Enne kui me selle saatega alustame, ma pean tegema vigade paranduseks, sest et eelmises saates sai tehtud andestamatu viga andestamatu viga ja üldsegi mitte lootuses saada andeks, ma teen vigade paranduse puhtalt sellepärast, et see oleks kohane asi, mida teha. Kuigi lootus on ammu kadunud ja Ma ei kuulu enam siia eetrisse. Tegelikult. Aga ma ütlesin, et lauseuid, kleit, hour, Kans, greip, hispaanlase telliti ehk suure võimuga kaasneb ka suur vastutus. Ma ütlesin, et selle lause tõi kuuldavale jooda tähesõdadest aga ta ei teinud seda. Ja paar väga tähelepanelikku kuulajat tõid selle veaga välja, nii et ma vabandan avalikult kõigi ees, kes ka ei vaevunud, et meile kirjutama, et selline viga tehti. Ma tean, et ma riivasin teie mälu. Ma riivasin teie popkultuuri armastust. Ma panin puusse. Ja nüüd kahetsen seda, aga midagi pole teha. Selle lause ütles piir Parkeri onu ja piirpargi loomulikult on ämblikmees. Tal oli selline lapsepõlv, et teda kasvatasid tema onu ja ja, ja ma nüüd parandasin uuesti puuseume onu ja tädi, aga see oleks võimalik, sest et siis see tähendaks, et õde ja vend abiellusid. On ju, kes on piirionu ja tädi ja siis nad kasvatasid teda koos nagu ema ja isa, kuigi nad olid. Onu pere, ses suhtes on ju ühesõnaga uuesti parandada igal juhul piir, Barcry, ütleme siis kasuvanem, keda ta nimetas oma onuks vähemalt. Ja ja siis ämblikmees hoidis seda meeles erinevalt minust Jim Ashilevi, kes on popkulturistid kes saatejuht. Mul on hea meel, et see ikkagi välja tuli, sellepärast et kui me saated salvestasime, oli minul ka nagu tegelikult väga-väga suur kahtlus hinges valetama, midagi nagu mainisin, et oli see ikka kindlalt jooda, aga minul ka ei tulnud meelde, et see ei olnud tema ja, ja kindlasti ei tulnud mulle meelde see, et see oli hoopis ämblikmehe universumist pärit, pärit teemani, et jah, mingis mingis mõttes seda siis peab siin jagama, aga ikkagi see süü on, on rohkem sinu oma, sest ka ka mintsa juhtisid justkui nagu valele teele ja ma olin lihtsalt liiga liiga kurnatud tol hetkel, et midagi midagi nagu midagi nagu vastu vastu teha. No üldsegi mitte selleks, et sind kuidagi inkrimineerida või mustata, aga sul oli hinge all ka kaks õlut selleks hetkeks erinevalt minust, kes ma kaine peaga tegin, selle vea. Lihtsalt noh, see on natuke nagu autoõnnetus on ja kui, kui kaine peaga autoõnnetusega see ei ole, siis kuidagi parem kui, kui purjus peaga tehtud autoõnnetus, aga siiski oletame, et ma olin see kaine autojuht, siis vähemalt sa oleksid võinud olla sama kained, et hoida ära see autoõnnetus, aga sa ei olnud seda nii, et nii nagu autos tasub sõita nii et kõik on kained, nii tasub ka saadet juhtida. Ma arvan, et see ongi edaspidi oluline, et, et ikkagi võtnud peaga ei istu ei rooli ega tulega saatesse. Tere, minu nimi, nivoo, krostok. Tere, mina olen Jim Ashilevi ja te kuulate saadet kained popkulturistid. Täna täna täna kained kulturistid, homme kained, ülehomme kained. Aga mis üle-ülehomme saab, ikka oleme kained ega kained siukseid. Kui lubadusi ei anta ju noh, ütleme niisama suusoojaks, need on ikkagi, need on ikkagi teisid. See on tõsine värk, see on see, mismoodi saab mõranenud või kõikuma löödud usaldust veel kuidagigi hoida ja säilitada, võib-olla ajapikku ikkagi ka kasvatada. See on oluline, see on oluline. On oluline, mida meie kuulajad neist arvavad. No minule kindlasti ma olen nii madala enesehinnanguga, et, et selline nii-öelda seal selle posti kõikuma löömine ei ole üldse mitte mitte keeruline. Nii et ja minule on väga oluline, mida te mõtlete, mida te minust nagu ka isiklikult mõtlete, hoolimata sellest, et võib-olla teie jaoks olema lihtsalt et hääl kuskil taustal, kui ta autot, autot, juhite või hääl kuskil taustal, kui te, kui te maasikaid korjata. Ma ei tea. Praegu on vist selline hooaeg, kus kus maasikaid väga ei korjata, kes teab, kuulata seda kunagi suvel, korjata maasikaid? Ikkagi on oluline, et sel hetkel te mõtlete minust või, või meist siis head. Nüüd, kus me oleme juba mõnda aega oma saatesarja teinud peab juba hakkama näkku vaatama ka sellele väljavaatele, et mõned inimesed on kindlasti juba ammu. Olgu, mitte ammu, ma pingutasin üle, aga mõned inimesed on kindlasti kas, kas tüdine maas neist või, või juba meist nii-öelda üle saanud ja see on niikuinii asi, mis tabab kõiki, kes vähegi loovad midagi pikema aja vältel. Rääkides bändidest, on see täiesti arusaadav kõigile, rääkides kasvõi ka filmidest, näiteks on see jällegi vägagi arusaadav teema, millega ma usun, et kõik suudavad suhestuda, meil on mingil ajahetkel mingid oma lemmikud oma suured mõjutajad kellest me mõtleme palju ja kellest me lähtume ja kes vaimustavad, meid, rõõmustavad