Tere õhtust, male siia, Hiiumaa Helgi, praegust on see aeg, et keik Reekivad, mismoodi maailm uueks Tehia ja Joosep tehtud saabki, kui valimised möödas, maailmaga soon lugu, et see läheb ise ka muudkui teist karva ja kommete järgi pidatkid, inimesed toimetavad nii igapäeva asju, muutkut, uut viisi. No võtame kasvõi pildi tegemise, 100 aasta eest oli see maailmatuma suur asi, see iseenesepildi peale saamine. Üks sättimine, jootmine ja vaatamine, Jamukimine. Aga nüüd on küll, vaata et mis siis juhtus või mida teha tee või sõjapildid ja muud asjad. Noh, aga tänapäeval on, ega ühe lappastavat seltsid ja kõige naljakam on veel see, et, et kui need kaikad on kius, et saaks ikka ise, kus sealpool põnevas kohtus või, või tähtsate inimestega koos Läks vaja Tehia. Aga kas neid piltisid 100 aasta pärast, keegi näeb sellele küsimusele ei oska vastata mett ja sellest samast teemast sellest pildi tegemisest ma olen siia kutsunud mättaid vahetama. Urmase, tema on see mees, kes täna ka veel nii-ütelda väljas pildistamas käib. Tere, tere. No mismoodi sinust pildi tegija mees sai, et sooljusust fotograafi paberit ei ole või et näita või on siiski? Ei ole, ma olen siis õppija ja ma olin kümneaastane, kui mul tädipoeg, kes pildistas, mulle selle pisiku sisse andis ja nüüd ei ole sellest mitte lahti saanud. Ei ole jah. No mis need esimesed pildid olid, need olid need siis looduses väljaskäimised või lihtsalt kodubiud? Tead, huvitav oli see, et me pildistasime võib-olla objekte niivõrd mitte palju, aga aga näiteks surnud kajakaid ja käisime palju looduses ja ja ikkagi linnud-loomad olid ikka kuju võttis. Esimene aparaat oli mul Tšaika selline kajaka nimega ka ja ta tegi selliseid poolkaadrid, nii et me saime ühe filmi peale 72 kaadrit teha. Korra sa oled rääkinud, et sul oli perekondadesse on tava, et sa ahest oma pereinimeste aasta lõpus kokku panid nendele suured kübarad ja rätikut pähe ja, ja mis asjad veel, et olitsust, teema pildid, et oli see sul selline iga-aastane asi ja, ja mis sellest välja tuli? Jah, selline kiiks oli küll, jah, ja pereliikmel on tüdinenud vahest. Aga me korra aastas tegime ikkagi sellist traditsioone, tegime perepildi ja siis need pildid oleks huvitavamad, siis siis tegime selliseid stiili pilte siis sai otsitud igasugu riideid ja siis niimoodi tulid mereröövleid või, või ükskõik mis stiilis. Kas te panite sinna siis vähe seletusi juurde ka, et muidu tõepoolest 100 aasta pärast inimesed vaatavad, et näe, see metsakolkas või mere ääres inimeste elastki nagu merre? Eks me jätame ikkagi selle tulevaste põlvede nuputada jälle, et mis asi see võiks küll olla, aga ma teed sind, kutsutakse pulmadesse ja matustele ja ja võib-olla on mingid muud pereasjad ka sünnipäevadele pilti tegema, et on seda nüüd vähemaks jäänud või on ikka nii, kui mõne aasta eest ikka olen käinud, aga eks ma olen seda ise võib-olla vähemus jätnud. Pulmades ja pildi tegemist on ikka suurt vastutust nõudvad ja ja mulle meeldiks ikkagi rohkem vabalt endale pildistada, et ma ei pea sellist kohustust tundma, et see pildi tegemine on ikka rohkem nagu harrastus ja hobi, et sa ei taha sellest päris ametit, et teha, kuigi ma pean ütlema, et üks osa su ametist on, on ka pildi tegemine ja, ja ka see on asjade pildistamine, et kumb see nüüd lihtsam on, kas inimeste pildid, avamine või asjast ilusa pildi tegemine, eks meeldivat tööd, aga võib-olla inimeste pildistamine on huvitavam, oleneb situatsioonist ja kus, kus seda teha, et nad liikuvad Eeesztee, sa pead muudkui neid siis paika panema, noh, võib ka nii öelda jah, et see kunstipärasus ka, aga sa oled ilusate piltide eest vähekese tunnustust ka saanud siit ja sealt tuleb sul meel, et sa oled mõnel võistlusel osa võtnud ja on ära märgitud ja ja kuskil ajakirjades ja kus veel, jah, ma olen ikka saanud jah. Siis võib-olla kõige juures diisikam oli siis taastatud väärtuste teel või midagi sarnast kus sai Saaremaalt tehtud üks pilt, Sõrve säärest mingist uppunud laevast maale kuulded, nüüd hiljaaegu sa oled veel nokas Need Egaamigoga ennast vara jalge peale ajanud ja käinud päikese tõusesid vaatmas. Olime loojangut, mida sa vaatamas käisid sõrmega ikka loojangut, sellepärast et tõusu ajaks peab ennast nii vara üles ajama ja natuke lask ja kuidas nende piltidega, et sa siis ikka läksid sinna mitte selle loojangu ajaks üksipäini, vaid ikka pildi pärast. Jah, ikka pildi pärast, et igal pool on ikkagi aparaat kaasas ja et on vaja pilt ikka teha, see on nagu selline pildimälu. Suur aitäh sulle, Urmas Liit ja, ja loodame varsti jälle su toredaid piltisid nähe.