Tänane Rakvere son kärarikas kaasaegne linn. Rakvere linnal on selja taga soliidne ajalugu, juba 1302. aastal andis Taani kuningas Rakverele linnaõigused. Rakverel on tähtis koht meie kirjandusloos. Siin on õppinud paljud eesti kultuurile tuntud isiksused. Rakveres on käinud oma kooliteed Kreutzwald peame teda nimetatakse viru laulikuks, kuigi sageli oleme harjunud teda rohkem siduma võruga ja nimetama teda varutaktoriks. Rakveres on käinud oma kooliteed professor Villem Alttoa kellega koos seisamegi praegu Vallimäe jalamil Kreutzwaldi mälestussamba juures. Sest ajast, kui mina Rakveres käisin, on juba palju aastaid. Õpin siin tolleaegses linna koolis aastal 1912 kuni 14 samas koolimajas, aga tol ajal ei olnud veel linnapoolse õppis ka kunagi Eelmanepist nokk siis Kreutzwald ja võib-olla natuke liialdatud. Ma nimetan ennast ka nende koolivennaks kuigi natuke hilisemast lennust. Nyyd sel ajal, kui mina siin linnas õppisin, siis oli see hoopiski vaiksem, ei olnud siin autosid liiklemas ja mäletan, nagu meie olime koolipoisid, mis samuti nagu Kreutzwald kuvama koolipoiss oli. Kolasime siin vallimäel, see oli nii vaikne, oma rahulik paik ja vist kõigile on tuntud see kaunis pärimus, nagu oleksid kunagi need kolm nimetatud noormeest kreiskooli õpilased, andnud vande. Ta nimetas Viru vande, eks töötada oma rahva heaks, see oli nagu toimunud vallimäel, sellest on Kristjan raud pildid joonistanud. Aga see on üks neid ilusaid legende, mis kaunistab meie minevikku, pärimusi nüüd aga vallimäega kindlasti. Kreutzwald-il oli seotud paljust kooli, aja mälestusi ja Vallimäe jalamile, kus me praegu seisame, on pistnud temale ka mälestussammas. Mälestussammas on vahest erandlik, kas sellepärast, et kujutab Kreutzwaldi suhteliselt noormehena? Jah, kui see oma etistati, siis isegi niisugune väike jutt oli muidugi see oli anekdoot, et mispärast nii noorena oli see, kui Elleri töö olevat, siis vastan. No ja ma tegin ta sellest ajast, kui ta Koidula kurameeris vahest nüüd kurameerimise aastaseid haritsenite olla olla kõige nooremad ja kasi kurammeerimine tuleb võtta nii-öelda jutumärkides. Nii pallimägi, see oli tollal ja kindlasti Kreutzwaldi ajal oli Rakvere lasteni armsaks jalutuspaigaks. Ta on lage küll, siin ei kasva puid. Aga ta nii omapärane. Ja siin lähedal on Rakvere tammik, mis on jälle üks omapärasemaid kogu maal. Merelinn, aga võiksime siis Kreutzwaldi nime seostada kõigepealt selle Vallimäega, aga eeskätt ikkagi selle koolimaja, kus ta õppis siin õieti tema niisugune põhiline hariduskäik, õieti ta omandaski. Ja noh, ta on jäänud nii-ütelda selle linna kooli ja ma ütleksin niisuguseks silmapaistvamaks õpilaseks, siin on olnud palju teisi nimesid kahtlematult. Aga need on hilisemast ajast. Kas võib arvata, et Kreutzwald juba siin, Rakveres kreiskoolipäevil sai mõjutusi oma tuleviku suurtööks Kalevipoja materjalide kogumiseks, sest teatavasti on ju Rakvere mail palju paiku, mis on seotud Kalevipoja muistendite, raske ütelda, kas just Kalevipojaga, sellepärast Ta teatavasti võttis selle idee üle veel mannil. Kindlasti ta neid pärimusi kuulis ja on teada, et eks ole see nii medtoa. Jaagup, see oli üks neid, kes temale palju jutustanud. Kas ta nüüd seda juhtumit Kress kooliõpilasena üks on aga kindel, et selline rahvuslik tunne või tunne kohustuse tunne oma rahva vastu oma mahasurutud rahva vapsee tekkis tal kindlasti ja sellest siis tekkiski see legend. Viruvandest vaevalt sellist kunagi oli, aga see idee igatahes neil noormeestel pärineb juba sellest ajast. Kas mõningal määral ei peegelda Kreutzwaldi