Teadvust kõigile. Kuulake, mis see on. Õige õigesti vastasite. Aga peale selle on segaLiivi hümn ja, ja linlased on üks kahest Läti põlisrahvast. Täna on saates Läti Teaduste Akadeemia välisliige Karl Pajusalu, kes on põhjalikult uurinud ka liivi keelt. Seejärel siirdume karjalasse Äänisjärvemaadele, puurime sinna sügavad augud ja august võtame välja süsimusta läikivat kivi. See on sun kiit ja sungiiri sees on Priit. Selle kõige põhjal saame aimu, kuidas tuli maailma hapnik ja mis siis seepeale edasi sai. Äänisjärvemaades on kiiti ja püriiti on uurinud Kärt paiste kellega samuti on tänases saates juttu. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Täna on siis Läti vabariigi aastapäeva, kes veel kuulnud ei ole, see sai nüüd teada ja sel puhul me Vikerraadios räägime siis ka hästi palju Lätist ja nii siis ka tänases teadussaates. Räägime Lätist just sellise teadlase pilguga ja teadlaseks, kelle pilgu läbime Läti poole, vaatame, täna on Karl Pajusalu, kes on keeleteadlane, kes on Eesti Teaduste Akadeemia liige, aga kalleid, nii Teaduste Akadeemia välisliige ja Läti ülikooli audoktor. Tere tulemast laborisse, aitäh kutsumast. Ja olete ju Lätiga seotud, tegelikult ka veel muud moodi. Ilmselt tänu sellele seotusele ongi need aunimetuse tunnustada tulnud. Olete uurinud siis nii liivi keelt, et kui ka lõunaeesti keele neid osi, mida Lätis on kõneldud? Jah, ja tegelikult, kui seotusest rääkida, siis muidugi minu enda kodukoht Häädemeeste kihelkonnas on ikkagi väga Läti lähedal ja juba lapsena on minu jaoks ikkagi Riia oli see esimene suurlinn ja ja Pärnus tol ajal sai Tseesisesse või eesti nimega võndu väga lihtsalt bussiga sõita, et, et ma juba lapsepõlvest mäletan Lätimaad päris hästi. Et suhe on täiesti isiklik. Mitut pidi isiklik, sest mul on ka mitmeid lätlastest liivlastest häid. Aga kui nüüd vaadata, niipalju kui siit nüüd teile paistab, eriti just nüüd viimasel ajal, siis seoses Läti akadeemia, Läti ülikooli aunimetustega. Milline seal Läti teaduselu on? Läti teaduselu on mõnes mõttes üsna sarnane Eesti teaduse eluga, et ikka selline projektipõhine ja pidevad rahastamise mured. Aga see ei pärsi inimeste aktiivsust, vaid võib-olla isegi suurendab seda ja suurendab ka kontaktide otsimist. Mulle tundub küll, et viimasel kümnekonnal aastal on Eesti ja Läti teadlaste vahelised kontaktid just eriti intensiivseks muutunud ja mitte ainult keeleteadlaste või ajaloolaste vaheliselt aktid, et kui meie üliõpilassatelliiti Estcjuubi tehti, siis ju sealgi osales mitmeid Läti poisse, kes Tartu ülikooli tulid õppima ja, ja ma tean, et jaa, füüsikutel, meditsiiniteadlastel mitmetel teistelgi on Lätiga tihedaid sidemeid ja võib-olla seda soosib ka natukene selline lätlaste suurem avatus. Eks nad meist lõuna pool on ja, ja pisut temperamentsemad, kuigi ka ennast introvertideks nimetavad ja nii näiteks ka Läti Teaduste Akadeemia on üsna erinev võrreldes Eesti Teaduste Akadeemiaga. Kui Eesti Teaduste akadeemia on ikkagi nagu tippteadlaste kogu, kus enamikel teadusaladelt on nagu ainult üks esindaja siis Läti Teaduste Akadeemia liikmeid kodumaal juba on üle 300 ja sinna siis valitakse kõiki, selliseid ütleme, silmapaistvamaid aktiivsemaid