Heino Elleri mõeldes meenutan Ringhäälingu viimast külaskäiku, kui vanameistri koju. See oli 1967. aastal. Ühel märtsi õhtul seisime helilooja Ants sõbra seltsis rahvakunstniku kodu künnisel. Täpselt kokku lepitud minutil avanes uks, et lasta väljatunnist tulevat õpilast ja lubada sisse meid. Olime inimese juures, kes tundis aja hinda. Heino Eller sai tol kevadel 80 aastaseks. Millal helilooja töötab, kas siis, kui ta tunneb vajadust luua või tuleb selleks, ent vahel ka sundida? Praeguses selle peale mõeldagi seal ja siis otsid seda, rahutu nagu öeldakse ja ja lõpuks on sul teema käes ja siis Otepääl külas. Heino Ellerit ei ole enam rääkimas. Heino Ellerilt ei ole enam midagi küsida. Saatus koputas uksele. 16. juunil 1970 lahkus Eesti vanim helilooja. Heino Ellerile mõeldes meenutavad tema õpilased Karl meister Heino Jüri salu Jaan koha. Iseloom seal ongi, see väljendas ju minu meelest igasugustes teistes teistel aladel ka mitte ainult tema oma muusikas või ütleme, kas või kuidas tema õpetas ja tähendab, sellist pedagooge minul isiklikult elus muidugi ei olegi neid üldse väga palju näinud, aga ei kujutaks ette, et inimene võib ette nähtud 45 minuti asemel kulutate õpilase peale regulaarselt kolm, neli tundi ja pidevalt pidevalt lihtsalt sellepärast, et ta leidis, et vähem, aga ei tule toime nii nagu peab. Ja küllap võib-olla teiega oli üks niisugune põhjustest, miks tema armastas enda tunnid ikka üldiselt õpilased kodus teha. Et siis ei ole. Sa ei sõltu ruumist, ajast, tingimustest ja lihtsalt rahulikult, sest ta sai teha nii, nagu tal vaja. Ja mitte mitu õpilast korraga, aga ega, ega teine ootasin järge, vaid ikka ma ei mäleta, kas pilu järgi või ees oli kedagi, aga vaevalt küll, aga igal juhul meil oli alati üks tohutu hulk aega ja tihtipeale läksi Luisa õhtul istusime arutlusele, mullid asju. Teil oli siis minu aeg, meie olime kuusk. Siis oli Oja Tubin ja roots. Ja see oli väga kasulik, ma pean ütlema solidaarselt vana peedeebolümeetod, aga viimasel ajal mul torkas just silma nagu see, ütleme nii viiekümnendatel aastatel, et tema on nagu isegi enam ei meeldinud. Et mõni teine õpilane tuli et tundi, sest noh, tavaliselt kui mina sinna jõudsin ja keegi oli ees olnud siis ta kuul läks, see asi libises nii teisele ja hoopis teistele teemadele jutt, nii et ega see on väga huvitav moment, võib-olla ta lihtsalt pikapeale hakkas tundma, et võib-olla õpilasel on ebamugav, kui nii põhjalikult analüüsida ja puistates, ta oli väga range ja nõudlik, et võib-olla lihtsalt õpilasel oleks olnud piinlik seda protseduuri jätkata teiste juuresolekul jätkata ja kuna ta oli väga halastamatu oma nõudmistest teinud mingisuguseid kompromisse kunagi ega Eganis aga samal ajal siis väga peenetundeline kindlasti. Milles minu meelest peitub üks näiteks tema inimesel kui pedagoogi suurus, mida paljud ei suuda olla, on varsti ju see, et tema näiteks ei sundinud kunagi enda isiksust sulle peale, tähendab, tavaliselt kasvavad õpilased õpetaja õpetaja näo järgi, nagu me teame. On ju küllalt igasuguseid väikseid väljaandeid suurtest komponendist. Tema katsus ikka üles leida ja selleks oli tal ilmselt väga hea nina mis sinus eneses on ja mis sellest võib tulla ja hakkas nagu seda taimekest kasvatama ja arendama ja kultiveerima nüüd leidis, võib olla minu, mina ene enne üles, kui mina ise seda tükk maad varane. Kui nüüd nii