Kuidas George üks kord hommikul vara üles tõusis jootšile Harrisele ja ma arvan, et see ei meeldi, et vesi on külmruumi kangelaslikkus ja otsusekindlus. Õpetlik lugu idioodist ja tema särgist. Harris on co2. Ajalooline tagasivaade mõeldud õppematerjaliks koolidele. Ärkasin järgmisel hommikul kell kuus ja nägin samuti üleval. Pöörasime teist külge, püüdsime uuesti magama jääda, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Kui me mingil põhjusel enam ei oleks tohtinud magama jääda, vaid oleksime pidanud kohe tõusma ja riidesse panema, siis oleksime juba kella vaadates uuesti magama jäänud ning maganud kella 10-ni. Aga kuna praegu tõust oli täielik rumalusi. Me võisime veel julgelt kaks tundi magada siis oli täiesti ootuspärane ning kiusliku saatusega kooskõlas. Et me mõlemad tundsime, et kui me veel viis minutit pikali oleme siis sureme. Rääkis, et midagi sellist või veelgi hullemat juhtus temaga umbes poolteist aastat tagasi, kui ta oli korteris kellegi proua Chippingsi juures. Ühel õhtul läks tal kell rikki, jäi veerand üheksa peale seisma. Tema seda ei märganud, sest mingil põhjusel unustas ta magama minnes kella üles keeramata mis on tema puhul täiesti ebatavaline ja riputas selle voodipeats siis ilma, et oleks seda vaadanudki. See juhtus talvel. Päevad olid lühikesed ja lisaks oli ilm juba nädal aega udune olnud. Nii et kui hommikul ärkas ja väljas veel väga pime oli, ei saanud sellest veel mingit kellaaega järeldada. Ta sirutas käe ja võttis kella. Kell oli veerand üheksa, kaitsku mind taevased inglid, hüüatas George ja ma pean kell üheksas citys olema, miks mind keegi üles ei äratanud? No küll on rumal lugu ja ta viskas kella käest, kargas voodist välja, käis külmas vannis, pesi end, riietas, ajas habet külma veega, kuna kuum ei olnud aega oodata ja tormas siis uuesti kella vaatama. Kas oli Kell voodisse kukkumisel raputada saanud? Oi varasi milleski muus seda teadnud. Igatahes oli kell käima hakanud veerand üheksalt edasi liikunud ja näitasin nüüd 20 minuti pärast üheksa. George haaras kella ja tormas trepist alla. Elutuba oli pime ja vaikne, ei, tuld, ei hommikusööki. George leidis, et see on häbiväärne käitumine proualt boot ning ta otsustas talle õhtul koju tulles kõik ette laduda. Siis viskas ta mantli selga ja mütsi pähe, haaras vihmavarju ja sööstis välisukse juurde. Uks oli veel riivis. Joulu needis ära kõik laisad vanaeided prouachi koos nendega ja imestas, et inimesed ei oska korralikul ajal üles tõusta. Tõmbas uksel riivi eest, keeras luku lahti, jooksis välja. Veerand miili jooksis ta nii kuidas jõudis ja alles siis hakkas ta märkama, et tänavatel on vähe rahvast ja ükski pood pole lahti, mis oli väga imelik. Hommik oli kahtlemata erakordselt pime ja udune. Aga ikkagi ei arvanud ta, et see oleks küllaldane põhjus äritegevuse lõpetamiseks. Tema ju peab tööle minema. Miks peaksid siis teised edasi magama, lihtsalt sellepärast, et väljas on pime ja udune. Lõpuks jõudis ta Holborni. Ükski pood polnud lahti, ühtki bussi polnud näha. Ta nägi ainult kolme inimest. Üks neist oli politseinik, teine lükkas käru, millel oli koorem kapsaid. Ja kolmas juhtisin logisevad troskat. George'i võttis taskust kella