Algab saade sarjast järjehoidja stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Järjehoidja. Laulupidu läheneb. Kõige kibedamal tunnevad seda tegijad, lauljad, dirigendid, kooriliikide üldjuhid, korraldusmeeskonnast, May kõnelegi. Ja andku tantsupeorahvas andeks, nendest rääkigu asjatundjad. Metal laulupeo alguseks võtta. Tule toomine algab juunikuust. Ja laupäeval, kuuendal juulil on rongkäik ja tuli jõuab torni. Ja algab laulupeo avakontsert. Sinna on peaaegu 23 nädalat. Kui jumal annab tublitust, tervist, vastupidavust ja kordaminekut on seitsmenda juuli õhtul tegijatel pärjad peas ja krantsid kaelas. Ja nii lauljatel kui kuulajatel hinge sügavalt puudutav tundmus mis ei lähe meelest elupäevade lõpuni. Miks nad seda teevad? Nii võib küsida vaid see, kel pole olnud osasaamise kogemust. Lauldud sõnal on suur vägi ja kooslaulmisel suurem veel. Seetõttu võtab järjehoidja ehk rohkem meenutada neid tänu kellele see kooslaulmise komme on rahva seas püsinud. Eelmise aasta detsembris tähistasime kontsertidega Gustav Ernesaksa 100 kümnendat sünniaastapäeva. 24. jaanuaril 1993 lahkus laulutaat igaviku. 26 aastat tagasi. Terve põlvkond noori lauljaid teavad aita nime. Laule on näinud kroonikakaadreid ehk lugenud raamatuid ja teavad tema asutatud meeskoori. Aga riikliku filharmoonia meeskoorid, mis tänapäevaseks tuntud nimega ramm saab sügisel asutamisest kolmveerand sajandit. Siit põhjus meenutada mehi, kelle elu rammiga seotud pisut enam. Kui koorilauljal. Uno Järvela kes on sündinud 1926 maikuus ja teda kuidagi ajateljel kaasteeliste hulka panna, siis sama aastaga märgivad oma sündi Arvo Ratassepp, Ain Kaalep, Harri Otsa. Ja kui vaadata heliloojatest üle riigipiiri, siis Hans Werner Hence ja berbulees. 26. aastal ilmus Anton Hansen Tammsaare. Tõde ja õigus. Esimene osa. Ja teostest. Richard Straussi roosikavaler esiettekanne, Symanovski tabat maanteel, Šostakovitši esimese sümfoonia esiettekanne. Aino Kallas Reigi õpetaja, Friedebert Tuglas, Ado Grenzsteini lahkumine. Ja 26. aasta 18. detsembril alustas tööd Eesti raadio. Niisugune on napp taust Uno Järvela sünniaega. Aga üks tähtpäev on lähemal kalendri mõttes. 23. jaanuar 2012. Läks teispoolsusesse. Ja kui ma vaatasin, kes kõik on ära läinud meie hulgast sellel aastal, siis see nimekiri sai nii pikk, et seda ei söanda ma küll siin praegu ette lugeda, aga eesti kultuurist üksinda on kadunud meile väga tarvilikud armsad ja olemuslikult töötanud inimesed. Nagu eelöeldust kuulaja kergesti järeldab. Uno Järvela kuulus eesti muusikute põlvkonda kelle elu ja kuulide algas Eesti Vabariigis. Katkes sõja-aastail. Jätkus nõukogude ajal. Elu kõikmõeldavad keerdkäikude kiuste juhatas Uno Järvela inimesi muusika juurde. Tennis kunsti ja ajas eesti asja. Ta oli õpetaja suurtele ja väikestele oma elu lõpuaastail kirja pandud mälestusteraamatu Lõpetas Uno Järvela. Nii. See mälestusteraamat on vaid väike killuke Eesti rahva kannatuste loost teise maailmasõja ajal sellele eelneval perioodil ja pärast seda, olgu see mälestuseks neile, kes pidid andma oma elu selle eest et olid sündinud eestlastena. