Teadust kõigile teadus toob põllule geenmuundatud taimed ja keskkonda, nanoosakesed on need ohutud või ohtlikud, kasulikud või kahjulikud. Eks läheneda tuleb ikka juhtumipõhiselt. Tänases saates lähtume esmalt juhtumist, kus üks meie erakondi on uue valimiskampaania künnisel sõnastanud seisukohta, et Eestist peab saama GMO-vaba maa. Teiseks aga juhtumist, kus noor teadlane on pälvinud väikeste osakeste keskkonnamõju uurimise eest suure tunnustuse. Kust sa tead, küsime koos Evelin Loidiga nanohõbeda toimet algloomale. Uurime kooskatraiugansoniga. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Teadus ja poliitika kipuvad aeg-ajalt ikka ristuma ja kohtuma. Ja nii ka nüüd, mil Keskerakond on teatanud. Ta soovib muuta Eesti keeemmo vabaks maaks ehk siis geneetiliselt muundatud organismide vabaks riigiks. Ja sellise mõtteavaldusega tuli eelmisel nädalal välja maaeluminister Tarmo Tamm. Ja ka Keskerakonna valimisprogrammis on, on selline mõte sees. Olen kutsunud laboristuudiosse Evelin Loidi, kes on Eesti maaülikooli vanemteadur ja tegelenud ka just taimekasvatuse ja, ja sealhulgas ka keeemmo geneetilise muundamise alaste uuringutega. Ja kogu see teema on tegelikult tähelepanu keskmesse tõstetud meil ka sellepärast, et keevitatud on algatus nimega, kust sa tead, mis tähendab siis seda, et püüame teha riigikogu valimiskampaania seekord pisut veelgi targemaks, kui ta seni on olnud ja teaduspõhisemaks püüaksime siis välja selgitada, et kas selline suhtumine on õigustatud, et niivõrd ettevaatlikult ja võiks isegi öelda, et keelavalt suhtuda geneetilisse muundamisse. Samuti Tarmo Tamm on siin väitnud, et alates Euroopa Liiduga liitumisest ei ole Eestis ainsatki GMO põllukultuuri kasvatatud ja ka Euroopa Liidu tasandil valitseb negatiivne suhtumine GMO põllukultuurides. Võib-olla kõigepealt siis vaataks üle nad faktiväited, et pole Eestis ühtegi keema põllukultuuri kasvatada, on see tõesti nii? Jah, see vastab tõele, et Euroopa liidus tohib kasvatada ühte maisisorte, mis on GM kultuur, GMO kultuur, aga selle omapära või siis tema see hea omadus on see, et ta on resistentne Ühele, kahjudele, maisi varreleidikule. Seda kahjurid meie tingimustes vähemasti täna veel ei ole. Et sellepärast ei ole sellel sordi kasvatamisel Eestis ka mingit põhjust. Maisikasvatus seest muidugi Eestis kogub hoogu, ehk siis kui me vaatame pikemas perspektiivis tulevikku, siis võib-olla mingil hetkel võib see tulla abiks. See, et Euroopa liidus valitseb negatiivne suhtumine GMO põllukultuurides mis ka laias laastus vastab tõele Ja ka see vastab tõele ja ma arvan, seda illustreerib kõige paremini käesoleval aastal nii-öelda aktiivselt toimunud diskussioon uute täppisaretusmeetodite osas, ehk siis, et Euroopa Liit ise omakeskis ei suutnud kokku leppida, et kuidas klassifitseerida uusi täppisaretuse meetodeid, et kas need on keemood või nendega saadud taimed, kas need on keemood või ei ole. Ja sellepärast jõudis see juhtum siis lõpuks euroop kohtusse, kelle ülesandeks jäi siis otsustada, et kuidas siis ikkagi on ja nemad otsustasid, Euroopa jätkab konservatiivset joont ja otsustas, et, et ka kõige moodsamad tehnoloogiatega tehtud kultuurid on ikkagi geneetiliselt muundatud organismid ja seega nende tulek Euroopa turule ei ole siis väga kutsuv või sõbralik. Samas maailmas on väga palju riike, mis kee muudesse suhtunud palju sõbralikumalt. No näiteks Ameerika ühendriigid, mis nüüd viimasel ajal on tõesti ka muudes küsimustes Euroopast võib-olla lahknenud, aga see keemoode