Eva, kas sa kuulud sellesse koolkonda, kes pigem usub, et elu on kaotusmäng nagu laulis Emivainhous või Sa oled pigem fifty senti koolkonnast, kes räpis uinjors söökalist ehk võitjate ringist oma albumil. Animal Ambition ehk loomalik ambitsioon. See on selles suhtes keeruline küsimus, et ma nagu inimesena ei seostu kuidagi kumbagi nendega väga hästi, aga ütleme niimoodi, võib-olla sellises universaalses mõõt mitmes mõelduna, mis inim inimelu või, või üldse elu maal ikka nii väga on kui, kuivõrd ainult lihtsalt võib-olla sellised väikesed täpikesed mingil planeedil, mis ise on väike täpike võrreldes päikesega ja teiste tähtedega ja niisugune kaduvväike, kaduvväike suurus universumis, aga teisalt jällegi ma nagu ise ise kipun väga hindama hindama elu ja võimalusi, mis, mis elus olemisega kaasnevad, mis noh, ma, ma ei oska küll võrrelda, ma ei mäleta aega, kui ma ei elanud ja, ja ilmselt ei saa ka mäletama aega, millal ma enam ei ela, aga aga vähemalt nagu sellise olemisega olemine tundub olevat oluliselt nagu parem variant kui, kui mitteolemine. Nii et nii et selles suhtes ma arvan, et see, et see üldse see juba see elus olemine kui selline nagu kontseptsioon, tundub selline võitjate ring olevat. Võrreldes sellega, et, et mitte olla, kui, kui seda nii nii tõlgendada. Ma küll väänasin miskipärast vain Housi sõnusest. Kohe kui sa rääkima hakkasid, sain ma aru. Ta laulis laav, laulsin, käin, kui see oli üks hea libastumine, sest et tänu sellele sain ma kuulda neid ilusaid sõnu, mida sa rääkisid. Aitäh selle eest. Vahel tasub teha vigu. Tere, minu nimi, nivoo krustak. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet popkulturistid ehk võitjate ring. Teate ring, teie ütleme, ütleksime siis, et tähelepanelikum kuulaja märkas, et meid ei olnud eelmisel eelmisel pühapäeval üldse eetris. Terve nädal jäi ilma meieta. Kuidas sina vabariigi aastapäeva tähistasid? Kindlasti mitte. Raadio stuudios. Ma tegin kodustele saadet. Nad tahtsid kõik vaadata paraadi televiisorist ja vaadata hiljem seda aastapäeva lavastust, seda, seda etendust tahtsid vaadata kätlemist. Tahtsid kuulata presidendi kõnet, aga ma ei lasknud neil seda teha, ma lihtsalt lülitasin teleri välja kogu aeg ja lõpuks, kui see ka ei aidanud, viisin teleri üldse majast välja ja tegin tegin live'is popkultuurist. Sest minu meelest oli see popkulturistid päev ja ma ei saanud aru, kas ma siis peaksin mitte tööle ilmuma sellepärast et kuskil on mingi paraad või noh, et. Kuidas see töö siis tehtud saab, kui seda idee? No vot jah, ma, ma kahjuks jah ei, ei tulnudki selle peale, et see oleks võimalus, et ma, et ma võin lihtsalt võtta kätte ja teha seda popkulturistid ja saada, et hoolimata kohast või, või olukorrast või isegi sellest, kas keegi tahab seda saadet või mitte. Täna on ka oluline päev, kes pole valimas käinud, võiks, võiks ju veel teoreetiliselt minna. Aga, aga mul on mingid teema selle selle vabariigi aastapäevaga Eesti eriti õhtuti, alati kipun, vaatame seda, seda presidendi vastuvõttu, me oleme sellest siin, saate siis varem ka rääkinud, me rääkisime sellest, kuidas sina seal käisid ja kuidas selleks tuli riideid, et leida ja, ja, ja kõik olid kuidagi niimoodi väga Klandsitud planitud Klanitud sõna, klants on, on, on midagi seotud ajakirjade kaanepiltidega. Aga lõpuks, kui nad on piisavalt hästi klannitud või piisavalt halvasti plaanitud, siis nad satuvad ka sinna klantspildile. Tõsi, seal on selline väga hea point põhjus-tagajärg, seos olemas. Aga mul on alati kuidagi südamele jäänud, et mind ikka ei ole veel kutsutud presidendi vastuvõtul. Muidugi ma, ma olen esimene nende seas, kes tunnistab, et ma ei ole ka tegelikult mitte midagi teinud. Mis, mis vääriks seda, et mind sinna kutsutakse, aga, aga ometi on kuidagi kuidagi nukraks nukraks mind teinud. Aga millega sa tegeled, siis ma ei saa aru sellest, et sellel ei ole siiamaani teinud midagi sellist, tänu millele sa oleksid saanud kutse sinna kuhu see aeg kaob või millele sa üldse pühendud? Siin ma küsin seda küsimust, iga päev end ei, ta, mida ma teed, kellele, kus, mis, mis asja ma teen, kellele sellest mingit kasu on, aga Ma tean, mida ma, mida ma teen, millest on, on, on maailmale ja, ja ma loodan, et rohkem kui ühele inimesele maailmast, kassas on popkulturistid. Ma arvan, et see on, see on ka väärtus omaette. Kas sa mäletad, kui ma ei mäleta, kas oli samas saates kus me rääkisime presidendi vastuvõtust, aga ma mäletan seda, et me mõtlesime ühes päris alguse poole, et kes viitsib minna tagasi arhiivi ja võtta meie need, need, need kohe päris alguses osata ette hakata kuulama, et kuskil me seal rääkisime sellest, et et et, et me kujutaksime nagu ette, kui me tegime seda saadet veel minu elutoas, et üks hetk oleks meie juures, Toomas