meid. Ja siis aeg läheb edasi, meie meie elud muutuvad. Me kasvame, areneme ise. Meie huvid muutuvad. Kuni ühel hetkel me olemegi punktis, kus me võib-olla näeme oma selle vana lemmiku mingit unustatud CDd näiteks kuskil kuskil uuskasutuskeskuse üheeuroste või 50 sendist asjade kastis ja meile tuleb järsku meelde taha väga naljakas, ma kunagi kuulasin kogu aeg seda albumit näiteks, aga mujal oli nii ammu mõelnud, et bänd isegi olemas oli. Ja Mul juhtus nüüd mõned päevad tagasi selline natuke segadusse ajav asi. Mul oli võimalus minna kinno vaatama Eilieni sellist parema resolutsiooniga versiooni. Eilien siis 79. aasta Ridley Scotti film, mis pani alguse pikemale sihukesele film filmide seeriale. Ja see seeria tõepoolest elab tänaseni, sest et varsti on välja tulemas jälle jälle uus Reiljani saaga film. Ja minu jaoks Eili on ja üldse seilieni triloogia, ma ütleks peamiselt. Ehk siis filmid Eilien, Eili Encia. Eili on kolm kõik erinevate režissööride lavastatud, selline trio, need moodustavad mõnes mõttes minu sihukese nagu lapsepõlve ulmekolmiku. Isegi rohkem kui tähesõdasid ja Star Treki mõjutasid mind just nimelt need Eilieni filmid. Ja ma olen väga selline ebaobjektiivne inimene rääkima nendest filmidest just selle lapsepõlve seose tõttu. Need on mällu sööbinud ja saanud osaks minust kuidagi niimoodi, et ma ei, lihtsalt nagu noh, see emotsioon on kestev, see, see ei kao kuskile, aga aastatega. Aga mis juhtus? Kui ma kinos sain vaadata ülisuurelt ekraanilt esimest korda elus Reiljani filmi ja kusjuures see oli tõesti üleüldse esimene kord, kui ma kogu sellest filmiseeriast mingitki osa nägin suurelt ekraanilt varem olin näinud ikkagi mingite kehvade kulunud VHS-ide pealt või siis hiljem DVD pealt. Aga siiski vaadata seda suurelt suurelt ekraanilt neliga resolutsioonis. See oli natukene ehmatav või nõutuks tegev kogemus, sest esimest korda elus tundus mulle see film, mis varem oli kogu aeg tundunud mulle nii kuidagi maitsekas ja, ja selline Eriline ja kuidagi peen oma sellises tasasuses ja siukses nagu väheses šokk šokeerimisega lahmimises, mida võiks ju omistada ühele sihukesele nagu õudusfilmile, sest et lisaks sellele, et ta on selline ulme klassikasse kuuluv teos, on ta ka horror klassikasse kuuluv teos. See on selline kosmoseõudus ja räägitakse, et et osaliselt ikkagi niisugune nagu teetähis ka horror filmi žanri arengus. Et ta oli väga, väga üllatav taas kogeda seda, et jah, et kui vaikne see film on, kui tasane, kui vähe seal välgutatakse mingite efektidega, kui, kui kaua seal üteldakse Slow Burn, eks ole, aeg siis nagu kuidagi niimoodi aeglaselt pannakse, sihuke väike tuli, pannakse publikule istme alla niimoodi küdema ja siis vaikselt-vaikselt-vaikselt tundma, kuidas hakkab kõrvetama vaiksem. Aga, aga mida sa armud, mitu neli ka kuidagi paljastas, oli see, et kohatised ilm tundus täiesti lausa nagu amatöörlik. Kuidagi kaameraliik pakkumine oli kohati selline, tundus, tundus nagu peaaegu nagu sihuke põlve otsas tehtud. Mul tekkisid seosed sellega, mismoodi ma ise tegin filme, kui ma olin 14 15 16 aastane. Ehk siis Me laenasime klassivenna isalt kaamera ja siis läksime kooli nurga taha midagi tegema. Eilienis oli kohati tunda isegi sedasama mingisugust vaibi, et Ridley Scott, kui ma esimest korda elus nägin seda teost tõesti nagu väga noore režissööri tööna mis kohati meenutas isegi mingit tudengifilmi justkui ja siis samas kokkuvõttes ikkagi jäi sinna alles mingit sorti sihuke majesteetlik kuus või mingit sorti selline suurus mille ma lõpuks suuresti omistasin hoopis soundtrack'i soundtrack'il või pidasin seda nagu soundtrack'i teeneks, et see originaalmuusika, mis selle filmi kuidagi niimoodi üles tõstab, on lihtsalt, nii, see kannab, see kannab kuidagi nii suurejooneliselt ja, ja lõppkokkuvõttes, kui siduda see kokuga Sigoni univeri rollisooritusega ja ka mõningate teiste näitlejate töödega seal filmis, siis ta, see film lõpuks jääb ikkagi nagu pinnale, aga mulle esimest korda nagu tekkis mingisugune mõra, et oota, kas see on see film, mida ma olen väiksest saadik armastanud? Kuidas sul on, kas sa tunned, et et sa päriselt kasvavad välja oma vanadest lemmikutest? Kas on võimalik täielikult hüljata omad vanad lemmikud ja nähes neid näiteks esmakordselt nii nagu ma nägin Eiljani seekord kas see muudab midagi jäädavalt või, või vana arm siiski ei saa roostetada mitte kunagi? Ma luban, et ma vastan sellele küsimusele mingil määral tänase saate jooksul, aga kõigepealt enne kui me üldse läheme sisusse, ma tahaks teada, mida sa nautisid selle filmi ajal vahepalana. Kas sa võtsid sinna kaasa mõne snäki? Okei, see. Tähendab, sellele käib ette üks väike