Felmanni kontakti, et neid mõtteid just oma rahvusest seista, kas kirjalikult on sellest perioodist midagi säilinud? Kreutzwaldi kreiskooliajast ei ole küll midagi säilinud, on teada ta hiljem siis kui ta vanemad juba siit olid siis ta suveti üürepynoli Stahli rahvapärimusi kogunud. No aga see on juba hiljem niisku vanemad juba ohu Lepal olid ja Paide lähedal siis ta kogus igatahes rahvaluulet, aga vaevalt Kreutzwald kreiskooli õpilasseda tegi. Teame, et Kreutzwald sai nagu mõtte fermanilt missugused olid nende vahekorrad, on säilinud nende kirjavahetus, aga see on muidugi hilisemast east siis, kui Kreutzwald oli Võrus ja Felman oli Tartus. Selline kirjavahetus on ilmunud trükist ja seal me näeme, Nendel vestleme palju üksele ütelda, nii isikliku sõpruse näol, aga ka muidugi selleni rahvusliku missiooni nimel, mida nad täitsid tõepoolest. Ei nimeta üldse lahku, meie hulgast ei puhu laiali subpõrmu aja torm. Sultse see on motoks doktor Kreutzwaldi poolt kirjutatud doktor Friedrich Robert Faehlmanni eluloole. Ja tsitaadi fragment trenne ainult endalt selles samas eluloos. Kui Rakvere tõesti midagi erakordset pakub, siis on seda eelmainitud Vallimägi. Ilusate lossivaremete ka ja selle ees kasvava väikesed tammikuga. Need kohad on kõigil aegadel lustlikku noorust ligi tõmmanud. Café ilmannistus hea meelega see tsitaat hakkide seltsis vanade müüride vahel ja võib-olla mõtiskles siis juba vanade aegade üle küll veel ilma suuremat selgust saamata. Taanlaste valitsemisaja algus. Puudulikud muistendid lossi saatuse kohta äratasid vähemalt igasugu fantastilisi kujutlusi. Ka rüütlikud mängud ei puudunud, etendab täiesti vanadesse aegadesse asetada. Vabapäevadel korraldati Vallimäe taga kreisi elementaarkoolipoiste vahel, kes peaaegu igal pool end vaenulisteks poolteks peavad ühiseid jõukatsumusi, kusjuures õnnelikud võitjad hoolimata mõnedest sinistest plekkidest võidu rõõmutsedes koju marssisid. Mul on kahju, kirjutab Feldmann 1833. aasta suvel Kreutzwaldi-le. Et sa oma ilusa luulekogu viljatult lamada lased, sootuks kõnelemata. Luulelises seisukohast pakuvad laulud meile tähtsat keelevara ja eesti keelega on asjad väga kehvad. Viimasel ajal on palju selle üle järele mõelnud, mis kõige sobivam oleks ette võtta, et rahvajutte ja rahvalaule nii palju, kui neid veel kätte saab, täieliku hävimise eest hoida. Kui Rosemplenteri bait reegel paremini toimetatud uue hoo saaks, võiks seda häälekandjat tarvitada. Aga selleks eesmärgiks peaks ühiselt abistavat kätt pakkuma. Kuidas oleks, kui see esialgu ise avaldaksid kamalutäie laule koos värsimõõdulise tõlkega? Ma kannan juba ammu üht lemmikideed endaga ringi. Aga sellest ei taha ikka veel asja saada. Teisel korral sellest enam Supviinimkogti jooni saade. See on siis sõnasena. Keetmise lõpul lisa oma arvaminest sõbralikult juurde, siis lisajutt on kalevipojast. Järgmise peatuse teeme Kaarli asunduseks, kus kasvas Friedrich Reinhold Kreutzwald. Siin näidatakse kaarja rahvamass kagu pool kivi, millel noor Kreutzwald sageli istunud. Nii loen muidugi heast teejuhist, kas tunned maad? Ometi oli meil seda teed siia Kaarlisse koos professor Altoga üsna raske leida. Kuigi see on ainult, et neli, viis kilomeetrit Rakverekeskusest. Kaarli tunneme muidugi ainult Kreutzwaldi eluloo kaudu ega midagi muud Kaarliga seostada teole. Kreutzwald tuli siia oma vanematega. Koos aastal 1804 elasin kuni 1000 18. aastani. Sel ajal ta hakkas käima koolis. Kõigepealt siis köster, keegi koolis Rakveres ja pärast siis Rakvere kreiskoolis Parijõgi pisut ilukirjanduslikult kujundatud Kreutzwaldi