Villem Kapp põhjarannikul Kersti Merilaasi sõnad ette kantud 15. üldlaulupeol saadab teeneline Tallinna vabatahtliku tuletõrje ühingu puhkpilliorkester. Niisugune on põhjarannik, Kersti Merilaasi ja Villem Kapi tunnetatud võimas on meri. Veel võimsam on maa veel võimsam, sellel maal sündinud laul. Gustav Ernesaksale seoti üle õla austav lint. Rahvuslik vöö ja uued ja uued mehed tulevad kätt suruma. Poistekooride esindajad, meie homsed meestelaulu jätkajad. Ja nüüd toimub taas midagi. Meestelaulu üldjuhi Nad lehvitavad kübaratega. See on huvitav tänavuste laulupeo üldjuhtide uus vorm. Hallid ka kübarad ja hallid ülikonnad. See oli ju Veljo Tormise meeste laul ja kutsutakse taas autorit. Need avaldasid mehed oma tänu Dirigendile ja laulu autorile. Meeste laulud ei lõpe veel. Läti malemäng, nagu oleks hääle järgi Arvo rattasse, dirigeerib. On kuidagi sümboolne, omamoodi, et malemängu seda mõistust propageerivad. Mängu laulvat laulu juhatas Arvo Ratassepp Teaduste Akadeemia kooride dirigent. Arvo Ratassepp on ääretult töökas, energiline, kogu hingega oma kooride elule ja kasvule kaasa elanud ja nii on ta tõusnud armastatud koorijuhiks ja õppejõuks lugupeetud koorimuusikateoreetikuks ja ka tänasel üldjuhiks. Võimas laul oli see viimane kalesekt. Suur tänu, ma tahaks selle aplausi adresseerida meie külalistele, kes on kõikides liiduvabariikidest vennasriigist või demokraatiamaadest siia tulnud külastama meid sellepärast, et tõepoolest meie kogu Eesti rahva nimel tahaks avaldada suurimaid lihtsalt tänusõnu selle ees leidsid võimaluse külastada niisugust suurt juubelipüha, on laulupidu. Peame ütlema, et isegi meie ajal me mäletame palju laulupidu, kuid sarnas, kui täna me ei ole näinud, küll ta täiesti õnnestus ja oleks sõnad üleliigsed, kui ma oleks praegu üle pakkunud enda poolt. Seetõttu ma tahaksin veel kord tänada, siin praegu esinesid meie televisiooni kaamera ees seltsimees leedil ja teised kultuuriminister seltsimees Furssova, siis kõrgema haridusminister ja paljud teised seltsimees seltsimees Saarinen, kommunistliku Soome kommunistliku partei esimees. Ja paljud sõbrad Nad ise veendusid, nägid, et laul kõlas võimas ja tugev ja selleks aitas kaasa kindlasti ka ilus ilm. Ja ma arvan Selles mõttes me võime õigusega öelda, et see, see avaldas ka oma niisugust positiivset mõju tugevamisega, Gustav Ernesaks, eks kiikan võrdne sellel ja, ja nii, et ei, ei, ei, ei, ma lihtsalt arvan, et kõigist südamest tahaksime kõik pealtvaatajaid tänada neid lauljaid ja kes meid siin rõõmustada selle lauluga ja soovida neile palju tervist ja kordaminekud nendes isiklikus elus. Tegijad surevad. Tänu seltsimees vanem, aitäh, aitäh. Kõneles. Partei keskkomitee Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee teine sekretär, seltsimees vader. Mehed nõudsid ja läks neljas lisapala Tuudur vetiku kuu laulu autori juhatusel. Kui hea on vaadata lauluväljakule, sest vaatajaid pargib küll halastamatu Jaaniku lõpuheinakuine päike ja homme ajab mõnikümmend 1000. Mina küll maarjamaal nahka, kuid kuulajad on niisama visad kui lauljad. Pingeread on täis lastama, veerge niisamuti. Liikumist suurel lauluväljakul peaaegu ei märkagi. Kõik sektorid on sulanud ühte üheks suureks inimmereks. Üheksainsaks suureks kuulavaks kõrvaks. Kuidas saidki mehed minema hakata, kui ei olnud lauldud, hakkame? Mehed