Elu pärast Google'it. Von Krahli teatri vikerraadio ja Eesti Teaduste Akadeemia koostöös sündinud loengusari elu pärast Google'it pakub visioone elust Eestis ja maailmas 25 aasta pärast. Loengud olid, aluseks on järjeks tulevikuvisioonide saatesarjale Raadio Jaik mida saate kuulata vikerraadio kodulehelt ja mobiiliäpist. Elu pärast Google'it, Ringo ringvee on usuteaduse doktor ja siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik, kelle akadeemiline ja ametialane tegevus on seotud religiooni ja selle erinevate väljendusviisidega. Tango lektor, luuletaja ja rege kultuuri edendaja. Aitäh kõigile kohaletulnutele, aitäh rahvusringhäälingule Von Krahli, Eesti Teaduste akadeemiale. Ja juttu tuleb tõepoolest vaimsusest ja religioonist. Peeter Jalakas mainis alguses, et tuleks sõnastada mingisugune nagu kreedo Loengule. Ainukene kreedo, mis mulle pähe tuleb, on lihtne üldinimlik, parandage meelt, sest viimnepäev on lähedal. Ta on lähedal, täna tahan lähedal 25 aasta pärast, ega ta kusagile. Kuulge, ma lähen ära, ei lähe. Tänase jutu aluseks on nii-öelda enesevisioone, aga on ka numbrilisi aluseid, tulevad rahva loendustest, need tulevad. Kui me räägime sellisest projektsioonis tulevikku, siis aastal 2015 Uuringukeskus avaldas sellise projektsiooni tefiougherofueldurallitšin Spopulation Grow projekt siis 2010 2050. See on esimest korda nii-öelda teaduse ajaloos, kui võeti kokku erinevaid näitajaid, erinevaid projektsioone ja siis need kokku pandi sündivus, usuline määratlus, vanus ja usuvahetus, need olid need, mida, mida nemad vaatasid. Kuna mul on, ma võiks öelda, et ta nagu mitmeid erinevaid teid siis see kõik, mida ma siin täna räägin, peegeldab nii-öelda minu enda isiklikku reflektsiooni, mitte ühegi ametiasutusega ega mingit muud sellist ametlikku seisukohavõttu, et võtke seda lihtsalt kui sellist reflektsiooni, mis on tulnud sellest, et religiooniga olen ma tegelenud väga-väga pikka aega ja religiooniga on mul alati ka nagu lihtsam, et kui me räägime, et mis asi religioon on siis minu jaoks kõige lihtsam, selline religiooni definitsioon on nii-öelda Emil Turkhaimi religiooni määratlus enam kui 100 aasta tagant, et religioon, see on pühaga seotud uskumuste ja tavade terviksüsteem, mis seob järgijad kokku moraalseks kogukonnaks. Uskumused, tavad tähendab, need on nagu kaks olulist asja, et kui me räägime religioonist, me ei räägi ainult sellest, et inimesed midagi usuvad, vaid seal on alati ka millegi tegemine oluline. Ja kui me usume ühtemoodi, kui me teeme ühtemoodi, siis liidab meid kokku vaimsusega. Paraku on minu jaoks nagu palju rohkem probleeme. Et kui ma mõtlesin selle pealkirja peale religioon ja vaimsus, et mida selle vaimsuse all nagu mõeldakse, tegelikult see võib tähendada ju väga erinevaid asju. Et tihtipeale me räägime religioonides, on teatud selline vaimsus, teatud suhtumised, teatud teatud hoiakud maailma suhtes ja üleloomuliku suhtes. Aga kui me räägime ka vaimsusest, siis tihtipeale see on nagu nähtus omaette. Tähendab vaimsus, Piritoliteed, vaimsed liikumised ja kõik muu see on nagu mingis mõttes palju selline amorfsem nähtus. Seda määratleda on mingis mõttes tihtipeale keerulisem kui, kui religiooni, et see on selline laiem ebamäärasem, mõni kordne vaimseid liikumisi kategoriseerida ka religiooniks, teinekord jälle mitte ja sellised küsimused sellega sellega haakuvad vaimsed liikumised läänemaailmas. Me räägime sellest juba 19.-st sajandist, tegelikult võib-olla isegi varemast ajast ja tänasel päeval ka meil on igasuguseid vaimseid liikumisi, aga kui neid vaimseid liikumisi vaatama, siis nad on tihtipeale huvitavad vähemused, kes saavad küll palju tähelepanu. Suhteliselt väike hulk inimesi, kes on huvitavad, kellele pööravad teadlased oma tähelepanu ja sellega tihtipeale kaasnenud nii-öelda võiks öelda, nagu ebaproportsionaalne võimendus, tekib tunne, et see vaimne liikumine võib olla midagi nagu tohutult suurt muutvat ja kõike muud. Tegelikult on see väike inimrühm, mis aja jooksul lihtsalt kaob ja hajub selliseid vaimseid liikumisi läänemaailmas. Me oleme kohanud sadu, kui mitte õigem oleks öelda tuhandeid ja kümneid tuhandeid. Ja see vaimsuse religioon on ka selline enesedefineerimise koht tänapäeval eelkõige nagu läänemaailmas populaarne, see, ma ei ole religioosne, aga ma olen vaimne, et see oleks nagu kuidagi religioosne ja midagi sellist. Igandliku ja võib-olla teinekord tagurliku, aga spirituaalne, see on ikkagi midagi nagu selliste ehedamalt ja nagu midagi ehtsamad. Ja noh, me räägime siin religioossetest vajadustest ja vaimsetest huvidest. Ma olen vaimsete huvidega inimene. Seda on ilmselt paljudel lihtne öelda, mul on religioossed vajadused, mis vajavad rahuldamist, on tõenäoliselt nagu veidi keerulisem, siis tekib nagu kohed, mis vajadused need siis sellised on. Aga inimestel on religioossed vajadused ja väga paljudel. Ja kui me räägime religioonist, kui räägime vaimsusest tänapäeva maailmas, aga ka 25 aasta pärast, kui siin maailmas midagi ei juhtu. Sellepärast et 25 aastat on suhteliselt pikka aega selle jooksul võib igasuguseid asju juhtuda. Kui me siin vaatame täna nii-öelda, mis 25 aasta pärast võiks olla, siis me lähtume sellest eeldusest, et midagi hirmsat vahepeal ei juhtu. Et kõik läheb edasi samamoodi, nagu see on senini läinud. Aga mis on oluline, on see tarbimisühiskond? Me elame tarbimisühiskonnas, religioon on samamoodi osa tarbimisühiskonnast, kuidas religioonid ennast turundavad, kuidas tahavad ennast inimestele oluliseks ja vaimsusega on täpselt sama asi, räägime mingis mõttes nagu vaimsus tööstusest, vaimsest ettevõtlusest, need on sellised asjad, mida on võimalik näha isegi siis, kui te vaatate lihtsalt äriregistrit. Tähendab, vaatate äriregistrit ja vaatate kuulutusi, mis pakuvad vaimseid teenuseid, vaimseid praktikaid, paljud nendest on osaühingud, mõned on füüsilisest isikust ettevõtjaid, kes