lühibiograafias kõneleb sellest, kuidas ta läbi Sõmeru kuulsid kokku käis kodumail tee on kindel, et taseme ta käis, aga need meeleolud ja mida parijõgi sinna lisanud Need on kirjanduslikult huvitavad, aga ega meil mingisugust andmeid selle kohta ei ole. Kuidas siin käis, ühesõnaga sellest ajast ei ole kirjalikke andmeid kuigi palju säilinud. Seal siis nüüd vaata ka õhtupoole, päike paistab sealt poorne, seal oli siis tol ajal härrastemaja härrastemajas, me näeme praegu ainult veel natuke müüri ja vana korsten. Puude vahelt paistab välja. Kas see härrastemaja seal aegne oli, seda ma ei julge ütelda, aga ma käisin siin aastat 20 tagasi, no umbes nii. Ja siis oli veel pysti, nii, lõuna poole oli pysti veel vana mõisa ai, teatavasti Kreutzwaldi isa oli siin aidameheks, see olevat olnud sel aegne ehitis, teisi hooneid ei ole enam kaua aega siin olnud. Kivi, millest jutt, too on selles heas juhises, see on umbes pool kilomeetrit siit edasi heinamaal, sinna oli pandud tol ajal vähemalt tähis juurde. Ja tõepoolest, siin oli inimestel nii vanade inimeste hulgas säilinud pärimus nagu õpilasena Kreutzwald olevat armastanud seal kivi peal suveti istuda. Ühesõnaga, niisugune lemmik kohtal, kus ta armas käia oma sellest kodupaigast on Viru laulik ka saksa keeles luuletanud isa maja son Ellen Niidu tõlkes. Kuulaksime seda. Kauge oru väiksel rajal eemal ilma suurest teest seisab madaluke maja varjatuna päikese ees ümber iidne tammesalu mühabajast kadunust meenutab täis vaikset valu, muistset ruudust, mehisust koitis siin mu elu algus. Süütu nagu koidulõõm. Täitis päevi nagu valguslapse unelmate rõõm. Ja nüüd siis seesama vaikne kodupaik eemal ilma suurest teest, Suur Leningradis ost, see läheb siitsamast lähedalt mööda. Ja on kuidagi natukene kahju, kuigi siin vanas mõisa õues on suur kivi, millele raiutud, et Kreutzwald elas siin aastal 1804 kuni 1817. Et ühtki teeviita meid siia ei juhata. Jaa, me küsisime teed üsna mitu korda, ka Kaarli ei öelnud nendele inimestele midagi. Küllap see ongi jäänud unarusse. Praegused kaardid ja praegused keevitad, need märgivad ära ikka diskett majanduslikult või praktiliselt tähtsad kohad ja olgu see küll öeldud ette heita tena viru rahvale või Rakvere kultuuri eest vastavatele isikutele, et siia oleks võinud ikkagi mingisuguse teeviit märkida. Näiteks eeskõnelejaga õnnelikult mäletas ligikaudu 100 kohta, aga noorem generatsioon, nii see ei tea enam sellest nähtavasti midagi. Külla progress vaja olema. Meie ka Põhja-Eestis nii ulatuslikumalt meie nii kultuuriga seotud paiku märgitakse muidugi Kaarli praegusel kujul ei ütle palju, see on säilinud natukene mõisaparki siis mõisa esine väljaks joon päris korralik Mahani Tein, siin aga paistab siin üksikuid elanikke on igatahes nii küsimise peale inimeste vastaselt seda mõisa enam ei olegi. Jah, aga seda rohkem mõisapark on säilinud ja seda võiks mõnigi kord mingisuguseks kultuuriliseks ürituseks tarvitada. Sest see on tõesti kaunis paik, vanad puud ümberringi ja keset seda parki hästi vana tamm oma laia kahara võraga piirata. Lik tamm olevat Kreutzwaldi-aegne, nii üteldi mulle omal ajal. Kreutzwald läksid ära seitseteistkümnendal aastal pärast seda, tema isa oli siin läheduses kõrtsmik, aga see kõrts ei ole enam säilinud ja praegu raske oleks seda kohtagi leida, ega seal mitte midagi järel ei ole, see oli suure maantee ääres on nimelt omapärane see, et Kreutzwaldi isa, kes oli teatavasti usklik inimene, vennastekoguduse liige, et tema kõrtsmiku hakkas. Aga küllap see vist nii teenistuse mõttes vajalik oli, ega see