Külaline on raadio kahes kohal, tere tulemast, Mart Jüssi. Tere päevast. Teieni juurde võib kirjutada praegusel hetkel vist päris mitmeid asju olenevat kontekstist, eks hülged jah. Sobib ikka sobib jah, seda ma olen olnud alati ja riigikogu sobib ka, soovib seda ma olen täna ja Eesti Eestimaa rohelised erakond, sa võid ka, sobib Eestimaa looduse fond sobib, sobib. Väga hea. Siis on kuulajatel pilt ees, mis mehega meil täna tegemist stuudios on? Mart, enne, kui me selle kõige peamise juurde läheme, põhjusest räägin, miks te siis siin olete, ütleme alustaks natuke kaugemalt ja. Derby peale ette mõeldes tekkis mul küsimus, et kas rohelise mõtteviisiga inimeseks saadakse või sünnitakse, mis on kõige suurem eeldus, et, et jõuda teie hulka. Meie hulka jõudmine ei ole üldse mingisugune saavutus tegelikult, sest et et me ei ole mingi eraldiseisev hulk tavalisest inimesest või inimkonnast, et me kõik oleme siin siin koos ja üksteise hulgas, aga. Ma arvan, et tegelikult roheliseks ikka pigem saadakse kui sünnitakse kuigi kindlasti kodusele kasvatusele. Lapsepõlve on sellises maailmavaates või eluviisis aga oluline oluline roll ja, ja tähtis on see lihtsalt nagu äratundmisele jõudmine, et me vastutame selle eest, kus me elame, ehk siin, selles keskkonnas ja ja see rohelisuse, ütleme, see põhiseisukoht või ongi või põhiväide, ongi see vastutuse võtmine selle eest, et Ma maailmaga teeme, et me ei õigusta mitte mingil juhul selliste asjade raiskamist, mida toota ei oska. Olgu see siis nagu loodus või olgu see siis ka inimese mingeid mingid väärtused, nii et et ikka ma arvan, saadakse, aga saadakse läbi sellise arusaamise või või mingi leidmise mingi kriitilise arusaamisega, et nii edasi elades me eriti kaugele ei jõua ja kodu ja kasvatus on sealjuures väga tähtsad. No ma usun küll ikka iga inimese kujunemisel on olulised väärtushinnangud, mis ta kodus saablase, kuidas teda ilmale tutvustatakse, maailmas maailma temale tutvustatakse ja mis sealt siis nii-öelda järeldusi keegi omale teeb, et et noh, mul on muidugi väga raske rääkida sellest kodusega, kodusest kasvatusest, aga, aga ma usun, et paljude inimeste puhul, kelle kelle vanemad ei ole loodusteadlased on see väga oluline, et need vanemate oma lapse sellisele rajale tahtlikult või tahtmatult suunavad. Täiendused oletegi, eks ole, loomade ja loomajuttude ja loomateaduse ja metsaseaduse keskel üles kasvanud? No ma olen jah, seal korteris üles kasvanud, kus kõik raamaturiiulid olid selliseid raamatuid täis, et tahad sa, aga sa ikkagi näitlejate riiulist võtad? Jaa, vaatan, et ma ei ütleks, et mu isa sundis mind ja seda elu elu valima, aga, aga siukse see keskkond natuke kindlasti kujunduse mõjutas seda nii, et et loodusega kokku puutunud ja see mulle meeldib ja ma ei kavatse sellest loobuda. Kuidas te hüljeste uurimise juurde jõudsite? See hakkas Piritalt pihta selles mõttes, et ma siinsamas tegelikult, sest peaaegu minu kodu paistab ju lapsepõlvekodu ja ma käisin Pirital purjetamas ja ma tahtsin kindlasti oma elu kuidagi nagu merega siduda ja ja siis, kui nagu see meri ja, ja, ja loodusehuvi läbi korrutada, siis sealt merest nagu palju peale kalade üleski midagi leida pole, nii et, et sealt ka see sealt ka see kitsas valik. Muide, kas isa jalajäljed ees natukene hirmutavad, ei tundunud selles plaanis, et tegemist on tõesti haarse mehega, kelle hääl ja nägu on läbi teleekraani ja raadioeetri inimestele tuttavaks saanud. Te olete küll ka ja ülikooli lõpetanud ja teinud magistrit töö ja ikka tõsist teadust hüljeste teemadel, aga aga kunagi sellist trotsi