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Selle mälestusteraamatu pealkiri on peateema soomepoisi ja koorijuhi mälestusi Tallinn 2008. Seda võiks inimesed lugeda. Onu Järvele koolitee algas Inglise kolledžis 1934. Saanud juba kuuendaks sünnipäevaks kingituseks viiuli ja esimest juhatust mängimiseks. Kaljo Raidilt jätkusid viiuliõpingud Christoph Krause, hiljem Rudolf Palmi juures. Kolledži muusikaõpetajaks oli Anton Kasemets, kelle käe all õpiti muusikateooriat ja ajalugu. Tegutses suur koolikoor ja orkester anti avalikke kontserte Estonia kontserdisaalis. Kasemets pidas silmas kõikide õpilaste võimalikult igakülgset muusikalist arendamist. 42. aasta sügisel võeti Järvela vastu Tallinna konservatooriumi viiuliklassi. Et vältida mobiliseerumist Saksa armeesse, läksid paljud Eesti noormehed 43. aasta sügisel vabatahtlikuna Soome, kus said sõjalise väljaõppe ja lõpetasid allohvitseride kursused. Niga Järvela. Esimesed rindekogemused sai ta oma 18. sünnipäeval. 1944. aasta augustis kutsuti Eesti Vabatahtlikud koju võitlema vene vägede pealetungi vastu. Soome sõjaväe vormi asemele tuli saksa munder. Pärast raskeid lahinguid Emajõe ääres õnnekombel eluga pääsenud Nõukogude passi saanud läks kaheksateistaastane Uno Järvela konservatooriumisse et registreerida end õpingute jätkamiseks. Konservatooriumi hoone oli Tallinna pommitamisel saanud tabamuse. Arhiiv oli hävinud. Muusikutele anti ajutiseks kasutamiseks jutumärkides elamu Kaarli puiesteel. Õpilastel paluti tulla appi kittima purunenud aknaklaase ruumi, kus parandas aknaid ka Uno Järvela. Tuli rühm mehi, Gustav Ernesaks otsis lauljaid loodavasse kutselise meeskoori. Kõikidele katsetel osalenutele viisakalt ära öelnud, pöördus Gustav Ernesaks nüüd Järvela poole. Kontrollinud noormehe muusikalisi võimeid lauluhäält, pakkus Gustav Ernesaks talle laulja kohta mees kooriv baritoni rühmas. See pealtnäha juhuslik kohtumine toimus oktoobris 1944. Seitsmeteistkümnendal novembril 44 alustas Eesti riikliku filharmoonia meeskoor. See tähendab tulevane ramm esimest proovi konservatooriumi kõige suuremas ruumis, mis küll vaevu mahutas 80 meest. Alustas Aleksander lättel lauluga kost, kel laulud eesti keeles. Algus oli tähenduslik kõigile asjaosalistele. Estonia oli varemetes. Meeskoori esimene avalik esinemine toimus lätte 85. sünnipäeval 12. jaanuaril 1945 Eesti ringhäälingu kaudu. Esimene avalik kontsert 21. jaanuaril 1945 praeguses Vene Teatris. Kuuendal märtsil seal 1945 kõlas mees koorilt esmakordselt Gustav Ernesaksa. Mu isamaa on minu arm. 48. aasta sügisel abiellus Uno Järvela anni Berta Loviga kes järgmisel suvel arreteeriti koos kahekuuse tütrega ja saadeti Kirovi oblastisse. Laevaga välja selgitanud nende asupaiga sõitis Uno Järvela 1950. aasta sügisel Kirovisse tööle. See oli julgeoleku poolt seatud tingimus. Et noor pere saaks olla koos. Konservatooriumis tuli võtta akadeemiline puhkus Kirovis, leida korter. Õigem oleks küll öelda peavari. Ja töökoht. Korjuhti vajati mitmes suurettevõttes. Kiirovi isetegevuskoorid hakkasid Uno Järvela käe all ülevaatustel silma paistma. Gustav Ernesaksa tungival soovitusel tuli Uno Järvela 1951. aastal Tallinna. Et lõpetada poolelijäänud õpingud keskkooli lõpueksamid ja kahe kursuse konservatooriumi eksamid. Edukalt sooritanud, sai Uno Järvela pärast trammiga toimunud avalikku riigieksamit Estonia kontserdisaalis. 