on kõige suuremaid mõjutajaid ja kaaslasi olnud Peeter Lilje. Kuidas teie muusikaline elu välja nägi? Muusikaline elule nägikri temal rohkem välja ja mina olin seal kõrval ja juures, aga jälle alguses me mängisime väga palju kuus, neljal käel, eriti Tartus, aga konsi ajal veel muidugi. Aga me kuulasime väga palju muusikat koos ja ja mul on tunne, et, et me väga paljudest asjadest eluski ehk ei mõelnud ühtemoodi, aga, aga ütleme, meie muusikalised arusaamised või või meie muusikaline maitse küll langes suuresti kokku, aga, aga ma arvan, et põhjus tegelikult on see, et me kasvasime muusikat üheskoos. Et me hakkasime koos ostma plaat juba Tartu ajal ja ja meil oli teineteisele tegelikult väga palju pakkuda temal muusika poole pealt ja minul võib-olla jälle kõige selle poole poole pealt, mis, mis muusika ümber käis. Mina lugesin ja rääkisin talle. Ta saite tuttavaks muusikakoolipäevil Tartus, Tartus, suusavõistlustel Viljandis ma teadsin tegelikult Peetrit Peetrist juba enne, kui me kohtusime. Sellepärast et minu õde oli käinud Valgas ja tuli sealt suurte muusikalist elamust, aga kui tore pois salongis mängib viiulit ja klaverit ja ja sellise sellise meelt ülendava muljega. Ma arvan küll, et me olime teineteise jaoks loodud. Sa osalesid ilmselt igapäevaselt ka tema töö ettevalmistuses, kuulasite koos läbi, sa käisid alati kontsertidel. Kas ta arvestas sinu arvamusega? Muidugi arvestas ja tahtis kuulda arvamust, aga aga, ega ma peale kontserti pärast kontserti alati oma arvamusega välja ka ei tohtinud tulla, et pidi olema piisavalt palju peenetundeline, mida öelda, mida mitte öelda, sellepärast et ei kellelgi õnnestu kõik asjad noh, ütleme soovide kohaselt ja dirigendi puhul on, on neid komponente, miks asi ei õnnestu ka väga-väga palju selliseid, mis on väljaspool teda 100 orkestrantide kontserdil võib, võib juhtuda ja enamasti ka juhtunud eriskummalisi asjugi ja Pietro inimene, kes kes ei suutnud ka ütleme oma oma pahameelt või oma pettumust oma nördimust varjata. Et, et võib-olla kodus pidi pidi teinekord siluma siis selliseid endast väljaminekuid, endast väljas olemist. Aga üks asi küll, et peale kontserdi says mingid sellised olmeasjadest tekkinud pisi naginad andeks antud või, või, või tundusid järsku nii tühistama ja ja teinekord oli mul piinlik, et inimene teeb ikkagi lõpuks nii tähtsad ja, ja nii pingelist tööd. Et mis õigus üldse tulla noh, kasvõi igapäevaste muredega ja õnneks elu õpetab. Et mida, mida vanemaks targemaks, et paljud asjad jätsid lihtsalt lendude ja. Või said hakkama, ilma et ta tuli ja läks juuli tark. Sa oled ise väga oluliselt kursis sümfoonilise muusikaga, tõenäoliselt ka tänu sellele perioodile, kui sa Beeteli lee kõrval elasid ja ja temaga koos kõike nagu ette valmistasid, läbi kuulasite tundma pisid. Kas sümfoonilise muusikaeelistus või armastus on sul siiamaani? Ma ei oska öelda, viimasel ajal ma olen rohkem hakanud kuulama kammermuusikat aga Peeter juba elu lõpus kuulas väga palju kammermuusikat, nii et et minu arust meie esimesed laserplaadid on just nimelt kammermuusikast. Schuberti kvarteti Pramsi kvartetti. Viimasel ajal olema väga palju lauljaid