eellugu, ma käisin ka tõde ja õigust vaatamas ja eks ole, sellele eelnes ju suur debatt twitteris inimeste vahel, et kas on, kas on õige võtta tõe ja õiguse seansile kaasa popcorni või paukmaisi, et kas nii on ilus teha ja kinos tõesti väga vähesed õgisid popkorni ja, ja ma ise suutsin ennast vaos hoida, ma kuigi mul oli kõht väga tühi, ma võtsin kaasa siukse, väga viisakas smuuti klaaspudelis ja, ja natukene pähkleid, soolapähkleid. Et, et neid vaikselt niimoodi manustada, aga mis juhtus, oli loomulikult see kõige vaiksema koha peal, seal filmis läks pähklipuru mulle hingetorru ja siis ma olin see inimene, kes seitse minutit inimeste vahele pressituna lihtsalt niimoodi hoiab hinge kinni ja ägiseb. Ja vahepeal siis. Toob kuuldavale siukseid suur vahendeid korinaid ja ajab sellega kaasvaatajaid pingesse, ilmselt isegi rohkem pingesse, kui, kui popkorn oleks kedagi ajanud. Aga Eiljani ma läksin vaatama täie südamerahuga niimoodi, et see kõige suurem popkorni. Mis asi see on? Karp, tops, tops kaasas. Ja esmakordselt nägin müüdiga ämbreid. Korniga ämm, mõtlesin, et äkki mul on ka aeg liikuda nagu järgmisele tasemele, aga põhimõtteliselt seekord ämbrid, suured plastämbrid, ikkagi siuksed, paberämbrid, sihuksed, plekist ämbrid, plekist ämbrid. Jajaa ämbrid ma ei katsunud, võib-olla pettis ära, võib-olla tegelikult plastist, ma ei tea. Okei, tundusid olevat plekist siuksed, mille saab pärast panna aeda ja paned näiteks maisi sinna kasvama. Väga hea, see, see kõlab oluliselt paremini kui, kui plast. Aga hiljeni puhul mul on raske seda amatöörlust või amatöörliku filmi loomist kommenteerida, kuna ma väga hästi ei mäleta Ta filmi hiljem ega ka filmi hiljem. Kolm kuigi ma olen kõiki neid näinud ja ja vähemasti nagu ma tahaksin arvata, et, et mulle meeldisid need filmid ja, ja kui ma neid uuesti vaataks, siis, siis nad ikka veel meeldiksid mulle, aga minu jaoks nad ei olnud selline kuidagi žanrit defineerib või noh, vähemalt minu jaoks isiklikult nad ei olnud nii olulised filmid, mina olin ikkagi pigem Star Warsi ja Star Treki poole ja hiljenid, noh ma ei tea, mul on nagu üldse olnud natuke keeruline nende väga õudsat filmidega ja nad on ikkagi küllaltki siukseid drillerid. Aga see ei, see ei üllataks mind ka sellepärast, et eks siis, kui hiljem tehti ja tihtilugu selliste filmidega nad Nad murravad, eks ole, teed nad, nad loovad uusi asju, uusi lähenemisi, uusi võimalusi ja see, see toob kaasa mingis mõttes teatud sellist eksperimenteerimist, mis tol hetkel ei tundu meile kuidagi võõras. Aga kui seda, kui seda nüüd nagu uuesti vaadata, päris päris nii noh, kuidagi nii nagu me oleme harjunud vaatama tänapäevasemaid filme, et lähedki kohe kinno nelikaasia, vaatad seda, seda vana teost siis, siis võib-olla jah, see nii-öelda see kardinatagune elu paistab nagu natuke rohkem välja. Ridley Scott ju ka oma teiste filmidega on, on vähemalt nagu vähemalt osades ringkondades väga palju kriitikat saanud, seesama pleidranderit, mida peetakse tänapäeval ju meeletuks tippteoseks ja ja jällegi üheks selliseks žanrit defineerivaks filmiks oli samamoodi esialgu väga, väidetavalt kehv, mina ei ole kunagi näinud neid esimesi versioone filmist Leidranner aga sellest, kui, kui võtta see Vikipeedia lehtedest, et siis seal näeb, et sellest on tehtud korduvalt nagu sihukseid ümber tõlgendusi või, või noh, sellest on antud välja mitmeid versioone ja see, mida me täna oleme harjunud nägema ja see, mis, kui tuli see uus pleid, Ranner film, et mida siis ka nagu selle kõrval kinodes näidati, millest räägiti, oli ikkagi nägudelt noh, mingisugune hilisem ümbertöötlus ümberlõikamine sellest filmist, mis, mis parandas seda olulistel viisidel. Ja, ja tegelikult sama saab rääkida Star Warsi kohta. Ma olen, ma ei tea, kui palju meie kuulajate seas on inimesi, kes on võtnud ja otsinud välja mingid fännid, on võtnud kõik materjali, mis nad on suutnud kuskilt leida Star Warsi esimese filmi kohta. Nüüd läheme, jääme neljanda osa koht, ehk siis Star Wars, kui ta tuli välja esimest korda, oli nimel Star Wars. Täna me tunneme seda kui neljas osa Star Warsi saagast, aga see film kui ta nagu päris esimest korda George Lucas seda kokku pani, oli pikem, ta oli oluliselt aeglasem ja, ja noh, ütleme kõik, kes siis seda versiooni olid näinud või selle põhjal oma esialgset arvamust selle filmi kohta nagu avaldasid, ütlesid et, et see ei olnud nagu hea variant, aeglane, seal oli väga palju igast nagu segaseid omavahel nii-öelda mitte hästi kokkusobivaid teemaarendusi. Selle asemel, et nagu viia tegevust edasi, George Lucas, nagu kogu aeg justkui stoppas seda, et et panna sinna vahele veel mingit nagu muud lisavärki ja, ja