sõbralikkus oli seal juba juba varem ka muid maailma riik kus niivõrd negatiivselt kee muudesse suhtute. Jah, see on õige ja osaliselt on see tingitud vajadusest, ehk siis, et see tulu või see kasu, mida need uued sordid annavad, on lihtsalt noh, nii palju tugevam ehk siis, et jääb sinna üldse kasutegur peale. Aga mida endast õigupoolest siis geneetiline muundamine kujutab, sest mõnes mõttes ju sellega on tegeletud sellest ajast peale, kui inimene üldse taimi ja loomi kasvatama hakkas alguses isegi vähe, teadlikult siis sordiaretuse vormis ja nüüd on sellised uued meetodid, mida sa juba mainisid siin. See on nüüd üks selline arengu rida, kus millegipärast on siis nüüd Euroopas ja ka Eestis mõnede erakondade programmides siis otsustatud tõmmata kuskile joon et sellest joonest lihtsalt varasemad meetodid sobivad ja sealt hilisemad ei sobi. Kas teadlase pilguga vaadates siiski, et mõnes mõttes on tegemist sellise ühtlase arenguga, sellise järk-järgulise, ka geene varasem areng ju tegelikult muundab, kuigi mitte otseselt? Kas teadlase pilguga vaadates on ka siiski mingi sisuline mõte sellel vahetegemisel? Sest meetodid on ju ka erinevad ja tõhusus on erinev? Ma arvan, et kui minna ajas väga tagasi, et tõesti esimesed sordiaretuskatsed, mida kindlasti sordiaretusega nimetatud et inimene vaatas endale sobivaid tunnuseid ja siis kogu see protsess võrdlemisi juhuslik ja tegelikult noh, kui nüüd ajas edasi minna, siis kui ütleme, kuuekümnendatel tuli kasutusele mutta genees ehk siis tekitati juhuslikke muutusi DNA asse geneetilise materjali kas kiiritusega keemilise ainega jällegi tegemist oli juhusliku protsessiga, seda tegi küll inimene, aga ikkagi see saavutus oli, seda ei olnud võimalik ette ennustada. Ehk siis, et nüüd, kui minna sellise noh, nii-öelda siis klassikalise geenitehnoloogia meetodi juurde kus on juba teada, et missuguse omaduse retsept, missuguse omaduse geeni tahetakse organismi viia ei ole enam tegu juhuslikkusega, vaid inimene otsustab, et teadlane otsustab, et vot seda omadust on vaja ja selle retsepti ma sinna viin. Ja, ja siis uudne meetod täppisaretuse puhul on siis noh, mõtteliselt veel täpsem, aga noh, et veel rohkem on see inimese otsustada ja ma arvan, et see nagu mõtteliselt see üks, üks variant, et kuidas seda vahet teha, et kas protsess on täiesti juhuslik või siis protsessis on see inimese roll oluliselt suurem. Kumb oleks siis parem, kas see, et me juhuslikult muudame, siis valime välja need tulemused, mis meile meeldivad või siis püüame seda teha enam-vähem õnnestunult, teadlikult nii-öelda retsepti alusel. See on väga raske küsimus, ma ütleks, et kumb, kumb on parem, et kui me räägime sellisel teemal nagu ressurside ressursitõhusus siis igal juhul on laboris moodsate tehnoloogiate abil sortide aretamine ressursitõhusam ehk siis, et sellega saab oluliselt hoida kokku aega, raha, maad, isegi et saada see tulemus, mida me siis oleme otsustanud, et mida meil on vaja saada, et alati võiks ju küsida, et milleks meil üldse on uusi sorte vaja. Aga siin on see suurem eesmärk suurem eesmärk on see, et me suudaksime ära toita siis selle elanikkonna, kes meil praegu on. Kui me võtame Eesti keskkonna, siis noh, Eesti riigi ülesanne on tagada piisavas koguses kvaliteeti toitu kogu Eesti elanikkonna toitmiseks ja ideaalis siis ka ekspordiks, et majandus õitseks, eks ole, ja samal ajal tuleb hoida keskkonda. Ehk siis, et need suunad, mida me tahame arendada näiteks talvekindlus, sellist ekstreemset, suved, kindlus nagu meil sellel