Täna on meie hilise tunni saates külaliseks proua reaarne koomets Ameerika ühendriikidest. Ja enne, kui me astusime mikrofoni juurde, öeldi meile siiralt, et tahan rääkida sellest, mida ma oma kodus nii valjult rääkida hästi ei saa. Teil on kaasas ka heliplaat ja mis mure see siis on? Ja kui ma kuulsin seda plaati, siis ta mul meeldis nii väga ja ma mõtlesin, et ma nüüd tulen siia küll, aga ei, ma võtan selle plaadi kaasa, seepärast rohkem ja inimesed peaksid kuulma seda plaadid on, sõnad on ilusad ja meloodia on ilus ja ka see, see hüüje on ilus, et me tahame nüüd ka vabad olla, et meie tahame ka elada. Käes töödelnud. Koios. Ma tahaks, et inimesed kuuleks seda plaati selle pärast väga paljud veel arvavad, et Ameerika on nii rikas ja nii võimas ja nii tore maa. Aga see ei ole nii, sellepärast Ameerikas on nii palju inimesi, kes on, kes on söömata ja joomata ja kes elavad väga suures viletsuses ja üksneid inimeste gruppe on indiaanlased ja nad elavad reservatsioonides dada viletsalt. Nendel on vaevalt vaevalt süüa ja juua, sest reservatsioonid kõrbedes maades, kus on väga tähetäkk ja kus midagi ei kasva. Ja see, mis indiaanlasel praegu südamel, see on ka tema keelel, nii et kuulame veel nende laul. Selles laulus siis indiaanlased ütlevad südamelt selle välja, et nad ei taha näha endi hulgas misjonäre. Viimased sõnad selles laulus süsteeoo, võtke oma valge jumal omale valged juure ja jätke meid rahule. Millest aga indiaanlane kõigeno laulab? Looduselt nad armastavad loodust üle kõige ja nad nüüd, viimasel ajal on nii palju rääkimist kaovadki et loodus peab säilitama. Ja indiaanlastel oli see alati maastud, ainult nii palju välja võtta, kui sa sisse paned. Sest indiaanlane on ju looduselaps looduse Ameerika põlisasukas, kes Euroopa kolonistide poolt suruti oma põhialadelt välja viljakandvate maadelt ja teame ju, et juba indiaanlased kasvatasid juba siis, kui vanas maailmas Euroopas ei tundnudki paljusid taimi. Mais uba Manjoki puuvillatubakat ja alles pärast Ameerika avastamist jõudsid ka need toitvad taimed mujale. Ja nüüd siis on surutud, nagu te ütlesite, üsna kehva maa peal. Väga kehvade maade tal keegi ei ole nendest huvitatud, neid ignoreeritakse täiesti. Ameeriklased teavad, et kuidagi elavad indiaanlased, aga nad ei ole nendest huvitatud. Neid on ka alati õpetades end. Indiaanlased ei ole tsiviliseeritud, nad on poolmetsikud, nad elavad kusagil reservatsioonidega ja keegi nende peale üldse ei mõtle. Vahel siiski ajakirjandus ka valgustab seda, mida ei tahetagi näiteks meil on väljavõte New York Timesist kus mõeldakse. Indiaanlased on topitud Ühendriikide kõige närusematesse nurkadesse. Nad elavad kõlbmatuks muutunud raudteevagunites, savi hütides, papist majades ja auto rakkides. New York Timesi arvates ei kõlba nende eluasemed isegi mitte, vabandage sigadele. 81,6 protsenti reservatsioonide elanikest peab joogivett, mis tavaliselt tugevasti saastunud kanna ämbritega ühe miili tagant ja kaugemaltki kaheksa korda sagedamini kui valged haigestuvad tuberkuloosi 20 korda sagedamini. Ajukelmepõletikku keskmine eluiga on indiaanlastel ümmarguselt 30 aasta võrra madalam kui kõigil teistel rahvustel. USA-s ulatub ainult 43 aastani. Ühe Ameerika tervishoiuasutuse uurimisprotokollis öeldakse. Indiaanlased on kõige vaesem, kõige haigena, kõige harimatu passigrupp Ameerikas ja see hange. Aga mis te näiteks indiaanlastele meeldib? Nendest on kuidagi mingisugune õildus mida Ameerika kodaniku juures teie ei näe. Nad on väga uhked, nad armastavad väga oma suguharu ja nad armastavad väga oma maad. Ja nad leiavad, et kõik see sharnest, see on täitsa nende kultuuri vastu. Kõigi asja peab säilitama, aga mitte häbi. Täna kuulame sellest, lauldakse. Jõed