väidetavalt siis selle filmi päästisel vähemalt see on see lugu, mida räägitakse. George Lucas abikaasa tol hetkel oli montaažirežissööri, lõikas selle filmi lihtsalt ümber ja lõikas selle niimoodi ümber. Et see oli see film, mida me täna tunneme ja, ja kuskil internetis, siis on siukseid versioone, kus, kus inimesed on otsinud neid nii-öelda väljalõigatud materjali, mida nad siit-sealt on leidnud või siis mingeid joonistusi vahele pandud, seda ei ole nagu meeldiv vaadata vahepeal sellist, kui vaatad nagu nelik Kaaversiooniga siukest bluurai Star Warsi filmi sinna vahele on keegi nagu mingitest joonistustest kokku pannud mingisuguseid nagu seene mille kohta on näiteks leitud ainult heli või siis on kuskilt 16 millimeetriselt filmilindilt leitud mingeid kohti, mis, mis kohe üldse ei näe välja nagu nagu Star Wars täna. Aga, aga noh, ütleme, et sa saad seda vaadata ja sa näed, et jah, tõesti see film oli konarlik, see oli kohmakas, kas. Ja George Lucas on ju väga tuntud kui režissöör, kes läheb konstantselt tagasi oma vanemad vana materjali juurde ja, ja teeb seda ümber, noh, ütleme siis kelle arvates paremaks, kelle arvates halvemaks, et noh, ma, ma natukene olengi üllatunud, et kui nüüd ma ei olnud kuulnud seda Daily, on taas kinodes või et seda on võimalik siis vaadata selle täiendatud kõrgema resolutsiooniga või ilmselt siis filmilindilt on see nelika versioon võetud. Et, et ma olen natuke üllatunud, et siis seal ka nagu vähemalt ei üritatud minna tagasi ja, ja asja nii-öelda jutumärkides paremaks teha. Mis kindlasti fännidele oleks meeldinud, aga noh, ma kujutan ette, et kui sa, kui sa oled režissöör ja see on üks sinu varasemaid suuri teoseid, siis, siis kindlasti seda uuesti vaadates tekib tunne, et jah, et mingeid asju oleks saanud paremini teha või oleks teinud teistmoodi. See film oli, see seanss oli selline ühekordne sündmus. Okei, see oli, see oli kinoklassikaseansside seeria üks sündmus. Ja ma ei tea jah, kas sellest Eilianist on olemas ka direktor Scott. Ja mõned eelistavad üht versiooni, mõned eelistavad teist. Aga. See, mida ma seal nägin, oli, mis mind üllatas, oligi jah, see kõikumine justkui üks väga heal tasemel maitsekalt läbi lavastatud, maitsekalt ka kaameratöös lahendatud stseenide ja siis selliste nagu ära kuku ära kukkuvatesse nende vahel, et see, see ebatasasus oli kuidagi veider, sest et kuigi see on 79. aasta film ja arvutigraafika on ju ei olnud siis oma tipp tasemel veel? Jaa, jaa. Ja seal eriefekte tuli lahendada kuidagi kavalamalt tuli kasutada mingisuguseid mudel mudeleid, eks ole, ja ja. Ühesõnaga, teha natukene nagu nukufilmi siis ikkagi oli huvitav see, et kui kohati kõik see, see, kuidas seal kosmost kujutati filmi alguses näiteks väga-väga-väga aeglane selline kaamera libisemine niimoodi vasakult paremale, kus siis möödub selline suurrõngaga planeeti, kaadrist ja vaikselt sellistest vertikaalsete kriipsudest hakkab moodustuma siis filmi pealkiri Eilien. Ja et see kõik on nii mõjuv ja nii lummav ja siis järsku me näeme eemalt kaamerale lähenemas seda suurt kosmosesõidukit, mille peal on filmi peategelased, kes siis parasjagu transpordivad. Mingit mineraalset maavara on ju kaugelt päikesesüsteemist maale. Et nad on teel koju, et siis see, kuidas see kosmoselaev seal liigub, on täiesti konarlik, hüplik nagu veider. Ja siis tulevad mingid teised kaadrid, kus jälle seesama kosmoselaev libiseb üle ekraani ja see kõik on väga sujuv ja, ja usutav nii-öelda teadsid kvaliteedi kõikumine oli see, mis mind kuidagi üllatas ja ma olin üllatunud, et ma ei olnud seda varem märganud, et kas tõesti kas ma tõesti ei näinud, kas, kas seda ei andnudki tabada teleriekraanilt varem või, või tulise? Või tuli see ilmsiks just selle tohutult hea resolutsiooni tõttu ja selle tohutult suure ekraani tõttu. Aga kokkuvõttes, mis selle filmi ikkagi noh, mis selle, mis selle filmi ellu jätab, on ikkagi jah, see näitlejate mäng, see, kuidas ansambel Kuu kokku kõlab nii-öelda ja, ja mõnes mõttes see mängu võti isegi või see mängu viis kuidas nad ei lange just nagu mingisse kitši, vaid mängivad nagu päris inimesed, kes vahepeal isegi ei kuule, mida teised räägivad oma mõtetes üritavad nagu aru saada, et vaata, mis olukord seal praegu on. Ühesõnaga, see mängulaad on niivõrd selline nagu argina justkui realistlik. Et see nagu kuidagi tõstab selle kõik sellest siuksest mingist võimalikust kitsi nurgast välja ja teeb sellest ikkagi sellise. Vägagi nagu usud tavadraama. Aga, aga mu küsimus oli, et kas meie vanadest lemmikutest on võimalik nagu üle saada päriselt ja sa lubasid sellele vastata ja aga veel ei vastanud, ma annan sulle veel aega nüüd mõtteid koguda, sest et sa