Siin Tallinn oma traditsioonilise avalausega tervitame täna Eesti Raadio nimel kõiki, kes on praegu kuulamas meie saadet 20. sajandi eesti koorimuusikast. Andsime sellele pealkirja lauldes üles, kasvasin. Nii ta, ta saab. Nii. Sa. Joomissoo ise algab mõnely. Teises klassis mõnelgi laulukooris seal, kus ei laula emad, ei hakkagi lapsed laulu armastama. Kasvavad kord uued emad. Esimene Eesti üldlaulupidu toimus 1869. aastal ülikoolilinnas Tartus. Osa võttis ainult 789 meeskoorilauljat ja ainult 56 puhkpillimängijat. Sellele laulupeole sõideti hobustega igast Eestimaa nurgast. Reisiti terve nädal sinna, teine tagasi reisilt lauldi. Seitsmeteistkümnes üldlaulupidu 1969. aastal oli juubelipidu. Sellest osavõtjate arv ulatus ligi kolme. Suurt laulupidu kerge ise nägema, kuulma, veel parem kaasa laulma. Kordki elus, siis mõista, kuidas. Tagasi alustatud traditsioon on arendanud ning virgutanud nii lauljaid kui laulude loojaid kogu eesti rahvast. Tänini. Ja sa, sa nii meeli ju? Laul kõver kuuseke. Helilooja Mart Saar. Meie koorimuusikaklassik. Ta sündis 1882. aastal. Saar sai muusikahariduse Peterburi konservatooriumis. Koorilaule on ta loonud üle 200. Ta elas oma elu pika, terve ja rahuliku oma isakodus paksus põlislaanes vaikses maakohas keset metsi. Sahara mehe rahvusliku hinge sünoptik. Tema suurmeister eelistas oma loomingut. Piskmeniatuuri nagu teepiisas peegeldub kogu maailm, nii leidis temagi. Matult süvenedes looduse pisimisse üksikasjadesse tunnetad universumi piiritust. Ei midagi liigset tagasihoidlik, viimistletud ja stiilne, pisimata nüanssideni. Mediteeriv nagu meie lõputu reidi värss. Mart Saar suri 1963. aasta sügisel. Igal rahval on vist üks tõeliselt läbi ja läbi oma helilooja. Meil on, oli Mart Saar. Cyrillus Kreek, eesti koorimuusikat, teine klassik, sündis 1889. aastal. Nagu Saargi õppis ta Peterburis. Kreeka on kirjutanud rohkesti koorilaule ja ainulaadse teose omas žanris eesti reekviemi. Kreek oli Väike-linnakoolmeister uhke žestikas mees hoopis midagi muud kui saar. Temast räägitakse tenni, anekdoote, aga ta oli terava keelega mees. Ikka püstipäine ahnelt vast võtmas iga uut impulsse. Ja kuigi tema laulude paremik on teravmeelselt Polifoonilised eesti rahvaviisi töötlused, proovista, sulge ka nii-öelda Impressionistlikemate värvidega nõmmelill, mida praegu kuulata on 30.-te aastate algult. Riimi Reeli ju, nii ka ta näen. Ja nii ta kraazasa näen, Ani. Uno Naissoo ta on praegu 44 aastane. Tema on küll Eesti kõige kiiremini liikuv helilooja sellest ehk ka tema suur huvi rütmi vastu. Õpilastele loenguid pidades käib tal ikka kõik kähku üks kaks, kolm kodused ülesanded läbi vaadata. Üks, kaks, kolm, uus osa seletada. Üks, kaks, kolm, neli, uued ülesanded tahvlile. Läinud ongi aeglasema taibuga õpilased on oma mõtlemise järjega vist vaid poole peale peavad hirmsasti ise oma pead vaevama. Naissoo on džässiteoreetik eesti rahvamuusika ja džässi ühtesulatamise teel on ta kirjutanud palju eredat muusikat. Tema lauludes köidab see, kuidas ühine protsessi elemendid ja eesti rahvamuusika, intonatsioonide ja olustiku muusika. Kordan ülekaalus üks kord teine. Mõnikord on need laulud hästi lihtsakoelised. Mõningal juhul. Gustav Ernesaks külm. Laulu esiettekanne oli möödunud aastal. Ernesaks on kirjutanud sadu ja sadu laule kõikidele koorile. Kõikidele ja paljud neist on armsad nagu rahvalaugud, eriti mu isamaa on minu arm. Maestro Ernesaks on küll kõige Impashansson kuju meie praeguses muusikaelus, millega ta küll ei tegeleks. Kõik meie kooli dirigendid on tema vaimsed lapsed, lapselapsed akadeemiline