selliseid praktikaid pakuvad osa tööstusest. Et see on ka asi, mida tasub nagu meeles pidada. Turundamine, see ei ole midagi sellist, millega religioon või eelkõige ka vaimsus kokku ei puutu. Rääkides sellest 25 aasta pärast, milline see kõik on? Et tuleks pakkuda mingisugust visiooni? Lihtne oleks öelda, see 25 aasta pärast on kõik valgustunud inimesed, te olete kõik valgustunud inimesed 25 aasta pärast tunnetate seda maailma terviklikult. Ja, ja igasugused muud imelised asjad on teile osaks langenud. Noh, kui me nagu maailmanumbreid vaatame, siis alati nii ei pruugi olla. Maailm ei pruugi iseenesest kuidagi vaimsemaks muutuda ja kasse vaimsemaks muutumine tingimata hea on, on hoopis hoopis ise küsimus. Kui ma selle peale nagu tänase teema peale mõtlema hakkasin, kui me räägime siin elu pärast Google'it, siis milline oli elu enne Google'it? 25 aastat tagasi. Kui me räägime usust ja vaimsusest 25 aastat tagasi siis oli aasta 1993 ja uudistehuvi uudistööstuse huvi oli muuhulgas erinevatel sündmustel, mis aasta sisse juhatasid. Aastal 1993 26. veebruaril püüti esimest korda Ameerika Ühendriikides kaksiktorne õhku lasta. Inimesed ei olnud veel nii leidlikud, nagu mõned kümned aastad hiljem püüdsid. Nii-öelda gaasiballoonidega torn õhku lastes ei õnnestunud, ainult kuus inimest sai surma ja tuhatkond sai vigastada. Veebruari lõpus algas Vastuseis David koores ja tema prantsuse viideans rühma ja Ameerika Ühendriikide föderaalvõimudega see piiramine. Nende nii-öelda selle keskuse piiramine kestis ligi kaks kuud. See kõik lõppes veresaunaga. 70 inimest sai surma veidi üle 70 sai surma, nende hulgas ligi veerandsada last. Ja ütleme niimoodi, et kui 93. aastal alguses maailma vaadata, siis tundub nagu häda ja viletsus on tulemas. Tähendab, kõik läheb halvaks. Igasugused ohtlikud usurühmad on, osad tahavad maju õhku lasta, teised vastanduvad ennast enamusühiskonnaga, haaravad relvad. See on nagu see üks osa sellest pildist. Kolmas asi, mis 25 aastat tagasi oluline oli, oli usuvabadusega seotud küsimused eelkõige Euroopas, aga ka mujal maailmas. Et kas inimesed võivad uskuda kõike, mida nad tahavad, kas neil on õigus seetõttu diskrimineerida või mitte? Need olid sellised olulised teemad ja tegelikult olulised teemad ka järgnevateks aastateks, näiteks, et see üheksakümnendad aastad oli periood, kui ühelt poolt võideldi usuvabaduse eest ja teiselt poolt olid huvirühmad, kes siis võitlesid kõikvõimalike ohtlike sektidega. Nii neid on nimetatud, et selline setivastane võitlus koopas ja 93. aastal juhtus veel Euroopa Inimõiguste kohtus üks oluline lahend või leidis aset siis üks oluline kohtulahend Coqinaakis versus Kreeka kus siis Jehoova tunnistajale Kokkinakisele, keda Kreekas oli süüdi mõistetud usu kuulutamise eest anti õigus, et inimesel on õigus oma usku kuulutada isegi siis, kui ühiskonna enamus ei pruugi seda aktsepteerida. Ja see on üks selline märgiline sündmus Euroopa usuajaloos. Üheksakümnendatel aastatel, see 25 aastat tagasi, nii veits kindlasti väga populaarne, tähendab sellised uued vaimsed liikumised tohutult populaarsed, kõik ootasid mingisugust tohutut läbimurret. Nonii, nagu tänasel päevalgi. Et toimub läbimurre, saabub aasta 2000 algab Veevalaja astub, kõik on nagu superluks, inimesed ootasid seda, aga seda läbimurret ei tulnud. Ja samal üheksakümnendatel aastatel see 25 aastat tagasi me räägime ka juba sellisest New Page'i tööstuseks muutumisest ja kõigest muust, täitsa nagu äriline ettevõte, mitte ainult siis selline vaimne. Kui me vaatame 25 aastat tagasi Eestisse, siis ilmselt ei ole Eesti lähiajaloos olnud usuliselt nii aktiivse perioodi kui 90.-te aastate algus, kõik näitajad, ristimised, leeritamised, laulatamised, transendentaalses meditatsioonis, osalemised ja kõik need numbrid nagu tõusid tohutu kiirusega. Ja siis 25 aastat tagasi alates aastast 93, Need numbrid hakkasid kõik tasapisi langema. Vaadates aastat 93, siis võiks öelda, et noh, nii-öelda tulevikuperspektiiv, milline oleks Eesti 25 aasta pärast, ehk siis täna. Kõik inimesed käiksid kirikus, kõik oleksid tohutult vaimsed, kõikide vaimsed ja usulised vajadused on rahuldatud ja nii edasi. Selgus, et need vajadusi ei ole nii palju kui arvati. Aga on asju, mis ei muutu. 25 aastat tagasi käis Eestis paavst kohtus lastega käesoleval aastal siin alles eile käis Eestis paavst kohtus lastega ja 25 aasta pärast tuleb Eestisse paavst ja kohtub lastega. Pange seda tähele. See on see nii-öelda see minevik, et me tahame nagu näha seda, et mis oleks, mis oleks tulevikus mõelnud selle peale, miks me seda näha tahame või miks me seda teada, miks me selle üle arutame, see on umbes samasugune asi, et arutame selle üle, mis saab pärast surma. Keegi nagu täpselt ei tea, aga kõik tahaksid nagu mingisugust kindlust, et tulevikus on kõik hästi ja kui ma ära suren, siis ma satun nagu heasse kohta. Võib-olla tulevikuteed nii-öelda mõelda selle peale, milline see tulevik võib olla. Selles võib-olla oleks kasu siis, kui me mõtleksime, mida meie tänased sammud nagu tuleviku jaoks tähendavad või et kuidas nagu mängima hakkab. Kas meie suhtumine on realistlik näiteks või mitte, aga siis on palju tegureid, mis ei sõltu üldse meist mitte ühestki neist. Küll, aga see võib sõltuda ühest konkreetsest inimesest, kes näiteks suudab enesega kaasa haarata tohutuid rahvamasse või mõnest muust inimesest, kes teeb, kes teeb midagi midagi muud. Rahvastik. Rahvastik on oluline, kõige lihtsamalt öeldes, kui me vaatame 25 aasta taha, siis nii-öelda tulevikku mis seal paistab. Kõige lihtsam on öelda selliselt, et tähendab need religioonid kasvavad, kus sünnib rohkem lapsi, see on nagu kõige selline primitiivsem ja lihtsam ja ausalt öeldes ka kõige ausam suhtumine. Tähendab, kui on lapsi, siis nad võivad võtta omaks vanemate usu ja seda edasi edasi kanda. Peouuringukeskus on teinud sellise rahvastiku projektsiooni, kus rahvastik