Viimase salmi ajal tõusid üldjuhul erinevused kuule kõik üldjuhid. Nad olid seal koos ühises ülemine ja ümbertribüüni lastekooride lauljad laulu taktis kaasa hõllimas. Rahvas taas lehvitamas. Nii ajaratas ringi käima. Tuleb lahti. On hea meel, et meie laulupidu, see on osa maailma rahvast laulupeo juures. Sest me oleme päris otseselt seotud kogu inimkonna ja selle arenemisjärkudega. Katkematu lüli ajas ja ruumis maailma äärest ääreni inimesi alget tänapäevani. Laul on osa sellest inimsoilu vajadusest. See on vajadus laulda, mis on inimestes endis. Ja kuigi mõned mõtted kuluvad sagedasest pruukimisega, teised jälle küllap väärtuslikumaks hakkavad veel enam särama. Kas pole ka nii, meie lauluga, mida rohkem teda laulame, seda rohkem seda armastame, seda rohkem tahame laulda seda kaunimaks, ilusamaks ja puhtamaks läheb. Rahvete laul. Ioni närjendada närvedeks kõri, känne oma nimi, bussid. Ja nüüd on need siin all. Õhtupäikesest lehvitab laululava pea 30000 mütsirätti, valged, sinised, punased, kollased õhtutaevas, kus on ainult esimesed üksikud iive. Tänane laulupidu oli tõesti linnused paremad tundma ei oleks osanud küll tahtagi. Tähtajad on lasteaia osutanud, pealinn meie maa vajab ja ainult laulupeo pärast, mida need kõik seal ikka edasi lõhata. Edasi põleb põhjatornis, laulu tuli edasi aplodeeritakse kuulajate pinkidest. Endiselt on need täis nii täis, et ei ole ridade vahet. Kõik sektorid on sulanud üheks, ainult suur laululava kõlakaare. Must siluett on keskel selle suure värvikireva laulurahva kohanud. Külalisi. Näib, et siin laulab praegu kogu Eestimaa. Me teame, et kogu eesnime siin ei ole, aga südamega on kogu Eestimaa. Ja mulle tundub, et tänaste laulude võimsus oleks jõudnud, oleks võinud jõuda kõikide nende hetkeks-paariks päevaks tühjaks jäänud kodudeni, kes säästsin oma pered ja laulma. Dirigentide ja aukülaliste ümber see on inimmüür, millest ei ole võimalik välja pääseda ja kes tahakski niisuguses hellitusringist välja pääseda. Ma vaatan, praegu merele lasknud päike kuldab lauluväljaku kõrgel kaldal valgeid lippe, meie juubelilaulupeo embleemi ja aastaarve 1000 869969. Ja ma mõtlen, et tuleb laulupidu, kui vasakul pool on 1969 ja paremal pool 2006. Ei, Vastmeid lauljat, Gustav Ernesaks läks üles dirigendipulti ja näitab mardisammul, et nüüd tõesti hakkame mehed ja naised ja lapsed minema, kodud kaotavad, ei. See on pidulik. Võiks otsast alata ja tundub, et see laulurahvas siin võiks otsast alata ja ta ei peagi alustamine otsustena proovida. Ta võiks otsast alustada, selle laulupeoga eelsust ponsoris, ava kantaadis tänaseni uuesti välja jõuda. Hommikuks jõuaks. Sest laulutuli põleb veel ikka otse süüdake rahva, too pida, seal küünal põlemas, hoida. See on muusika, maagiline, mõjuväli, lustakas tantsuline, vii jooksid lapsed, ringid ümber, juhib hulgi. Kui on tõbine sügavlaul, seisavad nad paigal. Nii nagu praeguselgi. Veel kord skandeerivad lauljad Gustav Ernesaksa isamaad. See on siis meie juubelilaulupeo lõpulaul. Selle laulu ajal kustus põhjatornis tuli laulu tuli võetakse aga siit kaasa. Nii et laul ja tuli meisse endasse. Ja me oleme osa sellest laulust. See oli suur pidu laulust ja lauluvõimus Vanemuine. Kaunimad laulud pühendati vanematest armastatud kallile kodumaale. Laulumaa kus ma olin väikseke juurte najale. Laulud on ikka kõrgematesse pilvedele pilved poole pürgivad ka need 100 noort tamme, mis Lasnamäe paekaldale 100. juubelilaulupeomärgiks kasvama jääle. Ärge unustage laulu. Lauljad lähevad laiali, õnnelikud, väsinud lauljad lähevad laiali. Head teed teile, teelised tuhanded head algus Tartus 100 aastail eis lõpekuna.