aastal oli. Me tahame, et oleks haiguskindlus, ehk siis, et mida kindlam haiguste suhtes on sad, ain, põllukultuur, seda vähem on meil vaja sünteetilise sünteetilisi taimekaitsevahendeid. Ja noh, jällegi on siis saadud produkt parem. Aga seda paremust võibki siis saada väga mitut moodi, nagu siin juba oleme maininud. Võib-olla on siiski see nii-öelda looduslähedasem lähenemine, kus me siis ikkagi ei sekku geenidesse kuidagi otseselt. Kuigi ta on Johuslikum. Aga selle looduslähedasem loomulikum muundamine on võib-olla ikkagi kuidagi ohutum. See on selline suur filosoofiline küsimus ehk siis, et võib-olla üks argument sellise klassikalise või traditsioonilise sordiaretuse kasuks on see, et kui tavaliselt või keskmiselt võtab ühe sordiaretus aega, ütleme 10 aastat et siis, kui see sort peaks juhuslikult omama negatiivset mõju, ütleme keskkonnale, et siis selle 10 aastaga väikese katsepõllu peal tuleks negatiivne mõju siis välja. Ehk siis, et seesama kiirus, mis tuleb uute meetodite, et aga et selle miinuseks võib olla see, et kui võtta midagi väga kiiresti kasutusele, siis noh, võib-olla on seal mingi pisike protsent, on seal ikkagi ennustamatut, mis äkki võib olla ka negatiivne. Ja see võib ju teha ettevaatlikuks, tõesti, võib teha, aga jällegi kaaluma põhimõtteliselt seda suurt eesmärki ja siis selle seda kasu poolt ja, ja siis miinuse poolt. No üks hirme, mis keeemmo toodanguga kaasneb, on see, et et kas need tooted on tarbida, ohutad kuidas need teadlane vaatab sellele? Noh, eks eriti kui me räägime toidukultuuridest, mida inimene tarbib ja ära sööb, siis on noh, puudutab iga inimest väga isiklikult ehk siis on arusaadav, et miks selline hirm tekib. Mis puudutab neid kultuure, mis keema geenitehnoloogia abil on loodud siis kontroll, mis nad läbivad, erinevad ohutusuuringud on võrdlemisi ulatuslik ja noh, ma ütleks väga ulatuslik. Isegi näiteks seesama mais, mis on lubatud Euroopas ka kasvatada, et ta on läbinud kõik eksa ehk siis Euroopa toiduohutusameti uuringud. Et ma olen täitsa veendunud sellise taime puhul seda kindlasti võib võib suhu pista ja võib teda ära süüa. Aga nüüd need kõige viimased meetodid põhinevad siis ilmselt, et sellel väga kuulsal Krister kas üheksavõttel, mis võimaldab lausa ühe nukleotiidi täpsusega, siis toimetada geenide kallal. Ja selle täppismeetodiga peaks siis saama ka palju täpsemalt neid omadusi taimedele siis saada kui traditsioonilisemat võtetega. Jah, nii see on, ehk kui on teada, mida me tahame saavutada, siis selle teostamine laboris on võrdlemisi lihtne. Et näiteks kui nüüd võtta tarbijate huvide järgi, siis aasta-aastalt suureneb inimeste hulk, kes on gluteeni suhtes talumatud, ehk siis, et tavalise nii-öelda saiatooteid nemad, et süüa ei saa ja Hispaania töörühm on tegelikult võtnud selle tavalise nisu ja siis sealt kustutanud küll natuke rohkem kui ühe nukleotiidi põrsad, 30 tähte on nad ühest kreatiini valgust, mis seda gluteeni moodustab, ära kustutanud ja see on piisav, et vähendada allergeensust põhimõtteliselt kuni 80 protsenti, mis on võrdlemisi halvastab. Kas sellisel täppissekkumisel võib-olla ka mingisuguseid kõrvalmõjusid, mida me alguses ei oska ennustada ja mis võib olla tulevadki pärast välja alles mitme aasta järel, kui see muundatud taim on juba kasutusel? Põhimõtteliselt on, on selline asi võimalik, ehk siis me ei pruugi teada kõiki neid peeneid mehhanisme taime sees, mis seal toimuvad, ehk siis, et näiteks sedasama gluteenivalk, noh, meie näeme seda, kui lihtsalt ühte valku ja