meeskoor koos Ernesaks, agoonia tuntud kogu Euroopas. Lisaks reid, ühiskondlikud kohustused, Esport ja kinokaamera ja nii edasi ja nii edasi. Kõige olulisem on hoopis see, et teda armastatakse. Pehka, Ernesaks tõuseb, laulupeo dirigendipulti, laulab koorija, laulab ka mitmesajatuhandeline rahas. Ernesaksa käe laulda on elamus, junn. Arvo Pärt sündis 11. septembril 1935. aastal. Konservatooriumi lõpetas ta 1963. aastal Heino Elleri õpilasena. Pärt pole õieti üldse koorimuusikakirjutaja. Tema on meie kõige tugevam dramaturg. Väga andekas, suure vormimeister, kes guugleja tema tahtest sõltumata otsekui võtaksite käekõrvale ja talutaks tal läbi oma muusikateose mõttekäikude. Kui teoslike tajud, et oled kuulanud pingelised pingeliselt, et sul polnud ühtki kõrvalist mõtet, tahaks kuulata seda kõike veel kord. Kontsertidel lähevadki tema teosed enamasti kordamisele. Bert on kirjutanud juba kolm sümfooniat kollaaži teemal PA CK vokaalsümfoonilisi teoseid, palju filmi ja lastenäidendite muusikat. Meenub, et kui Arvo Pärt astus konservatooriumi, ütles meie autoriteetse muusikateadlane Karl lehter et see poiss on küll anne jumala armust. Et tema esimest ööd partiidad klaverile võib kadestada iga küps helilooja. Nii on see jäänudki mitte ühte ebahuvitavat tööd, mitte ühtki nõrka teost. Tema muusikat lihtsalt peab kuulama. Sõnad ütlevad vähe. Nii, võib-olla solfedžo gi ütleb. Isegi laul tundub instrumentaalne olevat, hääled on kui eri tämbrilised pillid. Veljo Tormis sündis 1930. aastal. Temast saab meie saare kreegi järel koorimuusikaklassik. Tormis õppis Moskvas Vissarion Palini juures. Tornis on meie rahvalaulu taas elustaja tõlgendaja uues valguses lauljaseadja töötleja ja propageerija ühes toredas harmoonilise sisikus. Aga teisalt. Tormise sõprus meie luuletajatega näiteks tihedam kui tavaline ja koostöös tulenevadki sellised teosed nagu Hamleti laulud esimene ja teine sõnad Paul-Eerik Rummo Alt Hamleti teine laul valmis 1964. aastal. Hamleti laule ei ole, mitte Shakespeari järgi. Siin on meie sajandi inimese maailma valu. Üksindus, ahistus, suur mure, abitu päikese nõrga pärast lapse pärast. Kes mängib üksi suuri mererannale? Siin on tahtmine jääda lapseks hetke vältel kõige selle tajumine mis võib meid ähvardada sellesse karje, millega laul lõpeb. Tormise maarjamaa ballaad valmis 1969. aastal Jaan Kaplinski sõnadele. Ja kas selles laulus on üksinduse traagika? Soolane vesi sööb silmanud tehast ja südame seest. Kui unustad laulu ja keele, unustad iseenese. Rääki ehk. Jooda loodi tütrekeelne tee tee. Meie muusikaline noorus ei ole arvukas. Ometi on jõutud juba nii-öelda koduseinte vahelt välja laulda on võidetud südamete Moskvas, Itaalia linnas, arretzos ja mujal. Tarmo Lepik on üks julgemaid huvitavamaid heliloojaid. Tema kolm Impressiooni on kindlalt Tallinna kammerkoori repertuaaris. Need võeti meie kammerkoori kontsertreisi ajal igal pool väga elavalt vastu. Lepikut köidab eriti kaasaegne Poola muusika ning mõndagi neist mõjudest heliseb vastu tema töödes. Eesti koorilaul ongi sammunud edasi nagu kahepoolse inspireerituse rada. Koorid muutusid paremaks, laule oli mõtet kirjutada üha keerukamaid. Huvitavad laulud sundisid omakorda koore arenema. Niimoodi võib tulevikku vaadata päris optimistliku pilguga. Teisalt aga tänapäeval me saame rääkida juba nii rohketest traditsioonidest ja klassikalist ja muudest eeskujudest, mille saame praktiliselt kuulata muidugi tehnika vahendusel. Kogu maailmamuusikat on õppimine küll kergem, aga oma näo leidmine võib olla raskemgi. Kuulsite saadet 20. sajandi eesti koorimuusikast.