Tere, teist päeva peol, mida peetakse Nõukogude Eesti sünnipäeva auks ja nõukogude rahva võidu, meenub. Eks suures sõjas eilse ja tänase vahel on öö, mida küll vaid vähesed mallasid täies pikkuses unega jagada. Kas laululava oli vaikne? Kas oli tal on kas nägida juulikuu ees mõnd imelist unenägu ja missugune võiks olla laululavaunenägu kahe laulu täis päeva vahel, kui tema unne kastis meie meremüha, kui teda pehmelt kattis öine udu, mis paiga endasse mähkis, nii nagu uduga nyyd enne teise peopäeva algust korraks jahud, kas lauluväljakut laule koolis, laululava läbi oma unelähemalt ja kaugemalt parkides ja nõlvadel? Täna on 20. juuli 1975 oleme loomas üht lüli sündmuste ahelas, mille kestvust Me soovime. Korraga on väljakul nii suur arv ühe rahva liikmeid ja külalisi. Siin on 70 aastaseid mehi ja naisi, kes võisid vanematega koos olla laulupeol näiteks 1910. aastal 70 aastaste kõrval ja süles istub viiest. Kas neid lapselapsi, kes võivad laulupeol olla näiteks aastal 2040 võivad siis tänast pidu mäletada ja sellest teistele kõnelda? Ainult nii saab püsida traditsioon, kui seda ise hoiame. Ainult nii saab põleda, tuli, kui seda ise toidame. Teise laulupeo päeva algul on meie mikrofoni juures Eesti NSV rahvakunstnik segaja meeskooride üldjuht, Tallinna riikliku konservatooriumi taksol punaareng büroos rahul oma ei räägi küll sellest, mida me kaotanud olema. Meie räägime sellest, mida me leidnud oleme, mida me leidsime eilse päeva jooksul, missugused on eilse esimese kontserdipäeva muljed nagu ühesõnaga kokkuvõttes minu arust suurepärased ja kui ma nüüd võrdlen näiteks eelmiste laulupidudega, kus mul on tulnud osa võtta lauljana ja kuulajana siis üheks selliseks jooneks, mis võib-olla iseloomustab. Meie tänase üldlaulupidu on see et kvaliteet on kõvasti tõusnud. Kui me üldse saame rääkida laulupeo kunstilises kvaliteedis, siis tundub, et, Sellele laulupeole on koolitanud väga tugev ettevalmistusega just puht nii tehniliselt jaga muusikalises mõttes ja sellest räägivad kõigepealt see asjaolu, et meie esmakordselt rakendasime laulupeo ettevalmistamisel rida instruktoreid, kes vastutasid igaüks oma rajooni eest ja töö oli väga pingeline, seda tehti väga toredasti ja tundub, et seda niisugust moodustada peame ka tulevikus kindlasti rakendama, sest mida me kuulsime eile laululavalt? See oli tõesti tore. Ja kui me varem näiteks proovidel pidime tegelema häälepartiide õppimisega veel siis seda näiteks praegu üldse teha ei tulnud. Eilse ja tänase vahel on ka veel pikk õhtu ja öö. Kas koorijuhid ja lauljad said ka sellel ajal magada nii nagu oleks pidanud või ei söö üsna napiks? No kuidas kellelegi, eks muljeid oli palju ja kui eelmine kontsert lõppes, siis koju saamisega nagu raskusi, sest igaüks tahtis muljeid vahetada, sõpru on palju ja ja tundub niimoodi, et väliskülalised on nii-öelda väga liigutatud, me me peost ja on ka palju inimesi, kes esmakordselt niisugust vaatemängu ja ka kõrvale kuuldavalt osaks sellest osaks osa said. Ja kõige meeldivama, see, et meil on nii palju külalisi, kes seni võib-olla ainult fotode ja raadio ja võib-olla kino kaudu on meie laulupeost osa saanud, nüüd nad võivad seda Isamaa silma ja kõrva kuulda ja kahtlemata räägivad seda oma kodus. Kust on see kõige parem propaganda meie laulupidudele ja kogume koorikultuurile? Ja veel üks moment, mis eile õhtul silma hakkas, me teame, et 69. aasta laulupeol oli nagu väga-väga palju inimesi. Ja ometi