Tänases saates kirjaniku töölaualt tuleb katkend Jaan Krossi uuest romaanist autori enda esituses. Palusin kirjanikult siiski ka väikese intervjuu. 75. sünnipäev on niivõrd ilus tähtis päev, et sobib natuke tagasi vaadata, sa isegi elatud elu ja tööd teatud järkudeks jagada. Jaan Krossi mitme 1000 leheküljelises loomingust on palju kirjutatud. Ta on ise heatahtlikult vastanud ajakirjanike küsimustele. Ta on meile kõigile lugevatel eestlastele tuntud mees. Ma valisin sellepärast ainult mõned teetähised, mõned aastaarvud, kus palun hetkeks peatuda 20 aastaste vahedega. Et vastata küsimusele, mida siis mõtlesid kirjanikuametist, kirjaniku elukutsest. Ja esimene peatus aasta 1935 olid siis 15 aastane kooli õpilane. Eesti vabariigis aga vaevalt veel kirjanikuks saamisest mõtlesid. Ei, muidugi mitte, aga see on iseendast siiski üks mulle ja minu kirjanikuks saamisele kui ma peaks olema selleks saanud küllalt iseloomulik või oluline aasta ligi 34 35. Ma olen sellest enne käesolevat ka mõnedele püsijatele jutustanud ja kui see peaks kuidagi neid kordustekstiks, siis kahetsen, aga mul on siiski tõks minevik. Minu isa oli metallitöölisest saanud metallitöömeistriks ja suures Tallinna käitises küllalt oluliseks rataks. Ja, ja muidugi tema diplomita jäämine. Elu oli kujur, nii et ta ei saanud juba 40 aastasena, kui ta alustas õppimist Tallinna tehnikaülikooli tollases selles tehnikumis eelkäijas. Ta ei saanud seda lõpule viia. Ja ta põdes natuke selle asja ümber. Suhtus teinekord Akadeemikutesse pisut suurema irooniaga, kui nad just iga kord pälvisid. Sooritamist tema sooritamata jäänud ja, ja kuidagi nii inerts endastmõistetavusega pidasin mina ennast oma lapsepõlve jooksul nüüd tulevaseks niisuguseks nohmadio inseneriks leiduriks. Edison huvitas mind kõiksust niisugused asjad ühesõnaga tehnikameheks nii või teisti. Aga 1934 35. Avastasin äkitselt humanitaarsed asjad. Ma olen kuskil pateetiliselt öelnud, avastasin sõna sõnavõimalused kõigepealt need teised olid juba kasutanud, nende seas oli ka väga palju üllatusi. Ja siis teiseks need seal on need võimalused, mida, mida teised veel kasutada jõudnud. Mõlemad olid üsna farstsineerivad valdkonnad. Ja, ja siis nii 35.-st aastast alates ei olnud enam päris võimatu. Ma kujutlesin ennast tulevikus kirjanikuna. Mingeid püsikujutlusi. Elusüsteemi sinna jõudmiseks mul ei kujunenud, aga igatahes aeg-ajalt ma ehk seda seda kujutle, siis. Nii aga aeg ja ajalugu oli karm, kui nüüd 20 aastat sealt edasi võtame 35 aastane, küps mees. Õpingud on õpitud ja lisaks veel kool vangilaagri kool selja taga. Sa oled tagasi Eestis jälle vaba. Ja. Nüüd saad hakata realiseerima seda kirjaniku elukutse poole pürgimist. Ja aga ega ma, ega ma tema poole siis ikkagi teadlikult ja, ja väljakujunenud läbimõeldult hey hey kõrgenud, mulle tundus, et et kirjanikuks saamine noh, niisugusel puhtkirjanduslikult eel puhta ilukirjanduse peal On yksi praktiliselt. Kurradi seotud ja selle tõttu ma mõtlesin, et pigem üritaksin kirjandusele lähenemist vast kuidagi niisuguse kirjandusteadusliku maa poole pealt. Mäletan, see oli umbes sel ajal, 30 tähendab 55 ja 55 või 56 võis olla. Kui ma olin Noorte Autorite koondise liige ja pidin pidin siis seal põhimõtteliselt mingid seminarid ja minu käest taheti saada ühte ettekanne. Seltsimees Laosson võrdlemisi esimeses reas ei kuule see, mis ma rääkisin. Ja. Arutanud ja ei olnud seda mitte surma paistnud tähendab