teadlasi, ka hulgaliselt noori teadlasi on seal ja niisamuti välisliikmeid on neil rohkem kui Eesti Teaduste akadeemial ja selline avatus tegelikult, et mulle meeldib ja niisamuti Läti ülikoolis kasvõi audoktorite valimine ja teistest maadest külalislektorite kutsumine, et see on selline palju tavalisem või vähem reglementeeritud praktikagi ja mida Lätti tulla, vastuseks tuleb veel ütelda, et seal juba pikemat aega on soome-ugri keelte ja kultuuride programm, nii et peaainena saab õppida siis soome-ugri keeli valida kas eesti keele, soome keele või liivi keele. Ja lätlased on ju oma avatuse juures harjunud ka käima rohkem tudengina õppimas Tartu Ülikoolis. Kui meie näiteks Läti ülikoolis. Tundub küll nii, sest kas või meil eesti keele erialal Tartu Ülikoolis Läti vahetusüliõpilasi on pidevalt ja on ju mitmeid neid, kes on Lätist olnud ja ka täiesti Tartu Ülikooli lõpetanud saanud siin bakalaureuse või magistrikraadi, eriti liivi päritolu keeleteadlasi on, kes on oma doktorikraadi saadigi tartus kaitsnud. Et seda ehk niipidi, jah, on rohkem seda lätlaste Eestisse tulekut olnud kui eestlaste Lätti minekut, aga siiski viimastel aastatel, kuna Riia linn on nii kiiresti arenenud ja, ja seal toimub väga palju huvitavat, siis on ka neid eesti noori, kes on Riiga tööle läinud. Näiteks Riias asub praegu Baltimaade suurim keeletehnoloogiaettevõtte tilde, mille osakond küll on ka Eestis, aga ikkagi keskus on Riias. Ja nüüd ma olen kuulnud, et Lätis on ka loodud liivi keele instituut. Jah eks neid liivlaste organisatsioon on seal olnud ka läbi 100 viimase aasta, aga Ülikooli sellise täiesti nagu omaette struktuuriüksusena liivi keele instituudi loomine, see oli küll, ma arvan, et Läti riigi väga ilus kingitus liivlastele Läti 100. aastapäeva puhul ja onu liivlased ikkagi üks kahest Läti põlisrahvast. Teine on siis lätlased? Jah, muidugi lätlaste puhul peab ütlema, et nii nagu eestlaste puhul meil on nagu kaks vana hõimupõhjaeestlased ja lõunaeestlased, kes siis koos moodustavad nüüd eesti rahva, nii oli seal ka neid balti hõimud rohkem, et tavaliselt nagu räägitakse neljast erinevast balti hõimust ja siis liivlaste läänemeresoome vanast hõimus, kes siis niimoodi esimese aastatuhande jooksul juba ikkagi Läti territooriumil ühinesid ja kellessis pärast moodustas ka Läti rahvas. Liivi keele alal oli just hiljuti mõni päev tagasi ka üks päris põnev sündmus. Nimelt just samas meie Tartu Ülikoolis õppimas käinud omal ajal läti kirjandusteadlane ja lina kursite, kes on nüüd ka seimi liige ja jälle valitud seimi liikmeks tagasi nüüd hiljutisel valimistel, äratas tähelepanu sellega, et andis oma ametivande ka liivi keeles. No kuulame natukene seda, kuidas ta seda liivi keeles tegi. Viišindo viies suvernitaato jällegi Aldo kui Ainanist vald, Kiieldu kaitso, lätt, moode. Tundub päris ja liivi keel oli, ma ütleks, et väikest eestipärasust ega isegi nii, et usule mitmed selle saate kuulajad ka said päris hästi aru, sest ikkagi liivi keele ja eesti keele puhul me tõesti võib mõelda, et need ei ole mitte lihtsalt sugulaskeeled, vaid need on väga lähedased sugulaskeeled. No mõnest kohast ma isegi sain tõepoolest siin aru, vähemalt aiman, et sain