Hendrik Ilves, kes oli tol hetkel Eesti president ja nagu me ütlesime, et see oleks täitsa nagu see oleks täitsa usutav, et üks etta istub seal seal elutoas, meiega jääb meiega juttu, popkultuurist oli niisugune teema. Meil oli küll, ma ei suuda meenutada, kas oli selles samas pingviini pelmeenide episoodis, aga aga me oleme selle soovi justkui õhku visanud. Jaa, jaa, presidendi juures peol käimisest. Me rääkisime pingviini pelmeenide nimelises osas, kus me vallutasime südant meestemoe pärast. Et miks mehed näevad välja nagu pelmeenid. Samal ajal, kui naised peavad pingutama, et presidendipeol särada ja, ja saada siis hiljem karistatud klantspildi meedia poolt moepolitsei poolt vahele võetud, siis samal ajal kui mehed võivad lihtsalt ilmuda kohale oma harilikust triiksärgis ja pintsakus, mis on täpselt samasugune nagu kõigil ülejäänud 1000-l mehel, kes sinna kohale on tulnud ja ja pääseda täiesti sele, keda aurav tšelfi Krolliga, nagu minna lõbusalt edasi tikuvõileibu sööma. Jah, sedasama ma tundsin ka sel aastal vaadates presidendi vastuvõttu, et tõesti tõesti see on nagu on kuidagi, et et kui, kui enamus ajast me vaatasime abikaasaga neid, neid kleite, aitäh ja, ja, ja muid kostüüme siis mingil hetkel ma üritasin kuidagi ennast nagu ümber häälestada, et ma vaatan neid. Ma vaatan nüüd ainult meesterõivaid ja vaatan seda, et, et kellel on nagu siuksed, ägedad ägedamad, huvitavamad riided ja seda ei olnud nagu see, see nagu ei viinud aga kuhugi, aga mul tuli meelde see, et me tahtsime, et, et president oleks meie saatesse ja ma siiamaani ma täna ikkagi tahan, et et üks päev istuks meiega raadios. Meie meie Eesti vabariigi president, nii et kui keegi keegi teab praegust Eesti vabariigi presidenti, president Kaljulaidi ja, ja ta on nõus meiega saatesse tulema, siis me oleme ainult selleks, mõtleks, vähemalt mina. Ma ei saa sinu eest rääkida, mina olen väga avatud sellele mõttele ja loomulikult Toomas Hendrik ilvesele meie endisele presidendile on meil ikkagi avatud uks. Ma arvan, et me peame hankima selleks kõigepealt siukseid presidenditooli. Jah, sul võib õigus olla, niisugune raadiotool ei pruugi olla piisav. Vaata on üks kuulus-kuulus film Kevin kostneriga fiil Dreams kust et pärineb selline ohtralt tsiteeritud lause eesti pildid, kam mis seal filmis küll käis pesapallistaadioni kohta, aga meie puhul võiks vabalt olla, et kui me selle presidenditooli või presidendi tabureti kas või Kokku klopsime ja sinna nurka valmis paneme. Küll ta siis tuleb, lõpuks istub. Meil on vaja selleks Sist raadio kahelt luba küsida. Et ikkagi mingi droon püsti panna, sinna see võtab ruumi. Aga ei, see ei pea olema troon, see võib olla droon. Võib-olla droon on kutsuvam, aga samas jällegi siis ei tea, et kas noh, sõltub presidendi enda sellisest edevusest ja, ja sellisest. Noh, et noh, et kui kui sädelevad ja selliste kullakarva asjade peale ta nagu kohale ilmub, võib-olla ta on rohkem vaimult nagu Indiana Jones näiteks, ütleme, Kersti Kaljulaid. Ei tea, on ju, et võib-olla ta on see, kes ikkagi kui lõpuks tuleb valida Püha Graal ja ainult üks on õige. Kui sa valesti ood, siis sa muutud luukere, eks siis ta ikkagi valibki selle kõige õnnetuma välimusega peekri kõige nutusena, tagasihoidlikuma, sihukese väikse topsikese, samas kui kõik teised olid valinud seal kuldsed ja rubiinide teemanditega sellised sätendavad, uhked peekri olid, olid surnud, sünged, surma. Aga no ühesõnaga, tuleb Brüsselist Tallinnasse, paneme tooli nurka ja, ja vaatame, mis saama hakkab. Samal umbes samal ajal kui toimus presidendi vastuvõtt, jagati ka Oscareid 100 vist seal sellest oli vaid mõni päev mõni päev vahel ja ja ma hakkasin mõtlema Eesti Eesti Oscari lootusele uuele tõele ja õigusele ja, ja ma ei saagi nagu või ma ei teagi, kas ta nüüd Oscari loodusega ma olen juba näinud artikleid, kus räägid näiteks, et see film võiks nagu minna peale teistele inimestele ka väljaspool Eestit ja sealjuures ka siis võib-olla Oscari kohtunikele või ma ei tea, kas seal on kohtunikud žürii või igatahes võiks võiks peale minna. Ja ma mõtlesin jällegi, kui, kui ennetavad, mõlime oma teemakäsitlusega eelmises saates, et see, see saade, mis tundus võib-olla pelgalt selline sisutühi ja vaid popcorni, st rääkiv, et noh, et nagu justkui maitse saab suhu, aga kõhtu ei täida. Aga, aga kui sa tähele panid, siis, siis tõe ja õiguse film tegelikult tõstis selle popcorni teema jällegi nagu väga-väga avalikkuse huviorbiiti, nii et mul on mul on tunne, et me ikkagi olime selles teemas ka õigel ajal õiges kohas, isegi võib-olla varem õiges kohas. Kas popkorni teema, kas seda arutati ka väljastpoolt? Ei, aga, aga sa saad aru, et minu, minu elu suuresti pöörleb selle ümber, mida arutatakse Twitteris. Ma nii, nii pisteliselt