aga natukene nupu murdmist, see oli talle siiski tekitanud, seal oli muidugi harjumatuid mõisteid ja mäletan, et rääkisin seal käilitist ja sellest, kuidas me saaksime käilityt ära kasutada, kui Gailiti loomingut tähendab. Aga mis suhe on sellel Eesti ja Skandinaavia traditsiooniga ja selliseid, noh, natuke harjumatuid, asju seal oli, ma ei teadnud, kuidas peab ja ma ei tahtnud ka päris nii, nagu peab, ma tahtsin teinekord ikkagi Aga jälle mitte nii, et mind oleks sellest peksma hakatud, ega ma ka ei tahtnud. Novot ühesõnaga kirjanikuks kõige otsesemas mõttes. Taani kirjaniku näiteks ma ei pidanud võimalikuks hakata või sinnapoole püüda, sest mul oli üks kogemus umbes sellest ajast ei oska enam üteldakse, võiks olla kuskil Eesti Raadio arhiivis ehk Vello tallel. Tähendab, ilmusid punased nelgid. Ja kuna seal raadiopoisid mingisugused teadsid, et maga, Semperit olin eluajal pisut tundnud ja nii siis, siis telliti minu käest üks kommentaar selle raamatu kohta. Ja ma mäletan, et sellega oli mul raskusi. Tunnistasin selle kuidagi niimoodi ja enam-vähem meisterlikult kirjutatuks, aga arvasin, et seal on siiski survealuse kirjutamist aegade jälgi. Tõin seal ka mõned näited. Ta ilmus ja nüüd juba võrdlemisi sügava sula ajal, aga kirjutatult oli ta suurelt osalt ilmselt varem. Ja siis ma mäletan, väga kurb ja löödud, kui see ilmus. Võltsinguga see tekst kõigepealt olid seal need surveaegade jäljed ja muud niisugused asjad olid kõik eemaldatud. Ainult meisterlik oli sealt järele jäänud. Ja peale selle pandi see mingisuguse sarja või tol ajal nähtavasti jooksnud nagu käsitluste rit. Ta on minu lemmikraamat, millest see oli väga kaugel. Olin üsna pahane oma vanade sõprade peale, kes raadios mind olid siis sportiseerinud ja seepärast tagasi tulin seal Sakkasin tööd saamas. Aga niimoodi tehti. Nojah, ja, ja kõik, see tähendab, ei julgustanud mind sugugi romaanikirjaniku väljavaate peale mõtlema. Mina sättisin ennast kõigepealt luule tõlkijaks. Selle töö vilju tunneme tõepoolest Peranžee rehti Žukovski, Eluaari diktooniuse matši loomingut Jaan Krossi tõlkes. Aga kui püsida nende verstapostide juures, siis 1975.-ks aastaks oli ilmunud neli luuletuskogu söörikastaja kivist viiulid, lauljad, laeva vööridel. Vihm teeb toredaid asju. Lisaks poeem tuule jukust ja valikkogu voog ja kolm piiri. Aga kindlalt kuulusid sa selleks ajaks meie juhtivate proosakirjanike hulka. Su ajaloolised lühemad jutustused Russovi romaani esimesed köited ja taevakivi ning kolmandad mäed olid juba ilmunud. Nojah, nähtavasti ma siis leidsin selle selle ukse, mille kaudu või selle prao nimelt niisugust TTT proosasse ja nimelt ajaloolisse proosasse tulla. Mingisugune pettumus luules nähtavasti oli mul kuidagi kuidagi lähenenud või olla. Tundus, et seda kunagi püüdnud last, nii et et luule ei ole ju midagi muud kui selle tarkade kivi, selle sõnalise tarkade kivi tähendab kõikehõlmava sõna otsing ja olin, olin varsti aru saanud või nõudes siiski umbes 10 aastat. Arusaamad, et mina seda küll ei leia. Tähendab ei ole võimalik luules sõnastada minu jaoks kõike seda, mis suurest sõnastama peaks. Kui juba midagi tahetakse lugejale öelda, siis on nähtavasti vaja suuremaid sõnabasse liikuma panna. Ja sa neid liigutama, aga kas sa siiski suudaksid praegu veel kujutleda näiteks seda 20 aasta tagust ennast kui sul on Russovi romaan veel pooleli? Palju on tehtud, aga keisri hull näiteks on veel ilmumata