hakanud kuulama aga sümfooniline muusika, see nii suure rikas maailm, et et loomulikult ta kisub kaasa. Ja ta on väga huvitav ja mina kuulan broknerika. Aga üllatav on, on leida suurte sümboolikute loomingu taga palju peenemaid ja sügavamaid nüansse, näiteks Sibeliuse puhul, et viimasel ajal olen ma just kuulanud Sibeliuse keelpillimuusikat, on on suurepäraseid plaate ja ja on selliseid teoseid, mida tegelikult meil siin ei tuntagi. Tsiviilelus on võrratu, rikkam helilooja, kui me võime arvata tema seisva sümfoonia põhjal. Ütle, mis seal sümfoonia üldse on? Üks jutt nagu räägib, et sümfoonia on nagu maailma mudel sellisel kõrgemal kunstilisel mitme taolisel muusikalisel moel. Kas sa arvad nii? Ma arvan küll, jah, oleme sellest rääkinud Lepo Sumera ka näiteks palju ja tsiteerinud ka maaklerit või, või keda tahes heliloojad, kes seal oma loomingust palju rääkinud ja kirjutada sümfooniat on sama, mis ehitada maailm. Ja, ja huvitav, et et see maailm, mida helilooja vormib, koosneb ikkagi väga palju samadest kujunditest, eks ole, tema maailm on selline, meie, meil igalühel on oma maailm. Kui sa leiad jälle mõnes teoses midagi, mis, mis seda maailma avardab ja rikastab, siis see on nagu selline suur huviretk kellegi teise maailma, sama on ju tegelikult raamatutega. Me loeme raamatuid sellepärast, et rikastada oma maailma, et me läheme teise inimese maailma sisse. Ja otsime tegelikult ikkagi kirjandusest ja muusikast ka neid, kus sa tunned, emb-kumb, kas siis ennast selles maailmas noh, kodusena see kujundite keel vastab sinu maailmanägemisele või sinu mõtte kujunditele. Ja teine variant on, on siis see, et kui sa leiad järsku midagi väga uut ja põnevat ja, ja, ja tekib, ütleme, selline seesmine kutse võtta omaks seda muusikalist maaelu või seda kirjanduslikku maal, sellepärast me tegelikult muusikat kuulama ja, ja raamatuid loeme, et, et meie elu oleks rikkam kui meie igapäevane väike elu. No üks arvamus on see, et me kuulame ja loeme selleks, et mu meelt lahutada, et meil on muidu nagu igav Vaat see arusaamine minu minu jaoks tegelikult päris võõras või, või päris kauged, et jah, loomulikult me vajame meelelahutust, meele lahutamiseks, on väga erinevaid mooduseid ja ka muusika võib ja peab lahutama meelt, aga aga tegelikult mina otsin kunstist siiski palju sügavamaid elamusi ja võib-olla isegi sügavamaid elamusi, kui elu pakub, sellepärast et et ütleme, kannatused, öeldakse, et kannatused rikastavad. Võib-olla see rikastumise viis ega me ei otsi selliseid rikastumise viise, aga, aga me vajame selliseid rikastumise viise ja, ja kunst pakub seda, mina mõtlesin kunstist ikkagi sügavust ja tõsidust ja sellepärast ma eelistan ka selliseid heliloojaid, kui keegi küsiks, kes on siis ühtepidi, see on banaalne küsimuse teistpidi vastate trafaretselt, aga Bahia ja praam son minu jaoks tõepoolest heliloojat, kellest ma mitte kunagi tüdi. Nende jaoks peab olema valmis, nende juurde ei tohi alati minna või ei tahagi mitte minna. Aga kui, kui elus on raske, siis ma tahan, tahan kuulata just sellist muusikat, mis viib mind, ütleme siis selle, selle kannatuse valu põhja, et sealt siis puhtamana tagasi