mis tekitab inimestes allergiat ja inimese suhtes oleks igati hea sellest lahti saada, aga ta võib panustada veel teistesse protsessidesse taime sees, mis siis mõjutavad kas taimetoodangu omadusi või siis taimehakkamasaamist põllu peal või muid selliseid süsteeme, mida me ei pruugi kohe alguses teada, et jah, selline oht selles mõttes on võimalik. Aga siin ei tasu unustada, et ega samasugune Tonga ta vääratuse puhul, et lihtsalt, et seal loodeta, varsti tuleb see välja selle kümneaastase protsessi jooksul. Aga põhimõtteliselt ka siis võib juhtuda, et kui kahte taime ristata, et ka siis võib tulla selliseid variante, mis võib-olla ei ole kas keskkonnale ohutud või siis ka inimese toitumise mõttes võib-olla ei ole kõige tervislikum. No nüüd me oleme nendest asjaga seonduvatest faktidest rääkinud nii mitmegi nurga alt. Tegelikult see otsus, et kas Eesti kuulutada keeemmo vabaks riigiks või mitte, see on selline poliitiline otsus ja selline väärtuspõhine. Aga faktid võivad meie täpsustusi ka ikkagi informeerida. Mida need kõige selle põhjal arvata? Kas otsus Eesti GMO-vabaks kuulutada on õigustatud või mitte? Muidugi, kui võtta, kuidas praegu Eesti hetkel on, on ta ka keemiavaba ja arvestades arenguid Euroopa Liidu tasemel, siis ma usun, et vähemasti ma usun, järgmised kaks, kolm kuni viis aastat on ta jätkuvalt keema vaba niikuinii, ehk selles mõttes võiks ka öelda, et see on lihtne otsus ja tõesti fakti fakti nentimine mis puudutab seda, et mis kasu sellest võiks olla. Et tegelikult see, et mingid tooted on keema vabad võimegi piirkondade keemiavabad on hetkel Euroopas, võib seda kasutada jätkuvalt kui reklaamlauset. Ehk siis, et kui sellist positiivset aspekti siia juurde tuua, siis noh, kui me võtame Eesti kui terve piirkonna, mis on GMO vaba ja see annab siis Eesti tootjatele eriti ekspordi mõttes võimaluse lisada, et see on igal juhul GMO vaba, et siis võiks olla isegi majanduslikus mõttes positiivne. Kas võib ka kunagi juhtuda tulevikus, et näiteks Euroopa Liit otsustab hoopis vastupidi, et et kuna need uued meetodid on niivõrd usaldusväärsed, siis pigem soodustame neid? Jah, keelame selle vanamoodsa sordiaretuse hoopis ära. Ma arvan, et see, et Euroopa Liit otsustab minna leebemaks geenitehnoloogia ja keeemmu definitsiooni osas ma arvan, et see on igal juhul tulemas, ma ei oska öelda, et kui kiiresti aga arvestades teised riigid meie ümber suuremad riigid nagu Ameerika, Austraalia, teised riigid on juba otsustanud ka täppisaretuse selliseks tavameetodiks ja kasutada, et seda siis ma arvan, et mingil hetkel Euroopa lihtsalt oma konkurentsi mõttes jääb liiga liiga maha. Ja ma arvan, et uus tehnoloogia, kui ta igati meie huvides käitub, siis tõenäoliselt peaks Eesti ka ikkagi tehnoloogiaga kaasas käima. Mis puudutab seda tavaline sordiaretus, siis seda võib-olla vähendada, et ma ei näe põhjust seda teha, ehk siis, et tõesti miski, mis on aasta aastakümneid või aastasadu meid teeninud, et ma usun, et, et see jääb ka isegi väga pikaks ajaks meid meid samuti teenima. Rääkisime täna siis kee muudest ja Eesti võimalikust kuulutamisest GMO vabaks, kuigi Eesti seda juba praegu ongi. Ja vestluskaaslaseks Evelin Loit Nanomaterjalidest on põhjust rääkida kahel põhjusel täna. Esiteks sellepärast, et meie saate teine külaline, Katre Johanson on saanud sel nädalal üliõpilaste teadustööde võistlusel ühe kahest peaauhinnast. Palju õnne, aitäh ja ütlen kohe siia juurde ka, et teise peapreemia sai siis Karin Hango. Aga Katre Johanson on just uurinud