tagantjärgi või mõelda kõike seda õppeprotsessi, siis ikka tuleb välja, et niuke tal oli hästi suur niisugune külge sündinud niisugune pedagoogiline talent või Hanne või lihtsalt, ega ta nagu ei ta tegi seda loomulikult iseenesest, ega see ei olnud mitte nii, et et ta nüüd kuidagi näed, et nagu mõtleks, ma ütlesin, kuidas nüüd sinuga edasi viia seda asja või olla tuli nii loomulikult iseenesest. Pidevalt oleks huvitav küsimus, kus ta sel ajal Murilises ka juba vähe tööd tehti või? Jaa, aga ei ole ju õieti noor inimene ka, ei oska ju nii pidevalt ennast rakkesse rakendada, et, et nüüd nii töötad nagu, nagu nüüd peaks töötama ja muidugi juhtus, et mõni tundolinud kogukam Quantum ühes ja teine tund oli vähem ja ja mõni tund oli nii, et, et lihtsalt ei olnud midagi üles võtta. Ja sellisel juhul temal oli niisugune hästi huvitav moment, et ega ta otse ei nurise aja aga siis pärast siis nii teiste vanemate õpilaste käest kuulsid sisse, et aadressil tehti kõva kriitikat ja siis seal väga nõudlikud, minul on üks väga huvitav episood temaga, tähendab minu meelest väga huvitab mis tema loomust nagu hästi avab, võib olla, tema on üks printsipiaalselt suhtumist töösse. Solifuugade lõpueksam, polüfoonia lõpueksam. Ei arvestus siiski kirjalikku tööd ja see oli ilus kevadine aeg ja minul oli viis, sellel semestril viis topelt Foogat, aga tema oli nõudnud kuus ja läksin selle viiendaga siis üks päev enne eksamit või õieti õhtul enne eksamit tema juurde ja väga õnnelik, et nüüd ikka peaaegu nagu normis ja ta vaatas väga tähelepanelikult, selle järgi tegime kõik korda ja siis ta ütles, et et nojah, et seda on nüüd viis, mõtlesin, noh, et viis on ju küllalt, et peaaegu nagu kuuseseltsid, ei no aga kuidas siis nüüd arvestusega ja mõtlesin, kuidas, mis arvestusega näiteks viie puugaga ei arvesta. Ma mõtlesin, et noh, et, aga kuna ma siis seda teen, ta ütles, et noh, nüüd on suveööd valged ja noormees ka, et hommikuni on tükk aega veedetud ummikuks teed valmis ja siis ta ei, mul oli nutumaik suus, sest ma olin enne seda päev läbi selle puuga kallal töötanud, et sinna ligilähedale jõuda. Siis hommikul kell 10 ma töötasin siin Eesti raadiost, tuli ta siia, meil oli kokku lepitud. Vaatas selle puuga kõik järgi tuli raadiost ja et tema vaatab enne järgiseeride mitt, kuna temal olevat piinlik teiste õppejõudude ees, kui tema õpilased nüüd ei täida normi, et see ei ole lihtsalt nagu korrektne ja siis me läksime kahekesti konservatooriumis läksime klassi sisse, siis laskis ta mul puugad uuesti klaverile laduda. Jama. Ta lehitses näpuga läbiotsija küll kirjutas arvestuse sisse. Seal ei olnud üldse teisi õppejõude. Tema üksinda võttiski arvestusi klaasist. Aga see oli tema süsteem, tähendab mitte taganeda sellest, mida õpilane peab tegema. See on muidugi ääretult kasulik. Ma mäletan veel selle topeltkuuga eksamiga, see oli vist ühel pühapäevasel päeval konservatoorium hakkasime siis kirjutama hommikul klassisõda. Eks jah, viimasel minutil sai neid veel neid valmis töid veel vaadatud ja lihvitud ja arutletud ikka, kas arv on täis ja. Mäletan talvist laupäeva õhtupoolikul veel enne pühapäeva siis käisin karedust viimaseid seal näitamas ja siis tulime kahekesi üle võidu väljakul. Lipt uhkelt enda kätte ja siis keset väljakut, järsku vaatab mulle otsa. Homme on meil siis eksam, pilgutab silmi vaikselt, siis kohmasin vastu, et