või, või protesti ei tekkinud või küsimärk, et pagan jäljed ees on ikka väga sügavale suured ei olnud, aga seda õnneks küll jah, et natukese võib olla ülikooli all segaselt minu vend oli just natuke enne enne mind ülikoolis õppinud ja ta ei olnud nagu kõigi usina üliõpilane, nii et et mõned mälestused teenisite minu õpikutele, et pigem seda osa eelarvamus tekkis? Ei, üliõpilasmitte eelarveõppejõudude kogemus nii-öelda meie perekonna õppimisvõime suhtes oli, oli natukene selline eelarvamuslik, aga, aga see selleks Nendest jälgedest ma ei tea midagi, sellepärast et ma pole sama rada mitte käinud. Ma olen käinud teist rada, mis on võib-olla paralleelne, aga, aga sellepärast on see olnud suhteliselt jah, jäljetu öelda looduse ja teha siin üldistus, see on ülekohtune. Natuke ülekohtune, jah, ikka need teed seal looduses on kui te olete käinud nii palju erinevaid radasid, mis viivad ühest kohast teise, et see ei ole nagu päris selline selline punktist A punkti B liikumine. Siiski võttes kinni sõnast loodus. Võib-olla see ei ole väga lihtne küsimus, aga noh, ei peagi olema, kuidas teie defineeriksite või või hindaksite inimest ja tema loodussõbralikust, mida see inimene peab tegema või, või kuidas käituma või olema, et teda saaks pidada inimeseks, kes hoolib loodusest vähemalt jah, täpselt, millist inimest me silmas peame, kui me võtame inimest kui liiki, siis noh, ma olen loomaökoloogiaharidusega ja siis ma võin hakata seda rääkima, kuidas liike tema elukeskkond omavahel seotud on ja kuidas see tegelikult varem või hiljem meile meile kätte maksab, mõjutab, kuidas oma keskkonnas ringi jäime, aga, aga no see on, ütleme, see on selline teaduslik kui selline, pigem pigem väga loodus. Või või Soloogia teaduslik lähenemine, et et et aga mida, nagu võiks inimesele nagu soovitada, on rohkem vaadelda seda, seda keskkonda, kus me elame ja tähele panna, aru saada, mis meile nagu siin meeldib ja ja, ja mis meile ei meeldi, sest et tihtipeale ma vaatan, et, et meie kaasinimesed siin teevad selliseid asju, mis, mis, mis nende nendele endale nagu võib-olla ei meeldiks, kui nende käest küsida, et kas sulle meeldib, kui sulle niimoodi tehakse või kui sinuga niimoodi juhtub, et et võib-olla sellist arusaama ja, ja, ja ütleme, sellist keskkonna, lugemisvõimet võiks inimestele nagu rohkem soovitada lugemis oskust. Ja see on kahjuks selline asi, mida peab õpetama, et see, see nagu ma usun ka, et kui lapsele anda raamat kätte ja talle rohkem selle asja kohta mitte midagi rääkida vaevalt ta seal lugema õpib, et keegi peab neid tähti esse õpetama, et et, et inimene loodusega paremini hakkama saaks, ma arvan, me peaksime ikkagi alustama sellest, et lõpetaksime natuke seda, seda loodust ja keskkonda lugema või, või tunneksime huvi, uudishimu, piksime selles lugema käik siia, küsiks inimeste käest, kes, kes neid märke näevad, et kuidas, kuidas me peaksime siin käituma niimoodi, et meiega juhtuks asjad, mis meile ei meeldi, ehk suur häda on, ma arvan, siin see, et inimesed elavad ju betoonseinte vahel, eks ole, igas mõttes nii, meie kodu on betoonsein kui ka meie tänaval liiklemine, tegelikult on ju betooni peal ja betooni vahel ja vaatasite võõrastus, nagu tekib see sellest on nagu kahju tõesti, et inimene on võõrandunud ja me oleme nii harjunud liikuma oma neid igapäevaseid radu, mis kust silmapiiri tihtipeale ei paistagi ja ja eks sealt tulevad ka natukene, tekivad nagu võib-olla võõrastusi. Me oleme selle üle, mis on nagu roheline ja ei ole kandiline ja ja vahest liigutatud. Ja siis tekivadki näiteks linnades sellised imelikud