oled toonud kaasa ka ühe muusikalise külaliskülalise. Need, külalised on sellised tegelased, kes kindlasti kuuluvad paljude meie kuulajad. Ma ei tea, kui mitte lapsepõlve, siis teismeikka kindlasti uisu. Ja ma saan aru, et vanad lemmikud Iisridan siis tagasi. Jah, ja minu jaoks viisor üldsegi ei ole teismepõlve lemmik. Ma mäletan, sel ajal nad olid olemas ja neid kuulati, aga mina nende fännide sekka ennast kindlasti ei lugenud, nad ei häirinud mind ka kuidagi, aga ma lihtsalt ei kuulanud neid, et minu jaoks on nad pigem selline viimase, ma ei tea, viie või kuue aasta avastus ja seetõttu mina olen võib-olla siis pigem Kiisleri fännkonnas kindlasti üks väheseid, kes väga eelistabki nende just uuemaid plaat, et ja neil tuli just hiljuti nüüd üks, üks veel üks uus plaat on, neil on selle aasta jooksul nüüd juba kaks plaati välja tulnud. Esimene nendest oli, ma ei teagi, kuidas ta värvinud eesti keelde tõlgitakse diil, album ehk siis selline rohekassinine album ja nüüd siis Black Album, mille, mille esimest esimest lugu ma täna tahaksingi sinuga koos ja kus meie kuulajatega kuulata. Kui palaga käen naquada Hasso? No ma ei tea, ma, mina ei ole kunagi olnud Iisri kuulaja tegelikult mitte sellepärast, et mul nende vastu midagi oleks. Lihtsalt see on üks nendest bändidest, milleni ma siiamaani pole jõudnud. No nendel on vähemalt kui, kui võtta nüüd seda arvamust, mis üleüldiselt nende kohta arvatakse, et neil olid väga head albumit, kui nad, et päris alustasid ja siis vahepeal nad hakkasid siukest suhtuma sisutut poprocki tegema. Ja kuidagi nagu kadusid, kattusid vähemalt fännide jaoks oluliselt ära ja, ja siis mingi hetk tulid tagasi nende nii-öelda selliseks suureks tagasituleku albumiks peetakse ja ma püüan nüüd seda seda nime meelde tuletada, sellel oli, sellel oli nii pikk nimi, Everything ulbi oolrait, endi, end, selle plaadi nimi, mis oli aastal 2014 välja, see oli see hetk, kui mina neid kuulama hakkasin, mina, mina, just selle plaadi pärast hakkasin neid kuulama. Ja, ja aastal 2016 tuli neil välja selline plaat nagu vait album nad hästi paljud nende plaadid on lihtsalt, et ongi peale kirjutatud iisor ja kuna nad on mingit värvi, siis neid kutsutakse selle värvi järgi, mis nad on. Ja see oli ääretult ääretult hea album. Pärast seda nad andsid väljakasseficteidrin, mis kellelegi väga ei meeldinud, minu jaoks ei ole ka väga huvitav plaat. Ja nüüd siis see diil, album oli niisugune väike kaverite Balbum, mis ma arvan, et tuli sellest, et nad mingi hetk kaverdasid seda toto Aafrikat, mis oli mingi hetk lugu ja siis nad tegid terve plaadilised siukse 80.-te poplugude nii-öelda kaverdamiseks. Ja nüüd tuli välja siis Black Album, mis peaks olema niisugune vastanduv vastand sellele vait albumile, mis on saanud kriitikutelt palju kuidagi maha tegemist, sest sest see kuidagi jälle ei ole nii põnev, kui olid need vait albumid ja, ja võib-olla seal varasem viisor, aga minu jaoks nagu kogu Iisraeli point on see, kui ägedaid ja kummitava jäävaid kummitama jäävaid meloodiaid nad kirjutavad või kui ägedaid selliseid nagu pop käes. Nad kirjutavad, et see on lihtsalt niisugune nagu eriti eriti mõnus muusika, mis, mis mis kuidagi lihtsalt jääb suga kaasa, sa hakkad nagu sõrme nipsutama, jalgu taltsutama ja ja kõigil on tore, et igatahes ei saa neid püüdmise ütleme, arvestades, kui palju nad muusikat välja annavad, siis vähemalt on ilmselge see, et nad püüavad nokk, Hasso. Aga ma vastan su küsimusele, aga mitte veel, ma pean selleks veel ühe nagu ümberpõike tegema, sellepärast et ma käisin eelmine nädal eelmisel nädalavahetusel Camikaanil mitte nüüd sellel kõige suuremal kuulsamal komisjonil, mida, mida või nendele kõige suurematele, mida siis Ameerikas tehakse. Aga, aga siin ühel kohalikul brüsseli Komikanil ja, ja võib-olla kuulaja jaoks, kes ei tea, mis asi on komisjon, et see on siis selline konverents, kus kus väärtustatakse või siis tähistatakse sellist koomiksifilmisarjade ja ütleme, sellist laia laiemas mõttes, sellist kiik Haltcherit või nohikute kultuuris on selline selle tähistamine inimesed tihtilugu panevad selga oma lemmiktegelaste kostüümid seal saab osta erinevaid koomikseid ja erinevaid, siis noh, seal oli igast mõõkasid ja, ja. Kahtlemata seal oli mõõkasid jaa, jaa. Püstoleid filmidest noh, mitte päris, aga siis siukseid koopiaid ja ja noh, siukest filmi filmimeeneid ja muidugi olid kohal ka mõned siis tuntumad filminäitlejad, kes siis olid kehastanud, seal olid paar Harry Potteri näitlejat, et see aasta oli väga suur teema Paureynchers, et mitmed siis Paul Ringherite näitlejad olid seal kohapeal, David Faustiino, kes mängis, olite vist Tavitav Stiina see, kes mängis