Jah, just nii, stiilsed rütmid voogavat täna teie suunas, kallid kuulajad. Teeme siin vikerraadios tunnise külaskäigud Kanadasse, riiki, kus tehakse palju väga head muusikat. Aga suur osa sellest on jäänud meie jaoks tundmatuks. Proovime siis täna veidi seda muret vähendada. Meie peakangelasteks on seekord abielupaar luhtusset ja Melissa Mcal elanud Hamiltonist Ontario provintsist. Nende ühine bänd kannab nime Vaithors. Tänane avalugu Vaithosse verivärsket lühiplaadilt on tegelikult päris vana selle rütmika bluusi esmaesitajaks oli nimelt Mississippist pärit bluusimees Jimmy õid. Chemi tänast kuulame täna veidi hiljem ka. Aga tänased märksõnad on niisiis Vaithos ja Kanada. See on nagu ikka. Heli Merilini jälg jälge ajas ajas. Helijälge ajas. Rahulikku pühapäeva mina olen ikka Kristkümneryleid ja mina olen Helgi Erilaid ja avan su siis, kui jutujärg päriselt pluusini jõuab. Seni pajatab Eke Christian Kanada muusikast ja esmajoones vaid Hossest. Nii kõlas Vaithors oma 2000 seitsmeteistkümnenda aasta suvel ilmunud neljandal kauamängivat tantra individuaalHous panter lukku majas, kes tähelepanelikult kuulas, märkas laulus tsiteeriti Ameerika folkmuusikalegendi uudikaatorit ennast vaid Hors asetubki paljude jaoks kategooriasse folk rock, aga tegelikult on nende muusika märgatavalt mitmekülgselt. Nii Luctusse hetk kui me lisame Cleveland oleid tuntud muusikute juba enne ühise bändi asutamist. Luuk reisis lapsena palju mööda tohutut kanadalast. Ta on elanud Halifaxis, mis asub lõugas Gosha provintsis päris Kanada idarannikul. Winnipegi riigi keskosas ja 13 aastaselt rändas ta sealt kuumerisse, mis just nimelt asub hoopis Kanada läänerannikul. Muusikalisi rände alustas ta isa bluusibändist, seejärel mängis veidi käredamat rokki esitanud grupis viiul ja lõpuks sai temast päris suur kohalik kantristaar. Seda kõike veel enne, kui ta kohtus melisamakulelandiga lisast veidi põhjalikumalt hiljem. Kõigepealt kuulame veel ühte Vaithosse meistriteost. Vaithos albumil Abado world bännas andes, kes maailma saatus sõltub sellest suudlusest kas pole kaunis nimi, aga kuna meie teemaks on täna Kanada muusika, siis mis oleks, kui kuulame veel mõnda selle hiigelriigi legendaarset artisti ja kellest muust ikka alustada kui Niili angist. Nagu teisedki 60.-te põlvkonna Kanada muusikud, näiteks Joni Mitchell, laulad Goen või Robbie Robertson rändas kaneel juba verinoorelt lõuna poole piiri, ikka sinna Ühendriike, kuidas see, kus oli suur muusikatööstus ja võimalus saada staariks neil Jiang sinna ka elama jäi. Aga vaatamata sellele sai temast oluline eeskuju igale järgnevale Kanada muusikute põlvkonnale. Valisin tema tohutust loomingust tänaseks ühe loo 90.-te aastate algul ilmunud plaadilt Harvest Moon. Laulu nimi on Ann nõulledžilt tundmatu legend. Neljang plaadil Harvest Moon, mis on võitnud Kanada kõige plastiisikama Jouna muusikaauhinna. Nagu mainisin, olid vanema põlvkonna Kanada muusikat sunnitud otsima oma tähelendu USA-st. Kõik muutus üheksakümnendatel aastatel, kui ka põhja poole piiri tekkis arvestatav muusikatööstus. Väga olulisel määral hakkas toona Kanada muusikat toetama sealne riigiringhääling CBC ehk Canadian broadcast Company. Jana populariseerivate kodumaisete