kasvab maailmas, kus ta järgmise 50 või vabandust siis järgmise 25 aasta jooksul võib-olla kasvab vähem. Euroopa on tuntud selle poolest, et seal rahvastik eriti ei kasva. Osades piirkondades. Me teame seda, et projektsioonid näitavad rahvastik väheneb, aga on teatud piirkonnad, kus siis rahvastik kasvab ja kasvab olulisel määral, see on Aafrika, see on Lähis-Ida-Afganistan, Pakistan, see on Lõuna-Aasia. Et seal lihtsalt inimesed rassis öelda, sigivad paremini. Tähendab, see on lihtsalt see lihtsalt on fakt, rahvastiku projektsioonid, millele nad toetuvad, eks ole, samale vanusele, viljakusele ja paljudele muudele muudele momentidele. Kui me vaatame selles kontekstis, et millised religioonid näiteks kasvavad, millised kahanevad, siis tihtipeale öeldakse, et islam kasvab ja kasvab, kas kristlus kasvab? Noh, Euroopa kontekstis tihtipeale öeldakse teise kristus väheneb. Kui me nagu maailma laias pildis vaatame, siis kristlus ka seal täpselt samamoodi. Sellepärast kristlus ja islam, mõlemad on Aafrikas olulised ja seal lihtsalt rahvastik kasvab niisama. Lihtne see loogika on, islamiusulised kasvavad veidi kiiremini. Aastal 2010, Uuringukeskuse andmetel oli 31,4 protsenti maailma elanikkonnast kristlased ja aastal 2050 ehk siis peaaegu selles hetkes, milles meie kõneleme, on see ikka 31 protsenti, islamiusuliste inimeste arv mõnevõrra kasvab 23-lt protsendilt 29-ni. Ja Me võime, nagu mõelda, tihtipeale siin Eestis elades. Kindlasti kasvab kõige rohkem uskmatu nende inimeste arv, kes ütlevad, et neil ei ole ühtki usku, nad oma usku ise ise teame, mis me usume. Et nende arv kasvab, sest et noh, maailm ju valgustub ja muutub selliseks liberaalsemaks ja paremaks kogu aeg. Aga nende protsent üleüldiselt kahaneb see, miks selliste inimeste hulk kahaneb. Põhjusi on mitmeid, siin ei ole arvesse võetud seda, et kui Hiina peaks oma religiooni poliitikat muutma ja sealsed inimesed endale usu leidma, et mis siis juhtub, siis tõenäoliselt usku mitte omaks pidavate inimeste arv väheneb veelgi rohkem. Et see Hiina pilt on nagu veidi selline problemaatiline ja mingis mõttes ette ennustamatu. Aga miks siis nende inimeste hulk protsentuaalselt väheneb ja arvuliselt eriti ei tõuse siin järgnevate kümnendite jooksul, siis me võime öelda, et põhjus on jällegi sigimises. Tähendab, nendel inimestel lihtsalt ei pruugi lapsi olla, aga ta on väga vaimsed, aga laps ei ole teised inimesed on väga religioossed ja on väga palju lapsi. Ja siis ühel päeval see lihtsalt on niimoodi, et see pilt on teistsugune. Et need on sellised nüansid muude uskude puhul. Me ei saa öelda, et need muudatused järgnevate kümnendite jooksul võib-olla nagunii tohutud oleksid. Kui me nagu vaatame seda pilti, mis tänases päevas on aastal 2015, viimased sellised globaalsed näidikud. Jällegi sealtsamast uuringute keskusest, kus öeldakse, et 31 protsenti maailma elanikkonnast on kristlased, 16 protsenti ei pea omaks ühtki ja moslemi 24 protsenti ja siis kõik ülejäänud. Milline see tulevik on? Seda me näeme, loodetavasti enamik neist seda näeb või noh, mine sa tea, kas see nüüd midagi nii positiivset on. Aga kui me paneme siia kõrvale Eesti ja mitte 2015 vaid 2011 rahvaloendus, siis me saame võib-olla sellest aru, et Eesti on väga anomaalne paik, kui me arvame, et kõik, mis i, meil on normaalne, et kõikjal mujal maailmas on samamoodi, siis me eksime sügavalt. Eesti on eripärane mitte ainult maailma mastaabis, vaid Euroopa mastaabis. Täpselt samamoodi. Eesti on üks nendest vähestest maailma riikidest riigi elanik, konna moodustavad inimesed, kes ei pea omaks ühtki usku, meie jaoks on see normaalne. Teiste jaoks on hoopis teistsugune olukord normaalsus veidi üle 29 protsendi, peab siis Eestis mõnda usku omaks, osad ei soovinud vastata, osad ei pea üle poole 54 protsenti pea omaks ühtki usku ja osade puhul paari protsendi jagu jäi siis meil teadmata selle rahvaloendusega aastal 2020 seda tüüpi rahvaloendus täna me ei tea, nii et me ei saa ka nagu sealt edasi vaadata, et mis see tulevik toob küll, aga meil on 2000 ja 2011 nii-öelda loendused ja sealt pealt on võimalik teha ka Eestile teatud sellist projektsiooni, mis meid ees ootab. Eurobaromeetri 2012 selline olukorra hinnang usu suhtes Euroopas. 72 protsenti Euroopa elanikest peavad ennast kristlasteks, 16 protsenti peavad ennast siis mitteuskujate seitse protsenti atestideks ja selle järgi siis kaks protsenti islamiusulised, kolm protsenti siis muud usud. Kui me vaatame nagu seda Eesti olukorda, siis Eesti on eriline, tähendab ja see meie erilisus uskmatus, erilisus on väga oluline osa meie identiteedist, on Atko Remmel Tartu ülikoolist öelnud, et kui 2005 eurobaromeetri uuring tuli mis puudutas usku ja usku jumalasse, usku vaimsesse, jõudu ja siis selgus seal, et Eesti elanik koondon kõige vähem jumala usklik? Ei, see oli nagu siinsele lugejaskonnale ajalehes või ajakirjanduses seda nii-öelda publitseeriti siinsete lugejate nagu me oleme jälle näoga tipus kuskil eriline. Kui me vaatame seda, et kui palju inimesed uskusid sellesse elujuhtivasse jõudu või väkke siis see protsent oli ka Euroopa kõige kõrgem. Kui me nagu loeme neid nii-öelda religioossed-vaimsed inimesed üheks siis me Euroopa kontekstis nagu eriti eristu küll aga selles, et nii-öelda konkreetse religiooni omakspidajate hulk on siis märgatavalt erinev sellest kui me lihtsalt vaatame nagu seda Eesti tuleviku. Ja kui me vaatame seda nii-öelda 25 aasta pärast selle 2011 rahvaloenduse nagu näitel, siis noh, nii nagu ma ilmselt seda mainisin, luterlaste arv lihtsalt väheneb. Põhjus on siis väga lihtne, et eestlaste jaoks religioon muutub või on nii-öelda vähem vähem oluline ja seal on tulnud viimaste aastate jooksul veel tähendab selliseid muudatusi siin iga viie aasta tagant viiakse läbi sellist küsitlust elust, usust usuelust. Kuni aastani 2015. On üks küsimus, mis kordub kõikides alates 95.