Noored. Ja nüüd teie eesti lugu. Tere. Kui rääkida riigivanema mõjuka ajalehejuhi esimese Eesti erakonna rajaja Jaan Tõnissoni rollist eesti rahva kasvamisel iseseisvaks rahvaks siis tuleb kindlasti rääkida ka ühistegevusest kui oluline see koos ühiselt tegutsemine on olnud eesti rahva loos ja missugune on olnud selles Jaan Tõnissoni roll, räägib Jaan Tõnissoni Seltsi esimees Krista Aru. Saatejuht on Piret Kriivan. Mis on ühistegevus ja mis on, mis oli ühistegevuse sisu ja mõtteJaan Tõnissoni jaoks, mis see tema jaoks tähendas? Jaan Tõnissoni jaoks oli ühistegevus ikkagi praktiline vajadus. Ühistegevuseni jõudis läbi selle eesti tollase eluvajaduste nägemise ja tunnetamise sest eestlasel ei olnud midagi, eestlasel ei olnud midagi, aga samas, kui Jaan Tõnisson väga selgelt ja kindlalt uskus sellesse, et eestlane on suuteline omakultuuri hoidma ja iseennast paremini majandama, siis oli vaja leida sellele lahendus. Nii nagu Tõnisson üldiselt oli. Ta nägi vajadust ja siis oli selge, et seda tuleb teha. Ta ei küsinud, et kas on vaja teha vaid tema küsimus oli ainult iga iga teema iga valdkonna puhul, kuidas seda on vaja teha. Ja selleks Eesti põllumajandust, eestlase üldüldist sellist majanduslikku olukorda parandada nägi Tõnisson algusest peale võimalust ühistegevuses. Me ei saa mitte kuidagi, ma tahaksin võib-olla küll, aga ma ei saa mitte kuidagi öelda, et ühistegevus kui, kui selline rahva organiseerimise ja oma abivorm. Mul oleks olnud Tõnissoni poolt siia toodud. Me teame ju väga hästi seda, et Johann Voldemar Jannsen juba oma Eesti Postimees rääkis ja aasta oli siis 1861, kui ta rääkis väga selgelt, et rahvas saab kõige paremini ise ennast abistada, et pole vaja oodata, et keegi tuleb ja läheb ja annab sulle käe vaid ise tuleb ennast abistada. Ja pärast Jannseni selliseid sünkitavaid sõnu tuli ju kohe Carl Robert Jakobson, kes tõesti püüdis nii Pärnus kui ka hiljem Viljandis kogu seda ühistegevust algatada, isegi paaril erineval tasandil, Pärnus ju Forganiseerides korraldades selliseid esimesed tarvitajate ühistu moodi tegevused, näiteks et koos ostetaks, seemnevilja koos ostetaks soola. Ja siis liikudes Pärnust Viljandisse püüdiste isegi panna Alaust ju esimesele laenu ühisusele. Agoneeti ettevõtmised vili kandnud kuidagi vilja, aga selge on see, et Tõnisson oli sellega kursis. Ja mida ma nüüd olen hakanud mõtlema ja ma ei, ma ei tea, see on väga julge järeldus, võib olla, aga kuna Tõnissoni enda kodu, see Mursi talu, mis oli suur talu, kus oli valitses selline vennastekoguduse toetav vaim seal tihti kõiki asju koos, igaüks väiksemad ja nõrgemad tegid väiksemaid, selliseid mitte nii suurt jõudu vajavaid teid. Aga selline teede jaotus ja teede esis tegemine plussi ühistalgud mida ka seal ümbruses peeti ja, ja suurte teede puhul tuldi kokku, et tal võib olla selline ühistegevuse usk. Mingil määral oli tulnud ka juba kodust kaasa, sest seal juba süüdi kodus seedi näiteks sulased ja teenijad ja kõik istusid ühes lauas, ei olnud mitte nii, et pererahvas eraldi ja siis teejõud eraldi vaid kõik istusid ühes lauas, kõiki suuri töid tehti koos. Et võib-olla selle nägemine noorest peast ka kuidagi mõjutas kindlasti just nimelt see Karl Robert, et Jakobsoni väga selge vaade, et ühistegevus on midagi sellist, mida eestlane peab hakkama õppima. Nii et Tõnissoni, usk ja arusaamine ühistegevusest, mis tal tõesti tema Tartus 1896. aastal alustatud võib-olla läbi Postimehe kostvate avalduste taga oli, see oli nagu ühelt poolt ilmselt tema enda sisemine arusaamine tihist tegevuses, aga teiselt poolt ka see väga selge vajadus ja sellest vajadusest, mida ta nägi ja, ja miks ta hakkas yhist tegevust mõtestama ja ka rahvale selgeks tegema, sellest on ta ise hiljem kirjutanud, see on juba siis aastal 1935 Kõige olulisem oli siis Põllumeeste koondamine ühistesse seltsidesse. Ja kindlasti põllumeeste koondamine põllumeestega oli ka teatud mõttes kõige lihtsam, sest põllumeeste seltsid olid olemas aastast 1870 Tartus, Viljandis, Pärnus, neil oli juba selline oma tegevuse mingi ühistee ja vorm, jõu kogun. Arusaadavaks muutunud. Aga mis selle selle ütleme, põllumeeste seltsi ülesannete muutuse tingib just nimelt seal 19. sajandi lõpul on ühelt poolt põllumajanduse enda struktuuri nagu muutumine, no meil oli ikkagi põhiliselt ju selline, et teravilja kasvatada tus ja linakasvatus, need