ja vaatas viie minuti pärast üheksa. Ta jäi seisma ja katsus pulssi. Ta kummardus alle kompis jalgu. Siis kell ikka veel käes, läks ta politseiniku juurde ja küsis, kas see teab, mis kell. Aga see ei ole ju ainult kolm, ütles George solvunult. Kui kell oli löömise lõpetanud. Ja palju ta siis teie arvates pidi lööma, küsis kordnik vastu. Üheksa muidugi. Vastasid George'i oma kella näidates. Kas mäletate, kus te elate? Küsis avaliku korravalvur rangelt. George, mõtlesin natuke ja ütles siis oma aadressi. On see ikka kindel, küsis kordnik. Tead, ma soovitan teil heaga koju minna ja ärge oma kella maha unustage. Ning üldse aitab lollustest. Ja sügavalt mõttesse vajunud, sammusin George koju tagasi. Kui ta uksest sisse astus, oli tal plaanis riidest lahti võtta ja uuesti magama minna. Aga kui ta mõtles sellele, et pead pärast uuesti vannis käima, uuesti pesema ja uuesti riidesse panema otsustas ta voodisse mitte heita vaid istuda tugitoolis ja tukkuda seal. Kuid ta ei suutnud uinuda. Ealeski ei olnud Endel nii erksana tundnud. Ta süütas lambi, otsis malelaua ning mängis iseendaga malet ent isegi ei pakkunud talle rõõmu. Mäng tundus kuidagi igav olevat, niisiis jättis ta malemängu ja üritas lugeda. Lugemine ei paistnud teda köitvad, ta pani mantli selga ja läks välja jalutama. Tänavad olid kohutavalt üksildased ja nukrad ning kõik vastu tulevad politseinikud vaatasid teda varjamatu umbusuga. Suunasid laterna tule tema peale, käisid tal kannul ja kõik see mõjus nii. Joodil tekkis tunne, et on tõepoolest millegagi hakkama saanud ja ta hiilis kõrval tänavatesse ning peitis end ukse Orbadesse, kui kuulis korravalvureid lähenemas. Selline käitumine muidugi muutis teda seaduse meeste silmis veelgi kahtlasemaks ja nad tulid ja vedasid teda peidupaikadesse välja ning küsisid, mida ta seal teeb. Ja kui ta vastas, et ei midagi, ta on lihtsalt välja jalutama tulnud. Kell oli neli, siis vaatasid nad talle uskumatu näoga otsa. Kaks erariides kordniku saatsid teda koduni, et kontrollida, kas ta elab ikka seal, kus ütles. Nad, vaatasid, kuidas ta oma võtmega ukse avas ja sisse astus. Läksid siis üle tee ja jäid maja valvama. Koju tagasi jõudnud, otsustasin George kaminasse tule teha ja midagi hommikusöögiks valmistada. Lihtsalt, et aeg kiiremini läheks. Ent ükskõik mis ta võttis, kas ämbri või teelusika pillas ta selle maha või komistas selle otsa, millega kaasnes niisugune kolin. Et seal oli surmahirm, et proua ärkab üles, kohkub ära, et majas on murdu, vargad avab akna ja hüüab politsei. Siis tormavad need kaks salaagenti sisse panevate raudu ja veavad politseijaoskonda. Ta kujutlusvõimet töötasid nii palavikuliselt, et hakkas endale kohtuprotsessi ette kujutama, kuidas ta vandemeestele püüab asjaolusid selgitada ja keegi ei usu teda, kuidas ta 20-ks aastaks sunnitööle saadetakse ja ta ema sureb südamed alusse. Niisiis loobus ta hommiku Ehinest, mässisin mantlis ja istus tugitoolis. Seni, kuni proua chi pool kaheksa alla tuli. George ütles. Pärast seda hommikut ei ole ta enam kunagi liiga vara üles tõusnud. Õppetund oli nii hea olnud. Istusime mõlemad kägaras tekkide sees, kui George seda tõetruud lugu jutustas. Ja niipea, kui ta lõpetas, asusin