Selles loos on täita minul jutustaja osa on lugu lühike ja õpetlik et anda talle ajalooga lisa üks mälestushooratta käima lükkabki. Seal seisab mees või naine, algaja ta ees on tee. Ta usub, mis ta teeb ja tahab teha. Kuid aeg on karm ja tihti valulik. Lõpevad neli aastat kestnud tööd, õpingud, eksamid ja eksamietendused lavakunstikateedris Toompeal, Toom-Kooli neli. Võib-olla on huvitav kuulata, et üliõpilased ise vaataksid korraks üle õla tagasi käidud teele. Teemegi nagu Voldemar Panso soovitus Juhan Smuuli muhulaste imelikest juhtumistest, mida draamaklassi üliõpilaste esituses juba paljud teatrisõbrad on näinud, ütleb mehine Saaremaa mees Andrus, 12. Ootame, kuni kell kukub. Me ei hakka ootama, kuni kõlab kolmas kell, mis kutsub rahvast saali esimeseks diplomietenduseks. Ja nii ongi tänaste jutu vestlete seas mõlemad Andrused, Jaan Saul ja Mikk Mikiver ning samuti Tiit teised muhulased Marie tüürimees Aadu Kadakas ja vanamees ehk kavalehe kaudu Sirje Põldod, Aarne Üksküla ja Hanno Kalmet. Kas teie inimesed on jõudu proovinud ise ka näitleja? See debatt on kõige rohkem teinud Mikk Janno seal. Kõige rohkem, aga kes teda muidugi saanud teha seda asja. Ja kui kooli sai tuldud, siis mõtlesin ikka näitlejaks ainult puhtalt, aga nii ta kahtlaselt hakkas huvi tekkima. Aga siin on veel ju Sirje ja siis on Rein Olmaruga Tõnu Aav seal just munaallergiajuurele tuligi. Aga üldse, kui huvi tunda, kuhu te ideed võivad, Viianid küsimus. Teatrite jaoks köitmine? Portree noorest lavastajast pole lihtne ja abiks pole ausalt öeldes võtta eriti midagi sest kõik, mis on kirjutatud nüüd juba tuntuks saanud lavastajate algusaastatest on enamasti tagasivaade. Keegi pole kunagi jäädvustanud. Hetke, või kui on seda teinud, siis pole pidanud tähtsaks, et säilitada. Tänase saate peategelane Ain Mäeots, pole ka just praegu alustanu, aga nendest, kes tänases saates kokku saavad, on ta algusele palju lähemal kui näiteks Evald Hermaküla. Tema oli kohe kuuldova helilindi salvestamise ajal pea 20 aastat teatris olnud. Kuigi soov ja tahtmine lavastajaks saada jääb alati üheks. Aasta 1988. Evald Hermaküla küsitleb Helgi Ilo. Aga kas seal siis see idee tuli lavastama? Ei tea? Ei tea ilmselt, kas? Kas. Rohkemast ise teha tahtmisest, mis alguses näib lavastajana suurem voli ja võim ja vabadust teemasid vallide teha või või ta on ka kaunis niisugune noh inimesega kaasa tulnud, kaasasündinud soomisesti niisuguselena mõistuslikule seletamisel ei allu, ta tuli minu jaoks niivõrd loomulikult kaunis loomulikult ja ja ei, ei teagi, ru säärast alustasime me sellega, et et Paul-Eerik Rummo tegi Valtoni novellidest kokku ühe teatriõhtu, mille nimeks sai lõpuks Valtoniana. Ja seda me siis nende stuudio lastega esimese lennuga, kes siis olid vist juba järgmistest ka mõni siis niimoodi panime. Nii et nagu koos tegite ja sina olid see, kes jah, vaheliselt. Jah, kui edukalt seda ei oska. No küllap ka edukalt, kui järgmised sinna otsa tulid. Aasta 1995 Vanemuise teatri lavastaja ja näitleja Ain Mäeots. Sa oled valinud väidetavasti üha raskema elu kutsa. Kõige teemia jäsemed oma arust valinud. Mulle tundub küll praegu noh, kogu aeg tuleb neid hetki, et mõtled, et miks et kas, kas ikka on, aga siis kui tuleb see hetk kätte, kus kui sa tunned, et noh, etendustel et vot nüüd läks 10-sse siis need hetked kaaluvad seal need kõhklused üles. Räägi kooliajast, kole aeg on, kogu aeg koosnebki ainult nendest kahtlustest. Lavakunstikool. Kas sa õppisid kuueteistkümnendas lennus, teie kohta on kirjutatud ja räägitud, et olite kuidagi eriti teistmoodi. Sellised vaiksed ja armsad, püüdlik. Oi, ma ei usu tähendab kuigi õudselt palju kirjutati, et me olla kõik niivõrd erinevad, et et tolla, noh, ma praegu ei oska öelda, kuivõrd erinevad teistest olema ka selles küll, et Žanna sarnaseid kas või tüüpide poolest alates sellest juba meil ei olnud kursusel aga samas ei olnud ka meil mingit sellist noh, õnneks halba malevavaimu. Et noh, kõike peab igal juhul koos tegema, et noh umbes et kolleegium otsustas, et