Head klassikaraadio kuulajad algab vanamuusikatund on esimene saade, mille teemaks on Shakespeare ja muusika. Kolm aastat tagasi möödus Shakespeari surmast 400 aastat ning sel puhul võtsin ma selle teema põhjalikult uurida. Kirjutasin kaks artiklit ajakirjale teater, muusika, kino, kel huvi, lugege neid siin raadioeetris, saan sellest rääkida veelgi põhjalikumalt ja muidugi on nüüd mul see eelis, et saan teile mängida teemakohast, muusikat. Mina olen Roberts taak. Head kuulamist. Minu huvi šveikspiria muusika seoste vastu ulatub minu noorusaega ja vahelduva eduga lainetena. Olen sellega möödunud aastakümnete jooksul tegelenud. Alguse sai see, kui osalesin muusikuna Lembit Petersoni juhitud rändtrupis lavakunstikateedri Kaheteistkümnenda lennu lõpetajatega. Mängisime siis eelmise sajandi 80.-te aastate keskel prantsuse keskaegset laulumängu aukassiine Nicole ette. Üheks võimalikuks järgmiseks näidendiks, mida oli selle trupiga plaanis esitada, oli Romeo ja Julia. Mäletan, kui piirid avanesid. Käisin oma esimesel välisreisil Inglismaal ja otsisin paaris üldse mitte kehvas raamatukogus materjali Shakespeare'i ja muusika seoste ja muusika kohta roomlase Julias. Ja kõik, mis ma leidsin, olid mõned lõigukesed erinevates šveiksperi teemalistes teostes. Selle sajandi alguses musitseerisime rondo ellusega programmis, milles Tõnu Oja ja Vene Draamateatri näitlejad esitasid katkendeid Shakespeare'i näidenditest inglise keeles. Mitmetes Eestimaa koolides. Selle programmi initsiaator ja kokku pani oli Arthur Kincaid Shakespeari spetsialist, kes töötas õppejõuna humanitaarinstituudis. Tema valis muusika, mida me esitasime 400 aastat Shakespeari surmast. Aastal 2016 andis aga ajendi selle teema juurde taas kord tagasi pöörduda. See on imekspandav, kuidas oli olukord informatsiooni kättesaadavuse mõttes vahepealsel aastail muutunud? Muidugi eeskätt tänu internetile kuid pärast eelmise sajandi kaheksakümnendaid, aastaid kõikvõimalike Shakespeari teemaliste välja antud raamatute hulk on muljetavaldav sealhulgas ka muusika seoseid puudutavate tööde informatsiooni läbitöötamise ja kättesaadavuse mõttes on 40 viimase aasta areng olnud kolossaalne. Teema Shakespeare ja muusika haaras mind endasse pea aastaks. Ma lugesin läbi kõik, mis sel teemal kätte sain. Mina huvi toitis mitu asjaolu. Esiteks ma valdan inglise keelt rahuldaval tasemel selle jaoks, et originaalist enam-vähem aru saada. Enam-vähem sellepärast, et Shakespeare'i tekstid on nii mitmekihilised et selleks, et nendest lõpuni aru saada, ei piisa ainult keeleoskusest. Otsisin üles huvitavat kohad eestikeelsetest tõlgetest ja võrdlesin neid originaaliga, et mõista, mis on läinud kaduma mis on hästi tõlgitud. Selleks, et Shakespeari tekste paremini mõista, peab teadma paljut ajaloolisest taustast, teemist. Minu eelis on, et Jaan ühteteist tolleaegsest inglise muusikast esinemispraktikast ja seetõttu kõnetas kõik muusikasse puutub mind eriliselt. Ja väheoluline selle teema juures ei ole fakt. Shakespeari aeg. Inglise muusikas oli eriline silmapaistev aeg. Toomas Wilkis, John Vilba, Orlando Gibbons, Jond auland, Toomas Molit ja William tööd olid kõik Shakespeare'i kaasaegsed. Nende muusika