asjad nagu meil siinsamas raadiomaja lähedal tina tänaval juhtus kunagi, et võeti maha üks puu, sellepärast ühele inimesele tundus, et ta varsti kukub autodele peale. Aga tegemist oli, oli hoopis Ameerika Vahtraga, mille, mille võrrand mingi selline käharia, ta näeb välja niimoodi, nagu ta kukuks kohe ümber, aga tal ei olnud kavatsust ümber kukkuda. Aga see inimene sai oma tahtmise, puu võeti maha, sest talle tundus, et kukub autodele peale, ehk siis no see auto, mis oleks võinud selle puu alla, võib olla Ta muutus nagu olulisemaks ja see puu läks linnast ära, aga see on just need hirmud, tekivad võib-olla sellest, et me ei näe enam piisavalt tihti silmapiiri, ei oska loodust lugeda. Võiks vahest käia väljas jalutamas kas või Kadrioru pargis ja vaadata, kui, kui ebakandiline ja mitmekesine see loodus tegelikult on kas sellise teemaga või ütleme, selle teema kaitsmine, üleval hoidmine inimeste teadlikkuse tõstmine ei tundu mingis mõttes tuuleveskitega võitlemine, et noh, me kõik näeme, mis toimub. Linnad laienevad, järjest rohkem tossu läheb taevasse, räägitakse küll, et see ei ole hea, aga ma arvan, need numbrid pidevalt suurenevad. See on paratamatu. Et mina ei näeks seda paratamatut. Ma praegu tulin just täna hommikul tulin tagasi Oslost, kus, kus siis nagu läänemeremaad ja, ja Põhjamaad koos arutasid kliima soojenemise küsimused ja, ja üks, üks oluline hetk oli seal ka, kus me võiksime mõelda, et kas see on nagu paratamatu, kas on vältimatu, et et sellise suhtumisega noh, kui me sellise suhtumisega asjale läheneme sisse, siis tõesti tundub asi natukene võib-olla. Võib-olla noh, masendav või lootusetu, aga ta kindlasti ei ole nagu paratamatu, aga aga need asjad, mis, mis siin on jutuks ka, et linnad kasvavad ja, ja gaasid paiskavad õhku. Nad on välditavad, kui, kui justkui inimene saaks aru, et ta ei võiks võtta selliseid asju, mis talle endale lõpptulemusena ei meeldiks ja seda arusaamist ikkagi saabki läbi selle loodushariduse või keskkonnahariduse või teadlikkuse ikkagi rääkida, et ei ole mõtet seda siis rajata, kui me arvame, et et võib-olla põhjused on hoopis mujale, siis me teame, et see on nagu see ikka see klassikaline lugu selle auto mootorisse õlipanemisega, et ära seda õli paned siis kui mootoriga midagi juhtub, et siis sa seda õli vigase kindlasti, et ei olnud, et et me võib-olla võtaksime samamoodi seda, seda looduse keskel oleks mingit sellist kataklüsmina, saaksime aru, et me oleme siiski looduse valitseda, mitte vastupidi. Meil on ikka väga-väga kurjalt ja väga, väga niimoodi julmalt ka ei tahaks seda asja õppida, eks ole, läbi katakalismida aga, aga, aga ohumärkide märkamise kaudu võiks küll, nagu võtame kas või seesama kliimaküsimus, mis mis kui, kui palju üldse nagu eesti tavaliselt, et inimesed selle peale mõtlevad või sellest sellest räägivad. Ma ei teagi, et me peaksime nagu sellegi välja uurima, et, et see tuli, tuli ka nüüd sellel sellel nõupidamisel nagu jutuks, et kui mõnes riigis nagu näiteks Island on inimeste, kogu Islandi inimeste arusaamine kliima soojenemisest on, on olemas, nad teavad, et jah, et see on probleem ja nad ei teagi, kui suur see on, aga, aga see on probleem siis Eestis minu arust, sest nagu ei räägita, et ma ei, ma ei teagi, mida inimesed arvavad kliima soojenemisest, et võib-olla Pärnu üleujutused on üks selline teema ja räägitakse selle kontekstis. Üks üks jah, üks üks suures kontekstis, et tegelikult võiks ju võiks ju inimesed mõelda nagu nagu laiemalt, et mida, mida nad arvavad sellest kliima soojenemisest ja siis nad jõuavad nagu selleni