Organisatsioonilisi korraldusi, Harrise töömeetod, kuidas vanaldane perekonna isa pilti seinale riputab. George teeb targa märkusi. Varahommikuse suplemise mõnud toidumoon paadi ümbermineku puhuks. Kogunesime niisiis järgmisel õhtul uuesti, et plaani pidada ja arutada. Harris lausus. Kõigepealt pean otsustama, mida kaasa võtta. Sinagi ruum, paber ja kirjuta üles sina, George, muretsev vürtspoehinnakiri. Ja keegi võiks mulle pliiatsi anda, et ma saaksin nimekirja teha. See on täpselt Harrise moodi alati valmis kõige raskemat koormat oma õlgadele võtma ja seda siis teiste turjale veeretama. Ta tuletab mulle alati mu vahest onu Bodžerid meelde. Sellist mööda tube edasi-tagasi jooksmist pole veel nähtud kui siis, kui onu poodi midagi ette võtta. Näiteks on koju tagasi toodud raamimisel olnud pilt. Ja see seisab nüüd söögitoas ja ootab ülesriputamist. Tädi küsib, mida sellega teha. Ja onu vastab. Jätke see minu hoolde, ärge teie küll sellepärast muretsege, ma teen ise kõik. Ja ta võtab pintsaku seljast ning asub tööle. Ta saadab toatüdruku kuue penni eest naelu ostma ja talle järele ühe poistest, et see ütleks, millise suurusega naelu on vaja sellest hetkest elada tasapisitöösse sisse ja ajab kogu maja liikvele. Kuule, Will, mine too mulle haamer, karjuta ja sina, tom, muretses mulle joonlaud. Mul on vaja veel redelit ja tooge igaks juhuks üks taburet ka. Jemm sina juuksehärrad joglusi pool ja ütle talle, et isa tervitab teda ja loodab, et ta jalg on parem ja et kas ta laenaks mulle vaaderpassi. Ja sina ole käepärast marja, sest mul on vaja kedagi, kes lampi hoiaks. Ja kui toatüdruk tagasi tuleb, siis peab ta uuesti minema ja pildi jaoks nööri tooma. Ja Tom. Sina annad mulle pildi kätte ja siis võtab ta pildi, see kukub tal käest ja tuleb raamist välja. Ta püüab klaasi päästa, lõikab endale kätte ja hüpleb siis taskuräti, otsides tuba ringi. Taskuräti ta ei leia sessioon pintsaku taskus, mille ta seljast võttis. Aga kuhu ta pintsaku pani, seda ta ei tea. Ning kogu maja peab jätma tööriistade otsimise ja alustama tema pintsaku otsimist, samal ajal kui tema ringi tantsid ja teistel jalus. Kas siis mitte keegi ses majas ei tea, kus mu pintsak on? Ausõna, ma pole oma elus sellist seltskonda kohanud. Teid on tervelt kuus inimest ja te ei suuda leida pintsakut, mille ma vaevalt viis minutit tagasi seljast võtsin. Tead siis tõuseb ta püsti, näeb, et on istunud pintsaku peal ja hüüab. Oh, ärge otsige enam, ma leidsin selle ise üles. Paluda teilt või kassilt teeb sama välja. Ja kui tema näppu sidumisel on raisatud pool tundi muretsetud uus klaas toodud Tööriistad, redel, tool ja küünal üritab ta uuesti ning terve perekond, kaasa arvatud toatüdruk ja passi seisab kaarest tema ümber valmis aitama. Kaks hoiavad tooli, kolmas upitab ta üles ja toetab teda. Neljas ulatab naela, viies annab haamri ja onu võtab naela ning laseb selle maha kukkuda. No näete, ütleb ta solvunult. Nüüd on nael kadunud ja me kõik peame põlvili laskuma, ringi roomama ja naela otsima, samal ajal kui tema toolil seisab ja porised ning tahab teada, kas teda kavatsetakse seal terve õhtu kinni hoida. Nael leitakse lõpuks üles, ent selleks ajaks on ta haamri ära kaotanud. Kus on haamer, kuuma haamri panin püha taevaste, vahitasin seitsmekesi ammuli sui ja te ei tea, kuuma haamri panin. Me leiame talle haamri. Aga nüüd on kadunud märk, mille ta naela jaoks seinale tegi ja kõik peavad