ta siin, nii palju kui ma sain, viitas ühes kohas, et läti keel kui läti ainult. Riigikeel Jaste Ainagi valdakiel ainukene riigikeel, aga kui me räägime põliskeeltest, siis ikkagi läti keel ja liivi keel teisena olulised ja sellepärast ta kindlasti ka liivi keeles seda oma ametivannet andis, et ikkagi liivi keelel on oma ametlik staatus Läti vabariigis ja isegi põhiseaduses ja isegi põhiseaduses ja liivi keel ja kultuur ja liivi rahvas ikkagi Läti põlisrahvana ja ka see on viimase aja uudis, et Liivi kuld kultuuriruum on nüüd nagu ametlikult ka üheks osaks siis läti kultuuriruumist ja liivlased on ka esitatud unes kasse, et nende kultuuripärandit siis ka läbi Unesco võimaluste väärtustada ja kaitsta. Kuidas tänapäeva lätlased oma liivi pärandisse suhtuvad? See on väga erinev, olen ma ise kogenud need, kes on pärit Kuramaal, et või siis lihtsalt rohkem kultuurihuvilised teavad liivlastest väga hästi ja, ja saab nagu pikalt vestelda ka liivlaste teemal ja ja, ja tihtipeale lätlased oskavad ka nimetada tavalisi läti keele sõnu, mis on tegelikult liivi keeles pärit, aga olen ka kohanud selliseid lätlasi, kelle jaoks on uudis, et tänapäeval veel liivlased nagu üldse olemas on ja aga no samuti on Eestis Jah, seda küll. Aga kuidas siis liivlaste käsi käib muidu, et emakeelseid liivi keele kõnelejaid vist enam ei ole? Et ei ole enam neid kuulsaid keelejuhte, liivi keele käkijaid. Aga liivi instituut nüüd on asunud, et kiirelt ja energiliselt tööle ja teinud ka siis selliseid väikseid ülevaateid juba ja ka nendest liiv lastest, kes on siis nende vanade kuulsate keelejuhtide lapsed, aga kes on oma vanematega alati liivi keelt rääkinud ja, ja siiamaani mõistavad hästi liivi keelt rääkida ja, ja kümnekonna sellise inimese meenutamine ja kirjapanek ei olnud üldse nagu küsimus, et tegelikult see viimase liivlase väljakuulutamine, mis ka Eestis iga mõne aasta tagant moes on olnud, et noh, see on selline, ütleme natukene kahtlane tegevus teadlase vaatekohas kindlasti mitte päris korrektne neid inimesi ka, kes oma emaga on esimese keelena rääkinud liivi keelt on päris mitu tükki veel. Aha, aga liivi keeleteaduslik uurimine, nagu siin võib aru saada, on siis päris hoogne. Jah, viimase kümnekonna aasta jooksul, kui ma ei eksi, siis on liivi keeles kaitstud vähemalt neli doktoritööd ja liivi keelega tegeldakse päris mitmel maal sest liivi keel on keeleteadlase jaoks nagu selline eriliste omadustega huvitav keel, et kui eesti keele puhul räägime kolmest vältest, siis näiteks liivi keele puhul arvestades ka liivi keele katke tooni, me võime isegi nagu viiest erinevast sellisest sõnamoodustusviisist või tinglikult vältest rääkida. Ja kas on ka võib-olla lootust, et liivi keele rääkijate arv hakkab tasapisi jälle kasvama? Ongi juba praegu kasvamas ja Liivi lastele on keelepessa on Internetileheküljed, seda liivi päritoluga noorte faktiivset tegevus ka liivi keele moodsaks keeleks ja ka vähemalt nagu kultuurkeelena kasutatavaks muutmisel. Seda aktiivsust on päris palju. Aga alguses sai siin mainitud ka neid lõunaeesti keele, selliseid saarekesi, mis Lätis on olnud, kuidas nendel läheb, kas neid veel esineb? Ja need kaks Läti eesolevat lõunaeesti