jah, on. Lonkas siis riskeerima, raius. Ma ei osanud enam midagi. Sest kui juba professor ütleb, vaata riskeerima, et mitte kindla peale eksamit võttiseerivaid, siis on ikka vist asi väga kahtlane. Sellist nõudlikkust seal nii äärmiselt kohusetundlikku suhtumist võis märgata juba Tartus. Ja muidugi ei käi see töö oli tal ikka niisugune äärmiselt täpne ja korralik jao ikka detailidesse tungiv. Baskin oli algusest peale väga selge, aga võib-olla ta hiljem enam ei jõudnud ehk maolinna harmoonias seal seda teisal uusi formuleid veel ülesse väljaspool printsi konsokovi dikteeris ette, mul on praegu alles jaaminetikeeriselt olidki täpselt ja selgelt tehtud ja nii edasi. Siis ta andis solfeedsut, seitsmetunnid olid väga huvitavad, lase laulda oga introvi seest aastal. Et seda ta hiljem ja suitsu ei teinud, aga vool jääb, me tegime väga põhjalikud ja üldse kõiki neid teoreetilisi distsipliine. Noh, see oli ka siis 50. aasta ja siis ta oli ju veel täiesti täiesti heas vormis. Heino oli seal ka ikka väga hoolas ja hiigla täpne ja nõudeks kirjutavaid, temalgi tuli lühkide vaha ja teinekord jälle ei olnud päris korras, jälle tuli nühkida ja teha ja nii see käis nii-öelda läbi, midagi ei lasknud ja ta ei ütelda, tahab konkreetselt, millist see asi nüüd täpselt seisab, improviseerin seal ümber natukene, eks ole, ja ja pidid siis kuulama ikka siin ei ole ja, ja järgmiseks korraks pind ise mõtlema ise, selles oli see tema töömeetoditest ise pidid veel uurima, mis seal on isegi paremaks tegema, aga just see tööprotsess, kui sa ise ei kuulata ja otsid seda loomulikku loogikat haledalt. Et see oli tema Dormeetod, mõni teine õpilasnäidatud aru, kui nad siin on veod, sobi tehnolewalcze, seda ta ei teinud kunagi mitte kunagi, minul läks umbes kolm aastat ja noaga tegelikult. Et me, võib-olla kui ma konservatooriumi lõpetasin siis ma olin nii palju tähendab õppinud selle aja jooksul. Et mul oli juba selge mille kohta Eller võiks öelda, see on korras ja mille kohta võiks öelda, et see on halvasti ja võib-olla see oligi see peamine, mis siis et juba ise oskasid ära, lähevad needsamad kohad, mida tema on, eks ole, pätte näitena, aga see on ju kõige olulisem oskus analüüsida omaenese loomingut Eesti oma muidugi natuke kergem teha, sellepärast teistel on distants suurim, nii kogemata tuli mõni näpuviga sisse, tuli seal sextat kord Kahekordse törtsiga või midagi. Siis siis ta oli väga nördinud, kui ta leidis siukse asja eest kohe tükk aega Talifaid haardesse. Kuretemaatikat harmoonia peaks nüüd juba selge olema. Aga teine asi on see, et tema selle meetodi juures ja kõigi selle üksikasjade detailide nikerdamise nokitsemise juures üllatavalt hästi tema tabas vormi ja dramaturgiat. Selles mõttes ta vaatas nüüd su tööd, uuri suuri, suuri suuri järsku jäi seisma, tähendab, sinnamaani oli korras. Aga sealt edasi enam ei saanud minna. Aga alguses tuli mööda läinud juba kaks tundi ja sellest tuli hulkade. Seda lugu polnudki kuigi palju veel seal paar kontakti, järsku jäi seisma, vot siitmaalt ja ja siis vihjas seal, et vot nüüd, et peaks ikka mingi teine materjal, tuleb või midagi teistmoodi või tähendab nii üldised juhised andis sulle kätte siis püüdele ise hakkama otsima seda, nii et just huvitav on just see, et endalgi ei olnud tõrvikust mingisugust ettekujutust ja tema oli koolis ettekujutus. Tähendab, noh, ta oli ikka pidid