kui ma sinna ka ei satu, siis igal juhul see jäi mulle silma, et inimesed arutlevad nüüd, et, et kas on okei süüa popcorni tõe ja õiguse seansi ajal. Ja siis mingil hetkel keegi juba hakkas seal rääkima, et aitab sellest teemast. Et see on ainus, et kaks ainsat teemat, mis praegu twitteris liiguvad, on siis nagu või kas dopinguskandaal tuli nagu paar päeva hiljem? Juur okei, see tuli sinna juurde võib-olla. Aga igal juhul kella, ühesõnaga, et jõuti rääkida nii palju sellest, et mingil hetkel jõuti sellest ka täiesti ära väsida, kuigi arutelu kestis, ma arvan, ma ei tea, kaks päeva, aga tunne oli selline, et aitab sellest teemast, mida kaks aastat juba siin arutanud, aga ja me olime prohvetlikud poolest rääkida paukmaisi manustamisest kino kinos viibides. Ja, ja see on, ma arvan, ma ei ole ennast sellesse olukorda mõtteliselt pannud, et mida, mismoodi käitun mina, kui mina lõpuks sinna kinosabasse jõuan, sest et ma kahtlemata jõuan sinna, ma igal juhul tahan näha ära õiguse, mida ma ostan siis endale sinna kaasas on suur suur küsimus ja sellele see küsimus läks veel keerulisemaks. Pärast seda, kui meie osaleks pood käestina ka laia maailma ringlema siis üks meie hea kuulaja Henno kirjutas, et noh, selle peale, et ma ütlesin, et me ükskord tahtsin näida intelligentsem ja ostsin hoopis seda Piichtšurgi liha ja, ja veinionju kinno ka see, et siis ta saatis mulle lingi ühele artiklile, kus siis Maide tunnustatud Šveitsi teadlased Nagu nad alati sõltumatud Šveitsi teadlased Ja sõltumatud Šveitsi teadlased olid välja uurinud et Piftšueki vinnutatud liha soolaliha tekitab ärevushäireid ja maaniat. Et see tekitab mingit süvendab süvendab seda nendes, kellel see juba olemas on, kellel, kellel see juba esineb ja samas tekitab ma tea, suurendab ohtu, et et need hakkavad kuidagi pead tõstma inimestes, kes võib-olla varem ei ole nii palju ärevuse maaniaga maadelnud. Nii et ma ei tea, mul on nagu väga palju ärevust ikkagi aeg-ajalt, et elus, et võib-olla tõesti siis ma ei võib-olla ma võib-olla ma ei tohiks lihtsalt, jah, nagu mitte midagi süüa kinos. Võib-olla võib-olla jah, vett ka ei tohi uuesti, et muidu ma ju tahan filmi ajal minna WC-s ja mis siis saab, siis jäävad kõik need Oscari filmid nägemata. Aga see on huvitav, et Oscareid üldse tõstatasid, sest et praegu on tõesti mingisugune selline. Ma ei tea, kas see on nagu see kevadeeelne aeg, kas see on alati nii olnud või ma lihtsalt sel aastal märkan seda rohkem, aga aga mingi tohutu sihuke auhindade jagamise hooaeg on kätte jõudnud. Paistab, et lumi on ära sulamas ja inimestes on vaikselt, et on, on vaikselt tekkimas siuke siuke mingi ekstaatiline seisund ja tahaks nagu hõisata ja tahaks kallistada ja siis tekib selline tunne, et tahaks ka jubedalt nagu loorbereid üksteisele pähe panna, sest et Oscarid olid just ära, eks ole, ja, ja siis nüüd on kirjandusauhinnad nominendid on välja hõigatud. Tead, eriauhinnad igati nüüd välja, mis samuti märtsi lõpus siis lähevad jagamisele. Ütle veel, mis siin jagati, neid on veel olnud. Mul ei tulegi pähe küll ka enne, kui ma nägin edused, kirjanduspreemiat taheti ka sulle jagada, teoreetiliselt. Ma ei, ma ei tea, kes seda tahtis. Ma ei teagi, ta tahtis mulle mulle ei öeldud, kes seda tahtis ja mis oli tema tagamõte. Aga igal juhul lihtsalt mingisugune siuke mingi sihuke nagu jagamise aeg on käes ja samamoodi poliitikas inimesed üritavad võita. Nii et ma ei tea, see kõik viib mu mõtted tagasi ühe põnevama raamatu juurde, mida mul õnnestus eelmisel aastal lugeda, see oli Maarja Kangro raamat minu auhinnad, mis iroonilisel kombel noh, kes on raamatut lugenud, saab aru, miks, aga iroonilisel kombel või siis just nagu väga lahedal kombel laheda kokkusattumusena tänavune kirjandusauhinna nominent vabaauhinna kategoorias Maarja Kangro oma sellises veidi üle 300 lehekülje paksuses raamatus räägib siis auhinnakultuuris, et kui sellisest, mis asi on üldse auhind mismoodi, millise loogika või, või pigem ebaloogika alusel neid kultuurimaailmas jagatakse, mis toimub komisjonides, millised on need koosolekud, kui, kui absurdselt juhuslik, vahel võib-olla see kes üldse otsustab, millise auhinna kategooria üle mis, mida auhinnad inimesega teevad? Kui suured auhinnarahad ja lõppkokkuvõttes, et mida, mida loovisikud siis üldse teevad, mis, mis jagelusinad maha jagelevad selleks, et osutuda nominentideks ja, ja noh, et mis, mis mängud seal toimuvad ja, ja ma olen nüüd hakanud jälle mõtlema selle kõige peale selles auhinnatseremooniate virvarris. Kuldmuna on see, mis mulle meelde ei tulnud, kuldmune hakatakse jagama märtsi keskel. Mis on siis turundus- ja reklaamimaailma selline aasta keskseim auhinna gala. Et ühesõnaga kõik tahavad saada pildile, tormavad tormavad selle pildi