eile juba algusest peale, rahvahulk siinsamas lauluväljakul oli nii tihe kui eelmine kord, võib-olla kõige suurematel kulminatsioonihetkedel ja ka õhtul koju minnes vaatad seda suurt suurt rahvahulka, mulle tundub ka meie oma. Eesti rahva hulgas on laulupeod järjest rohkem populaarseks ärksaks saanud. Kahtlemata sellepärast, et kui me eile tulime laulupeo rongkäigu, siis mina tõesti pole Tallinnas nii palju rahvast korraga koos olnud ja ma võin tuua niukseid pühi. Nimelt mul üks vanainimene koju mustamäele, ta ütles, et Mustamäe täitsa tühi oli, päeval ei ühtegi autot, ei ühtegi inimest. Nii et ilmselt kõik kogu meie Tallinn ja kogu ma ei tea, võib-olla pool Eestit oli siin laululava ja selle ümbruses koosele. Nii päris kindlasti aitäh teile, sest teie koorid ootavad ja jõudu tööle ka tänaseks, teiseks kontserdipäevaks. Mõne minuti pärast algab siis teine kontserdipäev. Puhkpilliorkestrid on laval kohad sisse võtnud, sest nemad alustavad tänast kontserti. Eile olid nad ka lõpetajad ja ega neil ka vahepealsetel tundidel kerge ei olnud, sest veel päris hilistel õhtutundidel võis kuulda, kuidas üks või teine orkester läbi linna Koju läks. Osa nendest marsisammul osaga koos kooridega ja lauljate käiguviisiks oli rangelt käest kinni keti moodi. Niiviisi mindi siit lauluväljakult alla linna mööda mereäärt. Aga niiviisi käidi veel ei tea kus. Igatahes kuskil kella ühe paiku kostis veel laulu siis, kui viimased koorid olid teel oma majutamis paikadesse kosutada ennast tänaseks kontserdipäevaks. Kohal on ka kuulajat. Kõik esimesed pingeread on need juba täis. Neid tuleb aga veel juurde. Kohal on partei ja valitsuse juhid ja meie arvukad külalised vennasvabariikidest. Nad on otse meie reporterikabiini ees ja oma värvikirevate kostüümidega toovad teisi toone, teist stiili meie tagasihoidlikult tõsise ja sellega stiilse rahva või rahvarõivapildi juurde. Arvude armastajaile võiks öelda, et pillimängijaid laval on praegu 2900 see on 114 puhkpilliorkestrit. Aga teisel pool laululava ootavad, kogunevad ja moodustavad rivisid ridu. Lauljad seitse ja pool 1000, segakoorilauljat 4400 naiskoorilauljat. Meeskooride laulumeeste on 2300. Laululapsi on viis ja pool 1000 laste koorides ja 2000 poistekoorides vene koorides laulab 2500 inimest. Nii et peo esinejate pool rohkem kui 27000. Ja vist ei oleks küll mõeldavgi meie laulupidu ära pidada ühe päevaga sest nii palju on, mis kuulub selle juurde alates rongkäigust, mis on nagu esimese päeva nael. Ja siis, kui on olnud nii pikk vahe, tervelt kuus aastat lahutab meid eelmisest üldlaulupeost, siis on nende aastate jooksul ju nii palju õpitud. Et seda kõike tahaks ka kuulata anda. Ja nii ongi, võib-olla teise päeva kontsert esinejatele lauljatele pillimeestele kergem, sest täna võib täielikult keskenduda laulule ja musitseerimisele. Ei ole selja taga väsitavat rongkäigu matka läbi linna. Pillimehed on nüüd küll kõik kohal. Jääb ainult oodata teadustust. Teise kontserdipäeva alguseks. Peeter Ojakäär, helilooja, pillimees, muusikateoreetik. Ja nüüd on laululava külgedel rivistunud trummilööjad et liituda puhkpilliorkestrite mängijatega. Selle suure orkestri viimase pala ettekandeks tänavusel peol. Viimase orkestripala juures oli mul võimalik päris lähedal vaadata, kuulata Ta oli saada suure elamuse nimel. Nutma jäi meie kõike nutmise tagajärjel naer ja lõbu. Tegutsete praegu puhkele orkestrite maestrot, patrooni Helmut aru saate ühe noore