Harrist aerude abil üles äratama. Kolmas torge tegi oma töö. Harris pööras teise külje, ütles, et tuleb kohe alla ja nõudis oma nöörsaapaid. Tegime talle pootshaagiga peagi selgeks, kus ta tegelikult viibib ja ta tõusis järsku istukile, nii et ma arvan, kes tema rinnale õiglase und oli maganud. Laias kaares üle paadi lendas. Seejärel kergitasime buldoni serva, pistsime kõik neljakesi pead välja, vaatasime jõge ja välistasime ennast. Eelmisel õhtul olime juba, et mõnu tundnud, kuidas me hommikul vara tõuseme, tekid ja pleedid kõrvale, heidame puldeni üles ka rõõmsakisaga vette hüppama ning pika ja karastavat suplust naudime. Ent nüüd, kus ummik oli käes, ei tundunud see mõte, millegipärast on nii ahvatlev. Vesi paistis märg ja jäine. Tuul oli külm. Esimesena küsis Harris lõpuks. Esimesena ei tahtnud mitte keegi minna. George puutus siis tema lahendas küsimuse lihtsalt. Ta läks paati tagasi, hakkas sokke jalga panema. Mont tõi tahtmatult kuuldavale huvilge, nagu ajaks ainuüksi mõte suplusele talle hirmuvärina peale. Ja Harris ütles, et pärast on raske paati tagasi saada. Läks uuesti buldoni alla ja hakkas pükse otsima. Ma ei oleks kuidagi tahtnud alla anda, aga vesi mind ka ei tõmmanud. Kartsin, et seal võib igasuguseid roikaid ja v kasve olla. Otsustasin olukorra niimoodi lahendada, et lähen lihtsalt kaldale ja valan end veega üle. Võtsin kätte thereti, ronisin kaldale, vingerdasid puuoksale, mis otsapidi vette ulatus, oli kohutavalt külm. Tuul lõikas nagu noaga. Otsustasin, et ei hakka siiski veega üle valama. Tahtsin paati tagasi minna ja end riidesse panna. Pöörasin ringi. Ja kui ma seda tegin, andis seal lollakas oksi järele, leiab tohutu plärtsatusega, kukkusin ma koos käterätiga vett ning enne veel, kui millestki aru sain, olin keset Thamesi jõge kallan vett kõhus. Jeerum, sõber Jeroom läks vette. Kuulsin Harrist, ütlevad, kui ma lõõtsutades pinnale tõusin. Mina küll ei arvanud, et tal julgust jätkub, aga sina, George. Kas on hea? Hõikas George. Taevalik puristasin vastu. Olete tobud, kui te vette ei tule. Mae loobuks sellest mingi hinna eest. Miks te proovis, on ainult kättevõtmise asi. Ent mina ei suutnud neid veenda. Riidesse panemisel juhtus sel hommikul üsna lõbus lugu. Külmast lõdisedes ronisin ma paati ja kiirustades pillasin särgi kogemata vett. Ärritusin hirmsal kombel, kuna George veel naerma purskas. Mina ei näinud siin midagi naljakat. Niimoodi ütlesin, aga tema hakkas selle peale veel rohkem naerma. Iialgi pole ma näinud, et üks mees nii palju naerda võib. Lõpuks kaotasin kannatuse. Teatasin talle, et on poolearuline maniakk ja imbetsill idioot kuid tema mülgas seda kõvemini. Ja just siis, kui ma särgi välja olin Ongitsenud, märkasin, et see oligi minu vaid hoopis joodisärk, mida ma eksikombel enda maks olin pidanud. Alles nüüd sain aru, et asi on naljakas ning hakkasin ka naerma. Ja mida rohkem ma vaatasin Joshi märga särki ja George'i naerda möirgas, seda lõbusam mul oli. Ja ma naersin nii kõvasti, et lasin särgi uuesti vette kukkuda. Kas sa, kas sa seda välja ei tõmbagi? Sai ju naeruhoogude vahelt küsitud. Mõnda aega ei olnud ma suuteline vastama, kuna olin naerust lämbumas, kuid lõpuks õnnestus