olid kaks need põhilist kultuuri. Ja 19. sajandi lõpul on selge, et Eesti põllumajandus peab natukene muutma tema mitmekesisemaks, sest noh, kogu see linakasvatuse linahindade teema tuleb ja siis nii et siin on nagu see vajadus seda põllumajandust kaasajastada, tuua siia rohkem tootmisjõudu, aga muuta nende kultuuride mitmekesisust. Ja teiselt poolt kindlasti see vajadused, et raha oli vaja, raha oli kusagi vaja, sest et oli näha, et iga talu peremees, sest talude ostmise päriseks ostmine oli juba toimunud, talude hinnad olid raha, läks väga hinda, talude hinnad olid ju suureks inimesi laenudesse. Ja samaaegselt oli see põllumajanduspõhiline toitmise ära elamisallikas. Ikkagi selline vajadus, reaalne pilt, mis Eestis kujunes, ja see põllumeeste selts otsis ka sell 19. sajandi lõpul nagu sellist uut väljundit, sest siin on ju väga naljakaid lugusid, et Pärnus kui üritati Jakobsoni algatusel neid esimesi ühisostusid teha, siis esimene kord ju väga õnnestus ja teinekord tellisid põllumehed siin ühe suure laevatäie soola. Aga kuna see ühis ost ei olnud veel omavahel nagu kuidagi kindlustatud ega kokku lepitud, siis dollaset kaupmehed mängisid tegelikult põllumehed üle, nii et kogu see laevasuur laevatäis soola tegelikult tõi kahju. Ja vot see kõik need asjad, mis olid olnud siis see, mis oli vajadus ja kolmandalt poolt seesama põllumeeste seltsi enda toimimine, mis nagu ootas uut ülesannete väljakutse. See oli põhjus, miks selline ühistegevuse algatus saigi tekkida just nimelt põllumeeste seltsides. Ja väga huvitav ja tähendusrikas on siin see põllutöö kongress, mis toimus 1899. aastal seal põllutöö kongressil räägitakse ju küll veel mitte nii väga otsesõnu, aga Tõnisson, Jaan Tõnissoni ise räägib seal just nimelt sellest, et selleks, et Eesti põllumees ja Eesti peremees saaks ennast oma maal kindlamalt tunda ja kindlamalt tunda selleks, et oma kultuuri edasi viia, selleks on vaja ühistegevust. Ja ta peab väga selliseid sütitava kõne ja räägib seal juba näiteks piimansisustest ja tarvitaja ühisusest ja küsimuse tõstatab ka sellest, et kuidas saada raha, mida põllumajandus vajab. Siis ega seda veel eriti tõsiselt seal ei võeta, sest siin võime kohe küsida, et miks siis põllumehed kohe, et vajadus oli, häda oli ja taheti areneda, et miks nad sellest kohe kinni haaranud. Ma arvan, et yks selline usalduse puuduse moment tulenes otseliste Linda laeva seltsi kurvast lõpust, et sinna olid ju eestlased ju tahtsid selle Linda laeva selts siis ei olnud veel päris selline ühistegevusvorm, see oli nagu kokku pandud raha, et hakata rahvusliku laevandusdiarahvuslikku kaubandust arendava. Aga selleks ju väga viletsast seal kaduski ära selline usaldus, nii et kui esimene kord seal 1899. aastal põllutöö kongressil räägitakse vajadusest ühistegevust nagu uuele alusele viia, siis seda veel päriselt omaks ei võeta. Põllumeeste seltsid olid oma loogilise arengu poolest nagu valmis selleks, et olla uue sündiva ühistegevuse keskust. Aga midagi oli veel nagu veel. Aga kas siin tuleb siis mängu Jaan Tõnisson, mida siis tema täpselt tegi, pidas kõnesid, kirjutas õpetavaid suunavaid artikleid. Jah ja oligi ja nii oligi, et kui me vaatame näiteks postimeest Postimehe etteotsa tuli ju Jaan Tõnisson aastal 1896 siis Postimehes alates järgmisest aastast 1897.-st aastast tuleb siis väga selge ja kindlalt tervet aastakäiku läbiva teona ühistegevuse eestegevuse mõte, selgitus väga lihtsate sõnadega räägitakse ära just nimelt seed. Miks oleks vaja ühiselt hakata näiteks piimasaadusi nii töötlema kui ka siis mõtlema sellele, kuidas oleks neid kasulikum koos müüa. Kuidas peaks ise sellest saadav tulu jagatama ja mis selle kõige tähendus on, see seegitus, tee iga sellise uue ettevõtmise puhul on väga oluline ja seda selgitusteed. No esimene kord üritas tõesti juba Jansen teha ja siis üritas Jakobson see kõik liiga vähe, eks aeg oli muutunud. 