igatahes Tuvikestes seda perepoega paadi, tema oli kohal, ühesõnaga sihuke. Väga meeleema seal oli ta, ta tuli lihtsalt vaatama osa kiik Haltherist või, või ma ei tea. See on nii laiaks läinud tänapäeval. Ma ei oska. Defineerida ja, ja see oli minu esimene kogemus sellisel kohal ja ma olin täiesti kuidagi nagu ma olin, nii õnnelik seal. Ta ei kujuta ette, ma käisin ringi terve aja nagu selline naeratus näol, ma tundsin ennast seal väga hästi hoolimata sellest, et kui me sinna sinna konverentsikeskuse ette läksime, oli seal nii pikk järjekord, et me seisime pool tundi järjekorras üldse uksest sisse saada. Aga seal järjekorras oli ka tore, inimesed olid kostüümides juba juba väljas, nad olid, kes seal ma nägin, mitut Spider männi, hästi palju Harry Potteri tegelasi, doktor u ääretult populaarne Starovorsist, mitmed olid tulnud päris korralikke Stolm Župperite noh, nii-öelda turvistega sinna kohale. No muidugi Marvel erinevad superkangelased, et seal oli terve hulk, terve hulk grupp pähkess olidki tulnud siis koos sõpradega riietatuna siis näiteks Venghers, Sitena või kes, kes siis parasjagu millise tegelase oli valinud ja tõesti nagu väga vaeva näinud oma kostüümidega. Ja see oli, see oli nii nagu meeliülendav, et ma olen täiesti kindel, et ma lähen järgmine aasta jälle ja siis juba kindlasti iga kostüümiga, et nüüd ma pean seda aasta aega siin istuma ja mõtlema, et mis, mis kostüümi ma selga panen, kui ma sinna lähen ja kuidas seda saada, aga jõudes sinu küsimuseni. Ma ma tulin sealt komisjonilt koju. Sellise kuidagi siukse mõttega, et ma olin justkui läinud tagasi teismepõlve, et, et see nagu kogu see kogemus tuletas mulle nii väga meelde seda, kuidas ma teismelisena väga janune siin selliste nagu fantaasiamaailma ja, ja ulme maailmategelaste järele ja mängisin neid erinevaid rollimänge nagu, nagu Ruunskeib, jaa, jaa. Ja, ja erinevaid, nagu kuulasin siukest muusikat, mis rääkis fantaasiamaa ilmatest läbi siis erinevate hevi metal ansamblite ja ma nädal aega veel kuulasin pärast seda Hammer Fall ja power metalit, et ikkagi seda nii-öelda maitsev mais sood ja, ja kõik mulle mulle meelde tuleks ja kogu selles valguses veel ostsin omale viimase legendav Zelda mängu oma Switšile. Et seda siis ka kuidagi veel veel rohkem võimendada ja taasavastada. Leidsin ikkagi, et, et selles suhtes see, mida sa ütlesid alguses, on õige, et see, mis sulle ikka teismepõlves meeldib, ega sa sellest nagu kunagi päriselt lahti lase hoolimata sellest, et võib-olla kui ma nüüd nagu päris reaalsuse prillid täna ette panen ja, ja püüan nagu astuda võib-olla natukene välja sellest, et, et selline äge mu teismepõlves. No kurat, see on ikka äge praegu ka. Hoolimata sellest, et, et need kostüümid olid võib-olla lähedalt vaadates natukene noh, siuksed kodukootud ja ja võib-olla hiljeni filmis ei olnud kaamera operaator alati nagu kõige parem ja George Lucas on käinud kõikama Star Warsi filmid üle sinna terve hulga arvutigraafikaga tehtud kolle juurde toppinud. See kõik pole üldse oluline, see on tegelikult ka ikkagi veel nagu täiega äge. Ja see annab lootust, et perfektsionism ei ole kunagi lõppkokkuvõttes kõige olulisem ühe looja puhul või tema loomingu puhul. Et kui isegi film nagu Eilien saab olla nii sügaval, et filmi- ja popkultuuri ajaloos sees hoolimata sellest, et ta vahepeal on natuke kentsakalt teostatud siis kokkuvõttes. Me jääme armastama asju koos vigadega, mis ongi ju kokkuvõttes väga ilus. Tõdemus, sest kas ei ole mitte, et täpselt see, mismoodi me üleüldse armastame või õpime armastama oma ligimese, oma lähedasi. Keegi meist ei ole täiuslik ja, ja täiuslik ei ole ka lõppkokkuvõttes ükski kunstiteos, isegi kui ta mingil ajahetkel tundub seda olevat, siis möödub 40 aastat, nii nagu möödus näiteks Eiljani esilinastusest. Kui ma nüüd seda vaatamas käisin tõepoolest seal filmi sissejuhatuses ka öeldi sellise kerge üllatusega, et jah, selle filmi valmimisest on möödas 40 aastat peaaegu pool sajandit, see on täiesti noh, see on kummaline. Et jah, et isegi siis, kui 40 aastat hiljem see näeb välja natuke totter või naeruväärne, on ta ikkagi armas, kuigi ma ütleme kuskil kolmveerandi. Kuid ilm oli kuskil nagu kuskil kolmveerand sellest filmist oli juba. Mõtlesin ma endamisi, et, et see on vist viimane kord, kui ma seda filmi vaatan, et see tundus nüüd järsku kuidagi tõesti nagu lausa igav kohati. Sest et seesama tasane tasane kulgemine ja selline vaikne põnevuse kruttimine on kui kuigi see on selle filmi seda on toodud välja palju selle selle fini plussina siis mulle esmakordselt kinos tundus, et oota nüüd äkki sellest jääb ikkagi väheks, isegi kui ma nüüd mõtlen, kui ma nüüd uuesti nende