mul väljapurset. Minu särk, see on siis nagu rooma. Kunagi varem oma elus ei ole ma näinud, et lõbus nägu nii äkki süngeks võib muutuda. Mess, röögatas ta püsti karates, sa igavene kana pea sai või hoolikam olla. Miks pagana päralt ei pane seal kaldal riidesse? Sinusuguse koht ei ole paadis, jumala eest, anna pootshaak. Tahtsin, et ta näeks asja koomilist külge, kuid tema ei olnud selleks võimeline. Choodium vahel äärmiselt juhm ja ei saa naljast üldse aru. Harris pani ette hommikusöögiks munaputru teha. Ta ütles, et valmistab seda ise. Tema jutust jäi mulje, et on selle peale päris meister. Ta oli seda tihti piknikud jahiga merel olles valmistanud, tuli sellega päris kuulsaks saanud. Need, kes tema munaputru korda maitsta olid saanud. Ei hoolinud hiljem, nagu tema jutus selgus, enam ühestki teisest toidust, vaid jäid kõhnaks ning surid ära, kui nad munaputru enam ei saanud. Meile hakkas tema jutu peale suu vett jooksma ja me andsime talle priimuse, panni ja kõik munad, mis veel katki ei olnud läinud ja korvi laiali valgunud ning palusime tal alustada. Munade katki löömine ei läinud tal kergelt. Õigupoolest sai täna küll päris kergesti katki, aga edasi oli neid raske pannile saada. Nii et nad pükse ära ei määriks ega mööda käis tallaivooleks. Lõpuks õnnestus tal siiski nii umbes pool tosinat muna pannile saada ja siis kükitas Stabriimuse kõrvale maha ning hakkas neid kahvliga sonkima. See oli kurnav töö, nagu teooriumina aru võisime saada. Niipea kui Harris pannile lähenes, kõrvetas ta ennast ära pillas siis kõik käest ja hakkas priimuse ümber tantsu lööma, puhudes sõrmedele ja kirudes kogu seda värki. Tõepoolest, mil iganes George ja mina tema poole vaatasime, etendas ta kindlasti just seda stseeni. Algul me isegi arvasime, et see kuulub kokakunsti juurde. Me ei teadnud õieti, mida munapuder endast kujutab. Oletasime, et seal mõni indiaani või Havai saarte roog, mida valmistatakse tantsude ja loitsude saatel. Monsult Morentsi läks korraks lähemale, et panni nuusutada. Sealt pritsis rasv või ta põletas nina ära, nii et siis hakkas tema tantsu lööma ja kiruma. Üldiselt oli see üks erutavamaid ja huvitavamaid ettevõtmisi, mida mu silmad on näinud. Dioodil ja minul oli päris kahju, kui see ära lõppes. Tulemusi ei õigustanud Harrise lootusi. Tema töö ja vaev ei olnud vilja kandnud. Kuuest munast oli saanud vaid teelusikatäis kõrbenud ja ebaisuäratavat massi. Harris ütles, et pann oli süüdi ja et kõik oleks hästi läinud, kui tal kastrul ja gaasipliit oleksid olnud. Ja me otsustasime, et me ei hakka seda rooga uuesti tegema enne, kui meil on nimetatud majatarbed olemas. Selleks ajaks, kui me hommikusöögi lõpetasime, oli päike juba kõrgemale tõusnud. Tuul oli lakanud ja hommik oli nii ilus, et paremat ei osanud soovidegi. Peaaegu miski ümbruskonnas ei meenutanud meile. Üheksateistkümnendat sajandit. Hommikuses päikeses sillerdav jõge vaadates unustasime need sajandid, mis lahutasid meid 1215. aasta mälestusväärsest juuni hommikust. Ja uskusime, et meie olemegi need kodukootud riietes inglise vabatalupojad, piss, toda vööl, kes ootasid seal, et näha, kuidas Inglismaa ajalukku kirjutatakse tähtsusega lehekülg mille sisu keegi