suunas, kuskil on see klantspilt, kes juba ootab seal finišijoone taga ja ta on juba välgu valmis pannud, mälukaart on tühi. Ja, ja, ja kes esimesena kohale jõuab, on, on võitja. Kui palju sina oled üldse saanud auhindu elus, Ivo, ja mida nad on sinuga teinud? Sarnaselt sellele, et mind ei ole kutsutud presidendi vastuvõtul, pole mulle ka jube vähe auhindu jagatud või vähemalt vähemalt mulle palju ei meenu. Ma mäletan, et kui ma lõpetasin keskkoolis, siis ma sain mälestusmedali, see tundus nagu vägisi äge asi, et see ei olnud, see ei olnud see, et mul oleksid head õpitulemused olnud, need olid vaata need kuld ja hõbemedalid, mida jagati siis sellistele õpilastele, kes olid suuresti viielised või oli mõni üksik neliga sinna viite vahele. Sandega kool andis sellised mälestusmedalid neile inimestele, kes keda, keda kool siis tahtis mälestada või ei kõla. See kõlab halvasti. Ma ei tea, mis koolis sa käisid, seal hukati häid õpilasi. Jällegi ma ei olnud hea õpilane mis oleks ilmselt siiamaani veel elus. Aga, aga jah, seal, Kas sa oled näinud sellist filmi nagu pärl Royal või lugenud romaani pälvojal? Praegu olen pigem selle sõnapaar seostub kõigil pigem Fortnaidija, teistel sedalaadi tulistamismängudega pädev ravi ajal oli kunagi, see oli üks Tarantino lemmikfilme ka näiteks seal, kus oli ka kooliõpilased loosi tahtel üksikule saarele ja siis nad pidid seal 11 maha tapma. Viimane ellujääja oli võitja. Tuleb issand, kui hea, ei, ma just tahtsin öelda, et ma ei ole seda raamatut lugenud ega filmi näinud, aga ma olen väga hästi tuttav nende mängudega, mis tänapäeval seda zhanri nime Battle Royal kannavad. Aga ühesõnaga jah, ma ei ole. Ma ei ole nagu väga auhindu saanud ja. Oma kooli pädel realise siis võitsid, ma saan aru, et tapsid kõik oma klassikaaslased ära ja siin sa nüüd oled. Meil niimoodi medaleid jagatud A ja. Siis malev võistlusest kunagi oli, oli jällegi mulle tundub, et ma olen alla käinud elus sellepärast et tundub, tundub, et need auhinnad saavutused pärinevad kõik kooliajast, mäletan, meil oli koolis oli keskkoolis, siis oli selline selline asi nagu oma nägu, mis oli vist mingi tuuri ka siis nagu kultuuriauhindade jagamine nagu kooli kooliõpilastele nagu oma kooli sees. Ja ma võitsin oma näo üks aasta selle selle eest, et ma kirjutasin palju halbu luuletusi. Vähemalt need olid minu nägu, eks ole, vaata, saad aru. Aga jahima. Peaaegu sain aru, see oli siis pigem nagu sihuke mõnitava alatooniga auhind. Anname ivale tema käkerdis siis auhinnad, need on ju nii omanäolised. See ei olnud niimoodi näkku, sa oled mõelnud ka, aga nüüd nagu ise vist kipun ka niipidi tõlgendama enivei jättes selle kõik minevikku siis ma ikkagi nagu minust minus on midagi nagu väga edevad ja vahel ma tunnen lausa natukene piinlikkust selle üle, et tegelikult ma tahaksin-tahaksin võib-olla olla rohkem rohkem seda tähelepanu saada ja samas nagu häirib mind, et mind häirib see mõte, et ma, et ma nagu, et ma tahan seda ja ma isegi täpselt ei saa aru, miks see mind häirib ja samas me ei saa nagu täpselt aru, miks ma tahaks, et mind ma ei tea, siis kuidagi tunnustatakse nendele läbinud auhindade või või, või mis, miks ma tahan, et mind presidendi vastuvõtule kutsutakse, et, et noh nagu see kõik on nagu mingi selline selline väga edev värk ja ja mul kohe hakkab peas mängima psühhoterrorilugu esteet-kusipeaaegu. Ma sellele mõtlen. Et ütleme, Ma nagu tunnen mõneti nagu piinlikkust selle üle, et ma, ma tahan neid asju. Samas ma tean, et et sinu puhul sina oled ju näiteks kuldmunaga vist ju auhinnatud vähemalt ühega kindlasti. Sa oled saanud palju auhindu või? Ma ei tea Ma ma olen saanud mõned auhinnad oma elu jooksul ja nende seas on nii mune kui ka muid objekte. Teisi kujusid. Aga no see, mida sa räägid, on absoluutselt äratuntav. Ka see imelik piinlikkustunne on vägagi äratuntav mu jaoks suudan sellega samastuda ja ma üldiselt olen aru saanud, et on ebatervislik mõelda auhindadele või kuidagi minna üldse seda rada, et kuidagi muretseda nende pärast või unistada neist või mis muidugi noh, see oli mulle oluline näiteks siis, kui ma polnud veel kunagi ühtegi sellist laiemalt tunnustatud teatritööd ega, ega nagu tekstitööd teinud, et siis sel ajal, kui ma olin kahekümnene ja ja mu esimene näidend sai tunnustust, siis nii näidendivõistlusel kui ka Kultuurkapitali kirjandusauhinna selles Kategooria formaadis. Et siis oli, see oli väga-väga suur selline julgustus alustavale, kirjanikule, alustavale teatritegijale, sest et enne seda polnud keegi öelnud. Tule astu sisse ja Teie teatrit, me oleme rõõmsad, et sa siin oled ja et sa oma lugusid meile jutustama hakkad. Mul oli sel hetkel väga vaja, et keegi nii-öelda nagu selle ukse mulle paotaks kirjandusmaailma, sellisena see oli, see oli, see