Tere päevast, Eestimaa, tere päevast, omama rahvas mistahes paigas jaanikuise taeva palge all, kus praegune ülemhetk teinud kuulatama tagasi. Kuulake siis kuulake sünnimaad, mis selles sajatuhandelise või rohkemgi tuhandelise, sest juba praegu on lauluväljaku kõik pingid hõivatud ja rohelist muru Lasnamäe nõlval elamine. Mis sind selles häälte vaiadelis seata vennast oma laulus 100.-ks sünnipäevaks? Kuulake sõbrad, mis tahes keeles laulaks ka teile teie emad, Eesti laulu lugu? Me ei teagi, kui kaugele raadiolaine meie peo kannab. Eesti laulupidusid on kuuldud Aafrika randades. Kindlasti kuuleb seda Euroopa. Me kutsume oma peole kõiki, kes armastavad laulu, rahu, sõprust, inimlikkust. Eesti laululugu on pikk, nii nagu on pikk rahva elukäik. Palju murenoote on jätnud aegki tema viisidesse. Seda rõõmsamatest päevadesse on tuldud nüüd. Tulge teiegi. Olge osaliseks meie seitsmeteistkümnendal Eesti laulupidude 100. juubelilaulupeol. Peoperemeheks Eesti nõukogude sotsialistlik vabariik. Laulupidu on käinud juba läbi linna, ligi neli tundi, voolas aeg, kuni pea 3000 lauljat ja pillimeest oma Eestimaa värvilises rongkäigus siia lauluväljakule jõudis. Tulnud läbi linna, tõid nad linna endaga kaasa tulnud oma lauludega läbi jaanikuulõpulise ja heinakuu hakulise pesa. Maa tõid nad kaasa suure jao tema rahvastki. Keda TÖÖ lubasse tuli. Kodu lukuks jäid vanad ja päris pisikesed mõttes on nemadki siin. Tõsi, oleme siin meie kõik Sist ühele väiksele rahvale märgib tänane päev rohkemat kui ainult laulude pidu. Tänane pidu on ennast maadlegi maarahvast sotsialistlikuks rahvuseks kujundanud rahva rõõmupidu. See on suur pidu laulus ja tema võimust, mis nüüd õige pea läheb hiidkõlakaare alt vägevaid vooludel üle maa ulatab sõbranna viisi kõigile hea tahtega inimestele ja praegu kogunevat laululavale ühendkoorid. See on küllaltki pikk protseduur sest kõik need 27000 lauljat nii suur on. Seekordne osavõtjate arv peavad leidma endale koha. Aga seda ei ole kerge leida, sest kuigi meie laululava on tõesti suur ja see on ehitatud, et arvestada meie kaasaegse laulu laia haaret siis Omedki kulub aega. Ja kui lõpuks nad kõik kohal on, siis on laululava tihedalt täis. Praegu on alles ülemised read, need on meeskooride paigad. Ja kõik meeskoorid ei ole veel kohale jõudnud, olgugi et tegelikult ju oma kohti teatakse. Sest sellel kohal on seistud juba õige mitmel proovi ja peaproovil. Kõige tihedam on praegu sissepääsul laulupeopaigale ja kuigi me kõnelesime telerongkäigu saates, et kõige targemad tulid siia juba hommikul vara, nad olid kohal enne meid võtsid sisse kohad esimestel pinkidel. Muidugi hiljem tuli siis ümber asuda, sest teatavasti piletil on ka oma number ja võtta siis see õige koht. Kuid nemad olid esimesed kohaletulijad. Need aga, kes saatsid laulupeo rongkäigu läbi linna tahaksin küll pidada seda kõige meeldejäävamaks pildiks, mis senini sellest juubelilaulupeost on meile mõttesse sööbinud. Nemad tulid ju koos viimastega. Nad tahtsid plaksutada Tallinnale, Nad tegid seda, sest Tallinna rongkäik jättis väga üleva väga kauni mulje. On see ju meie pealinn, suured koorid, väga kaunis rõivastus, palju mehiseid, hästikõlavaid, orkestreid, ja nii