Oliver Cromwell lihtrahvale rohkem kui 400 aastat hiljem selgeks teeb. On ilus, suvehommik päikeseline, soe ja vaikne kuid õhus on tunda lähenevate sündmuste eel aimust. Kuningas Jon veetis ööd ankrus hoolis ja kogu eelmise päevakajas väikestensi linn, sõja, Aristus meesteastumisest, hobuste kabjad, laginast, kivisillutise ülemused, Ta käsklustest, habetunud vibuküttide, piigi, meeste odameeste ja võõrast keelt rääkivate palgasõdurite vihastest, vandesõnadest, jõhkramatest naljadest. Salkade kaupa, ratsutab linna kirevalt riides, väsinud ja reisitolmuga kaetud rüütleid ning kilbikandjaid. Ja kogu õhtu avavad hirmunud linna elanikud varmad uksi, et lasta sisse tahumatuid, sõjamehi, kellele tuleb anda toitu ja peavarju ja hädamajale ja elanikele, kui seal külaliste meele järele ei osata olla. Sest neil ärevatel aegadel on kohtunikuks ja süüdistajaks tunnis meheks ja timukaks ning tasub neile, kellelt midagi võtab sellega, et kingime neile elu, kui see talle meeldib. Turuplatsile lõkke ümber koguneb järjest rohkem paruni sõjamehi. Seal nad söövad ja Pummendavad ja lõugavad joomalaule laulda, mängivad hasartmänge ja mürgeldavad kaugelt üle südaöö. Lõkketuli heidab kummalisi varje hunnikusse pandud relvadele ning sõjameeste rohmakatele kogudele. Linna lapsed jälgivad need kartliku uudishimuga ja tugevad maatüdrukud tulevad lähemale, naeravad ja vahetavad õllepoe nalju ja pill Okeid uhkeldavate sõdalastega, kes on hoopis teistsugused kui need laiade nägudega maapoisid, kes nüüd ära põlata eemal seisavad ja mõttelagedalt irvitades pealt vaatavad. Ja põldudelt linna ümber kumab kaugemate laagrite tulesid sest siia on kogunenud suurel lordi saatjaskond. Nagu saagiahned hundid, luusivad seal valelikud jonni, kodutud, prantsuse palgasõdurid. Ja nii vahisõdur igal pimedal tänaval ning valvenudki. Igal künkal kulub öö ja vanad Thamesi kaunis orus puhkeb koit, kuulutab selle tähtsa päeva algust, mil otsustatakse paljude järgnevate põlvkondade saatus. Varahommikust peale on ühel kahest saarest just sellel, mille vastas meie praegu viibime, märgata töömehi askeldamas ning sealt kostab kisa ja kära. Seatakse üles suurt telki, mis juba eelmisel õhtul kohale toodi. Puusepa tänavaametis, pinkide naelutamisega ning Londoni linnast on saabunud käsitöölised kaasas kõikides värvitoonides kalev, siid ja brokaat. Ja enne mööda teed, mis piki jõekallast lookleb, läheneb stendi pood naerdes ja madalal kurguhäälel juttu ajades. Kümmekond Rasaratooda meest. Need on paruni mehed. Nad peatuvad vastaskaldal meist umbes 100 jardi ülalpool toetuvad Helle pardidele ja jäävad ootama. Ja tundide kaupa marsib jõe äärde järjest uusi ja uusi relvastatud meestesalku. Nende raudkübarad ja soomusrüüd peegeldavad hommikuselt madalaid päikesekiiri. Ja nii kaugele, kui silm ulatub, on tihedalt täis sädelevat metalli ja tantsisklevaid ratsusid ja käsklusi hüüdvad ratsanikud galopeerivad ühe grupi juurest teise juurde. Väikesed lipud laperdavad laisalt sooja tuule käes ja aeg-ajalt vägedes elavamalt liikumist märgata. Kuna antakse teed mõnele suurele parunile, kes kaitsesalgast ümbritsetuna sõjaratsul mööda katud et asuda oma talupoegade ja vasallide etteotsa. Ja