Suur kiikkaar läkis neid oma küljest lähti, ühe osa neil on lastegaari, näed, lähevad nagu pääsukesepojad. Suurest pesast välja. Ootavad seda aega, kui nende kord tuleb eraldi esineda, aga laululapsi on üldse. Tänasel peol viis ja pool 1000 lastekoorides ja 2000 on poistekoorilauljaid. Kogu peo esinejate pool on rohkem kui 27000 lauljat. Segakoorilauljaid seitse ja pool 1000 4400, naiskoorilauljad ja meeskooride laulumeeste üldarv on 2300. Vene koorides laulab 2500 inimest, nagu kahel viimasel laulu pealgi. Puhkpilliorkestrite mängijaid on kokku 2900. Külaliskoorides, vennasvabariikidest ja välismaalt 1000 laulja ümber. Ega need arvud, mis neisse puutub, lauljate arvult suurim laulupidu on seni olnud 1960. aasta laulupidu esimene siis praegusel laululaval. Aga Me teame kõik, et asjaosalised ja asjatundjad on leidnud kõige paremad ja sobivamad arvud suurele ühendkoorile ja sellest juba tulebki, et sellele peole pääsevad paremad ja kõige paremad. Ja see on aastate jooksul stiimuliks. Lauljat teleannab õhutust, Jendu tõstab laulu kunstilist taset. Ja igalühel on kindlasti olnud niisuguseid hetki, kus Tallinnat tutvustades mõnele kaugemalt tulnud külalisele seisate siin üleval Lasnamäe kaldal näitajate laululava ja siis küsitakse, et oleme kuulnud pidudest. Kui palju siis selles suures ühendkooris lauljaid on ja siis vahel mõeldakse natukene, ei osatagi seda arvu öelda. Seega siis seekord 27000 ja peo üldarvud ehk nii meie laulupidudel 30000 pealist Sid esinejat, lauljat, tantsijat ja 150000 pealist. Laul on armastusega lauldud ja mis puutub rituaali, siis see kordub täna kindlasti. Kuuldud kantaat on asjatundjate arvamust mööda selle pea, eks raskem. Geos helilooja Veljo Tormis on selle teose jäetavadki koos Raua needmine ja maarjamaa ballaadiga tunnistatud Nõukogude Liidu riikliku preemia vääriliseks. Ja neid peenikesed tänu rahval sügav sügav kummardus rahvale. Helilooja. Mäletatavasti et 69. aasta juubelilaulupeo kantaat laulu alguspooles neljafarmide plaaniga Esimene suurem pereheitmine laululaval ühendkoor laguneb laiali. Et meeskoorid võiksid oma mehise sõna öelda. Sellest on möödas nüüd viis aastat kui siin viimast korda suurt kontserti koos pidasime. See oli siis aasta pärast juubelilaulupidu kui tähistasime sünnima Nõukogude Eesti kolmekümnendat aastapäeva. Ja nii siis, kui praegu on meeles küllap meil kõigil Gustav Ernesaksa sihti seadvad mõtted, et laulule oli alguslaulule, ei tule lõppu. Nii ajaratas ringi, käib. Gustav Ernesaksa nüüd sotsialistliku töö kangelane, Lenini preemia laureaat ja kõigi meie nõukogud, Eesti üldlaulupidude üldjuht. Aastatega lisanduv tunnustus saadab maestrot saadab Eesti laulupidusid, sest kõigi meie kordaminekute aluseks on olnud sellesama rahva lauljate ja kuulajate loovtöö edusammud, mis täna märgistavad käidud Nõukogude Eesti 30.-st aastapäevast 35.-ni. Meenutagem tunnustust, mille osaliseks on saanud meie tööstus, meie põllu, majandusmeie, teadus, meie kunstnikud, kirjanikud. Olgu juttu Paul Kuusberg-ist, kes seekord jälle tunnistati. Suure autasu meie Nõukogude istik preemiaga vääriliseks. Või Eugen pist, kelle tasuleegid täna õhtul vabaõhuetenduse na lähevad Pirital kõnelgem Kaarel yldist või Voldemar Pansost nende teatritööst Georg Otsast, Viive tollist ja teistest, kelle autasustamisest just pidupäevadel kuulda saime. Kõik see tõendab, et esileküündiv resultaat saavutatakse siis kui andega liituvad maailmavaateline küpsus ja eesmärgis selgis selgus ja jäägitu pühendumine oma kunstile. Praegu on suur liikumine laululaval ja mul tuli niisugune mõte, et tavaliselt me seostame, oleme harjunud seostama suurt rahvakogunemist millegi rõõmsa, pidulikku ja säravaga, nii rahuaastate inimesed. Aga me teame ka, et suured rahvahulgad on koondunud sageli murepäevadel ja nende kogunemised. Rivistumised ja korraldused, mis antakse, on olnud teistlaadi ja 1941. aasta 27. ja 28. juulil. Ma tahaksin teda siin praegu meenutada, sest et see oli ka Tallinna lahe ääres. Nii on kirjutatud sõjamälestustes, et siis tõusis ka kümnetelt laevadelt tuhandete mobiliseeritud Lotte lahkumislaul, millele vastuseks tuul tõi Kadrioru rannalt kümnete tuhandete naiste laulu. Sõjasõit algas, laul kõlas laeval, kõlas hiljem Leningradi jaamas, siis pikal teel itta. Kaubavagunis Need olid muidugi lihtsad rahvalikud laulud nagu Ma tahaksin kodus olla või kaugel, kaugel, kus on minu kodu. Nii sõid laule, laulsid siis mehed, sest see oli sõjasõit. Aga ometigi, 1941. aasta septembris oli roodus Udmurtiast skama kaldal. Esimene meeskooriharjutus. Ikka esinemised algul kitsamas ringis, hiljem lähedases linnas kamparkas ja seal kaugel oli repertuaar südamelähedane kodune Mart Saare leelo lätte kuldranna Riho Pätsi ikka julgelt ja teised, aga oli olnud olevat olnud niisugune laul sõjameestelaulumeeste repertuaaris. Gustav Ernesaks, Otto Roots, sammub julgelt meie rivi roodu järel rutta, prood südamelt viib mure kivituul, kui tervitusi toob. Nii, just meeskoori vaadates tulevad mõtted sõjapäevadest, mida väga paljud nendest, kes täna siin rõõmsalt koos on. Õnneks ei ole pidanud tundma ega üle elama, kuid õpivad seda tundma, peavad, õpime tundma selle järgi, mida jutustab vanem põlvkond, kasvõi sellest juulis 1942. Samuti peeti üks meestelaulu päev, see oli Eesti NSV teisele aastapäevale puhend pühendatud Eesti laskurkorpuse seitsmenda diviisi laulupäev Pušma jõe kaldal Uurali mägede jalamil. Artur Vahteri organiseeritud ja õpetatud meeskoor ei mingites pidupäevarõivastes, vaid sõdurid loosides laulis. Paaris Raimond liinilina juhatan teeneline kunstitegelane Roland Laanmäe. Eino Nan laul Kaur pil kodus sõnal Ralph Barnett.