siis koos nende viimastega tuli viimane osad Tallinnast. Tõesti tahaks näha, missugune praegu pilt linna südames, sest kujutage ette keskpäevalt Tallinna inimtühjana, see tundub isegi nagu võimatuna. Aga ometi laulul on selleks laulu võim. Kujutada keskpäevast Tallinna inimtühjana. On raske kujutada seda lauluväljakut, inimtühjana on praegu raske, kuigi me oleme siin, seisad kui ta tühjan. Me seisime siin alles äsja jaanilaupäeva õhtul, kui meri oli vaikne ja kui Pirita pool kõikjal särasid jaanituled seisne vaikselt paekaldal ja nägime, kuidas sinnasamasse paekaldale tuli Gustav Ernesaks ja vaatas alla oma laululavale. See oli võib-olla kõige innustavam sissejuhatus suurele peole sest ümberringi kest, jaanipidu, jaanituled olid süüdatud, inimesed olid rõõmsad, ainult vaikus. Korol jaanituld ei süüdatud, sest seda lauluväljakut hoiti suureks peoks oli lauluväljak. Ja kui sa näed niiviisi meie laulukultuuri suurt sümbolit Gustav Ernesaksa seismas tühja lauluväljaku ees vaatamas tühjale laululavale mere taustal õhtuse taeva taustal. Ja püüda mõelda, missugused tunded valdavad seda inimest. Ja missugune on seesama paik nüüd täna siis nagu tunnetad selle päeva tähtsust mõttehaaret, mille osalisteks meie kõik nüüd siin oleme. Laena mulle kannelt, Vanemuine Craitsvel. Mu isamaa on minu arm, Koidula, Kunileid, Läänemeri, rahumeri polku ajast aega ta Ralf Parve Jevgeniga. Kaunimad laulud pühendan sull vanematest armastatud kallis kodumaa Friedrich Tseebelmann. Sa õitse kasva veel võimsamaks, saab suure töö ja mõtlema Vladimir Zahharovi. Lääne kõnevad näid kaari ja laval juba olevat mees kaarid. Laadsetele. Meil aiaäärne tänavas, kui armas oli see rahvalaulus sellest samast rahvalaulust, mida eesti emad tänaste naislaulude emad vanaemad-vanavanaemad põlvest põlve veeretanud. Sealt aiaäärselt külatänavalt mindi esimesele üldlaulupeole. Hirm ja lootus südames teine c karvus kinni. Keegi ei teadnud veel öelda, kummal õigus oli ehk kumma käte pärast võimie võitja rahvale kaunimate laulude loojale. Nii nagu tänagi jääb lauljatele laulu üle võit. 100 aastat üle vaevaste tuulemaade 100 aastat üle taevaste luulemaade läbi ärkamise ise teadmisse. Laulupidu on juba haaranud, ta algas enne avaakordi, sest süda ei lase vai. Võimsalt kõlas juubeli laul Tartus laulupidude hälli linnas. Tema ülev lõpp, Gustav Ernesaksa Mu isamaa on minu arm, lõpulauluna mehised mehedki härdaks muutis ja lauludele teele saatmine. See ei saa olla ainult nüüd ootame põhjatornis läbi kogu Eestimaa meie juurde ma käin lauludele süttimist ja veelgi võimsama laulu algust. Laulujõed. Kõik laulu merre laula merre ja Läänemerre. Poeet Lehte Hainsalu. Kahelt poolt kaks rongkäiku kaks jõge suubuvad ühte suurde laulume räpplaulu merre, siin Läänemere kaldal. Naislauljad võtavad kohad sisse praegu lava keskel veel umbes pool pool laululavast ja on tühi. Nemad ootavad järjekorda oma rongkäikudes laulukaare taga. Seal on häälerühmade järgi kohad sisse võetud. Tundub isegi lausa uskumatu, kuna, et seda nii kiiresti suudeti teha, sest alles alles nad ju tulid oma rongkäigus. Aga vahepeal oli ivake hingetõmbeaeg. Ja nüüd on jälle sama korralikes täpsetes distsiplineeritud ridades kogu