Cooper Hilli nõlvale. Vastaskaldal on kogunenud uudishimulikud maamehed huvitatud linnaelanikud, kes on stensist kokku jooksnud. Ning keegi ei tea päris täpselt, mida siin oodatakse. Aga rahva hulgas liigub igasuguseid kuulujutte ja kõikidel on selge, et midagi suurt on teoksil. Ja mõned räägivad, et sellest päevast tuleb palju head kogu rahvale. Kuid vanemad mehed raputavad pead, sest nad on selliseid jutte varemgi kuulnud. Ja kogu jõgi kunistensini välja kihab väikestest paatidest ja imepisikestest lootsikutest. Viimaseid ei armastata enam eriti ja neid kasutab ainult vaesem rahvas. Tugevad paadimehed on paadid sõudnud või lükanud läbi kärestiku, kus kunagi aastate pärast on pälveeri lüüs ning kogunevad nüüd nii lähedale kui julgevad suurtele pargastele, mis on valmis viima kuningas Johni sinna. Keskpäev on käes ja me kõik oleme juba tundide kaupa kannatlikult oodanud. Rahva hulgas liigub kumu, et libekeelne Jon uuesti paruni haardest pääsenud ja koos oma palgasõduritega tankrothoolist minema lipsanud. Ja selle asemel, et hartale alla kirjutada ja rahvale vabadus kinkida leiab ta endale varsti kohasema tegevuse kui ide. Ei. Seekord on haare raudne ning laveerimisest ja vingerdamine sellest ei tule midagi välja. Kaugemal paistab tee kohalt tolmupilv, mis lähemale jõudes suuremaks kasvab. Hobuste kabjaplagin kostab järjest kõvemini ning väsinud meeste hajusgruppide vahel teeb endale teed Erredelt riietatud lordide ja rüütlite värvikas kavalkaad. Rongkäigu alguses lõpus ja külgedel ratsutavad parunite vabad mehed ning nende keskel kuningas Jon. Ta ratsutab sinna, kus pargasid on ootel ja suured parunid astuvad ridadest esile ütelda, tervitada. Ta vastab neile naljatustega naeru ja mesimagusate meelitustega nagu oleks ta saabunud peole, mis tema auks korraldatud. Kuid hobuselt maha tulles heidab ta rutaka pilgu oma prantsuse palgasõduritele, kes seisavad tagapool ning parunite vägede süngetele ridadele, mis teda tiheda nöörina ümbritsevad. Tugev hoop pahaaimamatult ratsanikule tema kõrval. Võitlus hüüab prantsuse palgasõduritele. Ootamatu ja hulljulge rünnak tema ees seisvatele ridadele. Ja mässumeelsed parunid kahetsesid seda päeva, mil nad olid julgenud talle väljakutse esitada. Mõni julgem mees oleks võib-olla ka siis veel suutnud sündmuste käiku muuta. Kui see oleks Richard olnud, siis oleks vabaduse karikas Inglismaa huulilt eemale kistud ning veel 100 aastat poleks rahvas vabaduse maiku tunda saanud. Aga Inglismaa võitlevate meeste karme nägusid nähes võpatas kuningas Johni süda. Ta käsi langeb tagasi ratsematele. Ta tuleb hobuse seljast maha ning võtab sisse oma koha. Esimesel pargasel ja parunid järgnevad talle raudkindlaid, käed, mõõgapidemeid ning peagi antakse käsklus liikuma hakata. Pikkamööda eemalduvad rasked kirjevalt ehitud pargaseda rannimidi kaldest. Pikkamööda rajavad endale teed vastu kiired voolu ja rändavad lõpuks tasase rüginaga väikesel saarel. Mis sellest päevast alates magnak harta saare nime hakkab kandma. Kuningas Jon astub kaldale ja hinge kinni pidades ootame sügavas vaikuses kuni võimas vaimustuse hüüa läbi õhu kaigub. Ja nüüd me teame, et Inglismaa vabaduse templile on kindel nurgakivi pandud.