ja kõik see suur tõlkimine teistesse keeltesse on veel olemata. Kas sa oskasid kujutleda enda teed edasi siis just sellisena või mida sa võisid siis tollel mõelda ja tunda sellest kirjanikuametist? Ma arvan, et ma olin oma žanriga põhižanri nagu avastanud. Panin mõned niisugused põhitüübid ja situatsioonid leidnud, mille paigutamine eriajastusse pakkus mulle huvi. Ja nagu nüüd öeldakse, pinget. Ja mis mul siis annab, iga oli balt romaan oli poole peal, lõpustseen Ki. See vestlus issandaga oli mul juba olemas. Noh, selle poole minna oli väga lihtne, see oli seal kuskil ja ajalugu ja, ja dokumentatsioon russoelukäigu selle järgu kohta oli olemas ja see oli võrdlemisi eksimatu lugu. Ja mõned teised ideed oli. Olid mulle kas heade sõprade poolt nina alla pistetud tähendab situatsioonide tüübid dokumenteeritud ajaloost või ma olin ise neid leidnud. Igatahes siis ei olnud midagi muud kui. Annaks jumal jõudu. Just et anna aga tööle pihta ja tööd on palju ja tööd teha on hea, pidi olema see tunne. Kahtlemata oli ma ikka seda õnneseeneks lugenud siiamaani selles mõttes, et minu, minu töö on, on tõesti olnud mulle endale täiesti häbiväärselt suureks laudikuks. Seda on hea kuulda ja eriti hea on rääkida sellest, et nüüd veel 20 aastat hiljem aastal 1995 on laual see, mida sa nimetad minu patakas. Ühesõnaga, suure paksu uue romaani käsikiri. Ja kindlasti ei ole need plaanide ja ideede aidad ka täiesti tühjaks ammutatud. Ma katkestan hetkeks intervjuu, et kuulajatega koos tänulikult veel kord mälust läbi libistada selle viimase 20 aasta saak et näitlikuks teha Jaan Krossi töö mahtu kolme katku vahel, kaks viimast osa ilmusid aastail 1977 ja 80 keisri hull 1978 kajalood 1980, ülesõidukohad 1980 kas Rakvere romaan 1982, professor Martensi ärasõit 1984, Vastutuulelaev 1987, silmade avamise päev 1988, Wikmani poisid 1988 väljakaevamised 1990, tabamatus 1993 järele hüüd 1994. Ja praegu 1995. aasta küünlakuul on laual paks käsikiri. Seni vist veel pealkirjata. Võiks öelda uuest romaanist, aga ehk saab ikka ja siis ka romaani nime teada siis ma olen talle vähemalt töö pealkirja pannud need. Ja selle selle nime all need katkeb ilmuvat, tähendab romaan peaks siis seda mööda kandma pealkirja punkteerid. Aga ega sa pealegi mulle ei meeldi, on natuke liiga kõike ütlev. Ja nüüd loebki Jaan Kross katkendi oma sõjaeelset perioodi käsitlevast ja sõjaaega puudutavast praam romaanist mille tegevus hargneb suurelt jaolt Tartu akadeemilistes ringkondades. Paar nädalat hiljem, otse pärast jõulueelsete eksamite sooritamist ja kalendri järgi lausa pühadeks sõitsime üheskoos Tallinna paator jauram, Peeter ja mina. Pluhhina meie neli ülesandega Mihkuse ja Riina ülesandega harmoonia poolt. Sõitsime teises klassis tähendab tumesinises amet polstriga kupeevagunis sest meie tudengikaadrid andsid meile 50 protsenti hinnaalandust ja meie poole hinnal piletid maksti meile seltside poolt välja. Aga seda ma räägin selleks, et seletada, kuidas me sattusime sõitma seltskonnas, kus sõitsime. Kohtasime neid vagunikoridoris juba enne rongi liikvele minekut ja saime teada, et nad sõidavad naaberkupees. Kaasvilistlased, nagu nad olid professor pruul ja luuletaja Petkel. Pruul surus Riinal onulikult kätta, aa, preili sõidab pealinnaisa, ema rüpes jõulusid pidama. Muidugimõista, ütles Riina hambaid välgutades. Ja sina sõidad, mis asjus pöördus pruur paatri poole. Sina sõidad lihtsalt kui noore daami