see suur laulujõgi sugumas siia suurde laulu merre. Meil laulud aitavad elada, võita tõi 1940. aasta neilegi uued viisid Eesti rahvalaulu eestlaste kaunima laulu kõrvale tulid venelaste, ukrainlaste, armeenlaste, Nõukogude maa kõigi rahvaste kaunimad laulud. Rahvuslikust ärkamisajast läbi revolutsioonivõitluse Eesti Töörahva Kommuuni. Kuulutamiseni 1940. aasta juunipäevadest läbi isamaasõja, ränkade heitluste vaba rahva esimese laulupeoni siinsamas anno 1947. Anno 1947. Palju on neid, kes mäletavad seda päeva. Need on need mehed, kes tulid rindeteedelt. Need on need naised, kes olid oodanud oma mehi. Need leidnud ja ka mitte leidnud, sest teame, palju jäi sõjateele. Ja siiski juba nii ruttu pärast sõda. 1947. aastal avas laul oma tiivad 28076. Osavik, teate kõik hulga rekordid olid korrald löödud. Ja kuigi segakoorid leinasid oma häälega vaata proportsioonidega taga neid, kes sõjadelejaid, kõlas laul ometi hästi. 12. üldlaulupidi. See oli võitjate laulupidu. Uue ühiskonnakorra võidulaulupidu. Peatselt süüdatakse laulupeotõrvik. Kõrges põhjatornis lööb Loitma temalegi. Köster kirjutas päev tagasi sirbis ja vasaras. Juubelilaulupeotõrvik on sõitnud juba läbi kogu meie maa. Selle leegikutse on vastupandamatu. See oli kutse teele asumiseks laulude linna, laulude õitsemise. Tagalale tema tuline kutse on puudutanud kõiki osavõtjaid ja külalisi. Ta on ühtlasi tervituseks kõigile neile nimetuile, kes on kaasa aidanud juubelipeopäevadeks, et nendest kujunesid tõelised lahtiste südametepäevad sõpruse päevad. Avage silmad, kõrvad ja süda. Avage üheskoos uue laulude sajandi värav. Eesti laulupeod, nii nagu käesolev juubelilaulupidugi, mille ülemus meid haarab, on saanud Eesti kultuurielu iseenesestmõistetavaks nähtuseks. Nii annab ennast häälekalt kuulda siis tänavune juubelilaulupidu. Ja kuigi laulupidude mõte on Janseni Kesk-Euroopa möödunud sajandi laulupidude traditsioonist laenatud oleme selle siin maarjamaa mulla pinnal kasvatanud eest eestilikuks kultuurinähtuseks mis aegade käigus oma viljastavat mõju avaldanud teistelegi rahvastele. Nii et nüüd võime kõnelda eesti laulus, kuid kõigi nõukogude rahvaste ühisest kultuuri rikkusest. Ja veel teisi tervitusi. Ants Lauter ütleb laulgu kõik suud ja südamed. Hõisaku kõik keeled ja meeled laulgem rahva suurest vaimu, rammust, hõisakem rahvatöödele ja tegudele. JÜRI variste saagu järgnev laulu sajand tõusvaks jätkuks senistele lauluseppade saavutustele. Laulutuli süüdati Tartus 100 aasta eest? Ei, see ei lõpe kunagi. Au esimese laulupeo algatajale. Nende sõidetud lauludele on see, mis täna siin lauluväljakul peo alguseks märgianna. Tuli, mis on käinud läbi kogu Eestimaa, tuli, mis on näinud maa ja rahva tänaseid valge jooni. Laulu tuli läbi pööriöö luhtade Jaaniku suitsu, see maanteel Tallinna. Ja tõesti, kui mõelda tuleosast inimeste elus kõige kaugematest aegadest peale kas pole siis nii, et tuli on nagu olnud meie esimeseks sõbraks? Tuli inimese sõber, tulin, mõtete tekitaja, tuli innustaja. Mitte asjata pole meie rahvakirjanik, Tuglas nimetanud ennast tulekummardaja. Ja nii nagu selleks tänaseks suureks peoks pikka aega ette valmistati. Õieti algas ju ettevalmistus juba 65. aasta