olemas olema, nii et ta kohe leidis, et siit saati ja, aga eks tal olid suured eeldused sest lapsest saadik mänginud. Ja kogu aeg mängisin õppeajal ja mängis orkestrit suviti tohutult palju literatuuri läbi mänginud, palju kuulnud vanas Peterburis, kuulis siiski palju häid dirigente ettekandes, kus orgaaniline tore ülesehitusest olnud esikohal seadmes palju juurde. See, mida meil kahjuks on võimalik siin saada. Korraldajad andsid niivõrd kõva niisuguse pagasi taha sinna, et juba nii, siin on aga tema enda loomingu suhtes muidugi mõned raskuspunktid, sest ta on niivõrd detailne, üksikasjadesse halduv, kusjuures iga üksikasjal on oma väärtus, omakõlaline iseärasus, kui nii võiks öelda, mis on siiski tervikuga seotud ja mida niisuguse keskpärase Etegandi juures Vici kooli ei ole. Sest minul on niisugune tunne, et Elleri loomingu tuleviku ees veel see nõuab väga hääd tõlgendust. Eriti orkestri, nad on niivõrd diferentseeritud külalistest tuubki, momendi tihe noodikesega kuskilt juurde kõrva ulatunud ette arusaam uuesti, aga ettekandest pihta ei tule. Jäneda suhtus oma kriitikutesse erite nendesse muusika sõpradesse, kes teda kuidagi nagu ei mõistvat. Nojah, ega ta nii tugevasti häiritud ei olnud kunagi. Aga muidugi ta siiski natuke vahel lõdvenenud oli, eriti kahekümnendail aastail, siis siis olid need tema tööd väga modernistlikud ja selles mõttes ta Saigonis palju sarjata. Morrisoni öeldi vaatonaalselt ja nii edasi. No eriti see esimene kvartett, muidugi see sai eriti palju nahutada. Siis ta hoolinatukaga nukk. Ani ega ta ei väljendanud ennast niisuguses, kuidas öelda enesest väljaminevast toolis. Teda pidin nägema, kuidas see avaldub. Näoilmes natuke mõnest lühiajalises märkus ja nii edasi veidikese oli nii nördinud. Aga see tundus nagu olema paratamatus. Teine asi, mida talle ette heideti, see oli see rahvuslikkuse puudumine. Ta tema muusika ei ole rahvuslik, eriti 20. aastate keskma, ei tea, kas esimese partegi see teda ka natukene erutas ja tõepoolest siin aastatuhande 930 ümber ta hakkas siin rohkem seda otsesemalt välja tooma, sest tema varasemas teoses võite Liidogo, niisugused on, kui te nad võtate, need üliharusid, noodid nii-ütelda ära, saate tõepoolest päris Rafovisalusid. Aga otseselt ei tihata nii ära peidetud, kas ta siis arvestas neid kriitikuid või jõudis ta lihtsalt ise selleni? Ise ikka vähehaaval, sest ma tean, minul isiklikult oli väga palju temaga ajutisest assmäe 30. aasta endal töötasin rahvaluule arhiivis, pealegi ja siis tema käis ka neid viisidel kontrollimas, kommendites freerisime rullide pealt anoviidise ja ja siis tal tekkis huvi ja väga palju oli nii probleeme. Varem ta nagu ei võtnud omaks, peab tingimata. Ta lihtsalt võõras, aga hiljem ta hakkas neid otseselt vastutama, kuidas eestitantsus kõigil ei olnud, ju seal on esimesse foonias, seal on siiski otseselt võeti ta ikkagi, ta leidis mingi väikse ja, ja mina niukse hea lüke, mis, mis andis ikka jälle uue läike või uue aspekti sellele laiendava loodi kraavi. Mäletan, ma ei mäleta, nõndaks kvartetis, kas oli neljandas või viiendas ta setu viisi kasutas oktavi käigu ülevalt jälle, sest tal oli endal hea meel selle otsa käigu üles. Mäletan tunnisust päikeselt vaatanud, tegin setoviisi peale, panin noodi juurde. Südaööd muutusega kahju. Sest kõige rohkem komando muidugi lähedal otseselt rahvimised, 13. palas. Need on