Rüütel ja need noormehed, need on rüütlipaarid, eks ole, õigus. On ju kuulnud, et sina, indrek, pididki preili laaguse rüütel olema igal ajal naksata spaatel niivõrd-kuivõrd, ta lubab. Jumal hoidku, et seal rohkem püüaksid, ühmas pruul mingi sünge huumoriga ja pöördus Riina poole tagasi. Ja mida siis teie, härra ei saa praegusel segasel ajal, teeb advokaadita. No ja miks seda veel võib? Et panen ma imeks tulu ei kutsunud teda omavalitsusse või kutsus, aga tema ei läinud kuidas? Aprilli ei pea? Ei noh, see oleks olnudki ju ikkagi iluste liiga elegantne meie härra uue peaministri jaoks kutsuda Nõukogude survel ümber moodustatud valitsusse sotsiaaldemokraat. Kes ei leia, pöördus ta Pedgeri poole. Ahsoo, sina preilid ei tunnegi ja mina ei märka esitleda. Täis, ütles Riinale Petkelitiabetkedeleriinat, mille peale Riina pelgutas mõlemale onule valgeid hambaid ja polksutas siniseid silmi ning ütles. Aga, härra professor, kas te arvate, et Tartu tudengite seas leidub kedagi, kes luuletaja Petkel ei tunne? Luuletaja Petkel tegi Riinale kalanduse kummarduse, tuli talda massiivse pea ja jämeda kaela ning mingil tabamatul moel kivist, lihavõttesaarlasi meenutava näo kiuste sujuvalt ja seltskondlikult välja. Ta ütles. Kuja preili laagust tunnen ma nägupidi küll Värneriste kolmest koopast, vähemalt, aga oma esteetika loengutel polema teda vististi silmanud. Peljake, ta ei ole tegelikult kuigi ohtlik nagu liiga kaland, keskealist härrat harilikult. Aga kuulge, noorsugu, nüüd pöördus ta meie kõigi poole siirdugem, meie kupees heade lammaste printsiibil, mahumme pess ära. Kui me sinna paigale hakkasime sättima, turgatas mulle pähe professor pruur pidi ilmsesti võtnud olema. Sest nii lähedane polnud ma teda veel läinud. Mõne hetkega olime nende poolkohad kätte leidnud. Pruul ja Petkel ning nende vahel Riina ühel ja paator minu ning Peetriga vastasistmel. Jauram seljaga akna suunas, väiksel trepp taburetilt istmete vahel ja sedamaid tiriski pruun portfellist pudeli esile tuli kolmandikuga. Kurba seent kruvis pitsivõtuks mõeldud kullakarva korgi pudelilt maha, kallas selle rongi liikumise kiuste piiskagi vaibale ajamata pilgeni täis jõulates Riinale hügieeni asja. Kui see preilil probleemiks on, ajab konjak täiuslikult ära. Riina pütist pitsi pisut hädisema ilmel vastu, aga ütles sealsamas väga sujuvalt. Niisugused konjakid, teisi kombed on ju üldiselt härrade asi, aga naisõiguslane, nagu ma olen, ei hüppama alt ära proosit. Üle kolme millimeetri ta siiski rebanud, vaid sirutas pitsi professor Pruulile, see täitis selle oma äsjasel jõulist täpsel moel. Belgeni ja Riina ulatas selle Petkelile. Luuletaja kord, kui ring oli täis, kusjuures kõik peale Riina oli Tuibanud korgitäie põhjani ja pruul oli enda oma januselt tühjaks kummutanud, pigistas ta silmad Kissi. Tulekul vaidlus, pater küsis. Anna andeks, mis ajast kutsutakse vilistlast bet, kellelt Jovanniks lõi pruul peaaegu ebaviisakalt käega. Mina kutsun möödunud nädalast down itaalia luuletajaid tõlkinud ja lugege muljet. Las ta siis olla natuke aega Giovanni, varsti me olime kõik nagunii. Ivan. Jälle hakkad sa peale, hüüdis hetkel, aga kust sa tead, võib-olla ei lähe asjad siin ikkagi mitte nii. Kust modeeaa rühmas pruul otsekui läbi hammaste ja ma ütlen sulle selle, ma, härra neetud ajaloolisest kogemusest. Olgu, nii, oli hetkel nagu ma ei vaidle vastu, meie suveräänsust on paktiga kitsendatud. Aga ära kustutatud