tõepoolest nanomaterjale. Ja, ja teine põhjus ongi, miks nanomaterjalidest rääkida, see, et neid hakkab nüüd tänapäeval järjest rohkem meie ümber olema ja, ja sellepärast ka keskkonda sattuma ja me ei tea, mis nad seal täpselt teevad ja seda on vaja uurida. Sest kui me räägime nanomaterjalidest, siis millest me räägime? Nano viitab millelegi pisikesele. Ja nano on tõesti selline ime imepisikene mõõtühik siis antud juhul, et üks meeter zen miljard korda väiksem, kui üks meeter ahju juuksekarvast siis ka veel võiks juuksekarvast ja juuksekarv on meil umbes 80 mikromeetrit, selline tavaline keskmine suuremat sorti ja siis kui me mõtleme nanomaterjalidele, siis nende üks välismõõde peab jääma vahemikku üks kuni 100 nanomeetrit siis tähendab, et see on sellest suuremad, nanoosakesed on sellest juuksekarvast ligi 1000 korda veel väiksemad. Ahah, see on siis midagi umbes nagu viirus juba. Nojah, suuremad nanomaterjalid jäävad viiruste skaalasse tõesti väiksema materjaliga viirusest veelgi väiksemad, just nagu nagu valgud või mingid sellised. Nii et selles mõttes looduslikud nanomaterjalid on ammu olemas, need on muidugi valgud. Ja ja, ja iga igasugune erinevalt tolm, mis põlemisel või sedasi tekib, et see on samamoodi nanosuuruses osa sellest Ja tehismaterjalid on siis need, mis on inimese tehtud. Tegelikult ma olen kuulnud ju ka seda, et tegelikult inimesed on teadmatult nanomaterjale kasutanud ju ka juba ammu mingites värvides pigmentidena ja nii et see ajalugu on pikem, kui me oskame arvatagi. Tehislikult on tõesti samamoodi, et päris päris kaua need olnud kasutuses ja, ja nüüd lihtsalt nüüd viimastel aastakümnetel on inimesed püüdnud ise neid hakata sihipäraselt tekitama, et siis kas sünteesima väikestest molekulidest aatomitest kokku, selliseid natuke suuremaid. Teine variant on, et alustada suuremast materjalist väiksemaks, uhmerdada kuidagi tekitada pisikesi materjale. Ja põhimõtteliselt nanomaterjale on lihtsalt puru? Jah, võib ka nii mõelda, jah. Sest et muidu me tavaliselt kui öelda materjal, siis mõtleme mingisuguse suure kopsaka tüki peale, aga. No no nanomaterjale võib ka olla mingisugune pind, et siis on, siis on tal ainult näiteks mingisugune kate, et siis tal jääb ainult üks mõõde nanoskaalasse. Ja nanomaterjale võib siis teha väga mitmesugustest ainetest, nagu ma aru saan, ja seda siis ka uuritakse, et kuidas siis täpselt teha. Jah, seda, seda tõesti on erinevaid tehnoloogiaid, et kuidas neid valmistatakse, et sellesse ma võib-olla praegu ei süübiks liiga palju? Mina libiseme siit kergelt aga libiseme kergelt üle ka sellest, et milleks neid nanomaterjale kasutatakse, miks nad head on, miks neid tahetakse teha? Nojah, et need on, kuna nad on nii pisikesed, siis neil võivad sageli avaldada uued omadused, et nad võivad olla paremini näiteks elektrit juhtivad või need võivad olla paremad magnetilised omadused või või mõne mõningal juhul, et kuna nad on lihtsalt nii pisikesed, siis me saame mingi asja mõõtmetega nii palju väiksemaks minna, võrreldes sellega, mis meil enne oli. Ja neid on ka tegelikult ju see omadus, et nende pind on ruumalaühiku kohta suurem. Just ehk siis nad võivad olla reaktiivsemad osaleda rohkemates reaktsioonides, kui tavasuuruses osakesed. Nii et see on selline väga üldine ülevaade nüüd nanomaterjalidest ja seda ma juba viitasin, et kui nad satuvad keskkonda, siis võivad seal ka üht-teist korda saata. Ja seda on ka uuritud, et mida nad siis keskkonnas võiksid teha. Seda uuritakse päris päris aktiivselt praegu