ka, et kõik seal on muidugi. Ma arvan, et see neile meeldib või ei meeldi või et, et siis, et siis siis nad joovad nagu selleni, mida teha selleks, et, et tähendab, kas siis rohkem oleks, teda ei oleks ja ja noh, need, need seosed ongi tegelikult need, mis mis aitavad meil siin maailmas isegi ellu jääda ja vot niimoodi saadaksegi roheliseks. Raadio kahes stuudios on Mart Jüssi. Me jätkame jutuajamist temaga pärast järgmist lugu ja siis on teemaks juba, ma arvan, mardi ühed suuremad sõbrad, hülgend, aga kohe pärast häbistama. Merka oli siin, tahan öelda sulle vaid meie stuudios on külas Mart Jüssi ja me räägime nüüd peamiselt hüljestest. See teema on vähemalt minu jaoks mõneti ootamatu vaatenurga saanud seoses kihnlaste sooviga hoida elus väidetavalt siis põlvest põlve kestvat traditsiooni hoone, mis tähendab seda, et nende suust ei tohi kaduda hülgeliha maitsetee. Mart Jüssi, olete hülgeliha söönud? Ma ikka olen küll jah, paar korda seda, mis asjaoludel Gide saanud, kus kohas need on olnud sellised tikuvõileivad, mis tavaliselt nagu maailma mereimetajate konverentside nendes kohvinurkades pakutakse. Ekslik, tüüpiline, eksootiline, väike, selline tikuvõileib, mis seal veel, muide, mis liha, kelle liha no Norras on siis ka vaalaliha olnud ja, ja vääri saartel, kus ma käisin, sellel suvel oli, oli siis selle oma krinda või seal kütitava vaala siukest liha ja pekki, siis pakuti hülgelihal pidavat olema tränimaitselist. No tähendab, eks ole, natukene, eks see maitse on alati sele Matzia mokkades, aga, aga mina ütleks küll ta nagu merikaru saapamääre või midagi sellist, mis asi, meri, meri, korda saapamääre kunagi tegi ortosellist saapa määritusena väidetavalt pandiga natukene vaala või hülgerasva sisse, et ega ta aga see täpselt nagu selle traditsiooni harjumuse küsimus, et noh, mida me sööme või mida kuskil üldse maailmas süüakse, et ega ma ausalt öeldes praetult tõukuga väga hea meelega su ei pane, aga, aga mõnes kandis on see nagu delikatess, et et ma söön, olen, tähendab hüljest ma olen nagu söönud just selle selle mõttega, et et kui ma olen temaga nii palju tegelenud, et siis peaks ta ju ka nagu ära maitsma, kui teda juba tikuvõileib otsas pakutakse, aga traditsiooniliselt nii-öelda Kihnu kombe kohaselt ei ole hüljest, see ei ole mulle seda pakutud. Jah, aga ega eriti eriti palju pole nagu Kihnus küsinud ka, et, et andke mulle nende hüljest maitsta, et te lihtsalt ei ole seal heas kirjas, sest et te ütlesite, et hülgeid ei tohiks küttida. Ei, see ei ole niimoodi päriselt. Et kuidas nendega kirjas, ollakse nii või teistpidi, et et me oleme ikka nii palju, kui me Kihnus oleme hülgeski rääkimas. Me oleme ikka meestega jutu peale saanud ja ja ei ole sellist üksteisele väganikust kurja näoga otsa vaatamist olnud, aga, aga no muidugi, eks need seisukohad on väga erinevad, eks ole, teadlase ja, ja rannaelaniku vahel, et kuule, hüljestest räägime, siis tuleb vist toonitada, et Eestis tegelikult on ju kaht liike, hüljes Eesti vetes Eesti rannikul ringi liikumas ja on hallhülged ja liigrid, need on kaks eri liiki hüljes täitsa, aga, aga tihtipeale nad lähevad ka kõnest sassi, sellepärast et hüljes, hüljes kui nonii, nii-öelda paneme konteksti paika, hallhüljes ei ole probleem. Neid võiks tegelikult küttida ja ta on arvukam loom. Ta saab suhteliselt hästi Läänemeres hakkama ja tema arvukus täitsa noh, selgelt on tõusnud viimasel kümnendil ja, ja viiger on siis tagasihoidlikum, hargelukas, neid on suhteliselt vähe. Ja nad on nagu Läänemeres pigem lõksu jäänud Arktika loomad ja nad ei saa siin nagu väga hästi