praeguste prillidega seda filmi vaatan, mul kohati igav ja ma mõtlesin, et okei, et vist, et ongi nüüd see käes on viimane kord, kui ma seda filmi vaatan ja kui, kui see seanss läbi sai ja kui ma mõtlesin kõiki neid mõtteid tekkis ikkagi tunne, et aga siis peaks nüüd vaatama uuesti sealt DVD pealt ikkagi ette, et kuidas ma olen seal nii teistmoodi see kõik tundus. Ehk siis ratas läheb jälle veereb edasi ja ja, ja no ei lähe lõpp lõplikult rooste ära, ikkagi see huvi ja, ja see kiindumus ja kuidagi see nii on, jah, et need bändid, need need filmid, need raamatud, mis meid kõige õrnema seas mõjutavad need mitte ainult ei ole mingid elamused ja kogemused, mis asuvad väljaspool meid, millest on võimalik nagu kaugeneda, vaid need saavadki osaks meist endist. Need kirjutavad ennast meie DNA-sse sisse. Ja siis ongi kokkuvõttes hiljem võib-olla võimalik öelda, et ma ei tea, mulle ei meeldi otseselt mu vasak käsi. Aga see on osa sinust, selle käega sa jätkad paratamatult see käsi on su vasak käsi ja, ja nii on ja, ja nyyaneelieniga nii on, nii on, ma ei tea, Boroditšiga kui tuli natuke aega tagasi uudisedki Flint meie seast lahkus siis olenemata sellest, et ma ei ole juba üle 15 aasta võib-olla kuidagi süvenenult või pühendunult Boroditši kuulanud, siis sellegipoolest oli mul tunne osa minust kuidagi lahkus siit ilmast kõlab kuidagi väga dramaatiliselt, võib-olla isegi natuke nagu ma ei tea suurustavalt või, või, või kuidagi ilutsevalt, aga aga see riivab ja, ja, ja seda on tunda, kui, kui sellised asjad juhtuvad. Jah, ja et mitte mitte öelda seda nüüd niimoodi, et kedagi, kedagi teist, kellel on teistsugune kogemus maha teha või, või, või kellegi teise arvamust pisendada, aga, aga see Komikaanil käimine tuletas mulle tuletas mulle natukene meelde ka seda, mida me rääkisime, kui me arutasime seda teemat, et, et noh, et kas, kas pole nagu mingid asjad, mida me armastame nagu jube totaka teha, aga aga noh, et ikkagi armastame siis kuidagi tunneme ennast natukene halvasti, et et see nagu seda nagu pole vaja, sellepärast et kuidagi jube kurb tundub mõelda selle peale, et et ma ei saaks enam tunda sellest kõigest rõõmu või see nagu see siiras rõõm, mida ma tundsin Komikaanil käies ja vaadates neid inimesi superkangelaste kostüümides seal, seal nagu kaotamas oma aru oma oma lemmiknäitlejaga kohtumise pärast või tehes pilte, kus nad võtavad, täiskasvanud inimesed võtavad nagu mingi kangelase poosi sisse, lasevad ennast pildistada, et noh, et et seda nagu ei saa vaadata prillidega, et jah, et olin ka kunagi noor ja rumal, aga, aga õnneks ma nüüd olen nagu täiskasvanud, et see nägu, see võtab nii palju rõõmu elult ära. Ma vähemalt noh, see on nagu minu isiklik kogemus, et ma nägu, see, see ei ole nagu mitte see, et tahaks nagu jääda lapseks või teismeliseks igavesti, kindlasti mitte sellel sellel kõigel oli, noh ma, ma naudin nii palju rohkem täiskasvanud olemist, kui ma kunagi nautisin laps või teismeline olemist. Aga noh, tasub ikkagi nagu kaasa võtta sealt seda, seda rõõmu ja, ja lasta endale seda tunda, sellepärast et et see pole, see pole nagu üldse oluline, et asjad, mida me armastame, on vigadega, neid ei peaks võib-olla seda nii palju taga ajama. Kui inimesed ütlevad mulle, et nad on mingisugusest kirjanikust näiteks edasi liikunud või nad on välja kasvanud mingisugusest mingit tüüpi muusikast või või kasutavad mingeid muid sõnu selleks, et kirjeldada, kuidas nad on elus edasi liikunud ja jätnud selja taha mingisuguse vana lemmiku, siis naljakas, et ma võtan seda kuidagi isiklikult, et see kuidagi kriibib kuidagi kriibib, kui inimesed niimoodi ütlevad. Ja ma ei tea, mis see minu asi on. Et mismoodi keegi oma elus edasi liigub ja mida ta selja taha jätab. Aga jah, just eriti Nendel puhkudel, kui räägitakse mingitest kirjanikest või filmidest või bändidest või kasvõi sarjadest, mis mulle endale on olnud olulised. Ja öeldakse, et ma olen selle täiesti, ma olen sellest üle saanud, ma kunagi olin superfänn, aga ma kasvasin välja sellest, et see on kuidagi sihuke, nagu palus sõnapaar, kasvasin välja. Sest et mul tekib siis alati selline kaitserefleks, et kuidas sa saad kasvada välja millestki, mis, mis mõnes mõttes tegi sinust selle, kes sa oled. Et kuidas sa saad. Ma ma saan aru, kuidas, kuidas saab kuulata Proditšit näiteks iga päev nii nagu ma ma ei tea, kolmeteistaastaselt seda tegin kui ma noh, tõesti iga päev kuulasin oma Brody Boroditši kassette ja ja sain sõpradega kokku ja me rääkisime Proditšist ja siis ostsin uue meie meelenumbri ja lõikasin sealt Kiidvindi plakati välja ja, ja olin kurb, et mina ei saanud kontserdile minna, katsuda tema jalga nagu üks fänn seal oma elamust