-st aastast seda küsitlust läbi viiakse. Üks küsimus on see, kus te olete saanud oma esimesed teadmised religiooni kohta usu kohta. Ja see traditsiooniline vastus aastast aastasse kuni 15. aastani oli vanaemalt. Aasta 2015 oli see muudatus, et kust saadakse teadmisi sõpradelt tähendab seesama, et selline religiooni taastootmine või selline traditsiooniline taastootmine, see on ka katkenud. Et selles suhtes, sest me elame nagu huvitaval ajal. Ja kui meil oleks aastal 2020 rahvaloendus, siis oleks väga võimalik, et kindlat usku tunnistavatest inimestest 65 protsenti oleks teistest rahvustest. See on üks selline moment. Erinevates maailma paikades on religioonil erinev tähtsus kaldub abiettevõtte piis kümmekond aastat tagasi läbi küsitluse. Kui tähtsaks te peate religiooni oma elus väga paljudes erinevates maailma riikides Euroopa seas, seal on see üks heledamatest paikadest maailmakaardil küll, aga kui me mõtleme nüüd tagasi sellele, kus kõige rohkem inimesi sünnib järgnevatel aastakümnetel see on Aafrika, see on osades Aasia paikades, siis need on üleüldiselt need piirkonnad, kus religiooni peavad inimesed enda jaoks ka kõige olulisemaks. See puudutab Aafrikat, see puudutab Lähis-Ida, see puudutab Pakistani, Afganistani ja siis ka Lõuna-Aasiat ja samamoodi Ladina-Ameerikat. Seal peetakse ka religiooni oluliseks, aga sealse rahvastiku kasv ei ole nii kiire kui, kui näiteks Aafrika kontekstis. Ja enamikus nendes piirkondades siis levinud üks või teine religioon rohkem, kui me räägime Aafrikas, seal on kaks suurt kristlus ja islam ja sealt nii-öelda see juurdekasv. Mõlema religiooni puhul tuleb nii-öelda märgatavalt vasta 2013, kui ma ei eksi. Uuringukeskus viis läbi küsitlust islamiusulistest maades küsiti väga paljusid erinevaid asju, kuidas suhtutakse peresse jumalasse ja kõike muu muusse, aga muuhulgas küsiti ka seda, et kui tähtsaks te peate religiooni oma elus. Küsitlused ei pruugi alati vastata nii-öelda sellele tegelikkusele, kui oluliseks peetakse. Küll, aga see peegeldab seda, kuidas inimesed arvavad, et oleks õige vastata. Ja kui me vaatame Aafrika nii-öelda perspektiivi Aafrika islamiusuliste inimeste perspektiivi Senegalis 98 protsenti elanikkonnast pidas religiooni väga oluliseks. Ghanas 97, Kameruni see 96 protsenti Keenias ainult 95, Nigeerias ainult 93, Etioopias 87 protsenti, kui me vaatame Pakistani 94 protsenti. D elanikest islamiusulistest elanikest ütles, et usk on nende jaoks väga tähtis. Afganistanis 92 Liibanonis ainult 59 protsenti Marokos 80 üheksakümneprotsendid on nagu väga suured. Kui seda siin saalis küsida, et kui paljude jaoks on religioon väga tähtis, siis üleüldiselt eeldaks, kui me mõtleme, nagu näiteks Aafrika peale või Pakistani peale. Et kõik ülejäänud inimesed, välja arvatud esimene rida tõstab käe püsti, ütleb, et nende jaoks on see kõige tähtsam asi üldse maailmas. Siin seda küsimust esitama ei hakka, aga mul on kahtlane tunne, et sellist tulemust me ei saa. Ja seesama Uuringukeskuse küsitlused aastast 2008 2017 Ghanas 89 protsenti kristlastest ütles, et religioon on nende jaoks väga tähtis. Nigeerias 82 naps on põhimõtteliselt peaaegu seesama protsent, mis Nigeerias elavate moslemite seas. Kolumbias 80 protsenti kristlastest ütles, et religioon on nendele väga tähtis. Taanis ütles, et religioon on neile väga tähtis, üheksa protsenti kristlastest. Et see on see erinevus, tähendab need asjad, mida meie siin pidada nagu normaalselt, eks või meie lähiriigid või kellega me suudame võib-olla kõige rohkem samastuda, kui me räägime siin Taanist või Saksamaast Euroopa riikidest, siis need protsendid on märgatavalt tagasihoidlikumad kui paljudes kiire rahvastiku kasvuga maades. Seda on ka öeldud, kui me räägime religioonist religioonil 20. sajandil, tõenäoliselt ka 21. sajandil. Nendel religioonide läheb hästi, millel on tihe side rahvustundega. Kreeka puhul, see on ilmselt nii armeenia puhul, kes on armeenlane, armeenlane, see on see, kes on armeenia kiriku riided liigelda võib-olla ateist, aga tähendab, kui ta on kirikuliige, siis ta on ikkagi nagu päris armeenlane ja ja selline selline loogika paljudes maailma paikades. Jah, usk mängib palju suuremat rolli, kui me vaatame Eestit aastal 2015 Saar Poll elust usust usuelust. Küsitlus. Noh. 6,7 protsenti eestlastest ütles, et usk on nende jaoks väga tähtis teistest rahvustest, see protsent oli 12. Tähtsaks pidas 24 protsenti eestlastest, 29 või ligi 30 protsenti teistest rahvustest. Et need vahed on nagu sellised, mida on meil keeruline ette kujutada, kui me oleme tavaline keskmine eestlane, kes ütleb, et usk tema jaoks tähtis ei ole või vaimsed asjad tema jaoks tähtsad tähtsad ei ole. Enamiku jaoks ei ole kas üldse eriti tähtis. Kui me vaatame Ameerika Ühendriike, üks sellistest lääneriikidest, kus religioon on väga tähtis siis seal väga tähtsaks pidas 58 protsenti elanikkonnast 17 protsenti ütles, et see ei ole mitte eriti tähtis või üldse tähtis Eestis see protsent oli 62. Et siin on, tähendab need märgatavad vahed ja need kõik provitseeruvad tegelikult nagu tulevikku. Kui ei ole vanemate jaoks tähtis, siis ei ole laste jaoks tähtis ja sealt see nii-öelda edasi edasi liigub, see on asi, mida me siin Eestis oleme näinud. Ja nii need protsessid lihtsalt lihtsalt käivad. Euroopat vaadates, mida, nagu oluliseks peetakse või tähendab, kui tähtis üks või teine usk Euroopas on. Ah, mida tumedam siin kaardi peal, seda olulisem religioon inimeste jaoks on. Katoliiklikest maades on see oluline õigeusumaades täpselt samamoodi, seal tulevad mõlemasse rahvusliku identiteedi momendid sisse ma kirikus ei käi, kes ma olen, ma olen katoliiklane. Sama asi, mida ta võitjale leedus, kohad Teie, Leedu sõbrad võib-olla kirikus ei käi, aga kes nad on siis nad vastavad, rahvaloendus on katoliiklased 80 protsenti, eks ole. Kuigi samamoodi aasta-aastalt see number väheneb õigeusumaailmas täpselt samamoodi