19. sajandi lõpus see vajadus oli olemas. Ja kui ikka see selgitus tee räägib nii ära, et inimene hakkab mõtlema, ütlema, nii nagu Tõnissoni ise armastas, eeldad, kui hindes inimese hinges hakkab see idee või mõtte vastu kajama siis hakata ka mõtlema ja siis on võimalik taga tegutsema saada. Aga ilmselt Tõnissoni ise ka tundis, et tal jääb endal tollel hetkel ikkagi teadmisi nagu väheseks, et kuidas seda ühistegevust paremini korraldada ja mida siin hakata ette võtma ja kuidas viia uuele tasemele, sest Tartu, Eesti Põllumeeste Seltsi tegin siin 19. sajandi lõpul. Tõnisson sai põllumeeste seltsi, tead sa juba ju 1897, et ta hakkas kohe seda korraldama, seda põllumeeste seltsi organiseerima keeles ikkagi praktiliselt ka praami selliselt ka, et, et vot see pool Tõnissonist, et ta rääkis väga hästi ja pikalt ja, ja isegi hästi paljusõnaliselt, aga sellele järgnes tigu. Ei olnud mitte nii, et, et ainult on sõnad, vaid sellele järgnes tegu. Ja siis ta ju läheb ise aastal 1900, kuna oli selge sellel põllutöö kongressil, et see ühistegevus veel on nagu, nagu ei võeta hästi omaks, siis ta ju ise käib. Aatom piimas aastal 1900 käib Šveitsis, Saksamaal ja Austrias. Ja, ja käin ja tutvub sealse ühistegevusega ja käin väga erinevates kohtades, käib tõesti, vaatab, kuidas piima ühisused sel teel võtavad, kuidas käsitöölised, noh, ka kullasseppade töökorraldusega tutvub, vaatab, kuidas põllutööinstruktorid liiguvad ühest majapidamisest teise. Nii et nii käsitööpuul kui ka põllumeeste pool väga uhked reisikirjad on tal ka sellest, mida ta näeb ja ja kui hästi seal on korraldatud. Kõikides nendes reisikirjades juba paistab välja see, mida ta ühistegevuse puhul kõige rohkem hindab ja mis tema meelest jäi puudu siis ka varasematest katsetest, mida tehti nii Pärnus kui Viljandis. Just nimelt see arusaamine, et igaüks säilitab ühistegevuses iseenda, kui indiviidi vabaduse ja võimekuse ja tahtmise areneda ja ette võtta. Aga selle kõrval siis kasvab välje inimestes ka see soov, et koos andes osa iseenda oskustes sinna ühisesse katlasse saadakse vill suuremat tulu, et ees tegevus ei tähenda seda, et need isikud kuidagi peaksid. Isikuareng peaks kuidagi kannatama, vaid selle ühistegevusest tõuseb uus jõud, mis omakorda aitab kaasa selle inimese või selle üksikisiku arenemisel. Ja vot siis, kui ta tuleb tagasi 1900 1900. aasta kevadel teeb selle selle uhke reisi ja tuleb tagasi, siis on selge, et kui vaadata pärast seda ilmuvaid Postimehe artikleid, Tõnissoni enda kirjutatud, noh alates nendest reisikirjadest on selge, et tema usk sellesse diis tegevust tuleb hakata korraldama on palju selgem ja tugevam, kui see oli veel võtta seal 1899 ja 97, aga kui ta, kui ta rääkis sellest, aga seal puudus nagu selline konkreetne teadmine, nüüd on tal konkreetne teadmine ja tema sõna ka läbi Postimehe ja läbi tema kõnede on palju selgem ja palju kindlam. Põllumeeste selts korraldas ka mitu näitust ja need olid populaarsed. Mis neil täitused tähendasid ja, ja mis rolli nad siis mängisid Eesti elust? Põllumeeste seltsi näituste korraldamine olin üks esimesi tegevusi, millega Tõnisson siis, kui ta sai ise põllumeeste seltsi etteotsa, kohe hakkas tegelema ja miks, sest olid ju sakslased, tegid oma põllusaaduste näitust ja see sakslaste näit, see oli just nimelt sügisel varasügisel ja eest lastele, siis see oli siis esimesed näitused olid juba 1877 78. Aga siin ümberkorraldus, millega Tõnisson hakkab tegelema ja no mis, mis oli eestlase näitus eestlaste Põllumeeste näitus pidi olema juunis. Noh kus sul ei ole midagi näidata täpselt. Ja see oli niimoodi meelega, eks ole seatud. Ja nii, kui Tõnisson saab põllumeeste seltsi etteotsa, siis on kaks asja, millega hakkab kohe tegelema. Esiteks see, et põllumeeste seltsis peab asju ajama eesti keeles kõike. Et ei ole mingisugust sellist noh, ikka kasutati muidu sellises näitusekorralduses kirjavahetuses kasutati ikkagi saksa neilt ka. Aga et tuleb hakata kõik asjad tuleb ajada eesti keeles, eesti keel kannatab seda ajamist küll. Ja teine asi oli tuua nüüd eestlaste näitus tuua ka augustikuusse. Ja vot selle kuupäeva muutmisega oli talle esimest korda väga suuri suurt maadlemist. Nii kohalike eks ole baltisakslastega kui ka siis kuberneriga, et saada see eestlaste põllumajandussaaduste näitus tuua siia augustikuusse, Ta saavutas seal ja see tähendas, et kogu see põllumajandusnäitus sai hoopis uue korralduse. Hea meelega tulid ju siis oli, sügisel oli juba ju midagi eestlasele näidata pluss siia juurde toodi kohe see oli juba aastal 1900, eks toodi juba siia juurde käsitöönäitused. Majapidamisõpetus, vot kogu selline, noh, eestlase enda me teame, et eestlased just väga sellised hoolitsevad siin veel 19. sajandil oma kodu ilu eest ei olnud, eks. Aga see tuleb ka läbi nende põllumajandusnäituste, et seesama käsitöökogu