vabariigi 25. aasta juubelilaulupeost, sest kui kõlas viimane Acarr ja meie reporter küsitles Gustav Ernesaksa, et mida nüüd kuhu edasi, siis oli üksainus kindel kurss juubelilaulupeole. Ja eks niiviisi lennates proove tehes on läinudki. Kõik need aastad on oodatud tänast päeva. On oodatud seda hetke, mida nüüd ootame meiegi. Ja nii nagu lauljad on tulnud siia kokku kogu maalt. Nii käis laulu tuli enne siia jõudmist ka läbi kogu maa. Sest kõige kaunimad valged ööd oli laulu tuli tee. Laulu tult teretati teel laulu. Pasunamuusikale ja kõikidele, kes tuld kohtasid, meenutas ta midagi. Kanepi lastele, kes tartlastest said selle tule esimesena, meenutas ta kindlasti Hans kanni meest, kes oma 80-st eluaastast 60 laulule pühendas ja kes 100 aastat tagasi oli Eesti laulupidudele nurgakivipanijaid. Aga 100 aastat hiljem vallutas tartus võistulaulmise kõrge žürii meeled, Kanepi poistekoor. Seal nad seisid Tartu suur koolisammaste vahel aulas. Siin, kuhu neile aastate pärast on teele. Tamula ääres austati tulega lauluisa Kreutzwaldi laulisaks kutsus teda Koidula, Koidula, Kreutzwald, eesti kultuuri suurhinged. Üks andis rahvale kalevipoja, teine Emajõe ööbikulaulud. Nuias kulutuli jõudis mulgi vammustes ratsurite eskordi saatel lauldi sealtsamast pärit Friedrich tervelmanni kaunimaid laule. Ja neid samu kaunimaid laule kui palju kordoneid lauldud juba ka tänases rong käigus, kus tekkisid oma väiksed laulurühmad kuivanud orkestrit lähedal, siis lauldi. Neid laule lauldi eile ja üleeile proovidelt minnes. Sest kuigi laulupidu kestab täna ja homme jäine sõpruskontsert oli sellele pidulikuks finaaliks sissejuhatuseks siis lauldud on siin ju juba terve nädal. Laudad on rohkemgi, sest kui pühapäeva õhtul hakkasid tulema esimesed rongid, siis olid need laulurongid, kus kogu tee kõlas kaunim. Ja nagu kuulete isegi kooride lavale kogunemist, seda esimest tööd saadab aeg-ajalt puhoristlik ja ergutav laul. Üks tenorirühm on praegu kadunud ja lauljate lavale korraldajatel on küllalt praegu palju tegemist ei tahaks olla nende nahas, et kõik häälerühmad õigetesse kohtadesse saaksid. Võin teile öelda siiski seda, et kui võrratult kiiremini läheb praegu lauljate lavaletulek võrreldes kasvõi näiteks 1947. aastaga meie esimese suure sotsialismiajastu laulupäevaga. Sest sellest ajast meenutatakse, et kooride lavale kogumiseks kulus rohkem kui 40 minutit oma kolmveerand tundi. Laululava meie poolt vaadates vasak tiib jääb kuidagi nagu maha. Varem on nagu rohkem read täitunud ei, ei, juba tulevad naised kiiresti kätest kinni hoides, et 11 mitte kaotada ja täidavad mõlemad külgtiivad, aga juhib, ergutavad kiiremini, kiiremini, sest praegu me ei näe. Aga me teame, et teispool laulukaart on sirgete ridades häälerühmade järgi rivistunud lapsed kes ka peavad siia kuhugi veel mahtuma. Kuigi jah, laululaval ju nende jaoks enam peaaegu et ruumi ei ole. Ilmselt jäävad lapsed siia laulva esisele väljakule. Kuid kuni kogunetakse, meenutagem laulu tule teekonda mis ju tõi endaga kaasa kogu rahva, sest igalt poolt kohtadel toimusid väiksed laulupeod. Austati laulupeotegelasi. Kuressaare lossi aias meenutati Martin Kõrberit Saaremaa esimese laulupeo eestvõtjat. Käinas