siiski kaunis täpsed. Söanda palvel muutuda, aga muidugi armsatsioonias. Nojah, see annab juba värvi juba nii-öelda täiesti jälle uus valitelt eesti muusikes trakteeringusse panek ja kõik see annab ise karakterit. Esimene teine on seal liivi viisikene jäämiseks, need on Taanis täpselt toodud ära, olid vist aga nii antud, et ega te selle peale ei tule, et seal on see põhiline, trahvis. Ja minu ardsesse detailidesse süvenemine oli temale kui inimesele iseloomulik. Ei Alutestest ta kuskil märkas midagi, te nägite, kuidas ta reageeris sellele pisikesele asjale, mis talle teravalt silma hakkas. Ta ei ütelnud sõnagi. Aga otsekohe temas näha, kuna ta nii erksalt reageeriv, seda selles mõttes väga huvitav inimene. Nii kergesti reageeriv silmapilkselt kuidagi. Ja siis moment kaob ära, reageerib millegile muule. Ada ei ütle ühtegi sõna, ühtegi märkusti pead ainult nägema, kuidas ta seda märkab. Ja samasugune on must tema looming. Detailidesse kaldumine. Korraga tuleb üks väikene asjakene, mis viib kogu ahelas edasi midagi, seisa paigal. Ja vaat siin on see, ma enne ütlesin, tihane tihane viskuma, sea olema. Momendid välja tuleks, kui nad ei tule välja, siis kuulaja isaga midagi. Ja see on minu arvates üks tema niisugusi tüübilisi ja tema kunstniku ütleme tema loomingu väärtust, õieti eriti esiletõstemoment. Sest need, kellel oli niisugune inimene, kes tavaliselt võttis midagi niisugust vastu, mida tavaline keskmine nimi uut aastat detailides pisiasjadest. Nii et selles mõttes hirmus peenetundeline temas peenetundeline just märgata seda, mida tavaline keskmine nimi märkamise teda ei häiri, eks ole, mis tal on tavaline, temal ei olnud tavaline. Et mul ikka tundub tema loomingut vaadates, et tema loomingus kajastub just see, mida tavalises loomingust nii palju ei ole. Seal on suur joon, eks ole, kestev tugev mõte midagi viia temaga. Samad asjad annab nii-ütelda selles peenes loominguprotsessis seesmise elamuse protsessis väga sügav, väga sügavalt ja inimlikult ära. Sellepärast on öeldud ja õige, tunneldan eraklik erandlik on äärmiselt individuaalne ja kajastab just seda, mida mujal nii kergesti ei leia. Lihtsalt ei leia Jans detailides, see oli minu arvates temale kui inimesele iseloomulik Joomla loomingulisem tundeline. Kusjuures tundub ka seda, et et need detailid, mis ta paika paneb, ta ikka väga 10 või 11 korda mõtlise kaaluse vaja. Enne kui paikapanek, et vot näiteks Heljo sepp on ju hästi palju tema klaverit klaveriloomingut mänginud. Heljo ise on öelnud ka, et väga raske on seda mängida, sest et kui sa nüüd täpselt sama ei dada, mis Elleron mõtelnud selle noodiga, siis ei tule sellest loost välja midagi, ei tule. Otsuse juurde, ma tooksin veel ühe võib-olla nihukese elulise näite, 44.-st aastast panin siis 14 aastane, alles astunud muusikakooli, aga professor Eller oli vastuvõtukomisjonis ja kuidagi oli tookord oli mu juhendaja professor Eugen Kapp. Veller tundis ikka alati Uuvimu tegude vastu ja kui tänaval kokku saime ikka peatas ja ajas juttu ja siis ma rääkisin talle. Sümfooniat, et hakata millegi toekam, aga peale ja ma vaatan, siin kõik ümberseisjad, mul naeravad. Aga professor Eller sugugi ei naernud, vaid vastupidi, tema suhtus sellesse plaani väga tõsiselt ja siis me käisime seal Kaarli puiesteel arutluslike. Ei tea, kas nüüd nii kohe maksa Abike, et nagu ettevalmistust ja rääkis nagu mees