minema, hakkame mehed minema, on Gustav Ernesaksa üks esimesi laule, mis tuli ja võitis ja millele aeg peale ei hakka. Nii nagu kogu tema tööle. Mu isamaa on minu arm, oli üks keskmisi ka ainult selle lauluga oleks Ernesaks enda igaveseks rahva südamesse raiunud. Aga edasi tuli kalameeste elu Eesti koorisümfoonia ülemlaul ja mida veel, kuhu veel võib tõusta meie laul, sellest räägivad järgmised üldlaulupeod. Gustav Ernesaks on eesti laulukultuuri armastatuim, mees, kelle auks praegu ovatsioonid kõlasid. Ja kui palju lilli viita sellelgi laulupeolt. Kojut. Ja temata ei oleks Eesti laul täna küll see, mis ta on. Ta on nagu meie laulupeotraditsiooni sümboleid üldlaulupidude hingestajaid, kõrgelt dirigendi puldilt, Igapäevase maadliga organisatsioonilise koormavedajaid. Ta on Eesti koorilaulu visiitkaart. Eetris on Eesti raadio ultralühilainesaatja keset lauluväljakut. Me oleme leidnud publiku hulgast haruldase külalise, Rootsi muusikaakadeemia sekretäri härra Gunnar Larssoni keda me kavatseme intervjueerida härra Harri Holdi lahkel kaasabil. Kuid kõigepealt ma paluksin härra Holti eto meie külalist paari sõnaga tutvustaks. Kui lühidalt püüda doktor Larssoni tutvustada, siis võiks öelda, et tema muusikaline maitse on väga lai ja diferentseeritud. Ühest küljest on selle auväärse akadeemia sekretäri traditsioonid on kolm aastat 300 aastat vanad. Teisest küljest on ta avangard muusikast huvitatud kammermuusikast ja olnud ühingu sekretär. Tal peaks olema väga hea tagapõhimuljete ja võrdluste välimusest. Missuguse hinnangu annaks külaline Eesti laulupeole, kes on ise nii suur muusikaasjatundja, seda enam hindaksime tema hinnangut. No ma püüan tõlkida. See oli sissejuhatus pikemale sõnavõttu nagu maru sant. Ta ütles, et need vahetud muljed on väga imponeerivad väga on rootsi keeles takso mikrit. Ja ütles, et esiteks puuduvad Rootsis isegi need välised eeldused niisuguseks peoks, rääkimata nende muusikalistest eeldustest. Tema järgmine seisukoht oli umbes selline, et kuulata, sest seal on kõiki neid koore ka liidu riikidest kolme päeva jooksul, siin ta leiab. Kooride kvalitatiivne tase on väga kõrge ja ta on leidnud, et esitused siin mitmelt poolt on väga kõrgel tasemel ja on väga imponeerivad. Ta leiab ka, et siin on tegemist ühe väga kõrge hääle puht füüsilise kultuuriga ja võib-olla teatud laul, kuidas on sarnasust isegi rootsi kooritraditsiooniga sest teatavasti ühe koori kõla oleneb kahe keele kõlast ja tema leiab siit laulupeolt põhja põhjala elemente. Ma loodan, keelebarjäär ei ole sellise muusikaürituse puhul suureks takistuseks. Ta on muidugi laiuta kesisemaid araadiusi, kuule ütleb, et muidugi, et sõnadest me ei saa ju midagi aru, aga et just selle muusika üldine karakter on niivõrd väljendusrikas ja ta leiab ka sarnasusi, ütleme rootsi rahvamuusika melanhoolselt ka et see ei ole eriti suureks takistuseks. Me teame, et Rootsis armastatakse koorilaulu. Me teame, et Rootsi on kõrge koorikultuuri maa. Kas seal on ka tavaks kombeks korraldada kooride ühisesinemisi? Ja võib-olla ehk meie külaline oleks nõus tõmbama mingeid võrdlusjooni Eesti laulupidude ja Rootsi muusika suurpidude vahel? Nagu ta alguses juba mainis, Rootsis puuduvad isegi need füüsilised välised eeldused ja ka need sisemised, mis puudutavad laulutraditsiooni. Seal esineb kooride kokkutulekuid, nisul hulganisi aga