on Shakespeari ajastu muusika. Nelja sajandi jooksul pärast Shakespeari surma on tema tekstid inspireerinud kümneid ja kümneid heliloojaid järgnevates saadetes piirduma siiski Shakespeare'i aegse muusikaga. Välja arvatud mõned üksikud erandid. Enne kui alustada rääkimist teemal Shakespeare ja muusika, oleks hea üldse määratleda algmaterjal tema meieni jõudnud tekstid ja nende taustsüsteem. Ollakse üksmeelel, et šveikspirilt on säilinud 36 või 37 näidendit. Täpse arvu suhtes lähevad asjatundjate arvamused lahku ja seda ongi raske määratleda. Ta ise ei andnud välja ühtegi oma näidendit. Tõsi, tema eluajal anti neid küll välja, kuid need ei olnud välja antud, ei tema teadmiselega toimetamisel. Šeik spirandi sisetrükis välja ainult omasonetid ja kaks poeemi. Peame meeles pidama ka, et näidendite esmane otstarve oli nende lavale esitamine, mitte lugemine sellisel kombel, nagu seda tänapäeval tehakse. Tõeliseks kirjanduseks muutusid Shakespeare'i näidendid niinimetatud foolio trükiga. Seitse aastat pärast kirjaniku surma andsid tema näidendid välja tema trupikaaslased John Eminks ja Henrik kondell ning nende väljaannet nimetataksegi foolio trükiks. Foolio trükis oli 36 näidendit. Sealt puudusid periklas ja do Kinsmann kaks naabrit, sugulast Need kaks näidendid kirjutas Shakespeare kahasse John Fletcher iga. Ja siit ka probleem tema näidendite arvu täpsel määratlemisel. Nagu mainitud, olid üle poole šveikspirin näidenditest ilmunud juba varem piraat väljaannetena. Neid nimetatakse nüüd kvart väljaanneteks. Hävingsakondell ütlesid, et need olid varastatud ja moonutatud. Nende enda väljaande foolio trüki kaanel ilutseb tekst trükitud ehtsate originaaltekstide järgi. Siiski on ka nendes vigu ning tänapäeval kasutatakse Shakespeare'i näidendite algmaterjalina mõlemat väljaannet. Olukorra teeb keerulisemaks asjaolu, et foolio trüki hilisemaks mõtles välja alates aastast 1000 632663 ja 1688 esineb mitmeid lahknevusi. Lavastajatel tõlkijatel on täna erinevaid valikuid. Shakespeare'i tekstid on äärmiselt mitmekihilised nii keelelises filosoofilises kui kultuurilise ja ajaloolise tausta mõttes. TEMA metafooride kujundid on keerukad, on öeldud, et tema värssidele on kordumatu muusikaline kõla. Tema tõlkimine on raskem mingis mõttes võimatu ülesanne. Tänapäeval võib Shakespeare'i näidendite lavastamisel piirduda muidugi ainult selle tasandiga, mis kõnetab tänast publikut ja on talle arusaadav. Kuid kui me tahame mõista tema tekstide virtuoosse mitmekihilisest, siis tuleb ajaloolise tausta tundmine meile kasuks. Seda enam, et nii ajalise distantsi kui ka tõlke tõttu läheb suur osa mängu ilust niiehknaa kaduma. Lubage siinkohal tsiteerida Evelin Panhardi, kes kirjutas Shakespeare'i kogutud teoste sissejuhatuses sellest, mis teeb Shakespeari tõlkimise raskeks. Esiteks probleemid, mis on tingitud ajastust, milles Shakespeari tekstid on kirjutatud ehk tänapäeva lugejale kaugeks jäänud renessansi aasta kultuuriline ning ka iga päevaline taust ning probleemid, mis tulenevad Shakespeari meisterlikkust keelekasutusest ja dramaturgi võimetest ehk tema teoste mitme kihilisus nii keelelises kui ka filosoofilises plaanis. Kultuurilised vihjed on sageli mitmeti