ojad, ookeanide mustad päikesevalgus kaob, udu matab kõik, puud on surnud. Viljandi kanna. Ja see on väga ilus laul, seepärast et seal, kus nende reservatsioonid on kõrbedes, nüüd ehitatakse ka vabrikuid juure ja nüüd on elektrivabrikud, mis köetakse sütega ja nad ajavad väga tahmavad ja ja, ja vanad indiaanlased ütlevad, et nüüd nad enam ei näe nii kaugele kui enne. Seepärast, et õhkkond tahma täis ja igalt poolt maa tealt võetakse mitte maas sees ja see mustus, kõik läheb jõgede sisse ka sellepärast laulupeo, et kõik on must. 15. sajandil elas praegusel USA territooriumil umbes 800000 indiaanlast. Kui pärast Kolumbus tulid Ameerikasse esimesed sisserändajad, võtsid pärismaalased neid sõbralikult vastu. Valge taga vastasid neile kuulide ja püssipäradega. Nad valguvad laiali nagu õli veepinnal. Meiega sulame kokku nagu lumi kevadise päikese käes, kurtis üks pealik. Veel 1789. aastal tõotas valitsus ühes dekreedis indiaanlaste maad ja varandust ei tohi keegi ilma nende nõusolekut ära võtta. 40 aastat hiljem kehtestas kongressi indiaanlaste ümberasustamise seaduse ja nüüd kuuleme teie käest, et see viimanegi maa võetakse nende käest. Ja katsutakse ikka rohkem ja rohkem ära võtta. Aga indiaanlane laulab ja tundub, et tema laulus on hoogsust, seal on ka kurba nooti, aga ta kuidagi on optimist. Ta on optimist ja sellepärast nüüd viimasel ajal on tulnud mingi mingisugune renessanss indiaanlastele ka, sest meie mustad inimesed protesteerisid juba mõnda aastat ja indiaanlased olid vait, aga nüüd nad laulavad ja räägivad ka, et nad tahavad oma õigust, et jätku neid rahule, ent nendel on ka viilusa elada. Kuulame seda sisult kurba, kuid meeleolult samal ajal optimistliku laulu. Mis tegelikus elus indiaanlasel pole veel võimalik, seda vaimusilmas ta näeb ja laulus pöördun sinna tagasi, kus on minu maa, kus paistab kõrgelt päike, kuhu jäi minu maja. Ma lähen tagasi. Lähen tagasi sinna, kus oli mu kodu, sealt ma saan jõudu. Järgmine laul on tema ema surmast ja see on väga lüüriline. Ma ei olnud kunagi mõelnud, et indiaanlased on nii peenetundelised ja nii lüüriliselt. Siin vist ei olegi vaja tõlkida, meie see laulukeel oli arusaadav, see oli oma emast indiaanlase emast. Osa võtmatuks ei jää ka turistid, kes võib-olla ainult korra või mõne tunni käivad reservatsioonides. Ühe turisti märkmed. Esmalt käisime pisikeses muuseumis, kus nägime indiaanlaste rõivaid ja majapidamisesemeid. Siinsete põliselanike ehitiste, maagiliste, maskide, kilpkonna, rööde ja muude rahvuslike ehteasjade kõrval hakkasid silma koonusekujulised Vidwamid. Giid muigas. Irokeesid pole neist kunagi elanud, need on püstitatud spetsiaalselt turistide jaoks, kes arvavad, et kõik indiaanlased elavad Viilvamis. Igal täistunnil antakse väikesel puupõrandal etendusi vööni paljas eakas pealik peas, uhke sulg, haarab mikrofoni pihku, pillub teravmeelsusi, kutsub publikut kokku, laulab ja lööb trummi, saates sellega kolmetantsijat, kes on pooleldi Euroopa pooleldi indiaaniriietes. Sellal kui esitatakse fragmente rahvatantsudest, püüab pealik selgitada, millise suguharu esindajad tantsu löövad. See pole kerge, sest näiteks ühel neist on oma keel, teisel, teine pealegi lõpuks käega. See polegi tähtis. Peaasi, et kõik on ehtsad indiaanlased. Pisut eemal müüakse suveniire, puust Omaokid taimedest punutud karbid, piibu tehtud. Loomulikult tahtis igaüks meistki endale mälestust, kuid varsti selgus, et tegemist on labase business siga. Enamik asju kandis palju, ütlevad silti Meidin, Jaapan. Jaapanlaste valmistatud suveniirid olevat kohalikest odavamad ja seepärast ongi neid terve kanada täis arusaadav turistide jaoks sisse seatud näidiskülas. Keegi ei ela meiega, tahtsime näha tõelist indiaani küla