noh, kambavaim on kõige tähtsam ei olnud, pigem oli ikka see, et igaüks hoidis omaette Oled sa nõus selle väitega, et kursuse näo määravad just need aktiivsemad need, kes tahavad saada, lavastatakse. Aga meil ei määranud seda sest meie kursuselt lavastamisega püüdsid tegeleda kaks inimesteks, mina, teine, Andres Puustusmaa ja aga ma ei usu, et me nagu määrasime, vaid meie järgi midagi võeti, et nemad neid nagu suunavad, seda nende ümber koondub. Ei olnud. Et me olime sellist noh, esile esiletõstmist nüüd küll selles suhtes ei olnud kellelegi. Te olite Panso kooli õpilased küll, aga teie õpetaja oli Ingo Normet, kes ise on efrose õpilane. Kui sa oleksid õppinud Komissarovi lennus, oleks sinust saanud teistmoodi inimene, teistmoodi teatrikäsitlusega. Lavastaja. Vot seda mina mingil juhul ei usu. Et mingi õpetaja nägu on küll ma olen nõus sellega, et noh, öeldakse, et näed, et eks Komissarovi kursust teeb vot selliseid etendusi, aga see on ainult kooliaeg pärast nagu me võtame kasvõi 13. lennu. Kes neist on Komissarovi nägu praegu. Kas Elmo Nüganen, kas Piret Kalda on, kas Rain Simmul, tähendab, ei ole see? Noh, võib-olla see muutubki siia see kambavaim. Me tundsime tõesti ennast nagu Normeti lastena heas mõttes. Ja ma usun, et 13. lennul oli see noh, Komissaroviga sama sugu hea suhe. Sa ei kontrolli oma iseseisvad lavastusi, tehes nüüd seda, et mida oleks Normet selle kohta öelnud. Tegelikult see on nii, ma mõtlen küll, mõtle selle kramplikult, vaid ma ei mõtle sellele asja tehes, et mida ma pedagoogid, seda selle kohta ütleks, sest siis oleks jama, tähendab siis mind häirikse. Ma võin mõelda sellele, ütleme, lõõgastushetkel tähendab kuidagi eemal, kui ma olen eemale, et huvitav et kuidas, aga kui ma kui ma teen midagi, siis ma ei saa lähtuda sellest, et huvitav, mida mu pedagoog oleks võinud selle kohta, mida ta ütleb, et issand. Ma ei saa teha selle järgi, et mulle meeldib, Normet, ütles koolis nii, või et. Mul oleks niisugune huvitav võrdlus Vilde 100 aasta juubeli puhul ma lavastasin draamateatris tabamata ime ja praegu kateedris kursusel õpivad ka tulevased režissöörid ja üks noor režissöör Merle karusoo võttis oma diplomitööks tabamata. Ime. Ma ütlesin, Merle, tehke see tüks on tore tükk seal raske tükk ja mind hirmsasti huvitab, mismoodi te seda teete. Ja ma segan teid maha. Avitandeid, aga ma ei sega teid interpretatsioonis, sest ma olen seda üle 10 aasta tagasi teinud ja ma kindlasti ei tahaks, teeksite nii nagu mina kunagi tegin. Ja kui ma hakkaksin abitama, võib-olla istub minu vana interpretatsioon minust nii palju, et ma hakkan enda järgi Ennast peale pressima teel. Ja see on huvitav, kui ma tulin siis juba Merle proovidele, kui tal oli juba teatud põhisõlmsituatsioonid interpreteeritud ja ma hakkasin vaatama kõigepealt kärpeid Sticulestit pik tükkinud tugevasse kärpida. Ja kummaline, just need osad, mida mina olin tugevasti kärpinud on Merle Karusool kärpimata ja ümberpöördult, tähendab kuskil uus põlvkond loeb hoopis uute silmadega ja Neil on tulipunktis, mitmed asjad, mis minul ei olnud, tuli sellepärast, et aeg ise ei nõudnud neid tulipunkti eriti, mis puutub viimases vaatuses Leosalepi kontserdi ümber toimuvasse retsensiooni. Õpetaja-õpilase suhe, mis paneb heldimusega mõtlema niisiis kujunebki maailmamuutja ja ikka ja alati ühtemoodi ühtede ja samade mõtetega, nagu näiteks Mikk Mikiver teel teatrisse. Asi läheb tugevalt, läheb sügavuti ja sööb praegu hirmuvärinaga, seisab nii-öelda lõpetamisel ära ja siis on sellepärast, et tead sealt seda vastutust, mis sul tuleb, kui sa lähed. Muutis kuulsin, tulid sa teine poiss, kes tuli Võrumaalt kui, ja siis läks edasi peale nelja aastat Tartusse. No ikka küll ma ei ütleks, et ma ise mu iseloom või midagi muutunud, aga mingi. Peter Brook on selle kohta öelnud. On olemas niisugune asi, nagu nihkub vaatepunkt, no mina sain kooli alguses väikse šoki. Elasin üle. Et ma ei suutnud, ma annan, ma ei tunne, et ma ei suuda kohaneda selle kooliga selle eluga. Et see, ma tahtsin kindlasti, sellega