Ilma lauluta räägitakse, et on vahel küll pidusid peetud, päris geni, aga ilma trummimeesteta ja ilma muusikata pole nagu küll ühtegi, nagu see on küll õige mitmest ei lähe. Ei ole jõudnud lugeda, need on juba nii palju. Ta ikka üks 27 aastat oled küll tagunud juba. Mina ise olen 25 aastat juba laulukooris laulnud, sina oled minust üks aasta rohkem laulukooris laulmas üks astronoom ja aga me ennem seda mänginud juba puhkpildis üks aastal 27 aastat ainult mänginud, on üks laul, et väike trummimees, aga harilikult need trummimehed ärrite väiksed ei ole. Selliste suurte trummide juures palju pikkust meeter 92 kaabana natuke juurde ka veel vapraid, kaabuga, kakk, ka. Ka 92 null võime siia juurde veel, ütleme et on vägev habe, siis peaks mehest pilt olema, et vääritada pilli, mis tal kaasas on, oi, minul nii palju pildistatud, ta lihtsalt punastama pani. Marsi rokaga, kui siia tulime, kogu aeg karjudab Abela kaabel, teistest ei tehtagi piltidega. Aga kui habe pilli, pilli mängimist trummi lemmistena ei seganud? Muidugi ta segab, mind küll ei ole seganud, paljud küsivad, et kas vahel ei trummi vahel jala alla või ma ei tea, mis mõtet ei ole jäänud, siia. Paistab päris suur pere olema, eks see annab vist autoriteedile ka juurde, kui pereisa läheb seda kõige suuremat pilti ka vahel nõiad olnud, jah, me ikka teen orkestrit vahel kodus, meil igalühel on oma pill. Poeg, teine poeg mängib kitarri, Riia, Mini tütar akordioni ja ja siis on veel mingisugune klahvidega pill, mis vahel mängite. Tuligi paljon klaverit ja me oleme võtnud ikka lindi peale ka makistis kuuleme, kuidas siis mängime, orkester välja tuleb. Nii et ikka mitmekäike pojaga tunnis oma pilli ära Raana. Minu pojapoeg tellid, näe, minu militaarantiin, palun. Siin oligi vahepeal, et perenaine otsis tagapool peret on puudu ja ei saagi õiget juttu rääkida. Vast juurde küll. Palju laulupeoaastal peaks kokku tulema terve pere peale. 50.-te aastate algul minu, mina ikka üks ühiskontsert. Laulupäeval. Teiseta aga enne seda, no siis oli. No seda ei räägi enne selle antud sõja ja ka enne seda olen ka võtnud. Kaheksast laulupeost olen mina osaletud koduselt teate kelle süü see on, see laulu ja mängu pisikeses perekonnas ase pidicaniks peamine pisik seisab sealt selja tagant laulukooris ja pisike laulis kahe omalt poolt trummi, temal on väga hea niipalju ütelda kõik laule esimese maailmasõja kahe aastaselt juba esimeses maa oli klarnetit ja kandlemängija, kannel ja klarnet oli aga, aga mina peale peale seda trummi peale seda 20 kuueaastaselt tahtsid panna puhuma, puhuma, jää kööginoaga, olla. Kolm aastat vapralt vastu pidanud, aga nüüd on nii palju lapsi, juba jätkame perekonna traditsiooni, missugune pill, kellele, kuidas meeldima hakkas. Trummisaamise alt ja aga ka isa, aga, aga poeg nüüd ja esialgu lõpetab tüdrukud jah, lõpetab keskkooli, aitab isa kandvaks jõuks. Ja talvel veel vähe. Ja rütm on hea ja muusika on hea, ainult poeg, muusika, linnaorkestrite ka puhkpillisügisel ei tahagi niisama, ainult ja pärlid, tema õpetaja mängib ka, aga meie Eeemmuunia muusikakooli ja siis pikka klaveri teinud, et et ta tulek juba õpetaja tulebki siia. Tundub neljal teie pärast ei ole õige mitte teha jutuajamist siin laulupeoväljakul, vaid kehal või vikerraadio saade. Muna siin väljakul, aga programmi teha on vaja puhata. Millal järgmine from tuleb lüüa? Mina olen nüüd laulukooriku trumli, palun ära. Lolo. Tulen koju järgi, mul on loodud niukene passi andmetega. Benno Hanseni, Paul Robinson, vahepeal. Nalja pean laulma ka, on pereisa Nonii ega muud kui head laulmist