majapidamine, maja, puuvilja, aiandus, lilled kõik need, need majakesed, eks ole, et neid tuleb ka hakata kasvatama, neid tuleb teadlikult ja hoolega ja nende sorte arendada, see tuleb ka juba sisse 20. sajandi esimestel aastatel, et need pluss tuleb siia näituse juurde veel väga palju, noh meie mõistes nagu loenguid või, või õppetubasid või, või selliseid ah, nõupidamisi, et näitus oli, ühelt poolt oli ta nagu tõesti aia- ja põllusaaduste ja loomade näitamise koht, loomadel olid võistlused, kus valiti kõige ilusamad veised välja ilusamad hobused, see oli ikka väga suur asi. Mitu päeva kestis mitu päeva ja sinna näitusele veel siis tuleb tõesti need uued osakaal, näiteks seppadi tuleb ka kohe juba 1901. aastal on paadi seni ju see väärt ja see on tähendus. Ja kuidas hakata meestele selliste meeste käsitööd näitama, et sellel on ka väärtus ja tähendus need kõik sellised noh, kogu majapidamist, et mitte ainult põllumajandus, et kui need sinna 19. sajandi lõpuni oli see näitus nagu eestlaste näitus nagu tagaplaanil ja kohe, kui ta nihkub siia õigesse kohta. Kui põllumeeste selts saab täiesti sellise uue nagu hoo oma näituste korraldamisel, kui see tähendus hakkab muutuma, hakkab ka selle pind laienema. Ja huvitav on see, et siin aastaks 1000 907000 8909 muutub selle põllumeeste seltsi iga-aastase näid tuse ümber, hakkavad oma koosolekuid, aastakoosolekuid selliseid pidu, koosolekuid panema ka kõik teised Tartu seltsid. Nii et me saame rääkida näiteks ikkagi aastal 1908, see ei ole minu väljamõeldis. Postimees kirjutab sellest, et Tartus augultuura nädal, sest oli kolm päeva, kestis põllumeeste seltsi näitus, mis oli muutunud selleks ajaks juba sotsiaalseks kogunemiskohaks ka, kui seal käinud põllumeeste seltsi näitusel sisse nagu ikka ei olnud, ei olnud ei põllumees ega ka õige selline eestluse asjaajaja, sellest sellest ei räägi nii, aga seda on tunda, kui lugeda tollaseid ajaleht ja mitte ainult postimeest, ma ei mõtle, see oli ikkagi suur sündmus, aga sinna ümber siis pandi hariduspäevad. Eesti Kirjanduse selts pani oma ettekandekoosolekuid siis oli Vanemuise selts, pani oma sündmusi, siis olid, õhtuti olid aiapeod, kontserdid see oli ikkagi täis selline väga sündmusi täis nädal, nii et ajalehed kirjutavad, et raske oli valida, kuhu minna ja kõik olid tasuta. Ei olnud nii, et tohutu hinna eest ja kõik oli tasuta, sest miks tähtsam kui raha oli ikkagi see Eesti asja ajamine ühel näitusel olla olnud 10000 külastajat ja see tavaline tavaline Jaan, see, see oli täiesti tavaline ja sest sellel oli lisaks tõesti, et sa käid seal vaatamas põllumajandussaadusi ja, ja nuka uusi masinaid hakati siis näitama, et igasuguseid uusi agregaate ja no siis on juba ka see seemneviljaviljad ja seemne sordi üle ju arutatakse palju, siis arutatakse, palju ajaleht ju kirjutas sellest kõigest, ega siis tollel ajal oli see, et et lisaks sellele, mis toimus sündmusena, kirjutas ajaleht väga pikalt kõik lahti. No Ma olen lugenud küll neid, et miks yks vend sai, oli parem kui teine. See arutati veel pärast ju läbi. Et kui sa ka ei olnud ise sead, siis sul oli võimalik aru saada ja teada saada näiteks mis oli nende loengute sisu, loenguid, jutustanudki, kalda eestlane oskasid lugeda. Rääkige rääkige, pikalt, kirjutati. Nii et need vaadates ja lugedes on võimalik täiesti aru saada, et mida siis mida siis tegelikult taheti öelda? Kui mis roll oli siis sellel Tartu Eesti Põllumeeste seltsil kõikide Eesti põllumeeste seltside hulgas, kas talle ja Jaan Tõnissoni, siis kas see oli siis juhtiv roll sel ajal ju mingit niisugust liitu ei olnud? Ja neid liitusid liitudega ollaksegi kogu ühistegevuse korralduse kuni siis selle vene aja lõpuni sisuliselt kuni Eesti vabariigi sünnini hädas sest Venemaa tsaaririik ei tahtnud lubada. Ta ühest küljest küll lubas, näiteks seal see viimane seadus 1897 on üks, üks seadus, mis Venemaal ilmub ja mis üldse lubab ja teeb võimalikuks laenu ja hoiu, ühisuste tekkimise ja asutamise. Aga sealt edasi sellist kohta, et tekitatakse keskkoht ja et ongi üks selline liit laenu ja hoiu ühisuse liit. Kui me vaatame, siis need katsed kõik asutada selline üle-Eestiline laenu-hoiu ühisuste lee, et need kõik ebaõnnestuvad, seda ei tahetud teha ja ei tahetud lubada ilmselt, et noh, tõesti kartusest, et nad lähevadki väga suureks ja võimsaks, muud põhjust siin ei saanud