peatuti helilooja Rudolf Tobiase sünnimaja juures. Paliveres tervitati tuletoojaid vana kombe kohaselt tangupudru ja hapupiimaga aga Rakvere vallimäel süüdati temast jaanituli. Ja ega me ei suudagi kõike meenutada kõike seda rõõmu, mida see tuli kaasa tõi, sest paljud me lihtsalt ei tea seda, teavad need kohalikud inimesed, kelle südamesse jälje. Me teame, et jaanipäeva õhtul jõudis tuli Tallinna, kus teda valvati tänaseni vanas raekojas ja koos teiega me oleme juba kaasa elanud selle, kuidas ta raekojast toodi ja kuidas ta laulujõe eesotsas siia lauluväljakule jõudis. Selja taga 1200 kilomeetrit kodu eest ideid. Lugupeetud kuulajad, mitu 1000 kilomeetrit sünnime teid on selja taga ka Ringhäälingu laulupeosaadete reporteritele. Me oleme näinud tänast Eestimaad ja tema töökat, oma maad ja laule armastavat rahvast. Meenuvad lauljad, keda ei heidutanud küünla kvalid talvega tuisanud teed. Need olid ju need ajad, kui tuli sõita eelproovide esimesele voorule. Aga samal ajal käis gripp ringi. Ma tean traktoristi, kelle kevadine tööpäev oli algusetega lõputa nagu laul. Aga kes mingil salapärasel ehatunnil Ometiga koorib, proovile jõudis. Ja võis ainult maarahvalt sitkust, nõudis juubelilaulupeoks parimasse laulu vormi tõusta. Sindi segakoorilauljad töötasid kolmes vahetuses. Siiski leiti ühine aegaa proovideks. Mõnedki pereisad said õhtusöögivabad õhtud ja mis seal salata, mõnigi väike veli pidi jääma lasteaeda lisalaulud tundi, et isad-emad jõuaksid proovile. Mõneski peres võis ukse taga asjatult kellad eristada. Kogu pere oli läinud laulu rindele. Nii tuli kevad, suur suvi kannul tuli jääkülmade tuulte ja uputavates sadudega. Kui külvimasin, oleks pidanud põllul seisma, ulpis seal põnnide käbalajal. Aga põldu sai töödega maha. Põua leitsak ajas vikati enneaegselt heina sellegipärast teie laulud laulmata. Tänane Eestimaa tuleb toimuma töödega. Nii oma laule. Juba rahvaluulest me ju teame, kui laulikult küsitakse, kust laulud saadud anud ja heidetakse ette, ehk see pole tütar teinud tööda ka pole kangaste kudunud, seega ainult harjus õppimas virus viisi võttevasse, siis võib laulik vastata, kust ta laulud sai luhas looga võttessagi arus, heina niites, sagi Kodukangaste kududes, jalad mul Talsid Dallas puida, SUUR saedele sõnuda. Meel mul mõtles, viisik tegi. Ja nii on tänase laulu väegi kohta kindlalt teada, et on tegemist tööka perega. Iga kant teab ise seda kõige paremini, keda ta laulupeole saatnud. Aga et laulurahvast alati iseloomustab kohusetunne ja distsipliin ilma nendeta Jõkski kooreid küsiks, et needsamad omadused käivad kaasas laitmatu teenimine. See on ülev pilt, mis praegu siit raadiotorni kõrgema korruse akendest, mille taga on meie laulu peota, stuudio alla lauluväljakule ja laululava lavale. Statistika järgi on istekohti umbes 35000. Teataretanud peoliste pärast mahuks sinna kindlasti veelgi rohkem. Ühtekokku arvatakse, et lauluväljak mahutab 100 150000, siin paarkümmend 1000 ühele või teisele poole eksida see ei olegi väga keeruline. Kuid juba praegu on lauluväljak niivõrd tulvil inimestest et ma ei oskagi arvata, et siia võiks veel rohkem rahvast mahtuda. Kuigi nii palju, kui meie aknas siin näha on. Rahva tul