tegelen teha. Aga ma usun, et kõigil on mingil määral sarnased tunded, aga. Üks asi on see, et et no ma ei suuda sellel teatri alal võib-olla midagi korda saata, ma kahtlen selles, kas minust saab näitleja, kas minust saab lavastaja, teine asi on see, et ma üldse sellise eluga aga ei sobi. Võib-olla selline šokk oli mul väike algul, aga see tekkis selles mõttes nagu kambavaim, sa avastasid korraga, et kaks teistega juba läbi saama, et et nemad, nendel on samasugused tunded või mõtted siis sellest üle, mis sa läheks, sina saatas siis, kui sa poleks hakkama saanud. Sa mõtled, kui mind oleks välja visatud. Või kui ma oleks ise ära läinud, oleks ise ära läinud. Ja see on suur vahe, tegelikult ma ei usu, et ma oleks ise ära läinud. Ma usun, et mind oleks välja visatud, poleks hakkama saanud ja see oleks. Ma ei tea, kas maks kibestunud, mitte kibestunud pole see õige sõna tegelikult vaid kui ma mõtlesin kooli ajal väljaviskamisele, et kui ma nüüd seda erialaeksamit ära ei tee, kui mulle öeldakse peale eksamit, et majandus te olete. Vabandust, aga meil ei ole teiega mitte midagi teha. Siin koolis. Aga mõtlesin ka sellele, mida ma siis teeks hetk peale seda v või millele ma siis toetuks või aga midagi sellist, et ma oleksin endale mingeid pikka perspektiivi kujutanud. Seda mõtlen, et seda ei ole olnudki. Ma mõtlesin võib-olla, et mille külge klammerduda siis hetkel, aga mul on kaks ise asja, kas sa lendad kuskilt ülikoolist välja või siis noh üks on see, et inimene joob või, või tõesti ei viitsi õppida või nad ei tee eksamid ära. Aga siin on, ma usun ka muusikakunsti alal on see nii loomingulistel aladel, et tegelikult sulle öeldakse sellega ära, et sa ei ole andekas vabandustega, sul pole talenti. Ja see tähendab sedasama, et sa oled hall mass. Sa rääkisid oma kohanemisprobleemidest kooli alguses, aga trafaretne mõtlemine ju eeldab seda koolinoor, näitleja, siis ta on totaalselt avali kõigile avatud, hästi suhtleja. Kogu aeg esineb igav. Ta saab kõigega hakkama. Tegelikult on vist vastupidi. Ma saan jälle rääkida, ainult ütleme oma kursaste, kuidas mina mäletan, kuidas me oleme õudselt tihti rääkinud see omavahel sellest, et mäletad, kuidas siis oli ja mis tunne mõtlesin tihti seda arutanud ja tavaline või noh, üldine on ikka see, et mälestused sellest ajast, et tohutu kahtlemine endas kooli vastuvõtt on, kui noh, kui me olime sisse saanud vot siis oli selline tunne, et noh et ma olen, ma olen nii andekas, et noh, need on ainult neli aastat olla ja, ja no mis kooli õpet andekas, andekas niikuinii. Ja korras. Tegelikult kohe esimesest koolipäevast see illusioon õnneks kustutatakse. Sa olid ainuke, kes tuli välja ka oma lavastusega seal Paul-Eerik Rummo Tuhkatriinumäng. Sel ajal oli ka Paul-Eerik Rummo kultuuriminister, kas see oli siis kerge reveranss võimule? Oi ei, absoluutselt, ma ei mõelnud. Ma ei mõelnud üldse selle peale, pigem ma isegi ei teadvustanud seda, et Paul-Eerik Rummo on praegu minister siis kui ma seda lugesin, kui mul see mõte tekkis, siis ta ei olnud ka veel lisaks sellele. Aga ei, sellega ei olnud üldse seotud huvi, ei tunne, et sa ei vasta. Miks sa ei võta, käis meil kontrolletendusel isegi ja pärast saatis esietenduseks suure lillekimbu. Ja Elsa suhtus soosivalt. Nii et teatud võimukoridoridega lõid sa juba ette soodsad Algtõuge, mis ma hakkasin seda tegema, oli just see et esimene kord, kui ma lugesin seal näidend, ma ei saanud mitte midagi aru. Ja siis mingi trots tekkis, et vot ma ei ole loll inimene, ma tahan sellest asjast aru saada, et ja siis ma sain sellest ennast läbi ja hakkas jube huvitav tunduma, tähendab üks mõistatus teise otsa sellele, kuidas ta mängiks vot tänasest päevast selline, nagu ta omal ajal kuuekümnendatel oli. Et mis paneks teda elama või mis paneks ta praeguses ajas kaasa kõlama? Seda esiteks, teiseks, et noh, iga näidend on tavaliselt noh, kõik algab ikkagi elementaarsetest, inimestevahelistest suhetest. Et kuidas need elama panna, nal tõuge oli see, et ma tahtsin sellest näidendist jagu