oli väga oluline. Aga sealt hiljem on, sõltub inimese psüühikast ka muidugi, aga, aga sealt sealt edasi ikkagi on üsna kuidas öelda. Mul on tunne, et ma töötan iseendale vastu, kui ma jään liiga pikalt mõtlema auhindadele ja kes neid saab ja kes neid ei saa ja kas mina veel saan või ei saa ja mille eest ma olen saanud ja millest ma ei ole saanud ja nii edasi. Ja jällegi me jõuame tagasi Maarja Kangro raamatu, nii minu auhinnad, mis ongi. No see on kahes jaos see raamat esimene jagu jagu, räägib konkreetselt siis sellistest isiklikest läbielamistest ja, ja Kangro analüüsi täpselt samamoodi seal iseennast. Nii nagu meie sinuga siin oleme põgusalt analüüsinud, et mida ikkagi mis, mis peitub selle auhinnaihaluse taga. Kas meil on vaja tunnustust, miks me tunneme selle pärast häbi ja kuhu see kõik ikkagi nii võiks, kui inimene saab käik, mis ta tahab justkui et, et kas ta siis päriselt ka saab seda, mida ta tahab. Aga kes oleks ikkagi pädevam rääkima võitmisest, kui mitte räppar, kes mingil hetkel kogemata avastas, et ah hea, et ta on isegi Pipcoinide? Hulga poolest rikas mees kuna ta mingil hetkel müüs oma albumeid ka bitcoini täiesti ja siis pärast avastas, et oi ja mul oli meelest läinud, et mul nüüd rämedalt pink on sellisel hetkel, kui biit kandidaadid veel palju raha väärt. Ühesõnaga fifty sent palaga Windows söögl, laseme originaalselt dial rääkida, puhkame suud ja oleme pärast tagasi. Mees, kes teab võitmisest rohkem kui keegi teine Piftissen palaga, uin, Sergo ma loen ette ühe lõigukese Maarja Kangro raamatust minu auhinnad, mis on, nagu sai saate esimeses pooles öeldud samuti üks tänavune kirjandusauhinna nominent, Kultuurkapitali kirjandusauhinna nominent nominent vabaauhinna kategoorias. Ja käsitleb see raamat siis auhinna, kultuuri ja seda, mismoodi inimesed nende auhindade ümber tantsivad. Ja oli üks väga seal oli paar peatükki, mis toimusid balti assamblee žüriis. Ehk siis balti assamblee jagab auhind väga huvitavatel alustel kuidagi või huvitavatest. Kuidas öelda huvi huvitavate juhuste kokkulangemise tõttu ja see segane sissejuhatus on selgem, kui ma nüüd selle lõigukese ka ette kannan, see kõlab nii. Baleriin, kirjanik, produtsent, majandusteadlane rahvaluuleinimene peavad langetama otsuse orgaanilisi, pooljuhte käsitleva teadustöö nägemata jäänud filmi ja neile arusaamatus keeles kirjutatud luule kohta. Kõlab nagu mingisugune väga segadusse ajav anekdoodi algus. Ühesõnaga see on võib-olla üks selliseid äärmuslikumaid näiteid, mida Kangro raamatust võib leida. Aga oma jaburuse sobib väga hästi kuidagi kokku võtma selle raamatu üleüldist sellist absurdi DNAd. Ühesõnaga balti assamblee puhul oli siis tegu sellise žürii ka, mis võiks öelda, et nagu klopsitud, kui alati väga erinevate erialade pealt tulnud inimestest, kellel olid kõigil väga selged oma agendad, et keda nad seekord premeerida tahtsid ja alati pidi esindatud olid, eks ole, Eesti, Läti, Leedu kolm balti riiki ja need auhinnad seal ka kuidagi roteerusid niimoodi, et seal oli palju olulisem see, et säiliks mingisugune järjepidevus. Et alati ikkagi saaks keegi Eestist keegi Lätist, Leedust, et ei tuleks sellist aastat, kus näiteks lätlane üldse ei saa. Ja siis, kui see juba ei ole siuke üsna kehv eeltingimus. Ühe auhinna määramiseks siis olukorra või ülesande tegi veel raskemaks asjaolu, et just nimelt inimesed, kes olid pärit väga erinevatest distsipliinide eest pidid justkui andma eksperthinnangu töödele, mida nad ei olnud kas siis pädevad või isegi võimelised tegelikult hindama. Kas, et kui mingi film oli lihtsalt ei olnud kättesaadav, aga millega teised ütlevad, et no see on auhinda väärt siis oli Jüri enda otsustada, kas ta nagu usub oma žüriikaaslasi või mitte. Või siis, kui teema lihtsalt oli liiga keeruline, näiteks orgaanilisi pooljuhte käsitlev teadustöö siis samamoodi tuli lihtsalt lähtuda hipist. Arusaamatus keeles kirjutatud luule, see on selge, miks see on arusaamatu. Kui ikkagi keel on arusaamatu, siis on arusaamatu. Auhinnakultuurist oleks jube lahe rääkida Maarja Kangro ka endaga ka. Ja samamoodi nagu me ootame siia presidenti, ma arvan, me peaksime ka selle Kangro tooli siis siia stuudionurka juba valmis panema, et kord, kui ka Ivo on Tallinnas ja, ja autoril on aega, siis me saame kolmekesi stuudios kokku. Aga praegu seal Brüsselis seda kuulates ivo. Kas, kas mõnes siukses žürii sa oled istunud, kas sa oled pidanud otsustama, keda tunnustada ja mille eest ja mis tunne see oli? Olen küll isegi mitmel korral erinevates projektides. Olen, olen pidanud küll nagu hindama teiste inimeste tööd. Ja see on alati niisugune naljakas tunne, et mul ei ole kordagi tekkinud üheski žüriis olles seda tunnet, et ma oleks nagu pädev hindama seda, mis ma ette on pandud, et