ja Sven, aitäh, aitäh, kumba rohkem läheb? Mõlemad. Olgu mõlemad. Mikrofoni juures on Eesti NSV Heliloojate Liidu juhatuse esimees Jaan Rääts ja seni kuni tulevad lavale nüüd ka naiskoorid, mõni sõna võib-olla laiemalt, mitte siis ainult koorilaulust, vaid meie heliloojate liidu tegevusest üldse. Viimaste aegade jooksul. Mingil määral antud laulupidu ju kajastab ka meie heliloojate liidu tegevust, sest siin on ka kavas meie uuemat heliloomingut ja ka osasele paremikust kindlasti. Kõigepealt ma pean siin silmas muidugi Veljo Tormis suurepärast fantaati Lenini sõnad mis päris üle ootuste minu arvates hästi välja tuli, sest kartusi oli palju, kuna ta üldise arvamuse kohaselt on kõikide aegade kõige raskem teos laulupeol. Aga kuulata olid juba päris tore. Minu arust oli ta väga hästi ja, ja siin oli ju veel ka see probleem, et ei saanud üksikud koorid niiviisi ette valmistada koha peal, kuivõrd seda oli vaja üheskoos laulda. Ja seda kindlasti, aga aga nii nagu ta tehtud oli täiesti õigustas. Oma osa laulupeost peagandaadina aga teeks niiviisi, õigustab ennast. Kas ühtelaulmine praegu, kuidas nii nagu eilegi, tulevad jällegi skoorid lavale seal tore idee, et laulupeol per isanlast tule astellaulupidudel peaks sarnased ideesid veel rohkemgi leidma. Trummitüdrukute idee oli ka juures. Meie heliloojatel on viimased ajad rõõmustavad olnud, sest kas või nõukogude Eesti preemiad, mis äsja välja kuulutati, pidustuste tunnistelist jällegi märgiti ka meie helilooja? Ei jah, ja ametlikult võib-olla ma veel ei võiks nagu öelda, aga et on tulemas taastunud iga aastapreemiad mitmele meie heliloojale tekkis juba siis, kui lehes on avaldatud, siis täitsa ise lugeda. Ja meil on palju häid teoseid kirjutatud viimastel aegadel. Võib-olla üks suurem, muuseas esimesel aastal oli Eugen Kapi uue ooperi Ren frondi. Lavastus Vanemuise teatris ja siiamaani on väga hästi läinud ja läheb ilmselt edasi. Teos meeldib? Jah, aga mõtleme nüüd, et ka tasuleegid olid taas jällegi Tasolegi naftahuvi ja. Eugen Kapp on üldse viimastel aastatel väga vägagi produktiivseks muutunud. Ja kuulub aktiivsemate hulka. Hiljuti oli suur muusikavõistlus Võidu 30. aastapäeva puhul kuhu kirjutasid teoseid 21 heliloojat et ka sealt sele uut lisavokaalsümfooniline selle muusikale ja need esikohale tulnud või tähendab võitjad võitjaks tulnud teosed. On minu meelest kõige tõenäoliselt need asjad nagu Eino Tambergi kantaat võidu fanfaari või siis Jüri Salu noorte kantaat. Ja ka meie ühe kõige mõlemad helilooja Raimond Kangro kantaat au võitjaile kes äratas tähelepanu nii muusikasügavuse kui helikeele värskusega. Ta tõi midagi jälle uut. Leia muusikasse. Ütleme teile siis aita, sest ta naiskoorid saavad lavale ja kuigi see ühtelaulmine on, on mõeldud kuni saatemuusikana, on seda siiski ta ikka alati müüdi küllalt. Seda kindlasti. Nonii näkke malemäng, millega meespaaride lauljad tervitasid lavale saabunud naiskooride lauljaid, see, mis laval praegu seisab Ei ole segakoor, vaid need on mees- ja naiskoorid koos, et tänavusel laulupeol laulda nii mehed, naised jälle mehed, et kooride vahetust kiirendada ja see on praegu väga ilus pilt. Naised istuvad laululava alumistel astmetel, nagu kuulajad mõnel kiigepeol või, või jaaniõhtul kusagil nõlval. Kui mehed laule alustavad. Oli Rudolf Tobiase Largo mille esitasid meeskoorid. Rudolf Tobias on õieti esimene Eesti helilooja, kes Peterburi konservatooriumis sai põhjaliku hariduse kompositsiooni alal ja täiendas eesti muusikat. Puute saanud. Nii palju on neid, kes Lembit Verlinile ja Eino Tambergile Lillianssid.