kirjeldas, et ta sai katsuda kihvlindi higist jalga. Et noh, ma, ma saan aru jah, kuidas saab kuulata uusi asju lihtsalt või siis avastada mingeid veel vanemaid asju. Tollal jäid märkamata. Aga kuidas saab kasvada välja Proditšist? Minu meelest on ärklemine inimene niimoodi ütleb või kuidas saab kasvada välja Salindscherist näiteks. Ja kuristik rukkis oli mulle oluline teos, kui ma olin mingi 14, aga ja ema ammu juba enam ei, ma nii, nii ma olen nii väljas sellest, kui üldse väljas olla saab. Inimesed Salingherist ei kasvata, välja sai, sai, sa ei saa kunagi välja raamatust kuristik rukkis, ära kujuta endale ette Ma keeldusin seda raamatut lugemast keskkoolis, sellepärast et ma olin lapsik ja mulle meeldis norida ja sellise raamatu, mille tõttu John Lennoni mõrvar väidetavalt või noh, ütleme see oli üks tema põhilisi inspiratsiooniallikaid elus vist või, või ma ei oskagi seda täpselt kirjeldada, mis see tema jaoks tähendas, aga see oli talle oluline raamat. Ja siis mina, mina oma oma lapsikuses siis teismepõlves, vaidlesin õpetajaga, ütlesin, et mina ei taha seda raamatut lugeda, sest see oli oluline teos kellelegi, kes mõrvas ühe minu iidolitest. Jaa, jaa. Ma ei ole nõus seda raamatut lugema või nii, et ma siiamaani ei tea, millest see raamat räägib. Sa ei ole siiamaani lugenud seda Ma ei ole siiamaani lugenud. Ma olen ikkagi veel lapsik. Ei, see ei ole lapsikus, on vägagi arusaadavalt põhjendatud. Sihuke protest, aga ei. Niisugust ka veel lugenud, mis ma saan aru eriti praegu öelda sel hetkel, kui me kõik noh, nii-öelda hindame seda, seda, seda suurteost, mis kinodesse jõudnud on ja, ja, ja, ja ütleme, see tõe ja õiguse ülistamise hetk on praegu veel isegi sellises väga kõrgfaasis, et ka seda ma ei ole lugenud. No õnneks sa saad teha seda laisa kooli õpilase asja ja minna kinno ja vaadata film ära, siis ei pearaamatut lugema. See on see vana hea Ja nüüd nüüd on see võimalus, meie lastel on see võimalus, õnneks. Aga lahe oli see, kui inimesed said petta, kui filmid olid natukene teistsuguse süžeega kui romaanid, millel need põhinesid ja siis kui inimesed said jäid sellega vahele oma kirjandustundide tunni kontrollides. Või noh, ma ei tea, ma ei tea, miks see lahe on, ma. Ma ei tea, miks ma räägin nii, nagu ma räägin, see, see. Amatöörlik lähenemine ka sellepärast, et palju lihtsam on ikkagi leida kuskilt internetist kokkuvõte. Spara nõudlust, jah, sest, sest noh, nagu filmi vaatamine, mind see ei, see ei olnud nagu päris õige lahendus, ma arvan. Ja mis me sellest kõigest nüüd siis õppisime? Vaatan viiesajandat korda ei leia nii läbi, siis tuleb muidugi sinna otsa vaadata. Eili, Jens Sis, Eilian kolm ja siis tuleb minna uuele ringile ja vaadata, need erinevad direktor Skatid või need alternatiivsed versioonid läbi. Siis mul on vaja teha muidugi, natukene tuleb natuke istuda järeltundides, sest et mul on need kaks eellugu nägemata, mis on mis valmisid sellel sajandil sellel kümnendil isegi. Ja, ja võib-olla ma suudan ennast kokku võtta ja vaadata seda õudset neljandat osa ka, mille ma ei olnud seda enda peas kokku pannud, selle lavastas sama režissöör, kes hiljem tegi Ameli prantsuse kultusfilmi Ameli miljonite romantikut. Lemmikfilm võib-olla, võib-olla nad on praeguseks sellest üle saanud, aga teisme eas kindlasti see puudutas neid väga sügavalt. Jah, see neljas osa oli väga-väga problemaatiline majaks tookord, kui ma seda jällegi teismelisena nägin, tundus nagu mingisugune plasteemia, aga hea, mina vaatan need üle. Siis võib-olla me saame kuskil Iizeri kontserdil kokku sinuga ja kuidagi teeme seal natukene järeltööd ja sina hakkad lugema Kaczewindraid. Ja sa ei tohi vaadata mingeid Spark, nõud, sa ei tohi otsida välja mingisuguseid. Ma ei tea, kas sellest on film tehtud. No kindlasti on hulk Youtube'i videosid, kas seda raamatut analüüsitakse surnuks, aga, aga ega neid vaadata. Ma keelan sul vaadata John Greeni kirjandustundi, kus ta lõbusa ja lapseliku animatsiooni taustal räägib sulle, miks on tähtis raamat ja, ja mida sa sellest endaga kaasa peaksid võtma. Sa pead lähenema asjale nagu vanakooli stiilis lugeva, päriselt. Okei, vaatame, mis mina sellest kogu vestlusest kaasa võtan, on võib-olla see, millega viisu jääb meid meid täna ka lõpetama. Ja see on see, et palju parem on jalutada ringi mööda maailma, laulda Queeni, nipsutad sõrmi ja, ja mitte ronida auku ja lasta kõikidel nendel, kes püüavad sinu rõõmu ära rikkuda nendel zombi pässurditel, kes üritavad sinu sinu rõõmu röövida oma reaalsusega mitte lasta nendel ennast kui kinni jätta. Nii et jah, vaadake popkulturistid, punkt com ja meie Facebooki, sest reklaam on alati hea. Aga tänaseks, ma arvan, aitab.