saada. Midagi selle teatriaegruumis ikka muutub ka Ain Mäeotsa Tuhkatriinu mängu võimude soosivale suhtumisele on võimalik vastu panna Eevald Hermaküla nooruse ja kogemust sama näidendiga. Aga minu jaoks see oli esimene suur elamus teatrisse sinul, aastases näginali, Tuhkatriinumäng, räägime nüüd sellest, mis endale sulle endale tähendab. Rohterile mäng oli üks neist õnnelikest juhustest, mis arva teatised kui kõik kõik klapib selles mõttes, et autori tekst autori, kirjaniku loomingu vastab kaunis täpselt lõpuni sellele mis näitetrupp ja lavastaja teha tahavad, see tähendab, et mitte midagi ei ole vaja muuta kuskil tekstis või mitte muuta sellepärast et kärpida või väntsutada või moondada teksti lihtsalt ei ole vaja, ühtegi sõna ei välja jätta, juurde panna, see tekst on niivõrd omane niivõrd täpselt sellest, mis kuskil hinges ja vaimus ja südames on. Ja see on väga õnnelik juhus, sellepärast et enamikul juhtudel kas midagi on puudu, teistmoodi või, või räägid, tehakse küll täpselt samast asjast vist on, aga aga noh, teise ajastu keeles, teise maakeeles ja nii edasi, nii edasi. Selles mõttes tuhkatriinumäng on üks, üks kõige õnnelikumaid juhus. Tähendab, see Paul-Eeriku Tuhkatriinumäng oli ilmselt kirjutatud just sel ajal, kui enam ei saanud väga otse välja öelda kui see stagnatsiooniaeg juba jälle võimust võttis. Ja siis ta vastas ilmselt sellele ühiskondlikule olukorrale ka, mis oli. Seda küll, aga ta vastas veel mingisugustele, noh selle psühholoogilise hea, kus, kus mina asusin, ma enda järgi oskan rääkida selle soovidele, tahtmistele ja igatsust. Ja ilmselt ka publikul, tähendab põhiline publik oli ikka ju tudengid. Eks küll, ega tal publikumenu ei olnud ja oli, aga ma võtan niisugust suurt rahvatükid ennast ei saanud, mis on ka loomulik ja pidulikult öeldes ta võib-olla tõesti väljendas selle, selle konkreetse põlvkonna tolles vanuses inimeste tahtmisi, püüdlusi, unistusi ja nii edasi, nii edasi aru saama. Aga seal ei olnud vahepeal midagi, taheti ära keelata mingi lugemisele. Ta keelati ka vahepeal ära ja sellega niisugusi, noh ma mäletan ühte surmtõsist koosolekut, oli kultuuriministeeriumis ja siis lavastaja lase ird, oli see peamine teatri eest aru anda, seal, aga see oli väga naljakas koos oleks ma esimest korda oli niisugust kõrgemas seltskonnas ja ministrite ja teiste ametmeeste juuresolekul, siis ma mõtlesin, mis asja ma pean rääkima, tähendab, et kui noh kui rääkida konkreetselt näiteks, et prints on õige mees. Et ongi ja õige, siis on ju pahast, ilmselt sellepärast olete kärajad, prints ei vastanud siis ametkonna reaalidel kui rääkida, et prints on pahalased, rumal ja mingi Antiga kangelane siin jälle pahasti, nii et ma mäletan, ma olin selles koosolekul väga suures segaduses. Ma ei mäleta midagi, igatahes ma rääkisin midagi piinlikku, millega need siird kui vana poliitik tark poliitik sugugi mitte rahul. Ja seegi väike vahe lavastaja saatustes on tingitud pigem võimu kui vaimumuutusest. Miks on nad nii pagana ühtemoodi idealistid? Elmo Nüganen aasta 1994 Mozarti ooperi lavastamises Pärnus. Ma arvan, et et ükski raamat ju või või käsiraamat või ei, ei teinud inimest loomingulisemaks või, või kunstnikumaks või ei õpeta inimest laulma või, või näitemängu tegema või lavastama või klaverit mängima või selles mõttes Et üks asi on, on niisugune Raamat ja teine asi on siis enda enda kogemus, ma arvan, et kunst oleks niisuguseid, niisuguseid eluvaldkondi, kus kus on noh, toimubki kogu aeg niisugune jalgratta leiutamine ja ja siis on ka täiesti loomulik ja vajalik teadlased on vastupidi, teadusega näiteks teaduses ei ole mõtet, sellepärast et keegi on leiutanud mingi valemi ja kõik me teame, ei ole mõtet hakata uuesti seda valemit leiutama, eks ole. Aga aga noh, kunstniku töös noh, kui ta loominguline inimene siis on nende valemite otsimine, noh kogu aeg tuleb ise leida, see valem Kas lõpptulemus rahuldas siin, ega me läbi kukkunud sellega? No see oli selles mõttes koolitöö või õudselt raske oli teha ja võib lugeda kümneid raamatuid läbi