olla. Ja siinse Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi puul on täpselt samamoodi näha tekib ju sinna oma kaubandusosakond ja millest kaubandusühisus kasvab hiljem välja. Aga kõikide teiste seltside puhul siis ongi alguses Tartu Eesti põllumeeste selts ja kui 1902 Tõnisson asutab Tartu laenu ja hoiu ühisuse, mis on esimene laenu- ja hoiuühisus, eks ole, eestlaste oma siis selle ümber tekivad 1000 õigse kolm tuleb juba Valgas ja Võrus ja, ja nii edasi ja vot neid ka tahetakse, nagu siis hakata ühe liidu alla või liiduks moodustama ühe keskkohaga seda ametlikult ei lubata. Nii et ikkagi esialgu jääbki, kui Eesti põllumeeste selts selliseks keskkohaks ja siis Tartu see laenu ja hoiuühistu ja siis hiljem omavaheliste kokkulepetega juba püütakse seda liitu mitut moodi teha, aga liitu ei luba. Ta teha ka laenu ja hoiu ühisuse. Ja siis tehakse nii, et asutatakse aastal 1910 ühistegevusleht ja vot sinna ühistegevuslehe juurde tehakse ühistegevus line büroo selle nime all. Need selline Tartu, Eesti Põllumeeste Seltsi ja, ja selle kõrvale siis tekkinud see laenu- ja hoiuühisus. Need on ikkagi esialgu üle Eesti sellise põhimõttelise keskorganisatsiooni tähendus, kuigi nad ametlikult seda ei ole. Seda lubanud tsaaririigi seadust. Nii see laenu- ja hoiuühisus. Kumerad, mõtlesime, Tõnisson tuleb kohe silme ette, kui on vaja raha kätte saada eestlaselt, et tuleb teine Tõnisson meelde. Et kuidas Jaan Tõnisson selle raha eestlaste käest kätte sai ja tal tegelikult oli vaja saada teistpidi ka eestlaste raha kätte sakslaste käest ja. Ma ütlen, et ei, ka eestlastele esialgu ilmselt oligi väga-väga raske ja see esimese laenu ja hoiuühistu asutamine oli ikkagi paras peavalu. Riskantne ettevõtmine. 1009 kaks alguses, kui Tõnisson tahab juba seda hakata asutama ja kutsub kokku, siis tuleb kohale kaks kuni neli inimest, nii et see esimene asutamine läheb vintse ju untsu. Sest et inimesed ei saa aru veel ja teiselt poolt mitte, ainult et ei saa aru, et kui noh, seda raha oli niigi vähe ja võtad siis ja paned selle selle raha nagu ühisesse. Pluss, ma arvan ikkagi, et see Linda, Linda laeva seltsi lugu oli meeles ka neile, see oli kõigil ja aga mida Tõnisson väga palju teeb ja mis tuleb välja tema kirjavahetusest, kuna ta ise ju suhtles, Ta suhtles ja oli tegev absoluutselt kõikides asjades, mida üldse oli võimalik korraldada ja teha tal oli, teadis kõiki, siis ju tal oli ka ülevaade olemas, kellel need mõned rublad ikka nii on olemas, et saavad panna ühiskassasse põhimõtteliselt nii, et ta palju kasutas ka isiklikku, eriti selle, selle esimese laenu ja hoiu ühisuse asutamisel kasutas ikkagi ka seda isiklikku veenmisjõudu, käiski nagu Toots Tõnissoni ja, ja, ja seda ei, seda ei tasu kuidagi, ma arvan ka tänasel päeval karta, et kui midagi vaja on, siis tuleb ikka käia ja küsida. Ja Tõnisson käis ka niimoodi ikkagi palju ja ta sai selle esimese seltskonna ikkagi. Ja see on põhimõttelise muudatuse aeg ja see on ka murranguaeg. Et raha saadakse kokku, põhikirja kinnitamisega oli veel Peterburis ikkagi hulk mässamist ja Tõnisson käis ise ka seda põhikirja kinnitamist seadmas, sest seal oli see probleem just et et kuna penisse Jaan Tõnisson nägi, et neid esimesi asud, tajaid võib väga vähe tulla, siis ta tahtis otsele sama Tsaari-Venemaal kehtiva normaalpõhikirja alusel seda laenu ja hoiu ühisuse asutada. Aga Osamaks pidi alguses olema ikkagi kohe suurem, seda raha üldse ei andnud. 100 rubla, ikka väga suur raha. Ja, ja seda ei tahetud Peterburis lubada, et noh nagu lubasid, et võite juba teha, aga see oli mitte nii suure osamaksuga, sest see viis kohe selle omakapitali ju ikkagi ülesse. Aga ikkagi ta sai kinnitatud, nii et see 100 rubla nad tegid küll niimoodi, et et kui ei ole võimalik kohe seda 100 rubla maksta, see oli ka põhimõtteline võimalused, makstakse järk-järgult, aga raha saadi kokku. Ja see midagi muud seal taga mingit kavalust ega erilist ettevõtmist ei olnud, see oli ikkagi puhas veenmisjõud. Ja see, et vajadus oli seesama vajadused, eestlane ei pääse ega ei saa enne jalule, kui ta ei leia endale seda kapitali kapitali, et hakata oma majanduslikku toimetulekut parandama ja see oli põhimõtteline küsimus seal, nagu taganemisteed ei olnud ja nagu Jaan Tõnissonil kombeks oli, siis ta ikkagi, kui tal oli see idee, millest on veendunud ja sellest oli veendunud, et