tulla, et, et siis ma ei vaja meelelahutust mitte mingil juhul. Ja sellepärast ma eelistan ka neid kunstnikke, kus neid muusikuid kes teevad tõsist kunsti tõsisel moel. See jutt ainult musitseerimis rõõmust. See peletab mind eemale. Tegelikult tore on, kui saab ka rõõmuga musitseerida, miks mitte. Paljugi veel räägitakse leivateenimise vajadusest. Aga kõik muusikud on oma oma kunstiga teeninud leiba seal nende elamise viis nende viis eksisteerida Mozart, kirjutas tellimustöid ja võib-olla praam, sul on üks väheseid, kes, kes oma küpsel perioodil oli materiaalselt nii kindlustatud, et ta ei pidanud kirjutama ja ta ilmselt võib-olla ei olekski ainult sellepärast kirjutanud, aga aga kui me loeme Beethoveni kirjugi või Mozarti kirju, eriti siis siis nad on kõik kirjutanud muusikat ka raha pärast. Aga nad ei ole võib-olla sedasi seatud oma kõrgemaks eesmärgiks. Sa ütlesid, et inimene peab olema valmis, et kuulata Pramsid või keda iganes. Võib-olla see ongi see põhjus, miks inimesed ei leia nagu endale õiget muusikat, et nad ei ole valmis selleks. Aga ma ei tea, kas kõik inimesed teavadki. Ma arvan, et on, on tõelisi kirjandushuvilisi ja kirjandustundjaid, kellele muusika ei ütle midagi. Võib-olla ka vastupidi, kuigi ma kahtlen, kas, kas päris suur ja sügav muusik saab olla näiteks teadmata-tundmata kirjandust või kunsti, järsku ei saa, tänapäeval vist enam ei saa. Et mina ei huvitu jalgpallist jalgpalli fänni ei huvitu muusikust, mis siis on, maailm on rikas, igale ühele on kuskil keegi. Et meie kõigi missioon ja, ja minu missioon ka koolis on tegelikult püüda inimesi viia. Vot sellesse maailma, mis tegelikult ei võta mitte kunagi mitte midagi ära vaid rikastab. Ma ei tea, kas näiteks muusikas üldse on vihkamist või vägivald. Šostakovitši muusikas näiteks on, on teravdatud kujul väljendatud vihkamist ja vägivalda ka eesmärk tegelikult on, on vastupidine, nii et ma olen mõnikord mõelnud, see kõlab halvasti, aga ma ei tea ühtegi klassikalise muusika kontserti staadionil või või, või, või suurtes kontserdisaalides, mis oleks lõppenud lööma aga või, või, või, või ütleme. Ma ei tea massimõrvaga, aga popmuusika kontsertidel seda juhtub ja jalgpalli matsidest ma ei räägigi. Seal on ju ikkagi mingi iva sees, siis järelikult ta ei tekita inimestes agressiivseid instinkte. Ega ei mäleta jah, et keegi oleks kontserdilt ära läinud kuidagi pildi värvija. Et noh, võib-olla ka seda, et, et natuke pahuralt veed oli igav, aga mitte kurjalt. Tore jah, mitte kurjalt, võib-olla siis tahtmisega teha ise paremini või ma ei tea. Ei vist küll sellist tunnet, et lähen peale ebaõnnestunud kontserti ja viskan laterna puruks. Ei, ma ei, ma ei tea jah. Et millest muusikaelamus üldse koosneb, kas selleks on vaja nagu enda valmisolekut häälestust ka või võib see tulla täiesti ootamatult sulle nagu kingitus? Kingitusi on alati meeldiv saada, eriti toredad kontserdid, kus sa lähed, võib-olla mitte kõige suuremate lootustega ja tuled tagasi väga-väga suurte elamustega. Et loomulikult peavad olema valmis me väga tihti tulema kontserdil täiesti erinevate arvamustega, me oleme ise erinevatel emotsionaalsetel erineval