ala, kuidas, kuidas lavastada saada lavastajaks, aga selle asemel on alati leiutada jalgratas. Me lõpuks ehitasime mingisuguse jalgratta kokku, millega sai sõita ja see oli sellega. Praegu on ju turumajandus ühiskond, sa ei saa lubada seda, et sa hakkad jalgratast leiutama või on teatrikunst veel niivõrd. Paigalseisev hakata sellele mõtlema, et ma pean selle hästi tegema, pean sellega hakkama saama, nui neljaks, selles sõltub vot nii palju siis kui seisab eesmärgiks, siis on kõik läbi. Kuidas su suhted praeguse agressiivse ühiskonnaga? Aga mulle meeldib, ma tunnen, et see on normaalne, et ma tunnen, et tegelikult on ju praegu vaba ühiskond. Sa ei ohka nostalgiliselt, et laps olla muretuna, veel tahaks võru mägismaa. Ja ma olen tähele pannud, mul ei ole klappi inimestega, kes elavad nagu minevikus või kes. Mõtlesin ainult vanemaid inimesi. Palju on meie ümber inimesi, kes on jäänud mingisse omasse aega pidama. Minu tutvusringkonnas on näiteks inimesi, kes, kes elavad seitsmekümnendates hipiajastust näiteks kui nende noorus, mingi Evee oli malev. Noh, ma ei räägi sellest, et mingitest välistest asjadest, et vot et ta kuulab ainult senist Joplinit ja ja, ja nii edasi, kasvatab pikki juukseid, vaid see on ka mingi sisemine hoiak, on selline. Või noh, see, et oh, ma olen vaimne inimene, ma ei, ma ei minule see praegune elu. Ma tegelen piibliuurimisega praegu Tartus on sellist tüüpi õudselt palju. Ta, ma olen, ma istun kohvikus ja majan konjakita, suitsetan hästi palju. Mul on see vastik. Ma ei, ma ei suuda seda taluda, tähendab, selline Mägutamine või tähendab noh, on võetud mingi poos endale. Ja siis seda hoitakse kramplikult vä. Te olete ju Eesti teatris üle elanud, tähendab, viimaste aastakümnete ühe ühe huvitavama perioodis on siis 60.-te aastate lõpp, mil te ise olite siis peategelane ühes niisuguses reformaatorite grupis, mis tollel ajal ju tegelikult mõningates ringkondades üsna niisugust skandaalset kuulsust omada. Kuidas teie praegu vaatate nendel aastatel? Ma arvan selle kohta nii, et et ei ole halvemaid, paremaid aegu, on see, mille sa oled praegu, eks ta mõnel määral võib-olla see eelpool mainitud kuuekümneaastase lõppesid algus kellel on niisugusi, teravamaid laineid, lõi, eks selle kõigega, mille miski kaasnes, aga nüüd ma ei oska talle veel vähemalt ei oska hinnangut anda. Kui palju ta teatrielust tegelikult muutis, kas ta andis midagi või ei andnud või võiks selle kohta halvasti öeldud kesiseks rõõmus lõhkumine, tähendab meie arvates siis sihukeste natukene vana, nadi kivinenud teatritõdede lõhkumine, aga võib-olla see ei olnud nii ja, ja fakt on see, et maha lõõts asemel ka ehitama ja siis asemele ehitamine on tunduvalt keerulisem. Ja ma ei ütleks, et ta nii väga suuri ja pidevalt häid tulemusi on andnud. Ma usun ka seda, et noh, et Eesti teatris nagu viimane väga väga peaperiood oli kuskil 50.-te aastate lõpus kuuent alguses, aga, aga veel kord ma ei nuta seda aega sugugi taga ega ega nostalgitseda ega, ega ega taha tagasi Oled õnnelik, et elad teatrile. Aga ma oleksin vist õnnetu, kui peaksin elama ilma teatrita. Mis köidab sind teatris? Inimene milline igavene, mitte kaasaegne. Mis maksab kaasaegne ilma igavesed. Sambaid hetk hetkekunst ei taha. Tahan hetkes igavest igavik läbi kaasaja. Teisiti teatrit ei tahak. Sellise intervjuu tegi endaga Voldemar Panso oma 50. juubelil. Mitte enam just noorena, pigem igavesti noorena. Maximalismis Tavarus kaob aastatega. Peale kooli lõppu selleks et Tartusse ja see on natukene nagu resest keskusest äraminek kuhugi teise, mingisse vaimuelukeskusesse. Tahad seal võib ümber sinu tekkida selline seisev vesi või et kuidagi kaob ära mingi perspektiiv või see, mille nimel sa hirmsasti tahad laastava ise, mida sa tahad öelda? Kusjuures huvitav, et kõik Tallinna inimesed, kõik Tallinna tuttavad küsivad täpselt sedasama küsimust, kuule, räägi, kas sul seal, noh, et matud äkki sinna ära või? Umbes et tartu vaimsin tabab, et noh, tead sinna seal pole mingeid võimalusi, et seal pole telet, raadiot