keelesaart on põhiselt siis leibu keelesaar mille nimetus viitab liivlastele, sest on olnud Koiva jõe lätikeelse nimega Gauja jõe ääres üsna eesti piirile lähedal ja kus on ka oma selts moodustatud ja ikkagi selle kultuuripärandi eest hoolitsetakse, aga siis veel suurem keelesaar oli eesti piirist hoopis kaugemal Kagu-Lätis dislutsi, keelesaar Lutsa linna ümbruses, kus Oskar Kallas sadakond aastat tagasi loetles üle 50 lutsi, maarahvaküla ja lutside järeltulijaid on ka päris palju. Et nüüd augustikuus alles pidasime siis Tartu ÜlikooliAga, Helsingi Ülikooli kolleegidega ja, ja siis muidugi ka kohalike lutside järeltulijate ja, ja Läti kolleegidega koos lutsi seminaris. Seal oli sadakond inimest ja see oli selline päris huvitav ja elav ettevõtmine, kus siis ka nende lusside järeltulijad, kes olid kohale tulnud rääkisid, mõni isegi mõne sõna väele, tõi näiteks, aga, aga noh, see on selge, et ikkagi keeleline olukord nii Leibudel kui lutsidel on nõrgem kui liiv lastele, et ikkagi argikeelena seda enam keegi ei räägi, kui liivlaste puhul seda kuuleb küll, et näiteks kui Liivipühadel sel aastalgi augusti alguses maasirbes ringi sai käia, siis mitmel pool võis kuulda, kuidas liivlased omavahel püüavad liivi keelt. No mõnel pool maailmas on ju ka keeli taastatud. Et häid näiteid on Briti saartelt ja mujaltki, et et ma arvan, et liivi keelega läheb ka niimoodi, et ta ikkagi sellise pärandkeelena jääb alles, vähemalt lähematel aastakümnetel ja ja, ja ka need moodsad keeleressursid selle keele jaoks luuakse. Kui me ütleme, et võru keelelegi on juba päris jagi kõnesüntees ja, ja, ja teisi selliseid internetiõppevahendeid luuakse, nad liivi keelega läheb, läheb niisamuti. Aga kas ta nüüd päris igav labaseks argikeeleks saab? Eks aeg näitab. Ja aga täna rääkisime siis Läti vabariigi 100. aastapäeva puhul nii Läti teadvus elust kui ka liivlaste liigude ja lutsid elust Lätis ja vestluskaaslaseks. Karl Pajusalu. Niisiis sungiit see kõlab, justkui oleks tegemist võib olla mingi põletikuga. No päris põletik ei ole, et kui võtta, kui seda, kui aktiivsusi, siis videvik aitab põletiku vastu. Pigem tegemist mineraaliga. Ta tegelikult ei ole mineraalvaid tegemist kivimi dieediga. Et sisaldab väga palju orgaanilist ainest. Ja räni ja kui riik ja erinevaid väiksemates kogustes erinevaid mineraale, aga põhimass on tegemist siis räni ja orgaanika või orgaanikarikka ainesega. No selles mõttes on hea, et tegemist on kivimiga, sellepärast et meil ongi labori stuudios just geoloog, kes kivimitega tegeleb Kärt paista. Ja oled just hiljuti kaitsnud ka Norras Tromsa ülikoolis. Doktoritöö. Jah, et just eelmisel nädalal kaitsesin trumpsuses oma doktoritöö ja need on tagasi Tartus. Et hetkel siis töötan Tartu Ülikoolis radioloogiaosakonnas. Ja teemaks siis just nimelt Sun kiit, millest me täna niisiis loodan, et räägime natukene, guugeldasin ka seda žongiiti ja see nimi tuli mulle kuidagi tuttav muidugi ette. Ja siin kohe tulidki sellised kristalli, kuidas nüüd öelda sellised kristalliteemalised leheküljed kohe esimesena ette ja noh, näiteks siin kristallimaailm vist oli päris esimene lehekülg, mis tuli ja siit ma loen, sellist asja, et žongiidi täpne