seda tuleb teha siis ta võis olla ka inimeste suhtes küllalt julm. Pigem ta viis ellu selle idee ja seda ta tegi. Nii et kui see asutamine oli alguses raske seal palju kahtlejaid pähe kaasatulijaid siis juba aastaks 1904 on see laenu- ja hoiuühisus sellises ülejäägis raha on juba rohkem, kui isegi välja antaks, et tüütab juba kahe aastaga töötab väikese kasumiga ja eestlaste kogum selline rahvuskultuuriline noh, ka asutuste areng siis saab suuresti teoks tänu sellele, et on see laenu ja hoiuühistu, siis tuleb see vastastikune krediiti ühistu sinna kõrvale 1904 pluss on ka veel Bergmani abiraha, mis kõik toetavad Eesti Rahva Muuseumi arendamist, Noorsoo, Kasvatuse Seltsi ja tütarlaste gümnaasiumi, mis panevad oma raha alla näiteks Tartu lasteaiaseltsile, mis 1905 juga kohe asutatakse. Vanemuise ehitus tähendab kõik need rahvuskultuurilised asutused ja nende tegevus. See on makstud ju eestlaste endi rahaga, sest ta, mida see tsaaririiki, eks ole, sellistele ettevõtmistele midagi ei andnud. Et kui mõelda sellele, mida see laenu ja hoiuühistu ja sinna juurde siis 1904 tekkinud krediidiühistu, mida nad meie ühiskonna heaks on teinud, siis noh, see, seda ei ole võimalik isegi sõnadega tänasel päeval enam kirjeldada. Kõike kanti kokkukild killu haaval eestlaste enda kopikatest ja seal taga oli see veendumus, et kui me ise ei tee, siis mitte keegi meile teine seda tegema ei hakka ja seal taga oli Jaan Tõnisson ja seal taga oli Jaan Tõnisson. Ja siin tuleb muidugi mängu tema ajaleht Postimees. Sest kui Tõnissonil ei oleks olnud nii selgelt tema soove kandvad häälekandjat, kus ta noh, sai ju kirjutada ja avaldada kõike põhimõtteliselt no mis, mille tsensor läbi laskis, aga noh, kogu see tsensori aja kohtumine jääb ju gaasi ja 20. sajandi algusesse siin tsensorid vahetuvad, eks ole, krinsta tema põhiline vastuväitleja Tartus, Ado Grenzsteini läheb ära. Noh, Tallinnas tekib küll 1901 Teataja ja Konstantin Päts, aga see tark tusse Postimees, mille juurde Tõnisson või mille alla on isegi õigem öelda tähendab ju lastelehe, eks ole, 1901 hakkab meil ilmuma regulaarselt, ilmub 1940. aastani lasteleht, 1905 tuleb eraldi pilke leht, sädemed, et ta loob tegelikult kohe ju sellise väga mitmekihilise ajakirjanduse pealeht, Postimees avaldab selgeid seisukohti, on siis põllumajandus, on, ühistegevus, on lastekasvatus, on see hariduse tähtsus, on see inimese vääring, kus inimese kõlbelisus, karskustöö ja, ja teised siis vastavalt sellele, milline tema, see sihtgrupp, kellele see mõeldud on, sedasama sõnumit veidi teisel kujul annavad edasi, kes pildiga, kes jutuga, nii et sõnumi levitamine sõna levitamine oli ikkagi ka väga hästi läbi mõeldud. Pluss see, et Tõnisson kõneles ise igal pool oli ju väga armastas, kõneleb kas tal oli tugev hääl ka ja tal tugev hääl, no me oleme kuulnud seda tema ühte kõnet siis ta on ikkagi vana, eks ju, üle 70 aasta vana ja tal on teine hääl, aga ta oli ja ta oli, mitte selline, ta kõnelesid peast. Ta kõne ise on ta seda ka öelnud, et tema kõne peab kõige rohkem kui üldse kõne puudutama rahva hinge ja panema selles hinges midagi Eliisa. Ja siis kõik muu tuleb pärast seda, et ei ole vaja kõnes argumenteerida väga, väga pikalt ja põhjalikult, sest seda inimene ei jõua jälgida ja temaga ei jõudnud ja juba siis ei jõudnud. Aga ta peab panema selle helisema. Nii et see oli ikkagi see tee, mis, mis tehti ära ja mina, ma olen tõesti iga päev olema valmis imetlema ja imestama selle üle, kui palju suudeti 20. sajandi alguses ikkagi seda Eesti ühiskonda ehitada ja luua. Et noh, mitte midagi olla. Ühistegevuse juurde veel lõpuks tagasi tulles, siis on üks asi, mida Jaan Tõnisson kindlasti ei tahtnud, et seda ühiselt tehakse. See on viinajoomine. Aga samas tema karskusliikumine ja karskusseltsid on ju oluliselt laiema tähendusega ja laiema sisuga. Ja karskusseltsid, nii nagu ka põllumeeste seltsid, põllumeeste seltsid on ju ka laiema tähendusega, et nad tõid ka just sellist sotsiaalset mõistmist ja arusaamist ja selgitasid hariduse vajadust ja õpetasid raamatupidamist. Ja no need kursused, mis tulevad põllumeeste seltsi kaudu, on ikka väga mitmekesise kuluksid meile tänava ära. Aga siia juurde Se karskusseltsid, karskusseltsid on üldse minu meelest ka väga põnevad ja väga huvitavad oma muutumises sest karskusseltsid on ühed sellised noh, kooskäimise ja ühistegevuse