aidamehe koht ja palk ei tea kui suur olnud. Ja nii oli ta lühimat, aega oli siis kõrtsmikuks kuningal, eks ohulepa, teatavasti kõrtsmiku ajal olekuga seostatud mingi äpardus või õnnetusi, mis tal juhtus, varastati oma raha ja dokumente, varaste ära, seeni kuidagi tuleb, mainin selle ka Kreutzwaldi biograafias, kuigi see poja saatuse pealegi mingisugust osa ei etendanud. Meenutaksime kuulajale, et kuigi Kaarli on see koht, kus Kreutzwald kasvas üles siis siinsamas Virumaal on ka tema sünnikodu, see on jõepere. No sinna me kavatseme ehk veel minna ja seal seoloniga tähistatud Viru laulik, kes hakkas teda niiviisi nimetama, see on Kreutzwald iseenesest, teatavasti 1000 865. aastal ilmunud luuletuskogusid on pealkirjastatud Viru lauliku laulud. Nii et see nimetus on sealt pärit ja virulased tundis ta ennast alati. Kuigi me tõepoolest teame tema tegutsemisaegse. Võru aeg oli huvi, tunnista muidugi rahva pärimuste ja selle vastu juba varem, sest me teame, ta üliõpilasena, korjas rahvaluulet ja nii edasi, siin ja Virumaal ja Järvamaal, eriti siis ohu Lepas elades. Aga nii kõige rohkem andis ta muidugi selle pika aja vältel, mis ta elas Võrus. Kui nüüd jälgida kujunemisniiti, siis mida seesama Kaarli periood võis noorele Kreutzwaldi anda, me seome teha selle siis Rakveres koolis käimise ajaga. Nii et see aeg oli, kui ta hakkas kujunema kontaktid rahvaga, kontakt rahva selle kohta meile mingeid andmeid ei ole. Me võime neist rääkida, aga see on umbes samasugune fantaasia, ilus fantaasia, nagu seda Parii biograafias on, aga kordan seda, mida ma ütlesin varem, et Rakverekooliga Rakverekooliga, igatahes nii algab tema teatud niisugune rahvuslik teadvus. Mis koht see nüüd on, siin siis on, see oli ristimine talu siin kohe siin meie aja taga oli, algasid Kristi Mäe talu ja siia siin oli 10 või ristmetsa ristmetsa ja ahnete talu ja õigem palju, aga me ehitasime ütleme, Kristime, kiin singisse, Kreutzwald siin me ei aja taga siinsamas, kohe siinsamas kahjun, paar kaske ja see oli nende nende talu maad, kõik seintes, te olete päris hästi, kõik need asjusin, olete vanasid, kand, elanik ja noh, olen ka aastaid elanud siin, ma tahtsin ainult igreki legendi rääkida. NFLi sihil Nokolli, Rootsi sõjaaeg ja siis siin oli sõda ja siis olid kõik viied, olivad ära mürgitatud ja sõjaväkke oli janus ja üks ohvitser või kui teda sel ajal nimetati Läti ja tema sõitis oma suure ratsahobuse seljas ja sõitis siit natukese maad, pool kilomeetrit, vaatasite edasi, sõitis hobune, vajus sinna sisse ja vajus kolme jalaga. Üks jalg jäi peale ja sinna hobusele aukudesse tuli vesi. Jah, ja kõik see sõjavägi sai neist aukudest juua ja üks jalg jäi üle sõita ja kolm järv või hobujärved kolme jala jagu on need järved ja ei ole ära kuivanud. Aga kuidas nende Kalevipoja künnivagu taga on? No see ju Kalevipoja künnivagu ja paistab sinna Kalevipoja sünni kohta ja palju ma siinus Kreutzwaldi sünnikoht sünni kohta, see on hästi sealt näha. See künnivagu tuleb portini alla välja. Aga Kalevipoja hobusenahk pärast seonsiinasamalla enamat maas ja seda paistab hobusena sinna kunagi. No näete, professor Alto, nii et legend on elav tänase päeva, aga muidugi, aga muidugi kui oleks Kalevipoja lugusid üles kirjutas ka rahvasuus liikunud ja, ja huvitav on see Päevane niiviisi räägite teie veel oma järglastele ja noor poiss kuuleb oma tütrepojale, rääkinud sellest väga pikalt ja laialt ja tema räägib sellest kord oma lastele ja nii tema seisab aastakümneid ja isegi tagasi ikka värske ja nüüd on juba seisnudki juba mitmeid sajandeid ja sajandeid juba seisnud