on teatud piirkonnad, mis on nii-öelda usukauged, Ida-Saksamaa, Tšehhi, Eesti, need kolm piirkonda ajaloolised põhjused. Me võime öelda ja see, see pöördemoment on olnud selline, et seda taastoota on üsna-üsna keeruline, kui mitte võimatu teema, mis tänapäeva Euroopas nagu kirgi kütab. Tihtipeale on islam, et euroopa islami seerub ja nii edasi. Kas see on tõsi või mitte? Sellele võib läheneda nii-öelda ideoloogilisest perspektiivist, kas see on hea või halb? Maailm lihtsalt on selline, täna sajab vihma, homme paistab päike, kas on hea või halb, jumal seda teab. Aga kui me vaatame seda pilti nii-öelda, mis meil tänases Euroopas on, siis me räägime siin ligi viiest protsendist islamiusulistest inimestest kogu Euroopas. Piirkonnad on erinevad, Saksamaal on rohkem, Prantsusmaal on rohkem, Rootsis on rohkem aasta 2016 andmetel noh, me räägime siin mitte üle 10 protsendi üheski nendest riikidest Suurbritannias ja, ja nii edasi. Uuringukeskus, rääkides islamiusulistest Euroopas on teinud samasuguse sellise alalise projektsiooni. Tähendab, nad on võtnud nii-öelda kolm lähtenurka, üks on see, et igasugune immigratsioon Euroopasse lõpeb. Tähendab, mis siis saab? See tähendab seda, et üleüldiselt islamiusuliste arv kasvab nii või teisiti. Põhjus on väga lihtne rändetaust, teistsugune arusaam perekonnast, suurem sigivus. Tähendab, see kõlab nagu primitiivselt, aga nii paraku see on, inimesed lihtsalt on, suuremad perekonnad on rohkem lapsi, usku antakse edasi. See on üks asi, mis samamoodi küsitlustest välja tuleb. Tavaliselt öeldakse, et naised on ju palju religioossemad, tähendab naiste jaoks on usk tähtsam kui meeste jaoks. Väga paljudes religioonides see tõepoolest niimoodi on, välja arvatud islamis, kus seda vahet ei ole, see on meeste jaoks on laste jaoks õhia tähtis. Tähendab, see on üks selline moment, mis ilmselt mõjutab ka seda, kuidas nagu seda religiooni taastoodetakse, kuidas seda elus hoitakse. Kui jätkub nii-öelda tavapärane migratsioon Euroopasse või sisseränne Euroopasse siis aastal 2050 uuringu ehk siis seitse aastat pärast seda, millest me siin rääkima peaksime aastast 2043. Rootsis peaks olema 20 protsenti elanikest islamiusulised, Norras 13 protsenti Prantsusmaal 17 protsenti, Suurbritannias 16 protsenti. See ränne mõjub, tähendab, see lihtsalt mõjutab selle rände puhul nii kristlaste kui islamiusuliste inimeste rände puhul rännakul Euroopasse tuleb meeles pidada seda, et need inimesed rändavad sellistes kohtades, kus religioon on tähtis, see on meie jaoks väga tähtis asi. Ja loomulikult seda jätkatakse oma usu praktiseerimist ka uues asukoha maas võib-olla teistmoodi, kui meie seda ette kujutaksime. See on see üks selline praktiline näide sellest, et kuidas nagu religioon teatud inimrühmadele oluline on. Seda me oleme näinud Tallinnas Aafrikast pärit välistudengid, Tallinna tehnikaülikool on üks selline hea näide, aga neid on olnud ka teisi. Kui Aafrikast pärit tudengite hulk kasvas siis ühel hetkel, mis juhtus, mida teevad Eesti tudengid, kui nad välismaale õppima lähevad? No võib-olla käivad mingis eesti seltsis laulukoor äkki, võib-olla rahvatantsu. Nigeeria tudengid tegi nagu kohe kaks kogudust, kristlikku kogudust ja islamiusulised hakkasid keevise tänav üheksa islamikeskuses palvetamas käima. Tähendab nagu see on see, mis on nende jaoks oluline, mitte laul, tants ja väike õlu hoopis nagu muud asjad. Ja kui see ränne, see on, see 2016 on neid projektsioone tehtud, see 2016, viimane fraktsioon on siis nii-öelda suur sisseränne. Ehk see sisseränne on sama suur kui aastal 2015 2016 selle migratsioonikriisi ajal siis see pilt peaks olema hoopis teistsugune. Prantsusmaal 18 protsenti, islamiusulisi, Rootsis 30, Saksamaal 19,7 ja nii edasi. See, et asjad nagu mängivad need mängivad oma rolli sisserändel on oma oma roll. Sest et inimestel on teistsugused noh kuidas ma ütlen, normid, reeglid ja nii edasi. Aga tulles nüüd nii-öelda elu juurde pärast Google'it, no ma ei tea, tähendab, kui internetti ei ole siis on kõik täitsa teistmoodi, tuleb suur päikese torm ja kõik saab otsa ja mis siis on, siis ei tea. Aga kui see kõik jätkub samamoodi siis maailma puhul me peame nagu meeles pidama sellist seika, et seal, kus sünnib rohkem lapsi seal need religioonid kasvavad seal religioosseid traditsioone antakse edasi järgnevatele põlvedele. Et see mängib oma rolli, seesama, me räägime Aafrikas, me räägime teatud aasiapiirkondadest ja mõningatest Ladina-Ameerika piirkondadest. Järgmine suur küsimus on, et milline vaimsus valitseb suurtes religioonides 25 aasta pärast? Me ei tea, et võivad olla igasugused, millised on need väärtused. Tihtipeale on olnud nii-öelda läänemaailmas ettekujutuse, kõik inimesed tahavad jagada meie väärtusi, sest meil on lihtsalt niivõrd head väärtused. Siis selgub, üllatus-üllatus, ei tahagi. Kui me mõtleme veel nagu natuke aega tagasi. Ma arvan, et sellest on viis aastat tagasi. Korraks tekkis tunne, et kogu maailm on Euroopa Eurovisiooni Aserbaidžaanis. Siis on osa Euroopast, meil osalevad eurovisioonil Austraalia laule, mis on ka osa Euroopast. Tähendab, nagu kogu maailm, on Euroopa selline kergelt utopistlik arusaam. Aga see küsimus on, millised need väärtused on. Kui me vaatame Aafrikat, kui me vaatame Aasiat. Need väärtused ei ole nagunii liberaalsed, nagu me siin läänemaailmas oleme harjunud nagu neid nagu nendest väärtustest rääkima. Kas need väärtused seal piirkondades muutuvad, me ei tea. Aga ma arvan, et eriliseks nii-öelda optimismiks etnokorraga tähendab hüljatakse kõik gigandid ja hakatakse elama nii nagu meil inimesed muutuvad Ustmatuteks kogu maailmas, siis saabub õnn. No seda tõenäoliselt tõenäoliselt ei juhtu. Ja tulles tagasi sellest, mida ma alguses mainisin mida rohkem järgitakse traditsioonilisi religioone, seda suuremad on perekonnad. See lihtsalt on nii. Te võite seda Eesti kontekstis samamoodi vaadata