päritolu on siiani kinnitamata ning on neid, kes seostavad seda kivi teiste tsivilisatsioonide ning iidse planeedi jäänustega. Ei, see kõlab väga põnevalt, aga tegelikult. Ma arvan, et see päritolu nii müstiline ei ole, teised tsivilisatsioonid seal oleks, aga iseenesest on ikkagi väga huvitav, sest et need kivimid tekkisid vahetult pärast seda, kui esimest korda maa atmosfääris tekkis vaba hapnik. Sest enne kahte koma nelja miljardit aastat tagasi atmosfääris hapnik üldse ei olnud. Ja kui hapniku tase hakkas tõusma tänu siis nende bakterite ja fotosünteesivad väikeste mikroorganismide evolutsioonile sakas hapnik atmosfääri kogunema. Aga sellel oli igasugused omapärased kõrvalnähud, sest et kui meil hapnik tuleb, meil hakkab versioon ja me hakkamegi kivimeid murendama ja mõttelist koguma roosteta, sööd. Pea tähendab, hapnik on ju selline tegelane, ta on suhteliselt agressiivne jo keemiliselt kohe tahab kõike oksideerida, endaga ühendada. Just, ja see täpselt juhtuski, sest eelnevalt olid paljud toitained kivimites kinni redutseeritud kujul. Kui hapnik tuli, siis hakkas vaktsineerimine ja, ja kõige ägedam on see, too hetk tekkis esimest korda Punase punase kihid, sellepärast et oligi just rauaksudeeruminets sihuke roostane Raudel igal pool. Ja tänu sellele hakkasid siis igast mineraalid lagunema ja see kandis toitaineid ja igast elemente ookeanidesse, kus siis hakkasid kõik need organismid vohama ja tänu sellele. On ka arvatud, et selleks on giidi-is päritolu, kuna see on hästi orgaanilise aine rikas kivim, et ilmselt tuligi palju toitaineid ookeanidesse siis tekitas sellise tohutu suure mikroorganismide vohamise ja siis kuna see oli niipalju siis setis sinna merepõhja, sest ta kogunes sinna niimoodi päris pika aja jooksul ning see bassein, kus nad siis sättisid, oli iseenesest väga huvitav ajalooga, sest seal oli tugev või seal hulkanismi ja magnetismi, mis tekitas siis suhteliselt oma keskkonna või sinna kivimi või maas maakoore sees siis küttis kivimid ülesse ja tänu sellele nafta lekkima. Seesama orgaaniline aines, mis me season giidis näeme, ongi põhimõtteliselt maailma üks vanimaid naftavälju. Aga tegelikult ju see žongiidi päritolu ongi üsna põnev. Ja ta annab meile teavet sellest, mis maakera ajaloos väga kaugetel aegadel on juhtunud. Jah, ta annab meile teavet selle kohta, kuidas maakeskkond muutus siis, kui meil tekkis hapnik ja missis hakkas toimuma. See oli tükk aega tagasi, kui maakeral atmosfääris hapnikku ei olnud või oli hästi vähe ja meres ka samamoodi. Jah, see oli kusagil põhimõtteliselt, kui maa on umbes 4,6 taas tagasi sprint maa keskajale. Et kui maa sai jah, 2,4 miljonit vanad, siis hakkas meil esimest korda hapnik atmosfääris kogunema, et et põhimõtteliselt poolne ja planeedi ajaloos me tegelikult ei ole üldse hapnik atmosfääris eksisteerinud. Seda on isegi kummaline mõelda, sellepärast et praegu me ju vajame hapnikku, eks ole, nagu õhku Est imelikult öeldes. Just nimelt kõik suuremad organismid vajavad hapnikku selleks, et nad saaksid üldse elada. Ja kõik teised molekulid, mida mikroorganismid on võimelised bakterid on võimelised kasutama siis need ei anna nii palju energiat ja nad ei. Suuremad