ma alati tunnen justkui nagu ja ma ei taha siin kuidagi nüüd kedagi spetsiifiliselt eraldi välja tuua, et, et see nagu, et see eriala ei sobiks, aga ma tundsin ennast tõesti nagu baleriin, kes hindab orgaanilisi pooljuhte. Ma olen täiesti kindel, et on palariine, kes on väga-väga pädevad orgaanilises füüsikas vist siis peaks olema niimoodi. Kusjuures neid võib olla rohkem kui me ettegi võiksime kujutada tõesti. Aga lihtsalt, ma ei, ma olen alati tundnud ennast kuidagi ma nagu pigem pigem väljaspool oma mugavuspiirkonda selles osas, et ma pean seda otsust langetama ja ja see ei olegi isegi vist nagu noh, ühest küljest on see vastutus, et sa pead nagu siin olema, et et et kellelegi nagunii ma tõesti lähen nagu natuke liiga suursuguseks sinuga kellelegi saatust otsustada. Aga, aga teisalt, see on see pigem vist rohkem ikkagi see, et et ma nagu oskan ainult seda hinnata, mis on minu enda võimete piires ja tihtilugu ma tunnen, et ma, kui ma annan nagu väga spetsiifilist nõu, siis see võib-olla võib-olla vale sellele spetsiifilisele, noh, ma olen vahel pidanud olema riides, kus ma annan nagu tagasisidet. Ja, ja siis ma tunnen, et nagu see noh, et see on ainult minu kogemus või see on ainult minu minu väga piiratud teadmine ja ma, ma võin on ühest küljest nagu valet nõu. Ja teisest küljest ma tunnen, et, et mul endal ele nagu piisavalt kogemust tihtilugu, et seda teha, aga võib-olla see on ka nagu see, et ise vähemalt ei tunne ennast piisavalt, et vanana, et nagu tõesti omada nagu siukest sügavat ettekujutust sellest, kuidas asjad võiksid, et võiksid maailmas käia vähemalt nendes nendes kontekstides, kus ma olen pidanud teisi hindama, et võib-olla võib-olla žüriiliikmed peaksid olema pikema, pikema elukogemusega. Aga see fifty senti lugu. Lugu tuletas mulle meelde JMKE laulu number üks, mida ma vist parafraseerisin natukene, sest ma ei ole päris kindel, et need sõnad nii käisid, aga ta hommikusest peeglist vaatab vastu, igaüks tahaks olla parem tahaks olla number üks. Et nagu kuidagi kuidagi see soov ikkagi kuidagi tõestada, tõestada teistele. Et sina oledki võitja, et sinu nagu tegevusel on olnud mingisugune väärtuse sinu. Nagu sinu tegevus läheb korda. Et see on? Ma tihtilugu tunnen žüriis olles, et ma nagu tahaks olla ise võistlejate seas, sest siis on nagu kuidagi tunne, et ah, ma tean, kuidas paremini teeksin. Aga no vaata, seal on ainult sellepärast, et ma olen ise žüriis ja midagi ja see on jällegi siis me tuleme nagu selle piinlikkuse piinlikkuse peale, et ma nagu ikkagi tunnen, tunnen imelikult ennast, et ma tunnen vajadust, et ennast kuidagi niimoodi tõestada. Võib-olla see on asi, mida ma peaksin rääkima oma psühholoogiga, kui sa just ei taha olla jällegi minu, minu veebikaamera psühholoog või siis trollid, oleks seekord vastupidi. Ma väga tahaksin osutada seda vastuteenet, nii et alustame. Nii. Ivo, sind vaevab edevuse paine, võimuiha ja janu kuulsusesära järele. Ma ma ei ütleks, võimuiha, see on. See on kuidagi liiga palju, mul ei ole mul ma pigem, pigem on võimukartus. Ma, ma pigem kardan, et mulle antakse kunagi võimu midagi teha, see, see on nagu probleem. Võib ju teha selle kohta jõuda. Ja siis ütles jooda, seda issand, mul ei jooda seda, ütles okei, ma usun sind. Seda, ütles ta, tunnen jällegi piinlikkust, et ma ei ei mäleta Starboazini hästi. Ära muretse. Seda juhtub meie kõigiga, seda juhtub rohkem kui jällegi, kui sa võiksid arvelt, seda juhtub rohkem, kui on maailmas orgaanilisi pooljuhte mõistvaid baleriin. Aga see kõik viis mu mõte, et ühe dokfilmi peale, mida sa soovitasid mul vaadata ja selle dokfilmi pealkiri oli mericken miin kas kas oli kogu Pealkiri? Ei seal ma ei ole kindel, aga selline kui see, see põhipealkiri või see pea pealkiri. Viie Merike nii oli selle filmi pealkiri, see on eelmisel aastal 2018 välja tulnud dokumentaalfilm, mille keskmes on mõned influencer eid sotsiaalmeediakuulsused nende seas näiteks Paris Hilton ja Joss Ostrovski, keda tuntakse Chevichi nime all. Seal on ka selline mees nagu Kirill, kes on läbu kultuuri austajatele vana tuttav. Ja kuigi seal ei räägitud auhindadest otseselt oli see paine, mida nad kirjeldasid ikkagi väga sarnane kogu sellele auhinnaihaluse painele, sest et sotsiaalmeedia staarid tunnevad võib-olla rohkem kui ühegi teise praegu see moodsa eluala professionaalid seda igapäevast survet olla veel parem kui eila olla veel vabandust, mitte veel paremaid, veel populaarsem kui eile pälvida täna veel rohkem laike ja südameid kui eile, nagu meie, eks ole, pokult ristid sama ainet ja kui me siia jõudsime, siis oi, kui ilus oleks jõuda oma Facebooki lehel 800 ligini. Mine metsa, kui head oleks täitsa lõpp. Ma juba näen, kuidas number 800 seal see sobiks nii hästi meie Facebooki lehele, mis