ta, miks ei ole, kõik sõltub ainult endast? No tegelikult on nii, kuidas mul ei ole kellelgi neljast käisime, läksime Vanemuisesse, meil pole sellist tunnet, et ma oleks mingist elust kõrvale jäänud või? Ei ole. Näiteks kasvõi see, et kõiki meid on kutsutud mingites telelavastus Eesti televisiooni jamadesse, nüüd saime just valmis üks telelavastus, kus, kus me kõik neljakesi osalesime, tähendab mina, noh, mina lavastajana teised kolm näitlejad, sest nagu mida vilja palm pakkus meile telerežissöör millel hetkekski sellist tunnet või? Noh, pluss pluss pole enam see, et et meil on seal tundub vähemalt niimoodi, et me tegime õige valiku igal juhul, et meil on palju rohkem tööd. Kui meil oleks siin Tallinnas võib-olla. Kas sinu ideedele on seal ka publikut? Sa ei ole selline mässumeelne, ma tea triple Anton Tšehhovi näidendist, kes otsib uusi vorme ja keda keegi ei mõista eriti kuskil võimu maailmakeskuses. Siin mõistetakse Pariisis või New Yorgis. Ma ei tunne selline oleks, aga see ei ole vist mulle omane. Ma ei, ma ei tunne seda vajadust, ma peaks millegi vastu mässama praegu. Et mul on lihtsalt mingid asjad, konkreetsed tükid, mis mind huvitavad ja minu tahtmine teatris on see pakkuda. Meelelahutust, ütleme ausalt, heas mõttes meelelahutust, seda ootan mina teatrilt jaa. Jaa. Ma usun teatriga, minult mõtlen selle tavaliselt, ma ei lähe teatrisse otsima mingit mässumeelset mõtet. Ma ei tea, see aeg on möödas, isegi kui see on sees. Seda mulle ei meeldi, kui mulle seda otse pakutakse. Vot. Mul tekib tõrge kohes ja mul hakkab seevastu. Kui seda mulle serveeritakse, et kui ma ise tulen selle peale, et vot läbi mingisuguse kasvõi läbi nalja saama, midagi selgelt kasvõi ühiskondlik kord on tegelikult jama, et tuleks teha nii ja inimsuhted on vot vot naisõiguslaste probleemid ja nii edasi, mis praegu on kuum teema kui seda tehakse kuidagi teist teed, noh, kui see, kui ma pean ise selleni jõudma Et see, mis mina olen mõelnud, on vist mingi noh. Et su malevi räägid sa rohkem Euroopa kogemust ja ma nägin jah, tegelikult Euroopast. Et noh, ma ei saa öelda, et ma seal palju olen käinud, aga kas või üle lahe. Siinsamas Soomes. Et seal on seda teatrit võrratult rohkem, meil on, seda vähem tähendab, seal plakatlikust on seal ikka võrratult rohkem tundub. Jaak Allik konstateerib 1974. aastal mässumeelselt alustanud Jaan Toominga kohta umbes samalaadset tulemust, kuhu Ain Mäeots pürgib. Mulle tundub, et ma olen jõudnud nagu mingi põhimõtteliselt huvitava, võib-olla hüpoteetilise juures minu jaoks välja mõeldud, ma teatati tunne tulemuseni et muuta teatrit huvitavamaks, teatrite atraalsemaks tambi vabamaks, emotsioonikamas polegi primaarne. Anna näitleja uutmoodi mängima. On vaid vaja panna head näitlejad tõepoolest mängima. Ja nende ümber lavastajakäega luua vaatajaid täiendavalt mõjuta emotsionaalne atmosfäär. Jaa. Toming, nagu on vist üle saanud sellest režissööride jaoks tavaliseks Norterisesse lööks eriti kurtmiseks näitleja üle on jõudnud nagu mingi lavastaja realistliku materialistlik lavastamise aluseni. Selles mõttes. Lavastaja tuleb lihtsalt lavastades lavastuse ka luua, olukord luua sellised tingimused, kus hea näitleja peab hästi mängima teistmoodi ka ei saa seda teha. Selle asemel lihtsalt näitleja, teadus, mõjutade talliga, suguseid teooriaid jutustav ja loodab loota, et sealt midagi siis peaks. Sa ei taha minna kuhugi kaugele ära teha, tõestada ennast ma ei tea. Londonis või Pariisis, aga miks mitte? Mul ei ole mitte midagi selle ostu. Kui mulle pakutaks võimalust soli Visnik Rooslus, kes keeldub lavastamast, ta on üle Euroopa kuulus lavastaja keeldub lavastajast välismaal selle noh, sellepärast, et ta ei tunne kohalikke olusid või tähendab, et noh, tema jaoks teatri peab mängima konkreetses kohas, need inimesed peavad tajuma seda kohta aega siin ja praegu. Et ta ütleb, et kui, kui ta läheb kuskile Ameerikasse, Leedust ära, et ta ei tunne üldse kohalikke olusid, et noh et no mida ma selle lavastaja on, et ma ei tea, mis sõnum läheks peale nendele inimestele, kes on Ameerikas ja ma saan temast suurepäraselt aru, aga mind huvitaks, et äkki mina tabaks, mina tahaks minna. Mis teile Euroopa teatri praegu on? Vot ei oskagi öelda, mulle tundub, et ükskõik mis mis ajad on või mis mis suunad ühiskonnas, et tegelikult ja teater läheb alati igal pool peale, kus mängivad head näitlejad, kus on väga täpne lavastus. Ja noh, kus saab nalja, kus on, kus on ütleme kõike koos. Tähendab, see teater on igal pool öeldakse in selle kohta. 