mõistetavad ning mõnikord ka veidi ebamäärased. Kujundid ja metafoorid, keerukad sõnamängud, mitmetimõistetavused ja koomiliselt sõnade väärtarvitamised elliptiline grammatika ja väljenduste kompaktsus. Shakespeare on suurmeister, kõnekujundite, võrdluste ja metafooride loojana sõnamängud, mis pole sugugi ainult komöödetes leiduv naerutamis. Võte on tema teostes sama sageli ka tõsiste hetkede suuremal või vähemal määral varjatud traagiliste lisatähenduste kandjad. See kõik on pädev cadema muusikaliste tekstilõikude kohta. Ja statistika kõneleb meile järgmist. Shakespeare'i tekstides on loetud kokku umbes 500. tekstilõigus 2000 viidet muusikale ja 400 muusikaterminit. Näidendites on umbes 50 laulub ja vihjeid umbes 100-le laulule mille sõnu arvatavasti kõik kaasaegsed šveik tri publiksis teadis. Näidendites on vähemalt 300 muusikaalast remarki. Shakespeare'i tekstid on täis muusikaalaseid, kujundeid, metafoore, võrdlusi ja sõnamänge. Teatavasti on tal vaid kaks näidendit, milles ei ole midagi muusikaga pistmist ja milles isegi puudub sõna muusika. Need on kuningas John ja kuningas Henry kuues kolmas osa. Huvitav on siinkohal mainida, et tema kõigemusikaalsemad näidendid olid torm ja 12 söö kuid nendest täpsemalt edaspidi. Shakespeare'i tekstidest selgub, et ta oli tuttav klassikalise ja uus platonistliku filosoofia vaadetega muusika eetilisele ja moraalsele olemusele. Keskaja muusikateooria põhines suurel määral rooma filosoofi poeetilise töödel ning neid teatega renessansi ajal. Poeetilises elas viiendal, kuuendal sajandil. Teda nimetati viimaseks roomlaseks ja esimeseks skalastikuks. Poeetilise järgi jagunes muusika kolmeks. Esiteks muusika, mundana, sfääride, muusika, see on taevane muusika, mida sureliku kõrv ei ole võimeline tajuma. Teiseks muusika, Humana inimeste muusika, mis käsitleb harmooniat, keha ja hinge, indiviidi ja ühiskonna tunnete ja mõistuse vahel. Ja kolmandaks muusika instrumentaalina. See on kõlav vokaal ja instrumentaalmuusika, mida me kuuleme. Esimesed kaks muusika, Montana ja muusika Humana esindavat teoreetilist ehk spekulatiivsed muusikat. Kolmas praktilist, mis võib suurendada individuaalset ja ühiskondlikku harmooniat ja korrastatust. Kuid mis võib olla inimloomuse jaoks kaade moraliseeriv. Vihjeid muusika mundaanale sfääride muusikale võib Shakespeare'i tekstidest leida mitmeid ning neist kumab läbi mainitud tõsiasi, et surelikud ei ole võimelised seda muusikat kuulma. Kleopatra kirjeldab oma unenägu, milles Antonius talle ilmus. Ta jalad seisid harkis üle meremaailma, kiivri harjaks tõusis käsi ja hääl kui sfääride harmoonia tal helises. Kuid ainult sõpradele. Näidendis nagu teile meeldib, annab hertsog mõista, et kui ebamusikaalne Jacques hakkaks laulma, muudakse sfääride muusika dissonants, eks kuna see on võimatu, sest sfääride muusika on kõige harmoonilisem muusika üldse on ka võimatu, et šokk laulma hakkaks. Lahkhelipundar on ta, kui ta laulaks ta dissonantsi, täidaks taevasfäärid. Näidendis Kaheteistkümnes öö palub Boliivia vioolat hertsog Orsiinost enam mitte kõneleda. Kuid igasugune muu jutt kõlaks tema kõrvadele. Aga nagu taevane muusika. Lubage, et temast ma paluksin teid mitte