ronima tema kõrvale toolile ja aitama tal seda otsida. Me leiame selle igaüks erinevast kohast ja tema sõiman meid järgemööda lollideks ning käsib meil toolilt maha ronida. Ta võtab joonlaua ja mõõdab uuesti ning siis selgub, et ta peab 31 tolli jokk kolm kaheksandiku pooleks jagama. Ja seda peast arvutades läheb ta peaaegu segaseks. Ka meie püüame peast rehkendada, jõuame aga erinevatele tulemustele ning pilkane 11. Ja lõpuks unustame selles üldises Segadikus jagatava arvu ning onu bonjour peab uuesti mõõtma. Sel korral kasutab ta nööri ja ühel kriitilisel hetkel, kui see vana tobu end toolil 45 kraadise nurga all märgi poole küünitab. Mis on kolm tolli tema ulatusest kaugemal, nihkub nöör paigast ja onu vajub klaveri peale ning see on tõesti kordumatu muusikaline heli, mida tema järsult klahvidele kukkuv keha põhjustab. Siis ütleb tädi Maria, et tema ei luba lastel seal olla ja selliseid väljendusi kuulata. Lõpuks leiab onu õige koha uuesti üles, asetab naela vasaku käega otsapidi märgile ja võtab paremasse kätte haamri. Ja esimene löök läheb pöidla pihta ning ta laseb haamri röögatades kellelegi varvastele kukkuda. Tädi Maria tähendab leebelt, et järgmine kord, kui onu kavatseb naela seina sisse lüüa, annab ta sellest ehk õigel ajal teada. Nii et tema saaks siis ettevalmistusi teha ja nädalaks ajaks ema juurde sõita. Tank, naisi, Teie, teete alati tühjast asjast palju kära. Vastab onu poodiorand jalule ajades. Minule igatahes meeldib sedalaadi väikesi töid teha. Ja siis katsetab ta uuesti. Teisel löögil läheb nael ja poolhaamrid puhtalt läbi krohvi ja onu bonjour paiskub niisuguse jõuga vastu seina, et ta nina peaaegu lömmi läheb. Siis peame meie uuesti joonlaua ja nööri tooma ning seinale tehakse uus märk. Umbes südaööks apilt üles. Tarripub viltu ja ebakindlalt. Sein on pildi ümber mitme jardi ulatuses nagu härra rehitsetud. Ning kõik on surmani väsinud ja kurnatud, välja arvatud onu poodio ise. Ongi kõik, ütleb ta toolilt raskelt, otse pass ja konnasilmadele astudes ja ilmse uhkusega enda tekitatud segaduste vaadates. Ja mõned palkavad niisuguse tühja asja pärast endale veel ekstramehe. Harrises saab just onu Boltšeri moodi mees, kui ta vanemaks saab, olen selles päris kindel ja nii ma talle ka ütlesin. Lisasin, et mu süda ei luba, et nii palju tööd enda peale võtad. Ütlesin, otsi parem ise paberpliiatsiga kataloog laseb, George kirjutab üles ja mina hakkan tööle. See nimekiri, mille me kõigepealt koostasime, tuli kõrvale jätta, oli selge, et nii suure paadiga, mis mahutaks kõik meie poolt hädavajalikuks peetud asjad. Metensee ülemjooksul sõita ei saaks. Tõmbasime nimekirja lõhki ja jäime üksteisele otsa vaatama. George ütles. Teate, mis, nii ei tule midagi välja. Me ei pea mõtlema mitte asjadest, mida me kasutada saaksime. Laid asjadest, ilma milleta me hakkama ei saaks. George esineb vahetevahel päris asjalikult, lausa üllatab. See oli täiesti tark mõte, rakendatav mitte ainult praeguses olukorras, vaid üldse rändamisel mööda elu jõge. Kui paljud inimesed seavad end sel teekonnal uppumisohtu koormates oma paati tohutu hulga tobedate asjadega, mida nad reisi meeldivuse ja mugavuse huvides tarvilikuks peavad. Et mis tegelikult ainult kasutu koli. Mida kenad sellesse väikesesse sõidukisse ei kuhja. Ilusaid rõivaid ja suuri maju, kasutuid, teenreid ja uhkeid turukes neist põrmugi ei hooli ja kellest nemad põrmugi ei hooli. Kalleid