tihtipeale usutraditsioonides nii-öelda aktiivselt osalevate inimeste pered on suuremad. Neil võib olla näiteks neli last tavalise 1,23 asemel. Tähendab, neid on lihtsalt rohkem ja see mõjutab, mõjutab inimese elu. Ma ütlen mõnikord religioonist rääkides tekib mul samasugune tunne nagu seletada pilti surnud jänesele. Ettekujutus, religioon ei tule ju magamistuppa, tähendab, see on selline vaimne kirgastumine. Jah, tähendab paljude inimeste jaoks tõesti meil siin võib-olla selline vaimne kirgastumine nädalavahetusel teiste inimeste jaoks, religioon tuleb magamistuppa, kööki, elutuppa, siiasamasse, saali. Ta käib igal pool kaasas, need normid käivad kaasas, see on see, kuidas me, kuidas me elame. Usulise kuuluvuse määratlused, inimeste osakaal väheneb tõenäoliselt 25 aasta pärast, neid tõenäoliselt on vähem, jällegi ei taha olla nagu morbiidne, aga paljud nendest lihtsalt surevad välja. Kui järeltulijad ei ole, siis kuidas oma uskumatust edasi annad? Tähendab, ei tule see välja selliselt. Kui oleks uskmatute palju lapsi, siis oleks olukord teistsugune, aga siin tulevad jällegi muud muud muud momendid mängu. Ja noh, seesama see Hiina küsimused Hiina suure rahvastiku arvuga seal religioon on tänase päevani kontrollitud riigi poolt, kui see korraga nagu vabaks lastaks, mis siis juhtub, keegi ei tea. Hiina statistika selle kohta on tehtud selliseid projektsioone või, või nagu oletusi. Öeldakse, et Hiinas kasvab kristlus praegu kõige kiiremini. Milline see tulevik on? Pealegi siin jääb nagu vastuse hetkel võlgu. Kindlasti vaimsus majandust 25 aasta pärast peale Google'it? Ei saa internetis reklaamida, küll aga saab nagu neid flaiereid jagada, tulge minu vaimsesse laagrisse nädalavahetuseks, neil on väga äge ja me paneme 100-ga. See tööstus, see on kindlasti alles ja jätkusuutlik veel üks asi, religioon muutub tõenäoliselt lihtsamaks, on sama asi, millele tänapäeval ollakse tähelepanu juhitud, no oli kiirtoit, eks ole, me räägime tänapäeval kiir religioonist ja kiirvaimsusest on nagu lihtsad lahendused lihtsateks olukordadeks, ei pea nagu õppima mingisugust vaimsust, traditsioone või usutraditsiooni aastakümneid. Te teete kaks korda nädalavahetusel seal mul laagrisse, siis te olete nagu hõbeda või tantraõpetaja või no tähendab kes iganes, keda te nagu tahate olla, realiseerida oma potentsiaal. Ma annan teile tõendi välja ja siis te lähete ja saate teha oma ettevõtte OÜ vaimsus, täna sellised lihtsad lihtsad lahendused religiooni puhul täpselt samamoodi, väga lihtne, mida tohib, mida ei tohi, eks ole. Faisse puhul, mida peaks, mida ei peaks, või muud sellised seigad ja kuidas religioon küberruumis elab, ei oska arvata. Küberruumis religiooni propaganda, vaimsus, propaganda on kindlasti nagu väga efektiivne, kuidas muutub siin ilmselt tuleb see tegurina sisse. Kas meil on Facebooki, milliseid sotsiaalmeedia kanaleid või kas üldse siin Eesti kontekstis samamoodi siin üks tudeng paar aastat tagasi vaatas seda, kuidas öelda, turundatakse puus vaimsust. Ja noh, me võime öelda, et reklaam ei mängi rolli, mängib küll. Kui sa saad ikka nagu kolm kursust või kolm tundi kahe hinnaga see tähendab oli paljudel inimestel selleks motivaatoriks, miks nad just selle konkreetse rühma nii-öelda ettevõtmistesse läksid, sest et noh, ma täpselt ei tea, mis asi see on, aga olen proovinud ja ma saan ju kolm korda kahe hinnaga. Cherry oli veel tollal selleks edukaks müügikeskkonnaks. Ja, ja kindlasti kui me räägime sellest nii-öelda sellest küberruumist internetist, seal võib igaühest saada vaimne liider, kui te nagu suudate lihtsalt ennast nagu jällegi tähendab turundada teete nagu pildid ja igal pool ja olete nagu suurte vaimsete õpetajatega koos ja siis lähebki, ta on selline suur vaimne õpetajast, et annate selle inimesega seal koos on avaliku elu tegelastega ja nii edasi ja nii edasi. Küberruum selle puhul on väga keeruline arvata, kuidas, mis on 25 aasta pärast 25 aastat tagasi. Ma arvan, et keegi ei arvanud, et see nii nii oluliseks muutub. Euroopa puhul, kui Euroopat vaatame, siin tuleb mängu see, et kuidas need traditsioonilised, enamus kirikud, enamusühiskonnaga suhestuvad, ma olen vaadanud rahva loendusi kõikides nendes Euroopa riikides, kus rahvaloendusel küsimus usulise kuuluvuse kohta, mida seal on näha sama 2000.-te alguses, kahe tuhandete antekümnendatel 10 või 11 läbiviidud rahvaloendus, et mida me näeme traditsionaalse religiooni, kõik kaotavad natukene mõnes kohas rohkem, mõnes kohas vähem, aga see protsent natukene nagu langeb ja ka Leedus, Poolas, Rumeenias ja muudes sellistes kohtades, kus see usuline identiteet on, on oluline, et see liikmeskonna vähenemine, see on kindlasti nagu üks üks selline trend. Ja see küsimus on põliseurooplased, mis nende religioon on. Millised need religioonid on, millised on need religioossed institutsioonid, kas nad vastavad nende inimeste küsimustele või nad ei vasta nendele küsimustele. Me võime näha siin täpselt samasuguseid asju, nagu me näeme Euroopa või läänemaailma nii-öelda poliitilisel maastikul korraga selgub, et kõik need etableerunud poliitilised parteid on täiesti mõttetud. Me valime seda, kes on nagu noh, jõulisema lihtsa, lihtsama sõnumiga, kes teeb meie elu kohe paremaks. Võib-olla seesama juhtub religiooni kontekstis, me ei tea. Tuleb samasugune uus Martin Lutter, kes ütleb, et nii siin ma seisan ja teisiti ei saa, järgige, järgige mind, võib-olla mitte. Aga et see on üks selline selline küsimus, sest et see on olnud teemaks aastakümneid nende suurte niinimetatud traditsiooniliste kirikute juures, et kuidas oma sõnumit teha nii-öelda selliseks, et see inimestele korda läheb. Me võime rääkida siin paljudest muudest asjadest, aga kuidas see nagu korda läheb, miks nagu eriti selles kontekstis traditsioon kuidagi katkeb sellisel viisil seda edasi ei anna. Ja selles samas kontekstis millest nagu eelnevalt, et milline see uus