organismid ei suuda selle peal elada. Ja tänu sellele kuni siis kui eelnevad hapnikku sündmusel ei olnud üldse lootustki, et suuremad organismid saaksid loomad saaksid arenema. Hapnikusündmus ongi siis see sündmus, et ühtäkki tekkis keskkonda hästi palju hapnikku, selliseid kahte jah. Aga kuidas ta tekkis tänapäeval fotosünteesiga tuleb põhiliselt hapnikku. Ja arvataksegi, et et see hapnik, mis on atmosfääris, kogunes, mis hoogaks ikkagi tekkinud, samamoodi fotosünteesi käigus, aga Läänemaa oli kus need, kes meie atmosfääri koostis sõltub sellest, millised gaasi tulevad siis vulkaanid, mis paiskavad õhku ja nende gaaside koostis omakorda sõltub maa sisestruktuurist, sest et algsel maal neid, kuid ma võib-olla need tekkis siis meil ei olnud üldse kõva tuuma, nagu meil tänapäeval on ja see tähendas, et meie gaaside koostis, mis siis seal vulkaanist natuke teistsugune ja, ja nendes hapnik üldse pole. Ja kui see vaba hapnik esimest korda isegi fotosünteesi käigus hakkas tekkima, siis reageeris kogu aeg raua ja kõikide muude elementidega, aga ta kasutati kogu aeg ära, ta ei tulnud nii palju, et oleks saanud atmosfääris koguneda. Ja siis kuskil 2,4 miljardit aastat tagasi toimus mingisugune muutus, mis andis võimalused, et kõik see raud ja muu, mis meil ookeanides või maakoores oli, et see oksideeriti ära ja siis lõpuks hapnik ei reageerinud, milleks kõik juba ära reageerinud. Ja siis ta sai hakata kogunema meloatmosfääri, jäi üle nii-öelda. Ja see on siis kõigile meile hea. Nüüd tänapäeva mõistes, aga kuidas me siit nüüd jõuame sellesse giidi juurde, mis rolli sesson, kiitsin mängida. See tähendabki, et kui seda hapnikku jäi üle, see tekitas nagu tänapäevalgi on seal kivimite erosiooni, mis on suhteliselt tugev, sobikenest regressiivne ja tänu sellele oleksid erinevad mineraalid, mis siis muidu maakoores kinni olid, lagunema. Ja siis sellega kandus päävlite fosfaat ja erinevaid metalle, mis on eluks väga olulised igale ookeanidesse ning ookeanides. Põhimõtteliselt põhimõtteliselt vaatasime ookeane aeg, see nagu ikka, tuli juurde väetist. Ja, ja tänu sellele siis kõik need organismid, kes seal olid, need hakata paljunema, rohkem vohama. Ja muidugi seal avanesid uued elukeskkonnad, siis varem oli ookeani ikkagi ka hapnikku laene ja siis said tekkida, kui üldse uued elusorganismid. Kui enne olid peamiselt või valdav enamus mikroorganisme pidid elama hapnikuvaesed keskkonnas, siis nüüdsed tekki, organismid, kes said kasutada uusi elemente või uusi molekule, mis tuli toki nagu sulfaat näiteks varem oli seal väga vähe. Ja siis see käivitas natukene keerulisemad ja uutmoodi ökosüsteemid, mida varem võib-olla üldse ei eksisteeri, keerinud või siis väga minimaalselt. Aga mis, mis tüüpi organismi täpselt tunnistame? Tegelikult väga hästi ei tea, sest et ei ole sellest hetkes, passile on vähe ja need on ka tihtipeale vaieldavad, et me ei teagi, millised need elusorganismid olid. Aga suuremad organismid hakkasid tekkima alles miljoneid aastaid hiljem, sadu miljoneid aastaid hiljem. Aga nendele ongi just hapniku olemasolu hästi vajalik. Jah, sest et see on nende selleks, et nemad saaksid kasvada ja paljuneda, sest selleks neil on palju rohkem