on nime all popkulturistid loomulikult. Aga jah, ei, me ei ole nii kuulsad kui päris Hilton jääda. Eks ole või Kirill, me ei korralda selliseid pidusid nagu Kirill, kus inimesed lasevad endale tissidele šampat valada ja siis peadpidi ennast potti panna. Need olid need peod, sina käskisid mul vaadata seda dokki ja, ja see oli see, mis seal toimus, mis, mida sa teed, neid krim asja nüüd nagu sa ei teaks, millest ma räägin. Kas sa tundsid neid, neid inimesi, kes või noh, mitte tundnud, vaid kas olid teadlik nendest inimestest, kes seal keda seal dokumentaalfilmis näidati, kas olid teadlik nende eksistentsist enne seda dokumentaalfilmi kui päris silt on välja arvata? Kui päris Hilton välja arvata, ei teadnud ma mitte ühtegi neist. Ja seal oligi, eks ole. Lisaks nendele kolmele, keda juba sai mainitud, oli neljas, põhitegelane oli pritseni, furlen kes sai kuulsaks Vaini kasutajana, oli nii, eks ole? Tema oli esimene, esimene niisugune tõsiselt edukas Vaini Vaini nagu video looja siis või, ja, ja siis ta järgmised väga edukad juhtumisi olid tema sõbrad ja seal sarjast kuidagi niisugune mulje ka tal oli natukene siuke kibe tunne sees, et ta justkui nagu aitas need inimesed nagu püünele, siis nad läksid temast nagu mööda ja tema ei olnud ka nagu siis sel hetkel, kui vain nagu ära lõpetatud. Esiteks, ta kaotas nagu kogu oma platvormi, mis oli kogu tema selline nii-öelda kogu tema selle kuulsuse ja edukuse ja tegevuse alus ja teiseks, sellel hetkel, kui ta nagu, kui see platvorm ära kadus, siis ta ei olnud ka enam esimeste seas seal platvormis Tallinna kui esimene esimene ja siis niimoodi vaikselt kuidagi vajus seal ära seal üldse väga masendav dokumentaalfilm, ma pean ütlema, mul, mul mul oli kohati seda täitsa raske vaadata, eriti selle Kirilli pärast, sest mul oli väga sama kogemus, et tegelikult ma ei peale päris siltoni, ma ei teadnud sealt sarjast mitte kedagi ja ja sari sorry ja vabandust, dokumentaalfilmist, mitte kedagi ja, ja tõesti nagu kuidagi minul, minule jättis see väga sellise kibeda mulje, mistõttu võib-olla ma natukene natukene pelgan ka seda oma oma tunnustuse tunnustusejanu. Et sa nagu kuidagi võib-olla ei vii. Vii kohtadesse, mis on tegelikult nagu mõistlikud või vajalikud või tervislikud. Mulle tundub, et see American miim ja üleüldse kogu see populaarsus, konkurss, mis toimub sotsiaalmeedias juba aastaid, on kokkuvõttes väga põnev ja hea niisugune hoiatuslugu, kui osata seda niipidi. Ta, või, või kui osata ennast sellest niimoodi eemaldada korraks ja jälgida mängu kõrvalt, selles osalemata. Sest et ega need dokumentaalfilmi peategelased ei olnud selles mõttes ju kuidagi. Ma ei tea, seninägematud mingisugused veidrad olendid, et nemad siis nüüd järsku tahtsid saada tunnustust ja kiitust, see on nagu väga vähese vaevaga kuidagi sündinud tööde eest, et selline selline ihalus on, ma usun, et suuremale osale meist väga tuttav, et tahaks teha võimalikult vähe tööd ja samas tahaks saada võimalikult palju kiita. Ta, või kuidagi tahaks võimalikult vähe vaeva näha ja oma energiat kulutada, aga tahaks elada võimalikult mõnusat ja sellist head elu, kus ikkagi kõik teevad Baya patsutavad õlale ja ütlevad, et sa oled nii hea ja siis kutsuvad siin kohtadesse, kus nad pakuvad sulle veel häid asju. Seal dokfilmis nähtu pani mind mõtlema lihtsalt sellele, et see, mis sotsiaalmeedia võimaldab teha ja mida tänapäeva tehnoloogia ja internet võimaldavad on see, et see teo ja vastukajavaheline, see, see viibeaeg on viidud absoluutse miinimumini, ehk siis, et ongi nüüd võimalik see, et ütleme, see, see karakter Pythoni siis, eks ole, pritsiani forell on, kes alustab seal vini kuulsusena võivaini staarina, tegi seal sketše lihtsalt siukseid, naljakaid, väikseid siukseid, sketše mida ka instagramis Eestis tähendab, koomikud näiteks teevad, mul tuleb esimesena pähe Mattias Naan, näiteks kapatu, kes iga päev midagi väga naljakat on ju instagramis teeb. Püüdsin šarlen tegema sketše ja sai kohe vastukaja, eks ole, et kohe kui see oli kohe, kui seal üles filmitud, sai juba 10 minuti pärast olla kõikjal nähtav, eks ole, teisel pool maakera inimesed juba said näha tema seda kõige uuemat nalja ja juba oli inimestel siis oma nende vaatamiste vaatamiste arvuga ja ma ei tea, Likide arvuga oli, oli võimalik neil nagu näidata, et kas, kas tabas märki või tabanud. Samas, kui minna ajas kõvasti tagasi minna peaaegu 100 aastat tagasi, siis mõtleme Charlie Chaplini peale, kes selleks, et teha üks koomiline sketšidest koosnev film. No seal siin-seal selle alla maeti väga palju aega, väga palju raha, väga paljud inimesed pidid väga palju käima tööl, et et see naljade kogumik siis lõpuks inimeste ette tuua ja, ja ka siis ei näinud seda, eks ole, kõik maailma inimesed soovi