19. juunil 1952. Uno Järvela sai koorijuhi muusikapedagoogi diplomi, mis avardas töötamisvõimalusi Kiirovi muusikakoolis koorijuhtimise õpetajana. Sealsed masinaehitus ja lennukitehaste segakoorid, mis töötasid nunnajärvele juhatusel tunnistati oblasti parimateks. Täienduskoolitused kori juhtidele, töö kohaliku teatri muusikaosakonnas muide riiuldajana kohalikud laulupeod 1953 ja 1955 koorijuhtimise eriala 16 lõpetajat Kiirovi muusikakoolis. Pangem tähele, see oli kutset andev keskõppeasutus. Masinaehitustehase koori edukus isetegevuskollektiivide ülevaatusel Moskvas 1956. Sellega lõppeski irovi periood. Järvela elus. Tallinnas ootas ramm pedagoogitöö Tallinna muusikakoolis. Ja 1956 alustas Järvela ka Tombi nimelise kultuuripalee poistekoori peadirigendina. See oli ainus koolidevaheline, see tähendab ülelinnaline poistekoor Eestis. Koori kasvades ja arenedes anti juba 60.-st aastast alates iseseisvat kontserte. Osaleti laulupidudel korraldati laululaagreid, moodustati noorte meeskoor. Kooriklassid tehti kontsertmatku nii ida kui lääne poole. Repertuaaris 200 laulu, 400 esinemist, kontserdilavadel tosin laululaagrit. See on 19 aasta pikkune töö. Hea ansambel Bly rütmitunnetus üllatavalt puhas intonatsioon ja faktuuriline selgus kirjutas poistekoori kontserdi kohta, kuna areng sirbis ja vasaras 13. veebruaril 1970. Enne Leningradi kontserti. Kui paljudele poistekoorilauljatele jättis see regulaarne kokkupuude muusikaga, mille krooniks olid esinemised suurtes kontserdisaalides koostööorkestrite dirigentide ja solistidega terveks eluks, emotsionaalselt sügava jälje. Seda ei oska keegi kokku arvata. Aga mälu on emotsionaalne. Tombi poistekoori eeskujul hakkas tekkima Eestist teisigi poistekoore. 60. aasta üldlaulupeol kõlas esmakordselt ka ühendatud poistekooride laul. Rohkem kui kahe ja poole 1000 laulja suust. Kokkupuude Ernesaksaga 44. aasta sügisel muutis Järvela elu ja erialalauljana koormeistrina dirigendina sobista Gustav Ernesaksale. See nähtub viimase poolsest toetusest Uno Järvela-le elu keerulistes olukordades. Gustav Ernesaksa sõnutsi juhatas Uno Järvela koori Uibo stratsionaalsema lähenemisviisiga, millele on lisandunud ilusat musitseerimist. Nii kirjutab Ernesaks raamatus. Laine tõuseb. RAMi dirigendina töötas Uno Järvela ajavahemikul märtsist 57 kuni maini 63. Sellest ajast pärinevad kahe teose ettekanded, mille valmistas ette kooriga Uno Järvela. Me oleme sellest varem rääkinud, aga olgu siinkohal see üle korratud. 1009 147. aasta kevadel kirjutas Cyrillus Kreek meeskoorile kuus laulu Hiiumaalt. 60. aasta kevadel tekitas sellest seade segakoorile, sest tramme ei olnud näit laule esitanud. Arvatavasti tegi Uno Järvela ära ettevalmistus töö kreegitsükli esitamiseks. Teose esiettekanne Tallinnas toimus viiendal novembril 1960 13 ja pool aastat hiljem loomisest. Ja see esiettekanne toimus arhiivmaterjalide järgi Gustav Ernesaksa juhatusel. Tartus laulis ramm seda teost märtsis 61 Uno Järvela kajal. Ester Mägi, taat metsosopran neile meeskoorile ja sümfooniaorkestrile 1954 ootas esitust seitse ja pool aastat. Gustav Ernesaksa vastuseisu tõttu. Teose esiettekande valmistas ette Uno Järvela. Tallinnas dirigeeris kantaati Neeme Järvi. Viiendal novembril 1961 Tartus Uno Järvela. 