emotsionaalsel lainel lihtsalt või meie noh, meie tunnused on erinevad loomulikult. Aga muusika meeldib mulle just sellepärast, et ta annab nii palju noh, ruumi sinu enesekujutlustele või su enda tunnetele, et sellepärast ma väga ei taha kuulata programmilist muusikat, enam ei taha ja ei, ei taha ka koolis enam väga programmist muusikast rääkida, kuigi seda peab tegema ja noore inimese puhul kindlasti peab tegema, see aitab tulla muusika juurde, eriti kui saad kasutada helilooja enda sõnu, aga aga just see, et Ta on nii abstraktne, jumal tänatud. Et ta jätab ruumi sinule endale sinna sisse minekuks, sealt ükskõik kui rikkana, siis välja tulemiseks. Sa oled teinud seda tööd, mida kutsutakse, nimetatakse muusika propagandisti tööks, kuigi see sõna on eesti keeles nagu inetu, aga paremat nagu ka ei tea, kes teisi inimesi aitab muusika juurde või sillutab nende teed, leevendab ja abistab. Kasetöö õpetajana on nagu sellest samast valdkonnast. Kas see on toredam? Seal on veel toredam kui raadiotöö tegelikult sellepärast et sul on silmside nende inimestega, kellele sa räägid. Ja noored inimesed on väga inspireerivad, et mikrofoni ees, tegelikult sa pead ikkagi selle kuulaja. Ma ma ei tea, kui palju me tegelikult mõtleme sel hetkel, kui me mikrofoni ees olla. Konkreetsele kuulajale. Küll on tähtis see, et kui saadet kuulab ka üks inimene et sul on vastutus, mitte ainult ei mõtle, eks ole, mitu 1000 kuulam näiteks 100-ks hulluks võib-olla et kui neid kuulajaid ollakse, kas ja kui sa oma saatega oled pakkunud sellele ühele inimesele näiteks, kes on haiglas või vanadekodus, ma ei tea, üksi kodus, ta on väga üksildane, üksi kuskil metsatalus, ükskõik jah, me oleme tihti üksi. Ja kui sa oled suutnud pakkuda midagi, mis, mis sind ennast on selles muusikas võlunud või huvitanud, siis minu arust on see saade juba plusspoole pealt. Sellepärast et iga kuule, ütleme, antud hetkel, kui ta tõsiselt raadiot kuulab, on ta igal juhul üksi. Ta kuulab üksi raadiot tavaliselt. Ma ei tea, kas perekond istub ümber raadio ja kuulab klassikaraadiot. Eestit kuulatakse, kahekesi, arutatakse vahepeal. Tore. See on sama nagu muusika kuulamine. Reigo töötunni ülesehitamine tegelikult muusikaajaloo tunni ülesehitamine on, ta koosneb samadest komponentidest ja sellepärast mulle see meeldib, palju rohkem, näiteks kui, kui õpetada klaverit mulle lõpuks klaveriõpetaja diplom taskus. Aga, aga mulle meeldib õpetada muusika õpetada, ma ei tea, kas ma olen õige õpetaja teejuht võib-olla siis et, et sa saad kohe illustreerida, et, et sa räägid asjast ja, ja, ja see asi kohe tuleb. Tunni ülesehitus ja raadiosaatejuhi ülesehitus, aga võib olla ka nii, et ma olen nii palju aastaid raadiosaateid emotsionaalselt kannaks ja ta sõna kannaksite, sõna toetaksite vastaks sellele sõnale õieti tegelikult ikkagi lähtepunkt on muusikat, sa, sa otsid sõna muusika jaoks? Tunnis on sama, keda sa õpetad, mida sa, mida sa õpetad? Kõiki, kes õpivad Georg Otsa nimelises muusikakoolis sel aastal enam mitte kõiki, aga ka varasematel aastatel, tegelikult kõik Georg Otsa muusikakooli õpilased käisid aasta jooksul minu tundidest läbi alates siis