meelelahutusi, mis meelt ei lahuta, kombeid ja moode teesklus auahnust ja ooh kõigist koormaist, raskeim mõttetum. Hirmu selle ees, mida mu naaber minust mõtleb. Luksust, mis ainult tülgastav naudinguid, mis tüütavad tühja Torretsemist, mis on nagu raudne kroon, mis kurjategijale ennevanasti pähe pandi ja milles nende pea vallutas värvitses. Inimene. See kõik on praht, puhas praht, viska see üle parda. Muidu on sul nii raske sõuda, et sa vajud aerude juures kokku koormatud paat, kohmakas, tema juhtimine on keeruline ning hädaohtlik ülesanne sai vabane hetkekski murrest huulest et puhata ja laisklevalt uneld. Sul ei ole aega jälgida lehmi, vaid varje kergelt üle madalike libisemas sädelevaid päikesekiiri sääbrulistel lainetel, vilklemas suuri puid kaldal omaenesepeegeldust, imetlemas üleni rohetavaid ja kul lendavaid mets, valgeid vesiroose, tumedalt voogavat, kestiku lõikheina, metsikuid orhideesid ja siniseid meelespea lillasid inimene, viska see koli üle parda. Olgu su elupaat kerge ja sisaldab ainult seda, mida sa vajad. Lihtsat kodu ja lihtsaid rõõme, üht või kaht sõpra, kes tõesti seda nime väärivad. Kedagi, keda armastada. Kedagi, kes sind armastaks, kassi, koera ja üht või kaht piipu, küllalt toitu ja küllalt rõivaid ja joodavat veidi rohkem kui küllalt, sest janu on ohtlik nähtus. Ja sa näed, et paati on kergem juhtida. Et see ei lähe enam nii hõlpsasti ümber. Kui lähebki, siis pole sellest midagi hea, lihtne kaup on veekindel. Sul on aega nii mõtlemiseks kui töö tegemiseks aega nautida elu, päikesepaistet, aega kuulata hoolilist muusikat, mida jumala tuul, inimeste südamekeeltel mängib aega. Ma palun väga vabandust, kaldusin teemast kõrvale. Niisiis usaldasime nimekirja koostamisel joolile ja ta asuski asja juurde. Telki me ei võta, arvasid George. Võtame katega paadi, see on palju lihtsam ja mugavam. See oli mõistlik ettepanek, mille me heaks kiitsime. Ma ei tea, kas te olete kunagi katega paati näinud. Asetate paadi kohale raudvitsad ja tõmbate neist üle tohutu suure puldan, et mille te ümberringi ninast kuni pärani paadi külge kinnitate, nii et moodustub midagi väikese maja taolist ja seal seisund kammuga kuigi veidi umbaga. Igal asjal on omad miinused. Nagu ütles üks mees, kui ta ämm ära surija talt matusekulud sisse nõuti. George ütles, et sellisel juhul tuleb kaasa võtta tekid igaühel üks latern seepi harjaga ühiseks kasutamiseks. Hambaharjad igale ühele, üks pesukauss, hambapulber, habemeajamistarbed. Eks ole, kõlab nagu mõni prantsuse keele harjutus ja paar suuremat käterätti, kui me suplema peaksime minema. Olen tähele pannud, et inimesed teevad alati hiiglasuuri ettevalmistusi suplemiseks kui nad kuhugi vee äärde kavatsevad minna. Aga et nad ei suple kuigi palju, kui nad kohale on jõudnud. Sama lugu on siis, kui te mere äärde lähed. Mina teen alati kindla otsuse Londonis enne teele asumist, et tõusen hommikuti vara ja käin enne söömist suplemas ja pakin hardalt kohvrisse paari ujumispükse ühe supellina. Alati võtan ma kaasa punased supelpüksid. Ma päris imetlen ennast punastes supelpükstes. Nad sobivad nii hästi mu jumega. Ent kui ma mere äärde jõuan, tunnen millegipärast, et see varahommikune suplus ei tõmbagi mind enam nii palju, nagu ma linnas oli mõeldud. Otse vastupidi, mul on tunne, et jääksin nii kauaks kui võimalik voodisse. Läheksin siis alla ning sööksin hommikueinet. Kord või paar on minu parem