pillimehega rääkimas. See on väikene kabala trummar, kellega meil oli väikene vahejuhtum. Ma lülitasin ta proovide käigust natukene välja, sest vaatasin tal nagu trummilöömine hästi läinud, aga ta nii pisikene ka. Pisikene jah, ja ta oli olevat ainult nädal aega löönud enne seda, kui ta siia tuli ja tüdruk ütles seda asja nii tõsiselt, et pahvatas nutma kohe siis ma sain tema sülle ja teda natukene maha vaigistada. Siis lõppes sellega, et nüüd me oleme väga head sõbrad, meil on laulupidu möödas ja meil on lood ka kõik selgelt täiesti. Te võite küll rõõmus olla nii nagu teie orkestrit, kistest, teil on laulupidu sama hästi kui lõpp lõppenud, kontserdid on möödas ja öelge mulle nüüd talvel kurvastasid asjatad pillirühmade vahel ei ole tasakaalus, nüüd läks kontsert nii suurepäraselt ja tegi meile kõigile väga palju head meelt. Ma pean ütlema ja proovide käigus nelja eelproovi jooksul oli meil väga palju, oli puutööd proovidel ja ma arvasin enne esimest proovi natukene nagu süda kripeldus, et ei tea, kuidas läheb. Aga peab ütlema, et, et see osa vahemaad, mis oli peale neljandad eelproovi kuni tänase päevani või eilse päevani õieti täideti dirigentide poolt ja instruktorite poolt rajooni instruktorite poolt väga asjalikult ja sisukalt need orkestrit Tase oli, peab ütlema võib-olla üle ootuste ja praegult mängutase. Eks rahvas muidugi ise otsustab, kuidas see oli, aga minu arvates on ta küllalt tugeva kunstilise tasemega. Praegu tõepoolest tundub nii, et Eesti lauljad ja pillimehed on nii targad, et nad teavad, millal tuleb maksimum endast välja panna ja niiviisi kogu aeg aina edasi edasi saavutataksegi see sportlik lagi just õigeks ajaks eilseks, tänaseks just nii see ongi, eks me peame võtma eeskuju taltsilt kõigilt nendest nendelt meestelt, kes on tugevad ja maailma areenil tulnud, meie katsume vabariigi areenil samm-sammult edasi sammuda ja ja loodame, et järgmiseks laulupeoks oleme veel tugevamad kui seni. Aitäh teile kõike head. Ja meie kuulajale võib öelda, et tõepoolest Eesti puhkpilliorkestrid elavad läbi otsekui renessansi. Nad leiavad uusi vorme, kuidas meeldida oma kuulajatele, kuidas paeluda vaatajaid ja tänane nende esinemine oli selleks ilmekaks tõendiks, kuidas isegi neiud nii toredasti ühte sulatati muusikaga. Laulumaa noor põlvkond, lastekoorid kogunevad jälle laululavale. Aga meil on võimalus kuulata mõningaid mõtteid vabariigi rahvakunstnikult, Arvo Ratassepalt. Teaduste akadeemia meeskoori ja Teaduste Akadeemia naiskoori asutaja ja praegune peadirigent, Tallinna kammerkoori ja vabariikliku koorijuhtide segakoori dirigent tänasel peol ühendnais ja meeskooride üldjuht kahe laulupeovaheajal kindlasti muutub, liigub, nihkub mõndagi. Koorimuusikaelus, kui nüüd nagu laulumaale tagasi vaadata, missugused mäed ja künkad ja kõrgendikud silma puutuvad. Jah, nende kuue aastaga on. Ta on mõndagi juba toimunud. Mäletatavasti Viljandis toimus meeste laulupäev, kus osa sellest repertuaarist, mis täna täna ja Heile kuulsime, mees koordelt sai juba läbi laulude läbi proovitud. Meenutagem, et riiklikul meeskoor oli 30. aasta, selleks puhuks on loodud hulganisti uusi teoseid üldse. Meie heliloojad on hakanud kuidagi intensiivsemalt kirjutama koodi selle ja võiks öelda, et see ajavahemik 69 kuni 75 ta võiks nimetada ka Veljo Tormis ja ajavahemikuks sest tormis on andnud meie kõikidele kooridele last, poiste sega-nais- ja mees koordile ääretult palju head