estraadimuusika õpilastest, lõpetades pianistide teoreetikutega, need, kes on veel eriala õpilased, selle töö suurim rõõm on see, kui sa näed säravaid silmi sai, ei mäleta enam nimega hetkel, aga sa näed säravaid silmi Tallinna linnas nii palju ja ja, ja tunned suurimat rõõmu, kui sul sünnipäeva õhtul järsku grupp õpilasi täiesti ootamatult sõna otseses mõttes sajab kaela. Ja see tähendab ka seda, et et sa oled meeles neile, kas ei olegi väga tähtis, aga see ei ole ka väga tähtsusetu. Mis perioode sa loed seal muusikakoolis praegu? Vanamuusikat, klassitsismi periood, kogu romantism, Üheksateistkümnes sajand, eesti muusika, varasem, uuem osa, sõjaeelne ja sõjajärgne. Ja kummalisel kombel see, mida ma 20 aastat raadius tegin. Kaasaegne muusika on minu programmist väljas ja muuseas, see ongi tore. Ma arvan küll, et et üks teema on mitte ammendunud, aga aga ma mäletan seda, et kui ma teisel aastal või sain vanamuusika, millest ma tegelikult enam suurt midagi teadnud või kas ma üldse olingi teadnud sellepärast et konservatooriumis meil omal ajal see, see programmi osa oli väga lühike. Et kuidas ma hakkasin õppima esialgu nii, et igaks tunniks konspekt. Aga järsku tuleme nüüd selle sarja juurde siis ma ütlen, et tegelikult iga saade on nagu tunniks valmistumine või, või eksamile minek ja selle sarja tegemine, mis esialgu tundus peaaegu et üle jõu käivana. Et kui palju ma olen lugenud ja iga teema kohta on mul võib-olla kolme, nelja saate materjal, aga me leppisime kokku nii, et me teeme, teeme 14 peatust. Rehvide muusikaajaloo arenguteel ja, ja et, et leida seal igale ajastule üldomane välja. Ma alustan tegelikult kunstiraamatutest üldse mitte muusikaraamatust muusikaraamatutest ja ja olen olnud mõnikord päris suures hämmingus. Praegune eesti keeles nii palju põnevat kirjandust. Üks hea raamat gooti kunstist näiteks. Või barokiajastu inimene, et et kui sa võtad lahti aineregistri, otsid sealt sõna muusika või sa otsid mõnda helilooja nime, siis sa seda ei leia, on, et keskaja valgusfilosoofiast ja on, on taimornamentika st keskaegsete ehitiste juures mida tahes filosoofiast kõnelemata, aga sõna muusika, mis kuulub orgaaniliselt nende uhkete gooti katedraali juurde, sellist sõna selles aineregistris ei ole. Või otsid raamatust barokiaja inimene. Raamat on üles ehitatud siis erinevate elukutsest, et või, või, või eri valdkondade jah, erinevate elukutsete filosoof, kunstnik eks ole, Usumes isegi koduperenaine ja sõnamuusik seal puudub. Et tegelikult me ei leiagi selliseid selliseid raamatuid, selliseid käsitlusi, kus muusika oleks haaravalt emotsionaalselt punutud teiste kunstide juurde või, või sisse 2000 aastat muusikat. Oma saatesarjas saaled põimib muusika sisse kõik need muud alad ja püüdnud ka ühendada neid ajastute sidemeid omavahel, et miski pole nagu tekkinud tühjale pinnale. Kas need seosed on tõesti nii? Nii suured mõtet kunstide vahel muusikatemaal? Jah, loomulikult ainult et et nüüd peab olema üks targem inimene, kes tegelikult seda teemat lahkama hakkab, et et areng toimub ju pendliliikumises, et, et iga uus tekib. Kas eitades vana, siis või vähemasti loomulikult opositsioonis, eks