mehega mitte kuidagi niiviisi, et ahaa, hea küll. Pealegi võib leida suhtes väga tõsiselt vastutustundega. Ja selles juures tegigi mulle selg natuke on, vajavad nagu oodata ja võib-olla teha mingisuguseid ettevalmistavat tööd selleks ja terve see suhtlemine oli nii kui tagantjärgi mõtelda tol ajal. Ma nagu ei tulnudki selle peale, et see midagi erilist on praegu mõeldis küll, et see oli niisugune lihtsalt nisuke, tohutult humaanne ja tähelepanelik. Lapsesse tegelikult veel. Peenetundelised suhtes, lastes enda tal lapsi nendesse kiindunud vahel ja üldse noortesse ikka tol ajal saavutada suhtlus hirmus hästi. Ega pahandusi temaga ei ole, kusjuures ma pean ausalt ütlema, et tavalisest niisugusest kokkupuutes põle mina teda kogu elu jooksul näinud, taolist vihastanud. Mina ei ole seda meelt ja isegi minul ei ole õnnestunud, teda. Ei ole siis aru saanud ja ei ole. Nii-öelda laste armastus või või üldse kuidagi ükskord ühes tunnis nii hästi ilusti kajastus, mängisime, mängisime, kuidagi tuli üldse laste peale, tuli juttu, nagu ütles ka omal laps ei olevat. Te olete muidu köitvad kõik poisid, minu poiss, saldama väljenduski. Talle meeldis öelda, et minu poisid. Seda ta võis muidugi öelda niikaua, kuni te olite konservatooriumis tema käe all, aga kui te olite lõpetanud konservatooriumi diplom taskus, kas te ei tundnud siis end nagu juba nii iseseisvate meestena ja kas siis missugune see vahekord siis oli? Tahaks, tahaks seda öelda. Et kui võib-olla kui kompunistina. Me pidime endid tundma juba iseseisvalt ennast, et meil oli ikka stuudium läbi tehtud ja ja professor püüdis, on ta alati maksimumi meile. Aga tegelikult ega olime kogu aeg Hitleri poisitel pärast ja kogu aeg maisi väljens kuni tänaseni ei kohta. Ja selles mõttes selles mõttes ongi niisugune hästi tore see, et, et ta oskas need poisid kõik liita kokku oma perekonnaks. No ja me olime seal. Meil oli nagu täiesti nii iseenesestmõistetavaks muutunud, et me kõik tema sünnipäevad olime tema juures uusaastal rääkimata nendest individuaalkordadest, kui me lihtsalt talle külla läksime, aga need olid niisugused päevad, kus me tingimata, kui see üldse võimalik oli, siis me kindlasti läksime sinna üliõpilastele, te käisite oma õppetöödega pidevalt seal maja kaks korda, mis kasvasid mitmekordseks, eks ole. Aga nüüd, kui algas iseseisev töö, no mina veel, kuni tema haigestumise õhtul kaks tundi enne seda pidin veel minema tema juurde tundi, et oma sümfoonia finaali vaadata, mis annab, natukene kordas jääda, kusjuures terve sümfoonia ma kirjutasin jaanuari veebruarikuus tema juures tund-tunnilt niiviisi, et iga nädal niisamuti nagu konservatooriumi päevil ja see oli mulle väga suureks toeks ja abiks tema näpunäited ja ja kui ta seal oli lehekülje keeranud, siis oli nagu minul ka süda kergem, et hea küll, see osan kuidagi nii see usk temani otsustuste õigsuses ja teades, et ta on ääretult objektiivne ja ja see nagu jättis ikka alati tema õpilaseks kuni viimaste minutitega. Alati ei olnud võimalik tegemist palju lihtsalt et minna külastama siis, kui sai kokku või juhtusetanud kukkuses. Ikka tuletas meelde, et ehk siis ei ole ka minu juurde tulnud vaatama. Ja näiteks Laulasmaal ega olgugi, et seal lähestikku elasime, vot tihtipeale lihtsalt perekond ja kõik igasugu neid asjaajamise niivõrd palju, et ei ei jõudnud kuidagi nii tihti sinna tema juurde minna, kui