talente väsimatult ka täna. Üks minu suuri lemmikuid Kanada bändide seas on juba enam kui kolm aastakümmet tegutsenud kauboi Chankis lauljatar Margot Dimins, tema kaks venda ma ikka ja Piiteti Emins ning bassimees näenton kuulama õige neid ka. Nii kõlas kauboi Yorgis aastal 2007 laulus, mis pajatab bändiliikmete väikestest lastest. Kuidas poiss armastab põrandal värvida nagu legendaarne Ameerika primitivist Jean-Michel baskijat. Tütar hüppab ja võimleb, nagu kuulus Rumeenia olümpiavõitja Nadja komanetši ja pisike beebi sama mõtlikult keskendunud nagu Tiibeti budistlik usujuht, 11. Panther laama, kes selle laulu loomise aegu oli alles väike poiss. Kaubaljongis on üks neid väheseid bände, kes on üle 30 aasta muutumatus koosseisus tegutsenud. Iga nende uus plaat on sündmus. Kui aga rääkida Jona auhindadest, mida igal aastal Kanada muusikutele jagatakse siis peaaegu mitte keegi ei saa nende koguarvus vastuktoronto kantri-rokkbändile. Blu rodeo. Nemad on kõige otsesemas mõttes neljangi pärandi edasikandjad. Cable Rodeo on tegutsenud juba kaugelt üle 30 aasta siin üks neile tüüpiline kurvalt kaunis jutustus, mis kannab nime väed, timing, halb ajastus. Niimoodi kõlas. Ma ei tea, aga nüüd on bluusiaeg. Nagu teada saime, mängis Vaithossi mees Ljuhtus see alguses oma isa bluusibändis järjekordset esinemist siin vikerraadios alustas Vaithos oma töötlusega Chimmyriidi pluusist. Veebi what you want to. 1925. aastal Mississippis sündinud Jimmy riidi on muusikakriitik kauda nimetanud tõenäoliselt kõige mõjukamaks pluusi meheks üldse sest tema haaravate pluuside stiil oli kergesti mõistetav ja igati arusaadav. Simmerid aeg siin ilmas jäi suhteliselt lühikeseks, vaid 50 aastat kuivemaks. Kolme loomingulise aastakümne jooksul jõudis ta uskumatult palju kaunist muusikat luua. Pluuside tõlgendused on jõudnud lugematute üle ilma tuntud muusikute esinemiskavadesse ja plaatidele. Ma ei saa jätta siin uhkelt nimetamata selliseid meistreid nagu Rolling Stones, Jerry Lewis, Jaan Rääts, Ann Morrison, trompeti greip full teed ETačeimz oh, neid on veel väga palju. Vaithos ka. Eriti suur hulk töötlusi on tehtud riideid kuulsaks lauldud loost piin Vosmen. See on tegelikult ainus Simmi pluus, mille autor ta ise ei olnud. See au on andur lavendiksonile Jeriilimenedžerile, Alsnishile viigmas männiteekond bluusihittide taevasse algas 1960, kui laul salvestati. Simmi laulis, mängis suupilli ja kitarri. Teda saadvate muusikute seas kõlab salvestuses ka võrratu bluusimees vulli Dixon ise basskitarril. Nii, aga siin on vaid Hosseistundlikviinbašmann riid, kus ta ka ei oleks, on sellega kindla peale vägagi rahul. Vaithos, kelle loomingut on bluusiklassika ikka aeg-ajalt. Tänud. Siin üks klassikute hulka kuuluv isiksus, veel märjan voolternshikaks paljude tollaste bluusimeeste eeskujul Louisianast 1900 neljakümnendatel Chicagosse suundunud liit Volther Roosne suupillimängija, kes õppis oma kunsti parimatelt esmajoones Annebay Williamsonilt leedri poolt, tüdines sellest, et trikitarrid püüdsid tema suupilli oma tugeva heli alla matta. Niisiis tegi ta lihtsee kavala käigu, peitis koos suupilliga pihku väikese mikrofoni ning ühendas selle juhtme kitarrivõimendiga. Nii sai ta oma suupillil