koorimuusikat. Ja, ja kuidagi on juba ühe nimetajal viidud eesti koorimuusika Veljo Tormis riiklik akadeemiline meeskoor ja veel mitmed meie paremad koorid. On käidud väljaspool vabariiki ja mitmel pool on meie koorid saavutanud hinnatavaid kohti. Kõik see valmistas niisuguse toreda pinnase selleks peoks. Meenutagem veel raadiofestivali, mis kestis õige kaua, kust võtsid osa vabariigi väga paljud koorid. Võistlus oli pingeline, see andis mõnikord pipart ja kibedustki, aga ma arvan, et sellest on kasu. Ja paljud koorijuhid on öelnud, parem juba öelda seda, mida tarvis on, kui ümber nurga ainult kiita, nii et seal suur ettevõtmine ja niisuguseid taolisi üritusi võiks edaspidigi korraldada. Aga riikliku konservatooriumi koorijuhtimise kateedri juhatajana professori kohusetäitjana. Teie oskate kindlasti öelda, kuidas te olete rahul noorte koorijuhtide Katsamise ja sirgumisega on neid küllaldaselt, kuidas nad teevad oma tööd seal, kuhu neid kool saadab. Ja kui palju lõppude lõpuks võib siin täna teie õpilasi olla oma kooridega. No neid õpilasi ligi veerandsada oma kooridega siin. Peab ütlema, et paljud on väga tublisti töötanud ja väga toredate tulemusteni jõudnud. Muret teeb võib-olla ainult see, et liiga vähe on noormehi. See vahekord on umbes nii. Üks poeglaps, kes sisse astub ja kaheksa tütarlast. Tore oleks, kui oleks kuidagi viis, viis 10-st. Nii et me jääme lootma, et laulupeod ja laulukultuur annab, annab rohkem hooguga noormeestele. Sõjajärgsetel aastatel ma mäletan, olime me kõik koos ikka rohkem nagu poisid omavahel ja nendest ongi sirgunud tänased üldjuhid ja silmapaistvamad Corioriteerimised, kunstitegelased ja rahvakunstnikud. Need on kõik sõjajärgse konservatooriumi koorijuhtimise kateedri kasvandikud. Ja on ju oluline, kuidas see kaader kasvatab. Neid, kes varsti laval laulma hakkavad, tähendab lapsi, noori, kuidas laulavad meie laste poistekoorid täna. Nii laulavad tulevikus meie ühendkoorid. Aga nüüd veel üks niisugune küsimus. On teada, et kusagil 1950. aastal vist lahkus Tallinna Polütehnilise Instituudi viimaselt kursuselt üks arhitektuuriüliõpilane, et muusikakooli astuda, kas siis muusika, kutse ja hüüd oli nii tugev ja kuidas see juhtus, et Geniid läks? No see on nagu öeldakse kuulsast selles, et 25 aastat tagasi juba, aga nii ta tõesti oli, käies polütehnilises Instituudis arhitektuuri eriala õppimas. Teenistuseks kõrvalt laulsin raadio segakooris juba 47.-st aastast seal segakooris lauldes ja ka aitasin konservatooriumi õppekooris kaasa seal nähes neid dirigente, seda tööd kangesti hakkas kibelema sees, et vot see on ikka vist see õige töö panna inimesed niimoodi laulma ja neid kaasa tõmmata. Ja kuidagi see arhitektuur hakkas nii kuidagi kaugemale jääma ja ja lõpuks polnudki muud teha, kui, kui astuda muusikapõllul, see kutsumine oli vist tookord nii tugev. Lapsed kogunevad laulma ja võib-olla, et te tahate seda kuulata sealt alt publiku juures. Hea meelega läheksid raadiotornist alla väljakule ja kuulaks meie kümne-viieteist aasta pärast laulvaid lauljaid, kuidas nad täna laulavad? Aga siiski, nüüd, kus lapsed tulevad? Nemad ju ei mäleta, näiteks, ei saa mäletada 1947. aasta laulupidu kvaliteedi. Olin olin sellele laulsin kaasa segakoorides ja mees koorides. Olin siis polütehnilise instituudi meeskooris ja ühtlasi ka filharmoonia juures oli segakoor, niiet mõlemis kooris laulsin kaasa ja minul oli kaasalaulmise kord väga suureks elamuseks. Aitäh.