ja kui vanapoissi oled 10 aastane. Noh, sa oled ju suur koolipoiss juba, kas sa oled Kalevipoega lugenud ka ja sellest vist esialgu suurt aru ei saa, raske on seda värssi lugeda, eks ole, raamat on küll suur ja oled sa lugenud niiviisi proosatekst on ilmunud, raamat on ka vist välja antud, eks ole, mulle mõlemad raamatud, kumb rohkem meeldib lugeda, ei tea, väga nii suurt raamat on tore hoida kodus juba ja eriti kui sa tead veel seda ka, et, et Kreutzwald on siis siitkandi mees. Läänt kiigun, langev allatuule tiivul tuisates lõhkus kalevite laeva vahtus veele, vagusi ta paati veeres Viru poole, laevalustilõunal. Kalevite kallim poega seadis sõnad sõudevalle. Tühi tee, Emil läinud tuulde ilma ots jäi otsimata kätella jäigatsumatel laskelennuk Lalli alla Lendonisa lae peale koolev teinud hooned, kõrged tornid kasvatanud keele, tärke koste Maie, kes pärast seda käiki tahab minna Talle maie ilma otse otsimaie toimet agu targemalt. Kalevipoeg kostones laulis vastu ladusasti kahetsust, kulla vennad, käigist ei või kasvaneda ülemaks kui hõbevara kallimaks kui kullakoormad, tuleb tarkus tunnistada, eksime leidnud eksi teelda vale vainuradadelt. Tõelikke tunnistati, et ei suurel ilmal otsa taaratarkusele rada Kuulsa kylle kinnitatud tõkkes ida pole tehtud. Mis ma muidu võõralt maalt kasulik olen, kündnud salalikus kõnenud, selles saab elu otsani mehel meeles. Mõtlemista. Lasti lennuk Lalli alla Lindanise lahe peale, kuhu olev teinud hooned kasvatanud kõrged tormid paati aeti parve äärde laeva kalda ligidal. Mehed läksid murudel, Veersivad vain, Jul astusivad alle õue. Lindu laulis lepikusta kägu, kulda, kuusikusta. Omal maal õitseb õnni, kodus kasvab kasu parem. Kodus tundvad õuekoerad tuleb tuttav teretama, sugulane soovi maie paistab lahkelt päevakene paistvat taeva tähekese. Kuulete niiviisi siristavad Sirtsud jõeperes Friedrich Reinhold Kreutzwaldi sünnikodu heinamaal sest majas on muidugi ammu kadunud. Seda tähistab 53. aastal kur Raudsepa poolt tahutud graniidist mälestussammas ja selle ümber neli. Paarikümneaastast kaske. Ja ongi kõik, teeviidaks minevikku. Kreutzwaldi sünnikoht, selle vastu hakati huvi tundma nii kahekümneis aastates. Minu teada käis seda kirjandusloolane man vaatamas siis Gustav suits samuti. Ja tol ajal see oli 20. aasta algul, siis oli siin veel olnud järel üks vana ahervare suurt maja siin muidugi pole olnudki. Siin oli olnud siis selle kingsepp sepa kes oli seal inglise nimel mõisakingsepp, selle väikene majakene nosima on kaunis kauge mõisast, aga ju ta siis mõisas ikka käis seal tööl. Praegu on nagu jutt. Ta oli väga kenasti ära märgitud, see ja ümbruskonna inimesed peavad sellest kohast lugu. Siia on nii rajamisel Kreutzwaldi park praegu siin küll palju veel olema, need väikesed puud, kuuldavasti Kadrina inimesed vist Kadrina keskkool kannab selle eest hoolt ja siiski üks väikene palve Teeviit otse sünnikodu juures näitab, et 200 trit, Kreutzwaldi sünnikoduni. Aga Asso malla teelt, kust tuleb ära pöörata, ei ole mingit tähist ja seetõttu ma lihtsalt kardan, et suur hulk ekskursioone, nii nagu alguses meiegi sõidab mööda, läheb ümberkaudsetest taludest pärima ja alles siis pika vaevaga leiab, tee siia, ometi võiks seda teed hõlbustada. Ei ole kahtlust, et need inimesi kooliekskursioonirühm on suvel ja kevadel väga palju. Ja kark. Ta on küll, et siin paljud inimesed eksivad, oled midagi korda viis otsinud CV otsa ja nagu tänagi ei leidnud üles. Muidugi selle kohaga siin mälestisel vähese jõuga. Ma mõtlen Kreutzwaldi elust, sest ta oli väga noor, kui ümber siis uude