hakkama, kui on siin väga palju inimesi ja meri ära solgitud, väga tundlikud elukad ja neid on väga vähe järgi jäänud, Eestis on neid ka veel üks tuhatkond on selles mõttes lõksu jäänud, et nad on tulnud siia, ütleme, mingipärast jääaegsel ajal nad on leidunud siinsel Läänemere olevat, eks ole, selge ja külma, aga nüüd, kuivõrd praegu läheb järjest soojemaks, siis neil on siin järjest raskem. Just jah, natult ikka tuhandeid aastaid tagasi koheduse jää kuppeliselt ära kadunud, siia tulid ja, ja siis ta võiks öelda, et nautisid seda elu siin selles puhtas ilma inimeseta, mitmeid tuhandeid aastaid, aga aga viimane 100 on endale väga raskelt mõjunud, sellepärast et eks nad olid jahiloomad pikka aega ja pärast selgus alles pärast selgus, et nad olid ka väga tundlikud reostuse suhtes tundlikumad kallides need nõnda nagu seda meremerereostusest tingitud haigusi oli veel nii palju, et nad isegi enam korralikult ja nüüd siis otsale need soojad talved ja ja see ja see nii-öelda kliima kas või siis selles väikses-väikses skaalal, mis seal Põhja-Jäämerel toimub, seda nagu üldse ei taha mõelda, aga ka Läänemeres on sellega probleeme, et on jää, talved hakkavad kehvemaks minema, lund vähem jää peal ja see elukas tahab ikkagi omale lume sisse koopaid kaevata, need jää peal poegadeks ja reaalselt on hallhüljes erinev tiigrist. Jah, läheb hall on ikka suur elukas ja, ja, ja uudishimulike tuleb just need, kui need praegu sügisel ka näha neid sadamates jõesuudmete hülged, siis need on valdavalt ikka teha ja viiger on selline pisikene hästi, tavaliselt nähtav musta punktina silmapiiril, aga miks nad tulevad sadamatesse ja jõe suudeldes, mis neid seal tulevad? Nad on tegelikult individuaalne loomad, eks ole, tegelikult on juba ette tagasi läinud. Kuidas ikka elu maa peal veel käia, seda küll, jah, aga seda uudishimu neil võimalik rahuldada olnud siin juba mitmeid miljoneid aastaid, et käia vahest Maaservas vaatas, ma ei usu, et need sügisel ajast aega on, võiks seda uuesti peaks tegema, aga aga see võib ka sellepärast olla, et kui vesi läheb külmemaks, siis tuleb kalaga madalasse vette tagasi, suvel on vesi soe ja kala väga soojalases elada ei taha ja siis mitmed lähevad jõgedesse, eksolotsivad oma kudealasid, nii ekse hüljes, tuled siis kalale järgi ja siis võtab siit veel ütleme viimased sügisesed sellised söömaajad, enne kui enne, kui meri jäässe läheb, et ta peab uuesti nagu siis rannast eemale minema, et see on selline, ma arvan, et osaliselt kala liikumisega seotud. Kas hülgetest hoolivat inimesed muretsevad selle pärast ka, et Läänemerest Songitakse kasvõi näiteks gaasijuhtmega seoses, kas kas niisugused korras olevat teemat kuidagi puutuvad asjasse väga kaudselt ikka tähendab kindla tähendab, kindlasti puutuvad, aga, aga suhteliselt kaudselt see on just läbi selle mere üldise seisukorra, sest et hüljes on nagu mere tippkiskja ehk siis temast kõrgemate sihukest valitsejat veres ei ole, kes teda, kes teda väga sööks ja, ja sellepärast temas koguneb kõik see, see hea ja halb, mis, mis selles merekeskkonnas on, et see on selline, nagu öeldakse, ökoloogiline toitumispüramiid on seal päris tipus. Ja nüüd, kui me seal seal püramiidi nagu vundamendi või selle põhja juures sealse ohverdame, ajame mingisugust soga vette või, või, või muudame seal selles mängus midagi, siis tegelikult see Tipikalisi kannatab selle all ütleme varem või hiljem ja, ja siis ütleme, gaasitorude ja muude muude merekeskkonda mõjutavate projektide tulemusena ikkagi see üles on mõjutatud ja, ja ega me ei taha tegelikult halvasti mõjutada. Siis