sissepääsude juures ei ole veel lõppenud. Nii nagu võtab aega koori kogunemine, nii võtab aega ka laulupeoliste saabumine. Aga juba mõne hetke pärast mõnede minutite pärast tardub see inimhulk siin üheksainsaks suureks kõrvaks. Ja laulus sütitatud elamus teeb oma töö kümnete tuhandete südamete kallal. Teisel hetkel lõdvestu pulk mõtete vahetusel antakse vaba voli, kõlab aplaus. See on kordumatu loominguline protsess, mis toimub siin selle tohutu amfiteatri kuulajaskonna ja lauljaskonna vahel. Sest üks inspireerib teist, laul sütitab kuulajat, kuulaja sütitab lauljat ja niiviisi vastastikku. Niiviisi tõuseb kise laul siit pilvede alla. Praegu tulevad lastekoorid. Lapsed ei saa tulla päris nii kõrgetes ridades ja mõõdetud sammul tulevad pooljoostes, aga nii nad peavadki tulema. Siin on palju praegu neid, kellele kindlasti seal esimene laulupidu. Aga kellel on olnud esimene laulupidu? See tahab, et tal oleksid ka järgmised laulupeod. Seda me teame kindlasti. Õnn on inimese enda teha, sünnib tema mõtetest ja teost lauldi 1947. aastal Ellen Hiiobi tänase meie kõigi poolt armastatud Ellen Niidu Edgar Arro laulus. Õnn on inimesega teravus. Raskustesse kätkeb õnne eos õnn mõistuse ja kindla sammu töö järve ühe katkematu seas. Kui mõistetavaks tänase päeva õnn tema võitluste teele tagasi vaadates. Raske on projitseerida lauluväljakule pilti punakaardist, kes 50 aastat tagasi Eesti töörahva kommuuni nimel lahingusse läks. Sulasid ja vähese maaga talupojad võtsid tööliste punakatsete abiga paruness mõisaid üle. Rahvas, kes sajandite pikali viha orjuse mõisa vastu välja valanud, pilke lauludes, tõulis relvile oma õiguse eest olla vaba. Ja nüüd on see vaba rahvas siin oma laule. Tervitatakse dirigente tervitatakse aukülalisi, kes praegu saabusid. Esimestes ridades ongi kohad sisse võtnud meie vabariigi partei ja valitsuse juhid. Nendega on kaasas külalisdelegatsioonide esindajad, vennasvabariikidest, kallid külalised välismaalt ja meie sõprade mitmesuguste laulukollektiivide juhid. Ja et tänane päev on tööpäev lauljatele ja tööpäev kinokroonikameistrile ajakirjanikele, reporteritele, siis tiirutab ka praegu siin läheduses helikopter, et sellest ajaloolisest päevast säilitada filmi dokumendid järgnevatele põlvedele. Sest ärgem unustagem, et täna ei ole tähtis päev ainult meile. Tänane päev on tähtis kogu Eesti laulikud tuurile, sest siit algab Eesti laulu teine sajand. Tagasi. Koor on kohal, inimesed kõik on jõudnud lavale, aga nüüd tuleb seda suurt laulumerd nagu käsu järgi hõljutada siia ja sinna ikka, et lapsed natuke ettepoole, kui naised natuke tahapoole. Üks või teine hääl natuke paremale või vasakule, et saada koor, kes saadab tsensuur, instrument õigesse häälestatusse. Ja vaadates laululava võib olla igaüks, ei saagi kohe hetkel öelda. Mis ajast siis sellel laululaval lauldakse. Me oleme ikkagi oma uue, selle kõige uuema ja võimsa laululavaga nii harjunud, et tundub, nagu see oleks alati siin olnud. Aga ometi on laulupeopaigaks see Paikuse praegu koos oleme alles alates üheksandast laulupeost. Selle eel käisid kibedad vaidlused. Eesti lauljate liit, tolleaegne kaalus mitmesuguseid variante, väga raske oli leida kohta raskusi tegid