ja lõpuks see meil ka õnnestus. Ontarios tiirutasime kaua ringi, otsides kaardil märgitud indiaanlast reservatsiooni. Lõpuks pöördusime politseiniku poole ja seosutus käega. Aga ta on ju siinsamas, otse teie ees. Peotäis armetuid, elamuid, mis tuletasid meelde vaesemat farmerite parace. Vaesus, räbaldunud riided, räpased lapsed, tuim, Olesklemine, tühjus. Ah et kuidas indiaanlased end üleval peavad, kordas politseinikele küsimust. Pole viga, pahandusi ei ole. Enamik neist on joodikud. Ta märkas, et tema sõnad ei leia soodsat pinda, tõttas soovitama sõikume kohaliku koduloomuuseumi või mõnda kunagisse indiaanlaste pühapaika. Tähendab jälle sinna, kus kõik kenasti viksitud, ülespuhutud, nii nagu ikka turistide vastuvõtuks. Sellisesse paika pannud meil mõtet enam sõita. Jääb mulje, et nagu indiaanlast pole Ameerikas kellelegi vaja. Kanadas aga teame näiteks, et teise maailmasõja ajal oli mundris 25000 indiaanlaste sõdisid. 50000 indiaanlast, töötas relvatehastest, olid vajalikud. Ja muidugi on töötada aga nad ei saa ja kui neid ei ole vaened vajadeks aetakse jälle minema ja harilikult neile ei anta hääd tööd, nad on ainult mustatöölised. Ta laulab oma meie maa probleemidest, punased, valged ja mustad peavad koos elama. Ja ta laulab ka sellest, et Ameerika ei taha mõelda, et tema õiged värvid on punane, valge ja must, mitte punane, sinine ja valge. Tema lipu värv. Aastaid tagasi käis president Johnson neli päeva indiaanlaste juures ja siis räägiti, et see oli sõjakäik vaesuse vastu. Kas oli? Ei olnud, kõik läheb jale ilusti edasi. Harilikult Washington saadab mõnda ametnikku sinna alla ja nad lubavad neile kõik. Aga siis edasi läheb kõik, nagu enne oli. Meie indiaanlased oleme tulemusteta võidelnud selle eest, et saada oma majade perekondade, meie indiaani vara peremeesteks, ütles üks mustajala suguvõsa indiaanlane. Üksi indiaanlaste pealik deklareeris kauem ei, tahame vaikida. Ja teie jutust, kes te olete neid asju pealt näinud, tundub ka, et indiaanlane tõstab pead. Ja indiaanlane tõstab pead mitte ainult laulmisest ja mitte üksi laulus. Vahetevahel on meie ajalehtedes kuulda, kus indiaanlased protesteerivad. Hiljuti oli niisugune juhus, kus tapeti ära üht vanemat indiaanlast ja sinna tulid kokku umbes 1000 indiaanlast kogu ümbruskonnas. Ja nad protesteerisid. Kolmeks aastaks vangi või nii jälle tuli umbes 1000 indiaanlast kokku, protesteerisid selle üle. Nad leidsid, see ei olnud külalt mõne aasta eest nad ei oleks saanud veel protesteerida, aga nüüd nad tõstavad häält, protesteerivad. Milles aga siiski tuleb, et Ameerika suurriik, rikas riik, riik, kes ennast küllalt tihti reklaamib kui heaoluriiki et seal siiski lastakse kümnetel tuhandetel inimestel närbuda. See ei ole mitte ainult nende väljajätmine ühiskonnast, elust, vaid see on ka võib-olla terve rahvuse väljasuretamine, kui see nii edasi läheb. See, ja sellepärast, et möödunud sajandil veel katsuti, näid väljas suretada selleks et nende maid nendelt ära võtta. Aga, ja mis sealt ära, nad jäid siiski järele. Nüüd meil antakse välja miljardid ja miljardid selle meeletu sõja peale. Ja kõige miljardeid oleks vaja olnud panna oma maal tööle sellepärast et seal on nii palju musti inimesi ja indiaanlasi ja vaesed väga vaeseid valgeid, kellel on seda raha kõik vaja. On vaja elamuid ehitada ja haigemajasid ja anda inimestele tööd ja selleks on vaene miljardi tarvitada, aga mitte sõja jaoks. Nagu kaugelt kuskilt mägede tagant üle vee kostis indiaanlase ööd. See on tänapäeva indiaanlase protesti hüüd mis kõlab võimsamalt ja tore, et iga päevaga üha enam. Ütleme veel kord suur aitäh, proua Ariadne koometsile Ameerikast, kes meile jagas indiaanlaste muret, tutvustas indiaanlaste tänapäeva laule.