on, Milka tähendab kuidas, nagu need suured usutraditsioonid või institutsioonid ennast sellesse suhestuvad. Noh, aeg näitab praegune paavst, kellest räägitakse kui dialoogialdis, sõbralikkust, vähemuste sõbralikkust ja kõigest muust, kui ta ära sureb. Mis tõenäoliselt või läheb pensionile, seda on ju ka nüüd juhtunud. Kui paavst pensionile läheb, ära sureb, milline see järgminemeelsem tähendab, see on täiesti võimalik, et on täiesti vastupidine. Tähendab loomulikult nii nagu teleseriaalis uus paavst ei ole mingeid miljoneid tarvis, tähendab, meil on nagu kindlad väärtused, millele me toetume ja see, miks mitte eriti kui mõelda selle peale, kuidas või milline mõju saab 25 aasta pärast olema Kristusel või ütleme, selles kristlikus tekstis Aafrika Ladina Ameerikal asjal kus see maailmapilt on veidi teistsugune, kus väärtused on palju konservatiivsemad kui lääne ühiskondades 2043, Eesti puhul eestlane, tema religioon ja tema vaimsus Eestis usk on palju, aga mida uskuda, see on juba nagu täitsa oma teema. Jah, usun paljusid asju, aga täpselt ei oska öelda. See on see, mis teistele inimestele teistest maailmadest alati nagu nalja pakub, tuleb jälle eestlane, aga praegu ma ei tea, mis tähendab, mis ma usun, kiisides puid. Jumalatest jumala jumala pärast ei usu. Et noh, tähendab, mis meil on normaalne, teistel ei ole, kuidas see nagu tulevikus olema hakkab, sellepärast et kui me vaatame kõiki neid näitajaid, siis teatud näitajad lihtsalt langevad äärseda taastootmist ei ole. Milline see vaimsus on, võib-olla see on, noh, me räägime siin Eesti kontekstis tihtipeale keelest, eks ole, keele identiteedist kultuurilisest videos, liteedist, seosest maaga ja kõige muuga, võib-olla see katab selle osa, mis meil religiooniga seostub laulupidu, eks ole. Võib-olla laulupeod on 25 aasta pärast tõenäoliselt on, milliseid laule lauldakse, ei tea. Jällegi selline tuleviku küsimus, et see demograafia, see mängib ka Eestis rolli. Tähendab see sündivus, see, mis tõenäoliselt Eestis 25 aasta pärast on. Ja see on selles mõttes huvitav, et inimeste inimesi, kes ei ole etnilised eestlased, nende jaoks on religioon võiks öelda, et suhteliselt tähtis eestlaste jaoks on see nagu ei, nagu ei ole ja kuidas, nagu need kaks asja omavahel hakkavad koos käima, kui riigikogu liikmetest enamik on selliseid inimesi, kes ei saa nagu religioon mingisugune imelik asi, mida mingid imelikud inimesed teevad, kuidas seda reguleerima hakatakse ja kuidas seda kasutatakse. Me elame, tähendab sellises maailma paigas, kus erinevatel riikidel on erinevad huvid. Jällegi, mis see 25 aasta pärast on, ma ei tea, aga, aga kindlasti siin mingisugused muudatused aset leiavad. Kas eestlased muutuvad vaimseteks? No mis asi see vaimsus on? Vaimsus, laager, söön kärbseseeni, olen vaimne inimene. Kas see mingisugust tähendust mu ellu omab, milline see tähendus on? Kas see on mingi kogukond või seda ma teen nagu paari inimesega? Nendel on kõik nagu sellised asjad, mille kohta on väga keeruline nagu mingisuguseid mingisuguseid järeldusi teha, aga kindlasti see maailm on teistsugune. See on nagu enam kui enam kui selge. Ja uskuge või mitte, mul oli antud üks tund aega ja see üks tund on läbi saanud just nüüd aitäh. Kõigepealt suur aitäh, sest sa panid täitsa mind vähemalt mõtlema, kui sa oleksid näiteks loengu alul küsinud, et mis sa arvad, kas 20 aasta pärast, kas usklike arv suureneb või väheneb, ehk siis kas mitteuskujate arv suurenenud, vähemalt tõe näolekult oleks arvanud, et väheneb usklike arv ja nüüd, kui see oleks küsinud, et kas siis proportsionaalselt või mitte proportsionaalsed, kas moslemeid või, või kristlasi et siis tõenäoliselt tuttavaks maga arvanud, et mitte kristlaseks. Islamiusu osakaal suureneb, see tähendab, et sa põne kuulda pole kunagi osanud niipidi mõelda. Aga sellega seoses on niisugune küsimus, et sa ütlesid seda nii, et nagu et usklike hulgas on sigivus suurem. Et mulle tundub, et see vist on niipidi, et mida jõukamaks miski piirkond muutub, seda usuleige maksta muutub. Kas pole nii? Seda on arvatud, seda on arvatud, aga see ei toimi nagu tähendab ühest küljest ja et kui me vaatame, eks ole, Aafrikat, et seal on nagunii-öelda, see üldine toimetulek on nagu nõrgem kui võib-olla kuskil mujal. Aga see ei ole tingimata nii, tähendab, et me võime Ühendriikide puhul ju ka öelda, et noh, tegemist on nagu rikka ühiskonnaga, seal tulevad mängu need nii-öelda need segmendid. No tähendab, et on nii-öelda läänerannik ja idarannik, eks ole, ja seal on nagu vähem. Aga siis on see keskel, kus tõenäoliselt on nagu vähem hästi toimetulevaid inimesi, aga mitte tingimata. Et see on see selline nagu üleüldine kontekst. Kas sellega alati kaasneb nii-öelda majandusliku heaoluga? See tähendab seal võib tulla nagu mängu see, et on vähem lapsi, eks ole. Aga jällegi tähendab, me tuleme sealt nagu teise nurga alla ja ma ei saa siin teha nagu mitte mingit üldistust. Aga kunagi ühe Uganda lasega kõneledes kas ütles, et aga meie jaoks on iga laps jumala kingitus, tähendab, tähtis ei ole see, et noh, kas temast saab nagu advokaat või arst või no tähendab mingisugune selline noh, tähendab hea tegemist ei olnud nagu nii-öelda halva sissetulekuga kõrgem keskklass vaid iga laps on tähtis. Tähendab, see on jumala kingitus meile tähendab, et nad lihtsalt nagu saaksid hästi elada. Me kõik toetame 11 ja mängivad nagu teistsuguseid dünaamikut, kui meil. Aga kas ei ole nii, et iibe puhul on täitsa selge see seotus ühiskonna elatustasemega, et see, kui vaadata praegu ÜRO prognoose, et kuidas iive, siis kassapidaja kassa lõputult vaid tõele, et stabiliseerub ja selle eelduseks on see üldine heaolu, kasvab eks ja siin tundub olevat nagu omavahel miskisugune seos. Jah, tähendab, siin võib olla küll, ma lihtsalt nagu nii-öelda puusalt tulistan nendes riikides tihtipeale see heaolu jaguneb väga ebaproportsionaalselt. Tähendab, kui ma