jah, et, et kuna nad on reaktiivsemat kui tavasuuruses osakesed, siis ongi huvitav, et kas, kas nad mõjuvad siis nendele keskkonnaorganismidele mürgisemalt kui tavasuuruses osakesed või ei. Ja kui mõjuksid, siis mis on see põhjus, et miks nad mõjuvad, et kas nende mehhanismid ehk siis see, mille kaudu nad mõjuvad, on sarnane tavasuuruses osakestele aga lihtsalt toimub kiiremini, kuna nad on pisemad, näiteks lahustumine on väiksemate osakeste puhul kiirem kui suuremate osakeste puhul ja sellepärast siis vabanevad joonid saavad kiiremini oma töö ära teha. Või siis või siis mõningal juhul võivad väiksed osakesed omada mingit teisi mõjusid, näiteks mõningatel juhtudel on arvatud, et nad tekitavad reaktiivseid hapnikuühendeid siis sellised väga-väga reaktsioonivõimelised ühendid, mis võivad bioloogilisi molekule ja elusrakke kahjustada. Aga see on kõik praegu natuke teoreetiline jutt. Päris täpselt ei olegi õnnestunud veel uurida, uurimistöö alles käib. No uuritud on nii ühte ja teistpidi ja vastuseid on samamoodi üht ühte ühesugused ja teistsuguseid saadud. Et üks osa mu tööst oligi kokku koguda olemasolev info selle kohta, et mida on siis praeguseks hetkeks uuritud nanoosakeste keskkonnamõjude kohta ja seal tuli täitsa välja niimoodi, et Need artiklid, kus oli uuritud, et mismoodi need osakesed võiksid mõjuda ühed artiklid sama organismidega väitsid üht tähti, seid, artiklit, teist asja. Et seal ei olegi sellist konsensust veel tekkinud. Ja ma mäletan, tegelikult kevadel, kui oli meil keskkonnakuu laboris, siis käis ka keemilise ja bioloogilise füüsika instituudist eksteadlane meil siin saates ja jutuks oli siis plastsaaste. Ja On ju ka nanoplastkeskkonnas olemas. Ja, ja siis oli küll juttu, et veel ei ole täpselt teada, et mida see nanoplast teeb ja kui palju teda üldse on. Et seda on väga raske uurida. Samamoodi tegelikult on nanoosakestega väga raske uurida, et nagu sa enne viitasid, siis on tegelikult on ka looduslikku päritolu nanoosakesed olemas ja on väga keeruline eristada seda looduslikku nanoosakest sellest sünteetilisest nanoosakest, mis inimene valmistanud on ja, ja üldse sellist väga-väga pisikest osakest sealt keskkonnast üles leida. Et see on nagu nõela otsimine heinakuhjast natukene, et selliste selliseid meetodeid praegu arendatakse välja. Aga midagi väga-väga head ei ole veel leidunud. Aga sa ise tegid ju ka katseid? Ikka tegin oma doktoritöö raames. Et see oli üks väike mikroorganism. Tetra hõimenud Hermoffile, kes meenutab natuke kinglooma kui bioloogia tunnist midagi kellelegi, meenub. Ja kas seal katsetas, tuli siis ka midagi nüüd täpsemalt välja, et sellest, mis enne oli, enne oli segane, on nüüd selgem. No mina uurisin siis nanohõbeda mõju sellele konkreetsele loomale, titt räimele thermoffida ja siis enne nanohõbeda mõju sellisele organismile väga palju ei olnud uuritud, et oli kaks artiklit, mis oli sarnase algloomaga tehtud, aga mitte täpselt sellesamaga. Ühesõnaga enne me tegelikult ei teadnud praktiliselt midagi, nüüd me siis saime nii palju teadet selle looma puhul on nanohõbeda mõju tõenäoliselt kõige rohkem ikkagi lahustuvusest. Et lahustumisel vabaneb hõbedajoon ja see siis saab reageerida algloomas olevat näiteks väävlirühmadega, mis on valkude ja selle selle läbi kahjustada, siis seda alglooma. Et nanohõbe siis alglooma kahjustab, see tuli välja. Olenevalt kogusest toksikoloogia ehk siis sellises mürkide teaduses on kõik asjad võivad olla kahjulikud lihtsalt see asi asi setu balletikogusest. Kui nüüd