oleks pidanud käima selle asemel tema siis võttis enda keppija, tuli, jalutas sinna helikülla piss, ütleb, et poisid kõik kadunud. Ma tulin vaatama, kus nad on, kas haiged või. Ta oli ääretult hästi informeeritud alati terve oma perekonna niisugusest tegevusest, teadlaste teadis täpselt, millega talgi töötab ja ja mis tal kodus on juhtunud, kas on mõni laps juurde sündinud või on keegi haige olnud, vaid alati oli väga hästi kursis ja tundis suurt huvi on sel ajal, kui meil tartus, seal olime, pärast tundi vahel läksime kõik koos ära, jalutasin vilks, lahkus hiljem, teine varem, eks ole. Aest käisime, jäime ka isegi natukene ruut, kuskil, jalutasime edasi, vail kutsus ta külla pühapäeviti luu isegi sai käidud. Ja nii et niisugune hirmus kodune kodune vahekord oli üldse võiks tõesti öelda, et selles mõttes oli tal õigust minu poisid, see oli tõesti niukene, täitsa perekondlik suhtumine ja kas või võtame sellise asjaga nüüd viimasel perioodil Ki tähendab tema regulaarsed jalutuskäigud, igahommikused, eetrit, alati heliloojate liit. Hommikul tuli lihtsalt sinna, vaatas, et mis poisid seal teevad, tegi esimese suitsu seal ja läks ja nii ta käis isegi veel teisipäeva hommikul meie juures. No viimasel ajal küll käsi jäi nii harvemaks selles mõttes, et nüüd iga päev ei käinud, aga nii nädalas kord või kaks ikka oli jalutuskäik ja silda, turgu arma. Jaan rul käis Tartus juba käis alati turu lobingu tõi midagi seal ikka visteralid, võrguses õunad, sügise poja õunad oli turul, siis tuli liidu juurde laulus juttu. Talle õuna meeldis osta ja tavaliselt üks õun mitte rohkem. Ta valis välja ühe ilusa. Sest ega ta suvele it's uuendades puhkas. Kui ta oli ära, mäletan vanast Narva-Jõesuus ja siis ta muusikat tegemast ainult metsas otsis kepipuid ja paberinuge, vehkisid hiljem ja vaatas, artalisid nali. Ahartne on hästi veeri seiskunud Narva-Jõesuus, sest ma olin seal ja näitas mulle ühes aianurgas aknast seda Künnapuu aedalt kepipuudega langev nurgas sees nihial, põõsaste taga seal. Ja siis sügisel kokkaseks. Kätised paberid ja need asjad, need nagu sütitasid mingil määral nagu ennastki mitte tegema, aga Laulas vallutel Merikonnad randa igasugust puitu küll tamme, küll punast puitus vee sees ligunenud lepp, nädalad, niuksed süüle juba niisugused huvitavad varjundid ja siis, kui ma mingi huvitav puidu leidsin, ma panin need tema jaoks kõik kõrval, vaatasin paraadtükkides, kas jälle läksin tema juurde sinna, sõitsin kaenlasse, selle pundi, tal oli väga hea vehe. Tal oli suur, ilmselt suured kunstikalduvused tähendab eeldused kujutava kunstiga tegelemiseks väga hästi joonistustest tehniliselt nii, ja kui seda vaadata näiteks tema käsikirju, siis see peegeldab mu meelest väga-väga palju tema isiksusest, nihuke, puhas, graafiline nagu trükitud. Väga hoolikas ja selle mõjul on ka paljud õpilased hakanud paremini noote kirjutama, sellepärast et on piinlik ja oli piinlik lihtsalt minna tundi, kui sa näed õppejõulisandeid, mis on absoluutselt nii korrektsed ja ise viid mingisuguseid vares, jalad, seda ta ei ütle kunagi, et kirjuta korralikumalt, aga poole aasta pärast oli umbes see asi korras. Ta ei, ta teinekord naljatan alguses ta ikka mõnikord, kui ikka väga niuke sodines asi oli, siis ta jah, siis ta ikka kohe vihjased naatriga ikka. Ikka tuleb nii teha, ikka selg on ja siis kui leidis, et mõni saba oli valesti