majanduslik külg, sest et iga Kadrioru pargi iga ruutsülda eest nõuti kõrget renti ja meie karikatuuri karikaturist kori avaldas, avas maas karikatuuri, kus kritiseeriti, näidati riigivanemaid otsimas, küünal käes, laulupeoplatsile kohta. Ja ometi laulupeoplats lei. Kuus nädalat enne laulupeo algust ja hakati ehitama arhitekt Burmani projekti järgi siia laululava, mis valmis päev enne laulupeo algust. See oli katuseta lava, kuid pidin õnnestunud kohal ja Tiit kõlasid siis edukamate lauludena, sel peol Laul rõõmule ja Tobiase varas. Ja kas me kujutlemegi mõttes, et kui palju vaeva nähtud, et sünniks niisugune maailma julgemaid ja unikaalsemaid konstruktsioone nagu see, mis praegu nii pikkamööda täitub, lauljatest? Peaaegu kahe ja poole ruutkilomeetri suuruse akustilise ekraani arvutused kujutavad endast kolmesajaleheküljelist teaduslikku tööd. Tööjooniseid valmistati ühtekokku 100 mahukat kausta. Nii ongi nüüd ta tõesti majesteetlik. Oma esikaare kõrgus on 40 40 meetrit. Oma kõrge rituaali torniga põhjatorniga kus fantaristid seisavad juba kõige ülemisel rõdul. See on umbes 40 meetri kõrgusel meist. Siis oma lõunatorniga, kus asuvad reporterite kabiinid. Kui üks inimene oleks pidanud selle projekti valmis tegema öeldakse talle olevat kulunud veerand sajandit. Ja valmis ei oleks ta ikkagi saanud, sest ühel inimesel ei saa olla niisugust teadmistepagasit nagu nõuab see unikaalne ehitus, mis just sisuliselt on välja kasvanud ka Meie laulutraditsioonide pinnasest. Laul nõudis paika ja ta sai selle. Kui ma ütlesin, et lastekoorid on juba kohale jõudnud, siis ma eksisin, sest ikka veel ja veel tuleb lapsi. Ja nüüd juba tundub, et teenelise lastekoori ellerhein lauljad oma ilusates, need on distantse, küla rahvarõivad, ma võin eksida. Peaaegu nagu kuputavad dirigendipuldi, nad peaaegu et juba dirigendipuldi ümber jõuavad. Kui lüüa oma read, kuid ei, diski read koondatakse, nii et kõik võiksid näha juhte. Lauljate arv on tänavu 27250 ja teatavasti ka kõige paremad, kusjuures me neid enam siia rohkem ei ei mahutakski. Nii et 30000 see jääbki nagu meie laulupidude maksimaalseks piiriks. See on piir, mis tagab meile ühendkooride küllaldase kõlavuse. See tagab meile laulul laia haarde. Lauldaks igas külas, igas linnas, igas kolhoosis, seal tehases. Ja samal ajal meil ei ole vaja enam suuremat massilisest vaid nüüd me võime minna sügavuti järjest sügavamale laulu, kus ta poole laulu rikkused. Need on aga ammendunud. Sellest sügavuti minekust või õigemini kõrgemale tõusmist kõnelesime väga selgesti võistulaulmine võistulaulmine. See vana aja hõnguline sõna lõi sellel juubelipeo eelmisel aastal üle kogu maa jälle kõlama ja võib-olla asjasse mitte pühendatud ei saanud algul arugi, et mis võistlust ja nüüd jälle niisugune on. See on suur üldlaulurahvalik võistlus ja see pidi haarama, haaras tuhandeid lauljaid, tõi pinget, ettevalmistusse ja eeltöödesse ja andis suure hulga kõrgetasemelisi kontserte. Laulupeo eelkõne maikuul andsime reportaaži võistulaulmise ühest eelvoorust Viljandis, siis seal, ütles Gustav Ernesaks umbes niisuguse et meie koorilaulu võib ja peab vaatama, kui püramiidi selle anus, peab kogu aeg pikenema lauljate hulka peab