elupaika, see oli Kaarli mõisa. Ja rohkem saaksime rääkida tema vanematest, kes siin elasid, aga no see ei ole muidugi finantslooline asi enam. Igatahes sünnikoht on siin ja mälestusi ta siit vaevalt kaasa mingisuguseid viis. Ometi on see paikkond eriti tihedasti seotud rahvapärimusega kalevipojast ja tema ettevõtmistest siinsamas silmapiiril, sina vaata neeruti metsad, neid on nimetatud nagu Kreutzwaldi pargiks. Ja rahvasuu teab väga palju rääkida, kus Kalevipoeg kündmas käinud ja no Kalevipoja künnivaod voored, kunagised, ütleme, iilid, geoloogilised moodustised, jää sulamise ajast pärit, aga nad on tõesti meenutavad kõrge harjaga kitsad sirged seljakud, need meenutavad tõepoolest künnivagusid ja neeruti ümbrus, neeru, mäed, neeruti, järved, sadulamägi, mis on, need on väga tugevasti traditsioonis järelenud, Kreutzwald tuli isikuid seal ka käinud ja korduvalt, mitte siis, kui ta siin laps ei maksa rääkida. Li, pisi laps, kui ta siit läks ja ta kõneleb sellest, kuidas ta oli sealsel linnamäel ka nirult linnumäel käinud, aga seemegi enam ei ole säilinud. See on nii-ütelda sõja ohvriks läinud. Kuid sadulamägi ja siis järved, need on igatahes säilinud ja assa Mallodee kas viibki siis Osamale lahingupaika Seewybasse vallas? Siit on veel tükk maad, siin ma usun, üks kümmekond kilomeetrit on seal, seal on tõepoolest nüüd niisugused kohad nagu lasso malla lahingus oli, seal oli hobuse nahaase on seal, seal punast kasvab seal tõepoolest seal metsa olisi on seal väikesed mäed nagu, nagu sadulamägi ja, ja rida teisi, mis siis nii hobusest, järelejäänud, seal omaette niisugune peatükk seal koguni. Kreutzwald igatahes Tiiu oma sünnikohta kaasa ei viinud hiljem põhimõtteliselt sinna sisse ja need andmed on kogunud kirjandusloost, me teame üsna sageli niiskust. Et pärast ühe või teise kirjandusliku teose ilmumist kappa rahvas teatud kohtadele juba siis kirjandusliku teose tagasi mõjuna andma, neid nimetasimis teosest tehtud, aga see materjal siin peaks olema siis varasem, kas Kreutzwald on seda ka siit kogumas käia, on kindlasti varasem, kuidas muide selline läks, seda ma ei tea ütelda, ta kindlasti siin käis, on teada, sellest on rääkinud, kuidas ta neeruti linnamäel on käinud, seal aga näitena sellest, kuidas Eesti kirjanduslugu mõjutab siis pärimusi, kohanimesid selleks on vist ma kardan see, milles neil paremini. Ta oli see Soome silla lugu, vaevalt küll algupärane oli, küllap see ikkagi Kreutzwaldi teose järgi nii rahvasuus levis ja ma kardan küll, et see on, on nii kirjandusest tulnud rahvapärimuse, mitte vastupidi. On varane õhtutund, inimesed on heinamaal, äikesepilv on taevas pilve vahelt natukene päikest ja see kuldab selle Kreutzwaldi sünnikodu meie kultuuriloo küll ühe tähtsama paiga eriti poeetilisekse kauniks ja kuigi oli jutu alguses, et siin on üritatud parki rajada, siis suht parki tegelikult siin veel ei ole. Ja ma mõtlengi, kui teed saaksid paremini tähistatud, et ei oleks ju midagi halba, kui needsamad kevadised ekskursioonivoorid, mis meil igast koolist teele lähevad ja sageli päris eesmärgitut, et koduvabariigi teid vurravad. Teeksid parasiit, läbison kevadeni ilus istutamise aeg. Istutakse, et mõned puud juurde ja siis juba võiksime päris varsti rääkida tõelisest pargis, sest Meie kohustus eesti kultuuri minevikku vastu nagu nõuaks metsad. No loodame, loodame, tuleval kevadel on tähis ja et ka mõned lapsed toovad kaasa oma kodukohast puid, seostab ennast sellega. Seda on tehtud maailmas. Et nii mitmelt poolt toodud kokku ja mispärast võiksin ka siis seda ilusat traditsiooni jätkata.