vormid, mille puhul on eelkõige ei ole ju mitte selline käegakatsutav, ütleme raha, kasupaid, mis kandsidki algusest peale sellist vaimse ja kõlbelise isiku kujundamise rolli. Ja Tõnisson on karskusseltsidest karskusliikumisest üldse ka väga palju kirjutanud ja püüdnud Nende puhul sellist ühte olulist momenti ja ma arvan, et see oligi väga oluline, et et karskusseltsi ei ole mitte selleks viinajoomist ära keerata. Viinajoomist keelata on kõige lihtsam, vaid karskusselts on selleks, et selle viinajoomise asemel anda uus tegevus, anda uued mõtted, suunata inimene millegi parema ja, ja konkreetsema või, või noh, kui mitte konkreetsema, parema ja, ja vaimsemaga tegelema. Raamatukogud, luge, raamatukogud, lugemissaalid, eks siis teemajad, et keelamine oli seal nagu selline teise või kolmandajärguline, vaid karskusselts oli just nimelt sellise uue tegevuse andmine. Ja sellepärast Tõnisson ka alati rõhutas seda, et karskusliikumise juhid ei saa olla ametnik. Et karskusliikumine peab olema ikkagi nagu vaimne usk ja vaimne, selline side, et sa suudad pakkuda inimestele seda, mis teda võib köita ja tõesti need lugemistunnid, mida karskusseltsidest tehti, pluss kogu näitemängud kõikides karskusseltside juures oli peaaegu oma näitemängutrupp ja tehti selliseid perekonnaõhtuid ja, ja kontsertõhtuid. Nii et see karskusliikumine oli ikkagi võib-olla me ei ole sellele teisele poolele nii palju tähelepanu pööranud, aga see kandis näiteks ka sel ajal, kui, kui oli keelustatud või siin tsaaririigi päevil kord ühtes tüüpi seltsi, lubati kord, eks ole jälle keelustada. Ja kui olid nagu keelustatud ja vaadatud eriti hästi noh, igasuguste uute laulu ja mängu ja haridusseltside asutamise peale siis just eestlased teevadki palju karskusseltse, et kui Haridusseltsi luba ei saanud, siis tehti palju karskusseltse ja see oli sageli ikkagi nagu nimi, mille all aeg tee hoopis oma asja, sellise hariduslugemine ja see oli omakultuuri tegemine. Nii et ega eestlane on kogu oma kultuuri, püüete ja ühistegevus püüet seadmisel ikkagi väga kaval olnud, et edasi ajada seda oma asja. Kui otse ei saa, siis tuleb ringi minna ja kindlalt. Huvitav, kas kure, Mariini, Obinaalan, Tõnissoni enda sõnad? Vot seda ma ei tea, ma olen seda püüdnud uurida ja püüdnud sellest aru saada. Aga ma, ma arvan, et ei ole. Et need on ikkagi vanast Wiedemanni sõnaraamatust tulnud sõnad. Aga need on väga-väga võluvalt sõna ja tal oli see usk sellesse, et need kure marini ninal on kindlasti joogid, mis vallutavad ja tõrjuvad alkoholi hoopis eestlase laualt pidustult välja. Aga nii see ei läinud. Ka Vanemuise seltsiõhtutel vist ta üritas seda läbi viia, aga see ei õnnestunud päriselt ja Vanemuises. Üritas ta ju ikka mitu korda sellist täiskarskuse peeretada läbi viia. Esimene kord oli veel Vanemuise vanas majas saiu Vanemuise seltsis, 1898 sai ta selle Vanemuise seltsi ehitustoimkonna juhatajaks ja siis ta tegi seal vanas Jaama tänava majas tohutu ümberkorraldusi otse einelaud, kus pakuti ka napsi, oli muidu seal allkorrusel ja siis ta suure sõdimisega viis einelaua kusagil nurga taha teisele korrusele. See ei oleks vähemalt silma all, sest muidu tuli Tartu linna pealt tulid seal ikka inimesed ainult teine laulda, et ei läinudki nagu nagu etendust vaatama. Aga tõsiselt võttis ta siis ette tõesti selle Vanemuise seltsis seal 1908. aastal, kui ta pildiski täiesti ümber korraldada, einelauast igasugune alkohol välja viia, luua siis sellel geto purisüsteemi järgi sellist alkoholi vama einelauda. Ja, ja sellel oli tegelikult kogu sellel Temaiiniline lauakontseptsioonile oli väga suuruseline perspektiivikad kaugele tulevikku, et seal hakkab nii hästi minema, et selles suudetakse mitte ainult noh, neile, kes esialgu tuli raha kokku panna, jällegi aasta oli 1008 raha kokku panna siis osta sellele einelauale kõik sellised tarvilikud joogid, mittealkohoolsed joogid, loomulikult teesordid ja igasugust mahlad ja ja kure, Mariin tuli siis juba sisse ja ja, ja siis hakata seda müüma ja seltsis pidi veel kasu tulema, nii et isegi kasu jaotamise protsendid olid läbi räägitud ja Tõnisson viies ellu seda oma küttepressist esimene või seda einelaua ümberkorraldamist, millel oli vastu ju Vanemuise seltsi juhatus eesotsas tema muidu aatekaaslase ja, ja isegi sõbra, hilisema Tartu Ülikooli rektori Henrik kop paniga. Koppel oli Vanemuise seltsi