tugevaks kitarriheliga võistelda ja uusi kõla, värvinguid ja heliefekte luua. Üliandekas Little Voltšer mängis maadivoodersi bändise džiga kogulus vendade Chesside salvestusstuudio võttis ta 1950. oma hoole alla, sest stuudiosse oli noil aegadel koondunud enamus Chicago nimekaid bluusimeistreid. Paljudel olid oma bändid ja muusika huvides, liiguti ühest bändist teise ning teinekord juhtus, et mitte kõik andekad ja säravad isiksused ei sobinud omavahel kokku. Võllitiks on selle kohta öelnud, noh, ta oli enamasti purjus ja isegi kaine peaga leidis ta ikka põhjuse kellegagi tüli norida. Kurb küll, Liddell Volter oli tõesti kadestamisväärselt andekas bluusimees samas kehva iseloomuga, teinekord vägivaldne alkohoolik, kes sattus tihti tobedadesse tülidesse. Viimaseks selliseks jäi kõrtsikaklus ühes Chicago ööklubis. Järgmisel hommikul, 15. veebruaril 1968 leiti, et muusika on une pealt siit ilmast lahkunud sõjajärgsete bluusi suupillimeeste kuningas, nagu teda kutsuti, jõudis vaid 37 aastat vanaks saada. Mayweebi piiga, kes ei salli, petmist, valetamist ega rumalust. Willie Dixoni laul, Leto Volga ja tema suupill ja siin Vaithos. Selline vaimustav põhjamaine bluusi tõlgendus Kanada bändilt Vaithors. Varem oli juba juttu lõõgastus seest, aga kindlasti tasub ka lihtsamaid Clevelandi kohta mõni sõna pajatada. Tema on hoopis USA pärit, sündinud Haagos, elanud samas kogu oma elu siiski põhjapool piiri Ontario provintsis Kanadas. Keegi on kirjutanud, et Melissa meenutab talle iseloomult Vaidsi seda käredahäälset trubaduuriks, kes ka mitmetes filmides kaasa löönud. Hääled on küll erinevad, Melissa oman selge, puhas ja võimas. Nagu oma abikaasa, pole ka muid lihtsamaid Cleveland tahtnud mängida vaid ühte muusikastiili. Tema vaid Horse eelsetel sooloplaatidel võis kuulda juurte rokki, poppi, kantrit ja bluusi ning muidugi folki nagu luuk, nii on ka Melissa viimase kümnendi keskendunud üksnes Vaithorstile. Kuulame teda ühes väga-väga dramaatilises laulus. Selliseid hirmutavalt tumedaid värve maalis meile lihtsamaid kul elanud Kanada bändist Vaithors koos lõhtus, seega on nad loonud muljetavaldavalt hästi kokku kõlava helimaastiku. Nende kahe vahel hõõgub vaikne tuleleek, mis aeg-ajalt plahvatab mõlema peamine muusikaline instrument kitarr, aga plaatidel mängivad nad ka löökriistu. Laval on neil kasutusel luuper aparaat, millega salvestatakse koha peal helid või hääled ja kasutatakse neid seejärel sealsamas laval jätkuva loo taustaelementidena. Niimoodi saavad üks või kaks muusikut kõlada kontserdilaval terve bändina. Ka Eestis on mitmeid laval ooperite kasutajaid. Puuluup teeb seda väga vahvalt, nagu ka näiteks maarjaLuut. Inimestevahelised suhted on alati olnud peamine laulu teema ning Vaithos lauludes on tihti viiteid väikestele lahingutele, mida ikka ja alati kahe inimese vahel peetakse liiga loos suid lisast. Ohmeline magus häving, sellised uhked rütmid, Taranto bändilt, Vaithors. Loodan, et olete nautinud meie Kanada muusikatundi siin vikerraadios. Tegemist on tõelise muusikalise vara Aidaga, selles tohutus riigis on väga palju avastada. Lucia Melissa võtavad ka lõpetuseks, et pika autosõidu Mehhiko suunas lähema haige nendega kaasa ja kohtume taas. SG.