mina võitu saanud. Olen tõusnud kell kuus ent kuidagi riidesse pannud, supelpüksid ja käterätid võtnud ja süngelt välja lonkinud. Ent mõnu ei ole ma sellest tundnud, kui ma lähen hommikul vara suplema, on just nagu nimme minu jaoks puhuma pandud eriti lõikav idatuul. Välja on otsitud kõik teravad kivid ja mööda randa laiali puistatud. Kaljurahnud on ära tervitatud ja õhukese liivaga kaetud, et ma neid ei näeks. Ja meri on kuskile kahe miili kaugusele ära viidud. Pean külmast lõdisedes ja end kätega tagudes hüplema läbi vee, mis on ainult kuus tolli sügav. Ja kui ma lõpuks mereni jõuan, on see tormine ja ebameeldiv. Üks hiigellaine saab mu kätte ja paiskab nii kõvasti kui vähegi võimalik istuma otse kalju rahnule, mis on minu jaoks sinna pandud. Ja veel enne, kui jõuan öelda oih, ahis ning aru saada, mis on juhtunud, tuleb see laine tagasi ja kannab mind keset ookeani. Hakkan meeleheitlikult kalda poole rabelema ja küsin eneselt, kas ma saan veel iial kodu ja sõpru näha ja soovin, et oleksin oma väikest õde poisi eas paremini kohelnud. See tähendab oma poisi eas muidugi. Just siis, kui olen lõplikult lootuse kaotanud, tõmbub laine tagasi ja jätab mu nagu meritäheliivale lamama. Ma tõusen püsti, vaatan mere poole ning avastan, et olen võidelnud oma elu eest vaid kahe jala sügavuses vees. Teksin kaldale, panin riidesse ja kõmbin koju, kus pean tegema näo, nagu oleksin ma suplusest vaimustuses. Juhul jäi meie jutust mulje, nagu hakkaksime igal hommikul pikamaa ujumisega tegelema. Jood ütlesid nii meeldiv on varajasel hommikutunnil paadis ärgata ja läbipaistvasse vette sukelduda. Harris lisas, et miski ei tõsta paremini. Isu kustub pluss enne hommikusööki. Ta ütles, et tal tekib siis alati hea isu. George tähendas, et kui Harris kavatseb veel rohkem sööma hakata kui tavaliselt, siis tema protestib ja leiab, et Harris ei tohiks üldse supelda. Ta lisas, et niigi tuleb palju tööd kõige selle moona vastuvoolu vedamisega, mis Harrise toitmiseks vajalikuna. Vaidlesin vastu ja püüdžind jootši veenda, et meil oleks siiski meeldiv näha Harrist paadis puhtana ja värskena. Isegi kui peaksime selleks mõnisada naela rohkem toitu kaasa võtma. Ja George nähes asja uues valguses, loobus vastuseisust, mida Harrise ujumine oli tekitanud. Leppisime lõpuks kokku, et võtame kaasa kolm supellina, et me üksteise järel ootama ei peaks. Mis puutub riietesse, siis arvasid joodiat kahest kergest ülikonnast piisab sest võime neid ise jões pesta, kui nad mustaks saavad. Küsisime, kas ta on kunagi ülikonda jões pesnud ja tema vastas. Ei, mina just mitte, aga mõned mu tuttavad on ja see on päris lihtne. Ning Harris ja mina olime küllalt naiivsed uskuma, et ta teab, millest räägib et kolm korralikku positsiooni ja mõjuvõimuta noormeest, kellel ei ole pesu pesemisest mingeid kogemusi võivad oma särgid ja püksid seebitükiga Thamesi jões tõepoolest puhtaks pesta. Järgnevate päevade jooksul, siis kui oli juba hilja, kogesime haletsusväärne petis, kelle ei ole sellest asjast ilmselt kunagi aimu olnud. Kui te oleksite näinud neid riideid pärast. Ent nagu öeldakse, bulvari romaanides ärgem rutakem ette. George kinnitas meile, et peame kaasa võtma vahetuspesu ja mitu paari sokke, et oleks, mida selga panna. Kui paat peaks ümber minema. Samuti hulga taskurätte, kuna nendega on hea asju puhastada ning säärikud ja spordikingad sest neid me vajame, siis kui me ümber peaksime minema.