näiteks Aafrikast räägime, on väga rikkad, eks ole, ja siis on väga vaesed ja väga rikastel, keda on vähem, võibki olla vähem lapsi, aga nendel väga vaestel tähendab see nagu eriti mõjutada. Seesama siin paar aastat tagasi olnud see suur migratsioonikriisiga, kust tuleks neid inimesi aidata, jah, loomulikult tähendab selle asemel, et mingisuguseid keskuseid ehitada, ma ei tea, Euroopasse, võib-olla oleks mõistlik see raha nagu paigutada majandusse, seal hakkaks nagu paremini minema, see mõte tuleb meil pähe, siis seda katust tuleb parandada, tuleb tavaliselt meelde siis, kui nagu hakkab läbi sadama. Noh, et, et see on nagu selline väga mitmekihiline asi. Ma jään selle koha peal vastuse võlgu, jah, tähendab, vaesematele on rohkem lapsi, rikkamatele on vähem, aga kas see alati näoga kultuuriliselt muutub? Sellepärast et kui sa vaatad näiteks Saudi Araabiat, tegelikult on ju rikkad inimesed, kelle perekonnad on ikkagi nagu tohutult suured. Sest et see on meie norm, nii nagu meie norm on see, et nagu on juba seitsmelapseline perekond, siis tähendab see imelik nagu kuidas kellelegi. Okei. Ja nüüd teine asi oli see, et mis võib olla kuidagi kõrva kriipima, et, et see oli kuidagi nagu, ütleme siis irooniline selle vaimsuse osas, et sa küsis, et noh, et näed, et siin, et oleme siin grupiga, sööme kärbseseeni, oleme hirmsad vaimsed absoluutselt olemegi. Et absoluutselt, et see on täiesti üks võimalus. Ja ma, mina võib-olla tõlgiksin sele niipidi, et noh, sa ütlesid, et palju eestlasi ütleb seda, et ana küll vaimsusega, mis asi, vaimsus täpselt on, ei oska sõnastada, see on arusaadav, et pigem võib-olla kui püüda seda sõnastada, võiks sõnastataks kuidagi, nii et, et kas sa usud, et on midagi veel eks, et seda, et ütleme kogu seda ühe või teise religiooni aluseks olevaid baastekst, et neisse uskuda, see, nagu seda levinud, eks, aga see, kui küsida, kas midagi nüüd lisaks sellele mikri jalale, et kas midagi on veel siin maailmas, mis seda kuidagipidi mõjutab, ühesõnaga see kõik oleks, seal on meil hästi omane, et tegelikult ma arvan, et see usuleigus on niisugune nagu definitsiooni küsimus. Seda kindlasti, seda kindlasti ja ma ei mõelnud seda. Ma kindlasti ma ütlen täiesti siiralt, ma ei mõelnud seda kuidagi irooniliselt ja seda ma ütlen ka nendele inimestele, kes kuuluvad mingitesse suurematesse või väiksematesse usu traditsioonidesse, see kõik, mida ma siin rääkisin, see ei olnud mõeldud, pidi mingil puhul võtta iroonilisena lihtsalt, kuna, kui ma, kui ma seda lihtsalt vaatan, siis ma lihtsalt näen seda sellisena ja võib-olla ma räägin tähendab sellest vaimsusest ja religioonist, nii nagu ma sellest räägin, sellepärast et ma olen enamiku oma elust sellega tegelenud, tähendab, ja sealt tuleb selline võib-olla teatud nagu ma ei taha öelda nagu küünilisus, aga no tähendab nagu noh, on palju erinevaid asju, inimesed usuvad nagu erinevaid asju. Küsimus on nagu selles, et kui ma nagu vaatan neid selliseid erinevaid vaimsus liikumisi või tähendab ainsuse, eks ole. Et nad siiski on. Ta on küll globaalsed, neil võib olla ühiskonnas teinekord nagu väga oluline mõju. Ja see on tihtipeale nii-öelda isikupõhine. Ja alles hiljuti nahv ilmus raamat sellistest vaimsetest otsijatest. Ja üks oli Steve Jobs, eks kui ta oleks sellest teinud, siis võib-olla meil, eks ole, me noh, me peaksime teistmoodi seda asja. Tähendab, meil ei oleks arvuteid ja meile oleks paljusid muid asju. Et see võib mõjutada inimesi, kes võivad teha midagi väga olulist. Jah, aga kas see on nagu sellise nii-öelda suuri inimmasse mõjutav või nagu kaasahaarav, et inimesed muutuvad paremaks inimesed muutuvad vaimsemaks, toimub selline kvalitatiivne muudatus, seda mu senine elukogemus ausalt öeldes, nagu eriti ei toeta Need inimesed ise võivad muutuda paremaks, aga noh, see mõju on nagu suhteliselt lokaalne, suhteliselt väike. Aga siis, ühesõnaga et sinu usk sellesse, mis tegelikult juba vist on suhteliselt Inshjend uue valgustusajatulekus, seda ma sain aru sinus ei ole, et et inimesed aina järjest ükshaaval muhtuvad tärkavad, Neid tärkab, ärkavad ja muutuvad spirituaalseks kuidagi leiavad oma p ja mõistavad ka kõiki teisi teid. Ja see on selles selles väga nagu vist tundub, et ei usu, eks see on nagu mitme otsaga asi. Teeb alati on võimalus, kui me vaatame, eks ole, nagu nii-öelda maailma ajalugu siis need suured religioonid tihtipeale tulevad sellest, et on üks inimene, eks ole, kes hakkab midagi kuulutama, tal on mingi järgiaskond, kes omakorda hakkab seda enam, tähendab see läheb nagunii. Ärge tundke ennast puudutatuna võrkturunduspõhimõtteliselt, eks ole, mis, mis seal muud on. See on alati võimalik. Aga seda, et nagu toimuks mingi selline globaalne läbimurre korraga, oleksid kõik õed ja vennad, ma ei tea, selleks on tõenäoliselt tarvis tulnukaid. Tuleb nii-öelda Nibiru, mitte nagu see Nibiru, vaid see päris nii viiru tuleb, eks ole, ja siis noh, tähendab me kõik koonduma ja hakkame nagu koos asjadega on võimalik. Ma ei tea. Aitäh kõigile selline oli Von Krahli akadeemia tänane õhtu, aitäh kringole. Aitäh selle toreda lopsaka. Elu pärast Google'it saatesari toob teieni Von Krahli teatri vikerraadio ja Eesti Teaduste Akadeemia koostöös sündinud loengusarja, mis pakub visioone elust Eestis ja maailmas 25 aasta pärast. Toimetajad Kristin Kalamees, Peeter Jalakas, Ingrid Peek, helioperaatorid Algis Pauljukatis, Aili Jõeleht, Priit Karinud, Virgo mäe helirežissöör, maris Tombak, helilooja Hendrik Kaljujärv. Teksti loeb Taavi Eelma. Kuulake saateid ja täispikkuses loenguid elu pärast Google'it koos publiku küsimuste ja Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere kommentaariga vikerraadio kodulehelt ja mobiiliäpist sealtsamast leiatega tulevikuvisioonide saatesarja, raadio jäik. Vaadake kodulehte Jaik poee. Kohtumiseni järgmisel laupäeval pärast kella viieseid, uudiseid vikerraadios. Elu pärast Google'it.