rääkida. Kuid juhtub teil veel mõni teine taotlus. Ma seda kuulaksin küll meelsamini sfääride muusikast. Poeesia, muusikafilosoofiast kantud vihjeid võib leida Lorenzo tekstist, Veneetsia kaupmehes. Ja vähim taeva tähtki, mida näed sel liikudes, eks laula nagu ingel, sest säras ilmses keerubide kooris. Harmoonias on surematud vaimud. Kuid Aga kõduv muda rööme eest, nii jõhkralt seda varjab? Me ei kuule. Surm teeb sfääride muusika meile kuuldavaks. Näidendis kuningas Henry, kaheksas palub surev kuninganna Kathryn. Sa käsi sedaviisi mängida, mis mulle kõlab nagu leinakell, et vaikselt istudes mõtiskleda võiks taevamuusikast, mis ootab mind. Ja sellele järgneb remark, kurb ja pidulik muusika. Taevast muusikat esitavad inglit, nagu Lorenzo tekstist kuulsime. Horatsio jätab Hamletiga hüvasti sõnadega prints, head ööd. Sind inglikoorid lauldes uinutagu. Shakespeari muusikateoreetilistest teadmistest annab aimu stseen Tõrksa taltsutuses, kus lauto õpetajaks maskeerunud Hortensio üritada Diankale külje alla pugeda. Bianka loetleb siin ette heks akordi, silbi nimed. Ut renii, faa Soll la eks akordi kuue noodilise heliredeli süsteemi arendas väidetavalt välja Guido retsast, kes elas 11. sajandil. See on põhimõtteliselt sarnane, meie ei ole nii süsteemiga ning seda kasutati keskajal ja renessansi ajal solfedžeerimiseks ja laulmise õpetamiseks. Küllap pidi vähemalt osa Shakespeare'i publikust sellega tuttav olema ning see vidinaid kõnetama. Bianca loeb siin tegelikult teksti, mille Hortensio on talle ette andnud. Ma olen gamma, see, mis viise kannab. Re sind armastab Hortensio bee, nii ta ennast sulle kaasaks annab. See fado armuõnne talle, too tee, Soll three, iga minu noot sind kiidab E-laami halasta või surm mind niidab. Tõlkes lähevad mõned nüansid kaduma. PMI kõlab inglise keeles PMI PMI Bianka, they Kim fondil lood. Ja teine rida tee Solre van Clif do nõuts. Aeg vihjab ühelt poolt sellele, et kui solfadžeerides liiguti ühest heksakordist teise võis ühel ja samal noodil olla kaks erinevat silbi nime. Nii nagu meie ei ole süsteemiski päris kindel ei või olla selle rea teises tähenduses. Kuid on arvatud, et see on vihje Hortensio topeltidentiteedile. On ta ju end lauto õpetajaks maskeerinud. Eks akordi silbi nimesid tsiteerib Shakespeare'i veel mujalgi. Näidendis asjatu armuvaev tahab Olovernes demonstreerida, kui tark ja haritud taan ning ümised silbi nimesid utree Soll laamifaa vales järjekorras, näidates sellega hoopis oma harimatust. Ja kuningas leeris. Ümised Edmond mõned eksakordi nootidest, faasolla Mei. Muusikalised terminid nagu harmoonia ja kooskõla on šveik spirile suurepäraseks kujundite ja sõnamängumaterjaliks. Harmoonia ja kooskõla peavad valitsema kõikjal, ka ühiskondlikus elus ja hierarhias. Näidendis kuningas Henry viies ütleb eksatäri hertsog. Võim olgu kõrge, keskmine või madal, kooskõlla jäävad osaliste hääled ja moodustavad puhta lõppakordi. Kui muusikas. Instrumentalistina teavad, kuidas hakkavad hästi häälestatud pillil ka need keeled, mida ei ole puudutatudki teistega kooskõlas resoneerima. On imekspandav, kui tabavalt kasutab sõitsbir seda nähtust harmoonilise perekonna metafoorina oma kaheksandasse Lätis mis on