1963. aastal pakuti Uno järvelale Estonia teatri peakoormeistri kohta. Seda tööd tegi järvele 22 aastat. Koos lavastusbrigaadiga toodi tema osalusel lavale 65 ooperit või operetti. Lisaks üheksa vokaalsümfoonilise teose ettevalmistamine. Teatris otsis Uno Järvela võimalusi töö tulemuslikumaks muutmisel. Abi, koori sellest hiljem välja kasvanud kooristuudio asutamine vähese ettevalmistusega koorilauljatele uute lauljate järele õpetamine ja sisseviimine jooksvas repertuaari. See oli raske ja aeganõudev. Koorilauljate hinnangul tegi Järvela ooperikooriga väga professionaalset tööd, mis selgelt eraldus ta eel ja järelkäijatest järvele. Pedagoogiline töö Tallinna riiklikus konservatooriumis algas 1960, katkes 63. Uue seaduse kohaselt tulnuks loobuda ühest kohakaaslasest. Poistekoori väljaarendamine oli alles käsil, suured võimalused veel ees. Aga 70. aastal kutsuti Uno Järvela uuesti Tallinna konservatooriumi õppejõuks. 1983 sai Uno järvellast kooli koori kateedri juhataja. Muusikapedagoogikakateedri naiskoor hõlmas kõikide kursuste üliõpilasi. Võeti suund suuremale kontserttegevusele. Sagenesid koori esinemise alguses Eestis, hiljem Moskvas, Helsingis võideti kreeka koorikonkurss kaardid. 90. Osaleti edukalt koorifestivalil Itaalias. Uno Järvela klassi lõpetas koorijuhtimise erialal 13 ja muusikapedagoogika erialal 12 üliõpilast. Kõigi nendeni jõudis Uno Järvela veendumus, et kooslaulmise kogemus peaks olema igal lapsel. 1991. aasta detsembris asutati endistest sõjakaaslastest koosnev soomepoistemeeskoor. Uno Järvela juhatusel omandati suhteliselt kiiresti ulatuslik repertuaar. Üle 100 laulu. Kooril oli 13 pikemat kontsertreisi Soomes. Osaleti Soome sõjaveteranide kooride laulupidudel. Unnajärvel oli aktiivselt tegev Soome Sõjaveteranide Eesti ühenduses Eesti vabadusvõitlejate abistamise fondis soomepoiste muuseumi rajamisest Äksi külla pärimusühingu loomises. Eesti laulupidudel oli Uno Järvela 1967 kuni 90 poiste ja lastekooride üldjuhiks. Väliselt vaoshoitud ja tasakaalukas, tuli Uno Järvela läbi oma pika ja keerulise elusaatusega rännakutele, vaatamata sirgeselgselt püstipäi kõlavate sõnadeta aga mõjusate tegudega. Tema valikutes Aimuvad selged sihid. Tal oli perspektiivitunnet. Iga valik on vastutus, vastutus oma rahva, oma Isamaa, oma töö, oma kodu ees. Lugupidav ja mõistev suhtumine oma kaastöölistesse on selgesti nähtav olnud igas Uno Järvela ettevõtmises. Ja neid ei olnud vähe. Ka mälestusteraamatus. Et hea laul on võimeline maailma paremaks muutma, seda teab inimlaps ammu. Seda uskus Uno Järvela, õpetaja ja kolleeg Gustav Ernesaks. Selles oli veendunud ka Uno Järvela. Maailm luuakse meie tegudega aina uuesti. Kuuleksime nüüd unnajärvele juhatusel koorimuusikat. Raymond lätte meie vaprad kosmonaudid oleme. Ellen Niidu tekst. Aksel Pajupuu poiste laul, Kaarel korruseni tekst. Jaan Tombin nimelise kultuuripalee poistekoor. Kaljo Raid. Suitsupääsuke tekst Kalju Leppik. Tallinna konservatooriumi naiskoor. Veljo Tormis kolm mul oli kaunist sõna. Tekst Paul-Eerik Rummo, riiklik akadeemiline meeskoor. Gustav Ernesaks Kalamees naerab Juhan Smuuli tekst tsüklist kuidas kalamehed elavad. Eduard Tubin rahvaluule karjase pühapäev. Selle teose puhul tasuks nimetada, et selle teose esiettekande tegi 1957. aastal just nimelt Uno Järvela. Mart Saar vanapoiss kõndis metsa ääres, rahvaluule lõpeks rahvaluule. Kõik nimetatud teosed kõlavad RAMi esituses ja dirigeerib Uno Järvela. Gustav Ernesaks lindude laul ooperis Pühajärv. Tekst Juhan Sütiste ratt Estonia ooperikoor Uno Järvela juhatusel. Kuulsite saadet sarjast järjehoidja stuudios oli muusikateadlane Tiia Järg. Saade on järelkuulatav klassikaraadio kodulehel. Sarja valmimist toetab Eesti Kultuurkapital.