terve repertuaar. Lennud kunstiline sõna nälg on võib-olla mõeldud väiksematele kooridele. Lähenemine kammermuusikale. Võrdlusi teha nii suur tänu, tähendab Larsson suurde noolt soovina esineja hea tuju head jätkuda. Juute käisime segakooride kavas on Eino Tambergi isamaale intervjuu heliloojaga. Eino Tamberg mida teile tähendab Isamaa? Isamaa tähendab minule kõigepealt Ikkagi minu rahvast, kui nii tohib ütelda, tähendab inimesi, inimesi, kes on üles kasvanud sama maapinna peal, toitunud samadest allikatest samast kultuurist olnud samade raskuste ees. Ja kelle mõtteviis ja tundelaad on kujunenud kõige üldisemas mõttes minuga lähedaseks. Ja kelle hulgas ma tunnen ennast hästi. Ma olen vahel mõelnud, et nagu teise paralleelütlemise juurde maa sest ühest küljest on see nagu ema viis hälli heinamaale, seesama rahvaluuletraditsioon. Ja teisest küljest on seesama isamaa naerutraditsioon, mis algas koidule Kunelegi päevadel. Milles nii kaasakiskuvalt Ta lõi oma laulu Gustav Ernesaks suure isamaasõjapäevadel. Ja mille nüüd nagu meile uuesti omanäoliselt selle lauluga andsite jällegi teie kui ma kirjutasin seda liivi tekstile lauluisamaale, see oli mulle suur-suur, rõõm omamoodi nii heale tekstile kirjutada. Jama, ma mõtlen, mõtlen ka nagu liiv maal, Isamaa valu on minu valuga Isamaa rõõmul minu rõõm ja minu meelest see koduma või isamaa armastus. See sisaldab endas ka kohusetunnet või vastutuse tunnet tema ees, see, mis ka tsiviilnagu seal olemas on. Olla looja olla kunstnik ei tähenda ammendada mitte ainult vanast paid pidevalt ikkagi ammentra sellest uuest, mis inimeses on juurde tulnud, tähendab peegeldada tuleb kunstis mitte ainult vanade vanade rahvaviiside kaudu, vaid ka inimeste uue psüühika kaudu, mis on praegu kulunud ja mis praegu on ikkagi Eestimaal hoopis teistsugune kui Lätimaal või, või Ungaris hoiustikus mujal. Kas ei olegi sellesama teie laulu üks sugestiivse saladusi, et ta on just? Ma ei ole muusik alal asjatundjad, ma julgeksin öelda, kuid ta mõjub kaasaegsete, mõjub just nii, nagu ta peab mõjuma meie aja inimesele, nii nagu ta peab innustama neid 30000 inimest, kes ühendkooride ajal laval on juubelilaulu pääl teda kirjutas, ma mõtlesin isegi rohkem, ka meie vanadele lauludele. Tahaks, oleks tahtnud nagu mingit sidet luua vana ja uue vahel, aga ma pean ütlema, et ma seda laulu ise väga armastan ja olen kohutavalt õnnelik, et nii palju inimesi laulavad. Ja see nii palju inimesi, segakoor on nüüd kohal peaaegu kohal. Veel on liikumist selles värvide meres. Veel on natukene siia sinna seadmist häälerühmade vahel, aga peagi lööb siis kõlama Tuudur vetiku laul, helise. Lauljad, kes nüüd tulevad kõlakaare alla, saavad esimest korda küll päikesevarju, sest päike on jõudnud juba mere poole ja kõlakaar varjab päikeselauljatest. See puhkusehetk on teretulnud, sest kogu tänase päeva on päike lõimunud lõõsanud tulipalavalt. Ja lava on peaaegu nii täis, et jälle paneb imestama, kuhu siis peavad mahtuma veel need, kes ühendkooride ajaks peo lõpuks siia peavad juurde tulema. Ja üks pilk teisele poole publikule näitab, et ei, rahvast vähemaks küll ei ole jäänud, teda on juurde tulnud. Ja eks see olegi jälle see meie laulupidude traditsiooniline rahvatihedus. Et laulja kõrval on laulja ja nende vahel on veel üks laulja kuulaja kõrvale, on kuulaja ja nende vahel Veeliks kuulaja.