seda ju ei ole. Suurem osa on see ju ikkagi alles. Marmorrahnudega mustade ja ja loogiliselt lismitud Marborra lämmastada lämmatada. Kui sa teada tahad, ütles pruun juba täiesti läbi hammaste üleoleku mõnu heausklike lollide suhtes, kes midagi loodavad. Kallis mees, vaidlust, et isegi kui me mööname, et see, millest me rääkisime, ei tarvitse, aga võib halval juhul olla Moskva lõplikuks sihiks, isegi siis mina küsisin. Vabandust. Mida te silmas pidasite? Lääne-Venemaa rahvuslikku puhastust spetkel? Pruul täiendus Moskva on üritanud seda 400 aasta jooksul. Enamlaste ajal eriti karjalast karjalast ära hingerlased ingerimaalt ära. Eestlased Pihkva Oudova maalt ära, venelased tasemele vorstiga, eestlased Eestist ära ja venelased asemele. See mõte polnud viimaste kuude taustal enam uus. Kasvõi härra tark Ki oli seda enne nende ümberasumist arendanud, aga tema poolt väljaöelduna olisi ärgitanud minus ainult protestitunnet nüüd professor pruuli poolt niimoodi läbi hammaste pressituna. Aga teda olin harjunud värbama silmapilgu kõige targemate eestlaste hulka ajasid needsamad sõnad mulle tõtt-öelda hirmu peale või vähemalt tunde nagu kallataks mulle. Noh, ütleme, et veel veel mitte lausa vedelat betooni, aga igatahes jaheda vedela betooni varju sisikonda. Hetkel ma kardan, isegi, kui see peaks olema Moskva lõplik eesmärk, peab meil, eestlastel olema oma sihtaeglustada Moskva poolt taoteldavaid muutusi kuni üldise rahuni, nii on retkelt ja nii sirgelt kui vähegi võimalik. Ükskõik kui matkelduks, kui Sildkelt, vabandage preilid mee saavutab mitessekegi. Sest me oleme ülimalt veel ainult malenupud. Tegelikult ainult liivaterad. See võib olla krigisevad, mängijad nihutavad lauda, vaevalt sedagi hetkel tarvis rikkutsa, meie meeleolu, pruuldeid oma korgid ees endale viskas, selle tühjaks ütles, sest mul on meeleolu inimestest ka ju meie meeleolud ei otsusta mitte midagi. Professor, minul otsustab meeleolu kõik süüdis Riina jumal teab, kas edevusest või usust, et ongi nii. Teie tualettlaua ääres peegli ees võib olla riigis poliitikas. Ei, kuulutas puhul eriti mitte praeguse silmapilgu Eestis. Siiski siiski professorihärra asus kergelt õhetama hakanud paator lootuse leerile appi. Tunnista, et igatahes mõjutab meeleolu meie tegutsemisvõimet. Aga see tähendab meie tegutsemise efektiivsust. Aga kogu meie tegutsemine ei mõjuta mitte midagi trumpi Spruul tema optimismist üle. Ja Pedge lõiendas äss samedi onnid. Mina näen meie praeguses olukorras isegi mitmeid lootusrikkaid jooni. Mõtelge meie asendit Venemaa ja Euroopa vahel. Mõtelgi meie uut kaubanduslepingut, ukraina vili, voolabki juba Eesti kaudu Saksamaale. Perversne nähe hüüdis pruul, aga sealt jääb ka Eestis midagi üle üldi spetkel rottidele kõmistus pruul. Ei, ei õienda spetkel, transiitkaubandus areneb edaspidi kolossaalselt. Hea küll, rahvuslike väärtuste osatähtsus langeb teatud määral. Aga meie tööstusel seisab igatahes ees enneolematu areng. Loodan tegelikult, et ka kirjanduse n olema toerren. Põrgulik areng püüdis pruul higipiisad laubal, niisugune põrgulik Harring. Me oleme kõik, kes me siis veel siin oleme, sellest arengust persleri maas. Sa arvatavasti iial enam püsti. Mida kuulsite, oli katkend Jaan Krossi uuest romaanist esialgse pealkirjaga punktiirid autori enda meisterlikkuse esituses. Selle saatega märgib kultuuritoimetus Jaan Krossi 70 viiendat sünnipäeva ja ühineb kõigi teiste õnnesoovijatega.