tuleb mul kohe küsimus, kas hüljes äkki ise ei ole üks selline parajalt mürgine rasvatünn, kes Läänemeres ringi ujuvat tegelikult nagu tervislikkuse koha pealt tasukski süüa? Täiesti kindlasti, see on väga õige tähelepanek, sellepärast et Nendes Läänemere hüljestest veel täna, eks ole, kui suuremate saastamise ajad olid eelmise sajandi viiekümned 60 seitsmendat aastat, siis isegi täna veel 25 30 aastat hiljem Läänemerehüljestesse seda mürki nii palju, et ma arvan, et teda suhu ikkagi tegelikult mõistlik inimene omale ei paneks. Ja, ja, ja näiteks võib võrrelda seda sellega, et Jaapanis on ka säilinud selline vaalaliha söömise traditsioon. Ja vaalad on teatavasti siis maailma ookeanid. Ta vabas vabas vabas maailma ookeanis elavad loomad ja jaapani selline veterinaar ja toiduastmetel vastav amet on, on tuvastanud, et, et et ookeanist püütud vaalade lihas on, on nii palju mürki või sellist keskkonnamürki, et nad ei ole soovitavad, soovitatavad inimeste toiduks ja Läänemerre. Hüljeste lihas on seda vähemalt 10 korda, kui mitte rohkem kordi enam, nii et et teatud mõttes on isegi surnud hülged surnud hülge puhul tegemist keskkonnaohtliku jäätmega, mida ei saaks lihtsalt päris kuskile maha vedelema jätta. Ja, ja noh, see on tõsine märk sellest, et me oleme suutnud ühe mere korralikult ära reostada, aga, aga teine tõsidus sellest tulebki justkui nagu hülgesöömisest siin natuke juba rääkisime. See, et, et, et see on tõsine teema ja see, need mürgid võivad põhjustada inimestele tervisekahjustusi näiteks Fääri saartele on jällegi see koht, kus vaalaliha söömine on traditsiooniline ja ja, ja Tal on jällegi tegemist ookeani vaaladega, nende mürgisisaldus on jälle 10 korda vähemalt väiksemad meie hüljestest ja vääri saarte tervishoiuamet ütleb, et naised, kes tahavad saada poole aasta jooksul lapsi, kes kannavad last, imetavad last, võiksid seda vaalaliha, mis on traditsiooniline söök, ilma milleta nad ka ei tahaks ühtegi pidu pidada. Süüa noh, korra kuus ütleme ka täpselt ühe tiku velje jagu või niimoodi, et saab natukene maitse suhu ja mitte rohkem. Sellepärast et on, on leitud seos ikkagi nende vaala lihas olevate mürkide ja ja just loodete ja väikelaste hajukahjustuste vahel. Kas see on meeldiv perspektiiv, eks ole, kindlasti mitte Soomes, Rootsis ma tean, neid hülgeid püütakse, kütitakse jah, aga see on natuke teine, siin ei ole nagu traditsioonidega suurt mingit pistmist Soomes küll natukene on, on ka sellist ütleme nagu sportlikku hülge jahtimist mis on siis kuskil merejääl kevadel toimuv selline, selline üsna uljas ettevõtmine, aga, aga need Soome ja Rootsi asjad on, on pigem sellised poliitilise maiguga maiguga hülgeküttimisest, sellepärast et ta on ikkagi Läänemeres olnud, läbi ajaloo on see üles olnud nagu inimesed, konkurent ja võistleja just kalanduse poole peal ja ja konkurente, nagu te teate, korralikult karistada kogu aeg, ega ta ei ole mitte temaga võistlema hakata korralikult karistada ja siis ongi üles olnud on ka see loom, keda karistatakse siis selle eest kala sööb ja ja Soome ja Rootsi Ahvenamaa kaasaegne küttimine on ikka noh, pigem nagu üks uus karistuse laine. Kuidas hülgeküttimine tänapäeval üldse käib, kuidas püüad valdavalt ikkagi käib see vintpüssiga ja lastakse see elukas maha, Novinud püssil on optiline sihik peal, sellega saab üsna kaugelt pihtajatega ta väga keeruline kaasal ei ole, võrreldes nende nende poole sajandiga sajanditagustel küttimismeetodiga, kus püssid kautini täpsed ja ja paadimootoreid ei olnud kaugeltki nii töökindlad, nii et siis ta oli, oli ikkagi tõsine