juhatuse esimees siis ja ütles, et sellest ei tule midagi välja, et me ei saa seda lubada, sest me peame ju näitemängu trupi sellesama einelaua raha eest üleval. Ja kogu joad ja Tõnisson surus läbi ja läks Koppeliga nii riidu, et Koppeligannad pahandavad ajalehe veergudel kohe hirmsasti, ta leiab isegi, et Koppel, kes oli olnud ju tegelikult tõesti ja hiljem on jälle hea, hea selline teedi aatekaaslane, aga see ei tähenda, et idee eest oli vaja võidelda. Siis Ma ütlen, Tõnisson tegi tollel idee võitlemise teekonnal tegi ta tõesti isegi oma sõpradele liiga sest noh, need ei tulnud temaga kaasa. Aga seest 2019. aastal õnnestus Jaan Tõnissoni 150. sünnipäev ära, mida ta ilma alkoholita kure Mariiniga küll. Aga saate lõpetuseks. 1935. aastal sai Jaan Tõnissonist ühistegevuse professor. See oli väga, ma arvan, ilus ja õnnelik aeg ka Tõnissoni sest kui me mõtleme sellele, et Tõnisson oli 1935. aastal ilma jäänud oma elutööst ajalehest Postimees mis oli talle kindlasti löik, sest noh, see oli ikkagi rohkem kui 40 aastat, mis ta oli olnud ju ajalehega seotud ja ajalehe heaks ja ja ajalehe nimel ju ise ikka väga palju tööd teinud, see oli talle väga, väga suur löök ja ainus, mis teda Haintos ja mis, mis aitas tal tõesti selgelt ka vaimselt püsida ja, ja uuesti jalule tõusta, oli seesama ühistegevus professorikoht, mille asutas siis ühistegevusliit. Ühistegevusliin Ta maksis ise selle professori nagu palga ja, ja kogu korralduskulud. Tartu Ülikoolis öeldi, et ülikoolil ei ole raha ja need jutud sellest, et on vaja, algasid juba seal 1934. aastal, et on vaja aga ülikool kui pannud raha ja siis ühistegevusliit oli see, kes pani ja maksis selle professori koha, palga ja ka kõik nagu ruumide pidamise kulud. Ühistegevusliidule pani raha juurde ka tollane Tarbijate ühistu, nende raha oli ka. Ja Tõnissonil on see selles mõttes väga õnnelik aeg, et see on periood, kus ta mõtleb selle ühistegevuse ikka väga põhjalikult ka iseenda jaoks läbi lugedes näiteks tema loengute konspekti, siis ta on täiesti selle ühistegevuse kirjeldanud alates seal väga ammustest aegadest, viinud siis hinnata, kuidas noh, Kreekas ja Roomas ja ja tuleb siis edasi, räägib, eks ole kõik Euroopa riigid, mismoodi ühes või teises riigis ühistegevus sündis, millised olid vormid, kuhu see jõudnud on, tuleb välja kuni 30.-te aastateni Venemaa kaasa arvatud Austraalia, Ameerika India see on väga huvitav lugemine ja mis sealt paistab, välja paistabki välja see, et ta on nagu iseenda jaoks selgelt mõtisklenud, et noh, mis on siis selle ühistegevuse roll laiemalt mitte ainult Eestis, et seal sajandi alguses, kui oli vaja tegutseda, siis ta tegutses ega paljud on Tõnissonile ette heitnud seda, et ta ei olnud nagu ei mõtestanud oma tegevust ja see on õige siis kui ta tegutses, siis ta kutsus ülesse, seeditas aga sellist noh, suuremat laiemat filosoofilist mõtestamist tegelikult ei ole. Ühistegevus on see valdkond, millega ta siis oma aastatel 1935 kuni 38 tõestiga tegeleb. Ühistegevuse olemus, roll, vormid, võimalused, lisaks siis tõesti üks suur uhke loengukursus ühistegevuse ajaloost kusjuures ka loengukursust konspekti lugedes tuleb välja see, et, et me võime öelda, et millele ta ise toetus ja ja mis tal need lemmikud oli, ega Tõnissoni puhul ka vaadates või lugedes tema artikleid ja samamoodi ka loenguid on võimalik ikkagi välja tuued. Sellist isiklikku sümpaatiat ta ei varja, eriti nii, et see ühistegevusega tegelemise mõtestamine oli tema jaoks nende viimaste või, või ütleme viimase viie aasta üks üks teoreetilise asju, mida tehes ta ilmselt ikkagi oli uuesti uuesti rõõmus. Jaan Tõnisson siis uskus eestlase võimesse ühiselt koos ühe mütsi all tegutseda. Uskus ja, aga miks see näiteks varem 19. sajandil välja ei tulnud? Sellele küsimusele vastanud ja ma arvan, selles vastuses on ka see, miks ta uskus ühistegevuse võimalikkust Eestis. Haridus, see, mis annab inimesele võimaluse ja oskuse ühistegevuseks, on haridus-. Ja see viib tegelikult Tõnissoni teise sellise põhipostulaadi juurde, et haridus on see, mis on rahva elujõud. Nii et haridus andis võimalusega ühtigi. Jaan Tõnissonist ja ühistegevusest rääkis Jaan Tõnissoni Seltsi esimees Krista Aru. Saate toimetaja Piret Kriivan üle tulevas saates Iseseisvuspäeva laupäeval räägi Krista Aru sellest, mis oli Jaan Tõnissoni jaoks Eesti rahvuslik põhiheli kuulmiseni.