suure mõnuga, ta võttis kummi asparandusele saba õigebki, vot niiviisi tuleb seda nooti kirjutad, armsad pildid, sellest märkused, sisearusaamad. Et nood peab puhas olema ja ongi huvitav see, et praegugi nüüd noh, tal on ju õpilasi väga mitmest generatsioonist mitmes vanuses. Kõik kõigi tema õpilaste nii-öelda käsikirjaline materjal on suhteliselt väga korrektselt kirjutatud ja seda märgivad isegi noodikirjutajad pardituuride välja kirjutanud, jah, et kohe on tunda, et Elleri poisid, et kõik tooted on paigas või noh, tähendab nihukesi tõenäoline vigu, mis võib kirjutamisel tekkida, et neid on vähesel. Et võib eksida, ei saa aru, kas on nüüd joone peal joone vahel, veab. Sellele pööras suurt tähelepanu, panete, ta oli alati huvitatud sellest. Kas on sul õiged pliiatsid ja kasson õiget kummi, aga tol ajal, kui kui 50. aastal mina õppisin, no siis ei olnud neid kumme ja pliiatseid, selliseid, mis kirjutakse, mis kustutaks siis tal oli ikka mingisugune, ma ei tea, kus ta riskis, moos, siis tuli talle toodud või kusagilt olite, varustati paremini, siis tema fondide pealne pliiats sai otsa siis jälle uue kohi noore professor. Tema muidugi hindas kohinud liinsed kõige rohkem eriti aspedia, siis mäletan hilisemal aja järgulgi siis kui Moskvas sattusime. Siin neil oli vähem, nüüd müügil on ta Moskvas ikka on tihti pallingul. Sattusin peale, siis ikka võtsime vana jaoks ka pliiatsit, tuleb võlga kuidagi lülitada. Esse pliiatsi teritamine, see oli laadal omaati, niisugune niisugune tähtis tema teritusmasinat ei armastanud, ikka noaga ja siis, kui sul oli halvastid ridades, ta võttis pliiatsi käest ära. Lits omasele, kõverberganoa lähes teritusele, räsi andis tagasi, vaat nii tuleb pliiatsit teritatud pliiatsitunnis ära ilust aedadega sihukestel toreda rahuliku meele, mõnuga. Mõnuga. Viimane kohtumine. Mina käisin laupäeval enne haiglasse. Viimane mood. Naeratas koondambasime naerule ja silm läks elama, nagu temal oli ta silmad. Silmad olid väga erandlikud ja kui ta midagi märkas, mind häiris otsekohe tema silmas tekkis teatud liikumine. Seda ma mäletan algust ja see oli vahel esimesest korrast pea. Päiksamineerisid Raimo, kolmandal aastal ma läksin tapp. Et sellest ajast hakkas kohentsilmaski kiire reaktiivned natuke erutatud, seesmiselt erutatud. Vaadenskine. Ja see oli praegu kaane ära. Ei, meie, meie olime kolmapäeva õhtul, siis kui tal juhtus õnnestus, siis, ja siis me olime seal. Naguniisugused, noh, tunnused või noh, oli selle piimatassi käest maha pillase sobivusedaywoodsi helistas meile koju, tallavad, ise voodisse läinud. Nojah, ma nüüd seda nii täpselt ei uurinud, aga nii et üks tund aega hiljem me olime juba seal abi kõrvariga, ta läks ise veel uudise olime seal ja siis kutsume Juri Solovjov, Karsnek kaabel. Siis teeme kiirabiarsti sinnas artagi mingi süsti ja siis tal taastuskõnevõime taastased maalide juures üks tund aega ja siis ta ikka oli nii, muutus rahutuks, tahtis nii, tal oli vist palav teki ära ja ma ütlesin, et ei ole vaja rabeleda, et tuleb ikka režiimist kinni pidada, Niilate olete ise õpetanud ja siis ta ütles mulle selle peale. No ega sina pole sellest kinni pidanud. Ta oli veel väga heas tujus ja nii optimistlikult suhtus sellesse Onu mõnus hea tujusid, küsis nagu näha viimase lõpuni väljalehest ja rahulik. Siis viis nukid haiglasse. Samal öösel kella kahe paiku kuule kaeviku.