ettevõtmine, minu arust see kihnu saarelt on kirjutatud veel selgi kuti mälestuseks. Raamatu iiliti ilmus seal, kus on väga detailselt kirjutatud kuidas seda tööd tehti, võtke kas või siin üks varasemaid näit koodraveli numbreid, kus ka oli kirjutatud sellest, kuidas, kuidas Kihnu hülgekütid seiklesid Liivi lahe jääl, et et see oli siis noh, tänapäeval tehakse seda asja kuidagi käib nagu ütleme siis lihtsamalt ja modernsemat meetodite lihast me rääkisime ka selle nahaga on reaalselt midagi peale hakata. Kindlasti oleks, et siin me jõuamegi nagu selle asja juurde, et et nahk on tegelikult nagu looduslik materjal ju. Ja, ja läbi aastatuhandete on inimesed nahka kasutanud mitmeteks, tarbeotstarveteks tarbeesemete tegemiseks näiteks hobuse ohjasid ja muud siukest tugevat värki. Onju vanasti tehtud, aga nagu kahjuks, kui me praegu vaatame seda, millised nööri Me saime osta kasvõi ehituspoest, siis ei ole meil nagu tulen millegipärast mõttessegi hakata hülgenahast rihmasid Lähme lõikama, et et sellepärast on hülgenahk nii palju, kui ma nüüd Norraski nägin seda ja enne olen näinud niisugune suveniiride noh, selline materjal, väiksed siuksed, Vaslakesed, lipsukesed, mis tahes tehakse. Et sellist nagu täiesti praktilist sellist kasutust, et keegi tast viiske teeks või, või pastleid nagu vanasti, vaevalt küll, aga, aga teisest küljest ma hakkan mõtlema, kui palju solki. Me laseme atmosfääri sellega, kui me sünteesime omale näiteks mingit mingit sinist nööri, eks ole, siis siis pikas perspektiivis ei tasu ära unustada seda, et me oleme kunagi õppinud loodusest leidma omale neid tarvilikke materjale. Mis muidugi ei tähenda seda, et me peame hakkama tagasi mõtlema kiviaja peale, kus me piiritletud otsaga kepiga käisime, eks ole, lõime seal kuskil loomi maha, aga et nahka saaks nagu kasutada, aga, aga nagu otsest vajadust tänapäeval vist vist vist hülgenaha just just hülgenahakoha pealt ei ole, ta on rohkem selline niukene suveniir, kuidas mõjuks paarikümne hülgeküttimine siis Eesti hüljeste asurkonna? Jah, mis me ütleme, kihnu lastele, nende kõht on omaenda vastutusel, see lihaasi, aga, aga las nad siis võtavad oma paarkümmend sealt välja. Vot olemegi selle paarikümnega, me olemegi nagu natukene jännis, sellepärast et et see paarkümmend ei oleks kindlasti hästi hallhüljeste asurkonna-le mingi väga suur löök. Aga me ei tea näiteks täna, kui palju tegelikult neid samu hallhülgeid kala püünistesse sellel kevadel käis Pärnu lahe äärest kahin läbi, kui seal neid leiti, rannast ikka üsna palju ja ja mesivennaga uurisime seda asja niimoodi hülgeuurijatele ja, ja meile tundus küll, et need on kala, püünisesse uppunud hülged, see mis meri kaldale uhtunud ja, ja neid kohti, kuhu hülged upuvad Eesti rannikul ja, ja Soomes, Rootsis neid on veel, aga kui palju seda keegi nagu ei tea ja, ja, ja, ja külgi nagu nagu muret natuke tuntakse, aga tegelikult pingutuse eriti tehtud see välja selgitada. Ja nüüd, kui ma ütlen, et hea küll, paneme 20 tükki veel otsa sinna siis küsimus, millele me paneme 20 tükki otsa, et 20 numbrina on väga väike number, aga kui me ei tea tegelikult kui palju Läänemere hülgerahva seast nagu neid isendeid iga aasta kaob inimtegevuse tõttu just otseselt sele. Selle kala püüti kalapüüniste uppumise tõttu, näiteks kui me ei tea, terved need loomad on oma oma tervise poolest, eks ole, me oleme mõned, mõned hülged, oleme me koolnuna kätte saanud ja sealt seest oleme näinud väga selliseid õõvastavamaid haigusi, et et siis siis on nagu väga raske selliste sellist lihtsat otsust teha nas umbes otsustada 20 