tervenisti kantud muusikalistest, terminitest ja metafooridest. Miks muusika teeb nukraks sind, kes ise ju oled, muusika? Rõõm rõõmu süütab, miks laulsus läidab tusa kummalise või on sul mõnu sellest, mis sind tüütab? On keelte, puhast kokku kõlavad paha Su kõrvul kuulda tähele, siis pane nad õrnalt, noomivad sind, et ei taha sa kooris kaasa laulda eksiklane. Eks kuula, kuis keerleb, helisema ja ärkab, sobib heli mitmel keelel just nagu isa laps ja rõõmus ema koos laulaks kaunist viisi. Ühel meelel. Ja mõte on sel laulul sõnatul. Kui üksi jääd on elu tühi sull. Jaago on häiritud Othello ja Desdemona heast läbisaamisest ning ta lubab sellele lõpu teha. Nad on hästi hääles, kuid lõdvaks kruvid teensel. Muusikal. Peeg tähendab inglise keeles Virblit häälestusnuppu. Vastandina Jaagole anud Cordelia kuningas leeris jumalaid. Et need ta isa tervendaksid sõnadega ja ebakõlast särisevad meeled. Sel lapseks saanud isal pingutage taas häälde. Pagenduste mõistetud Mobray kurdab draamas kuningas Richard, teine, et enam ei saada emakeelt rääkida. Mul pole keelte paeltest rohkem kasu kui keeltetav joolast tuumast harfist kui pillist, mis on kasti pakitud meile, sealt on võtnud käed, kes võimetud on riista häälde seadma. Ei ole palju vaja, et hea häälestus ära rikkuda. Näidendis Troiluse Cressida on pikk Ulysses monoloog, milles ta arutleb, kui tähtis osa on üldises suures korrastatuses vaid väikesel määral. Inglise keeles on see sõna three, mis seda monoloogi seob. Eesti keelde on see tõlgitud aste ka taevas, maa, ta keskkoht ja planeedid. Kõik tunnustavad astet, vanust kohta, orbiiti, suhet, aasta aega, kuju aukraadi, kommet nagu nõuab kord. Ja veidi hiljem, ütleb Olüsses. Kui aste kaob ja lõtvub pillikeel, mis ebakõla järgneb? Inglise keeles sõitmad tik, riieway, Antiun nats, trüng, haak, vottis, kood Falavus. Väikesed kõrvalekaldumised, ükskõik kas suurtes või väikestes asjades on ühtmoodi fataalset. Kui tänapäeval tellitakse teatri muusika tavaliselt heliloojalt või kujundajalt, siis Shakespeare'i ajal oli teisiti kasutati muusikat, mis oli käepärast. Võib arvata, et üldjuhul oli etenduses kõlab muusika siis publikule juba varasemast tuttav. Me ei tohi unustada, et hoolimata Shakespeare'i tekstide mitmekihilisest ja tema sõna valdamise meisterlikkusest, mis meile võib sageli keeruline tunduda oli teater isegi ajalookroonikad, eelkõige meelelahutus. Shakespeari teatritrupid olid isemajandavad, nad sõltusid publiku hulgast ja ei saanud seetõttu endale lubada ülikeerulist ja elitaarset näitemängu. Võib arvata, et see oli ka põhjuseks, miks Shakespeare'i näidendites on nii palju vihjeid tolleaegsele populaarsele muusikale. Muusika Shakespeari teatris on alati näidendi tegevuse otsene osa. Tegelased kuulevad seda ja reageerivad sellele, mitte nagu täna teatris või kinos, kus on enamasti mõeldud ainult publiku kõrvadele mitte tegelaste. Teada on veel, et lastekompaniid esitasid muusikat enne ja pärast etendust ja vaatuste vahel. Siis lauldi ja tantsiti ja võib olla kindel, et muusikat kõlas rohkem kui Remarkides. Kirjas oli. Lõppenud vanamuusikatund oli esimene saade, mille teemaks oli Shakespeare ja muusika. Mina olen Robert staak. Kuulmiseni.