91. aastal käisime kursusega prantsus Malawinioonis vaatamas. Me nägime seal Avignoni teatrifestivali. Me nägime kohutavalt palju igasuguseid etendusi, suurem jagu neist oli siuke tänavateater, noh, keskpärane tase ja nii edasi. Nägime ka paari väga head etendust, nägime näiteks bittel rukkitormi. Nüüd on üks suuremaid teatrielamuse ma siiamaani üleüldse elus. Ja üks üks etendus, mida käisime vaatamas, oli umbes Von Krahli teatritaolises ruumis. Ta oli neli tundi pikk, see etendus ja tegelase ainult kaks mees ja naine ja see oli psühholoogiline draama prantsuskeeles meile tundmatu tükk täiesti absoluutselt tundmatu. Ja noh, me ei saanud sõnast sõnadest, mitte keelest me saanud aru. Ja, ja noh, põhimõtteliselt oli ainult sõnasõda, sõnavahetus. Ja seal oli nii meeletult huvitav ja, ja ja noh, vaimukas tundus, sest nelja tunni pikkuses sõnalavastuses huviga jälgisid, kuidas inimesed mängivad. Kui täpselt, on see kõik lavastatud, sa tajud äkki ühel hetkel, et sa hakkad nagu aru saama midagi ja ja noh, hea teater ei küsi sellest piiridest. Õudselt palju inimesed küsivad, kes ei ole üldse teatriga seotud, lähedased inimesed, et oot, aga räägi mulle, mida tähendab lavastada tal tavainimese teadus on ikka see, et ta läheb teatrisse, ta näeb näitlejat laval ta ei näe lavastajat, ju näitlejad mängivad, eks ole, tekst, näidend on olemas, kunstnik teeb lavakujunduse, näitlejad mängivad ja kellel on kirjutanud näidendi ja milleks on vaja lavastajat. Ja siis siis kui hakkad seletama, siis ma taipan, lavastaja on see, kes ütleb, et vot tule sealt uksest sisse ja lavastaja paneb valguse paika, eks ole, ja ja nii edasi ja nii edasi. Ja aga millest ei saada aru tegelikult see, et et milleks sisuliselt lavastajad, seda õudselt raske seletada. Oled sa oma jaoks selle täiesti lahti seletanud, mis on see esmane asi, mida sina tahad kindlasti näitajatelt nõuda. Jah ma tean seda kindlalt, mis on ma tahan, ma usun seda iga lavastama teda, mina pean seda kõige tähtsamaks, tähendab siit algab kõik, et 100 protsenti pühendumust sellele asjale. 100 protsenti, see on loomulik, et see peab nii olema või sellest räägitakse iga teatritund või teatrikoolis. Et noh, peab olema kontsentratsioon selle asjaga tegelenud, et sa tegeled ainult sellega, et noh, proovi sa võta lõdvalt ja ülejala. Ja ma ei saa öelda, ma olen ise ka selle vastu eksinud. Noh, vägagi tihti tegelikult, et ah, ma praegu ei vaata, praegu pole minu koht, ma näen, teen suitsu ja, ja kõik. Aga tegelikult mina, Rain Simmul linna Holma käisime itaanis, oodin teatris ja seal, mis meid kõige rohkem hämmastas, oli just nimelt see, et naudin, teater on, ütleme, põhimõtteliselt sõltumatu teatri, mitte riigiteater, aga ta saab riigilt raha. Tähendab, nad on näitlejad elavad kommuunina. Et nad ise on ehitanud teatri üles, ise ise mängivad, ise teevad endale heli ja noh, kõike ise. Ja see, mis neid koos hoiab, ongi just see, et et keegi ei kontrolli näitleja üle, noh, suurem osa ajast neile individuaaltreeningut ja nad tulevad hommikul kell kaheksa kohale, Nad teevad neli tundi tööd ja, ja noh, nad ei lase grammi võrragi ennast lõdvaks. Ja. Et kuigi meile tundub ka siin, et noh, me teeme kõvasti tööd, et Eesti näitleja jõle laisk tegelikult. Aga kui ma võrdlen sellega, mis seal oli, siis õudselt palju häbiga puud suhtumisest just Hoiakust pigem et ma olen tõepoolest, ma suudan ennast. Ma tahan selle asjaga kaasa minna ja mitte et noh, hea küll, et ma võin selle asja ära mängida kui lavastada, aga üldiselt see ei lähe mulle korda. Mõtlen sellist