hülgele, mis see 20, eks ole, võtke need, et siin see selles kontekstis ongi tulnud ka vestlus nagu selles, et ometigi Eestis on, hunte on ja palju vähem karusid, kui neid hülgeid ongi, et ometi neid hunte ja karusid Time ja, ja, ja, ja, ja ka paarkümmend tükki ja ei ole ju, sest midagi nagu juhtunud. Asi on hea vaatluse ja kontrolli ja siis selles nagu ongi, ongi see erinevus nagu maismaa ja mereloomade vahel, et et maa peal mõnda looma nii-öelda peame või, või talume või elame tema kõrval, siis me suudame suhteliselt hästi välja selgitada, mis on tema elukeskkonna seisund teeb, kui palju nad on ja kust nad liiguvad ja kes nad on ja kes on isa, kes on poega umbes niimoodi. Sest et sest, et need vahemaad, mida me peame on, on väiksemad, need loomad on rohkem nähtavad, nad jätavad, nad jätavad jälgija ja, ja siis ma muide kuulun ka Eesti suurkiskjate nii-öelda küttimislubade väljastamise sellisesse nagu väikesesse nõukogu kui, kui, kui, kui, kui loodusteadlane ja siis ma olen neid arutelu kuul kuulnud ja ma tean, et, et näiteks huntide või karude puhul see, see otsus tehakse ka vaidluse tulemusena, aga seal vaidlusesse kaasatakse teadmised näiteks hundikarja suuruse kohta, nende elupiirkonna suuruse kohta, selle kohta, mida nad söövad, kus nad söövad, millal nad söövad. Loomadega on see palju keerulisem, ei tea ju tegelikult nende, nende seda tausta, nende, seda eluolu ja ja, ja samas on, on ajalugu näidanud, et nad on palju tundlikumad igasugustele sellistele mõjut, mõjutustele, mida meie inimestena suudame teha, sest et just nimelt me suudame ära rikkuda nende elukeskkonna, me suudame mere ära mürgitada. Ja, ja siis on, on väga raske nagu otsustada, et kui palju me võime sealt veel välja võtta, enne kui hakkab midagi noh, midagi seal tõsiste toimuma, sest meil tegelikult tervikpilt seal taga nagu puudub, et vot siin siin selles selles osas on alati hülgele natuke raskem otsustada jah, kui ütleme põdra või kitse või kellelegi saatuse saatuse üle ja ja, ja me oleme hülgeuurijatele oma muret väljendanud mitu korda juba sellepärast, et näiteks, et Soomes, Rootsis ja Ahvenamaal kokku on antud laskmislubasid välja üle 1000 isendi ja ja, ja Läänemeres on umbes 22000 hallhüljest ja siis öeldakse, et noh, see ei ole ju väga suur osa, et noh, 1000 22000 on nagu suur asi, aga aga kas te kujutate ette, et juhuseid ka vahest niimoodi sünnib juhuslikel põhjustel sünnib väga-väga imelikke asju maailmas. Ja kui te kujutasite seda juhust, et juhuslikult lastakse maha 1000 emast hallhüljest, siis on see 22 tuhandese asurkonna, kallilaste populatsioonile, see on, on kabelimats. Sest et noh, nad on ikkagi tundlikud sellele, kui palju nende seas on emasid, kui palju isaseid palju vahepeal, eks ole. Sarvi peas ei oleks jah ja seda võt täpselt, seda ei saa niimoodi ja siis me oleme nagu ettevaatlikud ja, ja selles samas kihnu kontekstis on ka mina olen öelnud, et ma teadlasena loodusteadlasena ütlen, et, et loom on söödav, siis võib teda ka süüa. Juhul kui tema kinnipüüdmine ja ärasöömine ja kõik on põhineb siis selgetele teadmistele, mida see põhjustab nii loomale kui sööjale ja nii edasi, et aga, aga kui me nagu seda ei tea, siis, siis ma jällegi loodusteadlasena ütlen, et siis on, on väga. Keeruline noh, neid otsuseid nagu, et jah, suhteliselt lihtne või nii, et siis tuleb teha hästi ettevaatlikult, väga-väga suure ettevaatuse, selle printsiibi test, et, et mitte teha nagu vigu, mida me pärast ei oska, ei oska parandada. Raadio kahes saates kõik puhuvad oli külaliseks Mart Jüssi, suur aitäh teile intervjuu eest.