suurenema, kuid katip peab samal ajal kõrgemale tõusma. See on siis kunstiline meisterlikkus ja võistulaulmine pidigi just sellele viimasele tõuget andma. Ja autoriteetne žürii, kuhu kuulus rida tänaseid üldjuhte eesotsas professor Ernesaksaga sõitis mööda maad, loositi, kuule, hinnati jälle, loositi, kuulati, arutleti ja meie koorimuusikajuhtidel kujunes tänaseks päevaks või juba vanemaks. Juba Tartu laulupeoks kujunes selge ettekujutuse teadmine laulu maleva. See oli see püha tuli mis süüdati esimese laulupeopeopaigalt. Sajand tagasi läheb Maieteetlikult kantuna tublidest lauljatest põhjatornis õunat saadab aplaus. 100 aastat piisk meres. 100 aastat hetk igavikus. Ja siiski me seisame selle igaviku hetke pöörijooneni. Teaduste Akadeemia meeskoorilauljad tuletuusad hoia Juhan Juhanson telefonid ja tema kõrvale on Teaduste Akadeemia Akadeemia naiskoorilauljad, vile, Ellerinud ja Margareeta tammik ja saatemeeskond saatemeeskond. Häälte näitan. Need on meie erinevate kihelkondade. Nii nagu päikese soojus läbi Kalvegi seal muld Jon hallide aegade jooksul toimub ühtlane laulu tuld. Nüüd jõuti laulu tulega põhjatorni juurde. Ja tõustakse sedamoodi üles. Laulutuli, mis süüdati päikesest. Tartus. Mis käis läbi kogu Eestimaa, on nüüd jõudnud siia Tallinna. Tulijana teen torni. Praegu paistavad veel torni väravateni. Viimased saatja ja kogu rahvas on pööranud oma näos ei, mitte praegu laululava suunas, vaid kõik, vaatame tornimaale pinnal pööranud pilgud. Vastamine kina, mehe erektsioon. See oli ülev hetk, tartus, kui Mats Nõgese käesolevas hiiglaslikus laulupeo tõrvikus lahvatas leek. Taeva poole lendas rakentide Barr üle Tartu oli siis kuulda, et laulutuli on alustanud teekonda Tallinna ja nüüd on ta siis jõudnud pärast oma 1200 kilomeetri pikkust retke läbi kõigi Eestimaarajoonide linnade siia, lauluväljaku, kuule. Mida mõelda veel sel hetkel, enne kui mõiste tähendus. Mida tähendab see kõigile lauljat minek, mida annab kuulajateni? Missuguse mulje jätab rasvate? Kuidas läheb Eesti kultuurilukku? Tulentaatiad jäävalt viima kõikidele tonni rõdudele. Kui mina hakkan laule May laule, Maien lahkemai? Ei mind, võib ohjad hoida ohjes hoida köiekeelne suitsemid, suruda enam väiteid, mida ta neri meelseta meelitada. Taevalt lai. Ülakorrus kõrgemale seda sadamat laus, sest siin on hästi näha tule teekond. Korraks vilksatab tõrvik, näed ühel või teisel rõdul ja läheb ikka kõrgemale. Ikka ülespoole. Eesti rahvas on igal ajal üks Paulia rahvas olnud. Kõige vanematest aegadest on eestlased oma terve elu katkist hauani laulu kehtinud, lauldi rõõmus, lauldi, kusjuures tekivad käed, tööd astusid jalati, suu ja süda laulis. Laulutuli jõudis kõige kõrgemale korrusele. Laulusid saastab, naised lehvitavad alla, lauljatele ja kuulajatele. Kärgatas pikne ja metsad on vait, lauljad on tõstmas oma häält. Tuli läheb põlema päeva kolme meetri kõrgune leek, Eesti laulu sümboolne leek, meie tänapäevased laulu karmid ja selle tule ümber vaiku merekaljud rahvatantsu kuulamas. Kristian Jaak Peterson. 150 aastat enne tänast päeva. Tormilise aplausiga tervitatakse laulupeo algust lauludele trükkimist ja maestro Gustav Ernesaksa esimese laulu juubelilaulupeo lahti löö.