suhtumist ei kannata üldse. Et keegi teeb midagi ära. No hea küll, ma teen selle osa ära. Veina. Siis sellest hetkest algab juba asja lagunemine. No näed sa enda jaoks ära otsustanud kond, sa oled näitleja või lavastaja? Ei ole. Ma tahan olla. Ma tahan, igal juhul ta, ma, Tahan ma lavastada, võib öelda, aga mulle meeldib mängida. Ma naudin seda, kui, kui etendus läheb hästi. Kui see, mis ma mängin, ma tunnen, jõuab saali, et et sellest sellest ma vist ei saagi lahti, et ma ikka tahan seda. Sai lavastaja siis sellepärast, et keegi teine ei tee selliseid näidend. Ei. Ma naudin seda, kuidas mulle seda öeldakse, mitte, mida mulle öeldakse, teatris. Tähendab, see sõnum peab olema, kui ma, kui lavastaja võtab mingi näidend ei saa, muidugi ei saa olla, et ma ootan, see näidend sellepärast, et ta on lahe ja kihvt näidend, et siin saab nalja. Siis on jama, ju. Siis tuleb üks suurema välja. Ma tahtsin publikule näidata olemise talumatu kergus. Jah ta on küll kuulsamad tuleviku perspektiivis teel oled või? Mis on see vestabast, kuhu sa tahad jõuda? Ma tahaks seda, et see nii oleks, aga. Ain Mäeotsa lavakool ei. Ma tahan teha sellist lavastust, mida ma otsast lõpuni naudiksin. Et näiteks kui ma, kui ma olen saanud valmis lavastused, ma istungite saalis selle moega, et issand, mida ta teeb, et kiiremini, kiiremini, kiiremini, või et näed nüüd ta ei mänginud seda välja, et vaid et ma tahaks istuda saalis, vaadata oma lavastust ja seda nautida. Et nad näed, mis näitlejad täna teevad, et, et mis on sündinud juba minust sõltumata. Et näed, mina oma lolli ajuga selle peale ei tulnudki, et vot see kõlab ka hoopis nii. See algtõuke, mis ma näitlejatel on andnud, et see on olnud niivõrd tugev. Et nad on ise sõltumata minust selle peale tulnud. Et ma pole sa valmis mõelnud vaid etendusi ise on sünnitanud veel hoopis midagi kõrgemat, kui mina olin mõelnud, saad aru, mis ma mõtlen. Et asi ja heas mõttes enam ei alluks minu kontrollile. Tee sinna veel on. Äkki ta tuleb järgmine aasta ma ei tea, kas on see siht, et kus ma tahan jõuda. Väikeste unistuste nimel ei tasuvat Kelada. Muidugi. Mõtisklustest võib tärgata mõõte, eks ole. Sportlased hüüavad väga asjakohaselt kiiremini, kaugemale kõrgemale. Teatritest aga kuuleme viimastel aastatel jälle kiiremini, kiiremini ja rohkem rohkem. Loomingule on aga kiirus ja rohkus koos enamasti parim abimees alla käimiseks. Seda on tähele pandud iga teatrielu käigus. Teatris maksab vana äraproovitud tõde. Et pakutava rohkusega ja ülima sagedusega ei täideta veel plaani. Teatriplaani saab täita ikka ainult kvaliteedirohkuse abil. Finantsistid ja juhtivad organid lasevad endid sageli sellega petta. Et nad teatrile vägeva plaani peale pannud. Siis hooaeg või paar nagu ka vägevat plaanilist lõikust näevad. Aga praktika on jonnakas. Paari-kolme aasta pärast tuleb säärasele ülep plaani misele seda suuremat summat juurde maksta. Sest näiline tõus sündis kvaliteedi arvel. Ja teatrikülastaja. See maksab enda petmise eest südametult kätte. See oli vanameister Ants Lauter, eks tal oli õigus selle, kes kui palju ja kuhu jõuab. Otsustab enamasti. Teatrikülastaja täna ajas kohtunute üle ja ka paljude teiste lavastajate üle, kes siia saatesse ei mahtunud, on teatrikülastaja otsustanud heatahtlikult. Aga on ka neid, kes hoolimata suurtest unistustest ja raskest tööst on kadunud ajalukku. Tahaks öelda veel, et jutt oli võib-olla siin. Meil nii vahepeal liilia, niuke, tõsine ja asjalik, raskekaaluline väga sellest ei maksa need inimesed ära ehmatada, kes tahavad tulla. Kui sa teatrit armastad, siis ikkagi selle aja juurde ja siis võib seda nii nagu meie oma esimesel koos esimesel kursusel panime välja ukse peale sildi, astu sisse, noor näitleja, sa ees ootab sind tõotatud imedemaa ja see läheb ka täide. Sellised nad siis olid. Lauter, Panso, Hermaküla, Mikiver, Tooming, newanen ja Vanemuise lavastaja ja näitleja Ain Mäeots ikka ja igavesti. Teie. Ja nagu öeldakse etenduses Lõvi talvel, ma loodan, et nad kunagi suureks need lootusetult idealistid.