energiat vaja. Ja kuna hapnik on hästi energiline molekul see annab nagu tohutult rohkem eluks vajalikku, siis energiat. Aga varasemalt mikroorganismid neile on nii palju vaja, et siis nemad said hakkama. Aga suurtel loomadel, jah, on see tohutuks takistuseks nende evolutsioonis, vähemalt nime arvame. Aga jah, suured loomad tulid hiljem, aga siis, kui tuli hapnik, siis tuli ka see meie kuulus sungink. Jõuame neid ükskord sinna. Kiit ilmselt tähendabki seda, et tekkis neid organismi palju ja siis nad hakkasid seal see bassein ise, kus need giidid tekkisid? Me täpselt ei tea, kui suur ta oli, aga midagi seal oli nii omapärast orgaaniline aines, mis siis seal tekkis, et see setis seal basseini põhja. See on siis selline hästi suur ookeani maailmamere piirkond, bassein. Et tegelikult ei pruugi olla otseselt öelnud ookeani, aga ta on nagu näiteks järved ning nimetatakse ka basseinid, eks kuden, järveline bassein, veekoguja, et kus siis saab kivimit maha settida ja tekkida. See on omapärane selle koha pealt, et see koht, kus siis sunniidid esinema Karjalas Noonega bassein, talongijärv. Aga me täpselt ei tea, niuke kaks, millelt osta, aga see oli, et kuna ta on ikkagi ainult osaliselt säilinud ja siis on erinevad arvamused ja tihtipeale pakutakse välja, et oli tegemist natuke siukse olukorraga, nagu on Atlandi ookeanit, kus sul on keskahelike keskele, seal toimub see lifti istumine, kus maakooreplaadid lahknevad ja sul on siis väga aktiivne magnetism tuleb tekitab hästi kuuma, maa-aluse keskkonna ja siis kuis orgaaniline materjal sinna setis siseselt põhimõtteliselt läks küpsema ja hakkas nafta tekkima. Ja siis tänu sellele tekkiski session kiik, sest et tegemist on siis orgaanilise ainesega, mis on kogu käänu päris kõrgeid temperatuure kuskil 400 kraadi. Ja ta on muutunud nafta kaks ja kohati isegi asfalliks. Et ja siis tänu sellele ta ongi meil mida, mida siis nüüd poest, kes Talivee, kes leiab, et on niisugune natuke juba peaaegu grafiit, et et on hästi puhas orgaaniline materjal, must, must süsimust, kõva lõikiv jah, ja siis on kiik ise, tegelikult ei olegi nii väga kõvaga läikinud. Naha pehme ja läikiv. Kiita on ju levinud Karjalas karjalasem ja käisite ka Karjalas proove võtmas või olid need žongeeli tükid juba varasemast olemas või poeriiulilt äkki. Ma ise olen käinud seal netis, et äkki kolm neli korda ja lisaks sellele siis Tartu ülikool koostöös vene teadlaste ja norra teadlastega Norra geoloogiateenistuses käisite puurimas ja me saime nüüd aastal 2012 äkki kolm uut puursüdamikku, mis siis on Tartus praegu ülikooli laos ja sealt me saime siis võta minu töö jaoks vajalikud proovid ja ka siis teistele, kes on sellest huvi tundnud. Aga mida me žongiiti uurides siis veel teada võime saada? Ta on giidi mitte võib-olla tema ise, aga teised mineraali, mis seal sees on, mina uurisin peamiselt sees sungiidis ja, ja teistes kivimites, mis seal basseinis või selles läbi geoloogilise läbilõikes on ja sealt püriti püriigi teraci ja nende keemilist koostist ja peamised väävli isotooptahvlil on mitu isotoopi. Ja siis nende selle koostise järgi on võimalik siis hinnata, mis võis toimuda, kuigi see eeldab, et sa pead ikkagi uurima