korral vaid ikkagi ainult need, kes juhtusid olema piirkondades, kus, kus need filmirullid ringlesid. Et see, mida need sotsiaalmeedia staarid siis tänapäeval kuidagi kogevad, ongi just seesama nats meenutab mingit sellist katselabori olukorda, kus siis rott on pandud mingisse väiksesse akvaariumi, kus tal on punane nupp, mida vajutades ta saab mingit mõnuainet koheselt, eks ole, ja kuidagi ja noh, nii see asi käib, et me oleme sellest ka varem rääkinud, et üleüldse sotsiaalmeedia mõjubki ajule sarnaselt nagu kasiino lotot ei ole vist õige kasiino mänguautomaat on ju, et sa vajutad nuppu, poe juba juba hakkab tulema ja see, et see, selle, et selles mõttes teo, teo ja, ja tasu vaheline viib, aeg on, on viidud täieliku miinimumini ja huvitav oli see, mis tõesti seda dokfilmi puus toimuma hakkas, kus need peategelased, kes alguses tundsid, tundusid olevat, et justkui nagu kogu selle oma kuulsuse lõksus justkui või selles olid sattunud mingisse äratada tasse, kus nende publik ühest küljest ootas, et nad ainult toodaks, toodaks, toodaks materjali juurde, oleksid veel pöörasemad, kui eile oleksid veel naljakamad, kui eile oleksid veel ma ei tea, rohkem segi peast kui eile. Et siis mismoodi Nad olid ise oma peas nagu selle järgmise sammu ära teinud, mismoodi nad ise nägi oma tulevikku ja nad ei ennustanud väga suurt tulevikku tegelikult sellele selle eriala jätkusuutlikkusele näiteks ja, ja, ja me nägimegi siis seal, kuidas üks mees sõna debatševisse oli hakanud üldse veini tegema dokfilmi lõpuks, ja see ei ole nagu mingi väga suur spoiler seerikusele, filmi vaatamise elamust ära ma võin lubada, et see ei ole mingi tohutu point. Ja samas Kirilli puhul me nägime, kuidas ta suubus justkui veelgi sügavamasse nihilismi, et, et ta samamoodi nägi, et see kõik on täiesti nagu selline nullsumma mäng, aga, aga paistis, et ta ei ole ka liikumas kuskile paremasse kohta, sest et ta nagu ei näinudki Lootust rändamas. Ja no kokkuvõttes oligi nagu niisugune hüperkiirusele ette kantud. Näide või hoiatuslugu sellest, et mis, mida üldse niisugune nagu tunnustusjanu või sihuke sihuke jah, auhinna auhindadest sõltuv, sõltuvuses olemine, mida see inimesega teeb? See oli nagu mingi rämeda variant Maarjaga. Raba seal oli mitu väga-väga huvitavat nagu läbivat joont, eriti seoses sellega, et et noh, iga igal karakterid, mitte karakterid, need olid päris inimesed, igal inimesel oli kuidagi väga erinev lähenemine sellele, kuidas, kuidas Vaini staar oli, oli kaotanud oma platvormi ja üritas kuidagi leida nüüd mingit uut uut põhja, millele ehitada kogu oma järgneva elu üles. Nagu sa mainisid Hatševischeli läinud ärindusse samamoodi päris sild. Ta on kelle, kelle nagu see lugu oli samamoodi, kuidas ta lihtsalt kasvas üles sellisest soushelaitist või noh, ütleme tänapäeval. Me nimetaksime teda siis influencer iks. Et ta nagu kuidagi sellisest rollist kasvas nagu väga edukaks ärinaiseks. Väga huvitav selle filmi puhul on see, mida ma üldse esialgu tähele pannud, see film produtseeritud päris Hiltoni poolt tema maksis selle kinni. Siis mis, kui nagu selles valguses tema nägu neid lugusid mõelda on, on päris huvitav. Mis minu arust nagu üldse kuidagi ei muuda seda filmi kuidagi halvemaks või käsitlus temast halvemaks. Tema lugu ka selles valguses on väga huvitav, aga Kirilli lugu, kuidas ta nagu muutus sellisest väga nagu. Ta tahtis vist alguses saada Disney animaatorid, kuidagi oli niisugune väga nagu noh, elu elujaatav inimene kuni lõpuks siis nagu sinnamaani, kus ta lihtsalt oli nii sügavale, oma isikliku põrgusse selle pidutsemisega ja, ja tööga jõudnud, võta lihtsalt nagu vihkas kõike ja kõiki. Et noh, see, see on, see oli väga nagu murettekitav dokumentaalfilm ja kindlasti kuidagi joonib alla seda miks ma vist ise tunnen kuidagi selle tähelepanujanu osas teatud selliseid reservatsioon või muresid, nii et soovitan, soovitan seda filmi vaadata Netflixist, kui, kui te ei ole veel näinud, et kindlasti väga põnev Absoluutselt ja lootuses, et me saame seda teemat edasi arendada, Maarja Kangro ka kunagi tulevikus, kui ta on valmis meiega liituma. Me lähemegi ja mõtleme vaikselt oma auhinnaihaluse peale, kuulates värskelt Oscariga pärjatud tuntud filmilugu sällow, mida laulab ei keegi teine kui leidi. Aga aitäh, et olite meiega, kui te saate teha kuidagi nii, et Ivo saks presidendi järgmisele aastapäeva peole. Kui kellelegi on plussiks kas või üle, andke märku, kui teil on mingi auhind, mida te, millest te ise olete väsinud, võib-olla taheti seda anda meile näiteks siis just eriti mu kallis Ivo vajaks seda väga tänulikud. Ei ole vaja vastuvõtule häste, saame presidendi või ja eelmise presidendi popkulturistid saatesse, et see on nagu palju suurem eesmärk, töötage selle nimel. Kallis kuule.