ole, eitades vana klassitsism, eks ole, tahab lahti saada baroki liialdustest, romantism tahab lahti saada klassitsismi rangetes reeglitest ja pendli spiraalina tullakse järgmises ajastuse järgmises Bochis jälle vanade tõdede juurde tagasi. Aga kummalisel moel kõige suuremad heliloojad näiteks Brahms või Bach, ütleme, Bach ja Brahms. Et nad ei ole muusika arenguloos mitte kõige suuremad uuendajad vaid just kokkuvõtjad parimate stiili omaduste, stiilijoonte kokkuvõtted ja ja kaasaegsed on just nimelt neid süüdistanud või, või suhtunud nendesse kui äärmuslikesse konservatiivide, siis ma arvan, et Bachi pojad võib olla. Kas need muigasid, aga on ka nii kirjutatud? Pidasid isa, kas nüüd lootusetult vanamoodsaks või, aga igatahes vanamoodsaks ja Pramsi kaasaegsed pidasid teda pigem tagurlikuks. Ja ometi aeg näitab, et ega Šostakovitši ei ole mingi uuendaja ju vist ehk ma teen liiga. Aga ta võtab võib-olla kõige võimsamalt kokku ajastu vaimu ja see on kõige olulisem. Kas on olnud ajastut, kus muusika on olnud kõige tähtsam tähtsam kui arhitektuur, kui ma ei tea, maalikunst? Ei oska öelda ei vist? Ei, vist, võib-olla kõige rohkem tuntakse baroki puhul ütleme, selline elu nautiv ja väga priiskavat eluviis, mis Parockile üldomane oli. Et sinna kuulus muusika, õukondlik, muusika, ooperimuusika, mis on alati olnud, eks ole, ühtepidi eli, elitaarne õukondlik lõbuks, baroki ajal tekkisid esimesed tõelised suurvormideks. Toretsev elulaad, toretseb arhitektuur, millessegi tänapäevagi, paljud kunstnikud, alles hiljuti rääkisime Olev Subiga barokk, barokkmuusika see on, see on ikkagi midagi, midagi väga võimsat, aga aga, aga barokk-kunst on maitselage ja, ja liialdustega tegelikult parukis on üks saade, jäi ära muuseas, barokist just teha rokihiilgus, aruki, säraja, baroki, sügavusi, tõsidus. Kas muusika teeb inimesi paremaks, muusikalid inimesi halvemaks? Sõltub inimesest, muusika teeb inimesi paremaks. Loomulikult rikastab inimest. Ma ei oska, sellest on nii palju tegelikult räägitud, aga muusika saab langeda ikkagi sellisele vastuvõtlikule pinnale. Igal juhul ma usun, et neid inimesi, kes tegelikult muusikat on hakanud õppima muusikat õppinud mingil moel jõudmata, siis siis kuigi kaugele. Et kui mõelda meie laste muusikakoolide peale, näiteks. Ma usun küll, et vaat seesama vaevalt et nende inimeste hulgas oleks liiga palju agressiivseid inimesi ikka teeb paremaks. Elude, paremaks, võid unustada argipäeva jama, ei lähe panka raha lugema, lähed tööle, muusikat kuulama. Miks ta ei tee. Aga mis on seal oli veel elus kõige tähtsam armastus, usk, lootus ja armastus, ütleda piiblisõna. Aga armastus on neist suurim. Bren. Nüüd. Lõppenud saates rääkis Maia Lilje muusikaoskusest elust. Küsitles Tiia Teder ja saates kõlasid mari Peraja mängitud Bachi f-moll kontserdi teine osa ja muud Bachi teosed esitas Glenn kuld. Kõlas katkend Sibeliuse teisest sümfooniast ja Bakeri inimene vet Peeter Lilje dirigeerimisel. Veel oli katkenducianodeeria sümfooniast Oskarbiitersoni Endal oli avamäng Bachi orkestri süüdist number kolm ja lõpetuseks Johannes Brahmsi neljas laul Neljast tõsisest laulust laulis Olast määr.