mõelda erinevatele keskkonnaorganismidele, siis algloom oli üsna vähetundlik võrreldes vesikirpude või vetikatega. Ehk siis sellises üldises pildis me tahaks vaadata tervet toiduahelat. Et noh, alustame siis sealt bakterist vetikast, siis algloom sööb neid ära. Et ega see teeb omakorda vesikirp. Ja meid huvitab kõige nõrgem lüli tegelikult aga selleks, et kes nõrk, kõige nõrgem lüli on selle väljaselgitamiseks tuleb eelnevalt siis teha katseid ka teiste lüliosadega. Aga hõbeda kohta on ju rahvameditsiinist teada see, et seda peetakse just selliseks tervislikuks aineks, et on soovitatud panna hõbelusikas vette ja siis juua seda vett. Just ta tapab bakterid väga hästi. Inimest nii hästi ei tapa, sellepärast et inimesel on veri, jäi peri, kipub seda hõbedat ära komplekseerima, ehk siis moodustab selle hõbedaga selliseid ühendeid, et me meile see hõbe sellises pisikeses koguses, mis ta bakterile juba mõjub, meile ta niimoodi väga ei mõjuval. Selge, nii et selles mõttes me inimestena otseselt ei pea seda nanomaterjali kartma sellisel juhul, kui see nanomaterjal on nanohõbe. No teda ei tasuks nüüd ikkagi igapäevaselt sisse tarbida, aga aga kui arst kirjutab lapsele nohu raviks välja kollar kooli, mis on kolloidhõbeda lahus ehk siis põhimõtteliselt nanoosakeste Sospensioon siis seda võib lapsel kasutada küll ravi eesmärgil, aga, aga mitte hakata igapäevaselt tarbima, sest et inimestel on olemas selline sündroom, konditsioon, Arküüria, mis tähendab siis seda, et kui see, kui sa seda hõbedat sisse tarbidega kehast enam välja ei lähe ja siis ta ladestub naha alla ja nahk kipub selliseks sinakaks muutuma, et et võib-olla sellepärast olid siis kaadlikud siniverelised, sõidame jube nõudega. Ahah, aga, aga põhiline mure on siis algloomade pärast, sest nendel on ka ökoloogias oma roll. Suurem mure oleks sel juhul vesikirbuvetika pärast, et nende jaoks oli see nanohõbe umbes 1000 korda mürgisem, kui jalg looma jaoks. Aga algloom on selles mõttes tore organism, kellega uurida asju, et ta sööb ilusti sellel nanohõbeda endale sisse, siis saab vaadata, et mis juhtub sellises organismis, kes on endale sisse söönud nanoosakest. Ja mis siis juhtus, viskas sussid püsti. Kui piisavalt palju, häbetetame ikka näha. Ja, ja see asi saigi siis selgemaks. Sai sai selgemaks jah, et ma tegelikult uurisin lisaks sellele lihtsalt võrdlemisel, et kas nüüd see nanoosake mõjub läbi lahustumisenial või mitte, ehk siis see on nagu kõige lihtsam katset, ma panen kõrvuti nanoosakese teise, teise kohta umbes sama palju seda hõbedajooni ja siis vaatan, et kas see mõju on sarnane. Ja see, see on nagu selline väga lihtne tase, ma läksin sellest natuke edasi, uurisin, et kas midagi juhtub ka siis, kui see Hõbeda kogu seal tegelikult ei ole eemalda üldse alglooma tervisele mõju nii-öelda tervisele, siis ehk siis ta tunneb ennast väga hästi, ujub ilusti ringi elulevust näitajad on kõik ilusad. Et kas, kas see mõjutatena geenide avaldumist näiteks ja valisin välja mõned sellised oksüdatiivse stressiga seotud geenid ja üldise stressiga ja siis veel metalli siduvad siduvaid valke kodeerivad geenid. Ja, ja nende osas ma nägin, et kuna ma kasutasin tegelikult erinevaid, samal ajal klomalen, erinevad tüved olemas ja ma kasutasin erinevast tüvest olevaid algloomi, uurisin seda geenide avaldumist nendest erinevatest tüvedest. Tüved on siis nii-öelda sugulased. Nii ja naa et ma tahaks natukene võrdluseks võib olla näiteks rassid inimeste hulgas, et, et meil on osad osad ravimid mõjuvad ühte, ühele