ka teisi ja mineraalja üleüldse seda kivimit. Ja selle kõige keerulisemad ilmselt ongi seal basseini lugu, selle tundmine, sest see kõik mõjutab. Ja, ja paljusid protsessi me tegelikult ei tea ju, kuidas see mõjutab. Sellepärast on väga oluline sellist teadust teha, sest me saame uusi teadmisi mäki avastada, midagi uut ja me näeme ja vaatame, et kas me suudame seletada, mis võis toimuda. Aga mis võiks olla nüüd see põhiline järeldus, mis me nüüd sellest tööst saame teha? Minu tööst selgus ja kui varem arvati, et pärast suurt hapnikusündmust võib-olla hapniku tase uuesti langes, sellepärast et suuremad organismid alles tekivad sadumine ennast hiljem, siis arvatakse, et võib-olla siis ikkagi hapnik oli siis selle nende loomade evolutsioonis takistuseks ja siis on pakkunud välja, et hapniku tase uuesti langes. Ja selleks ongi väidetud, et osad kivimid samamoodi on uuritud, neid püriit, nende keemilist koostist on, on selle baasil öeldud, et äkki VVS sulfaadi tase langes, missis viitaks, hapnik oli ka vähem. Aga minul, tööst tuleb välja, et võib-olla seda sulfaati ikkagi päris palju. Ja kui sulfaati juba palju seal ookeanides, siis võisid hapnikuga olla või siis alternatiivselt on see variant, et need meetodid, mida me kasutame, need räägivad meile küll merevee koostisest, aga võib-olla nad ei räägigi meile nii palju atmosfääri koostisest. Ja, ja seda tuleb nüüd põhjalikumalt uurida. Tõstatasime uusi küsimusi, uusi probleeme, aga, ja see tähendab, et meil on nii palju ja huvitavat, mida veel leida. Et käivitasime siis uut diskussiooni. Neid kauge minevikusündmusi tagantjärele konstrueerida, et see on üks keeruline ja põnev tegevus. See on keeruline, aga see on väga huvitav ja see on natuke nagu ajaloolased, arheoloogid, et sul on seal väga palju fantaasiat ja mitte väga väikestest asjadest väga suure loo, mis teeb selle väga väga põnevaks. Ning lõpuks, kui me piisavalt paljusid uurimas ilmselt koostööst rahvusvaheliselt ja oma eesti teadlaste, kes äkki leiame ka mingisuguse ühtse arusaamani, et mis siis, mis siis tõesti juhtus? Aga nii palju võib öelda, et see hapniku tule umbes kaks miljardit aastat tagasi oli siis hästi järsk sündmus. Ja praegu siis ma saan aru, et viimastel andmetel siis on hapnik hapnikutase jäi kohe algusest peale enam-vähem päris kõrgeks. Vähemalt esimesed paar miljonit aastat me arvame küll. Aga mis sealt edasi tuleb, see on seda. Ma arvan, et on väga põnev edasi uurida. Väga hea, midagi peab jääma ka järgmisteks kordadeks, aga praegu rääkisime siis suurest hapnikku sündmusest ja sellest, kuidas me selle hapnikusündmuse jälile oleme saanud. Uurides Šungiiti ja muid põnevaid kivimeid. Jah, Karjalast ja Venemaalt pärit, siis väga omapäraseid? Jah, kiita, aga seal lisaks ka siis erinevaid lubjakivi dolomiit nagu meil Eestiski, mis leidub seal ka ja, ja peamiselt siis just nimelt need püriigi terasid igal pool nendes kivimites. Ja vestluskaaslaseks Kärt paista. Tänases saates oli juttu Läti teadvus elust, liivi keelest ja lõunaeesti keele saartest ning Äänisjärvemailt korjatud kivimitest ja hapnikutulekust. Meie maailmajuttu ajasid Karl Pajusalu paiste ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.