inimgrupile ühtemoodi, teisele inimgrupile teistmoodi, samamoodi võib-olla selle nanohõbedaga, et ta mõjub ühele algloomatüvele ühtemoodi, teisele teistmoodi eželoni, geenide avaldumise tasemes. Ma nägin isegi, et jah, ta mõjub erinevalt erinevates tüvedes. Ehk siis ühes kutsus nanohõbe ja hõbedeon esile samasuguseid vastuseid. Teisest ma nägin neid vastased ainult seal nanohõbeda puhul. Et tundus, et natuke mehhanismid erinevad. Nii et need mehhanismid on ikkagi päris keerukad ja, ja sõltuvad nii-öelda mitte ainult algloomaliigist, vaid ka tüvedest ja ja loomulikult siis mõnel teisel materjalil peale hõbeda on, on jälle mingisugused oma omadused, nii et tegelikult see uurimispõld on ikkagi päris lai ja kui me mõtleme selle peale, kui palju on erinevaid materjale ja kui palju on erinevaid liike ja, ja tüvesid. Aga kas me saame ka midagi juba siit üldistada, ma saan aru, et teadus ju võiks mõnikord jõuda ka mingisuguse üldise seaduspärasuse Ja no üldistada saaks nagu rohkem ikkagi selliste suuremate andmete põhjal mis oli ka üks osakonnatööstused, koguda hulk erinevaid andmeid kokku ja sealt tundus, et jah, et näiteks nanohõbeda puhul enamasti täiesti organismidel on kõige rohkem kirjeldatud ikkagi seda Hõbeda jooni lahustumisest tekkivat mõju ehk siis peamine mehhanismiks lahustumisest olla. Et siin on, nüüd tulebki siis vahet teha, et mõnikord on see hõbeda joon lihtsalt lahustunud vees nii-öelda üksikute joonidena ja mõnikord Uibivad vees nanoosakesed tükid. Aga nüüd ma teen ühe päris suure hüppe ja küsin veel üldisemalt, et kui palju me siis peaksime neid nanoosakesi kartma. Kas võib-olla peaksime mõtlema ka sellele, et meil tulevad need riigikogu valimised ja kas mõni erakond võiks võtta näiteks endale valimisloosungiks? Kuulutame Eesti nanoosakeste vabaks riigiks? Keelame nanomaterjalide kasutamisel? Selliseid keelde ma ei pooldaks, sellepärast et praegu ei ole ühtegi päris kindlat tõendit. Ma ei ole näinud, et, et nanoosake võiks olla tunduvalt ohtlikum kui tavasuuruses samast materjalist osake. Ja lihtsalt tuleb suhtuda asjadesse ettevaatusega. Et mina, jah, näiteks pihustatavaid nanoosakesi sisaldavaid tooteid ei kasuta sest et ma ei tea, kuidas see mulle endale sisse hingates mõjub. Aga, aga muidu igasugused nanomaterjalid tavaliselt on nad toodete sees niimoodi näiteks sulgpalli reket sisaldab süsinik-nanotorusid või mõni muu selline asi. Ja, ja see, et ta nüüd sealt niimoodi vabaneb, on, on. Aga millised on need pihustatavat materjali, mida sa ei kasuta, ütleme teistele ka teadmiseks. Tähendab on olemas igasugused sellised spreid, mis on mõeldud toodete veekindlaks muutmiseks, et ma, ma ei ole isiklikult neid ka proovinud. Aga, aga jah, ma pigem suhtun nendesse ettevaatusega. Selge niisugune on siis see nanomaterjalide maailm ja nende ökotoksikoloogia, kui me jõudsime nüüd sellisega peenema sõnani siin oma saate lõpus. Ja seda on uuritud tegelikult, et keemilise ja bioloogilise füüsika instituudis päris põhjalikult ja pikki aastaid ja nüüd äsja akadeemikuks saanud Anne Kahro on seda päris põhjalikult uurinud. Ja ja minu juhendajad on mõlemad olnud Anne Kahro doktorandid, et Angela Ivask ja Monica Mortimer Ja asi päädis siis üliõpilaste teadustööde võistluse peaauhinnaga, nii et veel kord, palju õnne, aitäh. Ja vestluskaaslaseks oli Katre Johanson. Tänases saates oli juttu geenmuundatud taimedest ja nanomaterjalide Kodoksilisusest. Juttu ajasid Evelin Loit, Katre Johanson ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.